2-11-50539/38 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Kai Kullerkupp, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

05. november 2012 Tartu

Tsiviilasja number

2-11-50539

Tsiviilasi

Ene Nõlvak-Donohoe

hagi

Swedbank AS

vastu

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

1 595 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 02. aprilli 2012 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ene Nõlvak-Donohoe apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

16. oktoober 2012

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): Ene Nõlvak-Donohoe

(isikukood: XXXXXXXXXXX), esindaja advokaat

Eero Tonka Vastustaja (kostja): Swedbank AS

(registrikood: 10060701), esindaja Külli Reinfeld

RESOLUTSIOON

Jätta

apellatsioonkaebus

rahuldamata

ja

Tartu

Maakohtu 02. aprilli 2012 otsus muutmata.

Menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jätta Ene

Nõlvak-Donohoe kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei

ole sätestatud teisiti.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus

ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Ene Nõlvak-Donohoe (hageja) esitas hagi Swedbank AS (kostja) vastu, milles taotles

Swedbank AS 29. juuli 2011 avalduse alusel alustatud laenulepingu nr XXXXXX-EV

sundtäitmise lubamatuks tunnistamist ja hagi tagamiseks Tartu kohtutäitur Oksana Kutšmei

täitemenetluse nr XXXXXX peatamist.

Hagiavalduses esitatud põhjenduste kohaselt uuendasid kostja, hageja ja hageja abikaasa

Sean Thomas Donohoe 12. augustil 2010 poolte vahel sõlmitud laenulepingut nr XXXXXX-EV.

30. juunil 2011 sai hageja teada, et kostja oli laenulepingu ühepoolselt alates 27. juunist 2011

lõpetanud. Enne lepingu lõpetamist kostja hagejale võlaõigusseaduse (VÕS) § 416 lg-s 1

sätestatud täiendavat tähtaega kohustuste täitmiseks ei andnud ega VÕS § 416 lg-s 2 sätestatud

võimalust läbirääkimisteks ei pakkunud.

Lepingu tagatisena seati hüpoteek korteriomandile XXXX Tartu, mis on hageja kodu. Kostja

alustas laenulepingu sundtäitmist. Kostja kinnitas, et ta on alates 01. augustist 2011 teadlik, et

hageja abikaasa on laenulepingu erakorralise lõpetamise Tarbijakaebuste komisjonis

vaidlustanud ja vaidlus Tarbijakaebuste komisjonis on alles pooleli, kuid sellele vaatamata

soovis kostja alustatud täitemenetluse jätkamist.

Hageja hinnangul oli kostja poolt laenulepingu ülesütlemine tühine ja õiguslikud alused lepingu

sundtäitmisele pööramiseks ei olnud saabunud. Hageja ei saanud kostjalt osamaksete võlgnevuse

tasumise nõuet ega lepingu ülesütlemise hoiatust. Kostja ei andnud enne Lepingu ülesütlemist

mitte ühtegi tähtaega puudujääva summa tasumiseks, nagu nõuab VÕS § 416 lg 1 ja lepingu

tüüptingimuste p 10.1.2. Kostja ei selgitanud enne lepingu ülesütlemist, milles hageja täitmata

kohustused seisnevad ega esitanud hagejale täitmata kohustuste arvestust. Kostja ei pakkunud

hagejale VÕS § 416 lg-s 2 sätestatud võimalust kokkuleppele jõudmise eesmärgil läbirääkimiste

pidamiseks.

Hageja ei nõustunud, et kolme lepingust tuleneva makse mittetasumisel oli kostjal õigus

laenuleping üles öelda. Hageja väitel olid pooled soodsamalt kokku leppinud laenulepingu

tüüptingimuste p-s 10.1.2, kui on seaduses kirjas. Nimetatud punktis lepiti kokku, et olulised on

kolm üksteisele järgnevat laenusumma osamakset ja sinna hulka ei arvestata intressi. Kui kostja

ütles lepingu üles, siis oli võlg pisut üle 300 € ehk üle kahe laenu osamakse summa.

Eeltoodust lähtudes ei olnud laenulepingust tulenevad hageja kohustused kostja poolt

29. juuli 2011 täitmisavalduses märgitud ulatuses sissenõutavaks muutunud, mistõttu palus

hageja tunnistada kostja avalduse alusel alustatud sundtäitmine lubamatuks.

Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuvalt pidi hageja juba hiljemalt 11. juunil 2011

olema kostja 08. juuni 2011 teatest teada saanud.

Lisaks sellele, et hageja ei saanud kostja 08. juuni 2011 teadet, ei sisaldunud kostja teates

ülesütlemisavaldus ja ka kättetoimetamise korral ei oleks saanud selle teate alusel laenuleping

lõppeda.

Nähtuvalt kostja 28. augusti 2011 teatest lõpetas kostja laenulepingu ühepoolselt 27. juunil 2011.

Eelnevast

võib

aru

saada,

et

kostja

tegi

laenulepingu

lõpetamise

tahteavalduse

(ülesütlemisavalduse) 27. juunil 2011. Vastavalt TsÜS § 69 lg-le 1 muutub lepingu

ülesütlemisavaldus kehtivaks teise lepingupoole poolt kättesaamisega. Hageja kostjalt

laenulepingu ülesütlemise avaldust saanud ei ole. Seega ei saa kostja laenulepingu lõppemisele

tugineda.

Kostja viidatud hageja abikaasa 31. mai 2011 kiri oli tingitud sellest, et nii hagejal kui hageja

abikaasal puudus ülevaade, milliste laenulepingute katteks kostja hageja pangakontolt summasid

kinni peab.

31. mai 2011 teatest ei ole võimalik kuidagi välja lugeda, et hageja ja hageja abikaasa oleksid

soovinud, et kostja ütleks lepingu üles.

2. Kostja Swedbank AS vaidles hagile vastu ja taotles hagiavalduse rahuldamata jätmist.

Vastuväidete kohaselt edastas kostja 08. juunil 2011 hagejale ja hageja abikaasale laenulepingu

ülesütlemise teatise, kuivõrd laenusaajad jäid viivitusse kolme üksteisele järgneva intressi

osamaksega. Laenusaajad kohustusid 30. märtsil 2011 tasuma intressi summas 204,24 €.

