3-12-2488/8 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Määruse tegemise aeg ja koht 5. detsembril 2012, Tallinn Haldusasja number 3-12-2488

Haldusasi Veerenni 55 OÜ kaebus Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 17.06.2010 projekteerimistingimuste osaliseks tühistamiseks Menetlustoiming Kaebuse tagastamine, esialgse õiguskaitse taotluse lahendamine RESOLUTSIOON 1. Tagastada kaebus Veerenni 55 OÜ-le. 2. Tagastada läbivaatamatult esialgse õiguskaitse taotlus. 3. Sekretäril saata käesoleva määruse ärakiri kaebaja esindajale ja Tallinna Linnavalitsusele. Edasikaebamise kord Määruse peale on õigus esitada määruskaebus Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tehnilise Järelevalve Ameti (TJA) 22.06.2011 otsusega nr 1-11/11-215 „Ehituslubade väljastamine“ väljastati ehitusload Harju maakonnas Tallinna linnas Tallinn-Tapa raudtee 108,3- 109,3 km asuva raudteeviadukti (ehitisregistri kood 220622721) ja Veerenni raudteeülekäigukoha (ehitisregistri kood 220622736) püstitamiseks (punkt 1) ja ehitusluba olemasoleva Veerenni raudteeülesõidukoha (ehitisregistri kood 220622976) lammutamiseks tingimusel, et nimetatud ülesõidukoha võib lammutada peale raudteeviaduktile (ehitisregistri kood 220622721) kasutusloa väljastamist.

Veerenni 55 OÜ (kaebaja) sai Veerenni raudteeülesõidukoha (ehitisregistri kood 220622976) lammutamise plaanist teada 22.10.2012 Postimehe artikli vahendusel. Kaebaja esitas 30.10.2012 vastustajale teabenõude, misjärel tegi vastustaja kaebajale 22.06.2011 otsuse nr 1-11/11-215 teatavaks 05.11.2012.

2 2. 09.11.2012 esitas Veerenni 55 OÜ Tallinna Halduskohtule kaebuse TJA 22.06.2011 otsuse nr 1-11/11-215 osaliseks tühistamiseks osas, mis lubab olemasoleva Veerenni raudteeülesõidukoha (ehitisregistri kood 220622976) lammutada tingimusel, et nimetatud ülesõidukoha võib lammutada pärast raudteeviaduktile (ehitisregistri kood 220622721) kasutusloa väljastamist, koos taotlusega peatada vaidlustatud osas väljastatud ehitusloa kehtivus. Samuti palus kaebaja keelata Tallinna linnal Tallinna Kommunaalameti kaudu ja ERV Infra AS’il Veerenni raudteeülesõidukoha lammutamine.

Tallinna Halduskohtu määrusega haldusasjas nr 3-12-2363 tagastas kohus Veerenni 55 OÜ kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse.

3. 27.11.2012 esitas Veerenni 55 OÜ Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 17.06.2010 projekteerimistingimuste osaliseks tühistamiseks koos esialgse õiguskaitse taotlusega peatada kohtumenetluse lõpuni Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 17.06.2010 kirjaga nr 2-2/1143 väljastatud projekteerimistingimuste kehtivus osas, mis lubab olemasoleva Veerenni raudteeülesõidukoha lammutada. Samuti palub kaebaja keelata Tallinna linnal Tallinna Kommunaalameti kaudu, Eesti Raudtee AS-il või mistahes kolmandal isikul Veerenni raudteeülesõidukoha (ehitisregistri kood 220622976) lammutamine kuni käesolevas asjas kohtuotsuse jõustumiseni.

KAEBAJA SEISUKOHT JA ESIALGSE ÕIGUSKAITSE TAOTLUS

4. Kaebaja leiab, et projekteerimistingimused rikuvad kaebaja õigusi ja on vastuolus kehtiva üldplaneeringuga. Kaebaja asukoht aadressil Veerenni 55, Tallinn asub Veerenni raudteeülesõidukoha kõrval. Kaebaja huvides toimub alates 27.05.2008 Veerenni 55/Viadukti tn 10 kinnistu detailplaneeringu menetlus, mis arvestab kesklinnast ligipääsuna Veerenni raudteeülesõidukohaga. Nimetatud detailplaneering võeti vastu 06.04.2011. Oluline on sealjuures, et ka kehtiv Tallinna üldplaneering näeb Veerenni tänavat jaotusmagistraalina ja raudteeülesõidukoha säilimist selle senises asukohas. Seetõttu esineb kaebajal õigustatud ja õiguspärane ootus, et Veerenni raudteeülesõidukohta ei lammutata, sest see oleks vastuolus üldplaneeringuga.

