2-11-59062/17 · Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja

Kohtutoimik 2-11-59062

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL (ÕIGEKSVÕTUL PÕHINEV KOHTULAHEND)

Kohus Harju Maakohus, Tartu maantee kohtumaja (Tartu maantee 85, 15083 Tallinn, Eesti Vabariik) Kohtunik Raivo Einula Kohtuistungi aeg

19. november 2012 Otsuse kuupäev

22. november 2012 Menetlustoiming Lõpplahend

Kohtuasjas esitatud nõuded

1. MK versus VSZ abielulahutuse nõudes

2. JZ versus VSZ elatise nõudes

3. MK avaldus JZ vanemate ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks Kohtuasja number 2-11-59062

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja 1 (abielulahutuse nõudes) ning avaldaja (vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise nõudes): MK (isikukood XXX, elukoht XXX)

Hageja 2 (elatise nõudes) ning puudutatud isik (vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise nõudes): JZ (isikukood XXX, elukoht XXX)

Lapsele menetluse ajaks riigi poolt määratud esindaja (vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise nõudes) vandeadvokaat Aavo Aadli (OÜ Advokaadibüroo Aavo Aadli, aadress Mustamäe tee 18, 10617 Tallinn, Eesti Vabariik) Hageja 2 seaduslik esindaja: MK (isikukood XXX, elukoht XXX)

Kostja (abielulahutuse ja elatise nõudes) ja puudutatud isik (vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise nõudes): VSZ (isikukood XXX, kodakondsus: XXXa, elukoht XXX)

Eestkosteasutus (vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise nõudes): Tallinna linn Mustamäe Linnaosa Valitsuse (aadress Tammsaare tee 135, 12915 Tallinn, Eesti Vabariik) kaudu

2 RESOLUTSIOON

1. Rahuldada MK hagi VSZi vastu abielulahutuse nõudes. Lahutada MK ja VSZ abielu, milline on registreeritud XXX Ameerika Ühendriikides Ohio Tervishoiuministeeriumi Perekonnaseisuameti Büroos, kanne nr XXX.

2. Rahuldada JZ hagi VSZ vastu elatise nõudes. Välja mõista VSZ tütre JZ kasuks tema ülalpidamiseks igakuine elatis miinimummääras, so ulatuses, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärale, tagasiulatuvalt alates 01. detsembrist 2011, tütre ülalpidamiseks kuni tema täisealiseks saamiseni (so kuni XXX) või kuni elatise suuruse muut(u)miseni. Elatis tuleb kanda MK pangakontole (SEB Pank, XXXXXXXXX).

3. MK omab õigust elatisraha käsutamiseks, kusjuures elatisraha tuleb kasutada üksnes JZ ülalpidamiseks.

4. Rahuldada MK avaldus alaealise JZ vanemate ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks. Lõpetada JZ vanemate MK ja VSZ ühine hooldusõigus tütre JZ suhtes.

5. Anda MK ainuotsustusõigus määrata tütre JZ viibimiskoht (sh elukoht) ja valida lapsele koolieelne lasteasutus ja kool.

6. MK ja VSZ menetluskulu jätta nende enda kanda.

7. Lapsele menetluse ajaks riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud võtta riigi kanda.

OTSUSE VAIDLUSTAMINE Otsuse peale võib esitada põhjendatud apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest.

NÕUDED. KIRJELDAV JA PÕHJENDAV OSA Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lg 4 alusel võib kohus jätta otsusest välja kirjeldava ja põhjendava osa, kuna tegemist on õigeksvõtul põhineva otsusega. Sama paragrahvi lg 3 p 3 kohaselt ei kohaldata nimetatud sätet, kui on alust eeldada, et otsus kuulub tunnustamisele ja täitmisele ka väljaspool Eesti Vabariiki. TsMS § 550 lg 2 kohaselt vanema õiguste määramise lapse suhtes ja lapsega suhtlemise korraldamise võib kohus lahendada ka hagimenetluses, kui seda nõutakse koos abielu lahutamisega või elatise väljamõistmise hagimenetluses. Abielulahutuse ja elatise nõuet menetleb kohus hagimenetluse sätete kohaselt. Hagita menetluses vaatab kohus läbi vanema õiguste määramise lapse suhtes. Hagita asjaks on käesolevas menetluses esitatud nõue, milles MK taotleb endale ainuotsustusõigust JZ viibimiskoha määramisel ning koolieelse lasteasutuse ja kooli valiku tegemisel. Nõuded esitati kohtule 01.12.2011 ja kohus asus neid 14.05.2012 menetlema pärast seda kui avaldaja oli kõrvaldanud puudused. MK palus lahutada abielu, milline on sõlmitud tema ja kostja vahel ning lõpetada vanemate ühine hooldusõigus laste JZ ja D K suhtes, andes laste eluja viibimiskoha, lasteaia valiku ja koolikohustuse täitmise asukoha määramise osas ainuotsustusõiguse laste emale. (lk 28-30). MK avaldas, et VSZ on üksnes JZ bioloogiline isa, kuid ta on kantud isana ka avaldaja teise lapse D K sünnidokumenti (lk 33). JZ palub kohtule oma seadusliku esindaja MK kaudu esitatud hagis (lk 31-32) kostjalt VSZ välja mõista igakuise elatise alates esialgse hagi esitamisest (01.12.2011) miinimummääras kuni hageja täisealiseks saamiseni või kuni põhivõi keskhariduse omandamiseni põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni. Perekonnaseaduse (PKS) § 108 alusel palub hageja välja mõista kostjalt igakuise elatise võlgnevuse ühe aasta eest enne hagi esitamist, arvestusega elatis minimaalmääras, kogusummas €1662,12. Hagiavalduses ja hagita menetluses esitatud nõuded tõlgiti kostja jaoks vene keelde ning saadeti kostja

