3-12-1647/22 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. november 2012, Tallinn

Haldusasja number

3-12-1647

Haldusasi

R P kaebus Tallinna Kesklinna Valitsuse 18.07.2012

vastuse nr 9-12/12/4252 II tühistamiseks ja Tallinna

linna kohustamiseks viima läbi erastamismenetlus

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 13. novembril 2012

Menetlusosalised

Kaebaja: R P;

Esindaja: vandeadvokaat Toomas Pikamäe.

Vastustaja: Tallinna linn;

Esindajad: Angela Reinlaid ja Allar Kirikmäe.

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus ja kohustada vastustajat vaatama läbi kaebaja poolt 21.10.2002

Tallinna Linnavalitsusele esitatud erastamise sooviavaldus ning tegema selle kohta

mõistliku aja jooksul seaduslik ja põhjendatud otsus.

2. Mõista Tallinna linnalt R P (isikukood xxxxxxxx) kasuks riigilõiv 15 (viisteist) eurot.

Saata kohtuotsuse ärakiri kaebajale ja vastustajale.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei

kaudu

teatavakstegemisest

esitada

apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule

(HKMS § 173; § 181 lg 1).

ASJAOLUD

1. Tallinna Linnavolikogu arvas 20.10.1994 otsusega nr 118 Tallinnas aadressil xxx asuva hoone

(tolleaegne aadress oli xxx, millist aadressi jagas koos xxx ja xxx asuvate hoonetega)

erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirja põhjusel, et need kuulusid lammutamisele või

rekonstrueerimisele. Tallinna Kesklinna Valitsus teatas 31.01.1995 kirjaga nr 7-11/P-1086 E.

P’le (R P abikaasa): „Elamu aadressil xxx ei kuulu erastatavate elamute nimekirja vastavalt

Tallinna Linnavolikogu otsusele 20.10.1994.a.“

2. 21.10.2002 esitas R P Tallinna Linnavalitsusele avalduse, milles taotles xxx elamu (praegu

xxx elamu) eluruumide xxx ja xxx suhtes üürilepingute sõlmimist (senise rendilepingute asemel)

ning võimaluse korral nende eluruumide erastamist.

3. 07.05.2003 esitas R P Tallinna Kesklinna Valitsusele kinnituse, et saades eluruumide

omanikuks, loobub ta xxx eluruumi xxx üürilepingust ja erastamise eesõigusest.

4. 07.05.2003 tegi R P Tallinna Kesklinna Linnaosa eluasemekomisjonis ettepaneku võimaluse

korral erastada tema kasutuses olevad eluruumid nr xxx ja xxx.

5. Tallinna Linnavolikogu 18.03.2004 otsusega nr 53 arvati xxx asuvad elamud erastamisele

mittekuuluvate elamute nimekirjast välja ning otsustati anda elamutes asuvad eluruumid üürile

otsuses näidatud isikutele, sealhulgas otsustati anda R P’le üürile eluruumid xxx ja xxx.

6. 01.05.2004 lõpetasid E P (R P abikaasa) ja Tallinna Kesklinna Valitsus poolte kokkuleppel

06.06.1996 sõlmitud mitteeluruumide rendilepingu eluruumide xxx ja xxx suhtes.

7. 03.05.2004 sõlmisid Tallinna linn ja R P eluruumide xxx ja xxx viieaastased üürilepingud.

8. 28.02.2012 saatis Tallinna Kesklinna Valitsus R P’le kaks kirja, milles teavitas võimalusest

osta tema kasutuses olevad eluruumid xxx hinnaga 15 459,44 eurot ja xxx hinnaga 15 852,06

eurot.

9. 22.06.2012 esitas R P Tallinna Kesklinna Valitsusele taotluse eluruumide erastamiseks

hinnaga 7,31 eurot/m2 kohta.

10. 17.07.2012 saatis Tallinna Kesklinna Valitsus R P’le kaks kirja, milles teavitas, et Tallinna

Linnavalitsus alandas Tallinnas aadressil xxx asuva elamu eluruumide xxx ja xxx hindu ning et

nüüd on neid eluruume võimalik osta vastavalt hinnaga 11 981,88 eurot ja 12 193,90 eurot.

