3-12-1885/11 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-12-1885 Otsuse kuupäev 30.11.2012 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Aleksandr Lekarev´i kaebus Tartu Vangla direktorile ettekirjutuse tegemiseks kaebaja taotluse (Tallinna Vanglasse üleviimise kohta) uueks läbivaatamiseks Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja Aleksandr Lekarev Vastustaja Tartu Vangla Resolutsioon 1. Jätta kaebus rahuldamata: 2. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 31. detsember 2012. a. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

Kinnipeetav Aleksandr Lekarev esitas 29.05.2012. a Tartu Vanglale taotluse enda ümberpaigutamiseks Tallinna Vanglasse. Oma taotlust põhjendas kinnipeetav asjaoluga, et tema elukohajärgseks vanglaks on Tallinna Vangla ning tema Tallinnas elavatel perekonnaliikmetel ei ole võimalik teda Tartu Vanglas külastada.

27.06.2012. a vastusega nr 6-24/4627-1 jättis Tartu Vangla direktori asetäitja direktori ülesannetes toimingu sooritamata, kuna kinnipeetav on lähtudes justiitsministri 25.03.2008. a määruse nr 9 „Täitmisplaan“ § 5 p-st 1 ning asjaolust, et tal on diagnoositud narkootiliste ainete tarvitamisest tingitud sõltuvushäired, paigutatud Tartu Vanglasse.

A. Lekarev esitas 02.07.2012. a vaide, milles vaidlustas Tartu Vangla direktori 27.06.2012. a vastuse nr 6-24/4627-1 ning palus Tartu Vangla direktoril edastada Justiitsministeeriumile taotlus kinnipeetava ümberpaigutamiseks Tallinna Vanglasse.

2

09.07.2012. a kirjaga nr 1-11/284-1 edastas Tartu Vangla A. Lekarevi vaide lahendamiseks Justiitsministeeriumile.

Justiitsministeerium märkis, et vaidemenetluses käsitletakse vaide esitaja taotlust otsuse kehtetuks tunnistamise ja ettekirjutuse tegemise asja uueks otsustamiseks taotlusena. Justiitsministeeriumi 10.08.2012. a vaideotsusega nr 11-7/6807 jäeti A. Lekarevi 02.07.2012. a esitatud vaie rahuldamata.

06.09.2012. a esitas Aleksandr Lekarev Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles Justiitsministeeriumi 10.08.2012. a vaideotsuse nr 11-7/6807 tühistamist ja kohtu poolt uue lahendi tegemist, et kaebaja saaks edaspidi kanda karistust Tallinna Vanglas.

Tartu Halduskohtu 25.09.2012. a kohtumäärusega jäeti A. Lekarevi kaebus käiguta. Kohtu hinnangul oleks käesolevas asjas olnud asjakohane esitada taotlus Tartu Vangla direktorile ettekirjutuse tegemiseks kaebaja taotluse uueks läbivaatamiseks, sest justiitsministeeriumi vaideotsuse tühistamine ei tooks endaga kaasa kaebaja ümberpaigutamist teise vanglasse.

04.10.2012. a saabus kohtusse A. Lekarevi taotlus puuduste kõrvaldamiseks kaebuses. A. Lekarev märkis, et taotleb kohtult Tartu Vangla direktorile ettekirjutuse tegemist.

Tartu Halduskohtu 17.10.2012. a kohtumäärusega võeti menetlusse Aleksandr Lekarevi kaebus Tartu Vangla direktorile ettekirjutuse tegemiseks kaebaja taotluse (Tallinna Vanglasse üleviimise kohta) uueks läbivaatamiseks.

Kaebuse põhjendused

Kaebuse kohaselt paigutati A. Lekarev justiitsministri määruse nr 9 „Täitmisplaan“ alusel karistuse kandmiseks Tartu Vanglasse. Kaebaja on teinud avalduse Justiitsministeeriumile, et soovib karistust kanda kodukohajärgses vanglas (sissekirjutus: Ristiku 30-2, Tallinn), kuid Justiitsministeerium keeldus tema avalduse rahuldamisest.

Kaebaja leiab, et ametlikult on Tartu Vangla Lõuna regiooni vangla, mille alla Harjumaa kindlasti ei kuulu. Euroopa vanglareeglistik näeb ette, et vangid tuleb suunata vanglatesse, mis on võimalikult lähedal nende kodule või sotsiaalse rehabilitatsiooni keskustele. Võimalusel tuleb arvestada vangide soovidega nende esmasel vanglasse suunamisel ning hilisemal üleviimisel ühest vanglast teise.

