2-11-46418/57 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 03. detsember 2012 Tartu Tsiviilasja number 2-11-46418 Tsiviilasi V.H. hagi O.K. vastu abielu lahutamiseks Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses 1 595 eurot Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu 02. mai 2012 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik O.K. apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad Apellant (kostja): O.K. (isikukood: XXX), esindaja Willem Ignatjev Vastustaja (hageja): V.H. (isikukood: XXXX) RESOLUTSIOON Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Viru Maakohtu 02. mai 2012 otsus muutmata. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta O.K. kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei

2 ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. V.H. (hageja) esitas 29. septembril 2009 hagi O.K. (kostja) vastu abielu lahutamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti hageja ja kostja abielu 20. novembril 1997 ning hagejal ja kostjal on ühine 16. veebruaril 1994 sündinud tütar. Hageja oli seisukohal, et abielu tuli lahutada, kuivõrd poolte faktiline kooselu oli lõppenud. Hageja pöördus kohtusse, sest kostja ei olnud nõus abielu lahutamisega perekonnaseisuametis. Hageja hinnangul soovis kostja abielu säilitada, et tal oleks võimalik saada Eesti Vabariigi elamisluba. 2. Kostja O. K. vaidles hagiavaldusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt elas kostja kuni 2010. aastani koos tütrega Vene Föderatsiooni Nižni Novgorodi linnas. Hageja keelitas kostjat võõrandama Vene Föderatsioonis asuvat eluruumi ning asuma perekonna ühinemise eesmärgil elama hageja juurde Eesti Vabariiki. Hageja omastas kostja ja poolte ühise tütre Eesti Vabariiki kolimisel kostja korteri võõrandamisest saadud raha (40 000 €) ning alustas kostja ja tütre mõnitamist ning takistuste tegemist perekonna kooselule aadressil XXX Jõhvi. Hageja keeldus kostjale kuulunud eluruumi võõrandamisest saadud raha kostjale tagastamast. Eesti Vabariiki saabumisel väljastas KMA kostjale tähtajalise elamisloa. Kui poolte abielu lahutatakse, siis kaotab kostja elamisloa Eesti Vabariigis. Kostja ja poolte ühise tütre tagasipöördumine Vene Föderatsiooni ei ole enam võimalik, kuivõrd kostja võõrandas hageja pahatahtliku käitumise tulemusena temale Vene Föderatsioonis kuulunud eluaseme. Vastuväidete kohaselt kuritarvitas hageja alkoholi ning kasutas kostja suhtes vägivalda. 17 aasta vältel ei maksnud hageja tütre ülalpidamiseks elatist ning esmakordse elatisraha summas 139, 01 € sai kostja hagi tagamise tulemusena 10. oktoobril 2011. Hagejale kuulub kaks korteriomandit aadressidel XXX ja XXX Jõhvi ning kinnistu aadressil XXX Jõhvi. Kostja, lähtudes PKS §-st 68, oli seisukohal, et kohus pidi määrama kostja kasutusse eluruumi aadressil XXX Jõhvi, kuivõrd see oli vajalik ebaõigluse vältimiseks. Kostjal ja poolte ühisel tütrel puudusid muud võimalused elamispinna üürimiseks, kuivõrd tütar õppis ja ema oli töötu. Korteriomand aadressil XXX Jõhvi soetati poolte abielu kestel ning see läks hageja ainuomandisse seadusevastaselt. 03. aprillil 2007 kinkis hageja korteri oma emale, kes 08. mail 2007 kinkis selle hagejale tagasi. Ka muu abielu kestel omandatud kinnisvara (XXX tänava korter ja XXX tänava kinnistu) „kantis“ hageja oma ema vahendusel enda nimele. MAAKOHTU LAHEND