11. Tallinna Kesklinna Valitsus vastas 18.07.2012 kirjaga nr 9-12/12/4252 II R P 22.06.2012

taotlusele, et ei käsitle eluruume nr xxx ja xxx erastamise objektina ega R P erastamise

õigustatud subjektina. Tallinna Linnavalitsuse 11.01.2012 istungi protokolli nr 1

päevakorrapunkti 38 ja 28.06.2012 istungi protokolli nr 26 päevakorrapunkti nr 61 kohaselt on

R P’l võimalus taotleda xxx korteri xxx omandamist hinnaga nr 11 981,88 eurot ja korteri nr

xxx omandamist hinnaga 12 193,90 eurot.

KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUSED

12. R P taotleb Tallinna Kesklinna Valitsuse 18.07.2012 vastuskirja nr 9-12/12/4252 II

tühistamist ja Tallinna Kesklinna Valitsuse kohustamist erastamaks talle Tallinnas aadressil xxx

asuva elamu eluruumid xxx ja xxx hinnaga 7,31 eurot/m2 kohta, sealhulgas sõlmima temaga

notariaalse erastamise müügilepingu hiljemalt 60 päeva jooksul arvates kohtulahendi

jõustumisest käesolevas haldusasjas.

13. Kaebaja leiab, et tal on õigus taotleda xxx eluruumide nr xxx ja xxx ostueesõigusega

erastamist. J. Eluruumide erastamise seaduse (EES) § 1 lõike 1 kohaselt on EES-i eesmärgiks

elamute ja korterite erastamine, mistõttu mingit tähtsust ei oma asjaolu, et kuni 03.05.2004

kasutas R P eluruume rendilepingu alusel. Kaebajal olnuks kokkuleppel temaga koos elavate

täisealiste perekonnaliikmetega õigus taotleda eluruumide ostueesõigusega erastamist kui xxx

elamu ei oleks olnud kantud erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirja.

14. Riigikohtu halduskolleegium on 08.09.2008 kohtumääruse punktis 16 haldusasjas nr. 3-3-1-

38-08 leidnud, et erastamise avalduse esitamise tähtpäev ei pruugi kehtida olukorras, kus

eluruum arvati erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirjast välja pärast 01.06.2001 ja on

üheselt selge, et ilma nimekirja kandmata oleks kaebajale tekkinud eluruumi ostmise eesõigus

ka enne 01.06.2001. Kaebajal tekib eluruumi ostmise eesõigus, kui avaldus eluruumi

erastamiseks on esitatud kolme kuu jooksul pärast kohalikult omavalitsuselt kirjaliku teate

saamist, et üürilepingu alusel kasutatav eluruum on erastamise objekt.

15. xxx elamu arvati erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirjast välja 18.03.2004, s.o.

pärast 01.06.2001. Tallinna linn ei teavitanud kaebajat asjaolust, et eluruumid on erastamise

objektid. Vastupidiselt väidab Tallinna Kesklinna Valitsus vaidlustatud haldusaktis jätkuvalt, et

ta ei käsita nimetatud eluruume erastamise objektina, mistõttu need ei kuulu erastamisele. R P

ja tema abikaasa E P on Tallinna linnaga sõlmitud erinevate rendilepingute alusel kasutanud

vaidlusaluseid eluruume oma elukohana alates 1988 ja 1993. aastast. Seega sõltumata EES § 22

lg-st 5 ja § 22 lg-st 61 sätestatust ei ole kaebaja suhtes nimetatud eluruumide ostueesõigusega

erastamise tähtajad tänase päevani möödunud ning kaebajal on õigus taotleda eluruumide

ostueesõigusega erastamist.

16. Kuna R P kasutab eluruume praegu üürilepingu alusel ning temaga koos elavad täisealised

perekonnaliikmed on eluruumide R P’le ostueesõigusega erastamisega nõus, puuduvad Tallinna

Kesklinna Valitsusel igasugused põhjused mitte erastada eluruume R P’le. Tallinnas aadressil

xxx on kogu oma eksisteerimisaja olnud elamu ja selles olevad ruumid on olnud kogu

eksisteerimise aja elamiseks kasutatavad. Vastustaja on kogu aeg olnud teadlik sellest, et kaebaja

on neid ruume kasutanud eluruumina. Asjaolu, et eluruumid ei olnud panipaigad, vaid

elamiseks kasutatavad pinnad, nähtub ka E P pöördumistest ja Tallinna Kesklinna Valitsuse

vastustest.