Kaebaja soovib üleviimist põhjusel, et Tartu Vangla asub tema kodust kaugel ja seetõttu ei ole tal võimalik saada kokku oma vanematega ning selle tagajärjel kannatavad tema sotsiaalsed suhted. Tema ema on invaliid ja tal ei ole võimalik tulla Tartu Vanglasse kokkusaamisele. Samuti ei ole kaebaja abikaasal võimalik tulla kokkusaamisele Tartu Vanglasse. Tallinna vanglas viibimise ajal käis abikaasa lühi- ja pikaajalistel kokkusaamistel, aga juba 1,5 aastat, mil kaebaja viibib Tartu Vanglas, ei ole abikaasa saanud sinna tulla. Selleks kuluks tal kaks päeva, sest tal puudub auto ja ta peab liikuma bussiga. Samuti ei saa teda külastada ema tervislikel põhjustel.

Tallinna Vangla vastusest nr 5-18/27011-1 nähtub, et kaebaja saaks ka Tallinna Vanglas osaleda sotsiaalprogrammis. Kaebajal on lõpetamata Eluviisitreeningu programm, mida on võimalik läbida ka Tallinna Vanglas. Justiitsministeerium leiab, et Eesti geograafiline asend võimaldab sõita ükskõik millisesse Eesti punkti, kuid ministeerium ei ole arvestanud inimeste sissetulekutega. Kaebaja abikaasa ja vanemate sissetulek Tartusse sõitmist ei võimalda.

3

Vastustaja vastuväited

Tartu Vangla on seisukohal, et halduskohus on ebaõigesti võtnud kaebuse menetlusse.

Halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 47 lg 1 sätestab, et seadus võib näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustuliku kohtueelse vaidemenetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud.

A. Lekarev pöördus 29.05.2012. a Tartu Vangla poole taotlusega, milles soovis, et Tartu Vangla esitaks Justiitsministeeriumile taotluse tema ümberpaigutamiseks Tallinna Vanglasse. Tartu Vangla vastas A. Lekarevile 27.06.2012. a kirjaga nr 6-24/4627-1, et tema soovitud toimingut ei sooritada ja taotlust Justiitsministeeriumile ei esitata, kuna selleks ei ole põhjust.

02.07.2012. a esitas A. Lekarev vaide, milles ta vaidlustas Tartu Vangla poolt toimingu (Justiitsministeeriumile taotluse mitteesitamist) sooritamata jätmist.

Haldusmenetluse seaduse (HMS) 72 lg 1 p 3 kohaselt võib vaidemenetluse korras taotleda ettekirjutuse tegemist toimingu sooritamiseks.

Justiitsministeeriumi 10.08.2012. a otsusega nr 11-7/6807 jäeti Aleksandr Lekarevi vaie Tartu Vangla toimingu, Justiitsministeeriumile ümberpaigutamiseks taotluse esitamata jätmise peale ja toimingu sooritamise, taotluse esitamiseks ettekirjutuse tegemise nõudes, rahuldamata. Vaideotsuses asus Justiitsministeerium seisukohale, et Tartu Vangla on põhjendatult jätnud taotluse A. Lekarevi ümberpaigutamiseks Justiitsministeeriumile esitamata. Seega on A. Lekarev läbinud kohustusliku kohtueelse vaidemenetluse nõude osas, mis puudutab Tartu Vangla kohustamist sooritada toiming, mis seisneb tema ümberpaigutamiseks taotluse esitamises Justiitsministeeriumile.

Käesoleval juhul on halduskohus võtnud menetlusse A. Lekarevi kaebuse nõudega, et halduskohus teeks Tartu Vanglale ettekirjutuse ja kohustaks Tartu Vanglat uuesti läbi vaatama A. Lekarevi 30.05.2012. a esitatud taotlust, milles ta soovis, et Tartu Vangla esitaks taotluse Justiitsministeeriumile tema ümberpaigutamiseks Tallinna Vanglasse. Seega on A. Lekarev pöördunud halduskohtusse sisuliselt haldusmenetluse uuendamise taotlusega.

Tartu Vangla on seisukohal, et halduskohtul puudus selle nõude menetlusse võtmise õigus, kuna kaebajal on läbimata kohustuslik kohtueelne vaidemenetlus.

