3-12-1623/38 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Määruse tegemise aeg ja koht 12.11.2012, Tallinn Haldusasja number 3-12-1623

Haldusasi

L. S. kaebus Imavere Vallavalitsuse 04.07.2012 korralduse nr

133 tühistamiseks. RESOLUTSIOON

1. Jätta vastustaja taotlus kaebuse läbi vaatamata jätmiseks rahuldamata.

2. Lõpetada menetlus.

3. Välja mõista vastustajalt kaebaja kasuks menetluskulu

630 eurot.

4. Sekretäril saata määruse ärakiri kaebaja esindajale, vastustajale ja Elektrilevi OÜ-le. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Tallinna Ringkonnakohtule päeva jooksul, arvates määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

1. 02.08.2012 saabus Tallinna Halduskohtule L. S. kaebus Imavere Vallavalitsuse 04.07.2012 korralduse nr 133 „Sundvalduse seadmine“ tühistamiseks ja taotlus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks.

2. Tallinna Halduskohtu 03.08.2012 määrusega peatas kohus vaidlustatud korralduse kehtivuse ajutiselt. 17.08.2012 peatas kohus haldusakti kehtivuse kuni asjas kohtulahendi jõustumiseni. Kohus hindas määruses kaebuse perspektiivikaks, kuna haldusorgani poolt kaalutlusõiguse alusel antav haldusakt oli põhjendamata, mis takistanuks tõenäoliselt selle sisulise õiguspärasuse kontrolli kohtu poolt.

Kohus selgitas muuhulgas, et kaebajal ja kolmandal isikul (kohus käsitles Elektrilevi OÜ-d kolmanda isikuna esialgse õiguskaitse taotluse menetluses, määrust tema menetlusse kaasamiseks kohus veel teinud ei ole) oleks mõistlik alustada läbirääkimisi kohtuväliselt asja lahendamiseks.

3. 04.09.2012 teavitas vastustaja kohut, et 22.08.2012 sõlmisid kaebaja ja kolmas isik isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu ning kolmas isik on esitanud avalduse haldusorganile ise tühistada kaevatav haldusakt. Vastustaja taotles kaebuse läbivaatamata jätmist, kuna kaebusega ei ole enam võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Vastustaja teavitas, et peale kaebusest loobumist ja kinnistusraamatusse kande tegemist võtab vastustaja päevakorda kaevatava haldusakti kehtetuks tunnistamise.

4. 05.09.2012 tegi kohus kaebajale kohtunõude ning palus teatada, kas kaebaja soovib esitada kaebusest loobumise avaldust.

5. 12.09.2012 vastas kaebaja, et kuna samas asjas ei saa ta uuesti kohtusse pöörduda ning haldusakt kehtib, ei pea ta võimalikuks kaebust tagasi võtta ning on nõus esitama menetluse lõpetamise taotluse, kui vastustaja kaevatava korralduse tühistab.

6. 13.09.2012 kohtunõudes selgitas kohus vastustajale, et kaebuse läbivaatamata jätmiseks alust ei ole, kuna tühistamisnõude rahuldamine on jätkuvalt võimalik. Kuna tsiviilõigusliku kokkuleppe tõttu on kaevatava haldusakti täitmise vajadus ilmselt ära langenud, tuleks kaevatav haldusakt kehtetuks tunnistada, misjärel saab kaebaja esitada kaebusest loobumise avalduse. Kohus viitas võimalusele leppida kokku ka menetluskulude jagamises.

7. 01.10.2012 teatas vastustaja, et on 25.09.2012 tunnistanud kaevatava haldusakti kehtetuks kolmanda isiku taotluse alusel. Kuna haldusakti kehtetuks tunnistamine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest, siis ei peaks kohus vastustajalt kaebaja menetluskulusid välja mõistma. Samuti selgitas vastustaja, et andis kaebuse esemeks oleva korralduse muuhulgas eeldusel, et kaebuse esitaja saaks halduskohtusse kaebuse esitamisega survestada nii kolmandat isikut kui tulevast elektritootjat. Kohtumenetluse ajal lepiti kolmepoolselt kokku kinnistu kasutusõiguse hinnas, mis oli kordades väiksem kui esialgselt küsitud hind. Vastustaja leiab, et kuna lepingupoolte esindajatel jäid oma ülesanded läbirääkimistel täitmata, on kaebaja poolt ebaõige esitada õigusabikulude nõuet vastustajale. Samuti tuleks eeldada, et kinnisasja kasutamise hind vastavas lepingus hõlmab ka õigusabikulusid.

