2-11-4460/26 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Tsiviilasja number 2-11-4460 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14.11.2012, Tallinn Kohtukoosseis Iko Nõmm, Margo Klaar, Gaida Kivinurm Tsiviilasi M Na hagi T Na vastu ühisvara jagamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 09.02.2012 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik M Na apellatsioonkaebus Menetluse liik Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja M N (isikukood xxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxx), riigi õigusabi korras määratud esindaja Marina Leis; Kostja T N (isikukood xxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxx), esindaja advokaat Maire Arm.

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Harju Maakohtu 09.02.2012 otsus menetluskulude jaotuse osas. 2. Teha tühistatud osas uus otsus ning jätta M Nale osutatud riigi õigusabi kulud riigi kanda ning riigilõiv, mille tasumisest hageja oli vabastatud M Nalt riigituludesse välja mõistmata. 3. Apellatsioonkaebus rahuldada. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

2

Asjaolud ja menetluse käik 1. 27.07.2010 Harju Maakohtule esitatud hagiavalduses palus hageja jagada poolte ühisvaraks olev korteriomand Sõpruse pst 233-68, Tallinnas võrdsetes osades ning tunnustada tema omandiõigust nimetatud korteriomandile. Poolte abielu registreeriti09.08.1980 ja lahutati Harju Maakohtu 19.04.2011 otsusega tsiviilasjas nr 2-10-35891. Pooled ei vaidle selle üle, et nende abielulised suhted lõppesid 1991.a. Korteriomand Sõpruse pst 233-68, Tallinnas erastati 18.04.1995 kostja poolt ja kanti kinnistamisavalduse alusel kinnistusraamatusse 08.12.2001. 2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palub jätta selle rahuldamata. Alates 01.07.2010 kehtivast PKS rakendussätete § 210 lg 2 kohaselt kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud enne käesoleva seaduse jõustumist, asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Käesoleva vaidluse lahendamisel tuleb kohaldada korteri erastamise ajal, s.o 1995.a kehtivat PKS § 15, mis sätestas, et abikaasa lahusvara on vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Korteriomand, mille jagamist hageja kohtusse esitatud hagivalduses nõuab, ei ole poolte ühisvara. Poolte abielulised suhted lõppesid 20.a tagasi, s.o 1991.a. Nimetatud korter oli enne Eesti Vabariigi taasiseseisvumist ja hilisemat korteri erastamist 1995.a kostja ja tema vanemate elukoht. Kostja erastas korteri oma vanematega kokkuleppel 18.04.1995 ja kinnistusraamatusse kanti korteriomand 08.12.2001. Eeltoodu alusel ei kuulu korteriomand poolte ühisvara hulka. Maakohtu otsus 3. 09.02.2012 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud, sh talle riigi õigusabi korras õigusabi osutanud esindajakulud, hageja kanda. 4. Vaidluse lahendamisel poolte vahel juhindus kohus alates 01.07.2010 kehtima hakanud nn uue PKS §-st 210 lg 2, mille kohaselt kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne käesoleva seaduse jõustumist, asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Tulenevalt eeltoodust ning sellest, et pooled ei vaidle selle üle, et nende abielulised suhted lõppesid 1991.a, tuleb poolte ühisvara koosseis määrata kindlaks enne 01.07.2010 kehtinud PKS järgi, sest poolte varasuhe lõppes vähemalt 1991.a lõpuks. 5. Poolte ühisvara jagamisel tuleb kohtul kohaldada aga alates 01.07.2010 kehtiva PKS § 37 lg 3 sätestatut, mille kohaselt jagatakse ühisvara abielupoolte vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Asja jagamist kaasomandi lõpetamisel reguleerib AOS § 77 ning nimetatud seadusesätte lg 2 sätestab, et kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanike vahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. 6. Poolte abielu kestel soetatud ühisvara jagamise nõude lahendamisel tuleb kohtul juhinduda kuni 01.07.2010 kehtinud PKS § 14 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on abielu kestel abikaasade omandatud vara ühisvara ning § 18 lg 2 sätestatust, mille kohaselt määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga, kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist. PKS § 15 lg 1 kohaselt on abikaasa lahusvara tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Kuna pooled ei vaidle selle üle, et poolte abielusuhted lõppesid vähemalt 1991.a lõpuks, saab olla poolte abielu ajal soetatu ühisvaraks vara, mille pooled omandasid ajavahemikul 09.08.1980 kuni 31.12.1991. 7. Tulenevalt asjaolust, et korter Sõpruse 233-68, Tallinnas osteti (erastati) 18.04.1995

