2-11-33577/17 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. november 2012.a, Tartu

Tsiviilasja number

2-11-33577

Tsiviilasi

Vahur Roosi hagi Helina Mesipuu vastu ostuhinna

tagastamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

5112.93 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 21. märtsi 2012.a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Helina Mesipuu apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

13. november 2012.a

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): Helina Mesipuu (IK:48307112746);

esindaja advokaat Tambet Laasik

Vastustaja (hageja): Vahur Roosi (IK: 38812252718);

esindaja Rein Pärtel

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 21. märtsi 2012.a otsus

lõppjärelduste ja hagi rahuldamise ulatuse osas

muutmata.

Muuta

osaliselt

maakohtu

otsuse

põhjendusi

vastavalt

ringkonnakohtu

otsuses

märgitule.

2. Jätta

Helina

Mesipuu

apellatsioonkaebus

rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

Jätta

ringkonnakohtu

menetluses

kantud

menetluskulud Helina Mesipuu kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses

ei ole sätestatud teisiti.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Vahur Roosi esitas hagi Helina Mesipuu vastu, milles palus kostjalt välja mõista tagastamisele

kuuluva ostuhinna summas 5112.93 eurot, intress kuni 15. novembrini 2011 summas 422.85

eurot ja viivised alates 16. novembrist 2011 VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

Hagiavalduse kohaselt müüs H. Mesipuu 23. aprillil 2010 Danske Bank AS Eesti filiaalile

sõiduauto Volkswagen Passat. Sõiduki müügihind oli 5112.93 eurot, hageja osales lepingu

sõlmimisel liisinguvõtjana. Hageja sai sõidukit kasutada kuni 28. augustini 2010, mil selle pidas

piiriületuse käigus kinni Lõuna Prefektuuri menetleja. Tartu Maakohtu 1. septembri 2010

sõiduki arestimise määrusest selgus, et auto on varastatud 3. septembril 2006 Leedu Vabariigist.

Leedu Vabariik sõiduki väljaandmise taotlust ei esitanud, sõiduk vabastati aresti alt ning

tagastati hagejale kahe kuu möödudes. Tartu Maakohtu 11. jaanuari 2011 määrusega arestiti

sõiduk uuesti ning tagastati AS-ile Ergo Lietuva.

10. novembril 2010 esitas hageja kostjale müügilepingust taganemise avalduse ja raha

tagastamise nõude. Kostja keeldus raha tagastamisest. Hageja leiab, et varastatud sõiduk ei

vastanud lepingutingimustele ning kostja rikkus VÕS § 217 lg-t 1. Lepingust taganemise

avaldus on tehtud õigeaegselt, kuna sõiduki arestimise asjaolud selgusid hagejale oktoobris-

novembris 2010. Hageja nõuab VÕS § 189 lg 1 alusel kostjalt ka viivise tasumist.

2. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja vastuväidete kohaselt on ei ole ta müügilepingut rikkunud. Ta ostis sõiduki 2. novembril

2009 heausksena S.B. ning sõiduk oli registreeritud Eesti Riiklikus Autoregistrikeskuses (ARK).

Müügilepingust taganemise korral on kostjal õigus nõuda väärtuse tagastamist ja seega on

kostjal hageja vastu sama suur nõue, kui hagejal kostja vastu. Kostja tasaarvestab poolte nõuded.

Vastav õigus tuleneb VÕS §-st 189 lg 2 p 3, kuna hagejal ei ole võimalik autot tagastada. Kostja

ei ole põhjustanud asja hävimist ega halvenemist, mistõttu VÕS § 190 lg 1 p 2 ei kohaldu.

Kostja ei teadnud sõiduki edasimüümise ajal, et tegemist on varastatud sõidukiga, lepingust

taganemise asjaolu ei tulenenud kostjast ning hagejal on kohustus hüvitada kostjale sõiduki

väärtus. Tasaarvestuse tõttu lõppevad poolte vastastikused nõuded täies ulatuses.

Samuti ei ole lepingust taganemise avaldus esitatud mõistliku aja jooksul. Taganemise õigusest

teada saamise hetkeks tuleb lugeda sõiduki kinnipidamine 28. augustil 2010. Taganemisavaldus

esitati aga 11. novembril 2010, rohkem kui kahte kuud ei saa käesoleval juhul pidada

mõistlikuks tähtajaks.