Nimetatud kuupäeval intressi ei tasutud; intress tasuti 08. aprillil 2011 summas 84,60 €. Seega

jäid laenusaajad 30. märtsi 2011 intressimaksega võlgnevusse. 30. aprillil 2011 kohustusid

laenusaajad tasuma intressi summas 210,36 €, mida ei tasutud. 30. mail 2011 kuulus tasumisele

intress summas 203,40 €, mida samuti ei tasutud. Eeltoodust nähtus, et laenusaajad olid

viivituses või täielikult võlgnevuses vähemalt kolme üksteisele järgneva intressi maksega. Samas

nähtus laenukaardi väljavõttelt, et laenusaajad olid intressimaksega viivituses juba alates

30. jaanuarist 2011 ja põhiosa maksega 28. veebruarist 2011. Kostja oli seisukohal, et

08. juuni 2011 seisuga esines alus laenulepingu ülesütlemise teadete väljastamiseks ja ka

ülesütlemiseks, kuivõrd laenusaajad ei kustutanud võlgnevust hoolimata täiendavalt antud

tähtajast. Lepingu kohaselt oli kohustuseks tasuda nii põhisumma kui ka intressid. Lepingu

tüüptingimuste p-s 10.1.2. on sulgudes välja toodud, et „sh kolme üksteisele järgneva

laenusumma osamaksega“. Tegemist on vaid ühe näite, mitte ammendava loeteluga.

Hageja aadressiks on XXXX 3-3 Tartu. Kostja edastas 08. juunil 2012 laenusaajatele lepingu

ülesütlemise teatise aadressile XXXX 3-3 Tartu nii tähitud postiga kui ka lihtkirjana. Lisaks

saatis kostja ülesütlemise teatise ka e-posti vahendusel aadressile enen@htg.tart.ee, mille hageja

ise oli kostjale avaldanud. Hagejale tähitult edastatud lepingu ülesütlemise teatis tagastati

kostjale hoiutähtaja möödumise tõttu, kuna adressaat otsustas kirjale postiasutusse mitte järele

minna. Kuivõrd laenusaajad elavad reaalselt aadressil XXXX Tartu, kuhu kostja edastas lepingu

ülesütlemise teatise ka lihtkirjana, siis on selge, et laenusaajad said ülesütlemise teatised kätte ja

ülesütlemise teatis tuleb lugeda hagejale kättetoimetatuks tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 69 lg 2 järgi. Laenusaajate vastuväited on väheusutavad.

Kostja märkis, et kuna laenusaajad ei täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusi neile

täiendavalt antud tähtaja jooksul, siis luges vastustaja lepingu ühepoolselt ülesöelduks ja edastas

laenusaajatele 28. juunil 2011 sellekohase teatise nii tähitud postiga kui ka lihtkirjana. Oluline

on, et 28. juunil 2011 tähitult saadetud teatised on laenusaajad kätte saanud/vastu võtnud

30. juunil 2011 (selle üle poolte vahel vaidlus puudub).

Kuivõrd lepingu ülesütlemise teatis oli saadetud 08. juunil 2011, siis hiljemalt 11. juunil 2011 oli

apellant kirja kätte saanud ja seega oli tal enam kui kaks nädalat aega selleks, et võlgnevus

kustutada.

Asjaolu, et nii hageja kui ka hageja abikaasa said lepingu ülesütlemise teatise kätte, kinnitab

hageja abikaasa oma 11. juuli 2011 Tarbijakaebuste komisjonile esitatud kaebuses, milles hageja

abikaasa märgib, et ta sai lepingu ülesütlemise teatise kätte 22. juunil 2011. Kui hageja abikaasa

sai teatise kätte 22. juunil 2011, siis ilmselgelt oli sellest teadlik ka hageja.

31. mail 2011 tegi hageja abikaasa avalduse, milles avaldas, et laenusaajad ei täida vaidlusalusest

lepingust tulenevaid kohustusi seni, kuni on veendunud, et lepingust tuleneva kodulaenu

teenindamine on tagatud.

Kostja oli seisukohal, et leping öeldi korrektselt üles ja hagejale anti täiendav tähtaeg kohustuse

täitmiseks ning läbirääkimiste pidamiseks. Lepingu ülesütlemine oli kehtiv, mistõttu oli ka

täitemenetluse algatamine põhjendatud.

Kostja hinnangul toimus lepingu ülesütlemine korrektselt. Kostja ei käitunud vaenulikult,

ebatavaliselt ega hageja suhtes alandavalt ning hageja sellekohased väited on paljasõnalised ja

tõendamata.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 02. aprilli 2012 otsusega E. Nõlvak-Donohoe hagi Swedbank AS vastu

sundtäitmise

lubamatuks

tunnistamiseks

rahuldamata

ja

tühistas

Tartu

Maakohtu

24. oktoobri 2011 määruse alusel hagi tagamise abinõuna rakendatud täitemenetluse peatamise

Tartu tööpiirkonna kohtutäitur Oksana Kutšmei menetluses olevas täiteasjas nr XXXX.

Maakohus leidis, et poolte vahel on vaidlus selles, kas kostja poolt õiguskaitsevahendina

kasutatud laenulepingu ülesütlemine oli õiguspärane.

Maakohus hindas esmalt lepingu ülesütlemise formaalsete eelduste täitmist. Kuivõrd kostja luges

laenulepingu ülesöelduks 08. juunil 2011 vormistatud lepingu ülesütlemise teatise alusel, lähtus

maakohus lepingu ülesütlemise nõuetele vastavuse kontrollimisel nimetatud teatisest.

Hageja leidis, et lepingu ülesütlemise hoiatust kostja hagejale ei saatnud, ei andnud enne lepingu

ülesütlemist hagejale tähtaega puudujääva summa tasumiseks, ei selgitanud hagejale täitmata

kohustusi ja ei pakkunud hagejale võimalust kokkuleppele jõudmise eesmärgil läbirääkimiste

pidamiseks.

Vaidluses laenulepingu ülesütlemise teatise kättesaamise üle nõustus maakohus kostjaga, et

ülesütlemine toimetati hagejale kätte kooskõlas lepinguga ja tuleb lugeda hageja poolt

kättesaaduks ning tema suhtes kehtivaks. Kostja poolt maakohtule esitatud e-kirja ja panga

programmi väljavõttest (tl 77, 120) ning tagastatud tähtkirja ümbriku ärakirjast (tl 119) nähtus, et

kostja

saatis

08. juunil 2011

lepingu

ülesütlemise

teatise

hageja

e-posti

aadressile

enen@htg.tartu.ee ja postitas lihtkirja ning tähitud kirjana hageja aadressil XXXX 3-3 Tartu.

Nimetatud aadressid on hageja aadressid 12. augustil 2010 sõlmitud laenulepingu järgi.

