3-12-817/20 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

3-12-817

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 29. november 2012. a, Tallinn Haldusasja number 3-12-817

Haldusasi Finmorservice OÜ kaebus Maksuja Tolliameti Põhja maksuja tollikeskuse 16.01.2012 maksuotsuse nr 12.2- 3/4101-28 osaliseks tühistamiseks Asja läbivaatamise kuupäev kirjalik menetlus Menetlusosalised kaebuse esitaja Finmorservice OÜ (registrikood 11050076) esindaja Aleksandr Nauts vastustaja Maksuja Tolliamet esindaja Dmitri Zdobnõh RESOLUTSIOON 1. Jätta Finmorservice OÜ kaebus täielikult rahuldamata. 2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 29.11.2012. a,

esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna ringkonnakohtule (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus (HKMS § 114, § 187 lg 4). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

2 ASJAOLUD 1. Maksuja Tolliameti Põhja maksuja tollikeskus (edaspidi PMTK) kontrollis 07.10.2011 korralduse nr 12.2-3/4101-1 ja 07.11.2011 korralduse nr 12.2-3/4523-1 1 alusel Finmorservice OÜ maksude arvestamise ja tasumise õigsust maksustamisperioodil 2011 august-september /tl 106-107/. 2. Kontrolli käigus tuvastatud maksustamise seisukohast tähendust omavad faktilised ja õiguslikud asjaolud tõi PMTK välja 28.12.2011 kontrollaktis nr 12.2-3/4101-27 (edaspidi Kontrollakt), millele OÜ Finmorservice esitas 09.01.2012 eriarvamuse /tl 84-87, 90-105/. 3. 16.01.2012 tegi PMTK OÜ-le Finmorservice maksuotsuse nr 12.2-3/4101-28 (edaspidi Maksuotsus), milles asus seisukohale, et OÜ Finmorservice tehinguid OÜ-ga Quantio, OÜ-ga Baltipoint ning OÜ-ga Ferco Control ei ole tegelikkuses toimunud. Maksuotsusega vähendati OÜ Finmorservice poolt maksustamisperioodil august-september 2011 deklareeritud sisendkäibemaksu summas 16 195,72 eurot, jäeti tagastusnõue summas 16 195,72 eurot rahuldamata ning määrati tasumisele kuuluvat tulumaksu summas 2 824,95 eurot /tl 14-42/. 4. 15.02.2012 esitas OÜ Finmorservice Maksuja Tolliametile (edaspidi ka MTA) vaide Maksuotsuse kehtetuks tunnistamiseks. MTA 21.03.2012 vaideotsusega nr 6-1-/703-2 (edaspidi Vaideotsus) rahuldas vaide osaliselt ning tunnistas Maksuotsuse kehtetuks osas, millega määrati täiendavalt tasumisele kuuluvat tulumaksu summas 2 824,95 eurot, ning jättis muus osas vaide rahuldamata /tl 43-50/. 5. 20.04.2012 esitas Finmorservice OÜ (edaspidi ka kaebaja või kaebuse esitaja) kohtule kaebuse Maksuotsuse tühistamiseks osas, millega jäeti käibemaksu tagastusnõue summas 16 195,72 eurot rahuldamata /tl 1-13/. 6. Halduskohus 21.05.2012 kohtumäärusega võttis kaebuse menetlusse /tl 54-55/ ja 03.07.2012 määrusega määras lahendada kaebus kirjalikus menetluses /tl 71-72/.

7. 20.07.2012 esitas vastustajaks tunnistatud MTA (edaspidi ka vastustaja või maksuhaldur) kohtule kirjaliku seletuse kaebuse kohta /tl 77-83/. Menetlusosalistele täiendavate selgituste, taotluste jms esitamiseks antud tähtajal pooled kohtule midagi ei esitanud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja OÜ Finmorservice leiab, et maksuhalduri tehtud järeldused Maksuotsuses vaidlustatud osas on vastuolus tegelike asjaoludega ning seetõttu on tehtud ebaõige otsus. Kaebaja tegutses juhindudes seadusest ja järgides kõikvõimalikke seaduse sätted, mis reguleerivad juriidiliste isiku äritegevust, ning tegutses heatahtlikult ja korrektselt tehingute vormistamisel, tuginedes esitatud dokumentidele visuaalse kontrollimise põhjal. Finmorservice OÜ on deklareerinud kontrolliperioodidel 0% määraga käivet summas 226 509.50 eurot, sh kauba ühendusesisest käivet järgmiselt: augustis summas 113 014,50 eurot ja septembris summas 113 495,00 eurot. Finmorservice OÜ kajastas 2011 augustikuu käibedeklaratsioonil enammakstud käibemaksu summas 16 844,01 eurot ja 2011 septembrikuu käibedeklaratsioonil enammakstud käibemaksu summas 12 739,06 eurot. Vastavalt PMTK korraldustele 07.10.2011 nr 12.2-3/4101-1 ja 07.11.2011 nr 12.2-3/4523-1 OÜ Finmorservice edastas kõik tema kasutuses olevad dokumendid ja andis endapoolset selgitused tehingutele. Maksuhaldurile kontrolliks esitatud raamatupidamise dokumentide

3 kohaselt moodustab ühendusesisese käibe kontoritoolide (käepidemetega ja käepidemeteta) müük Leedu äriühingule UAB “Siauliu Gilija" (VAT nr LT 448034219). Kaebaja vaidlustas kontrolli tulemusel koostatud Kontrollakti ja palus arvestada kõiki asjaolusid ja teostada kontrolli vastavalt seaduse nõuetele põhjalikult ja igakülgselt. Maksuhaldur pole arvestanud kõiki asjaolusid ja on jätnud tähelepanuta kaebaja toodud argumendid ja viited seadusele ja kohtulahenditele, pole Maksuotsust täpsustanud ega täiendanud. Kaebaja on korduvalt teatanud, et enne lepingu sõlmimist UAB-ga „Siauliu Gilija" olid pikaajalised läbirääkimised eelnimetatud firma esindajaga, kes avaldas soovi omandada toole, mis vastaks oluliselt rangetele tingimustele, eriti suurt tähelepanu pöörati toolide käepidemetele ja ratastele. Kaebaja oli huvitatud koostööst UAB-ga „Siauliu Gilija" ning alustas vajaliku kauba otsimist. Kahjuks müügis olevad toolid polnud sellised, mida vajas tellija, samas olid sarnased, kuid oluliselt kallima hinnaga, mis ei võimaldanud teenida kasumit. Hiljem õnnestus leida võimalust ümber komplekteerida müügisolevad toolid vajalikkude osadega ning see tõi kaebajale võimalust teenida kasumit ja saada endale koostööpartneriks suure kauba tellija UAB „Siauliu Gilija". Arvestades asjaoludega, et Finmorservice OÜ volitatud esindaja Aleksandr Simonov omab kogemust kauba tarnimisel ja edasimüümisel, siis tema oli ka tehingute korraldajaks ning ta omas ja omab võimalust lahti selgitada kõik peensused tehingus. Vastustaja on võtnud temalt seletuse, kuid selgituste võtmisel maksuhaldur polnud tõenäoliselt väga korrektne või oli ühekülgne küsimustes, mis puudutas tehinguid ja seoses sellega võis tekkida ka ekslik ettekujutus tehingutest. Ka UAB „Siauliu Gilija“ esindajad kinnitasid kõiki eelnimetatud asjaolusid. Samas selline soov oli spetsiifiline ja keeruline. 14.10.2011 andis Finmorservice OÜ volitatud esindaja A. Simonov 0% määraga maksustatav käibe kohta järgmise seletuse: ..Hetkel oleme kõik kaubad (toolid) müünud Leedu äriühingule Siauliu Gilija". Tehingu tõenduseks esitati rahvusvahelised kaubasaate-veolehed (CMR), milledel märgitud: laadimise kuupäev, kärpide kogus, vedaja jne. CMR-del märgitud kogused klapivad Finmorservice OÜ poolt UAB-le „Siauliu Gilija" esitatud arvete kogustega. Kontrollimisel selgus, et Finmorservice OÜ augusti ja septembri 2011 0% määraga maksustatav käive vastab kontrollimiseks esitatud algdokumentidele. Finmorservice OÜ deklareeris 2011 augustija septembrikuu käibedeklaratsioonis sisendkäibemaksu, mis on seadusega lubatud maha arvata, summas 29 583,07 eurot. Kontrollitava perioodi sisendkäibemaksu hulgas on kajastanud: tollis impordilt tasutud käibemaks; kontoritoolide käepidemete soetus Guantio OÜ-lt (11360724) ja Baltipoint OÜ-lt (10560869); kontoritoolide rataste soetus Ferco Control OÜ-lt (10064426). Tollis impordilt tasutud käibemaksuna on kajastatud kontoritoolide soetus Hiina firmalt Zhejiang Anji Hengchang Chair Industry Co., LTD. Kaupade importi tõendavad lisaks deklaratsioonidele järgmised dokumendid: rahvusvahelist kaubavedu (konteinerveod, meretransport) korraldava CMA CGM Estonia OÜ (11298095) poolt väljastatud arved; sadamakaart marsruudil Shanghai-Tallinn; Zhejiang Anji Hengchang Chair Industry Co., LTD poolt koostatud pakkelehed, milledel märgilud müüdavate kontoritoolide koodid HC-7065W ja HC-7065 (st koodiga HC-7065W tähistab käepidemeteta kontoritooli ja HC-7065 käepidemega kontoritoolid, mõlema koodiga kontoritoolil 5 ratast - maksuhalduri märkus); Zhejiang Anji Hengchang Chair Industry Co.. LTD poolt koostatud arved (commercial invoice), milledel märgitud erinevate koodidega (HC-7065W ja HC-7065) kontoritoolide kogus, hind ja summa. Maksuhaldur tegi kontrollimise käigus kindlaks, et Finmorservice OÜ on kajastanud maksustamisperioodi 2011 augustja septembrikuu käibedeklaratsioonidel, sisendkäibemaksu hulgas käibemaksu 16 195,72 eurot alljärgnevalt: Quantio OÜ nimel väljastatud arvete nr 020811/Olja 150811/01 alusel, mille sisuks on kontoritoolidele käepideme soetus, käibemaks 1 771,20 eurot; Baltipoint OÜ nimel väljastatud arvete nr 11/001, 11/002 ja 11/003 alusel, mille sisuks on kontoritoolidele käepideme soetus, käibemaks 8 600,24 eurot; Ferco Control OÜ

