3-12-577/49 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman (eesistuja), Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 30. november 2012, Tallinn Haldusasja number 3-12-577 Haldusasi J A (A) kaebus Politseija Piirivalveameti 20. detsembri 2011. a Eesti kodakondsuse kaotanuks lugemise otsuse nr 15.2-6/714 tühistamiseks Menetlusosalised Kaebaja – J A Vastustaja – Politseija Piirivalveamet Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 05. juuli 2012. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus J A apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine 20. november 2012. a

RESOLUTSIOON

Rahuldada J A apellatsioonkaebus ja kaebus.

Tühistada Tallinna Halduskohtu 05.07.2012 otsus haldusasjas nr 3-12-577 ja teha uus otsus, millega tühistada Politseija Piirivalveameti 20. detsembri 2011. a Eesti kodakondsuse kaotanuks lugemise otsus nr 15.2-6/714.

Mõista Politseija Piirivalveametilt J A kasuks välja 30,97 (kolmkümmend eurot ja 97 eurosenti) kahes kohtu astmes tasutud riigilõivu katteks.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 31.12.2012, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Politseija Piirivalveameti (PPA) 20. detsembri 2011. a otsusega nr 15.2-6/714 loeti J A (sünd xx.xx.xxxxx xxxxxxx) kodakondsuse seaduse (KodS) § 29 alusel Eesti kodakondsuse kaotanuks. Otsuse järgi sai J. A Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni korras Vabariigi Valitsuse 22. märtsi 1994. a määrusega nr 103. Kuna J. Ale on välja antud ka Vene Föderatsiooni kodaniku pass, algatati tema suhtes Eesti kodakondsuse kaotanuks lugemise menetlust ning anti talle võimalus omapoolse seisukoha esitamiseks.