Selleks, et halduskohus saaks menetleda kaebaja kohustamisnõuet, et Tartu Vangla vaataks uuesti läbi tema juba korra läbi vaadatud taotluse, oleks pidanud A. Lekarev pöörduma eelnevalt vastavasisulise taotlusega Tartu Vangla poole, milles tooma välja HMS § 44 lg 1 toodud põhjenduse ning kui vangla oleks jätnud tema taotluse rahuldamata, siis oleks A. Lekarev saanud esitada selle peale vaide ning alles peale seda, kui tema vaie haldusmenetluse uuendamata jätmise peale oleks jäänud rahuldamata, oleks A. Lekarevil tekkinud õigus pöörduda nimetatud ettekirjutuse tegemise nõudega halduskohtusse.

Eeltoodust tulenevalt on Tartu Vangla seisukohal, et A. Lekarevi kaebus kuuluks tagastamisele HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel, kuna kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast.

4

Kui halduskohus leiab, et kaebuse menetlus on halduskohtus lubatav, on vastustaja seisukohal, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.

Vastustaja nõustub kõigi Justiitsministeeriumi 10.08.2012. a vaideotsuses nr 11-7/6807 toodud A. Lekarevi vaide rahuldamata jätmise põhjenduste ja seisukohtadega.

Vastustaja saab kaebuse esitaja tegelikust tahtest aru selliselt, et tema lõplikuks eesmärgiks on saavutada enda ümberpaigutamine Tartu Vanglast Tallinna Vanglasse. Kaebaja ei vaidle vastu sellele, et ta on kinnipeetav, kellel on narkootiliste ainete tarvitamisest tingitud sõltuvushäire ning seetõttu on tema karistuse kandmise kohaks justiitsministri 25.03.2008. a määrusega nr 9 kehtestatud „Täitmisplaani“ (määrus) § 5 p 1 kohaselt ette nähtud Tartu Vangla.

Määruse § 7 p 1 sätestab, et ümberpaigutamiseks loetakse kinnipeetava saatmist ühest kinnisest vanglast teise vangistusseaduse (VangS) § 19 lõikes 1 nimetatud eesmärkide saavutamiseks. VangS § 19 lg 1 sätestab, et kinnipeetava võib ümber paigutada ühest kinnisest vanglast teise, kui see on vajalik kinnipeetava individuaalse täitmiskava elluviimiseks, vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlustel.

Seega annab seadus loetelu, millisel juhul tekib vanglal vajadus esitada Justiitsministeeriumile taotlus kinnipeetava ühest kinnisest vanglast teise ümberpaigutamiseks. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ümberpaigutamine oleks vajalik julgeoleku kaalutlustel või seetõttu, et Tartu Vanglas ei ole võimalik täita temale Tartu Vanglas koostatud individuaalset täitmiskava, kuna seda kaebaja väitud ei ole.

VangS § 6 lg 1 sätestab, et vangistuse täideviimise eesmärk on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitse. Arvestades, et kaebaja poolt toimepandud kuriteod on seotud tema narkootiliste ainete tarvitamisest tingitud sõltuvushäirega, siis on ilmselge, et tema õiguskuulekale käitumisele suunamise põhiline eesmärk on tegeleda sõltuvusprobleemidega, millest vabanemine aitab kaasa kaebaja õiguskuulekale käitumisele vabaduses.

Tartu Vangla on spetsialiseerunud narkootiliste ainete tarbimisest tingitud sõltuvushäiretega kinnipeetavate kinnipidamisele ning selleks on vanglas eriväljaõppe saanud kvalifitseeritud ametnikud ja loodud süsteem, mis aitab kaasa ja loob tingimused, et sõltuvushäiretega kinnipeetaval oleks võimalik sõltuvushäirest vabaneda.

Võib möönda, et kaebaja lähedastel võib olla Tallinnast Tartusse sõitmine raskendatud, aga kui kaebaja oma sõltuvusprobleemidega ei tegele ja jätkab tulevikus seetõttu kuritegude toimepanemist, siis on tõenäoline, et uuesti vanglasse karistust kandma sattudes halvenevad suhted lähedastega oluliselt rohkem.

Eeltoodule tuginedes palub Tartu Vangla jätta Aleksandr Lekarevi kaebus rahuldamata.