elukoha aadressil, milliselt kostja need isiklikult kätte sai. Seda tõendab kostja allkiri tähtväljastusteatisel,

milline tagastati kohtule pärast menetlusdokumendi kättetoimetamist. Kostja võttis nõuded õigeks, kinnitades seda kohtule saadetud e-kirjades (lk 116, lk 121).

3 Kohus kaasas hagita asjas lapse JZ vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise menetlusse seisukoha andmiseks lapse elukohajärgse eestkosteasutuse (Tallinna linn Mustamäe Linnaosa Valitsuse kaudu) ja määras alaealise huvide kaitseks temale kohtumenetluse ajaks esindaja riigi õigusabi korras (vandeadvokaat Aavo Aadli). Kohus kutsus menetlusosalised kohtuistungile 19. novembriks 2012. Hagimenetluses kostja ja hagita menetluses puudutatud isik VSZ teatas e-kirjas kohtule, et ta ei tule kohtuistungile ning palub abielu lahutada ja kohtuasi läbi vaadata enda isikliku kohalolekuta.

Sõit Venemaalt Eestisse tähendaks kostja jaoks suuri rahalisi väljaminekuid. VSZ teatas kohtule, et ta on nõus, et kohus kõik kolm menetlusse võetud nõuet rahuldab. Seega on VSZ võtnud õigeks kõik nõuded, milles kohus teeb otsuse. Hagiavalduse ja selle juurde lisatud dokumentide kohaselt on MK ja VSZ abielu sõlmitud Ameerika Ühendriikides Ohio Tervishoiuministeeriumi Perekonnaseisuameti Büroos (XXX. JZ on sündinud Ameerika Ühendriikides (XXX) ja on Ameerika Ühendriikide kodanik ning talle on välja antud Ameerika Ühendriikide kodaniku pass.

MK on Eesti kodanik, kellel on Ameerika Ühendriikides alaline elamisluba. Kohtuistungil jäi MK abielulahutuse nõude juurde. Samuti palus ta lõpetada vanemate ühine hooldusõigus JZ suhtes ja taotles endale ainuhooldusõigust JZ viibimiskoha ja elukoha määramisel, samuti nende küsimuste otsustamisel, mis on seotud alaealise JZ lasteaia valimisel ja kooli valikul, kus laps asub täitma koolikohustust. JZ oma seadusliku esindaja MK kaudu jäi elatise nõude juurde osaliselt, paludes kostjalt välja mõista igakuise elatise alates hagi esitamisest miinimummääras.

Elatise võlgnevuse väljamõistmisest kostjalt perioodi eest alates 01.12.2010 kuni 30.11.2011, so üks aasta enne hagi esitamist, arvestusega igakuise elatise suuruseks miinimummäär, kogusummas €1662,12, hageja loobus. MK kinnitas kohtus, et tema noorema tütre D K bioloogiline isa ei ole VSZ. Ta on üksnes kantud lapse sünnidokumentides lapse isana, sest on sündinud poolte seadusliku abielu kestel. Käesoleval ajal on lapse tegelik isa esitanud kohtule avalduse isaduse tuvastamiseks. Kohus kontrollis avaldaja väidet ja lisas toimikusse koopia hagi menetlusse võtmise määrusest kohtuasjas 2-12-23328.

Eestkosteasutus ja lapsele menetluse ajaks määratud esindaja pidasid kohtule esitatud kirjalikus seisukohas põhjendatuks MK avaldust, milles soovitakse JZ vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamist ja JZ emale ainuotsustusõiguse andmist lapse viibimiskoha (sh elukoha) määramisel, samuti õiguse andmist otsustamaks, millises lasteaias laps käib ja millises koolis hakkab õppima. Eestkosteasutuse volitatud esindaja ja lapsele menetluse ajaks määratud esindaja avaldasid kohtus, et nad toetavad hagita menetluses esitatud nõuet ja paluvad see rahuldada.

Eestkosteasutuse poolt esitatud kirjalikust seisukohast nähtub järgmine. Jana vastu ei ole isa huvi üles näidanud ca kolm ja pool aastat, laps oma isa ei tea ja teda ei mäleta. Hageja soovib laste heaolu huvides piirata isa hooldusõigust. Lapse eest on hoolitsenud üksnes tema ema MK. Vestluse ajal MK viibisid lastekaitse talituses ka tema lapsed. Ema avaldas, et abielu VZ sõlmiti Ameerika Ühendriikides 2007 pärast JZ sündi. Isana on sünnitunnistusele kantud VZ. Hageja algatas lahkumineku seoses iseloomude ja temperamendi sobimatusega: mees valis talle sõpru, riideid jmt.