17. Tallinna linna kohustus erastada eluruumid neid ruume kasutatavale isikule, so R P’le, ei saa

sõltuda sellest, kuidas on eluruumi kasutamine õiguslikult vormistatud: kas mitteeluruumi

rendilepingu või eluruumi üürilepinguga. Olukorras, kus eluruume kasutatakse elamiseks

Tallinna linna teadmisel ja nõusolekul, ei saa Tallinna linn vabaneda eluruumide erastamise

kohustusest põhjusel, et ta on mingil põhjusel sõlminud eluruumide suhtes mitteeluruumi

rendilepingu.

18. Vastustaja on rikkunud xxx ja xxx eluruumide erastamisel üürnike võrdse kohtlemise

põhimõtet ning eluruumid tuleb erastada kaebajale hinnaga 7,31 eurot/m2 kohta. Ajavahemikul

06.07.2004 kuni 19.12.2006 sõlmis Tallinna linn xxx ja xxx elamute eluruumide 64, 66, 68,

69/70, 73/75, 75b, 76a, 76b, 77a, 78, 79, 81a, 82a, 83b, 87, 90, 102/103 ja 112/113 üürnikega

eluruumi erastamise müügilepingud nende isikute kasutuses olevate eluruumide suhtes. Kõik

erastamise avaldused (v.a. arvatud avaldused eluruumide 66, 73/75 ja 83b erastamiseks, mis

esitati enne 20.10.1994) olid esitatud ajal, mil xxx ja xxx elamud ei kuulunud erastamisele. Ehk

kõikidel kõnealustel erastamise avaldustel puudus erastamise seisukohalt õiguslik tähendus, sest

Tallinna Kesklinna Valitsus ei oleks tohtinud neid menetlusse võtta või oleks pidanud jätma

need rahuldamata. Vaatamata asjaolule, et ka kaebaja esitas avalduse eluruumi ostueesõigusega

erastamiseks, ei võimaldatud talle eluruumide erastamist.

19. R P ei esitanud erastamise avaldust varasemalt põhjusel, et Tallinna Kesklinna Valitsus

teavitas R P abikaasat E P 31.01.1995, et xxx elamu eluruumid ei kuulu erastamisele. Kuna xxx

elamu oli kantud erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirja, ei pidanudki R P pärast

20.10.1994 erastamise avaldust esitama. Tallinna linn alustas xxx ja xxx elamute eluruumide

erastamisega alles pärast seda, kui viidatud elamud olid arvatud erastamisele mittekuuluvate

elamute nimekirjast välja. Sellest järeldub, et erastamise avalduste esitamine enne 01.03.1995 ei

ole mõistlikuks põhjuseks, mis õigustab xxx ja xx elamute elanike erinevat kohtlemist.

20. Üürilepingute puudumine xxx eluruumide xxx ja xxx eluruumide suhtes ei saanud takistada

nimetatud eluruumide erastamist. Tallinna Kesklinna Valitsus oli teadlik ka enne 03.05.2004

(mil eluruumide xxx ja xxx suhtes sõlmiti üürilepingud) teadlik asjaolust, et viidatud ruume on

kogu aeg kasutatud elamiseks. Nimetatud asjaolu kinnitab muuhulgas Tallinna Kesklinna

Valitsuse 27.06.2001 kiri nr. 1-27/1504 R P abikaasa E P’le. Seega, kuna puudus mõistlik

põhjus, miks jätta nimetatud eluruumid kaebajale erastamata, rikkus vastustaja Eesti Vabariigi

põhiseaduse §-st 12 tulenevat võrdse kohtlemise põhimõtet.

21. xxx eluruum xxx üldpinna suurus on 31,5 m2 ja eluruumi xxx üldpinna suurus on 32,3 m2.

Tallinna Kesklinna Valitsus pakub 17.07.2012 kirjades R P’le võimalust osta nimetatud

eluruume hinnaga vastavalt 11 891,88 eurot ja 12 193,90 eurot, so 377, 52 eurot/m2 kohta.

