3-10-3381/13 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Einar Vene ja Madis Ernits Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 09.11.2012, Tartu Haldusasja number 3-10-3381 Haldusasi Valery Melnikovi kaebus Sotsiaalkindlustusameti Põhja Pensioniameti 04.10.2010. a otsuse nr 13983 tühistamiseks ja kohustava ettekirjutuse tegemiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 27.04.2011. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Valery Melnikovi apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Apellant Valery Melnikov Vastustaja Sotsiaalkindlustusameti Põhja Pensioniamet RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 27.04.2011. a otsus muutmata.

2. Jätta apellandi kulud tema enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast (HKMS § 212 lg 1), s.t kuni 10.12.2012. Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja on Eestis elav Vene Föderatsiooni kodanik, kes on viibinud Nõukogude armee kohustuslikus sõjaväeteenistuses 21.11.1966–15.12.1969. 16.10.2007 jõustus Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni valitsuse vaheline pensionilise kindlustamise alane koostöökokkulepe (koostöökokkulepe). Kaebaja esitas 17.09.2009 Sotsiaalkindlustusameti (SKA) Põhja Pensioniameti Rakvere büroole avalduse, milles palus Nõukogude armee kohustuslikus sõjaväeteenistuses viibitud aeg arvestada pensioniõigusliku staaži hulka kooskõlas koostöökokkuleppega.

2. SKA Virumaa Pensioniameti pensionide ja toetuste osakond arvestas 17.09.2009 esitatud avalduse alusel 30.12.2009. a otsusega nr 6110419 kaebuse esitaja pensioniõigusliku staaži hulka kohustusliku sõjaväeteenistuses viibitud aja alates avalduse esitamise päevast 17.09.2009.

3. Kaebaja esitas 17.02.2010 taotluse, milles soovis kohustusliku sõjaväeteenistuse aja arvestamist pensioniõigusliku staaži hulka tagasiulatuvalt alates 01.07.2005. 18.03.2010. a otsusega nr 4565 jättis SKA Põhja Pensioniameti Rakvere büroo pensionikomisjon taotluse rahuldamata.

4. 04.10.2010. a otsusega nr 13983 otsustas SKA Põhja Pensioniameti Rakvere büroo pensionikomisjon tunnistada alates 01.10.2010 kehtetuks SKA Virumaa Pensioniameti pensionide ja toetuste osakonna otsuse nr 6110419 ning mitte arvestada alates 01.10.2010 kaebaja pensioniõigusliku staaži hulka kohustuslikus sõjaväeteenistuses viibitud aega. Otsuses lähtuti Riigikohtu halduskolleegiumi 22.04.2010. a otsusest asjas nr 3-3-1-92-09.

5. Tartu Halduskohtusse saabus 28.12.2010 kaebus, milles kaebaja taotleb Põhja Pensioniameti 04.10.2010. a otsuse nr 13983 tühistamist ja kohustava ettekirjutuse tegemist. Kaebaja on seisukohal, et otsus nr 13983 on õigusvastane ja põhjendamatu õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumise tõttu. Sellest põhimõttest lähtudes oleks SKA Põhja Pensioniameti Rakvere büroo pidanud kaebaja arvates arvestama pensioniõigusliku staaži hulka kohustuslikus sõjaväeteenistuses viibitud aja isegi juhul, kui Virumaa Pensioniameti otsus nr 6110419 oli ekslik. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 67 lg 1 kohaselt isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamist otsustades arvestab haldusorgan ka isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima. Kaebaja usaldas, et Virumaa pensioniameti otsus nr 6110419 jääb kehtima.

6. SKA 01.03.2011. a vastuse kohaselt puudub kaebajal õigus saada Eesti Vabariigi poolt riiklikku pensioni Nõukogude armees kohustuslikus ajateenistuses viibitud aja eest. SKA tugines Riigikohtu 22.04.2010. a otsusele haldusasjas nr 3-3-1-92-09, milles Riigikohus on asunud seisukohale, et kõik sõjaväeteenistuses viibijad (s.h ka kohustuslikus ajateenistuses viibijad) kuuluvad 16.10.2007 jõustunud Eesti Vabariigi valitsuse ja Vene Föderatsiooni valitsuse vahelise pensionilise kindlustamise alase koostöökokkuleppe artikli 8 toimealasse ja neile koostöökokkulepe ei laiene. SKA viitas samuti Tallinna Ringkonnakohtu 17.09.2010. a haldusasjas nr 3-09-2614 tehtud otsuse p-le 14, milles kohus asus õigustatud ootuse küsimuses seisukohale, et kohtupraktika ei ole olnud sedavõrd pikaajaline ja väljakujunenud, et kokkuleppe õige tõlgendamine poleks enam lubatav.