3

(tõendab korteri ostu-müügileping tlk 44-45), s.o pärast poolte abielusuhete lõppemist, kostja poolt kooskõlastatult tema vanematega, mille üle puudub vaidlus, ning nimetatud eluruumi kasutas kostja koos oma vanematega K N sõlmitud üürilepingu alusel (tlk 43) nii enne eluruumi erastamist kui ning ka erastamise toimumise ajal, mille üle puudub pooltel samuti vaidlus, ja korteriomand kinnistati 08.12.2001 (tõendab kinnistusraamatu elektrooniline väljavõte tlk 46-47), on korteriomand omandatud kostja poolt pärast poolte abielusuhete lõppemist ja korteriomandi näol ei ole tegemist poolte ühisvaraga PKS § 15 lg 1 kohaselt. Eeltoodust tulenevalt tuleb jätta hagi rahuldamata, sest hageja on korteriomandit Sõpruse 233-68, Tallinnas pidanud ekslikult poolte ühisvaraks, millele ta omandiõigust tunnustada soovib. 8. TsMS § 162 lg-te 1 ja 2 alusel kannab hagimenetluses menetluskulud, s.h kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 190 lg 1 sätestab, et menetlusabi andmine ei välista ega piira menetlusabi saaja kohustust hüvitada kohtulahendi alusel vastaspoolele tekkinud kulutused. TsMS § 173 lg-te 1 ja 3 alusel esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses ning selles jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Tulenevalt asjaolust, et kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad kostja menetluskulud, sh ka tema kohtuvälised menetluskulud milleks on tema esindajakulud, hageja kanda. Hageja menetluskulud jäävad kõik hageja kanda. Tulenevalt asjaolust, et kohus jättis hagi rahuldamata, kuid hageja ei tasunud hagi esitamisel riigilõivu, sest ta oli Tallinna Ringkonnakohtu määrusega 05.11.2011 tsiviilasjas 2-10-35891 (tlk 3-4, tsiviilasja number mida tsiviilasi kandis enne ühisvara jagamise nõude eraldamist eraldi menetlusse) riigilõivu tasumisest täielikult vabastatud, samuti, et talle oli samas tsiviilasjas tehtud 27.05.2010 määrusega antud riigi õigusabi (tlk 20-21), tuleb hagejalt TsMS § 126 lg 21 ja RLS § 57 lg 1 ja lisa 1 ning TsMS § 190 lg 2 alusel välja mõista riigilõivu 479,33 eurot ning tema esindajatasu jätta tema enda kanda. Väljamõistetava esindajatasu suuruse määrab kohus kindlaks kohtumäärusega, millega mõistab riigi õigusabi osutanud advokaadile välja riigi õigusabi tasu ja riigiõigusabi kulud. Vastavalt TsMS §-le 179 lg 9 sätestatule tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Apellatsioonkaebus ja asja edasine käik 9. Hageja palub tühistada maakohtu otsuse menetluskulude väljamõistmise osas ja teha selles osas uus otsus, millega jätta menetluskulud riigi kanda. 10. 2010.a esitas hageja Harju Maakohtule avalduse abielulahutuseks, elatise väljamõistmiseks ja ühisvara jagamiseks. Kohus eraldas abielulahutuse, elatise ja ühisvara jagamise nõude eraldi menetlustesse. Elatise nõue on siiani menetluses. Hageja taotles Harju Maakohtult riigi õigusabi ning maakohus rahuldas tsiviilasjas 2-10-12946 taotluse osaliselt, kuid ringkonnakohus tühistas 27.05.2010 määrusega maakohtu määruse ja andis hagejale riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasuja õigusabi kulud. Harju Maakohtu 12.08.2010 määruse alusel tsiviilasjas 2-10-35891 kohustati hagejat tasuma riigilõivu abikaasade ühisvara jagamise ja hagi tagamise abinõu kohaldamises, kuid ringkonnakohus tühistas 05.11.2010 määrusega maakohtu määruse, vabastas hageja täies ulatuses riigilõivu tasumisest. Mõlemad ringkonnakohtu määrused põhjendasid riigilõivu tasumisest vabastamist hageja majandusliku seisuga, leides, et ta tuleb riigilõivu tasumisest täielikult vabastada. 11. Maakohtu seisukoht nõuda töövõimetult hagejalt menetluskulud sisse ei ole põhjendatud ning on hagejale ülejõu käiv. Kohus ei ole suutnud ka kahe aasta jooksul lahendada hageja hagi endiselt abikaasalt elatise saamiseks, mis parandaks hageja majanduslikku