3. Täiendavate vastuväidete kohaselt ei nõustunud hageja kostja tasaarvestuse avaldusega VÕS

§ 190 lg 1 p 2 alusel. Kostja vastuväited, et ta pole põhjustanud sõiduki hävimist ega

halvenemist ning ta on selle ostmisel rakendanud mõistlikku hoolsust, pole asjakohased.

Istungil hageja selgitas, et taganemise avaldus on esitatud mõistliku aja jooksul. Hageja sai

1. septembri 2010 määruse kätte 13. septembril 2010 ning 28. augusti 2010 protokolli sai ta

kätte koheselt. Taganemise avalduse esitamise tähtaega tuleb hakata arvestama hetkest, kui

hageja sai kätte 1. septembril 2010 määruse. Ka asjaolude välja selgitamine ja dokumentide

vormistamine võttis hagejal aega.

MAAKOHTU LAHEND

4. Tartu Maakohus rahuldas 21. märtsi 2012 otsusega hagi ning mõistis H. Mesipuult V. Roosi

kasuks välja põhivõla 5112.93 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise

summas 422.85 eurot ja jooksva viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Menetluskulud jäid

H. Mesipuu kanda.

Otsuse põhjendustes leidis kohus, et kostja ja Danske Bank AS Eesti filiaali vahel oli sõlmitud

müügileping ning hageja ja Danske Bank AS Eesti filiaali vahel liisinguleping.

Asjaõigusseaduse (AÕS) § 95 lg 3 kohaselt ei toimu asja omandi üleminekut, kui asi on

varastatud, kadunud, või muul viisil omaniku tahte vastaselt tema valdusest välja läinud. Seega

ei läinud sõiduki omand üle kostjale, heauskset omandamist ei toimunud. VÕS § 208 lg 1

kohaselt oli müüja kohustus teha võimalikuks omandi üleminek ostjale, müüja rikkus seda

kohustust. Kohustuse rikkumise tõttu on teisel lepingu poolel õigus kasutada VÕS § 101 lg 1

sätestatud õiguskaitsevahendeid. Tulenevalt VÕS §-st 365 lg 1 on hagejal kui liisinguvõtjal

õigus esitada nõue kostja kui müüja vastu. Hageja on VÕS § 116 kohaselt lepingust taganenud,

taganemiseks on hagejal olnud VÕS § 365 lg 2 kohane liisinguandja nõusolek. Seega on antud

juhul müüja oluliselt lepingut rikkunud, kuna ei ole sõiduki omandiõigust üle andnud. Danske

Bank AS Eesti filiaalil ei tekkinud sõiduki omandiõigust, hagejal ei ole võimalik liisingulepingu

alusel sõidukit kasutada. Sõiduki omandiõiguse üleandmine oli kostja üks olulisemaid kohustusi.

Kuna kostjal ei olnud võimalik lepingut täita (omandiõigust ei olnud ka temale sõiduki müünud

isikul ning sõiduk arestiti), võis hageja lepingust taganeda VÕS §-s 114 märgitud tähtaega

andmata.

VÕS § 118 tulenevalt tuleb taganemise avaldus esitada mõistliku aja jooksul pärast seda, kui

pool sai lepingu rikkumisest teada või pidi sellest teada saama. Kohus leidis, et taganemise

avalduse esitamise tähtaeg hakkas kulgema hetkest, kui hageja sai kätte Tartu Maakohtu

1. septembri 2010 määruse. Sellest määrusest pidi hagejale saama selgeks, et sõiduk on

varastatud ning kuulutatud rahvusvaheliselt tagaotsitavaks. Kohus ei lugenud taganemise tähtaja

algust alates sõiduki kinnipidamise protokollist, kuna ei saa eeldada, et igale sõiduki

kinnipidamisele järgneb selle arestimine kohtu poolt. Hageja pidi sõiduki varguse faktiga

arvestama alles pärast seda, kui kohus oli sõiduki tagaotsitavaks kuulutamist kontrollinud.