Seega Veerenni ülesõidukohta sulgemine tooks kaasa kaebajale 1) majandusliku kahju, kuivõrd Veerenni 55/Viadukti tn 10 kinnistu DP on lähtunud eeldusest, et piirkonnale on hea juurdepääs Tallinna kesklinnast; 2) Veerenni ülesõidukoha sulgemine tekitab ohu kaebaja julgeolekule, kuivõrd operatiivteenuste kättesaadavuse kiirus väheneb oluliselt. Otseühenduse sulgemine Tallinna kesklinnaga loob olukorra, kus nii kiirabi, tuletõrje kui ka politseijõud jõuavad kaebaja asukohta otsetee puudumise tõttu märkimisväärse viivitusega.

Kaebaja leiab, et projekteerimistingimused on põhjendamata ja kaalutlusvigadega. Kaebaja teada puudub vaidlustatud otsusel seletuskiri, mistõttu on otsus põhjendamata ja kaalutlusvigadega. Seletuskirja puudumisega on ka kaebaja kaebeõigus oluliselt piiratud, kuivõrd talle ei ole teada põhjused ja kaalutlused, millest vastustaja vaidlustatud otsust tehes lähtus. Puudub sisuline ohutuse analüüs teada saamaks missugust mõju Veerenni raudteeülesõidukoha lammutamine omab.

Kaebaja on seisukohal, et projekteerimistingimused on ka sisuliselt ebaõiged ja seetõttu õigusvastased ning tuleb tühistada. Kehtiv Tallinna üldplaneering näeb Veerenni tänavat jaotusmagistraalina ja raudteeülesõidukoha säilimist selle senises asukohas. Seetõttu ei ole Veerenni raudteeülesõidukoha lammutamist ettenägevad projekteerimistingimused kooskõlas Tallinna üldplaneeringuga ega järgi EhS § 19 lg 3 kajastuvat nõuet, et projekteerimistingimused

3 peavad järgima planeeringut. Lisaks on vastustaja eiranud PlanS § 8 lg 7 sätestatut, mille kohaselt kehtestatud üldplaneering on aluseks detailplaneeringute koostamisele detailplaneeringu koostamise kohustusega aladel ja juhtudel ning maakorraldusele ja projekteerimistingimuste väljaandmisele väljaspool detailplaneeringu koostamise kohustusega alasid.

Vastustaja on rikkunud haldusmenetluses olulist kaebaja õigust olla menetluses ära kuulatud ning uurimiskohustust. Vastustaja ei ole kaebajat kui kolmandat isikut (HMS § 11 lg 1 p 3) ära kuulanud, samuti ei ole vastustaja uurinud, kuidas mõjutab Veerenni raudteeülesõidukoha sulgemine kaebaja erahuve ja avalikke huve tervikuna.

5. Kaebuses märgitud esialgse õiguskaitse taotluse põhjenduste kohaselt kaebaja on kaebuses selgitanud asjaolusid, miks ta peab projekteerimistingimusi õigusvastaseks ja kaebaja õigusi rikkuvaks, mistõttu kaebaja nimetatut eraldi üle ei korda. Samuti on kaebaja selgitanud, et projekteerimistingimustel puudub seletuskiri, see on põhjendamata ja kaalutlusvigadega. Kaebaja rõhutab, et vastavalt 22.10.2012 ja 09.11.2012 Postimehes ilmunud artiklile plaaniti Veerenni raudteeülesõit sulgeda juba 19.11.2012. Seda küll tulenevalt kaebaja 09.11.2012 kaebusest jms ei tehtud, kuid eeldatavasti tehakse peagi. Seetõttu suletakse Veerenni raudteeülesõit igal juhul enne käesolevas haldusasjas kohtuotsuse jõustumist. Juhul, kui kaebus rahuldatakse, siis sellisel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda kas oluliselt raskendatuks või võimatuks, kuivõrd lammutatud Veerenni ülesõidukoha taasehitamine ei ole tõenäoline või kui on, siis aeganõudev tegevus.