Oktoobris 2008 tuli MK Eestisse tagasi, kus elab ka käesoleval ajal. Kostja jäi pärast MK lahkumist edasi USA-sse, kuid hetkel elab Venemaal oma vanemate juures. Hageja teine laps D K sündis 19.07.2011 ning lapse sünniakti tehti isa kohta kanne vastavalt kehtivale abielule. Lapse isa ei ole MK sõnade kohaselt VZ. Kontaktid lapse isaga on olnud harvad, valdavalt on suheldud meili teel, ka telefoniga paar korda räägitud. Isa oma lapsel Eestis külas käinud ei ole nagu ka ei ole ta last materiaalselt toetanud. J esimesel kahel eluaastal saatis isa talle sünnipäevaks ja jõuludeks rahakaardi, viimastel aastatel mitte midagi.

Põhjusena toovat VZ esile, et kui last ei näe, ei pea ka elatist ülal pidamiseks maksma. Kumbki laps ei räägi vene keelt, sest on üles kasvanud eestikeelses keskkonnas ning seetõttu ei saa nad kostjaga ka suhelda. Suhted isapoolsete vanavanematega on harvad: paaril korral aastas saadab MK neile pildid posti teel ja suheldakse ka kirja teel ja helistades, vene keeles. JZ käib lasteaias, vajab logopeedi abi, sest probleemiks on „K“ –häälik, mistõttu väldib ta suhtlemist võõraste inimestega.

4 MK töötab A OÜ müüjana alates 2009 jaanuarist. Pere elab XXX kolmetoalises üürikorteris. Väiksema lapse isa TV elab koos hageja ja lastega. D põlvnemise tuvastamise avaldus on lapse bioloogilise isa avalduse alusel kohtule esitatud. MK soovib ainuotsustusõiguse üleandmist JZ eluja viibimiskoha, lasteaiavaliku ja koolikohustuse täitmise suhtes. Võttes aluseks olemasolevat informatsiooni, tuginedes vestluse tulemusele MK ja lähtudes lapsele määratud esindaja seisukohast leiab eestkosteasutus, et otsustusõiguse üleandmine MK JZ eluja viibimiskoha, lasteaiavaliku ja koolikohustuse täitmise asukoha suhtes on põhjendatud ja avaldus tuleks selles osas rahuldada.

Alaealisele JZ menetluse ajaks riigi õigusabi korras määratud esindaja poolt kohtule edastatud arvamusest nähtub järgmine. Avaldusest nähtuvalt abiellusid hageja ja kostja XXX Ameerika Ühendriikides. Puudutatud isik JZ on sündinud XXX Ameerika Ühendriikides. Lapse sünnistunnistusele on isana kantud kostja. Poolte vahel puudub vaidlus selles osas, et kostja on JZ isa. Hageja teine laps D K on sündinud XXX Eestis. Kuna lapse sünni ajal pooltevaheline abielu ei olnud lõppenud, on lapse isana rahvastikuregistrisse kantud kostja. Avalduse kohaselt kostja ei ole aga D K bioloogiline isa.

Esindajale teadaolevalt on lapse bioloogiline isa kostja isaduse vaidlustanud ning esitanud ka hagi enda isaduse tuvastamiseks. Avalduse kohaselt poolte abielusuhted lõppesid 2008 oktoobris. Kostja ei ole oma last näinud ajast, mil laps oli 1 aasta ja 5 kuud vana ning pole ka tema vastu huvi tundnud Laps oma isa ei tea ega mäleta. Lapse eest on hoolitsenud üksnes hageja, kostjaga puudub aga lapsel absoluutselt igasugune emotsionaalne side. Laps ei räägi sõnagi vene keelt, kuna on elanud kogu oma elu Eestis. Esindaja kohtus hageja ja tema lastega 04.10.2012 nende kodus Tallinnas XXX.

Pere elab kenas ja hästi sisustatud kolmetoalises korteris. Perekonda kuulub ka hageja elukaaslane. Esindaja hinnangul on laste kasvatamiseks on loodud kõik vajalikud tingimused. Vestluses avaldas hageja, et kostja suhtus Janasse tõrjuvalt sisuliselt juba lapse sünnist alates. Kostja ei soovinud oma endist eluviisi muuta ega andnud oma panust lapse eest hoolitsemisse. Kolmekesi elati ühes korteris veidi üle 1 aasta. Pärast perekonna lagunemist 2008 lõpus tuli hageja koos lapsega Eestisse tagasi, kuid kostja jäi Ameerika Ühendriikidesse, kust pärast edutuid tööotsinguid lahkus hiljem Venemaale.