3-12-577 2(6) J. A väitis 28. detsembril 2010. a PPA-le saadetud kirjas, et on sünnijärgne Eesti kodanik. Tema vanaisa O A ja vanaema K K sündisid Eestis (vastavalt xxxx. a ja xxxx. a) ning isa A A sündis 1922. a Venemaal. O. A oli Eesti Vabariigi kodanik ning ta arreteeriti 1937. a ja hukati 1938. a. O. A poeg ja J. A isa A. A sai Eesti kodakondsuse sünnijärgselt. Kuna O. A päritolu tõendavad dokumendid olid kadunud ja ajapuudusel ei olnud J. Al 1994. a aega neid arhiividest otsida, soovitati tal Eesti kodakondsust taotleda naturalisatsiooni korras, mida ta ka tegi. Vene Föderatsiooni kodakondsuse sai J. A 2006. a, kui abiellus Vene Föderatsiooni kodanikuga. PPA 20. jaanuari 2011. a vastuskirjas selgitati J. Ale, et tema isa A. A ei ole Eesti Vabariigi sünnijärgne kodanik ja ta taotles Eesti kodakondsust naturalisatsiooni korras, mis talle Vabariigi Valitsuse 4. mai 1992. a määruse nr 32 alusel ka anti. 26. novembril 1918. a vastu võetud Eesti Vabariigi Maanõukogu määruse (Maanõukogu määrus) § 1 kohaselt loeti Eesti kodanikeks isikud, kes vastasid kolmele nõudele: 1) elasid Eesti Vabariigi piirides, 2) olid kuni 24. veebruarini 1918 endise Vene riigi alamad, 3) olid pärit Eesti Vabariigi osadest või seisid Vene riigi asutuste poolt Eesti alal peetud elanike nimekirjades. Kui J. A vanavanemad lahkusid Eestist enne Maanõukogu määruse jõustumist, siis ei loetud neid automaatselt Eesti Vabariigi kodanikeks ning sel juhul ei sündinud J. A isa A. A Eesti kodanikuna. Arvestades, et A. A sündis 30. septembril 1922. a Venemaal, võib järeldada, et J. A vanavanemad ei opteerinud ka 2. veebruaril 1920 Eesti ja Venemaa vahel sõlmitud Tartu rahulepingu alusel Eesti kodakondsust, sest see oli võimalik vaid aasta jooksul pärast lepingu ratifitseerimist ning opteerija pidi aasta jooksul Venemaa territooriumilt lahkuma. Kuna J. A ei ole omandanud Eesti kodakondsust sünniga, ei ole tal õigust omada kahte kodakondsust. KodS ei näe ette võimalust rakendada kodakondsuse kaotanuks lugemisel kaalutlusõigust. Kui J. A soovib säilitada Eesti kodakondsuse, tuleb tal hiljemalt 21. märtsiks 2011. a esitada PPA-le tõend selle kohta, et ta on asunud loobuma Vene Föderatsiooni kodakondsusest. J. A selgitas 25. aprilli 2011. a kirjas PPA-le, et Ajalooarhiivist saadud päringu vastuse kohaselt ei ole teada tema vanaisa O. A ja vanaema X. K elukoht 1918. a, kuid nad mõlemad sündisid Eestis ja olid sündimise ajal Vene riigiasutuste poolt peetud elanike nimekirjas. Riigiarhiivi vastusest nähtub, et O. A elas Narvas 24. veebruaril 1918. a ning seega vastab O. A Maanõukogu määruses sätestatud nõuetele ja teda sai lugeda Eesti Vabariigi kodanikuks. PPA hinnangul J. A esitatud dokumendid ei tõenda, et O. A elas Maanõukogu määruse jõustumisel, so 26. novembril 1918. a Eesti Vabariigi piires. Viidatud Ajalooarhiivi vastuse kohaselt sündis O. A 20. märtsil 1897. a Soldinos ja X. K sündis 26. juunil 1894. a Narvas, kuid arhiivis säilitatavatest personaalraamatutest ei selgu nimetatud isikute Eestist lahkumise aeg. Riigiarhiivi 8. aprilli 2011. a vastuskirja järgi ei ole leitud andmeid O. A Eesti kodanikuks olemise kohta. Kominterni Eesti sektsiooni andmetel astus O. A 17. veebruaril 1918. a Narvas bolševike parteisse ja osales 1919. a Nõukogude Venemaa poolel võitluses Eesti Vabariigi vastu; 1924. a töötas O. A Kominterni alluvuses Moskvas ja 1932. a Valgevene NSV-s Minskis. Riigiarhiivi 12. aprilli 2011. a vastuskirjast nähtuvalt O. A elukohta 24. veebruari 1918. a seisuga üheski dokumendis fikseeritud ei ole, kuid olemasolevate dokumentide põhjal võib arvata, et ta elas 24. veebruaril 1918. a Narvas. Arhiivi õiendile lisatud O. A kohta koostatud uurimistoimiku lk 60 koopiast nähtub, et see on täidetud Venemaa Sotsialistliku Föderatiivse Nõukogude Vabariigi (VSFNV) ametiasutuses 11. juunil 1921. a ja selle järgi on O. A 1918. a töötanud Eestis õpetajana ning tema kodakondsuseks on märgitud VSFNV. Riigiarhiivi ja Ajalooarhiivi teatistel toodud andmete põhjal ei ole võimalik kinnitada, et O. A vastas Maanõukogu määruses nimetatud Eesti kodanikuna määratlemise tingimustele, selgub vaid, et 24. veebruaril 1918 elas ta Narvas ja aastal 1918 töötas Eestis õpetajana, kuid teada pole, kaua ta Eestis viibis. Maanõukogu määruse kohaselt ei võinud üks isik olla samal ajal Eesti Vabariigi ja mõne muu riigi kodanik. Kui isik lahkus Eestist ja võttis mõne muu riigi kodakondsuse, siis ei saanud teda enam lugeda Eesti Vabariigi kodanikuks. Ka 27. oktoobril 1922. a vastu võetud kodakondsuse seaduse alusel loeti Eesti Vabariigi kodanikeks Eesti Vabariigi territooriumil või väljaspool sündinud lapsed nende isa Eesti kodakondsuses olemise ajal. Kuna J. A esitatud dokumentidest