3 3. Viru Maakohus rahuldas 02. mai 2012 otsusega V. H hagi O. K vastu. Maakohus lahutas 20. novembril 1997 Ida-Viru Perekonnaseisuosakonnas sõlmitud abielu O.G. (pärast abiellumist H.) ja V.H. vahel, kanne nr 318. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Maakohus leidis, et käesoleval juhul tuli abielu lahutamine lähtuvalt PKS § 65 lg-st 2 lahendada maakohtul, kuivõrd poolte vahel oli vaidlus abielu lahutamise ja sellega seotud asjaolude üle. Maakohtul oli alust arvata, et poolte abielulised suhted olid pöördumatult lõppenud, kuivõrd 2011 augustis lõppenud kooselu taastamisest ei olnud huvitatud kumbki osapool ning hagejal on uus elukaaslane. Kostja väitis, et ta lahkus ise koos tütrega hageja juurest, sest hageja tarvitas kostja suhtes vägivalda. Maakohtul oli seetõttu alust arvata, et ka kostja ei soovinud kooselu taastamist. Hageja soovis abielu lahutada ning kostja abielu säilitada, et kostja saaks taotleda hageja nimel olevat korterit määramata ajaks enda kasutusse. Maakohus leidis, et abielu säilitamine kostja poolt toodud põhjendustel ei olnud põhjendatud. Kostja kasutuses olnud eluruumi kasutamist pärast abielu lahutamist saaks reguleerida PKS § 68 lg 2 ebaõigluse vältimiseks (nagu taotles kostja), kui eluruumi puhul oleks tegemist olnud perekonna ühise eluasemena kasutatava eluruumiga. Korter aadressil XXX Jõhvi ei olnud perekonna ühine eluase. Ka mõne muu PKS § 68 sätte alusel ei olnud maakohtul võimalik eluruumi kasutamise küsimust lahendada, kuivõrd PKS § 68 käsitleb perekonna ühist eluaset. Nimetatud korter oli hageja ainuomandis ning kostja ja tütre kasutuses pärast seda, kui kostja hageja juurest aadressilt XXX Jõhvi lahkus. Kostja keeldus kompromissist, mille kohaselt hageja oleks lubanud kostjal kasutada hagejale kuuluvat korterit kuni poolte ühise tütre õpingute lõpuni (periood pikkusega ca kuus aastat). Hageja ei olnud vaidlustanud korteri kasutamist kostja poolt. Hageja kinnitas kohtuistungil, et ei soovinud ega soovi ka tulevikus kostjalt üüri, vaid ainult kommunaalmaksete tasumist. Maakohus tõlgendas hageja poolt kostjale korteri kasutada andmist ja kostja poolt korteri kasutamist kui poolte suulist lepingut korteri (mitte korteriga seotud teenuste) tasuta kasutamiseks. Lepingu kehtivuse pikkusest pooled maakohut ei teavitanud. Kostja esitas maakohtu tegevusele vastuväite kolmel korral. Esiteks leidis kostja, et hagiavaldus oleks tulnud jätta käiguta ning hagejale tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Maakohus selgitas, et menetlusökonoomika põhimõttest lähtuvalt koostas maakohus 30. septembril 2011 hagi menetlusse võtmise määruse ja kohustas hagejat esitama kohtule puuduoleva menetlusdokumendi originaali. Maakohus ei kohustanud hagejat kõrvaldama puudust hagiavalduses ja võtma seisukohta poolte ühise tütre hooldusõiguse osas pärast abielu lahutamist, kuivõrd maakohtule oli prognoositav, et tütar saab menetluse kestel täisealiseks (tütar sai täisealiseks 16. veebruaril 2012) ning poolte vahel tütre hooldusõiguse osas vaidlust ei olnud. Teise vastuväite kohtu tegevuse osas esitas kostja seoses maakohtu poolt hagi tagamise küsimuse lahendamisega. Maakohus märkis, et põhjused hagi tagamise taotluse rahuldamata jätmiseks olid välja toodud maakohtu 18. novembri 2011 määruses, mistõttu ei hakanud maakohus neid käesolevas otsuses eraldi välja tooma. Lisaks ei saanud maakohus eraldada hagi ja vastuhagi eraldi menetlustesse, kuivõrd vastuhagi ei esitatud. Kostja esitas maakohtule ainult vastuhagi tagamise avalduse. Kolmas vastuväide seoses maakohtu tegevusega oli seotud maakohtu istungi protokolli kostjale saatmata jätmisega. Kohtuistungi protokoll saadeti kostjale tema soovil 24. jaanuaril 2012. Maakohus märkis, et seadusega ei olnud lubatud lükata kostja soovil abielu lahutamist määramata ajaks edasi ega jätta abielu lahutamata seoses kostja sooviga jagada vara või kindlustada endale ja poolte ühisele lapsele Eesti Vabariigis elamispind. Maakohtu hinnangul võisid pooled jagada vara kokkuleppe teel või esitada vastava avalduse kohtule.