Teistele isikutele erastas Tallinna linn eluruumid keskmiselt hinnaga 114,33 krooni/m2 kohta.

Eluruumide kaebajale erastamata jätmine on tingitud Tallinna linna, mitte aga kaebaja enese

tegevusest, mistõttu on Tallinna linn kohustatud ka R P’le erastama eluruumid hinnaga 114,33

kr/m2 ümberarvestatuna eurodesse, s.o. hinnaga 7,31 eurot/m2 kohta.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

22. Kaebus on vastustaja hinnangul põhjendamatu ja tuleb jätta seetõttu rahuldamata. Kaebaja

on leidnud ebaõigesti, et Tallinna Kesklinna Valitsuse 18.07.2012 kirja nr 9-12/12/4252 II näol

on tegemist haldusaktiga. Tegemist on hoopis haldustoiminguga, millega alustatakse xxx

eluruumide võõrandamise ettevalmistamise protsessi ja sellega ei panda kaebajale otseselt

ühtegi õigust ega kohustust.

23. Tulenevalt EES § 4 lg-st 1, § 22 lg-st 5 ja § 22 lg-st 61 sätestatust lõppes üldiselt eluruumide

erastamise eeltoimingute protsess 01.01.2002 ja edaspidi erastati eluruume vaid siis, kui

eluruumi üürileping oli sõlmitud enne nimetatud kuupäeva. Kaebaja esitas vastustajale

erastamisavaldused 21.10.2002, seega pärast seaduses sätestatud tähtaega.

24. Kõnealusel juhul ei ole võimalik kohaldada õiguse analoogiat tuginedes Riigikohtu lahendile

asjas nr 3-3-1-38-08, sest kaebaja ei olnud erastamise õigustatud subjektiks eluruumide

erastamise seaduse tähenduses, sest tal puudus eluruumi üürileping ja õigus nimetatud

ruumides elamiseks. Kaebaja koos perekonnaga sai eluruumid xxx korter xxx ja xxx aadressil

üürile Tallinna Linnavolikogu 18.03.2004 otsuse nr 53 alusel, s.o pärast 01.12.2001. Kõnealuste

pindade kasutamiseks ei olnud enne otsuse vastuvõtmist sõlmitud eluruumi üürilepingut.

25. Tallinna linna ja kaebaja vahel oli 06.06.1996 sõlmitud mitteeluruumide rendileping xxx

ruumide nr xxx kasutamiseks panipaigana. Õiguslikult ei olnud võimalik sõlmida eluruumi

üürilepingut, sest tol ajal kehtinud elamuseaduse § 28 lg 1 kohaselt kohustus eluruumi

üürileandja andma üürniku kasutusse eluruumi selles elamiseks. Antud juhul ei andnud Tallinna

Kesklinna Valitsus R P’le nimetatud ruume kasutusse elamiseks, vaid ruumide sihtotstarve oli

panipaik, seega tuli kohaldada rendiseadust. Kuna eluruumide erastamise avalduse esitamise

ajal ei olnud kõnealuste pindade kasutamiseks tol ajal kellegagi kaebaja perekonnaliikmetest

sõlmitud eluruumi üürilepingut, siis puudus õiguslik alus xxx ruumide nr xxx (inv pl)

erastamiseks eluruumide erastamise seaduse alusel.

26. 03.05.2004 sõlmisid Tallinna linn ja kaebaja munitsipaaleluruumide üürilepingud nr 7/k ja

8/k. Seega on kõnealused eluruumi üürilepingud sõlmitud pärast 20.10.1994. Kuni 18.03.2004

olid xxx, xxx, xxx asuvad elamud erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirjas. Eeltoodust

tulenevalt ei olnud kaebaja EES mõttes eluruumi erastamise õigustatud subjekt ning sellest

tulenevalt isegi ilma xxx hoone erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirja kandmata, ei

oleks kaebajale tekkinud eluruumi ostueesõigust ka enne 01.06.2001.

27. Isegi kui eeldada, et kaebajal on ostueesõigus, siis kaebuse esitamise ajaks on erastamise

tähtaeg möödunud. Tallinna Linnavolikogu 18.03.2004 otsuse nr 53 alusel anti kaebajale üürile

xxx ja xxx. Kaebaja abikaasa oli nimetatud otsusest teadlik hiljemalt 15.04.2004. Eeltoodut

tõendab kaebaja abikaasa taotlus, milles ta muuhulgas avaldas soovi lõpetada rendileping alates 1.

maist 2004.