Hageja sai 1. septembri 2010 määruse kätte 13. septembril 2010. Taganemise avaldus on

esitatud 11. novembril 2010. Taganemise avalduse esitamine vähem kui kahe kuu jooksul on

antud juhul mõistlik aeg. Hagejal pidi olema võimalik konsulteerida juristiga ning aru saada,

miks on määrusest nähtuvalt sõiduk arestitud kaheks kuuks. Samuti pidi hagejal olema aega, et

konsulteerida sõiduki omandiõiguse üle. Kohus arvestas ka asjaoluga, et ka juhul, kui hageja

oleks avalduse esitanud vahetule pärast kohtumääruse saamist, ei oleks kostjal olnud võimalik

oma kohustust täita. Seega on hageja taganenud mõistliku aja jooksul.

Tulenevalt VÕS § 189 lg 1 on kostjal kohustus tagastada hagejale lepingu järgi saadu,

s.t 5112.93 eurot. Kostja on esitanud tasaarvestuse vastuväite, kuna kostjal on hageja vastu

sõiduki tagastamise nõue. Poolte vahel ei olnud vaidlust selle üle, et kostja on hagejale sõiduki

üle andnud. Kohus leidis, et antud juhul kuulub kohaldamisele VÕS § 190 lg 1 p 2, kuna sõiduk

oleks arestitud ka juhul, kui see oleks olnud kostja valduses. Kahju oleks tekkinud ka teise

lepingupoole juures. Seega ei ole hageja kohustatud kostjale sõiduki väärtust hüvitama ning

kostjal ei ole hageja vastu nõuet, mida tasaarvestada.

Kohus ei arvestanud tehtud tasaarvestuse avaldusega ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja

5112.93 eurot. Tulenevalt VÕS § 189 lg-st 1 tuleb tagastatavalt rahalt tasuda intressi alates raha

saamisest. Kostja sai müügilepingust nähtuvalt raha 3. mail 2010. Kuna raha tagastamise

kohustus tekkis 11. novembri 2010 taganemisavalduse saamisest, on hagejal alates sellest

kuupäevast õigus saada viivist. Hageja on asunud viivist arvestama alates taganemisavalduse

esitamisest, mis on kostjale soodsam. Hageja on viivise arvestamisel õigesti aluseks võtnud VÕS

§ 113 lg 1 sätestatud määra, kostja ei ole hageja arvutustele vastu vaielnud.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. H. Mesipuu esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Apellant palus maakohtu

otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta V. Roosi hagi täies ulatuses rahuldamata.

Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt:

1) tuvastas maakohus valesti taganemisavalduse esitamise aja alguse. Hageja pidi sõiduki

vargusest teada saama hiljemalt 28. augustil 2010, kui ta peeti piiril kinni ning talle anti sõiduki

arestimise protokoll. Nimetatud protokollis on üheselt mõistetavalt märgitud, et „sõiduk on uue

identiteediga ja andmekandjad on võltsitud. Tegelikult on sõiduk varastatud Leedust

3. septembril 2006.a.“ Varguse faktist teadasaamise kontekstis on ebaoluline kas kohus auto

pärast arestib või mitte. Mõistlik tavapärase hoolsusega käituv isik saab juba sõiduki arestimise

protokollist väljaspool mõistlikku kahtlust teada sellest, et sõiduk on varastatud;

2) eksis maakohus ka taganemisavalduse esitamise aja lõpu määratlemisel. Õigusteooria ja

kohtupraktika on leidnud, et taganemine on kindlale isikule suunatud ühepoolne vastuvõtmist

vajav tahteavaldus, mis jõustub kättesaamisega (TsÜS § 69 lg 1). Seetõttu oleks maakohus

pidanud taganemise hetkeks lugema mitte 11. novembri 2010, vaid 27. novembri 2010, mil

kostja taganemisavalduse kätte sai;

3) jättis maakohus tähelepanuta, et kostja ei ole täitnud ostja kohustust teavitada müüjat

müügilepingu esemel esinevatest puudustest. Ostu-müügilepingu nr 300423RV p 6.2 kohaselt

oli ostjal õigus esitada müüjale pretensioone ühe kalendrikuu jooksul alates vara vastuvõtmisest.

Seetõttu kaotas ostja õiguse tugineda lepingutingimustele mittevastavusele kas 28. septembril

2010 või alternatiivselt, lähtudes puudustest teadasaamise hetkena arestimismääruse

kättesaamisest, 13. oktoobril 2010, st igal juhul enne taganemisavalduse esitamist;

4) jättis maakohus põhjendamatult arvestamata kostja alternatiivse vastunõude hageja suhtes.