4 nimel väljastatud arvete nr C19-137 ja C19-159 alusel, mille sisuks on kontoritoolidele rataste soetus, käibemaks 5 824,28 eurot. Maksuhaldur tegi kontrollimise käigus kindlaks, et Finmorservice OÜ on kajastanud maksustamisperioodi 2011 augustija septembrikuu käibedeklaratsioonidel sisendkäibemaksu hulgas käepidemete soetust Guantio OÜ nimel väljastatud arvete alusel, käibemaksu summas 1 771,2 eurot. Quantio OÜ nimel väljastatud arvete alusel on soetatud käepidemeid järgmiselt: Tabel 1 kuupäev Arvesaateleht nr hind Tükid summa käibemaks kokku 02.08.201 1 020811801 18,00 236 4 248.00 849,60 5 097,60 15.08.2011 T 50811/01 18.00 256 4 608,00 921,60 5 529,60 kokku 492 8 856.00 1 771,20 10 627.20 Tabelis olevatele arve-saatelehtedele on selgituseks märgitud üldsõnaliselt „Töötoolid, käepide kontoritool". 14.10.2011 andis Finmorservice OÜ volitatud esindaja A. Simonov ütlused Quantio OU-ga kontakti saamise, kauba transpordi, ladustamise ja tasumise kohta järgmiselt: „ Quantio OÜ-lt soetas Finmorservice OÜ 236+256 toolide käepidemete komplekti. Konkreetselt suhtlesin Quantio OÜ-st Pavels Ribakovs’ga…. Transportimine oli organiseeritud Quantio OU poolt (transportimise hind sisaldus arves), kuup toimetati Peterburi tee 71 lattu. Kauba vastuvõtmist korraldas Gart-Grupp OÜ. Quantio OU poolt väljastatud arve-saatelehe number 150811/01 võttis vastu Aleksandr Simonov. kui reaalne kuuba vastuvõtja oli Gart-Grupp OU esindaja, laotöötaja V. K. Kõne all olevad toolide käepidemed komplekteeriti kontoritoolidega ning müüdi edasi Leetu. Finmorservice OU on tasunud Quantio OÜ-le kauba eest. Kauba eest tasuti pangaülekandega. Mõlema arve eest tasuti panga kaudu. " Samas sellest momendist, kui Finmorservice OÜ esitas endapoolse eriarvamise Kontrollaktile kuni Maksuotsuse tegemise hetkeni maksuhaldur pole üritanud võta ühendust (pole võtnud kontakti) Quantio OÜ seadusliku esindajaga hr Pavels Ribakovs (Павел Рыбаков) ning seetõttu kõik maksuhalduri järeldused on täielikult valed nii Kontrollaktis kui ka Maksuotsuses, kuna otsus täiesti dubleerib akti. Järeldus, et maksuhaldur pole kontakteerunud Pavels Ribakovsiga tuleneb Maksuotsuse sisust: „ 14.10.2011 kohustas PMTK korraldusega nr 12.2-3/4101-2 Quantio OÜ-d andma teavet ja esitama dokumendid, mis tõendavad Quantio OÜ ja Finmorservice OÜ vahel toimunud tehinguid. Korraldus kuulus täitmisele 25.10.2011. 25.10.2011 teatati maksuhaldurile telefoni teel, et Quantio OÜ juhatuse liige Pavels Ribakovs on haige ja ei saa tulla maksuhalduri juurde. Maksuhaldur püüdis korduvalt võtta ühendust Pavels Ribakovs'iga telefoni teel nr 56 074 382. kuid tulutult, sest antud telefoni number on välja lülitatud. 07.11.2011 kohustas PMTK korraldusega nr 12.2-3/4101-10 Quantio OÜ-d PMTK 14.10.2011 korralduse nr 12.2-3/4101-2 täitmatajätmise eest tasuma sunniraha kokku summas 320 curot. Quantio OÜ-le 14.10.2011 korraldusega nr 12.2-3/4101-2 antud kohustuse täitmata jätmine nimetatud tähtpäevaks ei tähenda kohustuse lõppemist. Sunniraha tasumise korraldusega määras PMTK Quantio OÜ-le nõutud teabe ja dokumentide esitamiseks täiendava tähtaja kohustuste täitmiseks. Kohustus kuulus Quantio OÜ poolt täitmisele 14.11.2011, kuid korraldus on Quantio OÜ poolt käesoleva ajani täitmata. 11.11.2011 kohustas PMTK korraldusega nr 12.2-3/4523-2 Quantio OÜ-d andma teavet ja esitama dokumendid septembrikuu 2011 kohta, mis tõendavad Quantio OÜ ja Ferco Control OÜ vahel toimunud tehinguid, kuna Finmorservice OÜ juhatuse liikme Jelena Paromenskaja poolt maksuhaldurile 10.11.2011 edastatud dokumentide ja antud selgituste kohaselt müüs

5 Ferco Control OÜ kontoritoolide rattad edasi Finmorservice OÜ-le. Korraldus kuulus täitmisele 21.11.2011, kuid on käesoleva ajani Quantio OÜ poolt täitmata.“ Samas maksuhalduril oli õigus ja kohustus teostada kontrolli ning proovida veelkord saada ühendust P. Ribakovsiga, vastustaja pole kasutanud kõiki võimalusi, sh Läti maksuhaldurite kaasabi, samas kaebaja on teadlik, et Eesti maksuhaldurid on heas koostöös nii Läti kui ka Leedu maksuhalduritega. Finmorservice OÜ-l tekkib kahtlus, kas maksuhaldur tegelikult on saatnud eelnimetatud korraldused OÜ-le Quantio, ja kui on saatnud, siis kas õigele aadressile? Miks 25.10.11 a, saades teada P. Ribakovsi haigusest, maksuhaldur ei teatanud, mida ta soovib teada saada? Miks maksuhaldur pole võtnud ühendust P. Ribakovsiga emaili teel, millest A. Simonov on informeerinud maksuhaldurit? Viitega maksekorralduse seaduse (edaspidi MKS) § 10 lg 3 ja § 11 lg 2 sätetele kaebaja leiab, et maksuhaldur pole kohaldanud uurimispõhimõtet. Finmorservice OÜ volitatud esindaja A. Simonov on peale Kontrollakti kättesaamist on ise pöördunud P. Ribakovsi poole emaili teel (samal viisil kui ka koostöö ajal). Samuti A. Simonov palus, et P. Ribakovs võtaks ühendust maksuhalduritega. Sellele järelpärimisele A. Simonov on saanud ka mõningase viivitusega vastuse ja ka informatsiooni, et P. Ribakovs on võtnud ühendust maksuhalduriga emaili teel. Vastusest tuleneb, et P. Ribakovs kinnitab tehingute olemasolu ja ka kinnitab kauba edastamist OÜ-le Finmorservice. Antud informatsioon oli edastatud maksuhaldurile, kuid maksuhaldur pole seda hinnanud ega pole teostanud täiendavat kontrolli ega võtnud ühendust P. Ribakovsiga. Finmorservice OÜ asub seisukohale, et kui maksuhaldur täidab seadusega ettenähtud kohustused ning võtab ühendust P. Ribakovsiga, siis peale seda maksuhaldur teeb õiged järeldused ning rahuldab Finmorservice OÜ käibemaksu tagasinõude. Finmorservice OÜ on seisukohal, et juhul kui poleks ostetud kaupa firmast OÜ Quantio, siis selle kauba eest poleks ka tasutud sellele firmale, kui OÜ Quantio poleks kauba toonud, siis seda poleks võimalik edaspidi komplekteerida ega töötoole edasi müüa, siis poleks ka õigesti komplekteeritud toolide eest tasutud OÜ-le Finmorservice. On absurdne arvata, et OÜ Finmorservice ostaks kauba mingilt muu müüjalt, aga tasuks kauba eest Quantio OÜ-le. Maksuhaldurile on seletatud, miks kasutati vahendajana Baltipoint OÜ ja Ferco Cotrol OÜ – põhjus on see, et Finmorservice OÜ-l puudusid rahalised vahendid ning eelnimetatud firmad ostsid sisse vajaliku furnituuri OÜ-l Quantio ning müüsid Finmorservice OÜ-le kasumiga, kuid ootasid millal tasub toolide eest Leedu firma (ostja). Maksuhaldur on välja toonud: „Swedbank AS-i poolt edastatud arvelduskonto nr. 221036364751 väljavõttest nähtub, et raha, mis arvelduskontole laekub, võetakse koheselt deebetkaardiga välja. Raha, mis laekub Quantio OÜ SEB Pank AS-is olevale arvelduskontole kantakse aga kõhe edasi äriühingute Steamcol OÜ ja Konkriitehitus OÜ arvelduskontodele….SEB Panga arvelduskonto nr 10220068070017 väljavõtte kohaselt on Finmorservice OÜ-lt laekunud tabelis 1 toodud arved: 31.08.2011 summas 5 097,60 eurot, selgitusega ..arve nr 020811/01" ja 02.09.2011 summas 5 529,60 curot, selgitusega ,.arve nr 15081 1/01". Eeltoodud Finmorservice OÜ pangakontolt laekumised on kõhe järgmisel päeval Quanti OÜ pangakontolt edasi kantud Steamol OÜ ja Konkriitehitus OÜ pangakontodele“ Tõenäoliselt rahalised vahendid OÜ Quantio kasutas omakorda kaebajale müüdava kauba eest tasumiseks enda äripartneritele. Kas need firmad on käibemaksukohuslased või mitte, kaebajat see asjaolu ei puuduta, kuna kaebajal oli koostöö OÜ-ga Quantio, kes koostöö ajal oli käibemaksukohuslane. Väga kummaline ja ebaloogiline on maksuhalduri seisukoht, et kui kaebajale mittetuttav ja kaebajaga mitteseotud firma ei tasu ja või ei deklareeri tegevust, siis kaebaja on selles süüdi ning seetõttu ei saa deklareerida enda tehinguid „0%“. Uurimispõhimõte tähendab seda, et menetluse läbiviija kui maksumenetluse tugevam pool, kogub eelkõige omal algatusel asja õigeks otsustamiseks vajalikke tõendeid. Maksuotsuse koostamise ajahetkeks peab