4 Lähtudes TsMS § 164 lg-st 1 jättis maakohus menetluskulud poolte endi kanda.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. O.K. esitas Viru Maakohtu 02. mai 2012 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist täies ulatuses ning uue otsuse tegemist, millega määratakse O.K. kasutusse ühine eluruum aadressil XXXX Jõhvi või määratakse kindlaks O.K. õigused ja kasutustingimused seoses nimetatud eluruumiga. O.K. taotles ka otsuse resolutsioonis poolte nimede käesoleva seisuga õigesti kirjutamist (O.K. ja V.H. ) ning vastuhagi tagamise avalduse rahuldamist. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) on maakohtu resolutsioon ebaselge ja puudulik. Kohus on vääralt märkinud apellandi nimeks H.. Apellandi õige nimi on K.,; 2) oli maakohus ebaobjektiivne, kuivõrd otsuse resolutsioonist ilmneb, et maakohus ei lahendanud apellandi nõuet seoses abikaasade ühise eluruumi kasutamisega. Apellandil ja poolte ühisel tütrel puuduvad võimalused elamispinna üürimiseks, sest tütar õpib gümnaasiumis, apellant on töötu ning vastustaja ei maksa tütrele elatist. Korteriomand aadressil XXXsoetati poolte abielu kestel ning see läks vastustaja ainuomandisse seadusevastaselt. Nimetatud eluruum on abikaasade ühises kasutuses; 3) võttis maakohus apellandilt võimaluse esitada vastuhagi, millega maakohus rikkus TsMS § 373 lg 1. Apellant esitas 16. novembril 2011 maakohtule avalduse vastuhagi tagamiseks. Apellant märkis avalduses, et soovib abikaasade ühisvaraga sooritatud vastustaja tehingute kehtetuks tunnistamist, sest vastustaja sooritas abikaasade ühisvaraga tehtud tehingud apellandilt pettuse abil saadud volikirja alusel. Seega oli maakohtule selge, et vastuhagi nõudeks ei ole mitte abikaasade ühisvara jagamise, vaid vastustaja poolt sooritatud tehingute kehtetuks tunnistamise nõue (PKS § 48 lg 4). Maakohtu 18. novembri 2011 määrusega jäeti vastuhagi tagamise avaldus rahuldamata. Maakohus leidis, et tehingute kehtetuks tunnistamise vastuhagi on hoopis abikaasade ühisvara jagamise nõue, mida apellandil ei ole õigust samas asjas esitada. Maakohus märkis, et kohus jätab vastuhagi tagamise taotluse rahuldamata lähtuvalt PKS § 25 p 3 ja 4 ning § 37 lg 1 ja 2 mõttest ning selgitas, et poolte ühisvara jagatakse pärast abielu lahutamist ka juhul, kui nõuded on esitatud ühes hagis. Maakohus selgitas määruses, et vastavalt TsMS § 373 lg 1 p-le 3 saab vastuhagi menetlusse võtta, kui vastuhagi ja põhihagi vahel on vastastikune seos ning nende ühine läbivaatamine võimaldab asja õiget ja kiiremat läbivaatamist. Apellant eeldab, et kohus jättis sihipäraselt hagi tagamise rahuldamata ning selgitas apellandile vastuhagi nõude esitamise lubamatust enne abielulahutuse nõudes menetluse lõpetamist, et vabaneda mahukast ja ebameeldivalt suurest töökoormusest tsiviilasja menetlemisel. Kui maakohus leidis, et vastuhagi lahendamine oli mahukas, võis maakohus tehingute kehtetuks tunnistamise vastuhagi tagamise võtta menetlusse eraldi tsiviilasjana. Vastuhagi tagamata jätmise määruses tõlgendas maakohus vääralt tehingute kehtetuks tunnistamise nõude abikaasade ühisvara jagamise nõudeks, eksitades apellanti ning võttis apellandilt võimaluse samas asjas ja samade poolte vahel esitada seaduspärane vastuhagi. Maakohtu väide, et apellant ei esitanud vastuhagi, mistõttu maakohus ei saanud seda menetlusse võtta, on kohatu, kuivõrd maakohus ise andis oma hagi tagamata jätmise määrusega apellandile mõista, et vastuhagi esitamine ei oleks edukas; 4) ei lahendanud maakohus apellandi vastuväiteid kohtu tegevuse kohta. Rikkudes TsMS § 333 lg 1 jättis maakohus tähelepanuta ja määrusega lahendamata apellandi vastuväited, mis tingis ebaõige kohtulahendi tegemise ning apellandi õiguste rikkumise;