VÕS § 189 lg 1 järgi peab kumbki lepingupool lepingust taganemisel selle alusel saadu

tagastama. VÕS § 189 lg 2 p 3 järgi peab lepingupool tagastamise või väljaandmise asemel

hüvitama üleantu väärtuse, kui üleantu on hävinud. Analoogia korras kohaldub viidatud säte ka

olukorras, kus asi on varastatud ning tagastatud algsele omanikule. Vastasel juhul tähendaks see

olukorda, kus hageja peab täitma võimatu kohustuse, mis on aga VÕS § 108 lg 2 p-st 1 lähtuvalt

välistatud. Kuna hagejal ei ole objektiivselt võimalik autot kostjale tagastada, peab hageja VÕS

§ 189 lg 2 p 3 alusel hüvitama kostjale selle väärtuse;

5) apellant märkis täiendavates seisukohtades, et vastustaja ei teavitanud teda asja

lepingutingimustele mittevastamisest ka VÕS § 220 lg 1 sätestatud 2-kuulise tähtaja jooksul

ning on seega kaotanud õiguse asja lepingutingimustele mittevastavuse tõttu lepingust taganeda.

Seda ka juhul, kui lähtuda asja lepingutingimustele mittevastavuse teadasaamise hetke

määratlemisel vastustaja käsitlusest.

5. Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Vastustaja vastuväidete kohaselt:

1) ei ole asjakohased apellandi väited maakohtu poolt taganemisavalduse esitamise aja alguse ja

lõpu valest arvestamisest. Apellandi viide 28. augustil 2010 sõiduki arestimise protokolli

vormistamisele on sügavalt ekslik ja õiguslikult väär, kuna viidatud ajal sõiduki arestimist ei

toimunud. KrMS § 470 lg 2 p 6 alusel koostas Lõuna Prefektuuri menetleja sõiduki

kinnipidamise protokolli. Sellise protokolli koostamine ei tähenda iseenesest veel sõiduki

arestimist, vaid tegemist on esialgse õiguskaitsevahendiga. Viidatud protokollil ei ole tehtud

märget, et selle peale oleks võimalik kaebust esitada. Mõistetavalt oli tegemist esialgsete ja

kohtu poolt kontrollimata andmetega, mistõttu kohtu poolt järgnevalt koostatud vara arestimise

määrus on sisuline ja oluline dokument, mille põhjal võib hageja järeldada konkreetseid

õiguslikke asjaolusid, sh ka sõiduki varguse kohta;

2) oli sõiduki kinnipidamise protokoll ebatäpne, mis tekitas hagejas põhjendatud vajaduse kohtu

määrus ära oodata. Protokolli esimeses reas on viidatud Schengeni infosüsteemis olevale teatele,

kuid järgnevalt ei ole menetleja teinud risti Schengeni infosüsteemis oleva teate viitele, vaid

hoopis Rahvusvahelise Kriminaalpolitsei Organisatsiooni kaudu esitatud taotlusele. Seega oli

viidatud protokoll juba algselt vastuoluline ja selle põhjal mingite tõsikindlate õiguslike

järelduste tegemine ebaõige;

3) on hageja poolt lepingust taganemise avalduse esitamine seotud liisingulepingu eripäraga, mis

tuleneb ostjale esitatavatest täiendavate toimingute tegemise vajadusest, sh kohustuslikust

nõudest liisingulepingu ülesütlemisel saada VÕS § 365 lg 2 alusel nõusolek kõigepealt

liisinguandjalt. Sellise nõusoleku saamisel pidi hageja järgnevalt pöörduma õigusabi saamiseks

juristi poole, kes teda abistaks keerulise asja menetlemisel;

4) on arusaamatud apellandi väited, et hageja pidanuks suutma taganemisavaldust esitada varem.

Hageja postitas taganemisavalduse 11. novembril 2010 ja samal päeval jõudis see ka kostja

elukoha postiasutusse. Kostja läks alles 27. novembril 2011 postiasutusse taganemisavaldusele

järele. Arvestades taganemisavalduse esitamiseks vajalike faktiliste ja õiguslike eelduste

loomist, on hageja poolt tehtud kõik vajalik, et taganemisavaldus üle anda mõistliku aja jooksul.