6 maksuhaldur olema kontrollinud kõiki uurimisobjekti osas tähtsust ja tähendust omavaid asjaolusid, sh nii võimalikku maksukohustust suurendavaid kui ka vähendavaid asjaolusid. Maksuhaldur ei ole Maksuotsusest nähtuvalt mitmeid olulisi asjaolusid, mille osas ta on püüdnud kunstlikult luua ebaõige kahtlustuse, arvestanud. Juhul, kui maksuhalduril on oma kahtlustuste põhjenduseks vaid sekundaarsed vormistuslikud ebakõlad, vastandlikud ütlused jms, siis tuleb need kahtlustused tõlgendada kaebaja kasuks. Kaebajale on jäänud mulje, et maksuhalduri poolt tema osas teostatud kontroll on viidud läbi ühekülgselt ning maksuhaldur on püüdnud oma juba ette otsustatud ideedele leida mistahes toetust ning kõik asjaolud, selgitused ja tõendid, mis nende ideedega kokku ei läinud, on jäetud arvestamata või neid on tõlgendatud ebaõigesti. Kummatigi peab maksuhaldur maksumenetluses välja selgitama objektiivse tõe. OÜ Finmorservice tegutses seaduslikult, juhindudes seadusest ja headest kommetest, tellis kaupa ja teenust ning osutas vahendusteenus. Kaup (moderniseeritud toolid) olid toimetatud ja üleantud äripartneritele Leetu ning seda fakti tõestavad rida dokumente, mis on kirjas Kontrollaktis ja on olemas toimikus, samas on hulgaliselt tunnistajaid, keda pole veel üle kuulatud ja kes on asjaoludega kursis. Maksukohustuslasest ostja on tegutsenud heas usus, kui ta eeldas, et arvel kauba või teenuse müüjana märgitud isik on ka tegelik kauba või teenuse müüja ning kui ta on sealjuures üles näidanud äris nõutavat või tavapärast hoolsust. OÜ Quantio on registreeritud äriregistris ning koostöö ajal puudus krediidiinfos teade maksehäiretest ning puudus mingi info maksuvõlgadest. Selline fakt omaette kinnitab, et see firma on tasunud seadusega ettenähtud äritegevusest maksud ja oli “puhas”. Polnud alust kahelda, et OÜ Quantio on tasunud seadusega kõik ettenähtud maksud terves ulatuses, samas OÜ Quantio oli maksukohustuslane, see asjaolu oli samuti kontrollitud krediidiinfo kaudu, ning omas seadusega ettenähtud käibemaksu numbri. OÜ Finmorservice on tasunud kauba eest, juhindudes seadusest ja vastavalt esitatud arvetele kõik ettenähtud hinnad (summad), tasumine toimus pangaülekandega ettenähtud suuruses, hinnad sisaldavad käibemaksu. Kõik eelnimetatud asjaolud tõestavad toimikus olevad dokumendid, s.h. ka firmade pangaarvete väljavõtted. Maksuhaldur peab tagama oluliste asjaolude igakülgse väljaselgitamise, kui selle tegemata jätmine võib mõjutada asjas otsuse tegemist, seda eriti isikut koormava haldusotsuse puhul. Tulenevalt hea halduse põhimõttest ja uurimisprintsiibist peab maksuhaldur tõendite kogumise abil kõrvaldama lüngad kogutud teabes selliselt, et maksuasja otsustamisel tähtsust omavate asjaolude osas ei oleks enam kahtlusi. Nähtuvalt Maksuotsusest ei ole maksuhaldur eeltoodud põhimõtteid järginud. Samuti kehtib maksumenetluses maksumaksja poolt esitatud andmete õigsuse presumptsioon (vt MKS § 82). Kaebaja esitatud ja maksuhalduri enda kogutud tõendeid tuleb hinnata nende kogumis ning vastastikkuses seoses, lähtudes maksumaksja tegelikust tegevusest. Vastavalt haldusmenetluse seadusele (edaspidi HMS) peab haldusakt, eriti haldusakt, mis tehakse isiku kahjuks, vastama haldusmenetluses kehtivatele põhimõtetele. Viitega MKS § 46 lg 1 ja HMS § 54 ja § 4 lg 2 sätetele kaebaja märgib, et haldusorgani väljaantud haldusakt peab vastama eriseadustes sisalduvatele nõuetele ja haldusõiguse üldpõhimõtetele. Haldusakti materiaalse ehk sisulise õiguspärasuse tagamisel olulist rolli mängivad ka proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja õiguskindluse põhimõte ja haldusorgani jaoks on need printsiibid esmatähtsad kaalutlusotsuste tegemisel. Haldusakti tegemisel peab olema arvestatud diskretsiooni eesmärki – kaalutlusotsus peab tagama alusnormi eesmärgi saavutamise ning selle tegemisel ei tohi piirduda kaalutlusnormi formaalse täitmisega, samuti peavad olema arvestatud olulised asjaolud – haldusorgan peab kaalutlusotsuse tegemisel arvestama kõiki olulisi pooltja vastuargumente. Kaebaja on seisukohal, et antud juhul ei ole maksuhaldur tegutsenud vastavalt

7 eeltoodud põhimõtetele ning Maksuotsuse tegemisel ei ole maksuhaldur arvestanud maksukohustuslase argumente ja vastuväiteid. Maksuotsus põhineb suurel määral sellel, et isikute, kes toolid ümber komplekteerisid, seletustes on esinenud vasturääkivusi, millest maksuhaldur teeb ootamatu järelduse, et tehinguid (osade sisseostu ja komplekteerimist) ei ole tegelikult olnud. Kaebaja peab vajalikuks märkida, et tegelikult kaebaja töötajate poolt antud seletustes ei ole olulisi vasturääkivusi toolide komplekteerimise osas. Maksuhalduri poolt kontrolli käigus kogutud tõendite ja antud seletuste tõlgendamisel hindab maksuhaldur neid valikuliselt ja eelarvamuslikult. Maksuhaldur heitis maksukohustuslasele ette, et väidetavalt esitas OÜ Finmorservice kontrolli käigus maksuhaldurile valeandmeid. OÜ Finmorservice leiab, et isegi juhul kui eeldada, et äriühingu seaduslik esindaja oleks huvitatud valeütluste andmisest või asjaolude varjamisest (mida tegelikult kindlasti ei olnud), ei saa siiski eeldada, et töötajad, kes komplekteerisid toolid, olid selles huvitatud. See asjaolu, et äriühingute seaduslike esindajate ja kolmandate isikute seletustes esinevad vasturääkivused, ei viita mitte mingil juhul sellele, et isikud valetavad maksuhaldurile, vaid viitab pigem sellele, et iga inimene räägib sellest, mida ta mäletab ja kuidas ta seda mäletab, samuti sõltub vastus ka sellest, kuidas küsimus oli esitatud - seletustes esinenud mitteolulised vasturääkivused viitavad siiski sellele, et ütlused ei olnud enne kooskõlastatud, mida võiks oodata juhul, kui tegemist oleks valeütlustega. Maksukohustuslasest ostja on tegutsenud heas usus: OÜ Finmorservice esindaja oli ja on veendunud, et ta tegutses heatahtlikult juhindudes seadusest, s.h. võlaõigusseaduse raamides, sõlmides lepingud eelnimetatud firmadega ja ostes neilt kaupa vastavalt nende poolt esitatud arvetele ja lepingutele ning samuti reaalselt müüs kauba edasi; OÜ Finmorservice on tasunud teenuste eest juhindudes seadusest, lepingutest ja vastavalt esitatud arvetele kõik ettenähtud hinnad (summad), tasumine toimus pangaülekandega ettenähtud suuruses; OÜ Finmorservice on reaalselt saanud kauba, ta on uurinud müüja tausta, oli kindel, et müüjad on käibemaksukohustuslasest juriidilised isikud, arved olid esitatud käibemaksuga ning tasutud oli käibemaksuga, kaup oli reaalselt müüdud kolmandale isikule, mida võib visuaalselt veenduda kontrolli teostamisel. Maksukohustuslase õigus käibemaksusummalt sisendkäibemaks maha arvata tuleneb käibemaksuseaduse (edaspidi KMS) § 29 lg-st 1. KMS § 29 lg 3 p 1 järgi on sisendkäibemaks on maksukohustuslase poolt teiselt maksukohustuslaselt soetatud või saadud kauba või teenuse eest tasumisele kuuluv käibemaks. Sisendkäibemaksu mahaarvamine on lubatud nõuetele vastava arve alusel (KMS § 31 lg 1). KMS § 37 lg-s 7 on nimetatud, mida tuleb arvele märkida. TuMS §-de 32 lg 1 ja 51 lg 1 kohaselt võib maksumaksja ettevõtlustulust maha arvata kõik maksustamisperioodi jooksul maksumaksja poolt tehtud dokumentaalselt tõendatud ettevõtlusega seotud kulud. Käibemaksu puhul on oluline (möödapääsmatu) tuvastada tehingu teine pool, sest kui müüja pole käibemaksukohustuslane, siis pole ka ostjal õigust käibemaksu maha arvata. MKS § 59 lg 1 kohaselt on tõendiks maksumenetluses kõik asjas kogutud andmed, sh maksukohustuslaselt, kolmandalt isikult, riigi-, vallavõi linnaasutuselt saadud teave, dokumendid, asjad, vaatluse teel tuvastatud asjaolud ning eksperdiarvamus. Maksumenetluses võib kasutada kriminaalmenetluses kogutud tõendeid, kui haldusmenetluse seadus või maksukorralduse seadus ei välista nende tõendite lubatavust (Riigikohtu seisukoht, 16.01.2003. a määrus nr 3-3-1-2-03). Riigikohus on 16.04.2003. a otsuses nr 3-3-1-29-03 asunud seisukohale, et kontrollida saab seda, kas arvel on märgitud käibemaksukohustuslase kood ja käibemaksu summa ning kas arvel märgitud käibemaksukohustuslane on registreeritud vastavas registris. Ebaõige on tõlgendus, et ostjal tuleks juhtumil, kui vorminõuetele vastaval arvel müüjana märgitud isik on kantud käibemaksukohustuslaste registrisse, kontrollida ka müüja esindaja volitusi ja seda, kas müüja käitub maksuõigussuhetes õiguspäraselt.

