3-12-1464/7 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. novembril 2012, Tallinn

Haldusasja number

3-12-1464

Haldusasi

Osaühingu Merkturv kaebus Tallinna Linnavalitsuse

13.06.2012 korralduse nr 888-k Ettekirjutus-hoiatus Kaarli

pst 2a maatükile õigusliku aluseta püstitatud ehitise

lammutamiseks tühistamise nõudes

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: Osaühing Merkturv reg.kood: 10005346

Kaebuse esitaja volitatud esindaja: Riho Viik

Vastustaja: Tallinna linn

Volitatud esindaja: Elvis Tõnnison

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus ja tühistada täielikult Tallinna Linnavalitsuse 13.06.2012

korraldus nr 888-k Ettekirjutus-hoiatus Kaarli pst 2a maatükile õigusliku aluseta

püstitatud ehitise lammutamiseks.

2. Mõista vastustajalt kaebaja kasuks menetluskuludena välja 15 eurot kaebaja tasutud

riigilõivu eest.

3. Sekretäril edastada kohtuotsus kaebaja esindajale ja vastustajale.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse

peale

võib

esitada

apellatsioonkaebuse

Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse

avalikult teatavakstegemisest ehk hiljemalt 14. detsembril

2012. a. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus

menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist

kohtuistungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnavalitsuse 13.06.2012 korraldusega nr 888-k kohustati Osaühingut Merkturv

lammutama Kaarli pst 2a maatükil asuv õigusliku aluseta püstitatud ehitis korralduse

teatavaks tegemisest 90 päeva jooksul. Ühtlasi hoiatati Osaühingut Merkturv, et kui

ettekirjutust ei ole tähtaja möödumisel täidetud, kohaldab Tallinna Linnavalitsus

asendustäitmist asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) § 11 lg 1 alusel. ATTS § 15 lg 1

alusel nõutakse asendustäitmise kulud adressaadilt sisse täitemenetluse seadustikus sätestatud

korras. Asendustäitmise eeldatavad kulud on 2000 eurot.

2. Tallinna Halduskohtule saabus 10.07.2012 Osaühingu Merkturv kaebus Tallinna

Linnavalitsuse 13.06.2012 korralduse nr 888-k tühistamise nõudes.

3. 21.08.2012 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse ja viis läbi eelmenetluse

toimingud. 13.09.2012 määrusega määras kohus asja läbivaatamise viisiks kirjaliku

menetlusse ning määras lõplike dokumentide esitamise ja kohtuotsuse avalikult teatavaks

tegemise aja.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. Kaebaja palub Tallinna Linnavalitsuse 13.06.2012 korralduse nr 888-k tühistada.

4.1. Kaebuse esitaja selgitab, et 13.06.2012 korraldus nr 888-k on adresseeritud ja on

ettekirjutus-hoiatus tehtud Osaühingule Merkturv. Osaühingut Merkturv kohustatakse

lammutama Kaarli pst 2 asuvat väikeehitist ning hoiatatakse asendustäitmise kulude

sissenõudmisest (eeldatavad kulu 2000.- eurot).

Kaebaja leiab, et korraldus sisaldab ebaõigeid faktiväiteid. Väide, justkui oleks Osaühing

Merkturv rentinud aastal 2001 vaid maa-ala ning on püstitanud iseseisvalt Kaarli pst 2 maa-

alale väikeehitise (valvurihoone) alles 2005 aasta juulis, ei vasta tõele. Osaühing Merkturv on

esitanud Tallinna Linnaplaneerimise Ametile kõik rendilepingud koos lisadega (maa-ala

plaan) (tl 18-27 pöördel) ning ei ole kunagi väitnud, nagu ei oleks enne rendilepingu

allkirjastamist maa-alal olnud väikeehitist ning et ta on väikeehitise iseseisvalt ehitanud

Kaarli pst 2 maa-alale alles 2005. aasta juulis.

Vastupidiselt Tallinna Linnavalitsuse korralduses sisalduvatele väidetele on Osaühing

Merkturv oma selgitustes 20.03.2012 Tallinna Linnaplaneerimise Ametile (tl 16 pöördel)

selgitanud, et Kaarli pst 2 maa-ala sai ta enda kasutusse esmakordselt 25.09.2001 sõlmitud

Rajatise allrendilepinguga OÜ-lt Kalevi Tennisekeskus. Platsil asus juba valvurihoone, mis

oli näidatud ka rendilepingu lisas nr 1 oleval plaanil ehk siis enne rendilepingu sõlmimist oli