Sisuliselt mahub hagejast sõltuv protsess ajavahemikku 12. september kuni 11. november 2010,

seega vähem kui kahe kuu sisse;

5) on ebaõige on apellandi väide, et vaadeldaval juhul on VÕS § 220 lg-st 1 lähtuvalt asja

lepingutingimustele mittevastavusest teatamise tähtaeg lühem kui 2 kuud. Apellant on ebaõigesti

soovinud müügi- ja liisingulepingust tuleneva toimingu tähtaegsuse taandada ainult

müügilepingust tulenevatele nõuetele. Liisingulepingu puhul peab ostja taganemisavalduse

tegemiseks küsima nõusolekut ka kolmandalt isikult, mistõttu tuleb eeldada, et sellise avalduse

esitamise tähtaeg peabki pikem olema;

6) ei ole õige väide, et hageja suhtes kehtivad muud, näiteks lühendatud taganemisavalduse

esitamise või asja lepingutingimustele mittevastavusest teatamise tähtajad. Apellandi viide

müügilepingu nr 300423RV p-le 6.2. ei ole asjakohane. VÕS § 220 regulatsioon tarbijast ostja

suhtes on imperatiivne ja vaadeldava lepingu pooltele ei laiene tähtaegade osas dispositiivsuse

põhimõte. Hageja on teatanud taganemisavalduses seaduses sätestatud tähtaja, samuti ka

mõistliku aja jooksul asja puudustest;

7) ei ole kostjal hageja suhtes vastunõuet. Kostja vastuväited, et ta ei ole põhjustanud sõiduki

hävimist ega halvenemist, samuti pole tema käitumisest põhjustatud auto varastamine, vaid ta on

selle ostnud, rakendades mõistlikku hoolsust, ei ole asjakohased. On täidetud VÕS § 190 lg 1 p

2 tingimus kostja tasaarvestamise avalduse rahuldamata jätmiseks. Tasaarvestuse materiaalsed

eeldused ei ole täidetud ja kostja tasaarvestusavaldus ei kuulu rahuldamisele.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks. Maakohus on lõppjärelduses õigesti hagi rahuldanud. Põhjenduste osas tuleb

arvestada ka ringkonnakohtu otsuses märgitut (TsMS § 657 lg 1 p 21). Apellatsioonkaebus tuleb

jätta rahuldamata.

7. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Vaidlustatud ei ole maakohtu seisukohta, mille kohaselt olukorras, kus tagantjärele ilmneb, et

müügilepingu esemeks olnud sõiduk oli kolmandalt isikult varastatud, ei saanud ostjal (hagejal)

tekkida sõiduki suhtes omandit. Muuhulgas ei ole kostja apellatsioonimenetluses vaidlustanud

seda, et niisugusel juhul on ostjal põhimõtteliselt õigus VÕS § 116 lg 1 ja lg 2 p 1 ning § 217 lg

2 p 4 alusel müügilepingust taganeda ja nõuda VÕS § 189 lg 1 alusel tema poolt tasutud

müügihinna tagastamist. Apellant leiab, et vastustaja (hageja) esitas müügilepingust taganemise

avalduse hilinenult ning kaotas seega õiguse lepingust taganeda.

8. VÕS § 118 lg 1 p 1 kohaselt kaotab taganemiseks õigustatud lepingupool lepingust

taganemise õiguse, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai

olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellest teada saama. Käesoleval juhul on kindlaks

tehtud, et vaidlusalune sõiduk peeti 28.08.2010.a piiriületusel varguse kahtlusega kinni ning

01.09.2010.a kohtumäärusega sõiduk arestiti kaheks kuuks. Hageja esitas kostjale (sõiduki

müüjale) müügilepingust taganemise avalduse, mille viimane sai kätte 27.11.2010.a.