XXXX 3-3 Tartu on hagejale kuuluva kinnisvara asukoht ja tema elukoha aadress ka käesolevas

kohtumenetluses ning hageja ei ole väitnud, et see ei oleks tema elukoht.

Lepingu tüüptingimuste p 11. 4 kohaselt edastatakse lepinguga seotud teated teise poole lepingus

või hilisemas kirjalikus teatises märgitud posti või e-posti aadressil või hageja internetipanga

kaudu või hageja poolt aktsepteeritud teise elektroonilise kanali kaudu. Maakohus, lähtudes

TsÜS § 69 lg-test 1 ja 3 oli seisukohal, et kostja toimetas ülesütlemisavalduse hagejale kätte

kooskõlas lepinguga. Maakohtule ei olnud teada asjaolusid, mis oleks osutanud sellele, et hagejal

esinesid objektiivsed takistused saadetud teatisega tutvumiseks. Kostja poolt välja saadetud

tähitud kirja ei õnnestunud hagejale allkirja vastu üle anda. Maakohtule ei esitatud

väljastusteateid, kust selgunuks kirja väljastamise katse või postisaadetise saabumise kohta

hageja postkasti teate jätmise aeg. Arvestades Eesti Posti kvaliteedistandardeid, mille järgi

riigisisene tähtstandardkiri edastatakse saajale postitamise päevale ülejärgneval postkontori

tööpäeval, tuleb teatise saamise ajaks lugeda 11. juuni 2011, millest lepingu ülesütlemise

tähtpäevani, s.o 27. juunini 2011, möödus 16 kalendripäeva. Seega öeldi leping üles järgides nii

VÕS § 416 lg-s 1 kui ka tüüptingimuste p-s 10.1.2 sätestatud tähtaega ja hagejal oli kaks nädalat

aega võlgnevuse kustutamiseks.

Maakohus oli seisukohal, et hageja hoidus teadlikult elukoha aadressil postisaadetiste

vastuvõtmisest, püüdes sel teel vältida lepingu ülesütlemist. 12. augusti 2010 lepingus oli

hagejaga kaaslaenusaajaks tema abikaasa. Hageja abikaasa märkis 11. juuli 2011 kaebuses

Tarbijakaebuste komisjonile (tl 19-20), et ta sai lepingu ülesütlemise teatise kätte

22. juunil 2011, kuid et hageja ei ole kostjalt ühtegi teadet saanud.

Käesoleval juhul tõid ühe solidaarvõlgniku tehtud toimingud tagajärgi ka teise solidaarvõlgniku

suhtes. Olles vastastikku teadlikud tekkinud võlgnevusest ja kostja poolt laenulepingu

ülesütlemisest, ei tasunud kumbki solidaarvõlgnikest võlgnevust (seda enam, et hageja väitel olid

tasumisele kuuluvad lepingujärgsed osamaksed hoiustatud laenusaajate poja kontol), ei võtnud

kostjaga ühendust tekkinud olukorra selgitamiseks ega võimaluse leidmiseks kokkuleppele

jõudmiseks. Lisaks eeltoodule teatas hageja abikaasa esindaja juba 31. mai 2011 avalduses

kostjale (tl 82), et laenusaajad tasuvad lepingu (laenulepingu nr XXXXXX-EV) osamaksetele

vastavad summad oma alaealise poja kontole AS-s Swedbank. Nimetatud avaldusega teatasid

laenusaajad kostjale lepingu teadlikult ja tahtlikult täitmata jätmisest. Lepingust tulenevate

kohustuste täitmata jätmine tingib üldjuhul lepingu ülesütlemise ja sellest pidid laenusaajad

mõistlikult aru saama.

Maakohus leidis, et hageja väide, et tarbijakrediidilepingu ülesütlemine eeldab VÕS § 416 alusel

eraldi ülesütlemise avalduse esitamist pärast täiendava tähtaja tulemusteta möödumist, ei tulene

VÕS-st ega pooltevahelisest lepingust. Hagejale saadetud lepingu ülesütlemise teatisest (tl 74)

nähtub selgelt hageja lepingujärgne võlgnevus 845,15 € (sh põhiosa võlgnevus 306,78 €, viivis

põhiosa võlgnevuselt 1,77 €, intresside võlgnevus 533,40 €, menetlustasu võlgnevus 3,20 €;

laenu jääk koos põhiosa võlgnevusega 46 396,09 €) ja kostja tahe lõpetada leping ennetähtaegselt

ühepoolselt. Antud juhul sidus kostja lepingu ülesütlemise lepingust tulenevate kohustuste

kohase täitmisega hagejale antud täiendava tähtaja jooksul 23. juuniks 2011. Hoiatusega

sõnastuses „Nimetatud tähtajaks kohustuste täitmata jätmisel on Swedbank AS sunnitud

ennetähtaegselt lugema lõppenuks Teiega sõlmitud lepingud /…/“ on määratud lepingu

ülesütlemise tingimused ja ajahetk, seega puudub vajadus täiendavaks eraldi teatiseks

ülesütlemise toimumise kohta.

Riigikohus selgitas otsuse 3-2-1-5-10 p-s 11, et ekslik on hageja arusaam, et ringkonnakohus on

kohaldanud vääralt VÕS § 116 lg-t 5, kui leidis, et pärast täitmiseks antud tähtaja möödumist ei

pidanud kostja saatma hagejale eraldi ülesütlemisavaldust. Tulenevalt VÕS § 116 lg-st 5 võib

VÕS §-s 114 nimetatud täiendava tähtaja andmisel kahjustatud lepingupool määrata, et juhul, kui

teine lepingupool ei täida täiendava tähtaja jooksul oma kohustust, loeb kahjustatud lepingupool

ennast lepingust taganenuks. Kahjustatud lepingupool ei või sel viisil lepingust taganeda, kui

kohustus, mida lepingut rikkunud lepingupool täiendava tähtaja jooksul ei täitnud, moodustas

tema lepingulistest kohustustest ebaolulise osa. Riigikohus on otsuse nr 3-2-1-53-09 p-s 11

leidnud, et lepingust taganemine ja ülesütlemine on sarnased õiguskaitsevahendid, millele

kohaldatakse ka analoogseid reegleid. Nii võib VÕS § 196 kohaldamisel osutuda vajalikuks

tugineda ka taganemise sätetele. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde ja leiab, et

VÕS § 116 lg-t 5 võib kohaldada ka lepingu ülesütlemise korral. Ringkonnakohus on õigesti

leidnud, et VÕS § 116 lg-st 5 järelduvalt võib juba täitmiseks täiendava tähtaja andmise

avalduses ette näha, et kohustuse täiendava tähtaja jooksul täitmata jätmise tagajärjeks on

lepingu lõpetamine.