3-12-577 3(6) nähtub, et O. A oli 1921. a VSFNV kodanik, siis ei saanud 1922. a Venemaal sündinud A. A omandada Eesti kodakondsust oma isa kaudu. Kuna J. A vanaisa ega isa ei olnud tema sündimise ajal Eesti kodanikud, ei saanud ka J. A omandada Eesti kodakondsust sünniga. Seetõttu ei kohaldu J. A suhtes põhiseaduse § 8, mille järgi ei tohi kelleltki võtta sünniga omandatud Eesti kodakondsust. Esitanud pole ka tõendit, millelt nähtuks, et J. A on asunud loobuma Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest. Seega tuleb KodS § 1 lg 2, § 22 p 3 ja § 29 alusel lugeda J. A Eesti kodakondsuse kaotanuks.

J A esitas PPA 20. detsembri 2011. a otsuse peale vaide, mis PPA 17. veebruari 2012. a vaideotsusega nr 15.2-6/44 rahuldamata jäeti.

J A esitas 20. märtsil 2012. a Tallinna Halduskohtusse kaebuse, milles palus PPA otsus nr 15.2-6/714 tühistada. Vaidlustatud otsus ei vasta haldusaktile esitatavatele nõuetele ning on sisuliselt õigusvastane, rikkudes kaebaja põhiseaduslikku õigust olla Eesti Vabariigi kodanik Eesti Vabariigi põhiseaduses ja KodS-s nimetatud alustel. Haldusorgan andis haldusmenetluse käigus vale hinnangu kaebaja esitatud tõenditele ega hinnanud õigesti kaebaja väiteid. Kaebaja vanaisa O. A oli Eesti Vabariigi kodanik, mida kinnitavad kaebaja poolt haldusmenetluses esitatud tõendid. Tähtsust ei oma, et arhiividokumentidest ei nähtu üheselt, kas O. A on mingil kindlal ajahetkel viibinud Eesti Vabariigi territooriumil. Tõendeid kogumis analüüsides ilmneb, et O. A viibis Eesti Vabariigi territooriumil 26. novembri 1918. a seisuga. Kaebaja on O. A järglasena sünnijärgne Eesti kodanik, kelle suhtes kehtib põhiseaduse §-s 8 sätestatud kodakondsuse äravõtmise keeld. Keeld on absoluutne ning tähenduseta on seejuures asjaolu, et kaebajale anti Eesti kodakondsus naturalisatsiooni korras ja et ta omab ka teise riigi kodakondsust.

Politseija Piirivalveamet vaidles kaebusele vastu ja palus selle rahuldamata jätta. Vastustaja on tuvastanud, et kaebaja ei ole omandanud Eesti kodakondsust sünniga. Kaebaja vanaisa O. A oli 1921. aastal Venemaa VSFNV kodanik, mistõttu ei saanud tema järglased olla Eesti sünnijärgsed kodanikud. Kaebaja sai Eesti kodakondsuse Vabariigi Valitsuse 22. märtsi 1994. a määrusega nr 103 ning talle on välja antud ka Vene Föderatsiooni kodaniku pass nr 513998614. KodS § 1 lg 1 kohaselt ei või Eesti kodanik olla muu riigi kodakondsuses ning KodS § 22 kohaselt kaob Eesti kodakondsus mõne muu riigi kodakondsuse vastuvõtmisega. Vaidlusalune otsus vastab HMS §-s 54, § 55 lg-s 1 ning § 56 lg-tes 2 ja 3 sätestatud nõuetele ning uurimispõhimõtet on rakendatud piisaval määral. Käesolevaks ajaks on kaebajale 6. märtsi 2012. a otsusega nr 1020464865/TE antud tähtajaline elamisluba välismaalaste seaduse § 201 alusel kehtivusajaga kuni 5. märts 2017. a. ning väljastatud on elamisloakaart nr BA0021234. Seega on kaebaja eelistanud Eesti kodakondsusele Vene Föderatsiooni kodakondsust ning soovib edaspidi elada Eestis elamisloa alusel.