Kaarli pst 2 maa-alal väikeehitis. Seega on ebaõige väita, justkui oleks väikeehitis

esmakordselt püstitatud Kaarli pst 2 maa-alale alles 2005. aastal. Osaühing Merkturv on

teostanud vaid kooskõlas rendileandjaga väikeehitises pisiremonttöid ning 2005. aastal

ulatuslikuma väikeehitise renoveerimise. Lisaks väikeehitise renoveerimistöödele on

Osaühing Merkturv teostanud ka Kaarli puiesteelt kulgeva sissesõidutee renoveerimise. Kuna

renoveerimistööde tulemusel on kinnistute väljanägemine ning kinnistute turuhind oluliselt

paranenud ja suurenenud, mis on teostatud kooskõlas rendileandjatega Osaühing Merkturv

poolt tema vahenditega, on sellest tulenevalt osapoolte vahel korrigeeritud ka rendihinda.

Kuna Kaarli pst 2 on rendile andnud koos sellel olevate rajatiste ja väikeehitisega rendileandja

ning Osaühing Merkturv on teostanud vaid renoveerimistöid rentnikule kuuluval

rendiobjektil, kuuluvad võimalikud probleemid lahendamisele Kaarli pst 2 kinnistu suhtes

Tallinna Linnavalitsuse ja rendileandja vahel. Osaühing Merkturv ei ole Kaarli pst 2 omanik

ega sellel oleva väikeehitise omanik, mistõttu on tema suhtes koostatud korraldus kohustusega

lammutada Kaarli pst 2 asuv väikeehitis ning hoiatus võimaliku asendustäitmise kohta

(eeldatavalt summas 2000,- eurot) alusetu ning tühine. Osaühing Merkturv on Kaarli pst 2

maa-alaga sellel olevate rajatiste ja ehitistega seotud küsimustes kolmas isik ja kuna

korraldusega kohustatakse Osaühingut Merkturv lammutama mitte temale kuuluvat ehitist

ehk siis korraldusega kohustatakse tal panna toime õigusrikkumine, on 13.06.2012 korraldus

nr 888-k tühine vastavalt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 2 p 5.

4.2. Lisaks ülaltoodule lisab kaebaja, et 13.06.2012 korralduse nr 888-k näol on tegemist

Ettekirjutus-hoiatusega Kaarli pst 2a maatükile õigusliku aluseta püstitatud ehitise

lammutamise kohta.

Korralduse kohaselt on 13.03.2012 paikvaatlusega tuvastatud, et Kaarli pst 2a reformimata

riigimaa maatükile on püstitatud ehitis mõõtmetega 8m x 4m (ehitusaluse pinnaga ca 32 m²).

Asjaolust, et Kaarli pst 2a kinnistu näol on tegemist reformimata riigimaaga, sai Osaühing

Merkturv esmakordselt teadlikuks alles 13.06.2012 korralduse kättesaamisega ning sellega

tutvudes. Rendilepingu kohaselt kuulub Kaarli pst 2a rendileandjale ning Osaühingul

Merkturv puudus alus selles kahelda. Osaühing Merkturv kasutab maa-ala rendilepingu alusel

ning kuna ta on rentinud kõnealust maa-ala juba aastast 2001 ehk siis juba 11 aastat ning

keegi ei ole seadnud kahtluse alla maa-ala kuuluvusküsimust ning sellel asuva väikeehitise

ebaseaduslikku püstitamist, siis ei saa küll väita, justkui oleks Osaühing Merkturv pidanud

teadma, et väikeehitis ja selle ehitamistingimused ei vasta Eesti Vabariigis kehtivale

seadusandlusele ning samuti on täiesti ebaõige väita, nagu ei oleks saanud Osaühingul

Merkturv tekkida õiguspärast ootust ja õiguskindlust.

Korralduse kohaselt riikliku ehitisregistri ja Tallinna Linnaplaneerimise Ameti arhiivi

andmetel nimetatud ehitise püstitamiseks ehitusluba väljastatud ei ole. Vastavalt

ehitusseaduse (EhS) § 12 lg 2 peab ehitamiseks olema ehitusluba.

Kaebaja soovib esmalt viidata Tallinna Linnavalitsuse 13.06.2012 korralduses sisalduvatele

ebatäpsustustele. Nimelt ei ole Kaarli pst 2 asuv väikeehitis suuruses mitte 8m x 4m, vaid

6,2m x 3,05m (kokku 18,91 ruutmeetrit so alla 20 ruutmeetri).