Lepingu tüüptingimuste p 10.1.2 kohaselt oli kostjal õigus leping üles öelda ja nõuda tagastamata

laenusumma, tasumata intressi, lepingutasu, viiviste, trahvide ja teiste laenulepingu ja

laenulepingu tüüptingimustest tulenevate nõuete täitmist laenusaajalt 20 pangapäeva jooksul

pärast kostjalt vastavasisulise teatise saamist, kui laenusaaja ei täitnud kohaselt lepingust

tulenevaid maksekohustusi (sh oli täielikult või osaliselt viivituses kolme üksteisele järgneva

laenusumma osamaksega ja ei tasunud võlgnevust ka pärast kahe nädala möödumist pangalt

vastavasisulise nõude saamisest) või ei tasunud viivist. Kostja hoiatas 08. juuni 2011 lepingu

ülesütlemise teatises, et tähtajaks summade tasumata jätmisel, on ta sunnitud asuma rakendama

kõiki seadusega võlausaldajale võimaldatud meetmeid oma nõuete rahuldamiseks, sh täite- ja/või

kohtumenetluste kaudu. 28. juuni 2011 teatises (tl 78) teatas kostja hagejale lepingu ühepoolsest

lõpetamisest 27. juunil 2011. Ühtlasi andis kostja hagejale kooskõlas lepingu tüüptingimuste

p-ga 10.1 vabatahtliku võlgnevuse tasumise tähtaja, s.o 13. juuli 2011 (21 pangapäeva lepingu

ülesütlemise teatise saamisest).

Järgnevalt kontrollis maakohus ülesütlemisavalduse materiaalsete eelduste täitmist. Lepingu

p 4.3 kohaselt kohustusid laenusaajad maksma laenusumma tagasi ja tasuma kostjale intressi

lepingus ja lepingu tüüptingimustes kokkulepitud tingimustel. Lepingu p 4.5 kohaselt oli kostjal

õigus võtta lepingu ja lepingu tüüptingimuste alusel tasumisele kuuluvad maksed maha lepingus

märgitud arvelduskontolt. Laenusaajad kohustusid tagama, et tasumisele kuuluvad summad

oleksid tähtaegselt lepingus märgitud arvelduskontol olemas.

Laenukaardi väljavõttelt (tl 73) nähtus, et laenusaajad kohustusid 30. märtsil 2011 tasuma

intressi summas 204,24 €. Nimetatud kuupäeval intressi ei tasutud; intress tasuti 8. aprillil 2011

summas 84, 60 €. Seega jäid laenusaajad 30. märtsi 2011 intressimaksega võlgnevusse.

30. aprillil 2011 kohustusid laenusaajad tasuma intressi summas 210, 36 €, mida ei tasutud.

30. mail 2011 kuulus tasumisele intress summas 203, 40 €, mida samuti ei tasutud. Eeltoodust

nähtus, et laenusaajad olid viivituses või täielikult võlgnevuses vähemalt kolme üksteisele

järgneva intressi maksega. Samas nähtus laenukaardi väljavõttelt, et laenusaajad olid

intressimaksega

viivituses

juba

alates

30. jaanuarist 2011

ja

põhiosa

maksega

28. veebruarist 2011. Seega esines hagejal 8. juuni 2011 seisuga osaline või täielik viivitus kolme

üksteisele järgneva osamaksega ja kostjal oli alus lepingu ülesütlemiseks, kuna laenusaajad

hoolimata täiendavalt antud vähemalt kahenädalasest tähtajast võlgnevust ei tasunud.

Maakohus ei nõustunud hageja väitega, et tüüptingimuste p-s 10.1.2 lepiti kokku soodsamalt kui

võlaõigusseaduses, et täielik võlgnevus peab olema tekkinud kolme üksteisele järgneva

laenusumma osamakse tasumisega, kusjuures intressi laenusumma osamakse sisse ei arvestata.

Viidatud tüüptingimuste p 10.1.2 annab kostjale lepingu ülesütlemise õiguse, kui laenusaaja ei

täida kohaselt lepingust tulenevaid maksekohustusi. Lepingu p 3.15 kohaselt on laenusaaja poolt

iga kuu pangale tasumisele kuuluv makse ehk annuiteetmakse laenusumma osamakse ja intressi

makse kokku. Tüüptingimuste p-s 10.1.2 on maksekohustusena sulgudes välja toodud, et seal

hulgas kolme üksteisele järgneva laenusumma osamaksega, mis on vaid üks näide laenusaaja

lepingust tulenevast maksekohustusest. Hageja tõlgendus laenusumma osamaksest looks

olukorra, kus laenusaaja võiks krediidiperioodi kestel jätta intressimaksed ilma mingite

sanktsioonideta tasumata ja vältida lepingu ülesütlemist seni, kuni ta teostab kolme järjestikuse

maksetähtpäeva kestel vähemalt ühe osaliselt vajaliku suurusega laenu põhiosa makse.

Maakohus ei nõustunud hagejaga ka selles, et hagejale ei pakutud kostja poolt võimalust

läbirääkimisteks, et leida võimalus kokkuleppele jõudmiseks. 08. juuni 2011 lepingu

ülesütlemise teatises juhtis kostja hageja tähelepanu sellele, et võimalike kokkulepete

saavutamiseks tuleks võtta ühendust probleemkrediidi spetsialistiga, kelle nimi, telefoni number

ja e-posti aadress olid teatises toodud. Läbirääkimiste tegelik toimumine ja kostja

kompromissivalmidus ei saa olla toimunud lepingu ülesütlemise kehtivuse eelduseks ega ka

aluseks sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude esitamisel.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. E. Nõlvak-Donohoe esitas Tartu Maakohtu 02. aprilli 2012 otsuse peale apellatsioonkaebuse,

milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja asja saatmist uueks lahendamiseks maakohtule.

Alternatiivselt palub apellant ringkonnakohtul asi ise lahendada, tühistada maakohtu 02. aprilli

2012 otsus täies ulatuses ja teha uus otsus, millega rahuldatakse hagi täies ulatuses ja jäetakse

kõik menetluskulud vastustaja kanda.