Tallinna Halduskohus jättis 5. juuli 2012. a otsusega J A kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Kohus nõustus PPA vaidlustatud otsuses ja vaideotsuses toodud seisukohaga ja põhjendustega kaebajal sünnijärgse kodakondsuse puudumise kohta ega pidanud vajalikuks neid korrata. Vastustaja on vaidlustatud otsuses andnud kaebaja väidetele ja esitatud tõenditele õige hinnangu. Vaidluse all on eelkõige see, kas J. A vanaisa O. A elas Maanõukogu määruse jõustumise ajal Eesti Vabariigi piirides määruse § 1 p 1 mõttes. Kogutud tõendid viitavad O. A elamisele Eestis 24. veebruaril 1918. a ja tema töötamisele Eestis 1918. a, kuid ei kinnita O. A Eestis elamist või viibimist Maanõukogu määruse vastuvõtmise ajal 26. novembril 1918. Riigiarhiivi 12. aprilli 2011. a kirjaga saadetud O. A uurimistoimiku koopiast nähtuvate andmetega saab aga lugeda tõendatuks, et 1921. a oli O. A VSFNV kodanik, mistõttu ei saanud 1922. a Venemaal sündinud kaebaja isa A. A omandada Eesti kodakondsust oma isa O. A kaudu. Asja lahendamisel ei oma tähtsust asjaolu, et kaebaja soovis viimati nimetatud

3-12-577 4(6) arhiivdokumendiga tõendada üksnes O. A Narvas viibimist 26. novembril 1918, mitte tema kodakondsust. Kaebaja ei saa halduskohtumenetluses anda tõendile ette kindlaks määratud jõudu ning kohus hindab kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt (HKMS § 61 lg 1 ja 2). Samamoodi pidi tõendeid igakülgselt ja täielikult hindama PPA haldusmenetluses. Kaebaja ei ole vaidlustatud otsuses esitatud seisukohtade ümberlükkamiseks esitanud täiendavaid tõendeid, millest võiks teha järelduse, et kaebaja on sünniga omandanud Eesti kodakondsuse. Kuna kaebaja ei ole nõus loobuma Vene Föderatsiooni kodakondsusest, on vastustaja õigesti lugenud kaebaja Eesti kodakondsuse kaotanuks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

J A apellatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu otsus ja saata asi esimese astme kohtule uuesti läbivaatamiseks. Apellant kordab halduskohtule esitatud kaebuse põhjendusi ja leiab, et kohus eiras HKMS § 61 lg 1 sätestatud nõuet hinnata tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. O. A oli Eesti Vabariigi kodanik, kuna ta vastas kõigile tingimustele, milliste olemasolul on isik Eesti Vabariigi kodanik. Seetõttu on ka tema järglased, sh kaebaja sünnijärgne Eesti Vabariigi kodanik. Kohus hindas tõendeid ebaõigesti, vastuoluliselt ja põhjendamatult haldusorgani kasuks. Haldusorgan käsitleb üksnes 1921. ja 1922. aasta sündmusi ega puuduta 1918. a sündmusi. Kohus nõustus vastustaja põhjendustega omapoolseid seisukohti esitamata. Seega on kohtuotsus nõuetekohaselt motiveerimata.