8 Riigikohus on 06.03.2002. a otsuses nr 3-4-1-1-02 märkinud: „Ostjal ei ole kohustust kontrollida, kas müüja tasub riigile käibemaksu, ning üldjuhul pole see tal ka võimalik. Kui ostja on käitunud heauskselt, siis puudub alus piirata ostjal sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust. Kui ostja tegutseb heas usus ning näitab müüja ja müüja esindajate kontrollimisel üles äris nõutavat ja tavapärast hoolsust, siis ei saa müüja käibemaksupettused piirata ostja õigust sisendkäibemaksu maha arvata.“ Siin juures kaebaja asub seisukohale, et maksuhaldur pidi arvestama ka jõustunud kohtuotsused, näiteks nagu haldusasjas nr 3-08-765 „müüja käibemaksupettus ei saa piirata isiku õigust sisendkäibemaksu maha arvata“ , nr 3-07-1450, nr 3--9-1575 “täiendava maksukohustuse panemiseks ei piisa sellest, et müüjatena arvetel näidatud isikud olid reaalse majandustegevuseta variisikud“ nr 3-07-1290 ja nr 3-3-1-34-06 „kui isik põhjendatult eeldas, et isik on tegelik müüja, siis on maksuotsus alusetu“ Maksuhaldur peab tagama oluliste asjaolude igakülgse väljaselgitamise, kui selle tegemata jätmine võib mõjutada asjas otsuse tegemist, seda eriti isikut koormava haldusotsuse puhul. Maksuhaldur pole andnud võimalust kaebaja töötajatele anda selgitusi, seletusi, pole küsitletud kolmandaid isikuid, keda kaebaja on nimetanud. Pole õige, et kellegi teise maksuõigusrikkumised toovad iseenesest kaasa kaebaja sisuliselt sanktsioneeriva iseloomuga maksustamise. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et maksu määramisel ei tohi olla karistavat iseloomu (vt nt RKHKo nr 3-3-1-73-04; nr 3-3-1-50-04; nr 3- 3-1-51-04; nr 3-3-1-65-06). Riigikohus on samuti rõhutanud, et maksustamine peab toimuma maksumaksja maksevõimelisusest lähtuvalt ning ei tohi sõltuda tegudest, mis jäävad väljapoole maksuõigussuhte aluseks olevat teokoosseisu (vt RKHKo nr 3-3-1-73-40, p 11). Samuti on Riigikohus sekundaarsete asjaolude osas kohtuasja nr 3-3-1-40-02 lahendis märkinud, et arvepidamise nõuete rikkumine iseenesest ei saa olla aluseks täiendava maksu määramisele. Kohtuasja nr 3-3-1-55-03 lahendis on Riigikohus märkinud ka, et puudused maksumaksja raamatupidamisarvestuses võivad endaga kaasa tuua maksu juurdemääramise vaid siis, kui puudus on oluline, s.t takistab maksukohustuse aluseks oleva majandustehingu olemasolu ja selle asjaolude kontrollimist. Samas kaebaja firmas on raamatupidamisdokumentatsioon tervikuna olemas ja kõik tehingud on fikseeritud ja arvestatud. Eeltoodu näol on põhjendatud ja tõendatud nii faktiliselt kui ka õiguslikult, et Maksuotsuses kirjeldatud sekundaarsed asjaolud ei mõjuta ega saagi mõjutada selget faktilist asjaolu, et esemed on soetatud / teenust saadud kaebaja ettevõtluseks ja on igapäevaselt otseselt ja reaalselt seotud tema ettevõtlustegevusega. Kaebaja leiab, et maksuhaldur on rikkunud Maksuotsuse tegemisega tema alljärgnevalt toodud seadusest tulenevaid avalik-õiguslikke subjektiivseid õigusi: põhiõigust riigi ja seaduse kaitsele. Väljamaksete maksustamine antud juhul ja Maksuotsuses toodud viisil on vastuolus õigusriigi ning samuti seaduslikkuse põhimõttega; põhiseaduse (edaspidi PS) §-des 3 ja 113 sätestatud õigust, mis väljendub selles et talle pandud maksukohustused peavad olema määratud kooskõlas seadustega, seaduse alusel ja seaduses sätestatud korras. Kaebaja soovib, et teda koheldaks maksuarvestuses õigesti ja õiglaselt ning tagatud oleks tema põhiõiguste puutumatus; õigusriigi ja seaduslikkuse põhimõttest tulenevat õigust heale haldusele (PS § 3; § 10; § 113). Riigivõimu teostatakse üksnes PS ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Kaebaja on põhjendanud ja tõendanud, et maksuhaldur on vääralt tõlgendanud asjaolusid ja teinud nende põhjal ebaõigeid järeldusi. Maksuotsus ei põhine seadusel ning on seejuures vastuolus ka normatiivse regulatsiooni põhimõtteliste sätetega ja maksuõiguse üldtunnustatud põhiprintsiipidega. Maksuamet peab käituma maksuarvestuses vastavalt kehtivatele õigusaktidele. Õigusriigi põhimõtte kohaselt ei saa isiku õigusi ja vabadusi avalik võim suvaliselt piirata. Seda kinnitab ka seaduslikkuse põhimõte (PS § 3 ja § 113). PS § 3 lg 1 kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Nimetatud sätetest tuleneva seaduslikkuse põhimõte kohaselt võivad riigivõimu

9 teostavad organid oma pädevust teostada üksnes seaduses sätestatud aluse olemasolul ning nimetatud aluse piirides. Riigivõimu teostamisena käsitletakse ka avaliku võimu teostamist, mille hulka kuulub maksu määramine ja maksu sissenõudmine ning mis saab toimuda rangelt seadusega määratud piirides. Riigivõimu (riik maksuhaldurina) omavoliline seaduse tõlgendamine on välistatud, kui seaduse adressaadil on seaduse teksti alusel võimalik piisava kindlusega selgusele jõuda, millist käitumist temalt oodatakse (vt RKHKo 3-3-1-47-03). Samuti ei saa õiguslikult ebaselge regulatsiooni alusel isikut koormav avalik-õiguslik kohustus (nt deklareerimis-, maksu tasumise kohustus) olla tekkinud ega seeläbi ka täidetav, sest seadus ei tohi olla umbmäärane (vt RKHKo nr 3-4-1-8-2000). Põhiseadus ja sellega kooskõlas vastu võetud seadused ja muud õigusaktid on määratud looma korrapära ja stabiilsust ühiskonnas. Selle kaudu luuakse kindel ja püsiv alus põhiõiguste ja vabaduste seaduspäraseks käsutamiseks ning kujuneb õiguskindlus kui sotsiaalne väärtus (vt RKPKo III-4/A-5/94). Kaebusega vaidlustatava Maksuotsuse järgne maksustamine läheb eeltooduga vastuollu. Maksuameti poolt maksuseaduste Maksuotsuses sätestatud viisil ja tagajärgedega ebaõige tõlgendamine rikub kaebaja põhiõigust omandile ja vabale ettevõtlusele. Seonduv riive on ebaproportsionaalne. PS § 32 lg 1 kohaselt: "Igaühe omand on puutumata ja võrdselt kaitstud". Maksuhaldur nõuab õigusvastase Maksuotsuse alusel (sundtäitmise ähvardusel) täitmiseks kohustusliku Maksuotsusega OÜ-lt Finmorservice maksude maksmist. Seega on Maksuotsusega õigusvastaselt kitsendatud OÜ Finmorservice kui omaniku õiguste teostamist (rikutud õigusi) ja pandud talle koormava õigusvastase täitmiseks kohustusliku rahalise (maksu)kohustuse, mille tõttu tema vara (omand) väheneb. OÜ Finmorservice leiab, et Maksuotsus on õiguslikult ja faktiliselt alusetu ja põhjendamatu ning sellest tulenevalt ebaseaduslik. On püütud sekkuda OÜ Finmorservice varalisse sfääri, PS § 32 ja § 31 kaitsealasse, mis sätestab üksikisikute põhiõigused — omandi ja vaba ettevõtluse kaitsesse. Põhiõiguse riive on igasugune õiguse käsutamise takistamine, selle kahjustamine või kõrvaldamine. Riivega on tegemist, kui säte toob kaasa isiku kohustuste või õiguste või vabaduste vähenemise või muu isiku jaoks negatiivse tagajärje. Maksude tasumise kohustus on varaline kohustus ning varalise kohustuse kehtestamine riivab PS § 32 lõikes 1 sätestatud põhiõigust omandile ja õigust selle kaitsele. Nimetatud põhiõiguse kaitseala hõlmab isiku vara ja sellega seotud nõudeid. Maksu tasumise kohustus riivab seega alati isiku õigust omandi kaitsele. Samasuguseid seisukohti on väljendanud ka Riigikohus (vt nt RKHKo nr 3-3-1-18-03, p 15; RKHKo nr 3-3-1-19-03, p 11) ning õiguskantsler (vt Õiguskantsleri ettepanek Riigikogule MKS-i muutmiseks 27. veebruarist 2003. a., p 8). Tulenevalt PS §-st 11 tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Piirang peab lisaks PS § 11 sätestatud nõuetele olema kooskõlas ka muude põhiseadusest tulenevate nõuetega. Sellise nõude näeb ette PS § 10, milles on väljendatud õigusriigi printsiip.