Apellatsioonkaebuses toodud põhjenduste kohaselt:

1) ei informeerinud vastustaja apellanti sissenõutavaks muutunud võlgnevusest ega andnud

täiendavat tähtaega puudujääva summa tasumiseks;

2) ei ole vastustaja tõendanud lepingu ülesütlemise teatise e-kirjaga apellandile saatmist ega selle

apellandini jõudmist. E-kirja väljavõttest (tl 77) ei nähtu, et selline e-kiri oleks kunagi vastustaja

serverist välja saadetud või apellandi e-postkasti laekunud ja, et apellandil oli võimalik e-kirja

avada ja selle sisuga tutvuda või milline on see muu asjaolu, millest tulenevalt apellant teadis või

pidi teadma vastustaja poolt talle nimetatud e-kirja saatmisest või selle sisust. Vastustaja poolt

esitatud e-kirja väljatrükk ei tõenda selle adressaadile saatmist ega adressaadi poolt kättesaamist

TsÜS § 69 lg 2 mõistes. Vastustaja paljasõnaline kinnitus e-kirja saatmise kohta ei tõenda

adressaadi mõistlikku võimalust e-kirja sisuga tutvuda.

Riigikohus leidis otsuses nr 3-2-1-123-07 (p 12), et „E-postiga saadetud teate saab lugeda

kättesaaduks, kui see on jõudnud saajani ja tal on mõistlik võimalus teatega tutvuda. Kolleegiumi

arvates on e-kiri jõudnud saajani, kui see on saabunud saaja või tema valitud teenusepakkuja

serverisse, kuid e-kiri on kätte saadud alles siis, kui saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda.“.

Samas otsuse p-s 14 leidis Riigikohus, et „e-kirja tähtaegselt saajani jõudmise riski kannab

eelkõige saatja, sest tema valib teate saatmise viisi. Kui saatja edastab teate e-postiga, siis kannab

ta teate kadumise riski kuni hetkeni, mil e-kiri jõuab saajani. Riskide hajutamiseks saab saatja

valida kindlama viisi teate edastamiseks, sh nõuda e-kirja kättesaamise kinnitust. Kui saatja

e-kirja kättesaamise kinnitust ei nõudnud, peab saatja tõendama, et teade jõudis tähtaegselt

saajani. E-kirja saajani jõudmist ei saa saatja tõendada saadetud e-kirja väljavõttega, sest see ei

tõenda e-kirja jõudmist saajani. Usaldusväärseks tõendiks võib olla aga nt kolmandast isikust

teenusepakkuja serveri väljavõte selle kohta, et e-kiri saabus teatud ajal tema serverisse.“

Käesolevas asjas vastustaja Lepingu ülesütlemise teatise e-kirjaga apellandile saatmist ega selle

apellandini jõudmist tõendanud ei ole. Vastustaja poolt esitatud pangaprogrammi väljavõtte

ärakiri (tl 120) ei tõenda apellandile sellel märgitud kirja saatmist ega apellandini jõudmist;

3) ei ole vastustaja tõendanud lepingu ülesütlemise teatise posti teel apellandile saatmist ega

apellandi mõistlikku võimalust teatisega tutvumiseks. Vastustaja poolt esitatud tähtkirja ümbriku

ärakiri (tl 119) tõendab, et ümbrik tagastati vastustajale ilma, et see oleks apellandile üle antud.

Riigikohus märkis otsuses nr 3-2-1-8-09 (p 11): „Kostja II on kinnitanud, et ta saatis

laenulepingu ülesütlemise avalduse laenusaajale tähitud kirjaga. Kuna kohtud tuvastasid, et

laenusaaja pole lepingu ülesütlemise avaldust kätte saanud, vaid see on tagastatud kostjale II, siis

tuleb järeldada, et laenusaajale jäeti postkasti teade kostjalt II saabunud tähitud kirja kohta,

millele laenusaaja postiasutusse järele ei läinud ja see tagastati kostjale II. Seega tuleb lahendada

küsimus, kas tahteavalduse saab lugeda TsÜS § 69 lg 3 teise lause tähenduses kättesaaduks, kui

tahteavalduse saaja postkasti tähitud kirja saabumise teate panemisest on möödunud mõistlik

aeg. Kolleegium vastab sellele küsimusele eitavalt. Tähitud kirja saabumise ja postiasutusse

hoiustamise teatis ei sisalda teavet saabunud kirja sisu kohta. Seetõttu puudub tahteavalduse

saajal mõistlik võimalus tahteavalduse sisuga tutvuda ja seega ei saa lugeda tahteavaldust

kättesaaduks. Järelikult ei olnud laenusaaja praeguses asjas krediidilepingu ülesütlemise avaldust

kätte saanud ja ülesütlemine tähitud kirja saabumise teate postkasti panekuga ei olnud

toimunud.“

Käesolevas asjas ei ole vastustaja tõendanud, et apellant pidi olema teadlik vastustaja väidetud

tähitud kirja postkasti saabumisest ja, et apellant pidi olema teadlik teate sisust. Vastustaja ei ole

selgitanud, millisest asjaolust nähtuvalt pidi apellant vastustaja 08. juuni 2011 tähitud kirjast

teadma, sh millisest asjaolust nähtuvalt pidi apellant teadma, et 08. juuni 2011 tähitud kiri oli

üldse saadetud seoses laenulepinguga nr XXXXXX-EV ja mitte seoses mõne muu pooltevahelise

õigussuhtega või millisest asjaolust tulenevalt pidi apellant teadma või aru saama, et

08. juuni 2011 tähitud kiri sisaldas õigussuhte vastustajapoolset ülesütlemise teatist;

4) on vastustaja 08. juuni 2011 teatis tühine. VÕS § 416 lg 1 kohaselt peab krediidiandja enne

lepingu ülesütlemist andma tarbijale vähemalt kahenädalase tähtaja puudujääva summa

tasumiseks. Maakohus nõustus vastustajaga, et vastustaja eeldas, et apellant saab teatise kätte

11. juunil 2011.

Vastavalt

TsÜS §-le 135

lõppenuks

pärast

11. juuni 2011

saabumist

algav tähtaeg 27. juunil 2011. Isegi juhul, kui vastustaja postitanuks teatise juba selle koostamise

kuupäeval 08. juunil 2011 (nimetatud asjaolu on käesolevas asjas tegelikult tõendamata)

ja apellant saanuks selle kohe järgmiselt päeval kätte, siis ka sellisel juhul ei saanuks

VÕS § 416 lg-s 1 määratletud tähtaeg lõppeda apellandi jaoks varem kui 27. juunil 2011 (23. –

26. juuni 2011 olid puhkepäevad). Seega sõltumata apellandi poolt vastustaja 08. juunil 2011

postitatud teatise kättesaamise kuupäevast oli 27. juuni 2011 igal juhul veel see päev, kui

vastavalt seadusele pidi apellandil veel olema aega puudujäävat summat tasuda ja vastustajal oli

keelatud laenulepingut lõpetada. Kui krediidiandja poolt enne tarbijakrediidilepingu ülesütlemist

tarbijale antud tähtaeg on lühem kui kaks nädalat, siis ka sellisel juhul on tarbijakrediidilepingu

ülesütlemine tühine.