8. 08.10.2012 kohtunõudega palus kohus esitada 22.08.2012 notariaalse lepingu ning küsis kaebaja seisukoha menetluse lõpetamise osas.

9. 15.10.2012 esitas kaebaja seisukoha ja menetluskulude väljamõistmise taotluse koos kuludokumentidega. Kaebaja on seisukohal, et menetluskulu tuleb vastustajalt välja mõista ning halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg-s 6 toodud erandi kohaldamine ei oleks põhjendatud. Kaebajal puudus oma õiguste kaitseks igasugune muu võimalus peale kohtusse pöördumise ja esialgse õiguskaitse taotlemise. Kaebaja leiab, et vastustaja asus võimupositsioonilt kaebajale survet avaldama, mida on kohtule esitatud menetlusdokumendis sõnaselgelt tunnistanud. Kaevatav haldusakt piiras üksnes kaebaja õigusi ning tõi talle kaasa kulud seoses kohtusse pöördumise vajadusega. Asjaolust, et kolmas isik esitas peale lepingu sõlmimist taotluse haldusorganile kaevatava haldusakti kehtetuks tunnistamiseks, ei tulene veel seda, et kehtetuks tunnistamine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Poolte läbirääkimised jätkusid alles peale kohtu poolt esialgse õiguskaitse kohaldamist. Seega tegi kohaliku omavalitsuse tegevus takistusi poolte läbirääkimiste jätkamisele.

Kaebaja leiab, et HKMS § 108 lg 11 kohaldamine oleks ebaõiglane kaebaja suhtes. 22.08.2012 notariaalne leping, mille pool kohalik omavalitsus ei ole, ei hõlma menetluskulude kokkulepet.

Kaebaja taotleb menetluskulude väljamõistmist vastustajalt summas 990 eurot (sh 30 eurot riigilõiv;

960 eurot õigusabikulu koos käibemaksuga).

KOHTU SEISUKOHT

10. Kohus jätab vastustaja taotluse kaebuse läbi vaatamata jätmiseks rahuldamata, kuna taotluse rahuldamiseks puudub HKMS § 151 lg 2 p 1 kohane alus.

11. Kohus rahuldab kaebaja taotluse menetluse lõpetamiseks HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel seoses kaebusest loobumisega. Kui menetluse lõpetamise asjaolud ilmnevad enne kaebuse menetlusse võtmist, lõpetatakse menetlus kaebust menetlusse võtmata (HKMS § 152 lg 3). Kohus seega kaebust menetlusse ei võta ega küsi menetluse lõpetamise osas seisukohta Elektrilevi OÜ-lt.

12. HKMS § 108 lg 6 kohaselt kannab vastustaja menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamise tõttu, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest.

HKMS § 108 lg 6 väljendab Riigikohtu 19.06.2002 määruses haldusasjas nr 3-3-1-36-02 kujundatud põhimõtet, et kohtukulude kaebaja kasuks väljamõistmine vastustajalt oleks ebaõiglane juhtudel, kui menetluse lõpetamise tingis akti kehtetuks tunnistamine või akti kehtivuse kaotamine haldusorgani tahtest sõltumatutel asjaoludel ning kaebaja kaotab huvi asja edasise menetlemise vastu, kuna on saavutanud sõltumata kohtumenetlusest oma väidetavalt rikutud õiguste taastamise, mille kaitseks ta oli kohtusse pöördunud.