Seadusega ei ole konkreetselt kindlaks määratud, missuguse tähtaja jooksul puudustest

teadasaamisest või teada saama pidamisest tuleb ostjal müügilepingust taganemise avaldus

esitada. Taganemine „mõistliku aja“ jooksul ei tähenda seega, et lepingupool peaks taganemise

avalduse esitama koheselt (esimesel võimalusel) või viivitamatult niisuguste asjaolude

ilmnemisel, mis võisid tekitada kahtluse, kas müügilepingu alusel ostjale üle antud ese vastas

lepingu tingimustele. Taganemise „mõistlikkuse“ hindamisel tuleb arvestada konkreetse juhtumi

asjaolusid ning eripärasid. Kahjustatud poolel peab olema piisavalt aega olukorra

teadvustamiseks,

oma

võimaluste

kaalumiseks

ja

hindamiseks,

samuti

juristiga

konsulteerimiseks. Arvestada tuli asjaoluga, et kirjalikult sõlmitud ostu-müügilepingu nr

300423RV järgi oli ostjaks Danske Bank A/S Eesti filiaal ning hageja oli lepingu kohaselt

liisinguvõtja, s.o tegemist ei olnud tüüpilise kahe poole vahelise müügilepinguga. Hagejal ei

pidanud olema koheselt selge, missuguseid õigusi või kohustusi pidi ta kolmepoolses suhtes

asuma liisinguvõtjana teostama.

9. Eeltoodut arvestades nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukoha ja põhjendustega, mille

kohaselt tuleb taganemisavalduse esitamise tähtaega arvestada alates hetkest, kui hageja sai kätte

Tartu Maakohtu 01.09.2010.a määruse, s.o 13.09.2010.a. Ringkonnakohus märgib, et sõiduki

esmase kinnipidamise (28.08.2010.a) ja maakohtu nimetatud määruse kättesaamise vahele jäi 2

nädalat ning ka selle ajavahemiku lisandumine ei muudaks hageja poolset taganemisõiguse

teostamise ajavahemikku veel ebamõistlikuks. Maakohus on õigesti leidnud, et hagejal pidi

olema võimalik konsulteerida sõiduki kinnipidamise võimalike tagajärgede üle ning hagejal ei

olnud kohustust asuda reageerima koheselt. Hageja kui tsiviilõigussuhtes (müügilepingus)

osaleja õiguste teostamine, sh teostamise tähtaeg, ei sõltu vahetult sellest, missugust tähendust

omistatakse kriminaalmenetluses sõiduki arestimisele või selle kohta koostatud kohtu

arestimismäärusele.

10. Iseenesest on õige apellandi seisukoht, et taganemisavaldus on kindlale isikule suunatud

ühepoolne vastuvõtmist vajav tahteavaldus, mis TsÜS § 69 lg 1 kohaselt jõustub kättesaamisega.

Seega saab käesolevas asjas taganemisavalduse lugeda tehtuks 27.11.2010.a seisuga, millal

kostja (apellant) avalduse kätte sai. See ei muuda aga ebaõigeks maakohtu sisulist järeldust,

mille kohaselt hageja ei viivitanud taganemisavalduse tegemisega ebamõistlikult kaua. Esitades

11.11.2010.a taganemisavalduse, oli hageja teinud enda poolt vajaliku ja mõistliku selleks, et

taganemisavaldus tehingu teise pooleni (s.o kostjani) jõuaks. Taganemisavalduse esitamise aeg

ei muutu ebamõistlikuks sellest, kui tahteavalduse adressaat ei saa avaldust kätte temast endast

olenevatel asjaoludel.

11. Ringkonnakohus märgib, et VÕS §-s 220 sätestatud ostja kohustus teatada müüjale asja

lepingutingimustele mittevastavusest hiljemalt kahe kuu jooksul pärast seda, kui ostja sai või

pidi mittevastavusest teada saama, ei ole samastatav müügilepingust taganemisega. Puudusest

teatamisel kohaldub TsÜS § 70, mille kohaselt vastav tahteavaldus tuleb lugeda kättesaaduks

ajal, mil see tavaliste asjaolude korral oleks kätte saadud, kui tahteavalduse edastanud

lepingupool tõendab, et ta on tahteavalduse väljendanud ja valinud selle edastamiseks mõistliku

viisi. Selle sättega on pandud tahteavalduse kohalejõudmise risk lepingut rikkunud poolele. Ka

see kinnitab nii maakohtu kui ringkonnakohtu järeldust, et hagejale ei ole alust ette heita

tahteavalduse tegemisega viivitamist.