28. Käesoleval juhul langes eluruumi mitteerastamise mõjuv põhjus ära, kui Tallinna

Linnavolikogu 18.03.2004 otsustas välja arvata eluruumid erastamisele mittekuuluvate

eluruumide nimekirjast. 01.05.2004 lõpetati poolte kokkuleppel Tallinna Kesklinna Valitsuse ja

kaebaja abikaasa vahel 06.06.1996 sõlmitud mitteeluruumide rendileping nr 01-96499 xxx

ruumide kasutamiseks ning 03.05.2004, kui elamus asuvad eluruumid ei kuulunud enam

mitteerastatavate eluruumide nimekirja, sõlmisid Tallinna linn ja kaebaja munitsipaaleluruumide

üürilepingud nr 7/k ja 8/k. Kaebajal oli kohustus pärast üürilepingu sõlmimist esitada kolme

kuu jooksul erastamisavaldus, kuna seda tingis faktiline olukord ja nõudis EES § 22 lg 5

regulatsioon.

29. Arvestades, et taotlus eluruumide erastamiseks esitati 22.06.2012, seejuures erastamise

takistus langes ära 18.03.2004 ning rendileping lõpetati 01.05.2004 ja munitsipaaleluruumide

üürilepingud sõlmiti 03.05.2004, ei saa käsitleda kaebajat erastamise taotluse esitamise

kuupäeval (s.o 22.06.2012) eluruumide erastamise õigustatud subjektina ja eluruume erastamise

objektidena, sest ostueesõigusega erastamise tähtaeg on möödunud. Seega puudub kaebajal

õigus nõuda talle eluruumide erastamist.

30. Kõiki eluruumide üürnikke on koheldud võrdselt. xxx, xxx, xxx (eelnevalt oli üks ühine

aadress) eluruumi üürnikele (kokku 15 koos kaebajaga) saadeti teated eluruumi omandamise

võimaluse kohta. Kaebuses väljatoodud viited üürnikele, kellele on erastatud eluruumid

aadressil xxx ja xxx, ei ole asjakohased, sest nimetatud isikud olid eluruumide erastamise

seaduse tähenduses eluruumide erastamise õigustatud subjektideks ja esitanud tähtaegselt ka

avalduse eluruumide erastamiseks. Võttes arvesse asjaolud, et kaebaja ei ole erastamise

õigustatud subjekt ja eluruumid erastamise objektid, puudub võrdsuspõhiõiguse rikkumine.

31. Tallinna Linnavolikogu 20.03.1997 määrusega nr 8 kinnitatud „Linnavara võõrandamise

kord“ kohaselt võib linnavara võõrandada avaliku enampakkumise, eelläbirääkimistega

pakkumise või otsustuskorras. Antud juhul valis vara omanik linnavara võõrandamise

menetluseks diskretsiooniõiguse alusel eluruumide otsustuskorras võõrandamise, mistõttu ei

saa kohus otsustada valitud menetluse otstarbekuse üle. Kõiki sarnases olukorras olevaid

eluruumi üürnikke on koheldud võrdselt ning hind on samuti määratud võrdse kohtlemise

põhimõttest lähtuvalt. Kuna kõnealused eluruumid kavatsetakse otsustuskorras võõrandada

üürnikele, ei arvestatud müügihinna määramisel üürnike poolt eluruumile tehtud parendustega,

vaid hinnati eluruume seisukorras, milles need olid üürileandmisel. Eluruumi üürilepingu

sõlmimise aegse seisukorra reitingu määramisel võetakse aluseks vastava eluruumi üürilepingu

lisaks olevas üleandmise-vastuvõtmise aktis kirjeldatud eluruumi seisukord. Eluruumi

üleandmise akti puudumisel lähtutakse eluruumi üürileandmise aegse seisukorra hindamisel

muudest tõenditest. Tulenevalt Domus Kinnisvara Vahendus OÜ analüüsist „Metoodika

Masshindamise teel leitud eluruumi turuväärtusest arvestati maha 35% leitud turuväärtusest.