Kohtu arvates kaebuse esitamine oli tingitud ilmselgelt õigusvastase haldusakti tunnustele vastava korralduse (sundvalduse seadmiseks) andmisest vastustaja poolt. Eelnev ei tähenda automaatselt siiski seda, et vaidlustatud korralduse kehtetuks tunnistamine vastustaja 25.09.2012 korraldusega nr 169 oli tingitud kaebuse esitamisest. Vastustaja saanuks haldusakti jätta ka kehtetuks tunnistamata ning kaebaja kaebusest loobumisest keeldumise korral (mida kaebaja tegi) saanuks kohus kaebuse läbi vaadata. Vastustaja tunnistas haldusakti kehtetuks 25.09.2012. Antud juhul möönis vastustaja ka kaebuse perspektiivikust (tähtsust ei oma, millisel alusel), kuid esitas esmalt taotluse jätta kaebus läbi vaatamata, kuna leidis, et kaebusega ei saavutaks kaebaja kaebuse eesmärki. Kohus selgitas, et kaebuse läbivaatamata jätmiseks alus puudub (kaebuse eesmärk oli kaevatava haldusakti tühistamine, millise nõude rahuldamine oli jätkuvalt võimalik) ning vastustaja saab ise tunnistada kaevatava haldusakti kehtetuks. Kaebaja soovis olla kindel, et tema omandiõiguse riive ei toimu riigi ühepoolse tahteaktiga. Vastustaja tunnistas seejärel kaevatava haldusakti kehtetuks viidates kolmanda isiku taotlusele. Kolmanda isiku taotlus oli tingitud poolte notariaalse kokkuleppe punktist 5.3.2 „Kasutaja kohustub viivitamatult esitama Imavere Vallavalitsusele avalduse sundvalduse seadmise kohta antud korralduse kehtetuks tunnistamiseks ja kohtuvaidluse lõpetamiseks“. Kohtul ei ole alust kahelda, et poolte vahepeal katkenud lepingueelsed läbirääkimised jätkusid peale kohtu poolt esialgse õiguskaitse kohaldamist. Seega võib kohtu arvates eelnevast järeldada, et kaevatava korralduse kehtetuks tunnistamine haldusorgani poolt oli tingitud kaebuse esitamisest ja lisaks ka vastustaja mõistlikust soovist kohtumenetlus lõpetada (mis aitas vältida kohtukulude suurenemist). Kohaldatavast normist ei tulene, et seos peaks tingimata olema otsene ehk vahetu.

Seega on alus menetluskulude väljamõistmiseks olemas.

13. HKMS § 109 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. HKMS § 103 lg 1 p 1 ja § 101 lg 1 kohaselt on menetlusosalise esindaja kulu menetluskulu, samuti on menetluskulu riigilõiv (HKMS § 101 lg 2).

Kaebaja on esitanud esindaja kulude kohta 21.08.2012 arve nr 210 (672 eurot koos käibemaksuga) ja selle tasumist tõendavad dokumendid (10.09.2012 maksekorraldus nr 9, 11.09.2012 maksekorraldus nr 10); 15.10.2012 arve nr 267 (288 eurot koos käibemaksuga) ja 15.10.2012 arve-müügitšeki 288 euro tasumise kohta. Kohtutoimikus (lk 32) on maksekorralduse väljatrükk riigilõivu 30 eurot tasumise kohta.

Riigilõiv 30 eurot tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista tervikuna.

HKMS § 109 lg 6 alusel mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Arvestades asja vähest mahtu ja keerukust ning seda, et asjas ei jõutud kaebuse menetlusse võtmiseni, peab kohus kaebuse, esialgse õiguskaitse ja menetluskulude väljamõistmise taotluse koostamise ning kliendiga suhtlemise eest vajalikuks ja põhjendatud menetluskuluks 600 eurot, mis tuleb vastustajalt välja mõista.

14. Vastustaja leiab, et HKMS § 108 lg 11 alusel tuleks jätta kulud kaebaja kanda, kuna nende väljamõistmine vastustajalt oleks ebaõiglane. Kaebaja leiab, et ebaõiglane oleks jätta kulud tema kanda.

HKMS § 108 lg 11 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik.

Kohus leiab, et teadvalt õigusvastase haldusakti andmise korral menetluskulude haldusorgani kanda jätmine on õiglane ja mõistlik, mistõttu viidatud sätte kohaldamiseks alust ei ole.

Kuigi see ei puutu määruse tegemisel asjasse, peab kohus menetlusosaliste poolt esile toodud asjaoludest lähtuvalt vajalikuks märkida, et kaebaja saavutas kohtumenetluse, eelkõige esialgse õiguskaitse kohaldamise, tõttu endale soodsama kokkuleppe. Kui haldusorgan oleks andnud nõuetekohaselt kaalutlusõigust teostades põhjendatud haldusakti, ei oleks kohus väga tõenäoliselt esialgset õiguskaitset kohaldanud ning kaebaja oleks kaotanud läbirääkimistel eelise (ajaline surve kolmanda isiku projekti realiseerimisel).

Kristina Maimann Kohtunik