Avaliku huvi seisukohast on aga EÕK taotluse rahuldamine hädavajalik, kuivõrd vaidlustatud otsus on õigusvastane. Lisaks on Luite asumi inimesed kogunud juba rohkem kui 900 allkirja Veerenni raudteeülesõidu sulgemise vastu ning saatnud vastavaid kirju mitmetele ametkondadele, sh Tallinna linnapeale.

Kaebaja hinnangul on kaebuse perspektiivid kõrged ning juhul, kui kaebus rahuldatakse, võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda kas oluliselt raskendatuks või võimatuks, kuivõrd lammutatud Veerenni ülesõidukoha taasehitamine ei oleks enam tõenäoline või oleks aeganõudev tegevus.

Oluline on ka asjaolu, et Tallinna linn teatas ise haldusasja nr 3-12-2363 raames, et ei pea enam lähiajal raudteeülesõidukoha lammutamist vajalikuks ja tal ei ole raudteeülesõidu lammutamise keelamise osas vastuväiteid. Seetõttu on ka vastustaja ise nõus Veerenni raudteeülesõidukoha lammutamise peatamisega.

Lisaks on oluline, et kuivõrd vastustaja ei ole projekteerimistingimusi põhjendanud ega selle mõjusid kaalunud, siis esineb käesoleval juhul piisav alus peatada põhjendamata ja kaalutlemata projekteerimistingimuste toime vähemalt selle ajani, kui vastustaja on esitanud oma seisukoha kaebuse suhtes ja kaebaja on saanud sellele vastata.

EELDATAVA VASTUSTAJA TALLINNA LINNA TALLINNA LINNAPLANEERMISE AMETI KAUDU SEISUKOHAD

6. Vastustaja märgib, et HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud.

Vastustaja leiab, et kaebus on põhjendamatu, kuna kaevatud projekteerimistingimused ei rikkunud ega saanudki rikkuda kaebaja õigusi. Projekteerimistingimuste näol on tegemist

4 eelhaldusaktiga, millega määrati kindlaks hilisema lõppotsustuse (ehitusloa kui haldusakti) jaoks siduvalt üksikute eelduste olemasolu, mis aga lõppotsustusest sõltumatult mingeid õiguslikke tagajärgi ei tekita. Seega saab projekteerimistingimusi käesoleval juhul vaidlustada vaid lõppotsustuse – ehitusloa – vaidlustamise kaudu, mida kaebaja on ka teinud.

Kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Vastustaja on seisukohal, et kuivõrd projekteerimistingimused ei anna õigust ehitamiseks ega lammutamiseks, ei saa nad ka kaebaja õigusi rikkuda.

Lisaks on vastustaja seisukohal, et esialgse õiguskaitse rakendamiseks vajalikud eeldused ei ole täidetud. Seda põhjusel, et projekteerimistingimused iseenesest ei anna nagunii õigust ehitist lammutada.

Kaebus on esitatud kaebetähtaega rikkudes. Vastustajal ei olnud kohustust projekteerimistingimusi kaebajale teatavaks teha, kuna need ei puuduta kaebaja õigusi. Kaebus on aga esitatud ligi kaks ja pool aastat pärast projekteerimistingimuste väljastamist, kusjuures kaebaja ei ole ka taotlenud kaebetähtaja ennistamist.

Eeltoodud põhjustel on vastustaja seisukohal, et kuivõrd kaebajal puudub kaebeõigus, ei ole esialgse õiguskaitse rakendamine õiguspärane ega põhjendatud.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

7. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. Sama paragrahvi lg 2 p 2 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki.

Kohus leiab, et kaebus tuleb HKMS § 121 lg 2 p 1 ja p 2 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu tagastada. Kohus eeldab niisiis, et kõik kaebuses esitatud faktilised väited on tõendatud ning põhjendab kaebaja kaebeõiguse puudumist ja kaebuse tagastamist alljärgnevalt.

8. HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Projekteerimistingimuste vaidlustamine on isiku subjektiivsete õiguste kaitse motiivil põhimõtteliselt halduskohtus võimalik.

Kaebaja on esitanud kaebuse subjektiivsete õiguste kaitseks ja leiab, et Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 17.06.2010 projekteerimistingimused nr 2-2/1143 (Järvevana tee – tehnika tn pikenduse ühendustee koos raudtee viaduktide projekteerimistingimused) rikuvad tema subjektiivseid õigusi. Seega peab kaebajal esinema projekteerimistingimuste suhtes tema õiguste oluline riive.