Politseija Piirivalveamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. O. A kohta koostatud uurimistoimikus oleva vormulaar nr 2 kaardi järgi oli O. A 11.06.1921 seisuga VSFNV kodakondsuses; 30.06.1921 ülekuulamisprotokollist (ülekuulamine toimus Peterburi linnas eriosakonnas) asjas nr 145,42a nähtub, et O. A kuulus alates veebruarist 1918. a VKP Narva organisatsiooni, oli 1918. a parteikomitee sekretär Narvas ning mobiliseeriti 1919. aastal partei poolt rindele, kus teenis kontrarevolutsioonilises 11 laskurdiviisi staabis ja polgukohtu esimehena. Riigiarhiivist ei ole leitud andmeid selle kohta, et O. A oleks olnud Eesti Vabariigi kodanik. Asjaolust, et ta 1919. aastal osales Nõukogude Venemaa poolel võitluses Eesti Vabariigi vastu võib pigem vastupidist väita. Kui isik lahkus Eestist ja võttis endale mõne muu riigi kodakondsuse, ei loetud teda enam Eesti Vabariigi kodanikuks. Eesti ja Venemaa vahel sõlmitud Tartu rahulepingu kohaselt võisid Venemaa territooriumil elavad Eesti soost isikud opteerida Eesti kodakondsust 1 aasta jooksul lepingu ratifitseerimise päevast arvates ja opteeruja pidi aasta jooksul Venemaa territooriumilt lahkuma. Asjaolust, et kaebaja isa A. A sündis 30. septembril 1922. a Venemaal, võib järeldada, et kaebaja vanavanemad ei opteerinud Eesti kodakondsust. Kogutud tõendid kinnitavad ja viitavad O. A elamisele Eestis 24. veebruaril 1918. a ja tema töötamisele Eestis 1918. aastal, kuid ei kinnita O. A Eestis elamist või viibimist Maanõukogu määruse vastuvõtmise ajal (26.11.1918).

Ringkonnakohtu istungil muutis apellant esialgset taotlust ning palus ringkonnakohtul tühistada halduskohtu otsus ja teha ise uus otsus, millega kaebus rahuldada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Vaidlusaluse 20.12.2011 J. A Eesti kodakondsuse kaotanuks lugemise otsuse faktiliseks aluseks on asjaolu, et J. Al on nii Eesti Vabariigi kui ka Vene Föderatsiooni kodakondsus, ning õiguslikuks aluseks on KodS § 29, mis sätestab, et isik loetakse Vabariigi Valitsuse volitatud asutuse poolt Eesti kodakondsuse kaotanuks mõne muu riigi kodakondsuse vastuvõtmise või Eesti kodakondsusest loobumisega mõne muu riigi kodakondsuse kasuks. Seega viidatud normi järgi loetakse isik Eesti kodakondsuse kaotanuks mh ka siis, kui ta astub mõne teise