Kohtu seisukoht

Aleksandr Lekarev esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles Justiitsministeeriumi 10.08.2012. a vaideotsuse nr 11-7/6807 tühistamist ja kohtu poolt uue lahendi tegemist, et kaebaja saaks edaspidi kanda karistust Tallinna Vanglas. Kohus leidis, et justiitsministeeriumi vaideotsuse võimalik tühistamine ei aita kaasa kaebaja õiguste kaitsele, sest see ei too endaga kaasa kaebaja ümberpaigutamist teise vanglasse. Kohtu hinnangul on ümberpaigutamise taotluse esitamine vangla direktori kaalutlusotsus

5 ning kohtul ei ole võimalik vangla direktorit kohustada esitama ministeeriumile taotlust kinni peetava isiku ümberpaigutamiseks.

Kohus leidis, et käesolevas asjas oleks asjakohane esitada kohustamisnõue ja taotleda Tartu Vangla direktorile ettekirjutuse tegemist kaebaja taotluse uueks läbivaatamiseks. 03.10.2012. a vastuses (t.l 35) kohtumäärusele, taotles A. Lekarev Tartu Vanglale kohustava nõude tegemist ja Tartu Vangla direktorile ettekirjutuse tegemist esitada Justiitsministeeriumile taotlus kaebaja üleviimiseks Tallinna Vanglasse. Kohus ei ole seotud kaebuse sõnastusega. Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda enda ümberpaigutamist. Ümberpaigutamise vajalikkust hindab selle vangla direktor, kus kinnipeetav asub. Tegemist on vangla direktori kaalutlusotsusega ning kui direktor on veendunud ümberpaigutamise vajalikkuses, esitatakse vastav taotlus ministeeriumile ümberpaigutamise otsustamiseks. Kohus saab vaid hinnata, kas vangla direktor on eeltoodud kaalutlusõigust teostanud kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Tartu Vangla direktorile ettekirjutuse tegemine Justiitsministeeriumile taotluse esitamiseks on võimalik vaid siis, kui haldusorgani diskretsiooniõigus on redutseerunud nullini. Käesoleva asja asjaoludest seda ei nähtu ning kohus käsitleb seega A. Lekarevi kaebust selliselt, et Aleksandr Lekarev on esitanud kohtule HKMS § 37 lg 2 p 2 kohaselt kohustamiskaebuse ning taotleb Tartu Vangla direktorile ettekirjutuse tegemist kaebaja taotluse (Tallinna Vanglasse üleviimise kohta) uueks läbivaatamiseks.

Esmalt võtab kohus seisukoha küsimuses, kas kaebajal on eeltoodud nõudes läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus, sest vastustaja on leidnud, et kohus on kaebuse kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu võtnud ebaõigesti menetlusse.

Käesoleva asja materjalidega on tõendatud, et kaebaja paigutati justiitsministri 25.03.2008. a määruse nr 8 „Täitmisplaan“ § 5 p 1 alusel alates 11.05.2011. a Tallinna Vanglast Tartu Vanglasse. Kaebaja ei ole ümberpaigutamist vaidlustanud.

29.05.2012. a esitas kaebaja Tartu Vanglale taotluse enda ümberpaigutamiseks Tartu Vanglast Tallinna Vanglasse põhjendades taotlust sellega, et tema pere elab Tallinnas ning vajadusega hoida suhteid lähedastega.

Tartu Vangla vastas kaebajale 27.06.2012. a kirjaga nr 6-24/4627-1, milles selgitati, et kaebaja poolt nõutud toiming ei kuulu sooritamisele. Vastustaja selgitas põhjalikult negatiivse vastuse andmise põhjuseid (t.l 9).

Eitava vastuse peale esitas kaebaja 02.07.2012. a vaide, milles vaidlustas Tartu Vangla direktori 27.06.2012. a vastuse nr 6-24/4627-1 ning taotles, et Tartu Vangla direktor edastaks Justiitsministeeriumile taotluse kinnipeetava ümberpaigutamiseks Tallinna Vanglasse (t.l 10 ja 51-52).

09.07.2012. a edastas Tartu Vangla kaebaja vaide Justiitsministeeriumile ja palus jätta see rahuldamata (t.l 10).

6 10.08.2012. a jättis Justiitsministeerium kaebaja vaide Tartu Vangla 27.06.2012. a (direktori eitava vastuse) toimingust keeldumise otsuse kehtetuks tunnistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks asja uueks otsustamiseks – rahuldamata (t.l 11).