Kostja pole kordagi Eestis lapsi vaatamas käinud, lastele sünnipäevadel ega muudel tähtpäevadel kingitusi saatnud ega muul moel meeles pidanud. Hageja ja kostja on vahelduva eduga omavahel suhelnud e-posti ja telefoni teel, kuid laste vastu kostja huvi tundnud pole. Ka ei ole kostja maksnud elatist lapse ülalpidamiseks (hageja on küsinud elatist vaid Jana ülalpidamiseks). Vestluses J veendus lapse esindaja, et laps oma isa ei mäleta ega tea temast midagi. Ka ei oska J vene keelt, mistõttu võimalik suhtlemine isaga on raskendatud. PKS § 137 lg 1 kohaselt on kummalgi vanemal õigus kohtult taotleda, et lapse hooldusõigus antakse talle osaliselt või täielikult üle, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust ühiselt teostada.

Alaealise lapse esindaja on seisukohal, et PKS § 137 lg 1 sätestatud eeldus hooldusõiguse osaliseks üleandmiseks on asjas tuvastatud. Lapse vanemad elavad lahus nüüd juba ca neli aastat, samas on hagejal juba ca kolm aastat uus pere. Ühise hooldusõiguse lõpetamiseks esineb praktiline vajadus, sest kokkulepete saavutamine last puudutatavates olulistes küsimustes olukorras, kus vanemad elavad eri riikides, võib osutuda äärmiselt keerukaks. Vanemate ühise hooldusõiguse jätkamine selle praktilise teostamatuse tõttu ei ole otstarbekas ega ka lapse huvides, lapse olulised huvid sfäärides, kus on nõutav mõlema vanema ühine otsus, võivad saada kahjustatud.

JZle menetluse ajaks määratud esindaja arvates PKS § 137 lg 2 sätestatud avalduse rahuldamata jätmise aluseid ei esine. JZ on praegu viieaastane, mistõttu tema enda seisukohti avalduse lahendamisel arvesse võtma ei pea ega saagi, kuna laps ei ole võimeline menetluses olevale nõudele hinnangut andma. Ei ole alust eeldada, et ühise hooldusõiguse osaline lõpetamine ja hagejale soovitud ulatuses ainuotsustusõiguse andmine oleks vastuolus JZ huvidega. Laps oma isa ei tunne, avalduse rahuldamise korral tema elukorralduses mingeid sisulisi muudatusi ei toimu.

PKS § 137 lg 3 kohaselt lähtub kohus ühise hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. On ilmselge, et hageja on nii vaimselt kui majanduslikult valmis oma last ka edaspidi kasvatama, ta on seda teinud ka siiamaani alates 2008 sügisest. Seevastu lapse isa sellist valmisolekut üles näidanud ei ole.

5 Veelgi enam, ta pole JZ elus pikka aega mitte mingilgi moel osalenud, tundmata isegi huvi tema käekäigu järele. Hagejal on täielik ülevaade laste huvidest, vajadustest, soovidest, võimetest ja ka pere võimalustest. Tulenevalt sellest, et lapse isal puudub igasugune ülevaade lapse tegemistest ja huvidest, ei saa ta last esindades lähtuda tema huvidest ning anda objektiivset hinnangut lapsele olulistes küsimustes. Hageja on lapsega hingeliselt seotud, kostja aga mitte. Lapse igapäevane elukorraldus avalduse rahuldamise korral ei muutu. Esindaja hinnangul on lapsele loodud kõik vajalikud kasvuja arengutingimused. Lähtudes eeltoodust on puudutatud isiku JZ esindaja seisukohal, et ühise hooldusõiguse osaline lõpetamine ja hagejale ainuotsustusõiguse andmine laste eluja viibimiskoha, lasteaianing koolivaliku määramise osas on põhjendatud ning lähtub lapse huvidest.

KOHTUOTSUSE PÕHISTUS

Vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 102 lg 2 kohaselt võib Eesti kohus abieluasja lahendada, kui: 1) vähemalt üks abikaasa on Eesti Vabariigi kodanik või oli seda abielu sõlmimise ajal; 2) mõlema abikaasa elukoht on Eestis; 3) ühe abikaasa elukoht on Eestis, välja arvatud juhul, kui tehtavat otsust ei tunnustataks ilmselt üheski riigis, mille kodanikud abikaasad on. TsMS § 102 lg 3 kohaselt Eesti kohtus lahendatavas abieluasjas esitatakse hagi abikaasade ühise elukoha järgi, selle puudumisel kostja üldise kohtualluvuse järgi. Kui kostja elukoht ei ole Eestis, esitatakse hagi poolte ühise alaealise lapse elukoha järgi, ühise alaealise lapse puudumisel hageja elukoha järgi.

Lähtudes PKS § 67 lg 1 ja lg 2 sätetest võib kindlalt öelda, et poolte abielusuhted on juba ammu ja pöördumatult lõppenud ning pooltel ei ole mingit soovi neid taastada. Pooled elavad pikemat aega, juba ligemale neli aastat teineteisest lahus ja erinevates riikides. Seepärast ei saa kohus võtta tarvitusele § 67 lg 3 ettenähtud abinõusid abikaasade lepitamiseks, kuna lähtudes ülaltoodud asjaoludest ei ole see võimalik ega mõistlik. Seoses sellega, et tema saabumine Eestisse oleks seotud suurte materiaalsete kulutustega, palub kostja, kes on kõik menetluses olevad nõuded omaks ja õigeks võtnud, kohtuasi läbi vaadata ilma tema isikliku osavõtuta vastavalt TsMS § 414 lg 1.