KOHTU PÕHJENDUSED

32. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja väiteid ning nende kinnituseks esitatud tõendeid

nende kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendatud ja tõendatud ning

tuleb rahuldada. Kaebaja tasutud riigilõiv tuleb vastustajalt välja mõista. Kohtu põhjendused on

järgmised.

33. R P on avaldanud soovi vaidlusaluste eluruumide erastamiseks kahel korral: 21.10.2002

(taotles xxx elamu (praegu xxx elamu) eluruumide xxx ja xxx suhtes üürilepingute sõlmimist

(senise rendilepingute asemel) ning võimaluse korral nende eluruumide erastamist) ja

22.06.2012, mil R P esitas Tallinna Kesklinna Valitsusele taotluse eluruumide erastamiseks

hinnaga 7,31 eurot/m2 kohta. Kaebaja põhjendas enne 01.06.2001 erastamise avalduse

esitamata jätmist sellega, et olukorras, kus talle oli teatatud, et tema kasutuses olevad korterid ei

ole erastamise objektiks, ei hakanud ta erastamise avaldust esitama.

34. Vaidlust ei ole selles, et kaebajal olnuks kokkuleppel temaga koos elavate täisealiste

perekonna liikmetega õigus taotleda eluruumide ostueesõigusega erastamist kui xxx elamu ei

oleks olnud kantud vahepeal erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirja.

35. Tallinna Linnavolikogu 18.03.2004 otsusega nr 53 arvati xxx asuvad elamud erastamisele

mittekuuluvate elamute nimekirjast välja. Sama otsusega otsustati anda R P’le üürile samas

elamus asuvad eluruumid nr xxx ja xxx. Üürileping sõlmitigi 03.05.2004.

36. Riigikohtu halduskolleegium on 08.09.2008 kohtumääruse punktis 16 haldusasjas nr 3-3-1-

38-08 leidnud, et erastamise avalduse esitamise tähtpäev ei pruugi kehtida olukorras, kus

eluruum arvati erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirjast välja pärast EES sätestatud

tähtaega 01.06.2001 ja on üheselt selge, et ilma nimekirja kandmata oleks kaebajale tekkinud

eluruumi ostmise eesõigus ka enne 01.06.2001. Kaebajal tekib eluruumi ostmise eesõigus, kui

avaldus eluruumi erastamiseks on esitatud kolme kuu jooksul pärast kohalikult omavalitsuselt

kirjaliku teate saamist, et üürilepingu alusel kasutatav eluruum on erastamise objekt.

37. Käesoleval juhul kaebaja kolme kuu jooksul alates erastamise takistuse äralangemist

(Tallinna Linnavolikogu 18.03.2004 otsusega nr 53) erastamise avaldust ei esitanud. Samas oli

kaebaja andnud vastustajale selgesõnaliselt teada oma 21.10.2002 kirjas soovist tema kasutuses

olevad eluruumid erastada. Nimetatud sooviavalduse peale ei peale selle esitamist ega peale

18.03.2004 erastamise objektiivsete takistuste ära kadumist Tallinna linn vaidlusaluste korterite

suhtes erastamismenetlust ei alustanud. Ka ei teavitanud Tallinna linn kaebajat sellest, et ta peaks

esitama linnale täiendavaid sooviavaldusi korterite erastamiseks või oma 21.10.2002 avaldust

kuidagi täiendama. Kohus leiab, et selles olukorras oli kaebajal põhjendatult ootus, et tema

21.10.2002 sooviavaldusest piisas ja linn jõuab millalgi korteri erastamisega ka tema korterini.

Kohtu hinnangul kohaldub analoogia korras Riigikohtu halduskolleegiumi 08.09.2008

kohtumääruse punktis 16 haldusasjas nr 3-3-1-38-08 olev seisukoht, mille kohaselt kaebajal ei

olnud EES § 22 lg-st 5 ja § 22 lg-st 61 sätestatud tähtaeg eluruumide ostueesõigusega

erastamiseks möödunud ning kaebajal oli õigus taotleda eluruumide ostueesõigusega erastamist

peale nende muutumist erastamise objektiks Tallinna Linnavolikogu 18.03.2004 otsusega nr 53.