5 5) püüdis maakohus siduda apellanti ebaõiglase kompromissiga. Apellant esitas kompromissi osas eitava seisukoha, mis ei olnud maakohtule vastuvõetav ja meelepärane. Apellandi hinnangul puudub maakohtul õigus suruda peale kompromissi, mis on vastuolus poole huvide ja õigustega; 6) on vastustaja õde mõjutanud kohtuotsuse tegemist, kuivõrd ta töötab Viru Maakohtuga samas hoones ning vastustaja on oma õe sekkumist õigusemõistmisesse apellandile mitmel korral kinnitanud; 7) leidis maakohus, et korter aadressil XXX ei ole kunagi olnud poolte ühine eluruum. Millistele tõenditele tuginedes maakohus sellisele järeldusele jõudis, jäi arusaamatuks.

5. V. H. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist täies ulatuses. Vastuväidete kohaselt: 1) on kaebus õigusvastaselt menetlusse võetud, kuivõrd apellant ei ole oma apellatsiooni argumenteerinud; 2) viitab apellant ebaõigetele asjaoludele. Apellandi arvates on korteri müügitehing aadressil XXX ja maja müügitehing aadressil XXX fiktiivsed, kuid vastustaja sai nende tehingute tegemiseks apellandilt loa, mida kinnitab notari poolt väljastatud tõestatud volitus. Samuti pole vastustaja kunagi veennud apellanti lahkuma Vene Föderatsioonist, müüma ära oma seal asuvat vara ega asuma alaliselt Eesti Vabariiki elama. Apellandi väited vastustaja poolt korteri müügist saadud 40 000 euro omastamise kohta on samuti väärad. Nimetatud raha ei ole vastustaja kunagi saanud ega näinud Vene Föderatsioonis asunud korteri müügiga seotud dokumente. Vene Föderatsioonis asunud korteri puhul oli tegemist poolte ühisvaraga; 3) on apellandi väited seoses vastustaja õe sekkumisega õigusemõistmisesse laim; 4) soovib apellant säilitada abielu ainult selleks, et säiliks tema elamisluba Eesti Vabariigis.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Viru Maakohtu 02. mai 2012 otsus muutmata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole aluseks maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. 7. Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Asja materjalidest nähtuvalt esitas hageja maakohtule hagi kostja vastu abielu lahutamiseks. Rohkem nõudeid ei ole hageja poolt kohtule esitatud. Kostja ei ole esitanud maakohtule asjas vastuhagi, s.o kostja ei ole esitanud omapoolseid nõudeid, mida kohus oleks pidanud lahendama koos hagiga. TsMS § 442 lg 5 kohaselt otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded. Maakohus, lähtudes hageja nõudest, ongi resolutsiooniga lahendanud abielulahutuse küsimuse. Apellandi väite kohaselt on maakohtu otsuse resolutsioon ebaselge ja puudulik, sest vääralt on märgitud apellandi nimeks H, õige nimi on K.. Maakohus on vastava otsustuse aluseks võtnud kostja nimekuju, milline on märgitud abieluaktis nr 318 (tl 2-3) ning kuna otsuse resolutsioonis on viidatud konkreetsele kandele ja ka abielu sõlmimise kuupäevale, siis on otsuse resolutsioon arusaadav ja täidetav. 8. Alusetu on apellandi väide, et maakohus ei ole resolutsioonis lahendanud tema nõuet seoses abikaasade ühise eluruumi kasutamisega. Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 hagi menetletakse lähtudes