Hageja palub PKS § 65 lg 2 alusel lahutada abielu, milline on sõlmitud tema ja kostja vahel. Abielulahutuse nõuet läbi vaadates juhindub kohus Eesti Vabariigi Perekonnaseadusest (PKS) ja Eesti Vabariigi Tasiviilkohtumenetluse seadustikust (TsMS). Peale selle juhindub kohus Eesti Vabariigi Riigikogus 26.01.1993 vastu võetud ja 19.03.1995 jõustunud Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepingust õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonnaja kriminaalasjades, mille art 28 kohaselt abielu lahutamise asjades kohaldatakse selle lepingupoole seadusandlust ja on pädevad selle lepingupoole asutused, kelle kodanikud abikaasad olid avalduse esitamise hetkel.

Kui abikaasadel on elukoht teise lepingupoole territooriumil, on pädevad ka selle lepingupoole asutused. Kui abielulahutuse avalduse esitamise hetkel on üks abikaasa ühe lepingupoole kodanik, teine aga teise lepingupoole kodanik ning üks neist elab ühe, teine aga teise lepingupoole territooriumil, on pädevad mõlema lepingupoole asutused. Seejuures kohaldavad nad oma riigi seadusandlust. Artikkel 30 kohaselt vanemate ja laste õigussuhted määratakse selle lepingupoole seadusandlusega, kelle territooriumil neil on ühine elukoht. Kui üks vanem ja lapsed elavad teise lepingupoole territooriumil, määratakse nende õigussuhted selle lepingupoole seadusandlusega, kelle kodanik laps on.

Artikkel 32 sätestab, et artiklites 29–31 märgitud õigussuhetes otsuste langetamiseks on pädevad selle lepingupoole kohtud, kelle seadusi tuleb nendel juhtudel kohaldada. Kui hageja ja kostja elavad ühe lepingupoole territooriumil, on pädevad ka selle lepingupoole kohtud artiklite 29 ja 31 sätete järgimise korral. Vastavalt Perekonnaseaduse (PKS) § 29 lg 2 lahutatakse abielu, kui kohus teeb kindlaks, et abielu jätkamine on võimatu. Hagiavaldusega ja hageja seletusega kohtus on leidnud kinnitust, et poolte kooselu jätkamine ja võimalik abikaasade vaheline leppimine on võimatu, sest poolte abielusidemed on katkenud pikka aega tagasi, mis välistab kohtu arvates suhete taasjätkamise, seda ka seepärast, et kostja tegelik elukoht on välisriigis ja pooled elavad pikemat aega teineteisest lahus.

Kohus leiab, et poolte abielu tuleb lahutada vastavalt PKS § 29 lg 2. Hageja ei soovi kostjaga leppida.

6 Kohus oli õigustatud seaduse kohaselt hagi sisuliselt läbi vaatama. Kostjale oli võimalikuks tehtud ilmuda istungile, kuid ta ei teinud seda põhjusel, mida kohus peab arusaadavaks ja mõjuvaks. Seejuures on kostja kohtule esitatud vastuses hagi õigeks võtnud ja palunud abielu lahutada. Kohtule esitatud avalduses kostja teatas, et ta ei tule kohtuistungile ning palub abielu lahutada ja hagi läbi vaadata enda isikliku kohalolekuta. Sõit Venemaalt Eestisse tähendaks kostja jaoks suuri rahalisi väljaminekuid ning osutub seetõttu võimatuks. Perekonnaseaduse (PKS) § 63 kohaselt abielu lõpeb, kui abielu lahutatakse. PKS § 66 p 2 kohaselt lõpeb abielu kohtus abielu lahutamise korral päeval, millal kohtuotsus jõustub. PKS § 67 lg 1 sätestab, et kohus võib abielu lahutada, kui abielusuhted on pöördumatult lõppenud. Abielusuhted on lõppenud, kui abikaasadel abielulist kooselu enam ei ole ja on alust arvata, et abikaasad kooselu ei taasta. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt abielusuhete lõppemist eeldatakse, kui abikaasad on elanud vähemalt kaks aastat eraldi.

Hageja ja kostja kirjalike seletustega on leidnud kinnitust, et poolte kooselu jätkamine on võimatu, kuna pooled elavad eri riikides teineteisest lahus ja kumbki pool ei soovi leppida või katkenud abielusuhet taastada.

Kohus leiab, et poolte abielu tuleb lugeda lõppenuks, st abielu lahutada. Abielusuhted on lõppenud 2008. aasta lõpus.

Vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 410 kohaselt, kui kostja ei ilmu asja arutamiseks määratud kohtuistungile, teeb kohus kohale ilmunud hageja taotlusel kas tagaseljaotsuse, lahendab asja sisuliselt või lükkab asja arutamise edasi. Kui hageja vastavat taotlust ei esita või kui kohus taotlust ei rahulda, lükkab kohus asja arutamise edasi. Kostja on kohtule saadetud kirjas teatanud, et ei soovi kohtumenetluses isiklikult osaleda ning palub abielu lahutada. Ta on põhjendanud kohtusse mitteilmumist suure rahakuluga, mis on kohtu arvates objektiivne põhjus. Kostja on haginõude õigeks võtnud. Tagaseljaotsust abieluasjas kohus teha ei või (keeld sisaldub TsMS § 407 lg 4). JZ nõue elatise väljamõistmiseks alates hagi kohtule esitamisest (so 01.12.2011) miinimummääras on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kostja on selle nõude õigeks võtnud. PKS § 97 p 1 alusel on ülalpidamist õigustatud saama alaealine laps. Tulenevalt eeltoodust on nõudeõigus elatise väljamõistmiseks alaealisel lapsel. Sellist nõudeõigust ei ole ette nähtud alaealise lapse vanemale. Elatise väljamõistmiseks saab alaealise lapse vanem tema seadusliku esindajana esitada kohustatud isiku vastu kohtule hagi ülalpidamist saama õigustatud alaealise lapse nimel. Seega on käesolevas hagis hagejaks laps JZ ning vanem, kelle juures laps elab (so antud juhul lapse ema MK) on menetluses tema seaduslikuks esindajaks.

PKS § 101 lg 1 kohaselt igakuine elatusraha ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Seega on kohtuotsuse tegemise ajal elatise minimaalmääraks käesoleval ajal €145 eurot ja hagi esitamisest kuni 31.12.2011 oli selleks €139,01. PKS § 96 kohaselt ülalpidamist on kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased, so ülalpidamiskohuslased. PKS § 97 p 1 kohaselt on alaealine laps õigustatud saama ülalpidamist. PKS § 97 p 2 kohaselt on elatist õigustatud saama laps, kes täisealiseks saanuna jätkab põhivõi keskhariduse omandamist põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, uid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni. Seega saab kohus elatise välja mõista praegu alates hagi esitamisest kuni hageja täisealiseks, so 18- aastaseks saamiseni. Kui pärast seda JZ vastab PKS § 97 p 2 osundatud tingimusele, peab ta esitama kohtule hagi elatise väljamõistmiseks uuesti. PKS § 99 lg 1 sätestab, et ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. PKS § 100 kohaselt ülalpidamist antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (so elatis). Kui selleks on mõjuv põhjus, võib kohustatud isik nõuda, et tal võimaldataks anda ülalpidamist muul viisil. Alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Lapsega koos elav vanem peab elatist kasutama lapse huvides. Vanemad võivad oma lapse ülalpidamise kohustuse täitmist omavahelisel kokkuleppel täpsustada

7 ja määrata kindlaks, millisel viisil ja kui pika ajavahemiku kaupa tuleb ülalpidamist anda. Kokkulepe ei välista ega piira seadusest tuleneva nõude esitamist, arvestades kokkuleppega ettenähtut. JZ vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise nõude osas leiab kohus, et ka see on põhjendatud ning tuleb rahuldada, sest puudutatud isik, lapse isa VSZ on ka selle nõude rahuldamisega nõustunud. MK poolt esitatud avalduse rahuldamist ja on toetanud lapse esindaja ja elukohajärgne eestkosteasutus. Rahvastikuregistri andmetel elab laps Tallinnas, Mustamäe linnaosas aadressil XXX.

Tema ema on MK (isikukood XXX) ja isa VSZ (isikukood XXX). Riigikohus on oma 7.06.2011 lahendis 3-2-1-45-11 toonitanud, et PKS § 82 järgi tulenevad vanemate ja laste vastastikused õigused ja kohustused laste põlvnemisest, mis on seaduses sätestatud korras kindlaks tehtud. PKS § 116 lg 1 järgi on vanematel üldjuhul oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Vanema ja lapse õigustest olulisima osa moodustab hooldusõigus. Hooldusõigus tähendab PKS § 116 lg 2 mõttes seda, et vanemal on kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest, sh hoolitseda lapse isikliku heaolu (isikuhooldus) ja lapse vara (varahooldus) eest ning otsustada lapsega seotud asju (otsustusõigus), samuti on hooldusõiguslik vanem PKS § 120 lg 1 järgi üldjuhul lapse seaduslik esindaja (esindusõigus).

Vanema isikuhooldusõigus hõlmab PKS § 124 lg 1 ja § 126 lg 2 järgi muuhulgas vanema kohustust ja õigust last kasvatada, tema järele valvata, määrata tema viibimiskohta ja suhtlusringkonda. Hooldusõigusliku vanema õigus määrata lapse viibimiskohta ja suhtlusringkonda hõlmab muuhulgas ka vanema õigust määrata, kus ja kellega koos laps elab, ning see loob ühtlasi eeldused lapse kasvatamiseks ja tema eest hoolitsemiseks. Vanema õiguste ja kohustuste maht sõltub sellest, kas vanemale kuulub lapse suhtes hooldusõigus või mitte. PKS § 117 järgi tekib vanematel lapse sünni järel lapse suhtes ühine hooldusõigus.