Kuna kaebaja oli andnud erastamise soovist teada juba 21.10.2002, puudus vajadus peale

Tallinna Linnavolikogu 18.03.2004 otsusest nr 53 teadasaamist ja peale 03.05.2004 üürilepingu

sõlmimist täiendava erastamise avalduse esitamiseks. Asjaolu, et R P esitas ka 22.06.2012 Tallinna

Kesklinna Valitsusele taotluse talle vaidlusaluste korterite erastamiseks, ei tähenda, justkui

avaldanuks kaebaja alles siis soovi kortereid erastada. Kohtupraktikas on korduvalt läbi analüüsitud

põhimõte, et sama toimingu või avalduse kordamisel (nt isiku teavitamisel) lähtutakse tähtaegade

arvutamisel siiski esimesest toimingust või avaldusest.

38. Kohus nõustub kaebajaga, et Tallinna Kesklinna Valitsuse 18.07.2012 kuupäeva kandev

dokument nr 9-12/12/4252 on haldusakt. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 1 kohaselt

on haldusakt haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalik-õiguslikus suhtes

üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või

lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. Riigikohus on

haldusasjas nr 3-3-1-26-04 leidnud, et haldusaktina on vaidlustatav ka nõuetekohaselt

vormistamata otsustus, mis vastab haldusakti sisutunnustele. Kohus nõustub kaebajaga, et

hoolimata asjaolust, et 18.07.2012 teade on jäetud nõuetekohaselt vormistamata, on sisuliselt

tegemist haldusaktiga. Teade vastab igakülgselt HMS § 51 lõikes 1 nimetatud haldusakti

tunnustele: see on antud haldusorgani poolt (Tallinna linn Tallinna Kesklinna Valitsuse kaudu),

haldusülesannete täitmisel (erastamise küsimuse lahendamine), avalik-õiguslikus suhtes

(Tallinna linn teostas talle seadusega pandud pädevust), üksikjuhtumi reguleerimiseks (R. P

erastamistaotluse lahendamine) ja suunatud isiku õiguste lõpetamisele (R. P’l puudub otsustuse

tegemise järgselt õigus erastamise nõudmiseks). Asjaolu, et otsustus ei ole vormistatud ja

pealkirjastatud korralduse, otsuse, ettekirjutuse või muu õigusaktina, ei oma selle määratlemisel

tähtsust. Riigikohus selgitas haldusasjas nr 3-3-1-26-04, et vaidlustada saab haldusakti

sisutunnustele vastavat otsustust. Antud juhul vastab Tallinna Kesklinna Valitsuse 18.07.2012

otsustus haldusakti sisutunnustele ja kohus käsitleb seda haldusaktina, mida on võimalik ja

lubatav halduskohtus vaidlustada.

39. Käesolevas haldusasjas vaidlustatud Tallinna Kesklinna Valitsuse 18.07.2012 haldusaktis nr

9-12/12/4252 on konstateeritud lakooniliselt, et Tallinna Kesklinna Valitsus ei käsitle

vaidlusaluseid kortereid erastamise objektidena ja kaebajat nende eluruumide õigustatud

subjektina. Igasugused põhjendused selle kohta, miks selline otsustus tehti ja kuidas selliste

järeldusteni jõuti, vaidlustatud haldusaktist puuduvad. Kohus leiab, et vaidlustatud haldusakt

on kaebajale kahtlemata koormav, kuna sellega võetakse kaebajalt õigus korterite erastamiseks,

mis oleks kaebajale soodsam kui korterite linnalt ostmine. Haldusakt, eriti aga koormav

haldusakt, peab olema nõuetekohaselt vormistatud ja põhjendatud. Käesoleval juhul ei vasta

vaidlustatud 18.07.2012 haldusakt HMS § 56 põhjendamisnõuetele. Sellest ei nähtu akti

andmise faktilised ega õiguslikud alused. Samuti puudub aktis vaidlustamisviide. Juba sel

põhjusel on vaidlustatud haldusakt õigusvastane ja tuleb tühistada. Ka vastustaja poolt kohtule

antud kirjalikus vastuses ei sisaldunud kaugeltki kõiki neid põhjendusi, mida vastustaja esitas

kohtule erastamise takistustena kohtuistungil (nt kaebaja kasutuses olnud korterite

mittevastavus eluruumidele kuni 2001 aastani kehtestatud miinimumnõuetele, erastamise

takistusena kaebajal xxx suhtes sõlmitud üürilepingu olemasolu – seejuures ei ole vastustaja

põhjendanud ega tõendanud, millal see üürileping sõlmiti ning milline õigusnorm sellisel juhul

kaebajale või tema perekonnale korterite nr xxx ja xxx osas erastamist välistanud oleks).