Vaatamata sellele, et vastustaja oli teadlik, et 08. juunil 2011 postitatava teatega antav

VÕS § 416 lg-s 1 sätestatud tähtaeg ei saa lõppeda varem kui 27. juuni 2011, märkis vastustaja

08. juuni 2011 teates apellandile antava tähtaja viimaseks päevaks 23. juuni 2011. Lisaks märkis

vastustaja 28. juuni 2011 teates, et ta oli apellandiga sõlmitud lepingu ühepoolselt lõpetanud

alates 27. juunist 2011. Seega ei olnud vastustajal algusest peale mingit kavatsust võimaldada

apellandile seaduses ettenähtud täiendavat tähtaega;

5) esitas vastustaja kohtutäiturile avalduse lepingu sundtäitmiseks apellandi suhtes

täitemenetluse alustamiseks olukorras, kus apellant oli oma õiguste kaitseks ja vastustaja poolt

lepingu ülesütlemise vaidlustamiseks pöördunud Tarbijakaebuste komisjoni ja menetlus

Tarbijakaebuste komisjonis oli alles pooleli. Vastustaja selline käitumine annab tunnistust, et

tegelikkuses vastustajal ei olnud mingit kavatsust apellandile täiendavat aega kohustuste

täitmiseks võimaldada ega apellandiga võlgnevuse tasumiseks läbirääkimisi pidada;

6) ei nõustu apellant maakohtu seisukohaga, et 08. juuni 2011 teatises määrati lepingu

ülesütlemise tingimused ja ajahetk ning puudus vajadus täiendavaks eraldi teatiseks ülesütlemise

toimumise kohta. Vastustaja 08. juuni 2011 teatise algusosas viidati lepingule ja lõpuosas viitas

vastustaja võimalikule kavatsusele lugeda lõppenuks mitmed erinevad apellandiga sõlmitud

lepingud ning nõuda nendes erinevates lepingutes määratud laenujääkide ja krediidilimiitide

tagastamist („Nimetatud tähtajaks kohustuste täitmata jätmisel on Swedbank AS sunnitud

ennetähtaegselt lugema lõppenuks Laenusaajaga sõlmitud lepingud ning paluma lisaks

olemasolevatele võlgnevustele tasuda ka kasutuses olevad laenujäägid ning krediidilimiidid“).

Vastustaja 08. juuni 2011 teatest sõnaselget tahet tähtpäeva saabumisega lepingu lõpetamiseks ei

nähtu.

5. Swedbank AS vaidleb E. Nõlvak-Donohoe apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle

rahuldamata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) sai võlgnik ülesütlemise teatise kätte. Vastustaja edastas apellandile lepingu ülesütlemise

teatise kolmel erineval viisil – tähitud kirjana, lihtkirjana ja e-posti aadressi kasutades. Apellant

elab reaalselt aadressil XXXX 3-3 Tartus, kuhu vastustaja edastas lepingu ülesütlemise teatised

ka lihtkirjana. On selge, et tegelikkuses on apellant lepingu ülesütlemise teatise kätte saanud

(lihtkiri jäetakse adressaadi postkasti) ja tal oli mõistlik võimalus sellega tutvuda. Vastustaja on

seisukohal, et lepingu ülesütlemise teatis tuleb lugeda apellandile kättetoimetatuks

TsÜS § 69 lg 2 ja 3 järgi ja käesoleval juhul puuduvad igasugused asjaolud, mis osutaksid

sellele, et apellandil esinesid objektiivsed takistused saadetud teatisega tutvumiseks;

2) on ebaõige on apellandi väide, mille kohaselt vastustaja ei ole selgitanud, millisest asjaolust

nähtuvalt pidi apellant vastustaja 08. juuni 2011 ülesütlemise kirjast teadma, et 08. juuni 2011

tähitud kiri on üldse seotud seoses vaidlusaluse lepinguga nr XXXXXX-EV. 08. juuni 2011

ülesütlemise teatisest nähtub selgelt apellandi laenulepingu nr XXXXXX-EV järgne võlgnevus ja

vastustaja tahe lõpetada leping ennetähtaegselt ühepoolselt, kui lepingust tulenevaid kohustusi

täiendavalt antud tähtaja jooksul ei kustutata. Vastustaja on seisukohal, et nimetatud teatis on

vägagi selgesõnaline ning see ei saanud kuidagi olla apellandi jaoks arusaamatu;

3) püüab apellant segadust tekitada sellega, et märgib pidevalt, et poolte vahel oli sõlmitud mitu

lepingut. Käesolevasse vaidlusesse ei puutu kuidagi teised apellandi ja vastustaja vahel sõlmitud

lepingud ega asjaolu, et 08. juunil 2011 teatise väljastamise hetkel oli pooleli vaidlus

Tarbijakaitseametis. Tegemist on täiesti erinevate lepingutega, mis ei ole omavahel seotud ja kui

apellant otsustas lepingust tulenevaid kohustusi mitte täita, pidi ta mõistliku inimesena

arvestama, et see tingib lepingu ülesütlemise;

4) juhib vastustaja tähelepanu asjaolule, et kogu käesoleva tsiviilasja menetluse kestel ei ole

apellant ega ka teine laenusaaja teinud mitte ühtegi makset võlgnevuse kustutamiseks, hoolimata

sellest, et apellant ja teine laenusaaja ei ole kunagi eitanud võlgnevuse olemasolu. Lisaks on

apellant võõrandanud käesoleva tsiviilasja menetluse kestel ühe talle kuulunud kinnisasja ja

saanud selle müügist raha, millest ei ole aga mitte midagi tasutud lepingust tulenevate kohustuste

katteks;

5) kui apellant on seisukohal, et leping ei ole üles öeldud, siis on leping kehtiv ja apellandil

tuleks täita sellest tulenevaid kohustusi. Ei apellant ega tema abikaasa pole vaidlusalusest

lepingust tulenevaid kohustusi täitnud väga pika aja jooksul ega täida ka käesoleval ajal.