Teiseks tulenevalt EhS § 15 lg 1 p 1 kohaselt on väikeehitis kuni 60 m² ehitisaluse pinnaga

ühel kinnistul asuv ehitis, mille projekteeritud kõrgus maapinnast on kuni viis meetrit ja millel

ei ole avalikkusele suunatud funktsioone. Väikeehitis ei teeni avalikkust, nagu seda on

väitnud Tallinna Linnavalitsus oma 13.06.2012 korralduses, vaid on suunatud pakkuma

varjualust Kaarli pst 2 maa-alale parkinud sõidukitele silma peal hoidvaks olevale isikule, kes

vajadusel ja soovi korral saab siseneda Eesti ettearvamatute ilmastikutingimuste eest

kõnealusesse väikeehitisse. Isikute näol, kes on parkinud oma sõiduki Kaarli pst 2 asuvale

maa-alale, on tegemist konkreetsete isikutega, kes on avaldanud soovi parkida oma sõidukit

kõnealusele maa-alale, mitte üldine avalikkus. Parkijateks on firmad, kellega on sõlmitud

vastavad pikaajalised lepingud.

Tulenevalt EhS § 12 lg 1 kohaselt tuleb ehitada vastavalt ehitusprojektile, v.a väikeehitise

ehitamise korral. EhS § 12 lg 2 kohaselt peab olema ehitamiseks ehitusluba, v.a väikeehitise

ehitamise korral. Kuna Kaarli pst 2 oleva hoone näol on tegemist 18,91 m² väikeehitisega, mis

ei ole kõrgem kui viis meetrit ja millel ei ole avalikkusele suunatud funktsioone, siis ei olnud

ka vajalik Kaarli pst 2 oleva väikeehitise püstitamiseks ehitusloa hankimine. Kuna Tallinna

Linnavalitsuse 13.06.2012 korralduse nr 888-k koostamise ja väljaandmise aluseks,

kohustamaks kaebajat lammutama Kaarli pst 2 asuvat väikeehitist, on olnud Kaarli pst 2

asuva väikeehitisel ehitusloa puudumine ja kuna EhS § 15 lg 1 p 1 kohaselt väikeehitise

püstitamisel ehitusseadus üldse ehitusluba ei nõua, siis on 13.06.2012 korraldus nr 888-k

koostatud ilma õigusliku aluseta ning väikeehitise lammutamise nõue alusetu ja ebaseaduslik,

mistõttu kuulub 13 .06.2012 korraldus nr 888-k tühistamisele täies ulatuses.

4.3. Tulenevalt HMS § 40 lg 1 kohaselt peab haldusorgan enne haldusakti andmist andma

menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta

oma arvamus ja vastuväited. Nimetatud säte ei anna haldusorganile mitte õigust valida, kas ta

annab menetlusosalisele võimalust esitada oma arvamust ja vastuväidet, vaid kohustab

haldusorganit tagama isikule tema põhiseaduslik õigus esitada enne haldusakti andmist oma

arvamus ja vastuväide. Antud juhul on haldusorgan nimetatud sätte rikkumisega rikkunud

oluliselt haldusmenetluse põhimõtteid, tegemist on olulise menetlusliku veaga, mis tingib

haldusakti tühistamise.

4.4. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt

andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta

ning vastab vorminõuetele. Tulenevalt HMS § 55 lg 1 peab haldusakt olema selge ja üheselt

mõistetav. 13.06.2012 korraldus nr 888-k p 3 kohaselt tingib lammutusettekirjutuse tegemise

eelkõige asjaolu, et nimetatud ehitis asub maa-alal, mis Tallinna Linnavolikogu 16.06.2011

otsusega nr 121 on otsustatud taotleda munitsipaalomandisse ja määrata maatükist

moodustatava katastriüksuse sihtotstarbeks sotsiaalmaa – üldkasutatav maa 100%. Kuna

lammutusettekirjutuse on eelkõige tinginud Tallinna Linnavolikogu 16.06.2011 otsus nr 121,

siis tekib küsimus, mis on lammutusettekirjutuse koostamise teised põhjused ning kelle huvid

on 13.06.2012 korralduse nr 888-k koostamise üldse tinginud. Korraldusest nähtuvalt on

korralduse koostamise tagamaad hoopis teised, pigem mingid kaebajale teadmata olevad

varjatud tehingud ja konkurentide ärihuvid. Lisaks on väikeehitis püstitatud õiguslikul alusel

ning vastavalt EhS-s sätestatud nõuetele, mistõttu ei ole korralduses määratud kohustus

proportsionaalne ning kooskõlas kehtiva õigusega.