PKS § 214 lg 1 kohaselt loetakse vanema hooldusõigus alates 1. juulist 2010 kuuluvaks lapse vanematele ühiselt. Seega on enne 1. juulit 2010 sündinud laste vanematel alates 1. juulist 2010 üldjuhul ühine hooldusõigus. Kui vanematel on lapse suhtes ühine hooldusõigus, peavad nad PKS § 118 lg 1 järgi teostama lapse suhtes hooldusõigust ja täitma hoolduskohustust PKS § 118 lg 1 järgi omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus PKS § 119 järgi vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale, piirates vajadusel tema otsustusõiguse teostamist või pannes talle lisakohustusi.

Seega otsustavad vanemad lapse elu puudutavaid küsimusi ühise hooldusõiguse korral üldjuhul ühiselt. Vanemate üksmeele puudumise korral võib kohus vanema taotlusel anda lapse elu puudutava küsimuse otsustamise õiguse üle ühele vanematest. PKS § 119 lg 1 järgi ei otsusta kohus ise lapse elu puudutavat küsimust vanemate eest, vaid annab ühele vanemale õiguse otsustada seda üksi, so ilma teise vanemata. Iseenesest saab kohus viidatud sätte alusel anda ühele vanemale ka õiguse otsustada üksi lapse viibimiskoha üle (nt lapse lühemaajaliste, sh puhkusereisil või lastelaagris viibimise üle või vanemate lahku elama asumise soovi korral lapse tulevase elukoha üle).

Seejuures peab kohus seda otsustust tehes lähtuma PKS § 123 lg 1 järgi lapse huvidest, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Riigikohus on viidatud kohtuotsuses rõhutanud, et iseenesest säilib vanemate ühine hooldusõigus ka siis, kui vanemad asuvad eraldi elama. Kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus, otsustavad nad üldjuhul lapsega seotud olulisi asju PKS § 145 lg 1 järgi endiselt ühiselt. Lapse igapäevaelu küsimusi otsustab PKS § 145 lg 2 ja 3 järgi see vanem, kelle juures laps parasjagu viibib.

Muus osas ei mõjuta vanemate lahuselu vanemate ühisest hooldusõigusest tulenevaid õigusi ja kohustusi. Seega säilivad ühise hooldusõiguse korral mõlemal vanemal lapse suhtes üldjuhul võrdsed õigused ja kohustused, sh õigus määrata üksmeelselt lapse viibimiskoht ning leppida kokku, kumma vanema juures laps peamiselt elab ja kuidas saab laps teise vanemaga suhelda. Kuid kui vanemad siiski ei jõua lahuselu korral neis küsimustes kokkuleppele, saab vanem nõuda, et kohus annaks PKS § 119 järgi lapse viibimiskoha määramise küsimuses talle ainuotsustusõiguse, säilitades muus osas ühise hooldusõiguse.

Vanemate tõsised ja korduvad erimeelsused lapse kasvatamise küsimustes

8 võivad viidata siiski sellele, et vanemate ühise hooldusõiguse säilitamine ei pruugi olla lapse huvides. Riigikohus märgib, et eelnevast tulenevalt võiks vanemate lahuselu korral otsustusõiguse üleandmise asemel vaadata vanemate ühise hooldusõiguse tervikuna ümber ja muuta seda vastavalt sellele, milliseid õigusi kumbki vanem lahuselu korral lapse suhtes tegelikult teostab ja milliseid kohustusi täidab ning milline õiguste ja kohustuste jaotus tagab vanemate lahuselu korral lapse huvides parima lahenduse. Selleks on kummalgi hooldusõigust omaval vanemal PKS § 137 lg 1 järgi õigus taotleda lahuselu korral kohtult hagita menetluses seda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle.

Viidatud sätte alusel saab vanem esmalt nõuda ühise hooldusõiguse lõpetamist ja talle ainuhooldusõiguse, sh näiteks lapse viibimiskoha valikul ainuotsustusõiguse üleandmist. Kui kohus annab ainuhooldusõiguse täielikult ühele vanemale, ei ole teisel vanemal lapse suhtes enam hooldusõigust (sh lapse viibimiskoha määramise ega lapse elu puudutavate oluliste küsimuste otsustamise ega neis küsimustes lapse esindamise õigust), kuid PKS § 143 lg 1 teise lause järgi on hooldusõiguseta vanemal kohustus ja õigus lapsega isiklikult suhelda ning PKS § 145 lg 4 järgi on tal üldjuhul ka lapse igapäevaelu puudutavate küsimuste otsustamise õigus ajal, mil laps teise vanema nõusolekul või kohtulahendi alusel tema juures viibib.

Samuti säilib PKS § 96 järgi vanema kui täisealise esimese astme üleneja sugulase ülalpidamiskohustus lapse suhtes. Vanem ei pea siiski PKS § 137 lg 1 järgi nõudma tingimata ühise hooldusõiguse täielikku lõpetamist. Vanemate lahuselu korral võivad vanemad ühise lapse suhtes ühise hooldusõiguse osaliselt säilitada ning kohus võib anda ühele vanemale ainuhooldusõiguse üksnes osaliselt, so osas, milles vanemad ei suuda ühist hooldusõigus üksmeeles lapse huvides teostada. Kui vanemad ei jõua kokkuleppele, kumma vanema juures laps vanemate lahuselu korral elab, võib kohus viidatud sätte alusel säilitada vanemate ühise hooldusõiguse, kuid anda ühele vanemale lapse viibimiskoha määramise küsimuses ainuotsustusõiguse.