Ülaltoodust lähtudes leiab kohus, et kaebajal on kohustamisnõudes - Tartu Vangla direktorile ettekirjutuse tegemine kaebaja taotluse (Tallinna Vanglasse üleviimise kohta) uueks läbivaatamiseks, kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud. Justiitsministeerium on 10.08.2012. a vaideotsuses nr 11- 7/6807 märkinud, et käesolevas vaidemenetluses käsitletakse vaide esitaja taotlust otsuse kehtetuks tunnistamise ja ettekirjutuse tegemise asja uueks otsustamiseks taotlusena. Seega on ministeerium lähtunud sellest, et kaebaja soovib ka vanglale ettekirjutuse tegemist asja uueks otsustamiseks, s.o et vangla teeks tema taotluse osas uue otsuse. Tartu Vangla leiab oma 01.11.2012. a vastuses nr 1- 10/14893-2 (t.l 49), et A. Lekarev on läbinud kohustusliku kohtueelse vaidemenetluse nõude osas, mis puudutab Tartu Vangla kohustamist sooritada toiming, mis seisneb tema ümberpaigutamiseks taotluse esitamises Justiitsministeeriumile. Samas 09.11.2012. a seisukohas nr 1-10/14893-4 leiab vangla, et õiguslikust regulatsioonist lähtuvalt ei ole kohtul võimalik vangla direktorit kohustada esitama Justiitsministeeriumile taotlust kinnipeetava ümberpaigutamiseks.

Kaebus ei kuulu rahuldamisele alljärgnevatel põhjustel. VangS § 19 lg 1 kohaselt võib kinnipeetava ümber paigutada ühest kinnisest vanglast teise või ühest avavanglast teise, kui see on vajalik kinnipeetava individuaalse täitmiskava elluviimiseks, vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlustel. Käesolevas asjas taotleb kinnipeetav ümberpaigutamist Tartu Vanglast Tallinna Vanglasse perekondlike suhete hoidmise eesmärgil ja kohus peab võtma seisukohta küsimuses, kas vangla on kohustatud lähtuvalt VangS § 23 lg 1 soodustama kinnipeetava vanglavälist suhtlemist perekonnaga, sugulastega ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist.

Kohus on seisukohal, et VangS § 23 sätestatud eesmärk ei ole prioriteetne vangistuse täideviimise eesmärgi saavutamise suhtes ning vangla ja Justiitsministeerium ei olnud kohustatud tegema otsust ümberpaigutamise kohta, eelistades kaebaja õigust perekonnaga suhtlemisele.

Toimiku materjalidega on tuvastatud, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas. 11.05.2011. a paigutati ta Tallinna Vanglast ümber Tartu Vanglasse „Täitmisplaan“ § 5 lg 1 p 3 alusel, mille kohaselt meessoost kinnipeetavad, kellel on diagnoositud narkootilise- või psühhotroopse aine tarvitamisest tingitud sõltuvushäired, paigutatakse Tartu Vanglasse. Kaebaja puhul oli tegemist tema paigutamisega vastuvõtmiseks pädevasse vanglasse karistuse kandmiseks. Kaebaja ei ole oma ümberpaigutamist Tallinna Vanglast Tartu Vanglasse vaidlustanud.

Justiitsministri 25.03.2008. a määruse nr 9 „Täitmisplaan“ § 8 kohaselt toimub kinnipeetava ümberpaigutamise otsustamine selle vangla direktori taotluse alusel, kus kinnipeetav karistust kannab. Ümberpaigutamise vajalikkuse või mittevajalikkuse suhtes langetab otsuse Justiitsministeerium ja seega Justiitsministeerium menetleb taotlust. Õigusaktides sätestatud ümberpaigutamise kord ei näe ette võimalust paigutada kinnipeetav ümber tema enda taotluse alusel. Kinnipeetaval on õigus taotleda, et vangla direktor esitaks taotluse Justiitsministeeriumile ja taotluse mitte rahuldamise korral on õigus seda vaidlustada. Seega puudub kinnipeetaval õigus nõuda enda paigutamist konkreetsesse vanglasse, vangla osakonda või kambrisse.