Järelikult on ka apellant ja tema abikaasa seisukohal, et leping on kehtivalt üles öeldud;

6) peab vastustaja vajalikuks märkida, et kuna laenusaajad ei täitnud lepingust tulenevaid

kohustusi neile täiendavalt antud tähtaja jooksul, siis luges vastustaja lepingu ühepoolselt

ülesöelduks ja edastas laenusaajatele 28. juunil 2011 sellekohase teatise nii tähitud postiga kui ka

lihtkirjana. Oluline on siinkohal asjaolu, et 28. juunil 2011 tähitult saadetud teatised on

laenusaajad kätte saanud/vastu võtnud 30. juunil 2011 (selle üle poolte vahel vaidlus puudub).

Ka eeltoodu kinnitab ilmekalt, et tegelikkuses oli apellant vahetult pärast 08. juunil 2011 kirja

(lepingu ülesütlemise teatis) väljastamist selle sisust teadlik ja seetõttu otsustas tähitud kirja

mitte vastu võtta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu

02. aprilli 2012 otsus muutmata.

Kuna Tartu Maakohtu 02. aprilli 2012 otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese

astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks

neid kõiki oma otsuses korrata.

Maakohus on õigesti kohaldanud materiaalõigusnormi ja hinnanud tõendeid ning ükski

apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks.

Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

7. Apellandi väite kohaselt ei ole vastustaja teda informeerinud sissenõutavaks muutunud

võlgnevusest ega andnud täiendavat tähtaega puudujääva summa tasumiseks. Oma väites tugineb

apellant asjaolule, et ta ei ole kätte saanud kostja 08.06.2011 lepingu ülesütlemise teadet (tl 51).

Vastustaja on apellandi väitele vastu vaielnud ning vastustaja seisukoha kohaselt kuna ta edastas

apellandile 08.06.2011 lepingu ülesütlemise teate tähitud kirjana, samuti ka lihtkirjana ja e-posti

aadressil, siis tuleb lugeda lepingu ülesütlemise teade apellandile kättetoimetatuks TsÜS § 69

lg 2 ja 3 järgi.

TsÜS § 69 lg 1 esimese lause järgi tuleb kindlale isikule suunatud tahteavaldus esmalt

väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. TsÜS § 69 lg 3 reguleerib lepinguga seotud

tahteavaldust ning selle kohaselt lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale,

loetakse kättesaaduks, kui see on toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam

seotud tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda; kui

tahteavalduse saaja tegevuskohta ei ole võimalik kindlaks teha või kui tal puudub tegevuskoht,

loetakse tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja

tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda.

Poolte vahel on vaidlus selles, kas ja millal on apellandile teatavaks tehtud kostja 08.06.2011

lepingu ülesütlemise teates sisalduv tahteavaldus.

Nähtuvalt asja materjalidest on kostja saatnud hagejale 08.06.2011 e-kirjaga lepingu ülesütlemise

teate (tl 77), tähitud kirjana saadetud lepingu ülesütlemise teade on tagastatud saatjale

27.06.2011 (tl 119) ja lihtkirjana on kostja saatnud hagejale lepingu ülesütlemise teate

09.06.2011 (tl 120).

Õige on apellandi seisukoht, et kostja poolt maakohtus esitatud e-kirja väljavõte lepingu

ülesütlemise kohta ei tõenda seda, et vastav ülesütlemise teade on jõudnud apellandini.

Usaldusväärseks tõendiks antud juhul võiks olla nt kolmandast isikust teenusepakkuja serveri

väljavõte selle kohta, et e-kiri saabus teatud ajal tema serverisse. Siinkohal on asjakohane

apellandi viide Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-123-07 punktis 12 väljendatud seisukohale, mille

kohaselt „E-postiga saadetud teate saab lugeda kättesaaduks, kui see on jõudnud saajani ja tal on

mõistlik võimalus teatega tutvuda. Kolleegiumi arvates on e-kiri jõudnud saajani, kui see on

saabunud saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse, kuid e-kiri on kätte saadud alles siis,

kui saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda.“

Kuna käesolevas asjas vastustaja ei ole tõendanud lepingu ülesütlemise teate e-kirjaga

apellandini jõudmist, siis ei ole vastustaja oma tahteavaldust apellandile e-kirja teel teatavaks

teinud.

8. Vastustaja on saatnud apellandile 08.06.2011 lepingu ülesütlemise teate ka tähitud kirjana ja

lihtkirjana.

Ringkonnakohus leiab, et arvestades Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-8-09 punktis 11 väljendatud

seisukohta, ei saa antud juhul lugeda tähitud kirjana saadetud vastustaja tahteavaldust apellandi

poolt kättesaaduks. Ka antud juhul on analoogiliselt viidatud Riigikohtu lahendis märgitud

asjaoludele pandud apellandi postkasti tähitud kirja saabumise teade. Kuna apellant tähitud

kirjale postiasutusse järele ei läinud, siis tagastati see vastustajale. Riigikohus on viidatud

lahendis leidnud, et „tähitud kirja saabumise ja postiasutusse hoiustamise teatis ei sisalda teavet

saabunud kirja sisu kohta. Seetõttu puudub tahteavalduse saajal mõistlik võimalus tahteavalduse

sisuga tutvuda ja seega ei saa lugeda tahteavaldust kättesaaduks. Järelikult ei olnud laenusaaja

praeguses asjas krediidilepingu ülesütlemise avaldust kätte saanud ja ülesütlemine tähitud kirja

saabumise teate postkasti panekuga ei olnud toimunud.“

Vastustaja poolt oli 08.06.2011 lepingu ülesütlemise teade saadetud apellandile ka lihtkirjana

ning ringkonnakohus leiab, et lihtkirjana saadetud 08.06.2011 lepingu ülesütlemise teate saab

lugeda apellandi poolt kättesaaduks. Lihtkiri on postitatud apellandi elukoha aadressil XXXX 3-3

Tartu. Nimetatud aadress on märgitud laenulepingus apellandi elukoha ja kontaktaadressina

(tl 11). Kuna apellant ei ole teatanud vastustajale, et tema kontaktaadress oleks pärast lepingu

sõlmimist muutunud, siis oli vastustaja õigustatud saatma lepinguga seotud tahteavaldused

apellandi poolt nimetatud aadressil. Seega oli 08.06.2011 lepingu ülesütlemise teade jõudnud

apellandi elukohta ja tal oli mõistlik võimalus sellega tutvuda.