Seejuures tuleb aga kohtul arvestada ka seda, et andes ühele vanemale lapse viibimiskoha määramise õiguse, puudutab see ühtlasi kummagi vanema võimalust teostada lapse suhtes isikuhooldusõigust (last kasvatada ja tema eest hoolitseda). PKS § 120 lg 1 kohaselt on hooldusõiguslik vanem lapse seaduslik esindaja. Ühist hooldusõigust omavatel vanematel on ka ühine esindusõigus. Käesoleval hetkel on JZ mõlemal vanemal lapse hooldusõigus. PKS § 120 lg 2 p 2 sätestab, et vanem esindab last üksinda, kui talle on selles asjas käesoleva seaduse § 119 kohaselt otsustusõigus üle antud.

MK on esitanud lõpliku nõudena taotluse anda talle otsustusõigus lapse viibimiskoha (elukoha) määramiseks ja ainuotsustusõigus lapse lasteaia ja tulevase kooli valiku tegemisel, so otsustada, kus koolis tema tütar JZ alustab haridusteed.

PKS § 119 kohaselt, kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale.

Kohus leiab, et kuivõrd laps elab koos emaga juba ligemale neli aastat Eestis, on tal ema juures paremad elamistingimused, samuti võimalus alustada kooliteed, mistõttu on mõistlik ja objektiivselt põhjendatud anda emale otsustusõigus lapse elukoha, so viibimiskoha määramiseks. Avaldajal peab olema mh võimalik vahetada ka enda ja lapse elukohta, ilma selleks lapse isalt nõusolekut saamata. Kohus ei pea arukaks ega õigeks lapse siirdumist teise riiki, temale võõrasse keelekeskkonda. See põhjustaks kohtu arvates lapsele suurt ebakindlust, rebiks ta praegu, koolitee alguse hakul, lahti kodusest keskkonnast ja viiks ta tema jaoks täiesti võõrasse keskkonda. Kohtu arvates ei saa taoline käitumine kindlasti olla koosõlas lapse huvidega, mida tuleb silmas pidada last puudutava vaidluse lahendamisel PKS sätetest lähtuvalt. Seepärast peab kohus õigeks jätta lapse elukoht Eestisse oma ema juurde.

Kohus nõustub täielikult eestkosteasutuste ja lapse esindaja poolt menetluses kohtule edastatud seisukohtadega, mida on käesolevas kohtulahendis pikemalt refereeritud.

Viimase eeldusena peab kohus kontrollima, kas MK on sobiv ja võimeline hooldusõigust teostama. MK on elanud Eestis koos JZ peaaegu neli aastat ja tema kohta ei ole kohtu käsutuses informatsiooni, mis kahandaks kohtu usaldust või veendumust, miks ei võiks anda temale oma tütre JZ suhtes üle osaliselt

9 hooldusõigust otsustusõigusena mõnes lapse arengu seisukohalt tähtsas küsimuses. Eestkosteasutuste lastekaitse spetsialistid on leidnud, et MK on olemas piisavad eeldused ja oskused, et olla hea lapsevanem. Nad on pidanud lapse huvidega enam kooskõlas olevaks, kui lapse elukohaks oleks tema ema elukoht ja laps saaks siin jätkata lasteaias käimist ja alustada kooliteed. MK abielu lahutatakse käesoleva otsusega. Seega katkeb senine abieluliit juriidiliselt. MK on ka uus elukaaslane, kellega kooselust sündis XXX perre laps.

Kohus leiab eeltoodu alusel, et JZ hooldusõiguse osaline üleandmine PKS §-st 138 lg 1 alusel MK on põhjendatud. Õigus määrata lapse viibimiskohta kuulub isikuhooldusõiguse hulka (PKS § 124 lg 1), kuid Eestis ei ole välja kujunenud kohtupraktikat hooldusõiguse ulatuse osas. Kohus leiab, et kuna lapse viibimiskoha määramise otsus, samuti selle kooli valik, kus laps asub haridust omandama, on otsustusõigus PKS § 119 järgi, tuleb MK anda otsustusõigus lapse viibimiskoha, lasteaia valikus ja õpingute toimumise koha valiku määramise osas. Kuna vanematele jääb ülejäänud osas edasi ühine hooldusõigus, ei piira MKle ainuotsustusõiguse andmine mõnes küsimuses vähimalgi määral VSZ õigust oma lapsega suhelda. Kohus on veendumusel, et selle, kuidas hakkab toimuma lapse ja ema vaheline suhtlus, suudavad lapse vanemad omavahel kokku leppida ise. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 164 lg 1 kannab hagimenetluses abieluasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Menetluskulude jaotamisel juhindub kohus TsMS § 164 lõikest 1 ning § 172 lg 1 ning jätab kõik MK ja VSZ menetluskulud nende endi kanda. Lapsele JZ menetluse ajaks riigi õigusabi korras määratud esindamisega seotud kulud jäävad Eesti Vabariigi kanda.

Raivo Einula Kohtunik