HMS § 60 lg 2 kohaselt on haldusakti resolutiivosa kohustuslik igaühele, sh haldus- ja

riigiorganitele. Haldusakti resolutiivosa on haldusaktiga kindlaksmääratavaid õigusi ja

kohustusi sisaldav osa. Tallinna Linnavalitsuse 13.06.2012 korraldusel nr 888-k puudub

resolutiivosa. Korraldus koosneb kuuest kirjeldavast punktist, kuid puudub haldusaktil

resolutiivosa ehk siis osa, millega on kindlaks määratud õigused ja kohustused. Seega kuna

tulenevalt HMS § 60 lg 2 kohaselt on haldusakti muudel osadel, sh haldusakti põhjenduses

tuvastatud asjaoludel, iseseisev õiguslik tähendus ainult seaduses sätestatud juhtudel, siis

haldusakti resolutiivosa puudumisega on 13.06.2012 korralduse nr 888-k näol tegemist mitte

haldusaktiga, vaid informatiivse materjaliga, mis ei loo ei õigusi ega kohustusi, seega ei ole

võimalik nõuda selle täitmist ja samuti ei ole võimalik ka selles sätestatud umbmääraselt

selgitatud võimalikke kohustusi täita.

4.5. Kaebaja palub jätta kõik menetluskulud vastustaja kanda.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebus rahuldamata.

5.1. Kaarli pst 2a ehitist puudutava haldusmenetluse raames võeti selgitus Osaühing Merkturv

esindajalt. Osaühing Merkturv juhatuse liikme Vladimir Olenitševi 19.03.2012 ja 20.03.2012

antud seletuste kohaselt kasutab kaebaja antud maa-ala osaühinguga Kalev Tennisekeskus 25.

september 2001 sõlmitud rajatise allrendilepingu ning hiljem mittetulundusühingu Eesti

Spordiselts Kalev 18. septembril 2001 sõlmitud rajatise rendilepingu alusel. 20.03.2012

kaebaja kirjas nr 10/k on kaebaja selgitanud, et 2005 aastal paigaldas rentnik oma kuludega

ning kokkuleppel rendileandjaga uue valvurihoone. Seega on kaebaja üheselt selgitanud, et

2005 aastal rajati Kaarli pst 2a maatükile uus ehitis.

Haldusmenetluse käigus võttis vastustaja seletuse ka mittetulundusühingult Eesti Spordiselts

Kalev. Mittetulundusühingu Eesti Spordiselts Kalev juhatuse liikme 9.04.2012 antud kirjaliku

seletuse kohaselt ei kuulu Kaarli pst 2a asuvad rajatised mittetulundusühingule Eesti

Spordiselts Kalev.

EhS § 40 lg 2 sätestab, et õigusliku aluseta ehitise omanik peab sellise ehitise lammutama

linna- või vallavalitsuse korraldusega tehtud ettekirjutusega määratud tähtpäevaks, viisil ja

tingimustel. Eeltoodust nähtub, et kaebaja on oma 20.03.2012 antud seletuses üheselt

selgitanud, et 2005 aastal paigaldas ta oma kuludega uue valvuri hoone ning Eesti Spordiselts

Kalev on kinnitanud 9.04.2012, et Kaarli pst 2a asuv ehitis ei kuulu neil, siis on õigusliku

aluseta ehitise omanikuks, selle rajanud isik ehk Osaühing Merkturv. Seega on väär kaebaja

seisukoht, et korraldus on koostatud ebaõigele isikule.

5.2. Tulenevalt asjaolust, et Kaarli pst 2a maatüki puhul on tegemist reformimata riigimaaga

pöördus vastustaja haldusmenetluse käigus Harju Maavanema, kui maa ajutise valitseja, poole

seisukoha saamiseks Kaarli pst 2a asuva ebaseadusliku ehitise lammutamise osas. Harju

Maavanem väljendas oma seisukohta 11.05.2012 kirjas nr 8-3/1966, milles sedastas

„Maavanemal kui maareformi seaduse § 31 lõikes 2 sätestatud maa ajutisel valitsejal on

Vabariigi Valitsuse 3. septembri 1996 määrusega nr 226 kinnitatud „Maa riigi omandisse

jätmise korraga“ antud väga piiritletud pädevus (punkt 21). Osundatud korra punkti 21

alapunkt 3 lubab maavanemal anda nõusolek ehitise lammutamiseks, kuid eeldusel, et ehitis

on püstitatud seaduslikult. Ebaseaduslike ehitiste puhul võimaldab aga EhS teha kohalikul

omavalitsusüksusel EhS § 40 lõikes 2 sätestatud ettekirjutus. Nimetatud ettekirjutuse

tegemise pädevus tuleneb seadusest ning selleks ei ole maavanema kui ajutise valitseja