Vastustaja Maksuja Tolliamet on seisukohal, et Finmorservice OÜ kaebusega ei ole tõendatud, et maksusumma määrati valesti (nagu seda nõuab MKS § 150 lg 1). Juba seetõttu tuleb Finmorservice OÜ kaebus jätta rahuldamata. OÜ Finmorservice väidetavad tehingud, millest väidetavalt tuleneva sisendkäibemaksu OÜ Finmorservice poolset mahaarvamist Maksuotsusega piirati, võib jagada kaheks: väidetavad tehingud OÜ-ga Quantio ja väidetavad tehingud OÜ-ga Ferco Control ja OÜ-ga Baltipoint. Maksumenetluses kogutud tõendid näitavad üheselt, et nii Finmorservice OÜ kui ka OÜ Ferco Control ja OÜ Baltipoint olid ühe ja sama inimese – Aleksandr Simonovi – kontrolli all (Vt Maksuotsuse lk 19 viimast lõiku; Aleksei Krohmali 08. novembri 2011 suuliste seletuste

10 protokolli, vastus esimesele ja kolmandale küsimusele, tl 208); Viktor Guštša 30. novembri 2011 suuliste seletuste protokolli, vastus teisele küsimusele, tl 202); Oleg Minejevi 08. novembri 2011 suuliste seletuste protokolli, vastus kolmandale küsimusele, tl 197). A. Simonov on OÜ Ferco Control ainuosanik; OÜ Baltipoint 50% osaniku ainuosanik ja praeguseks ajaks OÜ Baltipoint juhatuse liige (vt selle kohta Oleg Minejevi 8. novembri 2011 suuliste seletuste protokolli, tl 197). Kõigi kolme ühingu volitatud esindajaks on A. Simonov – vt Maksuotsuse lk 2 viimast lõiku, lk 5 kolmandat lõiku ja lk 7 viimast lõiku (kusjuures volikirjad anti välja pärast maksuhalduri korralduse saamist – vt nt tõendit nr 5 ja nr 40, tl 108 ja 194). Kuna MTA ei saa kohtus Maksuotsuse motivatsiooni muuta ja kaebusest ei nähtu, et Finmorservice OÜ vaidlustaks konkreetsetele seadusesätetele antud tõlgendusi, viitab MTA siinkohal Maksuotsuses väga selgelt välja toodud maksumenetluse käigus tuvastatud asjaoludele ja vastuoludele, mis tingisid Maksuotsuse tegemise. MTA ei hakka kogu motivatsiooni käesolevas vastuses kordama, peatudes vaid mõningatel olulistel aspektidel. Osaühing Quantio. Maksumenetluses tuvastati, et kuigi OÜ Quantio väljastas Finmorservice OÜ-le väidetava kaubamüügi kohta arved, ei ole OÜ Quantio Finmorservice OÜ-le tegelikult kaupa müünud (vt Maksuotsuse lk 18 kolmandat lõiku ja lk 24 alt teist lõiku), kusjuures Finmorservice OÜ oli teadlik, et OÜ Quantio ei ole kaupa müünud (vt Maksuotsuse lk 24 alt teist lõiku). OÜ-l Quantio puudus asjaomasel perioodil majandustegevus (vt Maksuotsuse lk 22 neljandat lõiku ja lk 5 kolme viimast lõiku). Seda näitavad muuhulgas järgmised asjaolud: pangakontodelt ei nähtu väljaminekuid, mis on reaalse tegevuse olemasolu korral paratamatud; pangakontodele laekuv raha võetakse kohe sularahas pangaautomaadist välja või kantakse edasi ühingutele, millel puudub reaalne majandustegevus; puuduvad töötajad (ei deklareeritud tööjõumakse); juhatuse liige on vältinud igasuguseid kontakte maksuhalduriga; ei ole pärast 2009. aasta aruande esitamist esitanud äriregistrile ühtegi majandusaasta aruannet. Selliselt ei saanud OÜ Quantio asjaomast kaupa Finmorservice OÜ-le lihtsalt müüa. MTA mõistab, et Finmorservice OÜ-l puudus võimalus tuvastada esimesed neli tegevuse puudumisele viitavat p-s 2.4.1 nimetatud asjaolu. Siiski sai Finmorservice OÜ tuvastada majandusaasta aruannete esitamata jätmise. Samuti väljastas Pavels Ribakovs OÜ Quantio nimel esimese arve (vt tõendit nr 10, tl 119) Finmorservice OÜ-le 2. augustil 2011 – kaheksa päeva enne seda, kui äriregistrisse tehti kanne, et ta on OÜ Finmorservice juhatuse liige (see kanne tehti alles 10. augustil 2011). Samas on A. Simonov kinnitanud, et OÜ Questio tausta uuriti ja teati (Vt A. Simonovi 13. detsembri 2011 suuliste seletuste protokolli, vastus kuuendale küsimusele, tl 117-118). Kuigi P. Ribakovsi isikut ei uuritud, mis on vägagi üllatav tehingu esmakordsel tegemisel (eriti olukorras, kus äriregister ei näidanud, et P. Ribakovs oleks tehingupartneri juhatuse liige), oli siiski teada P. Ribakovsi väidetav seos OÜ-ga Questio – seda enne, kui P. Ribakovsi kui OÜ Questio juhatuse liikme nimi äriregistrisse kanti (Vt A. Simonovi 13. detsembri 2011 suuliste seletuste protokolli, aga ka üleandmise-vastuvõtmise akte, tõend nr 62, tl 222-225). See viitab selgelt OÜ Questio lähemale tundmisele Finmorservice OÜ poolt – teadmisele, mis, arvestades OÜ Questio asjaolusid (reaalse tegevuse puudumine), pidi paratamatult tähendama, et teatakse ka seda, et OÜ Questio ei oma reaalset tegevust. A. Simonov on maksumenetluses (Finmorservice OÜ esindajana) väitnud, et OÜ-t Quantio soovitasid talle Leedu äriühingud (Vt A. Simonovi 14. oktoobri 2011 suuliste seletuste protokoll, vastus kaheksandale küsimusele, tl 110-111). Samas on Leedu partner (ja A. Simonov kinnituse kohaselt oli Finmorservice OÜ-l Leedus ainult üks partner; toole müüdi ainult ühele isikule) UAB „Siauliu Gilija“ kinnitanud, et tema ei tea OÜ-st Quantio üldse midagi (Vt tõendit nr 70, tl 251-252). Hiljem väitis A. Simonov (juba Baltipoint OÜ esindajana), et OÜ Quantio leidis ta ise läbi OÜ Baltipoint (Vt A. Simonovi 02. novembri 2011

11 suuliste seletuste protokoll, vastus neljandale küsimusele, 195). Seejuures ei esitanud A. Simonov maksuhaldurile mingeid tõendeid kummagi versiooni kinnituseks (paratamatult pidid juhul, kui kasvõi mingi nendest alternatiividest on tõene, alles jääma jäljed kontakteerumise jms kohta). Oma 13. detsembri 2011 suuliste seletuste protokollis esitas A. Simonov omakorda kolmanda versiooni kontakti saamisest OÜ-ga Quantio – versiooni, mille õigsust ei ole taaskord võimalik tuvastada ühelgi viisil peale nn elulise usutavuse. Kusjuures see seletus oli antud viimasena, st ajal, mil olid teada maksuhaldurit huvitavad küsimused ja oli võimalik võrrelda varem antud selgitusi muude olemasolevate tõenditega. Paratamatult tõusetub küsimus, kuidas on võimalik niivõrd märgatavalt eksida ja vastuoluliselt kirjeldada reaalselt aset leidnud sündmusi. Ainsaks põhjuseks, miks A. Simonov võiks olla huvitatud nende sündmuste varjamisest, on asjaolu, et tehinguid OÜ-ga Questio ei toimunud ja Finmorservice OÜ oli sellest teadlik. Siinkohal viitab MTA Tallinna Ringkonnakohtu otsusele haldusasjas nr 3-10-1430, milles ringkonnakohus asus seisukohale, et asjaolude vastuolulisus hinnatuna nende asjaolude kogumis võib näidata, et tehinguid poolte vahel ei toimunud. Kaebuses toodud väide justkui peaks maksuhaldur alati ja igasugust kahtlust tõlgendama maksukohustuslase kasuks on ebaõige – Riigikohus on mitmes lahendis asunud seisukohale, et tõendeid peab hindama lähtuvalt nendega tõendatavate asjaolude elulisest usutavusest (Vt nt Riigikohtu otsust haldusasjas nr 3-3-1-73-10, p 24 või haldusasjas nr 3-3-1-32-09. p 19). Tehingute mittetoimumise tõendamine nõuab teadupärast negatiivse asjaolu tõendamist, mida, nagu on viidatud ka Vaideotsuses, ei ole lõpliku tõsikindlusega põhimõtteliselt võimalik tõendada). Oluliseks on tõendi veenvus. Eraldi tuleb mainida, et kahtlus on enamasti tingitud teatud ebakõladest tõendites – ilma selleta kahtlust ei oleks. Ebakõlad tõendites viitavadki aga tihtipeale sellele, et tehinguid ei ole poolte vahel toimunud ja pooled, olles sellest teadlikud, on püüdnud jätta vastupidist muljet. Seda eriti juhul, kui ebakõlad esinevad seletustes, mis antakse vaevalt paar kuud pärast asjaomaste sündmuste toimumist – ajal, mil need peaksid olema värskelt meeles. Kaebuses on maksuhaldurile heidetud ette uurimiskohustuse täitmata jätmist. Etteheide sisaldab nö kahte tahku: ei võetud ühendust P. Ribakovsiga ega kogutud muid vajalikke tõendeid. Pavels Ribakovsiga ühenduse võtmise koha pealt tuleb märkida, et maksuhaldur on seda korduvalt proovinud teha ja rakendanud isegi sunnivahendeid – määranud sunniraha (Vt tõendit nr 15, tl 124). Korraldused on saadetud OÜ Quantio aadressile ja kahtlust ei ole ka selles, et P. Ribakovs on need kätte saanud. P. Ribakovs on teavitanud maksuhaldurit sellest, et ei saa korralduses märgitud ajal maksuhaldurile seletusi anda – vt Maksuotsuse lk 22 esimest poolt. Kuid pärast seda ei ole maksuhalduril õnnestud temaga ühendust saada. Finmorservice OÜ on tõepoolest esitanud maksuhaldurile väidetavalt P. Ribakovsi saadetud e-kirja. Selle tõenduslik väärtus on siiski küsitav – vt tõendeid nr 1B ja 1C /tl 88-89/. Maksuhalduril puudub vähimgi võimalus tuvastada, kas selle kirja saatis P. Ribakovs või mitte. Seejuures isegi eeldades selle õigsust, viitab MTA siinkohal Riigikohtu otsusele haldusasjas nr 3-3-1-34-07 (p 10), mille kohaselt ei tähenda müüjapoolne kinnitus automaatselt tehingu toimumist – vastasel juhul omaks taoline tõend kohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu, mis oleks vastuolus HKMS § 61 lg-ga 2. Teise tahu osas on kaebuses väidetud, et maksuhaldur on: jätnud arvestamata esitatud tõendid (kaebuse lk 5 viimane lõik); jätnud kelleltki võtmata seletused (kaebuse lk 6 esimene lõik); jätnud võtmata seletused Finmorservice OÜ töötajatelt (lk 8 viimane lõik) ja jätnud võtmata seletused kaebuses nimetatud kolmandatelt isikutel (lk 8 viimane lõik). Samas on A. Simonov ise maksumenetluses kinnitanud, et Finmorservice OÜ-l ei olegi üldse ühtegi töötajat (Vt A. Simonovi 14. oktoobri 2011 suuliste seletuste protokoll, vastus kolmandale küsimusele). Kaebuses ei ole nimetatud ühtegi kolmandat isikut, kellelt peaks seletuse võtma – peale P. Ribakovsi. Arusaamatuks jääb, kellelt veel pidanuks seletusi võtma – maksumenetluses