7. Tartu Halduskohus jättis 27.04.2011. a otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjendustes tugines halduskohus Riigikohtu 22.04.2010. a otsuse nr 3-3-1-92-09 punktidele 41, 44 ja 45. Nimetatud seisukohad on halduskohtu arvates käesoleval juhul asjakohased ning nende järgi ei saa kaebuse esitaja teenistuse aega Nõukogude Armees lugeda koostöökokkuleppe alusel arvesse võtmisele kuuluva pensioniõigusliku staaži hulka. Koostöökokkuleppe art 8 sõnastusest ei saa teha järeldust, et erikokkuleppega reguleerimisele ei kuulu pensioni maksmine ajateenistuses või muus sõjaväeteenistuses oldud aja eest arvestatud staaži alusel. Mistahes kokkuleppe, sh Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kokkuleppe sõlmimine Vene Föderatsiooni relvajõudude Eesti Vabariigi territooriumil viibivate pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes ei tähenda, et sellise erikokkuleppega hõlmamata juhtumeid tuleks käsitleda koostöökokkuleppe kohaldamisalasse kuuluvatena. Erikokkulepet veel sõlmitud ei ole. Olukorras, kus koostöökokkuleppega pole kaebuse esitajale vaidlusaluse pensioniosa maksmist tagatud, ei ole võimalik asuda seisukohale, et tema õiguspärast ootust ning omandiõigust oleks piiratud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8. Apellatsioonkaebuses palub kaebaja Tartu Halduskohtu 27.04.2011. a otsuse täies ulatuses tühistada. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on halduskohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnormi, ebaõigesti hinnanud tõendeid ja rikkunud menetlusnormi.

Kaebaja on seisukohal, et halduskohtu viide Riigikohtu halduskolleegiumi otsusele nr 3-3-1-92-09 ei ole asjassepuutuv, kuna kaebaja on tuginenud vastustaja poolt õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõtte rikkumisele, mitte koostöökokkuleppe sätete tõlgendamisele.

Kaebaja ei ole enda sõnul väitnud, et Riigikohtu 22.04.2010. a otsus on ekslik, vaid leidis, et SKA rikkus oma 04.10.2010. a otsusega nr 13983 õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõtteid. Kaebaja arvates ei ole halduskohtu seisukoht, et seni puudus Riigikohtu praktikas väljendatud seisukoht, asjakohane, kuna apellant ei leidnud kaebuses, et tema õiguspärane ootus lähtub teiste isikute suhtes moodustatud kohtupraktikast.

Apellant on asunud oma elukorraldust muutma, sest tema sissetulek on suurenenud. HMS § 67 lg 1 kohaselt arvestab haldusorgan isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamist otsustades mh ka isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima. HMS § 67 lg 3 kohaselt kui ülekaaluka avaliku huvi tõttu tunnistatakse haldusakt isiku kahjuks kehtetuks, hüvitatakse isikule varaline kahju, mis tal haldusakti kehtima jäämise usaldamise tõttu on tekkinud või kindlasti tekib. Õiguspärase ootuse põhimõtte kohaselt oleks Põhja Pensioniamet pidanud arvestama kaebuse esitaja pensioniõigusliku staaži hulka kohustuslikus sõjaväeteenistuses viibitud aega isegi siis, kui Virumaa Pensioniameti otsus nr 6110419 on vale.

9. 30.05.2011. a vastuses apellatsioonkaebusele nõustub vastustaja Tartu Halduskohtu 27.04.2011. a otsuses toodud seisukohtadega ja palub apellatsioonkaebus jätta täies ulatuses rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 27.04.2011. a otsus muutmata.

11. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Kaebaja on apellatsioonkaebuses väitnud, et SKA on rikkunud õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. Õiguskindluse põhimõte kaitseb usaldust haldusakti kehtimajäämise suhtes. Selle põhimõtte kohaselt tekib haldusorganil kohustus kontrollida, kas isikul on õiguspärane ootus haldusakti kehtimajäämise suhtes ja kas see kaalub üles avaliku huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. Samas ei välista see põhimõte võimalust haldusakt siiski kehtetuks tunnistada. Õiguspärase ootuse põhimõte väljendub eelkõige HMS §-s 67, mis reguleerib isiku õiguspärase ootusega arvestamist, ehk usalduse kaitset.

HMS § 66 lg 1 kohaselt võib õigusvastase haldusakti, arvestades §-s 67 sätestatut, isiku kahjuks kehtetuks tunnistada nii edasiulatuvalt kui ka tagasiulatuvalt. HMS § 67 lg 1 järgi arvestab haldusorgan isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamist otsustades peale käesoleva seaduse § 64 lõikes 3 sätestatu ka isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima, avalikku huvi ja haldusaktiga koormatud isiku huvi, et haldusakt tunnistatakse kehtetuks.

HMS § 64 lg 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse teostamisel arvestada haldusakti andmise ja haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule, haldusakti andmise menetluse põhjalikkust, haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust ning nende seost isiku osalemisega haldusakti andmise menetluses ja isiku muu tegevusega, haldusakti andmisest möödunud aega ning muid tähtsust omavaid asjaolusid. Nimetatud sätetest tuleneb haldusorganile ulatuslik kaalutlusruum haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistamisel ning asjaolud, millega kehtetuks tunnistamise otsustamisel tuleb arvestada (RKHKo 24.11.2011, 3-3-1-74-11, p 17).

Eelnevast tulenevalt võib soodustava haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistada siis, kui isikul ei ole õiguspärast ootust haldusakti kehtimajäämise suhtes või kui õiguspärane ootus ei kaalu üles haldusakti kehtetuks tunnistamise vajadust. Õiguspärase ootuse tekkimiseks peab kõigepealt esinema alus, milleks on kehtiv haldusakt. Teiseks peab isik olema asunud oma elukorraldust muutma, kusjuures ei tohi esineda usaldust või selle kaitset välistavaid tingimusi. Lisatingimusena peab isiku huvi haldusakti kehtima jäämise vastu kaaluma üles avaliku huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks (HMS § 67 lg 2).

12. Käesoleval juhul on soodustav haldusakt, ehk otsus, millega SKA määras koostöökokkuleppele tuginedes kaebaja pensioniõigusliku staaži hulka Nõukogude armees teenitud aja, tunnistatud kehtetuks põhjusel, et kaebaja kuulub Riigikohtu halduskolleegiumi 22.04.2010. a otsuse nr 3-3-1-92-09 seisukohtade alusel isikute hulka, kellele koostöökokkulepe ei laiene. Asjakohased on järgmised seisukohad: a) koostöökokkuleppe artikli 2 järgi laieneb koostöökokkulepe kõikidele kodanike pensionilise kindlustamise liikidele, mis on määratud või määratakse poolte seadusandlusega, välja arvatud kokkuleppe artiklis 8 ette nähtud juhtudel. Artiklis 8 nimetatakse „Relvajõudude, Riikliku Julgeoleku organite ja sisevägede endiseid sõjaväelasi, Siseministeeriumi ametkondade juhtivning reakoosseisu endiseid töötajaid, teiste sõjaväeformeeringute esindajaid ning nende perekonnaliikmeid“ ja nähakse ette, et nimetatud isikute pensioniline kindlustamine teise poole territooriumil reguleeritakse erikokkuleppega (p 41); b) artiklist 8 saab järeldada, et selles nimetatud isikute pensioniline kindlustamine kõigis koostöökokkuleppega hõlmatud aspektides reguleeritakse erikokkuleppega ning koostöökokkulepe pole nimetatud isikute suhtes kohaldatav. Koostöökokkuleppejärgne pensioniline kindlustamine hõlmab ka vanaduspensioni määramisel ja ümberarvutamisel koostöökokkuleppe artiklis 4 nimetatud pensioniõigusliku staaži arvessevõtmist. See, et koostöökokkulepe ei laiene artiklis 8 nimetatud isikutele, tähendab seda, et need isikud ei saa artiklis 8 nimetatud staatusele tuginevalt taotleda koostöökokkuleppega sätestatud õiguste kasutamist, sh taotleda artikliga 8 hõlmatud isikuna teenistuses oldud aja arvamist pensioniõigusliku staaži hulka (p 44); c) koostöökokkuleppe artiklis 8 kõneldakse relvajõudude sõjaväelastest. Endise NSVL relvajõudude sõjaväelaste hulka kuulusid mitte ainult ohvitserid, lipnikud, mitšmanid ja üleajateenijad, vaid ka rea-, seersantja vanemkoosseisu ajateenijad. Seega kuuluvad kõik nimetatud isikud artikli 8 toimealasse ja neile ei laiene koostöökokkulepe (p 45).