Vastustaja poolt esitatud lihtkirja väljastamise kinnituse kohaselt on kiri posti pandud

09.06.2011. Postiseaduse § 37 lg 5 kohaselt vähemalt 90 protsenti lihtsaadetisena edastatavatest

kirisaadetistest, mis on riigisisese postiteenuse osutamiseks universaalse postiteenuse osutajale

üle antud kirjakasti või postkontori kaudu enne kirjakasti hiliseimat tühjendusaega, tuleb saajale

kätte toimetada üleandmise päevale järgneval tööpäeval. Lähtudes vastustaja seisukohast, et

apellant sai lepingu ülesütlemise teate kätte hiljemalt 11. juuni 2011 ning postiseaduse § 37

lg-st 5 on maakohus õigesti lugenud apellandi poolt teate kättesaamise ajaks 11. juuni 2011.

9. Apellandi väite kohaselt on 08. juuni 2011 lepingu ülesütlemise teade tühine, sest isegi kui

eeldada, et apellant sai teate kätte 11. juunil 2011, siis pidi VÕS § 416 lg 1 kohaselt krediidiandja

enne lepingu ülesütlemist andma tarbijale vähemalt kahenädalase tähtaja puudujääva summa

tasumiseks, kuid teates oli märgitud tasumise kuupäevaks 23. juuni 2011, s.o tähtaeg oli lühem

kui kaks nädalat.

VÕS § 416 lg 1 järgi krediidiandja võib osamaksetena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult

või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on

andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks

koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles

ja nõuab kogu võla tasumist.

08.06.2011 lepingu ülesütlemise teates märgitu kohaselt pidi apellant tasuma võlgnevuse

hiljemalt 23.06.2011, s.o riigipühal. Vastavalt TsÜS § 136 lg-le 8 kui kohustuse täitmiseks

ettenähtud tähtpäev satub riigipühale või muule puhkepäevale, loetakse tähtpäev saabunuks

puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval. Seega tulenevalt TsÜS § 136 lg-st 8 oli apellandil

õigus tasuda võlgnevus kuni 27.06.2011. Kuigi teates lepingu ülesütlemise kohta oli märgitud

tasumise tähtpäevaks 23. juuni 2011, pikenes tähtaeg seaduse kohaselt kuni 27.06.2011 ning

kuna apellandil oli aega võlgnevuse tasumiseks 16 päeva, siis ei olnud rikutud VÕS § 416 lg-s 1

sätestatud tähtaega.

Isegi kui asuda seisukohale, et vastustaja 08.06.2011 lepingu ülesütlemise teates rikkus

võlgnevuse tasumiseks tähtaja andmisel VÕS § 416 lg-s 1 märgitud tähtaega, siis ei oleks selline

asjaolu aluseks 08.06.2011 lepingu ülesütlemise teate tühisusele. Seadus näeb ette tühisuse

tagajärje vaid VÕS § 416 lg 1 viimases lauses märgitud juhul, s.o ülesütlemisavaldus on tühine

juhul, kui krediidiandja ei esita seda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.

10. Õige on maakohtu seisukoht, et 08.06.2011 lepingu ülesütlemise teade sisaldab endas

muuhulgas laenulepingu ülesütlemise avaldust ning alusetu on apellandi väide, et lisaks

08.06.2011 lepingu ülesütlemise teatele oli vajalik veel vastustaja poolt ülesütlemisavalduse

esitamine.

Nähtuvalt 08. juuni 2011 lepingu ülesütlemise teatest on vastustaja teatanud apellandile, milliste

lepingute ja milliste summade osas on apellant makseviivituses ning andnud täiendava tähtaja

võlgnevuse tasumiseks. Viidatud teates sisaldub ka vastustaja ülesütlemisavaldus, mille kohaselt

„Nimetatud tähtajaks kohustuste täitmata jätmisel on Swedbank AS sunnitud ennetähtaegselt

lugema lõppenuks Teiega sõlmitud lepingud ning paluma lisaks olemasolevatele võlgnevustele

tasuda ka kasutuses olevad laenujäägid ning krediidilimiidid koos selleks kuupäevaks kogunenud

intresside ja viivistega vastavalt lepingu tingimustele.“

Ringkonnakohus leiab, et 08. juuni 2011 teatest nähtub vastustaja tahe öelda laenuleping

ennetähtaegselt

üles

ning

vastustaja

ei

pidanud

teistkordselt

esitama

apellandile

ülesütlemisavaldust. Siinkohal on maakohus õigesti viidanud Riigikohtu 29. märtsi 2010 otsuse

nr 3-2-1-5-10 punktile 11 ning ringkonnakohus ei korda maakohtu vastavaid põhjendusi.

11. Lähtudes 08. juuni 2011 lepingu ülesütlemise teatest ja VÕS § 416 lg-st 1 saab asuda

seisukohale, et laenuleping oli lõppenud ennetähtaegselt 28. juunist 2011 seoses lepingu

ülesütlemisega. Vastustaja on oma 28.06.2011 teatises (tl 78) andnud apellandile mõistliku

tähtaja laenulepingust tuleneva kogu võlgnevuse tasumiseks ja kuna apellant tähtaja jooksul

võlgnevust ei tasunud, siis esitas vastustaja 29.07.2011 kohtutäiturile täitmisavalduse (tl 21).

Asjaolu, et apellandi abikaasa oli 11.07.2011 esitanud kaebuse tarbijakaebuste komisjonile,

milles palus tuvastada vastustaja poolt laenulepingu lõpetamise tühisus (tl 19), ei anna alust

asuda seisukohale, et vastustaja poolt 29.07.2011 kohtutäiturile täitmisavalduse esitamine näitas

vastustaja tahet mitte anda apellandile täiendavat aega kohustuste täitmiseks ja võlgnevuse

tasumiseks läbirääkimiste pidamiseks. Ajavahemik 11. juuni 2011 (tähtpäev, mil apellant sai

kätte 08. juuni 2011 lepingu ülesütlemise teate) kuni 29. juuli 2011 (kohtutäiturile

täitmisavalduse esitamise aeg) oli piisavalt pikk selleks, et apellant oleks saanud vastava soovi

olemasolu korral oma võlgnevuse tasuda või pidada läbirääkimisi.

Lähtudes kõigest eeltoodust on maakohus õigesti jätnud rahuldamata E. Nõlvak-Donohoe hagi

Swedbank AS vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks.

12. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus

TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi enda kanda.

Andra Pärsimägi

Kai Kullerkupp

Viivi Tomson