12 kogutud tõenditest ei ilmnenud vajadust neid kelleltki veel võtta; ka ei nimetanud Finmorservice OÜ ühtegi sellist isikut maksumenetluses. Lõpuks tuleb mainida, et väide, et maksuhaldur jättis tõendid arvestamata, jääb paljasõnaliseks – ei ole nimetatud ühtegi tõendit, mida maksuhaldur väidetavalt ei arvestanud. Kui selliseid tõendeid on, ei saa olla kuigi keeruline nende selge loetlemine. Osaühing Baltipoint ja Osaühing Ferco Control. Maksumenetluses tuvastati, et kuigi OÜ Baltipoint ja OÜ Ferco Control väljastasid Finmorservice OÜ-le väidetava kaubamüügi kohta arved, ei ole kumbki neist Finmorservice OÜ-le tegelikult kaupa müünud (Vt Maksuotsuse lk 18 kolmandat lõiku ja lk 24 alt teist lõiku), kusjuures Finmorservice OÜ oli sellest teadlik (Vt Maksuotsuse lk 24 alt teist lõiku). Tõendid osutavad sellele, et OÜ Baltipoint ja OÜ Ferco Control on lihtsalt asetatud jadas Finmorservice OÜ ette; nad ei ole tegelikud müüjad. Muuhulgas ei ole neil kunagi kaupa olnudki (Kauba olemasolu kohta OÜ-l Baltipoint ja OÜ-l Ferco Control vt mutatis mutandis käesoleva kaebuse p 2.4, kuna need ühingud soetasid kauba väidetavalt OÜ-lt Quantio). Suhteliselt erakordne on, et kõigi kolme ühingu nimel saabus maksuhaldurile seletusi andma sama volitatud esindaja – A. Simonov. Oma 14. oktoobril 2011 Finmorservice OÜ esindajana antud seletustes on ta küll öelnud, et OÜ-st Baltipoint suhtles ta asjaomases tehingus Viktor Guštšaga ja OÜ-st Ferco Control Aleksei Krohmaliga, kuid kumbki nimetatud inimestest ei teadnud midagi väidetavate tehingute kohta (Vt Aleksei Krohmali 8. novembri 2011 suuliste seletuste protokolli ja Viktor Guštša 30. novembri 2011 suuliste seletuste protokolli, tl 208 ja 202). Nad ei olnud kaupa isegi näinud. Ka ei olnud tehingutest teadlik ega olnud kaupa näinud OÜ Baltipoint juhatuse liige Oleg Minejev (Vt O. Minejevi 8. novembri 2011 suuliste seletuste protokoll, tl 197). Juhatuse liikmete teadlikkus on siinkohal eriti üllatav, kuna taolistes väiksemates ühingutes on juhatuse liige tavapäraselt ühingu igapäevase tegevusega hästi kursis. Küll ütlesid kõik kolm, et A. Simonov on juhataja või omanik ja asjaomaste väidetavate tehingutega tegeleb just tema; OÜ Baltipoint ja OÜ Ferco Control juhatuse liikmed vaid allkirjastavad A. Simonovi korraldusel dokumente. Kaupa ei ole näinud ka Finmorservice OÜ juhatuse liige Jelena Paromenskaja, kes olevat üldse Finmorservice OÜ raamatupidaja. Kogu Finmorservice OÜ suhtlus OÜ-ga Baltipoint, OÜ-ga Ferco Control ja ka OÜ-ga Quantio käivat just nimelt läbi A. Simonovi (Vt J. Paromenskaja 10. novembri 2011 suuliste seletuste protokoll tl 115). Oma 13. detsembri 2011 seletustes ütles A. Simonov juba välja, et väidetavate tehingutega tegeles kõigi kolme ühingu nimel tema. Olukorras, kus tehingutega on seotud vaid üks inimene, ei ole tegelikult ja veel hiljuti toimunud tehingute niivõrd vastuoluline kirjeldamine nagu antud juhul lihtsalt võimalik. Ei ole isegi mitut inimest, kelle väited võiksid minna vastuollu. Juhul, kui tehingud tegelikult toimusid, puudub ka vajadus väita kellegi kolmanda inimese seost tehinguga, kes tehinguga tegelikult seotud ei olnud. Vastuolulised on kauba transpordi kohta antud seletused. Väidetavalt OÜ-ga Ferco Control teostatud tehingu osas kinnitas A. Simonov 14. oktoobril 2011, et kaup toimetati Peterburi tee lattu mikrobussiga, öeldes, et transportimise kohta oskab seletusi anda OÜ Ferco Control juhatuse liige Aleksei Krohmal. Viimane ei tea selle kohta midagi, teades vaid, et kaup on Peterburi tee laos, ja suunas maksuhalduri tagasi A. Simonovi juurde (Vt A. Krohmali 8. novembri 2011 suuliste seletuste protokoll, tl 208). OÜ-ga Baltipoint väidetavalt sooritatud tehingute osas väitis A. Simonov 14. oktoobril 2011, et transportijaks oli OÜ Baltipoint. Samas oma 2. novembri 2011 seletuses väitis A. Simonov, et transportijaks oli OÜ Questio, kellelt väidetavalt OÜ Baltipoint kauba omakorda soetas. Ka puuduvad kauba üleandmist OÜ-lt Baltipoint Finmorservice OÜ-le kinnitavad dokumendid. Olukorras, kus väidetavalt kõigi kolme ühingu (Finmorservice OÜ, OÜ Baltipoint ja OÜ Ferco Control) laoks on sama hoone Peterburi teel, on üldse arusaamatu, kuidas saab toimuda kauba transport OÜ-lt Baltipoint või OÜ-lt Ferco Control Finmorservice OÜ-le. Juhul, kui tehingud

13 oleksid reaalselt toimunud – st kaup üle antud – ei oleks võimalik eksida taolise detailiga; samas kui reaalsetena üritatakse kirjeldada sündmusi, mida tegelikult toimunud ei ole, on sellised vead lihtsad tulema. Kirjeldatud asjaolud näitavad, et OÜ Baltipoint ja OÜ Ferco Control ei ole müüjad, olles lihtsalt asetatud jadasse kunstlikult Finmorservice OÜ ette ja väljastades fiktiivseid arveid. Dokumentide fiktiivsusele osutavad ka eksimused, mis on kerged tulema, kui tehinguid, mida dokument peaks väidetavalt kajastama, ei ole tegelikult toimunud. Heaks näiteks on siinkohal väidetav OÜ Ferco Control ja Finmorservice OÜ vaheline üleandmisakt (tõend nr 57, tl 215). Esiteks öeldakse seal, et kauba annab üle Finmorservce OÜ OÜ-le Ferco Control ja mitte vastupidi (kuigi väidetavalt pidavat OÜ Ferco Control olema Finmorservice OÜ tarnija). Teiseks jääb üldse arusaamatuks selle dokumendi praktiline väärtus – kui see ei olnud just tahtlikult genereeritud olemaks väidetava tehingu tõendiks. Üleandmisakti mõtteks on tõendada eseme üleandmist üleandmise hetkel, välistamaks hilisemaid vaidlusi (näiteks vastutuse või üleandmise toimumise jms teemal). Asjaomane dokument on koostatud alles mõni aeg pärast üleandmist. Seega ei ole tõsiseltvõetav kaebuse lk-l 2 toodud väide, et A. Simonov on võimeline lahti seletama kõik peensused tehingus – maksumenetluse kõigus on ta andnud vastuolulisi ütlusi, viidates ajuti üleüldse, et ei oska teatud asjaolude kohta seletusi anda, kuna sellega olevat tegelenud keegi teine (kelle käest seletuste võtmisel ilmneb, et ta täidab vaid A. Simonovi korraldusi ja ei tea väidetavatest tehingutest midagi). MTA ei nõustu kaebuse (lk 7 neljandas lõigus) väitega, et tegelikult ei ole vastuolusid toolide komplekteerimise osas. Alustuseks võiks välja tuua toolide komplekteerimise kiirusega 17 sekundit üks tool (vt Maksuotsuse lk 20 lõpp ja lk 21 algus). Ka on asjaosalised andnud eri seletusi komplekteerimise enda kohta. Variandid on: kõigil toolidel vahetati rattad ja käepidemetega toolidel ka käepidemed (Vt Maksuotsuse lk-l 12 ja 13 viidatud A. Simonovi ja Oleg Savenko seletused, tl 232); käepidemeteta toolidele lisati käepidemed (Vt Maksuotsuse lk-l 14 viidatud V.K. seletus, tl 220). Seejuures nähtub UAB „Siauliu Gilija“ esitatud arvelt (vt tõend nr 68, tl 247), et edasi müüdi nii käepidemetega kui ka käepidemeteta toole; samas väidetavalt soetatud käepidemete kogus on märksa suurem UAB-le „Siauliu Gilija“ edasi müüdud käepidemetega toolide arvust. Kui õige on esimene variant, ei olnud vaja soetada nii palju käepidemeid. Kui õige on teine variant, jääb arusaamatuks, kuidas müüdi edasi käepidemeteta toole. Üksmeelt ei ole isegi toolidel väidetavalt vahetatud rataste arvus – vt Maksuotsuse lk 13 lõppu. Tehingute reaalsel toimumisel ei saaks niivõrd elementaarses asjaolus eksimust olla. Siinkohal tuleb ära märkida ka vahetatud käetugede ja rataste äraviskamisega seonduva – prügikonteineritesse neid visata ei saadud. Prügiveo korraldajalt saadud info kohaselt (tõend nr 66, tl 235) viiakse prügi välja kahest 2,5 m3 suurusest konteinerist. Väidetav kogus käetugesid ja rattaid ei oleks sinna (muu prügi kõrval – tegemist on laohoonega) lihtsalt mahtunud (vähemalt oleks see selgelt nähtav). Arvete puudused. Eraldi on Maksuotsus välja toodud arvete, mille alusel Finmorservce OÜ soovib sisendkäibemaksu maha arvata, vastuolu KMS § 37 lg 7 p-dega 2, 5 ja 7. KMS § 31 lg 1 alusel saab sisendkäibemaksu maha arvata ainult KMS §-le 37 vastava arve alusel. Euroopa Liidu Kohus on oma otsuses asjas nr C-25/03 leidnud (p-des 76, 77, 80 ja 82), et käibemaksudirektiiviga (Nõukogu direktiiv 2006/112/EÜ, 28. november 2006, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi) nõutavate rekvisiitide puudumine arvel on sisendkäibemaksus mahaarvamise piiramise aluseks (kusjuures selliseks aluseks ei ole puhtalt siseriikliku õigusega nõutavate rekvisiitide puudumine olukordades, kus käibemaksudirektiiv lubab siseriikliku õigusega sätestada täiendavaid nõudeid rekvisiitidele). KMS § 37 lg 7 p-des 2, 5 ja 7 sätestatud rekvisiitide olemasolu arvel nõuavad käibemaksudirektiivi artikli 226 p-d 2, 4, 6 ja 7. Seega on ainuüksi juba see rikkumine piisavaks aluseks sisendkäibemaksu mahaarvamise piiramisele.