nõusolek vajalik.“

5.3. Kaebaja on asunud seisukohale, et Kaarli pst 2a maatükil asuva ehitise puhul on tegemist

väikeehitisega, mille rajamiseks ei olnud vaja ehitusluba hankida. EhS § 15 lg 1 p 1 kohaselt

on väikeehitis käesoleva seaduse tähenduses kuni 60m² ehitusaluse pinnaga ühel kinnistul

asuv ehitis, mille projekteeritud kõrgus maapinnast on kuni viis meetrit ja millel ei ole

avalikkusele suunatud funktsiooni. Kaebuses on asutud seisukohal, et Kaarli pst 2a ehitisel ei

ole avalikkusele suunatud funktsiooni. Vastustaja sellega ei nõustu, kuna 13.03.2012 teostatud

paikvaatlusel tuvastati, et ehitise külge on paigaldatud reklaam, mille kohaselt on nimetatud

ehitisest võimalik osta kõigil isikutel parkimisteenust. Samuti nähtub 13. märtsi 2012

paikvaatluse protokollist, et ehitise küljes on silt „KASSA“ ja nimetatud ehitises toimub

arveldamine ning teenuse eest tasumine. Seega on piiritlemata hulgal isikutel võimalus tarbida

pakutavat teenust ning kuna nimetatud ehitis on oluline osa teenuse pakkumisel (teenuse eest

tasumine, valve tagamine), siis on ehitisel avalikkusele suunatud funktsioon. Sellest tuleneval

ei kohaldu antud juhul EhS § 15. Kuna tegemist on piiritlemata hulgale isikutele teenuse

osutamise ehitisega, siis olenemata ehitise ehitisealusest pinnast on seadusandja kehtestanud

avalikkusele suunatud ehitise ehitamiseks ehitusloa olemasolu nõude (EhS § 12 lg 2). Seega

leiab vastustaja, et kaebaja seisukoht, et ehitisel puudub avalikkusele suunatud funktsioon,

mis tõttu ehitisel ei pea olema ehitusluba, on väär ning ei vasta kehtivale ehitusseadusele.

5.4. Vastustaja leiab, et kaebaja on vääralt asunud seisukohale, et kaebaja ärakuulamise õigust

on rikutud. Menetluse käigus on kaebaja korduvalt saanud esitada oma arvamusi ja

vastuväiteid. Seda tõendab 19.03.2012 Osaühing Merkturv juhatuse liikme Vladimir

Olenitševi antud kirjalik selgitus ja Osaühing Merkturv 20.03.2012 kiri nr 10/k. Seega on

olnud menetlusosalisele tagatud ärakuulamise õigus ning menetlusosaline on saanud esitada

oma arvamuse ja vastuväited. Samuti on olnud tagatud kaebajale võimalus esitada kõik ehitist

ja selle õigusliku alust puudutavad dokumendid.

5.5. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et 13.06.2012 korraldus nr 888-k ei vasta

HMS-s § 54 ja 55 lg 1 sätestatud nõuetele ning, et korralduse andmise aluseks on mingid

kaebajale teadmata tagamaad.

5.5.1 Korralduses on sedastatud: „13.03.2012 paikvaatlusega on tuvastatud, et Kaarli pst 2a

reformimata riigimaa maatükile on püstitatud ehitis mõõtmetega ca 8 m x 4 m. Riiklikus

ehitisregistris ja Tallinna Linnaplaneerimise Ameti arhiivis andmed nimetatud ehitise (Kaarli

pst 2a maatükil asuv valvurihoone) püstitamiseks ehitusluba väljastatud ei ole. 13.03.2012

teostatud paikvaatluse käigus tuvastati, et püstitatud ehitist kasutatakse teenuse pakkumiseks

ning ehitises asub maa-alal tegutseva tasulise parkla kassa, mis teenindab parkla kliente.

Seega omab nimetatud ehitis avalikkusele suunatud funktsiooni. Nimetatud ehitise

püstitamise näol on EhS § 2 lg 6 p 1 tähenduses tegemist ehitamisega. Ehitis ei vasta EhS §

15 lg 1 p 1 sätestatud väikeehitise definitsioonile, omades avalikkusele suunatud funktsiooni.

Vastavalt EhS § 12 lõikele 2 peab ehitamiseks olema ehitusluba.“ Sellest tulenevalt on

tuvastatud, et Kaarli pst 2a ehitis on rajatud ilma õigusliku aluseta. EhS § 40 lg 2 sätestab, et

õigusliku aluseta ehitatud ehitise omanik peab sellise ehitise lammutama linna- või

vallavalitsuse korraldusega tehtud ettekirjutusega määratud tähtpäevaks, viisil ja tingimustel.