Kaebaja leiabki, et projekteerimistingimused ei vasta HMS § 54 ja 56 sätestatud nõuetele. Sealjuures on projekteerimistingimused vastuolus kehtiva Tallinna üldplaneeringuga. Kaebaja selgitab, et kuna tema asukoht asub Veerenni raudteeülesõidukoha kõrval ning kaebaja huvides toimub ka detailplaneeringu menetlus, mis arvestab, ligipääsuna Veerenni raudteeülesõidukohaga, siis projekteerimistingimused rikuvad kaebaja õigusi. Kaebaja leiab veel, et tal on õiguspärane ootus, et Veerenni raudteeülesõidukohta ei lammutata, sest see oleks vastuolus üldplaneeringuga.

5 Järelikult leiab kaebaja, et projekteerimistingimused annavad õiguse lammutada raudteeviadukt, mida kaebaja soovib kasutada oma majandushuvide realiseerimiseks ning mille edasine kasutamine on vajalik kaebaja huvides ohutuse/julgeoleku eesmärgil.

9. Kohus leiab, et käesolevas asjas vaidlustatud projekteerimistingimused ei saa rikkuda kaebaja õigusi ning kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki.

Ehitusseaduse (EhS) 19 lg 1 sätestab, et ehitise püstitamiseks ja laiendamiseks koostatava ehitusprojekti aluseks on: 1) detailplaneeringu koostamise kohustuse korral kehtestatud detailplaneering ning olemasolu korral kohaliku omavalitsuse väljastatud lisatingimused, mis täpsustavad ehitise arhitektuurseid ja ehituslikke tingimusi, mida detailplaneering ei sisalda; 2) detailplaneeringu koostamise kohustuse puudumise korral projekteerimistingimused.

EhS § 19 lg 3 kohaselt on projekteerimistingimused kohaliku omavalitsuse kinnitatud konkreetsele ehitisele kohaldatavad arhitektuursed ja ehituslikud tingimused. Projekteerimistingimuste väljastamisel võtab kohalik omavalitsus aluseks planeeringutes või muul viisil maakasutust korraldavates dokumentides sisalduvaid ehituslikke tingimusi.

EhS § 22 lg 1 p 4 sätestab, et ehitusluba on kohaliku omavalitsuse või riigi nõusolek lammutada ehitusloale märgitud ehitist või selle osa.

Eelviidatud sätetest tulenevalt on kaebaja asunud ekslikult seisukohale, et projekteerimistingimuste alusel saab toimuda lammutustegevus ning need tuleb tühistada ja esialgse õiguskaitse korras peatada selleks, et kaitsta kaebaja majanduslikke huve ja julgeolekut. Kohus on lähtudes EhS § 22 lg 1 p 4 seisukohal, et lammutustegevuseks annab loa üksnes ehitusluba, mistõttu projekteerimistingimused selliseid tagajärgi kaebajale kaasa ei saa tuua.

Kohus selgitab kaebajale, et projekteerimistingimuste kehtestamine on ehitusloa andmisel reguleeriva iseloomuga eelhaldusakt, millega määratakse kindlaks osa ehitisele esitatavatest nõuetest. Käesoleval juhul on vaidlustatud projekteerimistingimustega sätestatud nõuded, millele peab ehitusprojekt vastama.

Sellest tulenevalt ei anna projekteerimistingimused veel õigust midagi ehitada või lammutada, mistõttu kaebuses toodud motiividel ei saa projekteerimistingimused rikkuda iseenesest veel kaebaja õigusi. Vaidlustada tuleb lõplikku haldusakti ehk käesoleval juhul ehitusluba, mida kaebuse esitaja on ka teinud (haldusasi nr 3-12-2363).

Teiseks peab ehitusloa ja projekteerimistingimuste vaidlustamise korral esinema konkreetne seadusega kaitstava isiku subjektiivse õiguse riive, mida käesolevast kaebusest kohtule ei nähtu.