4

seisu. Hageja suhtes ei kuulu kohaldamisele ka RÕS § 28 lg 1, kuna tema maksevõime ei ole paranenud. 12. Kostja ei ole apellatsioonkaebusele vastust esitanud.

Ringkonnakohtu otsus 13. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb protsessinormide rikkumise tõttu osaliselt tühistada. Ringkonnakohus saab teha TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistatud osas uue otsuse ilma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Apellatsioonkaebus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. 14. Kuna hageja on maakohtu otsust vaidlustanud üksnes menetluskulude jaotuse osas, ei kontrolli ringkonnakohus TsMS § 651 lg 1 kohaselt maakohtu lahendi paikapidavust hagi rahuldamata jätmise osas. 15. Vastavalt TsMS § 436 lg-le 1 peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud ning see nõue kehtib ka kohtuotsuses märgitud menetluskulude jaotuse kohta. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu poolne otsus jätta hagejale ostutud riigi õigusabi kulud hageja kanda ja mõista hagejalt välja riigilõiv, mille tasumisest hageja oli vabastatud, ei ole seaduslik ega põhjendatud. Kolleegium nõustub apellandi seisukohaga, et maakohus on jätnud tähelepanuta Tallinna Ringkonnakohtu 27.05.2010 määruse, millega tühistati Harju Maakohtu 22.04.2010 määrus, mis kohustas hagejat riigiõigusabi kulud riigile hüvitama. Samuti on Tallinna Ringkonnakohus 05.11.2010 määrusega tühistanud Harju Maakohtu 12.08.2010 määruse, millega kohustati hagejat tasuma ühisvara jagamise nõudelt riigilõivu ning on otsustanud hageja täies ulatuses riigilõivu tasumisest vabastada. Viimatinimetatud määruses ei ole ringkonnakohus märkinud TsMS § 190 lg 2 järgset regulatsiooni ega selgitanud hagejale, et hagi rahuldamata jätmisel mõistab kohus riigilõivu, mille tasumisest hageja vabastatakse temalt hagi rahuldamata jätmise korral riigi kasuks välja. Hageja hoiatamata jätmine tähendab kolleegiumi hinnangul kõnealusel juhul seda, et Haru Maakohtu otsus riigilõiv siiski välja mõista, on hageja jaoks sõnamurdlik ja toob kaasa tema jaoks ettenägematud ja talle ülejõukäivad kohustused. Öeldu tõttu peab ringkonnakohus õigeks lähtuda TsMS § 190 lg-s 7 sätestatud võimalust ning vabastada hageja menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest. See kehtib ka apellatsioonimenetluse kulude kohta. 16. Kostja ei ole palunud maakohtu menetluses hagejalt menetluskulusid välja mõista. Apellatsioonimenetluses ei ole kostja kaebusele vastanud ning seetõttu tuleb eeldada, et ta ei ole apellatsioonimenetluses kulutusi kandnud.

Iko Nõmm

Margo Klaar

Gaida Kivinurm