5.5.2 Korralduse objektiks olev ehitis asub maa-alal, mis Tallinna Volikogu 16.06.2011

otsusega nr 121 on otsustatud taotleda munitsipaalomandisse ja määrata maatükist

moodustatava katastriüksuse sihtotstarbeks sotsiaalmaa – üldkasutatav maa 100%. Samuti

asub maatükk Tallinna Linnavolikogu 11. jaanuari 2001 määrusega nr 3 kehtestatud „Tallinna

üldplaneeringu“ kohaselt ühiskondlike ja puhkeehitiste alal. Seega ei saa nimetatud objektil

asuda ehitisi, millel on ärifunktsioon. Seega jääb arusaamatuks kaebaja paljasõnaline väide

varjatud tehingutest ja konkurentide ärihuvidest. Kaebaja ei ole oma eelpool nimetatud

väiteid tõendanud.

5.5.3 Kaebaja on vääralt asunud seisukohale, et korralduses puudub resolutiivosa. Nõustuda ei

saa kuidagi kaebaja seisukohaga, et korraldus koosneb kuuest kirjeldavast punktist, kuid

puudub haldusaktil resolutiivosa ehk osa, millega on kindlaks määratud õigused ja

kohustused. HMS § 60 lg 2 sätestab, et haldusakti resolutiivosa on haldusaktiga

kindlaksmääratavaid õigusi ja kohustusi sisaldav osa. Korralduse punktis 4 ettekirjutus-

hoiatuse nõue on selgelt ja üheselt sätestatud ettekirjutus-hoiatuse adressaadile pandud

kohustus: Lammutada Kaarli pst 2a maatükil asuv õigusliku aluseta püstitatud ehitis

käesoleva korralduse teatavaks tegemisest 90 päeva jooksul. Kui ettekirjutus ei ole tähtaja

möödumisel täidetud, kohaldab Tallinna Linnavalitsus asendustäitmist asendustäitmise ja

sunniraha seaduse § 11 lg 1 alusel. Sellest tulenevalt ei nõustu ja vastustaja vaidleb vastu

kaebuses esitatule, et korralduse näol on tegemist mitte haldusaktiga, vaid informatiivse

materjaliga, mis ei loo ei õigusi ega kohustusi, seega ei ole võimalik nõuda selle täitmist ja

samuti ei ole võimalik selles sätestatud umbmääraselt selgitatud võimalikke kohustusi täita.

Vastustaja leiab, et korraldus on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas ja vastab

haldusaktile esitatavatele vorminõuetele.

5.6. Vastustaja palub jätta menetluskulud kaebaja kanda.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Kohus uurib järgnevalt menetlusosaliste poolt esitatud seisukohti ja tõendeid ning

lahendab kaebuse.

7. Kohus leiab, et käesolevas asjas on tõendatud, et Osaühing Merkturv (varasemalt AS

Merkturv) on Kaarli pst 2a maa-ala rentnik vastavalt kehtivale rendilepingule nr 100 MTÜ

Eesti Spordiselts Kaleviga, mis on sõlmitud 18. septembril 2002.a. Nimetatud maa-ala asub

reformimata riigimaal. Vaidlust ei ole ka asjaolu üle, et sellel maal asub alla 60 m2 ehitis,

mille püstitamiseks ei ole väljastatud ehitusluba ja mis ei kuulu maa-ala rendileandjale MTÜ

Eesti Spordiselts Kalevile.

Vaidlust ei ole asjaolu üle, et Kaarli 2a maa-alale ei ole väljastatud projekteerimistingimusi

ning selle maa-ala kohta ei ole kehtestatud detailplaneeringut.

8. Kohus loeb tuvastatuks, et nimetatud ehitis püstitati 2005.a. juulis. See nähtuv üheselt

haldusmenetluse käigus kaebaja enda poolt haldusmenetluse käigus antud seletusest (tl. 43),

milles on kirjas: „ 2005 aasta juulis paigaldas rentnik oma kuludega ning kokkuleppel

rendileandjaga uue valvurihoone.“. Kohus loeb usutavaks kaebaja selgituse, et varasemalt

võis asuda samal kohal samuti valvurihoone, mida ta vastavalt samale seletusel 2001.aastal

remontis. Samas loeb kohus ebausaldusväärseks kaebaja kaebuses toodud väite (tl 4), et ta on

teostanud kooskõlastatult rendileandjaga 2005 aastal ulatuslikuma väikeehitise renoveerimise.