13. Kaebaja on viibinud Nõukogude armee kohustuslikus sõnaväeteenistuses, mistõttu on tema puhul tegemist koostöökokkuleppe artikkel 8 toimealasse kuuluva isikuga, kellele koostöökokkulepe ei laiene. Seega ei ole kaebajale koostöökokkuleppega vaidlusaluse pensioniosa maksmist tagatud ning kaebaja ei saa pensioni ümberarvutamisel või määramisel koostöökokkuleppele tugineda, sest tema pensioniõigusliku staaži arvutamisel see kokkuleppe kohaldamisele ei kuulu. Järgnevalt tuleb kontrollida, kas kaebajal on tekkinud õiguspärane ootus haldusakti kehtimajäämise suhtes, ehk selle suhtes, et koostöökokkuleppe ebaõige tõlgenduse alusel ebaõigesti pensioniõigusliku staaži hulka arvatud kohustuslikus sõjaväeteenistuses viibitud aega ka edaspidi pensioniõigusliku staaži arvutamisel arvestatakse ning et pensioni valedel alustel arvutatud staaži eest jätkuvalt edasi makstakse.

14. Isiku usaldus muutub kaitstavaks alles siis, kui see on endaga kaasa toonud reaalsed tagajärjed, mis on sätestatud HMS § 67 lg-s 2. Ainuüksi lootus, et haldusakt jääb kehtima, ei ole veel haldusakti kehtetuks tunnistamist välistavaks asjaoluks.

HMS § 67 lg 2 kohaselt ei tohi haldusakti tunnistada kehtetuks isiku kahjuks, kui isik on haldusakti kehtima jäämist usaldades kasutanud ära haldusakti alusel saadud vara, teinud tehingu oma vara käsutamiseks või on muul viisil muutnud oma elukorraldust ja tema huvi haldusakti kehtima jäämiseks kaalub üles avaliku huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. Kaebaja on väitnud, et ta on sissetuleku suurenemise tõttu asunud oma elukorraldust muutma, kuid ei ole selgitanud, milles elukorralduse muutmine seisneb.

15. Ühtlasi on kaebaja viidanud HMS § 67 lg-le 3, mille kohaselt hüvitatakse isikule varaline kahju, mis tal haldusakti kehtima jäämise usaldamise tõttu on tekkinud või kindlasti tekib, kuid ei ole selgitanud, milles talle väidetavalt tekkinud kahju seisneb. Ringkonnakohus on seisukohal, et haldusorgani veast koostöökokkuleppe kohaldamisel ei saa tuletada isiku subjektiivset õigust nõuda ebaõige praktika jätkamist olukorras, kus ta ei ole näidanud, et sellisele ootusele tuginedes on ta oma elukorraldust muutnud või et tal on tekkinud kahju.

16. Seega ei ole ükski § 67 lg-s 2 sätestatud tingimus täidetud, mistõttu ei ole kaebajal tekkinud õiguspärast ootust haldusakti kehtimajäämise suhtes. Kohus ei pea vajalikuks analüüsida avaliku huvi kaalukust haldusakti kehtetuks tunnistamiseks, kuna õigusvastase haldusakti saab jätta kehtima üksnes siis, kui esinevad mõlemad tingimused – vähemalt üks §

67 lg-s 2 loetletud juhtum ning isiku huvi, mis peab olema kaalukam avalikust huvist. Kuna antud juhul ei ole kaebajal tekkinud õiguspärast ootust haldusakti kehtimajäämise suhtes, ei ole juba sel põhjusel võimalik jätta õigusvastast haldusakti kehtima.

17. Eeltoodud põhjustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning HKMS § 108 lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud apellandi enda kanda.

Maili Lokk Einar Vene Madis Ernits