14 KOHTU PÕHJENDUSED 1. Kaebusest nähtuvalt Finmorservice OÜ leiab, et Maksuotsus Vaideotsusega jõusse jäetud osas on õigusvastane ja põhjendamatu. Kaebuse esitaja on kokkuvõtlikult seisukohal, et maksuhaldur on eiranud uurimispõhimõtet, ei ole selgitanud välja objektiivset tõde, kõiki võimalikku maksukohustust suurendavaid ja vähendavaid asjaolusid, on jätnud osa olulisi tõendeid kogumata ja põhjendamata, miks ta kaebaja esitatud tõendeid ei arvesta, samuti on maksuhaldur ebaõigesti ja kallutatult hinnanud tõendeid, mistõttu Maksuotsus tuleb tühistada. MTA vaidleb kõigile Finmorservice OÜ etteheidetele vastu ning on seisukohal, et PMTK ei ole rikkunud uurimispõhimõtet ning Maksuotsus on antud seaduse alusel ja sellega kooskõlas, asjas on kogutud piisavalt tõendeid ning haldusakti on piisaval määral põhistatud, mistõttu kaebuse esitaja toodud seisukohad ja väited ei anna alust selle tühistamiseks.

2. Asja materjalidest ilmneb, et käesolevas asjas käib vaidlus sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse üle: Maksuotsus kehtib osas, milles PMTK otsustas vähendada Finmorservice OÜ poolt maksustamisperioodi august-september 2011 deklareeritud sisendkäibemaksu summas 16 195,72 eurot (KMD rida 5, Lisa 1) ja jättis rahuldamata kaebaja tagastusnõude samas summas (KMD rida 13, Lisa 1). Antud juhul ei saa olla vaidlust selles, et kui Finmorservice OÜ väited Maksuotsuse õigusvastasusest osutuvad tõeks, siis võib Maksuotsus rikkuda või riivata kõiki neid subjektiivseid õigusi, mida kaebaja on oma kaebuses nimetanud. Seega tuleb kohtul kontrollida kaebaja etteheidete põhjendatust, st kas need väidetavad rikkumised viisid ebaõige ja õigusvastase Maksuotsuse tegemiseni. Kohus nendib, et kaebuses toodud etteheited ühtivad enamuses kaebaja poolt juba maksumenetluses (eriarvamuses ja vaides) esitatud etteheidetega ja seda kohati isegi samas sõnastuses, mistõttu neile on vastatud vastavalt Maksuotsuses ja Vaideotsuses. Samuti arvestab kohus kaebuse põhjendatuse/ Maksuotsuse õiguspärasuse kontrollimisel sellega, et osaliselt sisalduvad Maksuotsuse põhjendused Kontrollaktis, kuna Maksuotsuse esilehel märgitu kohaselt Kontrollakt on olnud Maksuotsuse koostamise aluseks ning kõiki kontrollaktis kajastatud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid Maksuotsuses ei korrata.

3. Vastavalt MKS §-le 150 lasub maksukohustuslasel maksuteates või maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Halduskohus, analüüsinud ja hinnanud Maksuotsust, selle aluseks ja lahutamatuks osaks olevat Kontrollakti, Vaideotsust, millega mõnevõrra korrigeeriti Maksuotsust, poolte kirjalikke seisukohti, asjakohast kohtupraktikat ning kõiki asjas kogutud ja kohtule esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et Finmorservice OÜ kaebus on ilmselgelt põhjendamatu. Finmorservice OÜ ei ole käesoleval juhul suutnud kohut veenda ega tõendada, et talle tasumisele määratud käibemaksu summa on määratud Maksuotsusega alusetult ja valesti ning et Maksuotsus on õigusvastane haldusakt, mis tuleb tühistada. Kohus nõustub põhimõtteliselt kõigi vastustaja esitatud argumentidega. Kuivõrd poolte seisukohad on esitatud käesolevas otsuses piisava üksikasjalikkusega ning MTA viited maksuhalduri väiteid ja järeldusi (sh tõenditest ilmnenud vasturääkivusi, ebaloogilisusi jms puudutavaid väiteid ja järeldusi) kinnitavatele konkreetsetele tõenditele on kohus vastustaja seletuse juures varustanud viidetega nende paiknemisele kohtutoimikus, siis kohus ei hakka asja mahukuse tõttu kõike üle kordama, vaid põhistab oma eelmärgitud lõppseisukohta eelkõige järgmiselt.

4. MKS §-s 11 on sätestatud uurimispõhimõte (vt ka HMS § 6). Nimetatud paragrahvi lg 1 kohaselt maksuhaldur on maksude tasumise õigsuse kontrollimisel ja maksusumma

15 määramisel kohustatud arvestama kõiki asjas tähendust omavaid, sealhulgas nii maksukohustust suurendavaid kui ka vähendavaid asjaolusid. Ehkki maksukohustuslasel on kaasaaitamiskohustus, siis MKS § 11 lg 2 järgi maksuhaldur otsustab ise maksude tasumise õigsuse kontrollimisega seotud toimingute sooritamise vajaduse, toimingute liigi ja ulatuse ning kogub asja otsustamiseks vajalikke tõendeid ning maksuhaldur ei ole maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude väljaselgitamisel seotud ainult menetlusosalise esitatud taotluste ja tõenditega. Samas on maksuhalduri küllalt laialdane diskretsioon maksumenetluse läbiviimisel tasakaalustatud MKS muude sätetega. Nii vastavalt MKS §-le 82 maksuhaldur lähtub maksukohustuse täitmise kontrollimisel ja maksu määramisel eelkõige maksukohustuslase esitatud maksudeklaratsioonidest (§ 85 lõige 1), maksukohustuslase raamatupidamisarvestusest ja muust tema poolt enda tegevuse kohta peetud arvestusest. Kui maksuhalduril tekib kahtlus maksukohustuslase esitatud andmete õigsuses, kogub ta täiendavaid tõendeid. MKS § 95 lg 2 kolmanda lause kohaselt maksukohustuslase esitatud tõendite täielik või osaline arvestamata jätmine maksusumma määramisel tuleb maksuotsuses motiveerida. HMS § 4 lg 2 aga nõuab, et kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve.

5. MKS § 46 lg 1 alusel maksuhaldur annab talle seadusega pandud ülesannete täitmiseks korraldusi, otsuseid ja muid haldusakte. Vastavalt sama paragrahvi lg-le 2 haldusakti adressaadi õigusi piiravad ja talle kohustusi panevad haldusaktid peavad olema kirjalikud ning põhjendatud. Tulenevalt sama paragrahvi lõike 3 p-st 5 peab haldusaktis sisalduma haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Sealjuures MKS § 95 lg 2 teise lause järgi maksuotsusest peab selguma, kuidas on tasumisele kuuluv maksusumma määratud. MKS § 45 alusel kuulub asjas kohaldamisele ka haldusmenetluse seadus. Vastavalt HMS §-le 54 haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 55 lg 1 järgi haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav. HMS § 56 lg 1 kohaselt kirjalik haldusakt peab olema kirjalikult põhjendatud, lg 2 alusel peab haldusakti põhjenduses märkima aga nii haldusakti andmise faktilise kui ka õigusliku aluse. Sealjuures on Riigikohus rõhutanud, et oluline ka õigusliku ja faktilise aluse omavaheline loogiline seostamine, mis võimaldaks nii haldusakti adressaadil kui ka kohtul veenduda, et kirjeldatud asjaoludel ja õigusnormide puhul on haldusaktis toodud järeldus/tulemus ainuvõimalik (vt RKHK 19.03.2002 otsus haldusasjas nr 3-3-1-13-02).