6 nõudest ning antud asjas ei ole esitatud PKS § 68 lg-st 1 tulenevat nõuet. Asjaolu, et vastuses hagiavaldusele ning teistes kohtule esitatud kirjalikes pöördumistes on kostja nõudnud, et eluruum XXX jäetakse tema ja tütre kasutusse, ei anna alust väita, et kostja oleks esitanud maakohtule PKS § 68 lg-st 1 tuleneva nõude. Kohus vaatab asja läbi hagiavalduse alusel ning kostja ei ole esitanud maakohtule oma nõuet hagiavalduse (või vastuhagi) vormis. Lähtudes eeltoodust on asjakohatu apellandi väide selles, et apellandil ja poolte ühisel tütrel puuduvad võimalused elamispinna üürimiseks. 9. Maakohus on ebaõigesti asunud 18. novembri 2011 määruses seisukohale, et abielu lahutamisega üheaegselt ei saa jagada ühisvara. PKS § 37 lg 1 teise lause kohaselt abikaasa võib esitada ühisvara jagamise taotluse kohtule juba koos abielulahutuse hagiga, s.o antud juhul oli kostjal õigus esitada ühisvara jagamiseks vastuhagi. Samas aga see asjaolu, et maakohus on eksitanud kostjat ning seetõttu on jäänud kostja poolt antud asjas esitamata ühisvara jagamise hagi, ei too kaasa vaidlustatud otsuse tühistamist, sest ühisvara jagamisest ei olene maakohtu vaidlustatud otsuse õigsus. Kostja on õigus esitada soovi korral hagi maakohtule ühisvara jagamiseks. Kostja väite kohaselt soovis ta esitada vastuhagi hageja poolt ühisvaraga tehtud tehingute kehtetuks tunnistamiseks PKS § 48 lg 4 alusel. Ringkonnakohus märgib, et PKS § 48 on kohaldatav juhul, kui pooled on valinud varasuhte liigiks vara juurdekasvu. Antud juhul asja materjalidest nähtuvalt on poolte vahel varasuhte liigiks varaühisus ning seetõttu ei kohaldu PKS § 48. Juhul, kui kostja soovis tunnistada kehtetuks hageja poolt tehtud tehinguid, oleks ta pidanud esitama hagi kehtetuks tunnistamise nõude ka tehingu teise poole vastu. 10. Maakohtu 18. novembri 2011 määrusega jäeti vastuhagi tagamise avaldus rahuldamata. Antud juhul on kostja esitanud vastuväite kohtu tegevuse peale, mis seisnes vastuhagi tagamata jätmises. Vastavalt TsMS § 390 lg-le 1 maakohtu või ringkonnakohtu määruse peale, millega kohus hagi tagas, võib pool esitada määruuskaebuse. Kuna maakohtu 18. novembri 2011 määrus ei ole seaduse kohaselt edasikaevatav, siis ei hinda ringkonnakohus selle seaduslikkust ja põhjendatust. Samuti ei olene käesoleva otsuse õigsus maakohtu 18. novembri 2011 määrusest. 11. Asja lahendamise seisukohalt ei ole asjakohased ning ei mõjuta vaidlustatud otsuse õigsust apellandi väited selle kohta, et: 1) maakohus püüdis sõlmida poolte vahel kompromissi; 2) hageja õde töötab Viru Maakohtuga samas hoones ning mõjutas kohtuotsuse tegemist; 3) maakohus leidis ebaõigesti, et korter aadressil XXX ei ole kunagi olnud poolte ühine eluruum. Samuti ei mõjuta vaidlustatud kohtuotsuse õigsust see, et maakohus ei ole lahendanud kostja poolt esitatud vastuväiteid kohtu tegevuse peale määrusega, vaid on võtnud vastava seisukoha kohtuotsuses. Ka sisuliselt ei sõltu vastuväidetes esitatust vaidlustatud otsuse seaduslikkus ja põhjendatus.

12. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Viivi Tomson