7 Kaebaja on justiitsministri 25.03.2008. a määruse nr 9 „Täitmisplaan“ § 5 p 1 alusel paigutatud Tartu Vanglasse, kuna tal on diagnoositud narkootiliste ainete tarbimisest tingitud sõltuvushäired (karistuse kandmise kohaks kaebajale on ette nähtud Tartu Vangla, kus oli avatud spetsialiseeritud osakond sõltuvushäiretega kinnipeetavatele). VangS § 19 lg 1 kohaselt võib kinnipeetava ümber paigutada ühest kinnisest vanglast teise või ühest avavanglast teise, kui see on vajalik kinnipeetava individuaalse täitmiskava elluviimiseks, vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlustel. Kehtivatest õigusaktidest ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust valida, millisesse konkreetsesse vanglasse teda paigutada.

Riigikohtu halduskolleegium on haldusasjas nr 3-3-1-30-10 märkinud, et kui ümberpaigutamine on kinnipeetava arvates vajalik tema põhiõiguste tagamiseks (perekonna põhiõiguse tagamiseks), siis ei ole kinnipeetaval keelatud pöörduda ümberpaigutamise taotlusega vangla direktori poole, kuid ei ole välistatud, et kinnipeetava põhiõiguste tagamine on võimalik muude meetmete abil, mistõttu kinnipeetava ümberpaigutamine tema õiguste kaitsmiseks ei ole alati vajalik.

Kaebajal on õigus VangS § 23 lg 1 sätestatu tagamiseks suhelda perekonnaga telefoni teel, kirjavahetuse teel ja kokkusaamiste kaudu.

VangS § 24 lg 1 kohaselt on kinni peetavale isikule ette nähtud lühiajaline kokkusaamine perekonnaga vähemalt üks kord kuus. VangS § 24 lg 2 kohaselt on lühiajalise kokkusaamise kestus kuni kolm tundi. Seega on pereliikmetel ja sugulastel võimalik ühe päeva jooksul käia Tallinnast Tartusse kokkusaamisele ja tagasi ilma ööbimiskuludeta ning töölt eemalolekuta (kokkusaamine on võimalik ka puhkepäevadel).

Kaebaja väidab, et ta on Tartu Vanglas läbinud narkootiliste ainete tarvitajatele mõeldud programmid ning Tallinna Vanglas saaks ta osaleda ka teistes programmides.

Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et Tartu Vangla on spetsialiseerunud narkootiliste ainete tarbimisest tingitud sõltuvushäiretega kinnipeetavate kinnipidamisele ning selleks on vanglas eriväljaõppe saanud kvalifitseeritud ametnikud ning loodud süsteem, mis aitab kaasa ja loob tingimused, et sõltuvushäiretega kinnipeetaval oleks võimalik sõltuvushäiretest vabaneda ja seega on õigustatud, et kaebaja kannab ka edaspidi karistust Tartu Vanglas. VangS § 6 lg 1 kohaselt on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kaebaja poolt toimepandud kuriteod on seotud tema narkootiliste ainete tarvitamisest tingitud sõltuvushäiretega ja kaebaja õiguskuulekale käitumisele suunamise põhiline eesmärk on tegeleda sõltuvusprobleemidega, millest vabanemine aitab kaasa kaebajal õiguskuulekale käitumisele vabaduses. Seega on kohus seisukohal, et vastustaja on õigesti lähtunud karistuse täideviimise eesmärgist, pidades seda prioriteediks. Võttes arvesse kõiki asjaolusid, leiab kohus, et kaebaja põhiõiguste riive ei ole nii intensiivne, et see kaaluks üles karistuse täideviimise eesmärgi. Kui kaebaja vabaneb sõltuvusprobleemist, siis tõenäosus, et tema suhted lähedastega paranevad ja et ta vanglast vabanedes ei satu uuesti vanglasse, on suurem. Narkootiliste ainete tarvitamise sõltuvusest vabanemine aitab kaasa kaebaja õiguskuulekale käitumisele vabaduses.

8 Ümberpaigutamist reguleerivatest õigusaktidest ei tulene kohustust kinnipeetava vanglasse paigutamisel arvestada tema viimase elukoha või sugulaste elukohaga. Kohtu hinnangul on tõenditega kogumikus tuvastatud, et Tartu Vangla poolt 27.06.2012. a toimingu sooritamata jätmine on õiguspärane ning seega puudub alus Tartu Vanglale ettekirjutuse tegemiseks kaebaja ümberpaigutamise taotluse uueks läbivaatamiseks. Ülaltoodu alusel kaebus ei kuulu rahuldamisele. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega ole esitanud menetluskulude nimekirja ja kuludokumente. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

Tamara Hristoforova kohtunik