6. Kohus leiab erinevalt Finmorservice OÜ-st, et vastustaja on kaebaja suhtes läbiviidud maksumenetluses ja Maksuotsuse koostamisel järginud eelviidatud seadussätteid ja põhimõtteid. Kohus leiab, et Maksuotsuse näol on tegemist HMS 54 mõistes vormiliselt õiguspärase haldusaktiga, mis on antud selleks pädeva isiku poolt ning vastab nii HMS §-des 55-57 haldusaktidele üldiselt esitatavatele kui ka MKS §-des 46 ja 95 sätestatud spetsiifilistele nõuetele. Kohus ei ole tuvastanud Maksuotsuse andmisel PMTK poolt ka MKS §-s 11 sätestatud uurimispõhimõtte rikkumist oluliste asjaolude väljaselgitamisel ja tõendite kogumisel/hindamisel. Seda kinnitab antud asja tõendite hulk ja mitmekülgsus: lisaks maksukohustuslaselt saadud raamatupidamisdokumentidele on küsitud teavet/võetud seletusi asjassepuutuvatelt isikutelt, tehtud järelepärimisi pankadele, Adelan Prügiveod OÜ-le jne. MTA on õigesti märkinud, et paljasõnaline on Finmorservice OÜ väide, et maksuhaldur jättis tõendid arvestamata, kuna kaebaja ei ole nimetanud ühtegi konkreetset tõendit, mida maksuhaldur väidetavalt ei arvestanud. Kohus näeb Maksuotsusest, et kui PMTK pidas üht või teist tõendit ebausaldusväärseks/fabritseerituks ehk teisisõnu on jätnud selle tehingute toimumise kinnitusena arvestamata, siis on maksuhaldur seda igakordselt põhistanud. Samuti

16 on kaebaja umbmääraselt maininud, et olemas on „hulgaliselt tunnistajaid, keda pole veel üle kuulatud ja kes on asjaoludega kursis“, kuid kaebuses on nimetatud vaid üks kolmas isik, kellelt peaks seletuse võtma – P. Ribakovs. Ka maksumenetluses ei nimetanud Finmorservice OÜ ühtegi sellist isikut ega ilmne asja materjalidest samuti, kes on need arvukad isikud, kes teaks antud juhul olulisi asjaolusid tõendada ja kellelt pidanuks veel seletusi võtma. Mis puutub kaebaja väitesse, et sellest momendist, kui Finmorservice OÜ esitas endapoolse eriarvamise Kontrollaktile kuni Maksuotsuse tegemiseni maksuhaldur pole üritanud võta ühendust Quantio OÜ seadusliku esindaja P. Ribakovsiga, siis formaalselt on see väide õige – kohtule pole tõesti esitatud tõendeid selle kohta, et ka pärast 09.01.2012, mil kaebaja esitas eriarvamuse, oleks maksuhaldur teinud katseid saada kontakti väidetava tehingupartneri seadusliku esindajaga. Samas on PMTK korduvalt enne seda püüdnud Quantio OÜ-lt teavet ja dokumente saada, määranud talle isegi sunniraha tasumiseks /tl 123-126/. Et äriühing peab tagama tema juriidilisele aadressile saadetud posti vastuvõtmise ja 25.10.2011 teatati maksuhaldurile telefoni teel, et Quantio OÜ juhatuse liige P. Ribakovs on haige ja ei saa tulla maksuhalduri juurde, siis on igati põhjendatud eeldada, et maksuhalduri saadetud korraldused on kätte saadud /tuleb lugeda kättesaaduks. Et maksuhalduril, vaatamata korduvatele katsetele, ei õnnestunud P. Ribakovsiga ühendust saada ka telefoni teel, sest antud telefoninumber oli välja lülitatud, on täielik alus eeldada, et nimetatud isik lihtsalt hoidub kõrvale selgituste ja dokumentide esitamisest ja maksuhalduriga silmast silma kohtumisest. Kaudselt kinnitab seda ka eriarvamusele lisatud väidetav informatsioon P. Ribakovsilt /tl 88-89/. Kui Finmorservice OÜ ja Quantio OÜ vahel oleksid tehingud reaalselt toimunud ja P. Ribakovsi näol oleks tõesti tegemist olulise tunnistajana nende tehingute toimumise asjaolude väljaselgitamisel, siis, olles teadlik PMTK soovist selle isikuga kohtuda (vt korduvad korraldused), pidanuks P. Ribakovs pärast tervenemist (kui ta üldse haige oli) kohe ise maksuhalduriga kontakti otsima ja tema juhitavale äriühingule pandud kohustuse täitma. Samuti oleks loogiline, et Finmorservice OÜ oleks teinud ka omalt poolt kõik, veennud isikut, et P. Ribakovs ilmuks maksuhalduri juurde asjaolusid selgitama. Neil asjaoludel on kohatu süüdistada vastustajat, et ta rohkem ei teinud katseid P. Ribakovsiga kohtuda. Ühtlasi on kohus seisukohal, et on vaevalt usutav, et temalt seletuse saamine oleks võinud muuta Maksuotsuses toodud järeldusi. Maksuhaldur on õigesti hinnanud kontrollimise käigus selgunud asjaolusid ning tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses. Maksuotsuses piisava põhjalikkusega analüüsitud tõendite pinnalt väljakujunenud selget pilti ei oleks P. Ribakovsi seletused saanud hägustada niivõrd, et see oleks toonud kaasa Maksuotsuse mitteandmise. HMS § 58 kohaselt haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kohus ei ole tuvastanud, et maksuhaldur teostas kontrolli ühekülgselt ja hindas/tõlgendas kogutud tõendeid kallutatult, sooviga iga hinna eest „oma ideedele mistahes toetust leida“. Samuti ei ole kohus leidnud niisuguseid puudusi Maksuotsuse motiveerimisel, mis teeksid võimatuks haldusaktist arusaamise ja selle materiaalse õiguspärasuse kontrollimise, ehk kokkuvõtlikult: Maksuotsuse puhul ei esine menetluslikke ega vormilisi puudusi, mis oleksid võinud mõjutada asja otsustamist ja tooksid kaasa Maksuotsuse tühistamise.

7. Kohus on seisukohal, et kaevatud Maksuotsus on õiguspärane ka sisuliselt (materiaalselt). Maksuhaldur on igati põhjendanud, miks ta peab OÜ Finmorservice väidetavaid tehingud OÜ-ga Quantio ning OÜ-ga Ferco Control ja OÜ-ga Baltipoint fiktiivseteks tehinguteks, väljastatud arveid ja väidetavalt tehinguid objektiivselt tõendavaid muid koostatud dokumente samuti fiktiivseteks, majanduslikku sisu mitteomavateks, mis annab aluse järeldada, et Finmorservice OÜ on esitanud kontrollitava perioodi kohta käibedeklaratsioonides ja maksudeklaratsioonides TSD valeandmeid. PMTK mõningad väärad

17 väited/järeldused on MTA õiendanud Vaideotsuses (nt Vaideotsuse p 3.5, lk 4, kus leitakse, et tehingute mittetoimumise kohta ei saa teha järeldust transpordikulude mittesisaldumisest arvel jne). MTA on Vaideotsuses seoses kaebaja väitega nagu nn kauba eest tasumine kinnitaks tehingute toimumist õigesti tõdenud, et olukord, kus fiktiivsete tehingute korral maksuhaldurile mulje jätmise eesmärgil tehakse kauba eest ka ülekanded, on täiesti tavapärane. Seetõttu ei saa ainuüksi kauba eest tasumise faktist teha tõsikindlat järeldust osas. Kohus leiab, et sama tõdemus kehtib samaväärselt ka arvete, üleandmise-vastuvõtmise aktide jms kohta. Kuna „paber kannatab kõike“, siis pelgalt nimetatud formaalsed dokumendid ei kinnita tehingute toimumist, kui neil puudub majanduslik sisu ja muud tõendid annavad kindla aluse teha „eluliselt usutav“ järeldus, et väidetud tehingupoolte vahel tegelikkuses tehinguid ei toimunud/ei saanud toimuda. Aga samavõrd kinnitab tehingute mittetoimumist ka ühe või teise tavapärases majandustegevuses vormistatava dokumendi puudumine. Asjas kogutud ja analüüsitud tõendite valguses ei ole põhjust väita, et OÜ Finmorservice tegutses heas usus (vt kasvõi seoses Aleksandr Simonovi rolliga asjassepuutuvates äriühingutes Maksuotsuses tuvastatu ja järeldatu). Sisendkäibemaksu mahaarvamiseks KMS § 29 lg 1 sätestatud korras ja KMS § 31 lg 1 sätestatud tingimustel peavad olema korraga täidetud järgmised eeldused: tegemist on käibemaksukohustuslase maksustatava käibe jaoks tehtud kulutusega; maksustatava käibe jaoks soetatud kaup või teenus on soetatud teiselt käibemaksukohustuslaselt; teise maksukohustuslase poolt on müüdud kaupade või teenuste kohta esitatud ka vastavasisulised arved, mis vastavad KMS §-s 37 sätestatud nõuetele; kaup või teenus on ka reaalselt soetatud. Vastavalt KMS § 29 lg-le 1 on maksukohustuslase poolt tasumisele kuuluv käibemaksusumma maksustamisperioodil arvestatud käibemaks, millest on maha arvatud maksustatava käibe tarbeks kasutatava kauba või teenuse sama maksustamisperioodi sisendkäibemaks KMS § 31 lg 1 kohaselt teiselt maksukohustuslaselt kauba soetamise või teenuse saamise korral arvatakse käibemaks maha KMS §-s 37 sätestatud nõuete kohase arve alusel, kuid käesolevas asjas niisugused arveid ei esine. Seega kaebajal sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust ei tekkinud.

8. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastavalt HKMS § 109 lg-le 1 menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, samuti selliste kulude nimekiri, esitatakse kohtule hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. Kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Antud juhul jääb OÜ Finmorservice kaebus rahuldamata ja MTA ei ole seaduses ettenähtud korras kohtule menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud. Kohus vastavalt HKMS § 109 lg-le 2 ja § 158 lg-le 5 leiab seega, et menetlusosaliste võimalikud menetluskulud peavad jääma nende enda kanda.

Hurma Kiviloo kohtunik