40. Kohtul tekib küsimus, et kui õigusaktid ei keelanud alates 2001 aastast enam käsitleda

vaidlusaluseid ruume eluruumidena (tühistati Vabariigi Valitsuse 26. jaanuari 1999 määrusega

nr 38 kinnitatud Eluruumidele esitatavate nõuetes sisaldunud eluruumide miinimumnõuded),

mis põhjusel arvati xxx asuvad elamud erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirjast välja

alles Tallinna Linnavolikogu 18.03.2004 otsusega nr 53. Seega oleks erastamise objektiivne

takistus saanud ära langeda 2001 aasta alguses, kaebajat oleks saanud sellest korrektselt

teavitada ja kaebaja oleks jõudnud isegi enne 01.06.2001 erastamisavalduse esitada. Kohus

leiab, et vastustaja põhjendused on esitatud esiteks peale vaidlustatud haldusakti andmist, need

on ebajärjekindlad ja ebapiisavad, kuna vastustaja ei suutnud viidata konkreetsetele

õigusnormidele, mis ikkagi kaebaja 21.10.2002 sooviavaldust läbi vaadata ja rahuldada ei

saanud. Kujunenud olukorras ei ole muud võimalust kui õigusvastane haldusakt tühistada.

41. Tallinna Halduskohtu 13.09.2012 kohtumäärusega võttis kohus menetlusse R P kaebuse

Tallinna Kesklinna Valitsuse 18.07.2012 haldusakti nr 9-12/12/4252 II tühistamiseks ja

Tallinna linna kohustamiseks viima läbi erastamismenetlus. Kaebaja leidis istungil siiski, et

selleks, et kohtuotsus oleks ka täidetav, peaks olema kaebuse rahuldamise korral otsuses

märgitud ka konkreetne hind, millega vastustajal kaebajale korter erastada tuleb. Iseenesest on

õige see, et vaidlus on laiemas plaanis mitte korteri omandamise õiguse üle (kuna see on

kaebajal olemas ka linnalt kortereid ostes), vaid korteri hinna üle. Mõistetav on kaebaja soov

saada erastada korterid samaväärse hinnaga, millega need erastati kaebaja naabritele. Samas

leiab kohus, et ei saa teha oma volitust ületades haldusorganile siduvat ettekirjutust selleks, kas

korterid tuleb tingimata erastada ja kui, siis millise konkreetse hinnaga. Kohus leiab, et

haldusorgan on antud juhul eksinud selles, et ei ole asunud peale kaebaja 21.10.2002 erastamise

sooviavaldust seda menetlema ning samuti et ei kõrvaldanud vaidlusaluste korterite suhtes

piisavalt kiiresti erastamise takistust (arvas korterid erastamisele mittekuuluvate elamuste

nimekirjast välja alles 18.03.2004). Seega saab kohus kohustada vastustajat vaatama läbi kaebaja

poolt 21.10.2002 Tallinna Linnavalitsusele esitatud erastamise sooviavaldus ning tegema selle

kohta mõistliku aja jooksul seaduslik ja põhjendatud otsus. Erastamise takistusi kohus

käesoleval juhul iseenesest ei näe, kui aga vastustaja erastamisavaldust läbi vaadates jätkuvalt

leiab, et need esinevad ja erastamine on võimatu, tuleb see asjaolu ka nõuetekohaselt ära

põhjendada. Erastamise korral tuleb erastamise hind määrata kooskõlas EES § 7 ja arvestades

võrdse kohtlemise põhimõtet kaebajaga samas majas elavate isikutega.

42. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja

taotles mõista tema kasuks menetluskuluna välja riigilõiv. Seega tuleb mõista Tallinna linnalt

R P kasuks riigilõiv 15 eurot.

Kadriann Ikkonen

kohtunik