Kuna projekteerimistingimused on eelhaldusaktiks ehitusloale, siis kohalduvad selle vaidlustamisele sisuliselt samad põhimõtted, mis ehitusloa vaidlustamisele. Kohus leiab, et kehtivast seadusest ja ka kohtupraktikas esitatud seisukohtadest tulenevalt projekteerimistingimuste ja ehituslubade vaidlustamisel ei ole õiguslikult kaitstav isiku soov kasutada liiklemiseks konkreetset objekti, antud juhul Veerenni tn raudteeülesõidukohta, kui liiklemiseks on seatud muu korraldus ning olemas on ka muud raudtee ületamise võimalused. Kaebajal on pääs avalikult kasutavale teele.

Käesolevas asjas ei ole kaebaja põhjendanud oma õiguste rikkumist ühegi konkreetse kavandatud projekti mõjuga tema omandiõigusele. Kaebaja kinnistu suhtes läbiviidavast detailplaneeringu menetlusest ei tulene temale teede rajamisel ja planeerimisel mingit eristaatust,

6 st et kaebaja saaks toetuda õigustatud ootusele raudteeülesõidukoha senises asukohas säilimiseks.

Kohtus ei saa õiguslikult kaitsta kaebaja soovi kasutada just nimelt konkreetset avalikku teed või juurdepääsu sissesõiduks kaebaja kinnistule. Sellist õigust ei ole seadusega isikutele antud ning asjaolu, et kaebajale oli eelmine olukord väidetult soodsam, ei tähenda, et kaebaja on jäänud ilma juurdepääsuta kinnistule, samuti ei tähenda see, et tema krundile ei pääse vahetult kesklinna kaudu.

Kuna seadusest tulenevalt projekteerimistingimused ei ole haldusaktiks, mis määrab ehitise asukoha või ehitatava objekti, vaid see lahendus on antud juba varasemalt planeerimismenetluses ja planeerimisdokumentide kaudu, siis kaebaja paljasõnaline väide kaebuse selgitamisel ja õiguste olemasolule viitega linna ÜP-le ei ole asjakohane. Tallinna linna üldplaneeringuga ei ole kaebajale antud õigustatud ootusi, et teede ja tänavate võrk ei muutuks. Sealt tulenevad planeeringute üldised põhimõtted ja pole ka õige väita, et Järvevana tee ja Tehnika tn pikenduse vahele planeeritud läbimurre peab asuma jätkuvalt ja igal juhul kaebaja kinnistu juures. Kaebaja EÕK taotluses toodud väited seoses avaliku huviga kasutada konkreetset raudteeviadukti, ei ole kaebuse seisukohalt asjakohased, kuna kaebuse esitajal puudub tulenevalt HKMS § 44 lg 2 kaebeõigus esitada kaebust teiste isikute huvides.

Kaebaja on valinud vaidlusaluseks eelhaldusakti, mille andmisel silmas peetud lõpphaldusakt on väljastatud, mistõttu eelhaldusakti tühistamine tema kaebusega soovitud eesmärki saavutada ei aita ja tema õigusi ei kaitse. Kaebaja ei saavutaks projekteerimistingimuste vaidlustamisega kaebuse eesmärki ehk seda, et Veerenni viadukti ei lammutataks. Vastavat kaebuse eesmärki on võimalik saavutada üksnes väljastatud ehitusloa eduka vaidlustamisega juhul, kui selleks esinevad seaduslikud alused.

Kui kaebajal pole võimalik lõpphaldusakti (ehitusluba) vaidlustada, siis ei aita ka eelhaldusakti vaidlustamine.

II

10. HKMS § 249 lg 1 kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. HKMS § 249 lg 3 teine lause sätestab, et esialgse õiguskaitse vajaduse äralangemisel jätab kohus taotluse läbi vaatamata.

HKMS § 250 lg 2 kohaselt tuleb esialgse õiguskaitse taotlust põhistada. HKMS § 251 lg 1 p 1 kohaselt võib halduskohus esialgse õiguskaitse määrusega peatada vaidlustatud haldusakti kehtivuse või täitmise. Viidatud säte seob esialgse õiguskaitse kohaldamise kohtuotsuse hilisema täitmise võimalikkusega. Esialgse õiguskaitse kohaldamisel peab kohus hindama, kas esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel muutuks kohtuotsuse täitmine võimatuks või oluliselt raskemaks, kas kaebusel on eduväljavaateid.

Kuna kaebus tuleb tagastada, siis ei saa esineda kaebajal õiguskaitsevajadust (HKMS § 249 lg 1) ning kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse tuleb jätta läbi vaatamata (HKMS § 249 lg 3).