12. Asjakohane ei ole ringkonnakohtu arvates apellandi viide pooltevahelise müügilepingu p-le

6.2, mille kohaselt oli ostjal õigus esitada müüjale pretensioone vara lepingule mittevastavuse

korral ühe kalendrikuu jooksul alates vara vastuvõtmisest. Ebamõistlik oleks lepingu

tõlgendamine viisil, mille kohaselt ostja kaotanuks õiguse tugineda müügilepingu eseme

niisugustele puudustele, mis pretensioonide esitamise tähtaja saabudes (s.o ühe kuu möödudes

vara üleandmisest arvates) ei olnud müügilepingu pooltele veel teatavaks saanudki. VÕS § 220

lg 1 kohaselt on lepingutingimustele mittevastavusest teatamise kohustuse tekkimise ajahetk

seotud puudusest teada saamisega või teada saama pidamisega. Asja materjalidest nähtuvalt oli

müügilepingu eseme puudus (s.o selle kuulumine kolmandale isikule) selline, mis ei saanud ega

pidanud ilmnema ostetud asja tavapärase ülevaatamise või ka igapäevase kasutamise käigus.

Samuti ei välista kokkulepe, millega lühendatakse seadusest tulenevat tähtaega pretensioonide

esitamiseks, lepingupoole õigust taganeda vastava aluse olemasolul lepingust.

13. Lisaks on käesoleval juhul müügilepingu eseme mittevastavus lepingutingimustele

niisugune, mis tõi ostja (vastustaja) seisukohalt kaasa tagajärje, et müüja (apellant) oma

müügilepingust tulenevat kohustust asi üle anda sisuliselt üldse ei täitnudki. Kuna

mittevaieldava asjaoluna tagastati müügilepingu esemeks olnud sõiduk selle tegelikule

omanikule, siis hagejale ei jäänud müügilepingu alusel ka mitte puudustega ehk

lepingutingimustele mittevastavat eset. Kolleegium leiab, et ka seda asjaolu arvestades ei oleks

põhjendatud lugeda hagejat müügilepingust taganemise õiguse kaotanuks.

Ringkonnakohus peab vajalikuks ka märkida, et olukorras, kus poolte vahel sõlmitud

müügilepingu täitmine on muutunud objektiivselt võimatuks (müügilepingu esemeks olnud

sõiduk on tagastatud selle tegelikule omanikule), ei vabastaks kostjat kui müügilepingu järgi

müüjat kohustusest hüvitada hagejale (ostjale) sõiduki eest tasutu ka juhul, kui lugeda hageja

müügilepingust taganemise õiguse kaotanuks. Ostjal oleks alternatiivselt võimalik esitada ka

VÕS § 115 alusel nõue kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks.

14. Apellandi vastunõude, tagastada apellandile müügilepingu alusel üleantud sõiduki väärtus,

jättis maakohus põhjendatult rahuldamata. Apellandil (kostjal) ei ole õigust vastustajalt auto

väärtuse väljaandmist nõuda seetõttu, et auto ei kuulunud tegelikult apellandile. Sellest

tulenevalt ei ole apellandil õigust teostada väljanõudeõigust ei sõiduki ega ka selle väärtuse osas.

Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu seisukohaga, mille kohaselt apellandi hüvitisnõue on

välistatud VÕS § 190 lg 1 p 2 alusel. VÕS § 190 on käesolevas asjas võimalik kohaldada

analoogia korras, kuna võlaõigusseadus ei sisalda eraldi regulatsiooni juhtumi puhuks, kui

lepingu alusel üleantu ei ole mitte halvenenud või hävinud, vaid ese on tulnud tagastada selle

tegelikule omanikule. Tegemist on VÕS § 190 mõttes lähedaste õigussuhetega, kuna

lepingupool kaotab võimaluse lepingu alusel saadut selle otstarbele vastaval viisil kasutada.

Muuhulgas on ringkonnakohtu arvates põhjendatud, et müügilepingu eseme selle tegelikule

omanikule tagastamise riisikot kannab müüja, kuna temal on eelduslikult võimalik esitada

nõudeid selle isiku vastu, kellelt ta asja valduse sai.

15. TsMS § 171 lg 1 alusel tuleb apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta apellandi

kanda, kuna apellatsioonkaebus jääb lõppjärelduse osas rahuldamata.

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Kai Kullerkupp