3-12-577 5(6) riigi kodakondsusesse. Sellisel juhul võib isiku vaba tahe otseselt Eesti kodakondsusest loobuda puududa ning otse vastupidi isik võib soovida Eesti kodakondsuse säilitamist. Seetõttu on isiku lugemine kodakondsuse kaotanuks muu riigi kodakondsuse vastuvõtmise tõttu oma toimelt sarnane kodakondsuse äravõtmisega. Kuna KodS § 5 lg-s 3 ja põhiseaduse § 8 lg-s 3 on sätestatud keeld, et kelleltki ei tohi võtta sünniga omandatud Eesti kodakondsust, tuleb asuda seisukohale, et KodS § 29 ei ole rakendatav sünniga Eesti kodakondsuse omandanud isikute suhtes, kes on lisaks Eesti kodakondsusele omandanud ka muu riigi kodakondsuse. Abiellumise kaudu Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse omandanud kaebaja soovib ka Eesti kodakondsuse säilitamist ja väidab, et ta on Eesti kodakondsuse omandanud sünniga. PPA seisukoha järgi, millega nõustus ka halduskohus, on kaebaja sünnijärgne Eesti kodakondsus tõendamata. Ringkonnakohus vastustaja ja halduskohtu seisukohta ei jaga. Maanõukogu 26.11.1918 määruse „Eesti demokraatilise vabariigi kodakondsuse kohta“ §-ga 1 sätestati järgmist: „Eesti demokraatilise vabariigi kodaniku õigused on kõigil isikutel rahvuse ja usu peale vaatamata, kes järgmistele kolmele tingimustele vastavad: 1) kes Eesti demokraatilise vabariigi piirides elavad, 2) kuni 1918. a veebruarikuu 24. päevani endise Vene riigi alamluses olid ning 3) Eesti demokraatilise vabariigi osadest pärit või kohalikkude elanikkude nimekirjas seisid, mis endise Vene riigi asutuste poolt siin maal ehk selle maa jaoks peeti.“ Sama paragrahvi viimase lause järgi „Ajutine äraolek Eesti demokraatliku vabariigi piiridest, mille kestuse Ajutine Valitsus kindlaks määrab, selle määruse väljakuulutamise ajast arvates, ei võta mitte õigusi riigikodakondsuse peale.“ Viidatud normist järelduvalt loeti Eesti Vabariigi kodanikeks kõik Maanõukogu määruse § 1 tingimustele vastavad isikud ning Eestist ajutine äraolek õigust riigikodakondsusele ära ei võtnud. Ajalooarhiivi 07.03.2011 arhiiviteatisega nr 1001 on tõendatud, et kaebaja vanaisa Oskar A sündis 20.03.1897 Soldinos (Arhiivifondi „EELK Narva Aleksandri kogudus“ 1897-1899. a koostatud sünnimeetrika 1897. a sündinute nimekirja kanne nr 188) ning asjas pole vaidlust selle üle, et O. A vastas Maanõukogu määruse § 1 punktides 2 ja 3 sätestatud tingimustele. Vastustaja ja halduskohtu seisukoha järgi O. A puhul oli täitmata p-s 1 märgitud tingimus, sest tõendid viitavad O. A elamisele Eestis 24.02.1918 ja tema töötamisele Eestis 1918. a, kuid ei kinnita O. A Eestis elamist või viibimist Maanõukogu määruse vastuvõtmise ajal 26.11.1918. a, ning O. A uurimistoimiku koopiast nähtuvate andmetega saab lugeda tõendatuks, et 1921. a oli O. A VSFNV kodanik, mis välistab tema poja A. A (kaebaja isa) Eesti Vabariigi kodakondsuse omandamise sünniga. PPA ja halduskohtu seisukohtadele vastupidiselt ei saa ringkonnakohtu hinnangul asjas olevate tõendite pinnalt üheselt väita ei seda, et O. A lahkus Eestist enne Maanõukogu määruse vastuvõtmist 26.11.1918 või jõustumist 04.12.1918. a, ega seda, et ta ei olnud Eesti Vabariigi kodanik 30.09.1922, so poja Artur A sündimise ajal. O. A 20.06.1921 ülekuulamisprotokolli p-s 12 on kirja pandud, kus ja millega tegeles O. A kuni sõjani 1914. a (p 12a), kuni veebruarirevolutsioonini 1917. a (p 12b), kuni oktoobrirevolutsioonini 1917. a (p 12d) ja oktoobrirevolutsioonist kuni arestini (p 12g). Ülekuulamisprotokolli p-s 12g on märgitud, et O. A oli parteikomitee sekretär Narvas 1918. a, 1919. a mobiliseeriti partei poolt rindele, teenis kontrrevolutsioonilises 11 laskurdiviisi staabis ja oli polgukohtu esimees. Ringkonnakohtu hinnangul saab viidatud p-st 12g järeldada, et kuni bolševike partei poolt rindele mobiliseerimiseni (so 1919. a) elas O. A jätkuvalt Narvas ja vastas seega Maanõukogu määruse §-s 1 sätestatud kõigile kolmele Eesti Vabariigi kodanikuna kvalifitseerimiseks vajalikule tingimusele. Tõendeid, mis seda järeldust kummutada võiksid, kohtuasja materjalid ei sisalda. Asjaolust, et Kominterni Eesti sektsiooni fondi andmetel (Rahvusarhiivi 08.04.2011 teatis nr 18-7- 3.6/1989KK) osales O. A Nõukogude Venemaa poolel võitluses Eesti Vabariigi vastu ja töötas 1924. a Kominterni alluvuses Moskvas ja 1932. a Valgevene NSV-s, ei kinnita ega lükka ümber tema Eestis elamist enne 1919. aastat. Seda ei kinnita ega lükka ümber ka eriosakonna