11. Kohus selgitab täiendavalt kaebuse esitajale, et HMS § 44 lg 1 sätestab, et haldusorgan uuendab menetlusosalise taotlusel haldusmenetluse, kui: 1) taotluse esitaja õigusi kestvalt piirava haldusakti andmise aluseks olnud asjaolu või õigusnorm on ära langenud; 2) asjas ilmnevad uued

7 olulised tõendid, mis ei olnud isikule haldusmenetluse ajal teada; 3) jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et haldusakt on antud või toiming on sooritatud pettuse või ähvardusega või muul viisil haldusorgani õigusvastase mõjutamise tulemusena või et haldusorgani nimel tegutsenud isik on haldusmenetluse käigus pannud toime kuriteo; 4) jõustunud kohtuotsusega on tühistatud kohtuotsus, millel haldusakt põhines.

Sama paragrahvi lg 3 kohaselt haldusmenetluse uuendamise taotlus tuleb esitada haldusmenetluse läbiviinud haldusorganile ühe kuu jooksul haldusmenetluse uuendamise asjaolude teadasaamisest alates.

Riigikohus on oma 21.02.2011 kohtuotsuses nr 3-3-1-80-10 leidnud, et haldusorgan on kohustatud menetlema isiku nõuetekohast taotlust menetluse uuendamiseks või nõuet koormava haldusakti tühistamiseks. Haldusorgan peab tuvastama, kas esinevad asjaolud, mille tõttu on menetluse uuendamine kohustuslik HMS § 44 lg 1 või asjassepuutuva eriseaduse normide kohaselt. Menetluse uuendamine ei ole välistatud ka siis, kui see ei ole õigusnormist tulenevalt kohustuslik, kuid menetlust ei tohi uuendada kergekäeliselt. Säärases olukorras peab haldusorgan hindama menetluse uuendamise vajadust kaalutlusreeglite kohaselt. Kui haldusorgan on kindlaks teinud HMS § 44 lg-s 1 sätestatud aluse olemasolu, siis ta peab menetluse uuendama, kuid see ei tähenda, et vastav haldusakt tuleb tingimata tühistada või muuta. Isiku taotluse menetluse uuendamiseks võib jätta rahuldamata üksnes juhul, kui HMS § 44 lg-s 1 nimetatud asjaolu ei ole tõendatud ega usutavalt põhjendatud või kui see asjaolu on haldusorgani poolt ümber lükatud. Menetluse uuendamisest keeldumine vormistatakse haldusaktiga. Seoses HMS § 44 lg 1 p-ga 1 on oluline, et menetluse uuendamise nõudmiseks annab aluse vaid sellise asjaolu muutumine, mis oli asjassepuutuv esialgse haldusakti andmisel. Muudatus peab võimaldama teha isiku jaoks soodsamat otsust. Menetluse uuendamise nõue ei eelda, et esialgne haldusakt tuleks uute asjaolude valguses lugeda õigusvastaseks.

Menetluse uuendamist on Riigikohus selgitanud ka 10.11.2004 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-36- 04 sedastades, et HMS § 68 lg-t 1 ja § 44 lg-t 1 nende koostoimes tuleb mõista selliselt, et kui isik esitab haldusakti kehtetuks tunnistamise taotluse, milles väidab mõne HMS § 44 lg-s 1 sätestatud aluse olemasolu, ja haldusorgan on selle aluse olemasolu kindlaks teinud, siis peab haldusorgan menetluse uuendama.

Eeltoodust tulenevalt oleks kaebajal, kui ta leiab, et käesolevas asjas peaks esinema mõni menetluse uuendamise alustest ning arvestades ka asjaolu, et kaebajal on ilmselt kaebetähtaeg ehitusloa vaidlustamiseks möödunud, kõige otstarbekam kaaluda menetluse uuendamise taotluse esitamist haldusorganile.

12. HKMS § 104 lg 5 p 2 kohaselt tagastatakse tasutud riigilõiv, kui kohus tagastab kaebuse selle esitajale, välja arvatud juhul, kui see toimub käesoleva seadustiku § 121 lg 2 alusel. Kuna kaebus kuulub tagastamisele HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, siis tasutud riigilõiv kaebajale tagastamisele ei kuulu.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv Kohtunik