Kohus leiab, et see kaebuses esitatud väide on ennastõigustav ning on vastuolus kaebaja enda

poolt ehitise kohta haldusmenetluses antud selgesõnalise seletusega. Kohus leiab, et vastustaja

on põhjendatult lähtunud oma haldusaktis kaebaja seletusest, millest nähtuv üheselt kaebaja

on paigaldanud uue valvurihoone. Kohus on seisukohal, et uue hoone paigaldamine ei ole

kuidagi käsitletav ulatuslike renoveerimistöödena ja seetõttu loeb kohus kaebuses esitatud

väite ebausaldatavaks ja ennastõigustavaks. Samuti kinnitab selline kohtu järeldus, et

haldusakt on tehtud õigele isikule ehk ehitise omanikule.

9. Kaebaja on viidanud seoses ehitisega ehitusseaduse (edaspidi EhS) § 12 lg 2, mille kohaselt

väikeehitiste (EhS § 15 lg 1 p 1) püstitamiseks pole ehitusluba vajalik. Kaebaja on seisukohal,

et vaidlustatud korraldus on antud ilma õigusliku aluseta, kuna vaidlusalune ehitis on

väikeehitis, tal ei ole avalikku funktsiooni ja tema püstitamiseks ei ole ehitusluba vaja.

Kohus ei nõustu siinkohal kaebajaga ja leiab, et vaidlusaluse ehitise puhul ei ole tegemist

väikeehitisega EhS § 15 lg 1 p 1 mõttes. Kohus nõustub vastustaja väitega, et 13.03.2012

paikvaatlusega on tõsikindlalt tuvastatud, et püstitatud ehitist kasutatakse mitte ainult valvuri

varjualusena, vaid otseselt teenuste pakkumiseks avalikkusele. Nimetatud asjaolu võib lugeda

lisaks paikvaatluse fotodel fikseeritule sisuliselt üldteada asjaoluks, sest autojuhid, kelle,

hulka kuulub ka kohtunik, on teadlikud, et nimetatud parklas parkimise korral on võimalik

tasuda vastavalt valvurihoone ehitisel asuvale hinnakirjale sularahas seal asuvale valvurile.

Kaebaja väited, et parkijateks on firmad, kellega on sõlmitud pikaajalised lepingud, on

otsitud, ennastõigustavad ja väheveenvad, sest kaebaja ei ole neid tõendanud ega väitnud, et

soovijatel avalikkuse hulgast ei ole võimalik uusi lepinguid sõlmida.

Kohus loeb eeltoodust tulenevalt ja vaatamata kohtule esitatud paikvaatluse protokolli fotode

ebaselgusele õigeks ka väite, et valvurihoonet kasutatakse ka parkla kassana ja avalikkusele

suunatud teenuste pakkumiseks. Sellest tulenevalt loeb kohus õigeks vastustaja järelduse, et

tegemist ei ole õiguslikus mõttes väikeehitisega EhS § 15 lg 1 p 1 mõistes ja et tegemist on

õigusliku aluseta ja ehitusloata püstitatud ehitisega, mille likvideerimiseks võib haldusorgan

teha EhS § 40 lg 2 alusel ettekirjutuse.

10. Kaebaja on väitnud oma kaebuse põhjendustes, et haldusakt ei vasta seaduses toodud

nõuetele. Kohus leiab, et vastustaja vastavad väited ei ole tõendamist leidnud ja nõustub

käesoleva otsuse punktis 5.5. ja selle alapunktides toodud vastustaja seisukohtadega ning

leiab, et haldusakt vastab seaduses toodud nõuetele sisaldades ka üheselt arusaadavat

resolutiivosa.

11. Kaebaja on kaebuses leidnud, et haldusakti andmisel on rikutud tema õigust

ärakuulamisele menetlusosalisena. Kaebaja leiab, et vastustaja ei ole andnud talle enne

haldusakti andmist võimalust esitada oma arvamus ja vastuväited sellele vastavalt HMS § 40

lg 1 toodule. Vastustaja leiab oma vastuses kaebusele, et kaebaja ärakuulamisõigust on ei ole

rikutud, kuna ta on 19.03.2012 ja 20.03.2012 andnud selgitused ning talle on olnud tagatud

võimalus esitada kõik ehitist ja selle õiguslikku alust puudutavad dokumendid.