3-12-577 6(6) O.O.O.F.T.F. kaart vormulaar nr 2 (täidetud ankeedi alusel, üldandmed seisuga 11.06.1921), mille p-s 3 on märgitud, et O. A on VSFNV kodanik. Maanõukogu määruse § 4 nägi ette, et isikud, kes § 1 tingimustele vastavad, võivad soovi korral Eesti kodakondsusest lahkuda, esitades sellekohase teadaande maakonnavõi linnavalitsusele, märkides teadaandes, millise riigi alamaks astuda soovitakse, ja lisades tõenduse vastuvõtmise nõusolekust teise riigi poolt; maakonnavõi linnavalitsus edastab teadaande koos omapoolse selgitusega Eesti kodakondsusest lahkumise seaduslike takistuste puudumise kohta siseministeeriumi kaudu Ajutisele Valitsusele otsustamiseks. Asjas pole esitatud tõendeid O. A Eesti Vabariigi kodakondsusest lahkumise soovi esitamise ega sellekohase avalduse üle otsustamise kohta. Õige on vastustaja väide, et Maanõukogu määrusega ei lubatud topeltkodakondsust (§ 3). Samas Maanõukogu määrus ei sätesta, et § 1 tingimustele vastav isik loetakse tema Eestist ümberasumise või muu riigi kodakondsusesse astumise korral automaatselt Eesti Vabariigi kodakondsuse kaotanuks. Vastustaja ei ole viidanud ka muule õigusaktile, mis sellist normi sisaldaks. Seetõttu ainuüksi asjaolu, et kaardil vormulaar nr 2 märgitu järgi on O. A VSFNV kodanik, kusjuures puuduvad andmed selle kohta, kelle poolt ja millise dokumendi alusel on kodakondsus määratletud, ei ole ringkonnakohtu arvates piisav järeldamaks, et O. A 11.06.1921. a või 30.09.1922. a Eesti Vabariigi kodanik ei olnud. Asjaolu, et A. A ja tema tütar J. A (kaebaja) kas teadmatusest või vastavate dokumentide puudumisest tingituna taotlesid ja neile anti Eesti kodakondsus naturalisatsiooni korras (vastavalt 1992. a ja 1994. a), ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähendust.

Tõenditele antud ebaõige hinnangu tõttu tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse.

HKMS § 108 lg 1 näeb ette, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Kuna ringkonnakohus rahuldab kaebaja apellatsioonkaebuse ja teeb otsuse kaebaja kasuks, tuleb tema kantud menetluskulud välja mõista vastustajalt. Kuludokumentide järgi koosnevad kaebaja menetluskulud kaebuselt tasutud riigilõivust summas 15,97 eurot ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivust summas 15,00 eurot. Muude menetluskulude hüvitamist pole kaebaja taotlenud ega vastavate kulude kandmist tõendavaid dokumente esitanud, mistõttu jäävad kaebaja muud võimalikud menetluskulud tema enda kanda. Kaebuse rahuldamise tõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud vastustaja enda kanda.

Kaire Pikamäe Oliver Kask Silvia Truman