3-12-1000/12 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-12-1000 Otsuse kuupäev 15. november 2012 Kohtunik Raili Randlane Kohtuasi OÜ Virumaa Veepumbakeskus kaebus detailplaneeringu menetlemisega seotud Väike-Maarja Vallavalitsuse tegevuse õigusvastaseks tunnistamiseks ja ettekirjutuste tegemiseks Menetlusvorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja: OÜ Virumaa Veepumbakeskus /registrikood 10054161/, esindaja Anti Aasmaa Vastustaja: Väike-Maarja vald /registrikood 75011694/.

Resolutsioon 1. Tunnistada Väike-Maarja Vallavalitsuse tegevusetus Väike-Maarja alevikus asuva Pikk 34 kinnistu suhtes algatatud detailplaneeringu menetlemisel ja OÜ Virumaa Veepumbakeskus ebaproportsionaalsete nõuete esitamisel õigusvastaseks. 2. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.

3. Mõista Väike-Maarja vallalt OÜ Virumaa Veepumbakeskus kantud menetluskulu katteks välja 31, 94 eurot (kolmkümmend üks eurot ja 94 senti).

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 17.12.2012. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD

1. 27.05.2010 otsusega nr 28 (tl 100) algatas Väike-Maarja Vallavolikogu detailplaneeringu Väike- Maarja alevikus Pikk 34 asuval kinnistul katastriüksuse jagamiseks ja elamu ehitamiseks ning määras, et vallavalisus peab korraldama detailplaneeringu lähteseisukohtade väljaselgitamise ja

2 sõlmima planeeringust huvitatud isikuga lepingu planeeringu finantseerimiseks. 16.06.2010 kinnitas Väike-Maarja Vallavalitsus korraldusega nr 322 (tl 101-103) detailplaneeringu lähteseisukohad. 16.03.2012 esitas OÜ Virumaa Veepumbakeskus Väike-Maarja vallavalitsusele vaide (tl 94), milles palus tuvastada õigusaktide nõuetele vastavate tehniliste projekteerimistingimuste väljastamisega viivitamises seisneva tegevusetuse õigusvastasus ning kohustada vallavalitsust need hiljemalt kolme tööpäeva jooksul alates vaide esitamisest talle esitama. 17.04.2012 koostatud vaideotsusega nr 184 (tl 35) jättis Väike-Maarja Vallavalitsus enda tegevusetuse õigusvastaseks tunnistamise ja detailplaneeringu tehniliste projekteerimistingimuste esitamisele kohustavate nõuetega vaide (tl 94) rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

2. 15.05.2012 edastas OÜ Virumaa Veepumbakeskus Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (tl 2-8), palus tunnistada Väike-Maarja Vallavalitsuse tegevus detailplaneeringu menetlemisega viivitamisel ja ebaproportsionaalsete nõuete esitamisel õigusvastaseks, kohustada 02.04.2012 esitatud taotlustele ja küsimustele vastama ning keelata tema teele ettenähtust suurema kandevõime nõudmist sisaldavate toimingute tegemine või haldusaktide andmine detailplaneeringu menetluses ja väljaspool seda. Põhiseaduse § 14 ja § 46, märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse § 2 lg 3 ja § 6 tuginedes märkis kaebaja, et Väike-Maarja Vallavalitsus jättis kohaselt ja tähtaegselt 02.04.2012 taotluses esitatud küsimustele vastamata. Teed puudutavas osas kirjeldas kaebaja selle kasutamise, valgustamise ja teeservituudi seadmisega seoses toimunut ning väitis, et tee vastab täielikult tema poolt vajatavale kandevõimele, ta ei pea kandma elamumaa sihtotstarbega kinnistule elamu ehitamise eesmärgiga planeeringus teiste ettevõtete ärihuvidel rajanevaid kulutusi ja valla ebaproportsionaalne nõudmine selle osas viib õigusvastase haldusakti andmiseni. Seejuures ta leidis, et vald tekitab sihilikult kunstlikke pingeid, et menetlust halvata ja venitada ning lisas, et viivitamise ja ebaproportsionaalsete nõuete tõttu ei saa ta kinnistut ja majandustegevust arendada ja kavatseb seetõttu tulevikus kahjunõude esitada. 23.07.2012 edastatud taotluses (tl 131-137) asendas OÜ Virumaa Veepumbakeskus 02.04.2012 taotlusele vastamisele kohustamise nõude sooviga, et tuvastataks talle Väike-Maarja Vallavalitsuse poolt 29.05.2012 antud vastusega viivitamise ja selles sisalduvate nõuete õigusvastasus. Täiendavalt selgitas ta, et detailplaneeringu esitamine on olnud takistatud, kuna vald ei vaata geodeetilist plaani üle ja saatis alles nüüd vastuse, et juba esitatud plaan ei lähe kaartidega kokku ja piirid on paigast ära, ning, et ehitusmaterjalide kohta ettepanekute nõudmine on arusaamatu, kuna 50 meetri tsoonis asub juba kaks eluhoonet ja OÜ Auronix ei ole käitis välisõhu kaitse seaduse § 66 lg 2 mõttes.

3. Väike-Maarja Vallavalitsuse poolt koostatud vastuses (tl 83-85) ei nõustutud kaebusega, peeti seda vastuoluliseks, esitati oma seisukohad kaebaja väidetele ning leiti, et tema eesmärk on antud juhul olnud võimalikult ebamugavate, koormavate ja küsitavate planeeringulahenduste leidmine selleks, et jätta endale piisav vaidlusruum teiste piirkonnas olevate ettevõtjatega vaidlemiseks, nende tegevuse piiramiseks ja oma huvide realiseerimiseks. Vallavalitsuse tegevusetuse ja nõuete esitamise õigusvastaseks tunnistamise osas märgiti, et arendaja pole seni detailplaneeringu projekti esitanud, just selle koostamisele kulunud ebaproportsionaalselt pikk aeg on kaasa toonud menetluse venimise, ka kaebaja ise on kulutanud ebaratsionaalselt palju aega erinevate detailplaneeringuga seotud küsimuste vaidlustamiseks ja kuna elamut soovitakse kavandada tootmishoone vahetusse lähedusse, on võimalike ebameeldivate mõjude vähendamisele suunatud ettepanekud mõistlikud. Teed puudutavate nõuete osas märgiti, et lähteseisukohtades sisalduv teeservituutide vajaduse määramine on tavapärane nõue, tee on kaasomandis, vallavalitsus on saatnud vastava lepingu projekt kinnistute omanikele üksnes ettepanekuna, ei ole nõudnud tee teiste isikute kasutusse andmist, ei sea selle avaliku kasutamisega nõustumist eelduseks detailplaneeringu vastuvõtmisele ning ei saa ega soovi teha mingeid toiminguid või anda haldusakte, mis puudutavad tee kasutamist, sest omaniku kohustamine lubada teistel isikutel teed juurdepääsuna kasutada on kohtu pädevuses.

3 KOHTU PÕHJENDUSED

4. Detailplaneeringu kehtestamise menetlust ning riigi, kohaliku omavalitsuse ja teiste isikute vahelisi suhteid selles reguleerib planeerimisseadus. Selle § 1 lg 2 kehtestatu kohaselt seisneb seaduse eesmärk võimalikult paljude ühiskonnaliikmete vajadusi ja huvisid arvestavate tingimuste tagamises säästva ja tasakaalustatud ruumilise arengu kujundamisel, ruumilisel planeerimisel, maakasutusel ja ehitamisel. Planeerimisseaduse § 10 lg 5 ja 8 kehtestatu kohaselt korraldab detailplaneeringu koostamist kohalik omavalitsus, kelle ülesanneteks on planeeringu koostamine või selle tellimine, planeeringu koostamise juhtimine ja planeeringu koostamise käigus vajalike menetlustoimingute tegemine. Asjaolu, et seaduseandja ei ole seejuures ära määranud mingeid konkreetseid menetlustähtaegu, ei tähenda seda, et algatatud detailplaneeringu menetlemist võib lõputult venitada. Planeerimisseaduse § 1 lg 6 tulenevalt laienevad selle seaduse alusel ettenähtud menetlustele haldusmenetluse seaduse sätted ning nimetatud seaduse § 5 lg 2 kohustab viima menetluse läbi eesmärgipäraselt, efektiivselt, võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Just kohalik omavalitsus on detailplaneeringu korraldaja ja koostamise juhina kohustatud hea seisma selle eest, et kõik vajalikud menetlustoimingud saaksid tehtud mõistliku aja jooksul ja menetluses osalevad isikud ei peaks taluma asjatuid ebameeldivusi ega kandma liigseid kulutusi ning seda ka siis, kui mõni neist ise mistahes põhjusel omapoolsete toimingutega viivitab või muul viisil menetlust takistab. Kohtule pole esitatud tõendeid selgitamaks neid põhjusi, millistel täpselt viibis Väike-Maarja alevikus Pikk 34 asuval kinnistul 28.06.2006 algatatud detailplaneeringu koostamine, kuid asjaolu, et selle detailplaneeringu menetlus lõpetati vaatamata juba 14.09.2009 esitatud taotlusele alles 27.05.2010 ja kuni käesoleva ajani ei ole jõutud isegi kaebaja poolt 03.09.2009 esitatud avalduse alusel samal kuupäeval algatatud detailplaneeringu projekti koostamiseni, viitab selgelt, et menetlus on olnud ebamõistlikult pikk ja vallavalitsus pole kohase hoolsusega täitnud oma kohustusi selle koostamise korraldaja ja juhina. Lisaks viitavad tegemata jätmistele ka geodeetiliste alusplaanide ülevaatamisega seoses toimunu (tl 75, 125-129) ning ka kaebaja 02.04.2012 taotluse osadele küsimustele vastuse andmine alles 29.05.2012 (tl 86). Kohalikul omavalitsusel ei ole küll kohustust algatatud detailplaneeringut ilmtingimata vastu võtta ja kehtestada, kuid selle menetlemisega põhjendamatu viivitamine on õigusvastane ja rikub kaebaja õigusi.

6. Lisaks Väike-Maarja Vallavalitsuse tegevusetusele ei ole OÜ Virumaa Veepumbakeskus rahul veel ka sellega, et vallavalitsus esitab elamu asukoha, ehitusmaterjalide valiku, tee ja müraga seotud nõudmisi, millised on tema arvates ebaproportsionaalsed. Müra osas esitatud nõudeid on Väike-Maarja Vallavalitsus oma vastuses (tl 83-85) põhjendanud asjaoluga, et detailplaneeringuga kavandatakse elamut tootmishoone vahetusse lähedusse ja sooviga välja selgitada ja vältida sellest lähtuda võivad ebameeldivad mõjud. Seejuures on viidatud ka soovile saada ettepanekud mürast tuleneda võivaid ebameeldivusi vähendavate ehitusmaterjalide kasutamiseks. Samas aga näevad detailplaneeringu lähteseisukohad (tl 101-102) ette üksnes nõude lahendada olulisemad ehitise arhitektuurinõuded (suurim lubatud ehitusalune pind, korruselisus, kõrgus jms) ega sisalda midagi müra või selle hindamisega seonduvat ning vastustaja pole ka mujal viidanud ühelegi õigusaktile, mille sätetele niisugune nõue rajaneb. Kuna välisõhu kaitse seaduse § 130 lg 2 kohaselt tuleb välisõhu müra kaardistamine või mürataseme hindamine teha ainult mürataseme ületamise korral ja ka siis müraallika valdaja poolt tema oma kuludega, ei saa niisugust hindamist nõuda elamu rajamist soovivalt isikult. Ehkki lähteseisukohad nõuavad punktis 5.1.13 hinnangu andmist planeeritava elamu asukohale ja hoonestusala määramine on üks küsimistest, mis tuleb planeerimisseaduse § 9 lg 2 p 3 kohaselt detailplaneeringuga lahendada, ei saa seejuures tugineda Väike-Maarja Vallavalitsuse 29.05.2012 kirjas nr 7-1.4/396 (tl 118) viidatud välisõhu kaitse seaduse § 66 lg 2, sest selles sisalduv 50 meetri nõue kehtib tootmisettevõtte rajamise, mitte aga elamu ehitamise suhtes ning küsitav on ka Terviseameti Põhja talituse 27.02.2012 vastusele (tl

4 87) tuginemine, kuna seal on kirjeldatud üksnes seda, milliseid soovitusi kõrge müratasemega tootmisterritooriumi kõrvale elamu ehitamise puhul tavapäraselt antakse. Seaduseandja ei ole planeerimisseaduses küll ära määranud seda, milliseid konkreetseid nõudeid võib kohalik omavalitsus detailplaneeringu koostamise korraldaja ja juhina taotlejale või teistele isikutele esitada ja seega on tal planeeringutegevuses ulatuslik kaalutlusruum, kuid kaalutluste teostamisel peab arvestama nii avalikke huve kui ka taotleja põhjendatud huve. Isik ei saa nõuda enda taotluse alusel algatatud planeeringu vastu võtmist ja kehtestamist, kuid ta on õigustatud nõudma, et tema subjektiivsete õiguste kaitsmiseks vajalikke hüvesid kaalutaks haldusorgani poolt õiglaselt. Planeerimisseaduse § 18 lg 1 kehtestatu kohaselt tähendab kohaliku omavalitsuse poolt planeeringu vastuvõtmise kohta tehtav otsus seda, et valla või linna ruumilise arengu eesmärkidele vastavuse kõrval kinnitatakse planeeringu vastavust ka seadustele ja muudele õigusaktidele. Käesolevas asjas kohtule esitatu viitab sellele, et seadusest mittetulenevate ning seega kaebajat alusetult ja ülemäära koormavate nõuete esitamine võib oluliselt mõjutada seda, milline on tulevase otsustuse sisu ja viia ka ebaõige otsuseni. Halduskohtumenetluse seadustiku kohaselt saab tuvastamiskaebuse esitada vaid juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. OÜ Virumaa Veepumbakeskus saaks oma õigusi nii vallavalitsuse tegevusetuse kui ebaproportsionaalsete nõuete esitamise osas põhimõtteliselt kaitsta ka kohustamis- või keelamisnõude abil, kuid ta ise on tuvastamisnõude sidunud sooviga esitada tekitatud kahju suhtes hüvitamise nõue. Kohtul ei ole käesolevas menetluses põhjust kahelda selles, et ebamõistlikult pikk planeerimismenetlus ja selles esitatud seadusel mitterajanevad nõuded said tekitada kaebajale niisugust kahju, mille hüvitamist on võimalik nõuda riigivastutuse seaduse alusel ja seega on tuvastamisnõude rahuldamine võimalik. Lisaks saab see aidata kaasa, et Väike-Maarja Vallavalitsus arvestab detailplaneeringu edaspidisel menetlemisel senisest enam vajadust lähtuda kõige muu kõrval ka haldusmenetluse seadusest tulenevatest üldistest põhimõtetest ja hea halduse tavadest. Praegu tema poolt kohtule esitatud väited ja tõendid igatahes ei veena, et õiguskantsleri poolt 17.01.2012 koostatud dokumendi (tl 51-56) õiguslikud hinnangud ja soovitused on oluliselt detailplaneeringu menetlemist kiirendanud ja lihtsustanud.

7. Teega seonduvate probleemide käsitlemine moodustab suurema osa kaebuse mahust, kuid Väike- Maarja Vallavalitsus ise eitab vastavate nõuete esitamist ning ka planeeringu lähteseisukohtade punktis 5.1.11 sisaldub üksnes planeerimisseaduse § 9 lg 2 p 13 tulenev servituutide vajaduse määramine. Kaebuse esitaja on servituutide vajadusega nõustunud, sest 04.03.2012 on ta saatnud puudutatud isikutele oma sellesisulise ettepaneku (tl 26). Kohtule esitatud muudest tõenditest käsitleb nimetatud probleemi veel ka 07.03.2012 toimunud avaliku arutelu protokoll (tl. 88-93), kust nähtub samuti, et OÜ Virumaa Veepumbakeskus esindaja on servituudi seadmisega nõustunud, tee avalikku kasutusse andmise ettepaneku aga tegi üks naaberkinnistute omanikest ja vallavalitsuse esindaja on vaid selgitanud, millisel viisil seda teha saaks ega ole avaldanud survet tee avalikuks kasutamiseks võtmise suhtes ja sidunud seda detailplaneeringu kehtestamisega. Vastavasisulist survet, seost detailplaneeringu kehtestamisega ja soovi nõuda teele suuremat koormust kui selle tuvastatud kandevõime (tl 39-41) võimaldab ei tulene ühestki kohtule edastatud dokumentaalsest tõendist, seda ei kinnitada ka asjaolu, et vallavalitsuses koostati eratee avaliku kasutamise leping ja märgiti selle punkti 2.4 kõigile transpordiliikidele ööpäevaringselt vaba kasutusõigus (tl 19-21). Tegemist on üksnes kinnistute omanikele tutvumiseks saadetud projektiga (tl 18), milles ei sisaldu konkreetseid nõuded tee kandevõime ega seda ületava koormamise osas. Teeseaduse § 4 lg 3 kohaselt saab eratee avalikuks kasutamiseks määramine toimuda vaid valla- või linnavalitsuse volikogu otsusega valla- või linnavalitsuse ja eratee omaniku vahel sõlmitud lepingu alusel. See kas käesoleval vaidluse põhjuseks oleva tee suhtes mingisugune leping ka tegelikult sõlmitakse, sõltub üksnes kõigi selle omanike vabast tahtest.

8. Eeltoodust tulenevalt on OÜ Virumaa Veepumbakeskus kaebus osaliselt põhjendatud. See tuleb rahuldada osas, millega taotleti Väike-Maarja Vallavalitsuse tegevusetuse ning ehitusmaterjalide ja müraga seonduvate nõuete esitamise õigusvastaseks tunnistamist. Kaebuses sisalduv keelamisnõue

5 on aga põhjendamatu ja selle rahuldamiseks alus puudub. Nõudest kohustada Väike-Maarja Vallavalitsust vastama 02.04.2012 taotlusele ja küsimustele (tl 12-15) on kaebaja oma kaebuse täiendustes ise loobunud (tl 131). Seega nõude ja sellega seonduvate dokumentaalsete tõendite (tl 35-36, 73, 94) käsitlemise vajadus puudub. Kaebuse lahendamisel jäävad tähelepanuta elektrienergia müügi lepingu, arvestuse ja riketega (tl 22-25), kohtuväliste menetluste (tl 31-34, 116-118, 124), tee ehitamise ja hooldamisega (tl 45-48) ning Keskkonnaametile erinevate lubade kohta esitatud teabenõuetega (tl 122-123) seotud dokumendid sest neis käsitletul puudub seos kaebuse eseme ja nõuetega. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 2 sätestatu kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. OÜ Virumaa Veepumbakeskus on märkinud kaebusesse, et soovib kokku 63,88 euro suuruse riigilõivu hüvitamist (tl 7 pöördel) ning on lisanud dokumendid (tl 10-11) nende tasumise kinnituseks. Hiljem on ta edastanud veel ka taotluse ja arve 1200 euro suuruse õigusabitasu kohta (tl 140-141), kuid dokumenti, millest nähtuks selle summa tasumine pole ta kohtule edastanud. Haldusmenetluse seaduse § 109 lg 1 tulenevalt saab kirjaliku menetluse puhul välja mõista vaid niisugused kulud, mille kandmist tõendavad dokumendid on esitatud kohtu poolt määratud tähtaja jooksul, milleks oli käesolevas ajas 25.06.2012 koostatud kohtumääruse (tl 109-110) kohaselt 17.10.2012. Hüvitamata jääb ka AS Teede Tehnokeskusele tee kandevõime mõõtmise eest tasutud 648 eurot (tl 42-44), sest see ei kuulu halduskohtumenetluse seadustiku § 101 - 103 loetletud menetluskulude koosseisu. Arvestades, et kaebus kuulub rahuldamisele umbkaudu pooles ulatuses, tuleb Väike-Maarja vallal seega hüvita OÜ Virumaa Veepumbakeskus 31,94 eurot. Ise ta menetluskulude nõuet esitanud ei ole.

Raili Randlane Kohtunik