12. Kohus märgib, et Riigikohus on ärakuulamisõigust käsitlenud mitmetes oma lahendites.

Kohus viitab käesoleval juhul kohtu arvates kõige asjakohasemale nendest – Riigikohtu

10.12.2010 lahendile haldusasjas nr. 3-3-1-72-10. Selle lahendi punktis 17 leidis Riigikohus

“Riigikohtu varasemate seisukohtade järgi eeldab ärakuulamise põhimõtte tõhus

realiseerimine, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja

vastuväited esitada ning tal peab olema võimalus esitada haldusakti andmise menetluses

haldusorganile omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid täiendavaid

andmeid. Menetlusosalisele peab olema selge, millise sisuga tema õigusi puudutav haldusakt

võidakse välja anda ning millised on akti andmise peamised põhjused (halduskolleegiumi

14. jaanuari 2004. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-82-03).“ ja punktis 20 „…Kolleegium on ka

varasemas

praktikas

rõhutanud

ärakuulamise

erilist

olulisust

ning

pidanud

ärakuulamisõigusega kui hea halduse põhimõtte ühe komponendiga arvestamata jätmist

oluliseks menetlusveaks eriti diskretsiooniotsuste puhul ning juhtudel, mil langetatav otsus on

rangeim võimalikest (vt Riigikohtu 17. novembri 2003. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-74-03 ja

25. novembri 2003. a otsus asjas nr 3-3-1-70-03). Samuti on kolleegium pidanud

ärakuulamisõiguse

mittevõimaldamist

haldusmenetluse

nõuete

sedavõrd

jämedaks

rikkumiseks, mis haldusakti sisule antavast hinnangust sõltumata toob kaasa akti kehtetuks

tunnistamise (19. detsembri 2006. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-23-06).“.

13. Nähtuvalt käesolevas kohtumenetluses esitatud tõenditest ja eelkõige Tallinna

Linnaplaneerimise Ameti 13.03.2012 kutsest nr 4-4/2956, (tl 17), oli kaebajat küll

informeeritud asjaolust (Kaarli 2a maatükile püstitatud ehitis), millega seoses teda välja

kutsutakse, kuid selles kutses ei olnud selgitatud otsust, mis kaebajat võib ähvardada. See ei

nähtu ka kaebaja 19.03.2012 ja 20.03.2012 esitatud seletustest. Samuti ei nähtu vastustaja

poolt kohtule esitatud tõenditest, et seda oleks tehtud hiljem, võimaldades kaebajal anda oma

arvamuse või esitada vastuväiteid kavandatava otsuse kohta. Arusaamine teda ähvardavast

otsusest ja võimalus selle alusel esitada oma põhjendatud vastuväiteid kavandatavale otsusele

enne selle langetamist nii faktoloogiliselt kui õiguslikult, on HMS § 40 lg 1 toodud

ärakuulamisõiguse oluline osa. Lihtsalt seletuste andmine ehitise püstitamise õiguslike aluste

kohta ei taga ärakuulamisõiguse sisulist teostamist.

Otsus teha ebaseadusliku ehitise suhtes selle lammutamise ettekirjutus on diskretsiooniotsus

ja rangeim võimalikest. Kohtul puudub tulenevalt käesolevas asjas uuritud asjaoludest,

muuhulgas vaidlustatud korraldusest nähtuvast Maa-ameti mittenõustumisest anda Kaarli pst

2a maaüksus munitsipaalomandisse, veendumus, et seaduses ettenähtud ärakuulamisõiguse

sisulisel ja õiguspärasel võimaldamisel ei oleks olnud võimalik teistsugune haldusotsus ehk

kohus ei saa siinkohal rakendada HMS § 58 toodut. Kohus on seisukohal, et vastustaja ei

saanud vaidlustatud korralduse andmisel seetõttu teostada kaalutulusõigust täies ulatuses ja

kaaluda otsuse langetamisel kõiki võimalikke argumente ja kaebaja huvisid. Kohus on

seisukohal, et HMS § 40 sätestatud ärakuulamisõiguse rikkumise näol on käesoleval juhul

tegemist haldusmenetluse nõuete sedavõrd jämeda rikkumisega, mis haldusakti sisule antavast

hinnangust sõltumata toob kaasa haldusakti õigusvastasuse ja selle kehtetuks tunnistamise.

Kohus leiab, et sellest asjaolust tulenevalt tuleb kaebus rahuldada Tallinna Linnavalitsuse

korraldus nr 888-k täies ulatuses tühistada.

14. Kaebaja on esitanud kohtule koos kaebusega taotluse mõista vastustajalt välja

menetluskulud. Kohus rahuldas kaebuse ja langetas otsuse kaebaja kasuks. HKMS § 108 lg 1

kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on nähtuvalt kohtule

tähtaegselt esitatud dokumentidest tasunud menetluskuluna riigilõivu summas 15 eurot, mille

kohus vastustajalt kaebaja kasuks HKMS § 109 lg 1 ja 2 välja mõistab. Muid tõendeid kantud

menetluskulude kohta ja taotlusi nende hüvitamiseks kaebaja kohtule tähtaegselt esitanud ei

ole.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik