2-11-9598/39 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Viivi Tomson, Üllar Roostoja, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

5. november 2012 Tartu

Tsiviilasja number

2-11-9598

Tsiviilasi

K.A. hagi OÜ Laenukeskus vastu laenulepingu, kinnistu

hüpoteegiga koormamise lepingu ja asjaõiguslepingu p

2.2 tühisuse tuvastamiseks ja täiteasjas nr 187/2010/984

läbiviidud enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks või

laenulepingu, kinnistu hüpoteegiga koormamise lepingu

ja asjaõiguslepingu p 2.2 tühisuse tuvastamiseks ning

17 917,35 euro väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

17 917,35 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 20. detsembri 2011 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Laenukeskus apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja) – OÜ Laenukeskus (rk: 10984612),

esindaja vandeadvokaat Raul Talts

Vastustaja (hageja) – K.A. (ik: XXXX), esindaja Ain

Laansalu

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 20. detsembri 2011.a otsus

lõppjärelduste

ja

hagi

rahuldamise

ulatuse

osas

muutmata. Muuta osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi

vastavalt ringkonnakohtu otsuses märgitule.

2. Jätta

OÜ

Laenukeskus

apellatsioonkaebus

rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

Jätta ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulud

OÜ Laenukeskus kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. K.A. esitas 08.03.2011 maakohtule OÜ Laenukeskus vastu hagi, milles palus tuvastada

poolte vahel 09.04.2010 sõlmitud laenulepingu nr 08-0410 ning kinnistu hüpoteegiga

koormamise lepingu ja asjaõiguslepingu p 2.2 tühisus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS)

§ 86 alusel.

Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja kostjaga raske majandusliku olukorra tõttu 09.04.2010

laenulepingu nr 08-0410, mille alusel kandis kostja hageja arvelduskontole 178 072 krooni

(11 380,88 eurot). Lepingujärgseks intressimääraks oli 7% kuus ehk 84% aastas ja krediidi

kulukuse määraks 124,43%. Laenu tagatiseks seati hüpoteek hagejale kuuluvale kinnistule

Elvas XXXX. Kuivõrd hageja tasus vaid esimese maksegraafikujärgse makse, esitas kostja

nõude täitmiseks Tartu kohtutäitur Oleg Sirotinile. 16.02.2011 toimunud enampakkumisel

müüs kohtutäitur tagatiseks olnud kinnistu 31 955,82 euroga kostjale. Eesti Panga kodulehel

avaldatud andmete kohaselt oli tarbimislaenude keskmine kulukuse määr 2010 aprillis 20,5%

aastas. Seega ületas vaidlustatud laenulepingus sätestatud krediidi kulukuse määr enam kui

kuuekordselt heade kommete kohast määra ning laenuleping on TsÜS § 86 alusel tühine.

21.03.2011 esitas hageja hagi muutmise avalduse, milles palus: 1) tuvastada poolte vahel

09.04.2010 sõlmitud laenulepingu nr 08-0410 ning kinnistu hüpoteegiga koormamise lepingu

ja asjaõiguslepingu p 2.2 tühisus; 2) tunnistada kehtetuks Tartu kohtutäitur O. Sirotini

16.02.2011 enampakkumise akt täiteasjas nr 187/2010/984; 3) kustutada Tartu maakonna

kinnistusjaoskonna registriosa nr XXXX II jaos olev kanne nr 4, mille kohaselt on Elvas

XXXX asuva kinnistu omanik kostja, ning kanda taas ühisomanikud hageja ja P.M. H.A.

kinnistu omanikena kinnistusraamatusse.

04.04.2011 esitas hageja lisaks alternatiivse nõude – juhul, kui kohus ei rahulda p-s 2 ja/või 3

toodud nõuet, mõista välja kostjalt hageja kasuks 17 917,35 eurot, s.o kinnisasja hinna

(31 955,80 eurot), kohtutäituri poolt pärast enampakkumist hagejale üle kantud summa

(2893,44 eurot) ja hageja tagastuskohustuse (172 892 krooni põhisumma, 1489,81 krooni

intress, kokku 11 145,03 eurot) vahe, mille kostja on kohustatud hagejale hüvitama juhul, kui

kinnistusraamatu kande taastamine osutub võimatuks.

2. Kostja hagi ei tunnistanud, leides, et laenuleping ei ole vastuolus heade kommetega ega

tühine. Hageja omaksvõtuga, et ta võttis laenu talle kuuluva Soome äriühingu pankrotist

päästmiseks, on tõendatud asjaolu, et pooled ei sõlminud tarbijakrediidilepingut, vaid leping

oli sõlmitud hageja majandus- või kutsetegevuse raames. Kui tarbijalepingute puhul on

eriregulatsiooniks TsÜS § 86 lg 3, siis majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul

tuleb juhinduda TsMS § 230 lg-st 1. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et

leping on tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Olukorras, kus isik vajab raha äriühingusse

investeerimiseks, ei ole tegemist erakorralise vajaduse, sõltuvussuhte, kogenematuse või muu

sellise asjaoluga, sest isik ei soovi rahuldada mitte oma põhivajadusi, vaid ettevõtlusega

tegeleda. Kostja on lepingu sõlmimisel rakendanud sellist hoolt, mida teevad tavapäraselt

krediidiasutused laenulepingute sõlmimisel. Lepingust tulenevate vastastikuste kohustuste

väärtus ei ole heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Tulenevalt Riigikohtu

seisukohtadest (3-2-1-80-02, 3-2-1-108-02) ja poolte vahel kehtivast privaatautonoomia

põhimõttest olid pooled vabad lepingu tingimustes kokku leppima. Intressi ei tule hinnata

abstraktselt üksnes selle suuruse järgi, vaid hinnata tuleb seda koos tehingu tegemise kõigi

muude oluliste asjaoludega. Hagejale kohaldatud intress oli asjaolusid arvestades igati sobilik.

Laenu tagatiseks olnud kinnistu näol oli tegemist renoveerimata vana majaga, mida ei olnud

võimalik kindlustada. Eesti suuremad pangad ei oleks hageja pankrotieelses seisus

äriühingule üldse laenu andnud. Riigikohtu tsiviilkolleegium on osundanud (3-2-1-49-11), et

tehingu heade kommete vastasust tuleks eitada juhul, kui soorituste väärtuste vahe oli küll

suur, kuid sundolukorda ei olnud, sest isik oleks sõlminud tehingu igal juhul, talle oli tehingu

väärtus ükskõik. Hageja on lepingu sõlmimisega väljendanud, et intressi suurus oli tema jaoks

teisejärguline, peamine oli kasutada saadud raha äritegevuses ilmnenud raskuste ületamiseks.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 20. detsembri 2011 otsusega, juhindudes võlaõigusseaduse

(VÕS) 34 lg-st 1; §-dest 401-402; §-st 406; §-st 1027 ja § 1028 lg-st 1, hagi osaliselt ning

tuvastas K. A. ja OÜ Laenukeskus vahel 9. aprillil 2010 sõlmitud lepingu nr 08-0410

tühisuse ning mõistis välja OÜ-lt Laenukeskus K. A. kasuks 17 917,35 eurot. Kohus jättis

rahuldamata K. A. hagi 9. aprillil 2010 Tartu notar Andres Otti büroos sõlmitud kinnistu

(registriosa nr XXXX) hüpoteegiga koormamise lepingu ja asjaõiguslepingu p 2.2 tühisuse

tuvastamiseks.

Tartu Maakohtu 5. aprilli 2011 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu – kohtuliku

hüpoteegi seadmine kostjale kuuluvale kinnisasjale asukohaga XXXX, Elva 17 917,35 euro

ulatuses hageja kasuks – jättis kohus jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna.

Menetlusosaliste kohtuvälised kulud jättis kohus TsMS § 163 lg 1 alusel menetlusosaliste

endi kanda ja riigilõivu võrdselt poolte kanda. Kohus mõistis välja Eesti Vabariigi kasuks

K. A. täiendava riigilõivu 1278,24 eurot ja OÜ-lt Laenukeskus riigilõivu 1597,79 eurot.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled 09.04.2010 lepingu nr 08-0410, mille

alusel andis kostja hagejale krediiti 200 000 krooni (12 782,33 eurot). Intressimäär oli lepingu

järgi 7% aastas ja krediidikulukuse määr 124,43%.

VÕS § 34 kohaselt on võlaõigusseaduse tähenduses tarbijaks füüsiline isik, kes teeb tehingu,

mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Tarbijakaitseseaduse § 2

lg 1 järgi on tarbija füüsiline isik, kellele pakutakse või kes omandab või kasutab kaupa või

teenust eesmärgil, mis ei seondu tema majandus- või kutsetegevusega. Kostja on väitnud, et

hageja tegutses laenulepingut sõlmides majandus- või kutsetegevuses, kuid ei ole esitanud

väite kohta tõendeid. Kohus käsitles hageja 24.11.2011 esitatud pangakonto väljavõtet

(tl 137-140) 31.10.2011 määruses nõutud tõendina. Ainuüksi asjaolu, et hageja on kogu raha

kasutanud ära kuu aja jooksul, muu hulgas enamuse sellest kohe pärast raha saamist

pangaautomaadist välja võtnud, ei tõenda hageja tegutsemist majandus- või kutsetegevuses.

Lisaks on suur osa rahast välja võetud Eesti Vabariigis. Äriregistri andmetel ei olnud ega ole

ka praegusel ajal hagejal seoseid Eestis tegutsevate äriühingutega. Sellest tulenevalt oli kohus

seisukohal, et hageja sõlmis laenulepingu tarbijana. Kostja viide, et tarbijana ei ole võimalik

sedavõrd suurt summat kuu aja jooksul ära kulutada, ei ole asjakohane. Sularahaautomaadist

välja võetud raha kasutamise kohta tõendeid esitatud ei ole. Eeltoodust lähtuvalt on

asjakohatud ka kostja viiteid Riigikohtu lahenditele nr 3-2-1-89-08 ja 3-2-1-126-09.

TsÜS § 86 lg 1 sätestab, et heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on

tühine. TsÜS § 86 lg 2 kohaselt on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool

teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma

erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui:

1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele

tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.

TsÜS § 86 lg 3 sätestab, et kui TsÜS § 86 lõike 2 punktis 2 nimetatud vastastikuste

kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis

eeldatakse, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest,

sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest. Tarbijakrediidilepingute

puhul eeldatakse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete

vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse

määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste

poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

Laenulepingus sätestatud krediidi kulukuse määraks oli 124,43%. Tarbimislaenude kulukuse

määr Eesti Panga kodulehel avaldatud andmete kohaselt oli lepingu sõlmimise perioodil

21,2%. Seega ületas lepingus sätestatud krediidi kulukuse määr keskmist tarbimislaenude

kulukuse määra ligikaudu kuus korda. Kostja väide, et intressi suurust tuleb hinnata koos

tehingu tegemise kõigi muude oluliste asjaoludega, on õige. TsÜS § 86 lg 3 mõttest lähtuvalt

tuleb aga asuda seisukohale, et kui krediidi kulukuse määr on enam kui kolm korda suurem

Eesti Panga avaldatud määrast, on tegemist kohustuste ebamõistlikult tasakaalust väljas

olekuga. Laenuandja teadmise või teadmapidamise eeldus on sätestatud samas lõikes, seega

kehtib eeldus teise poole raskete asjaolude teadmise või teadma pidamise kohta (TsÜS § 86

lg 3 esimene lause). Eeltoodust lähtuvalt oli kohus seisukohal, et laenuleping on TsÜS § 86

lg 3 alusel tühine. Kohus nõustus hagejaga, et siinjuures ei oma tähtsust see, milline oli isikute

tahe tehingu tegemisel, kui hoolikalt koostati leping või milline oli poolte riietus vms.

Hageja taotlus kinnistu hüpoteegiga koormamise lepingu ja asjaõiguslepingu p 2.2 tühisuse

tuvastamiseks ei ole lähtudes asjaõigusseaduse § 325 lg-test 1, 4 ja § 349 lg-st 1 põhjendatud.

TsÜS § 84 lg 1 sätestab, et tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise

tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti. TsÜS § 86 lg 4 alusel oli hageja kohustatud tagastama saadud raha hiljemalt

09.04.2011 ja tasuma kasutatud rahalt intressi 1% aastas. Arvestades raha väljamaksmise

aega, tagastatud summat ning tagastusnõude lõppemise aega (kinnistu enampakkumine), oli

hageja kohustatud tagastama 172 892 krooni põhisummana ja 1489,81 krooni intressina ehk

kokku 11 145,03 eurot. Enampakkumise tulemusena sai kostja kinnisasja väärtusega 31 955,8

eurot omanikuks. Kinnistu väärtust kostja vaidlustanud ei ole. Pärast enampakkumist kandis

kohtutäitur hagejale üle 2893,44 eurot. Hageja väide, et kinnisasja hinna, saadud summa ja

tegeliku tagastuskohustuse vahe (17 917,35 eurot) on kostja kohustatud hagejale hüvitama

juhul, kui kinnistusraamatu kande taastamine osutub võimatuks, on õige. Seega tuleb kostjal

tagastada hagejale VÕS § 1027 ja § 1028 lg 1 alusel 17 917,35 eurot.

Kuna kohus rahuldas hageja alternatiivse nõude, ei käsitlenud kohus nõudeid tunnistada

kehtetuks kohtutäitur O. Sirotini 16.02.2011 enampakkumise akt täiteasjas nr 187/2010/984

ning muuta Tartu maakonna kinnistusjaoskonna registriosa nr XXXX II jaos kannet nr 4.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. OÜ

Laenukeskus

esitas

apellatsioonkaebuse,

milles

taotleb

Tartu

Maakohtu

20. detsembri 2011 otsuse tühistamist osas, millega kohus tuvastas K. A. ja OÜ Laenukeskus

vahel 9. aprillil 2010 sõlmitud laenulepingu nr 08-0410 tühisuse, mõistis OÜ-lt Laenukeskus

K. A. kasuks välja 17 917,35 eurot ja jättis jõusse Tartu Maakohtu 5. aprilli 2011 määrusega

kohaldatud hagi tagamise abinõu, ning tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega jätta

hagiavaldus täies ulatuses rahuldamata, tühistada maakohtu 5. aprilli 2011 määrusega

kohaldatud hagi tagamise abinõu ja jätta kõik menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) asus kohus ebaõigesti seisukohale, et hageja sõlmis lepingu tarbijana. Kohus on vääralt

hinnanud tõendeid ja rikkunud menetlusnorme (TsMS § 231 lg 2), kuna on jätnud arvestamata

hageja 04.07.2011 seisukohas sisalduva omaksvõtu. Olukorras, kus hageja on omaks võtnud,

et ta võttis kostjalt laenu talle kuuluva äriühingu pankrotist päästmiseks, on tõendatud asjaolu,

et pooled ei sõlminud tarbijakrediidilepingut. Isegi kui hageja tegutses Soomes täielikku

isiklikku vastutust kandva füüsilisest isikust ettevõtjana, on laenu võetud ikkagi hageja

majandustegevuse tarbeks. Isiku vastutuse määr oma ettevõtluses võetud kohustuste eest ei

ole aluseks lepingu kvalifitseerimisele tarbijalepinguks. VÕS § 34 alusel on tarbija füüsiline

isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega.

Tarbijakaitsenormid kuuluvad kohaldamisele siis, kui füüsiline isik teeb tehingu erahuvides,

mida ei saa seostada iseseisva ettevõtlusega või teise isiku töötajana töölepingu alusel

tehtavate huvidega (P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi. Võlaõigusseadus I.

Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2006, lk 123). Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsustest

(3-2-1-89-08, 3-2-1-126-09) tuleneb üheselt, et tarbijalepinguks ei ole leping, mis on seotud

lepingu

poole

majandus-

või

kutsetegevusega.

Kui

tarbijalepingute

puhul

on

eriregulatsiooniks TsÜS § 86 lg 3, siis majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul

lähtutakse TsMS § 230 lg-st 1 – kumbki pool peab tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded. Hageja ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et leping on tühine

vastuolu tõttu heade kommetega. Hageja on tuginenud pelgalt TsÜS § 86 lg-s 3 sätestatud

eeldusele tarbijakrediidilepingu korral;

2) hindas kohus vääralt tõendeid. Hageja pangakonto väljavõtte osas ei ole hageja esitanud

ühtegi seisukohta. Kohus on asunud meelevaldselt andma tõendile sisu, mille osas hageja ei

ole midagi väitnud. Pangakonto väljavõttest nähtub üksnes see, et hageja on laenu suures osas

sularahas välja võtnud. Tõendist ei nähtu raha kasutamine isiklikuks või äriliseks otstarbeks.

14.04.2010 võttis hageja esmalt välja 80 000 krooni ja seejärel 10 000 krooni. Lisaks on

hageja ajavahemikus 21.-27.04.2010 võtnud Soome pangaautomaatidest välja sularaha kokku

77 055,43 krooni. Taoline raha kasutuse viis on väidetavalt rahalistes raskustes oleva isiku

poolt äärmiselt imekspandav. Selle asemel, et kasutada raha elukondlikuks tarbeks, on hageja

selle pangast lihtsalt välja võtnud. Hageja on avaldanud, et tema püsivaks elukohaks on

Soome Vabariik. Arusaamatuks jääb, miks võttis hageja suurel hulgal sularaha välja Eestis,

kui tema eraelu on seotud Soome Vabariigiga.

Hageja ei pea olema ühegi Eesti äriühinguga äriregistri andmetel seotud, et omada Eestis või

Eestis asuvate isikutega seotud majandustegevust. Hagejal võisid olla Eestis asuvatest

äriühingutest lepingupartnerid, kellele ta jäi võlgu ja tasus oma võlad kostjalt võetud laenu

arvel. Kohus on aluseks võtnud lubamatu tõendi. Hageja ei esitanud ühtegi tõendit selle kohta,

et tal puudub seos Eestis asuvate äriühingutega. Selliseid tõendeid ei esitanud ka kostja, sest

hageja ei toonud seda asjaolu välja. Seega tekib küsimus, kuidas tekkis toimikusse tõend selle

kohta, et hagejal puudub seos Eestis asuvate äriühingutega ja millisest seosest on juttu. Kohtul

ei ole hagimenetluses õigust omaalgatuslikult tõendeid koguda (TsMS § 5 lg-d 1-3);

3) kohaldas kohus ebaõigesti materiaalõiguse normi, leides, et leping on tühine TsÜS § 86

lg 3 alusel. Kuivõrd tegemist ei ole tarbijakrediidilepinguga, ei ole tõendamiskoormis

TsÜS § 86 lg 3 teise lause alusel hageja kasuks ümberpööratud. Lepingus ei olnud

vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, mistõttu ei kehti

ka eeldus kostja poolt hageja väidetavate raskete asjaolude teadmise või teadmapidamise

kohta. Riigikohus on asunud seisukohale (3-2-1-108-02, 3-2-1-80-02 (varem TsÜS § 97, nüüd

TsÜS § 86 lg 2 alusel)), et suur intress iseenesest ei tingi tehingu tühisust. Intressi ei tule

hinnata abstraktselt üksnes selle suuruse järgi, vaid hinnata tuleb seda koos tehingu tegemise

muude oluliste tingimuste ja asjaoludega. Nii võib suurem intress olla põhjendatud

laenulepingu puhul, kus võlgniku reaalne võimekus lepingut täita kujutab laenuandja jaoks

suuremat riski (P. Varul jt, Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2006, lk

277). Kohus ei ole analüüsinud kostjale lepingu sõlmimisel osaks saanud tavalisest suuremaid

riske. Hagejale kohaldatud intress oli igati põhjendatud ja ei olnud vastuolus heade

kommetega. Laenu tagatiseks oli kinnistu, mille näol oli tegemist renoveerimata vana majaga,

mida ei olnud võimalik kindlustada. Nimetatud väite tõendamiseks esitas kostja kirjavahetuse

ERGO Kindlustuse AS nõustajaga. Eesti suuremad pangad ei oleks hageja pankrotieelses

seisus äriühingule üldse laenu andnud. Ka selle väite tõendamiseks esitas kostja

dokumentaalsed tõendid. Kohus ei ole nimetatud tõendeid analüüsinud, kuigi TsMS § 442

lg 8 alusel oli selleks kohustatud.

Hageja ei ole oma väidetavat sundolukorda tõendanud, seega ei sõlminud hageja lepingut

tulenevalt erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest

asjaolust. Kostja ei teadnud ega pidanudki teadma nimetatud asjaolude olemasolust, sest neid

ei esinenud. Hageja ei soovinud laenatud raha kasutada erakorralise vajaduse katmiseks, vaid

äritegevuse edendamiseks. Majandus- või kutsetegevuses tegutsevalt isikult eeldatakse, et

viimane oskab äris ettejuhtuvaid riske adekvaatselt hinnata ja on arvestanud ka

pankrotistumise võimalusega, seega ei ole hageja äriühingu pankrotistumise oht käsitletav

erakorralise vajadusena. Riigikohtu tsiviilkolleegium on andnud ka seisukoha (3-2-1-49-11),

et: „Tehingu heade kommete vastasust tuleks eitada juhul, kui soorituste väärtuste vahe oli

küll suur, kuid sundolukorda ei olnud, sest isik oleks sõlminud tehingu igal juhul, talle oli

tehingu väärtus ükskõik.“ Hageja on lepingu sõlmimisega selgelt väljendanud, et intressi

suurus oli tema jaoks teisejärguline, peamine oli kasutada saadud raha oma äritegevuses

ilmnenud majanduslike raskuste ületamiseks;

4) kuivõrd laenuleping ei ole tühine, siis puudub õiguslik alus kohaldada TsÜS § 84 lg-s 1

sätestatut ja kostja ei ole kohustatud tasuma hagejale kinnistu täitemenetluses realiseerimise

tulemusena saadud 17 917,35 eurot.

5. K. A. esitas 22.10.2012 ringkonnakohtule seisukoha, milles teatab, et jääb eelnevalt

avaldatu juurde, rõhutades, et poolte tegevus laenulepingu sõlmimisel ja ka laenuga seotud

muud asjaolud kinnitavad selgelt seda, et kostja andis hagejale raha laenuks kui tarbijale:

1) laenulepingus ega ka muudes dokumentides ei ole märgitud, et hageja oleks laenanud raha

ettevõtjana;

2) hageja ei ole kunagi väitnud nagu vajanuks ta raha talle kuuluva äriühingu pankrotist

päästmiseks. Seega on õige ka kohtu seisukoht, et hageja ei ole seotud ühegi ettevõttega

Eestis ja kostja esitatud tõendiga on tõendatud asjaolu, et hageja tegutses Soomes füüsilisest

isikust ettevõtjana;

3) hageja kutsetegevus Soome Vabariigis oli lõppemas ettevõtja pankroti tõttu ja ta oli

kaotamas sissetulekuallikat. Hageja kasutas saadud laenu eraeluliste vajaduste katteks, mitte

majandustegevuse jätkamiseks. Kostja ei ole tõendanud, et hageja oleks kasutanud raha oma

majandus- ja kutsetegevuses. Kostja arvamus sularaha väljavõtmise kohta on eksitav.

Äritegevuses oleks tavapärane, et nimetatud summat oleks käsutatud pangaülekandega.

Summa sularahas väljavõtmine võib muuhulgas viidata mõnele eraelulisele sõltuvussuhtele;

4) TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema

nõuded. Kostja on teinud oma laenutegevuse alused avalikkusele teatavaks oma kodulehel.

Kostja avaldas: „Meid ei huvita, kuhu Te raha investeerite, millele kulutate või mis Te oma

rahaga teete. Me ei küsi seda Teilt kunagi, kuid soovitame raha siiski mõistlikult kasutada.

Sõiduki-, tehnika- ja kinnisvaralaenusid saab ka siis, kui omate eelnevalt www.krediidiinfo.ee

keskkonnas maksehäireid. Samuti ei nõua me Teilt oma sissetulekute tõestamist.“ Sellise

avalduse valguses ei saa kostja väita, kellele (kas tarbijale või ettevõtjale) ta raha konkreetsel

juhul laenas. Seega tuleb lähtuda hageja seisukohast, mille kohaselt ta laenas raha tarbijana;

5) kui lugeda tõeseks kostja avaldatu, et ta teadis hageja pankrotiohust, siis ei omagi tähtsust

see, kas tegemist on tarbimislaenuga või mitte. Kostja ei ole esitanud mitte ühtegi selgitust ja

tõendit selle kohta, et teades hageja erakorralisest vajadusest, olid 124,43%-lise

krediidikulukuse määraga ja täielikult kinnisvaraga tagatud üheaastase maksetähtajaga

ärilaenuga seotud poolte kohustused siiski tasakaalus vaatamata antud laenu ja tavapäraste

lühiajaliste laenude intressimäära 17-kordsele vahele.

6. OÜ Laenukeskus esitas 22.10.2012 ringkonnakohtule täiendavad selgitused, mille kohaselt:

1) mõistis kostja laenulepingu sõlmimise eel ja ajal üheselt, et hageja taotles laenu seoses oma

majandustegevusega – hageja soovis oma ettevõtet pankrotist päästa ning vajas selleks

likviidseid rahalisi vahendeid. Tegemist oli äärmiselt riskantse laenuga, mis oligi põhjuseks,

miks intress oli võrdlemisi kõrge ja miks kostja soovis täiendavat tagatist hüpoteegi näol.

Tavapäraselt ei nõua kostja laenusaajatelt laenu tagamist hüpoteegiga;

2) on isiku tegutsemine majandus- ja kutsetegevuses faktiline asjaolu. Seega ei oma tähtsust

see, millise subjektiivse hinnangu hageja annab lepingule, vaid üksnes see, kas lepingu

sõlmimise ajal oli leping vähemalt kaudselt seotud hageja majandus- ja kutsetegevusega.

Hageja on omaks võtnud, et tegutses füüsilisest isikust ettevõtjana ning et tal oli „vaja raha

pankrotiohu vältimiseks Soomes“. Nimetatust tuleneb üheselt, et hageja tegevust laenulepingu

sõlmimisel tuleb seostada tema ettevõtlusega, mitte erahuvidega. TsMS § 231 lg 2 kohaselt

poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle

omaks. Kuivõrd mõlemad pooled lähtusid lepingu sõlmimisel samadest asjaoludest, kuulus

lepingusse ka tingimus, mille kohaselt sai hageja laenu seoses oma majandustegevusega.

Nimetatust omakorda tuleneb, et laenuleping ei ole tarbijakrediidileping, mistõttu on leping

kehtiv ja ühtegi tühisust tingivat asjaolu ei esine;

3) ei saa raha kasutamisest teha järeldusi hageja tarbijaks olemise või mitteolemise kohta.

Samas ei ole hageja esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks raha kasutanud oma erasfääris.

Laenatud raha väljavõtmine sularahas suuremates summades näitab, et erasfääris hageja seda

raha ei kasutanud. Tegemist oli ilmselgelt võlausaldajate nõuete hüvitamisega. Ka

kohtumenetluse vastu tundsid esmajoones huvi hageja võlausaldajad, kes viibisid kõigil

maakohtu istungitel kohal. Alates laenu väljastamisest puudub laenuandjal kontroll laenusaaja

tegevuse üle. Majandus- ja kutsetegevuses saadud laenusumma võimalik kasutamine

erahuvides ei muuda laenulepingut tarbijakrediidilepinguks.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust muuta ega

tühistada maakohtu otsuse lõppjäreldust, mille kohaselt hagi kuulus rahuldamisele osaliselt.

Maakohus tuvastas õigesti hageja ja kostja vahel 09.04.2010.a sõlmitud lepingu nr 08-0410

tühisuse ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 17 917,35 €. Põhjenduste osas tuleb arvestada

ka ringkonnakohtu otsuses märgitut (TsMS § 657 lg 1 p 21). Apellatsioonkaebus tuleb jätta

rahuldamata.

Asjas on vaidlus selle üle, kas hageja ja kostja vahel 09.04.2010.a sõlmitud laenuleping

nr 08-0410 on TsÜS § 86 lg-te 1 alusel tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Tehingu

tühisuse tuvastamiseks TsÜS § 86 lg 2 p 2 ja lg 3 järgi tuli kohtul esmalt kindlaks teha, kas

tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust

väljas, ja seejärel kontrollida, kas isik tegi tehingu sundolukorras.

8. Vastastikuste soorituste väärtuse omavahelise tasakaalu hindamisel on maakohus lähtunud

sellest, et kuna tegemist on tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 tähenduses, siis TsÜS § 86

lg 3 alusel saab juhinduda eeldusest, et vastastikused kohustused ei ole omavahel tasakaalus.

Seega tarbijakrediidilepingu puhul lasub laenuandjal (kostjal) tõendamiskoormis selles osas,

et kokkulepitud krediidi kulukuse määr on heade kommetega kooskõlas ning heade

kommetega ei ole vastuolus ka selline lepingus kokkulepitud tarbimislaenude kulukuse määr,

mis on suurem kui TsÜS § 86 lg 3 teises lauses nimetatud kulukuse määr. Eelnevast tuleneb,

et tarbijakrediidilepingu puhul puudub vajadus täiendavalt analüüsida seda, kas poolte

vastastikuste kohustuste väärtus oli heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, kuna saab

lähtuda TsÜS § 86 lg 3 teises lauses sätestatud eeldusest.

Vaidlust ei ole iseenesest selles, et käesolevas juhul oli pooltevahelise lepingu järgne krediidi

kulukuse määr 124,43 % ja see ületas tarbimislaenude keskmist kulukuse määra lepingu

sõlmimise aja seisuga (20,5 %) enam kui kuuekordselt.

9. Ringkonnakohtu arvates põhineb isiku lepingusuhetes osalemisel tarbijana või ettevõtjana

käsitamine asjaolul, kas füüsiline isik tegutseb väljaspool iseseisvat majandus- või

kutsetegevust ja peab seega kandma ise sõlmitud lepingust tulenevaid riske. Tarbijaks ei loeta

ettevõtjat, kes teeb tehinguid oma ettevõtluse edasiarendamiseks või uue ettevõtlusega

tegelemiseks. Küll aga käsitatakse tarbijana nt äriühingu tegevjuhti, kui ta käendab äriühingu

poolt võetud laenu või võtab äriühingu kohustuse üle täitmise tagamise eesmärgil (sellisel

seisukohal: Varul jt, Võlaõigusseadus I – Kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2006, lk 123).

Seega tuleb ringkonnakohtu arvates seaduse mõtte kohaselt käsitada isikut tarbijana, kui

tehingust tulenev kohustus on muutunud ühtlasi isiku isiklikuks kohustuseks, mille täitmise

eest ta vastutab kogu oma isikliku varaga. Kolleegium leiab, et isegi juhul, kui hageja soovis

laenu mingis osas kasutada oma majandustegevusega seotud eesmärkidel, ei oleks alust

kohelda hagejat erinevalt nt äriühingu juhist, kes on võtnud endale käendaja kohustused

äriühingu kohustuste täitmise tagamiseks. Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja kui

laenulepingu järgi kohustatud isik pidi vaidlusaluse lepingusuhte puhul ise kandma

laenulepingust tulenevaid riske.

10. Lisaks nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei ole tõendatud,

nagu oleks hageja tegutsenud laenulepingut sõlmides oma majandus- või kutsetegevuse

raames,

millest

tulenevalt

pooltevahelist

laenulepingut

ei

tulnud

käsitada

tarbijakrediidilepinguna. Ringkonnakohtu arvates saab laenulepingut käsitada majandus- või

kutsetegevuses võetud kohustusena eeldusel, et laenu seotus majandus- või kutsetegevusega

on mingil äratuntaval viisil muutunud osaks lepingu sisust, s.o selle tingimustest. Asjaolu, kas

pool astub lepingulistesse suhetesse tarbijana VÕS § 34 tähenduses või majandus- või

kutsetegevuse raames tegutseva isikuna, peab seega olema võimalik tuvastada lepingu

sõlmimise aja seisuga. Vaidluse korral tuli kostjal tõendada, et hageja võttis laenu mitte kui

tarbija vaid oma majandus- või kutsetegevusega seotud eesmärkidel.

Käesolevas asjas ei ole kohtule esitatud tõendeid selle kohta, et lepingu sõlmimise ajal

09.04.2010.a oleks hageja (laenusaaja) avaldanud kostjale (laenuandjale), et soovib laenu

võtta oma majandus- või kutsetegevuse tarbeks ning et see asjaolu oleks muutunud

pooltevahelise lepingusuhte tingimuseks. Lepingule on hageja alla kirjutanud füüsilise

isikuna. Kirjalikus laenulepingus puuduvad ka mistahes viited sellele, missugusel otstarbel

pidi laenusaaja laenusummat kasutama. Esitatud ei ole tõendeid poolte vahel toimunud

lepingueelsete läbirääkimiste sisu või muude võimalike täiendavate kokkulepete sisu kohta,

mis viitaksid hageja poolt laenu võtmisele oma majandus- või kutsetegevuse raames.

Laenulepingu tekstist ega poolte esitatud väidetest lepingu sõlmimise asjaolude kohta ei

nähtu, nagu oleks laenu võtmise konkreetne otstarve omanud lepingu sõlmimise ajal

laenuandja (kostja) jaoks mistahes tähendust.

11. Asjaolu, et oma 04.07.2011.a seisukohas (t lk 97-98) on hageja oma lepingulise esindaja

kaudu avaldanud, et hageja K. A. tegutses Soomes täielikku isiklikku vastutust kandva

füüsilisest isikust ettevõtjana, ei ole käsitatav omaksvõtuna TsMS § 231 lg 2 tähenduses, mis

vabastaks kostja kohustusest tõendada, et laenuleping sõlmiti hageja majandus- või

kutsetegevuse raames ning et laenu andmise otstarve kuulus pooltevahelise lepingu sisusse.

TsMS § 231 lg 2 kohaselt saab omaksvõtuna käsitada faktilise väitega tingimusteta ja

selgesõnalist nõustumist kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus

nõustumine protokollitakse. Lg 4 kohaselt eeldatakse omaksvõttu, kuni vastaspool ei vaidlusta

faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole

muudest avaldustest. Käesoleval juhul ei ole hageja selgesõnaliselt ja tingimusteta nõustunud

faktilise väitega, nagu oleks hageja esinenud kostjaga laenulepingut sõlmides isikuna, kes

tegutseb oma majandus- ja kutsetegevuse raames ning soovib ka laenu võtta ja laenuraha

kasutada sellega seotud otstarbel.

12. Ebaõige kohtulahendi tegemist ei ole kaasa toonud maakohtu poolt antud hinnang hageja

esitatud pangakonto väljavõtetele. Maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et

pangakonto väljavõtetest ei nähtu, kas laenu võeti isiklikul või ettevõtlusega seotud otstarbel.

Ringkonnakohus märgib veel kord, et lepingu kvalifitseerimine tarbijalepinguna või

majandustegevusega seonduva lepinguna peab põhinema lepingu sõlmimise asjaoludel.

Maakohtu otsust ei muuda lõppjärelduse osas ebaseaduslikuks ka kohtu viide, mille kohaselt

ei ole ega olnud äriregistri andmete kohaselt hagejal K. A. seoseid Eestis tegutsevate

äriühingutega. Maakohus on hageja majanduslikku seisundit kontrollinud hagejale

menetlusabi andmise raames, kuid tsiviilasja toimikus äriregistri andmete väljatrükk puudub.

Ringkonnakohus leiab, et äriregistris kui usaldusväärses avalikult ligipääsetavas andmebaasis

sisalduvat infot saab TsMS § 231 lg 1 alusel lugeda üldtuntud asjaoluks. Kolleegium märgib

siiski, et kuivõrd pooled ei ole esitanud väiteid hageja seotuse või mitteseotuse kohta Eestis

tegutsevate äriühingutega, tuleb maakohtu otsuse põhjendusi selles osas muuta ja viide

äriregistri andmetele kohtuotsusest välja jätta. Sellele vaatamata ei ole asjas esitatud piisavalt

tõendeid selle kohta, nagu oleks hageja tegutsenud laenu võttes oma iseseisva majandus- või

kutsetegevuse raames.

13. Eeltoodust lähtudes nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et hageja sõlmis

vaidlusaluse laenulepingu tarbijana. TsÜS § 86 lg 3 teise lause kohaselt kehtib seega eeldus,

et lepingust pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt

tasakaalust väljas, kuna lepingu järgne krediidi kulukuse määr 124,43 % ületas

tarbimislaenude keskmist kulukuse määra enam kui kolm korda. Kostja ei ole nimetatud

eeldust ümber lükanud ega tõendanud, et laenusaajale ei olnud soorituste väärtuste vahe

oluline ning keskmist enam kui kuuekordselt ületavat krediidi kulukuse määra saaks pidada

heade kommetega kooskõlas olevaks.

14. Tehingu tühisuse tuvastamiseks TsÜS § 86 lg-te 2 ja 3 järgi peab lisaks soorituste

väärtuste vahele olema üks tehingu pooltest selle teinud tulenevalt oma erakorralisest

vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest vm sellisest asjaolust (nn sundolukorras).

Tehingu tegemist sundolukorras tuli TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada hagejal.

Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et maakohus ei ole nimetatud asjaolule hinnangut

andnud. See ei toonud aga lõppkokkuvõttes kaasa ebaõige kohtulahendi tegemist.

15. Hageja on sundolukorrana tuginenud asjaolule, et laenu oli tal ebamõistlikel tingimustel

vaja selleks, et vältida enda kui (Soomes tegutseva) füüsilisest isikust ettevõtja maksejõuetust.

Oma 04.07.2011.a maakohtule esitatud seisukohas (t lk 98) ja 19.09.2011.a kohtuistungil

(protokoll t lk 118) on hageja asunud seisukohale, et maksejõuetus ähvardas hageja

elukorraldust ühtviisi nii eraisikuna (sh tarbijana) kui ka ettevõtjana. Asja materjalidest

nähtuvalt ongi hageja K. A. kui füüsilisest isikust ettevõtja („eraettevõtja“, ingl k private

trader) pankrot Soome kohtus välja kuulutatud (teabeleht t lk 92, tõlge lk 93), kuigi täpsemaid

andmeid ei ole esitatud selle kohta, millised on olnud pankroti väljakuulutamise tagajärjed

hageja kui füüsilise isiku tegevusele ja majanduslikule olukorrale.

Ringkonnakohus leiab, et füüsilisest isikust ettevõtjana tegutseva isiku puhul on ähvardav

maksejõuetus niisugune asjaolu, mis võimaldab asuda seisukohale, et isik tegutses

sundolukorras, s.o erakorralise vajaduse ajel TsÜS § 86 lg 2 tähenduses. Kohus nõustub

hageja seisukohaga, et füüsilise isikuna piiramatu vastutuse alusel tegutsedes mõjutavad

ettevõtluse käigus tekkivad makseraskused ka ettevõtja kui füüsilise isiku, s.o kui tarbija

elukorraldust. Soov vältida maksejõuetusest tulenevaid tagajärgi hageja kui füüsilise isiku

(tarbija) elukorraldusele on seega käsitatav kui sundolukord TsÜS § 86 lg 2 tähenduses.

Hageja on viidanud, et füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemine oli tema peamiseks

sissetulekuallikaks. Isiku põhilise sissetuleku kaotamine mõjutab ilmselgelt ka isiku

igapäevaste põhivajaduste rahuldamist. Hageja maksejõuetuks muutumise ohu olemasolu

laenulepingu sõlmimise ajal (09.04.2010.a) on ringkonnakohtu arvates tõendatud sellega, et

2010.a mai lõpus (vähem kui 2 kuud pärast laenulepingu sõlmimist) on pankrot siiski

saabunud (t lk 92). Nimetatud asjaolu ei ole ka kostja vaidlustanud. Seega on alust lugeda

tuvastatuks, et laenulepingu sõlmimisel tegutses hageja sundolukorras.

16. Kolmas eeldus TsÜS § 86 lg-te 2 ja 3 järgi tehingu tühisuse tuvastamisel on soodustatud

isiku (käesolevas asjas: laenuandja ehk kostja) teadmine või teadma pidamine tehingu teise

poole (hageja) erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest vm sellisest

asjaolust. Seejuures muudab TsÜS § 86 lg 3 tõendamiskoormust teise poole sundolukorrast

teadmise või teadma pidamise osas tühisusele tugineda sooviva isiku kasuks, kui poolte

soorituskohustuste väärtuste vahe on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust

väljas.

Eelnevalt on kohus asunud seisukohale, et pooltevahelisest laenulepingust tulenevate

vastastikuste kohustuste väärtus oli heade kommete vastaselt tasakaalust väljas (tulenevalt

eeskätt asjaolust, et hageja sõlmis laenulepingu kui tarbija ning kohaldub TsÜS § 86 lg 3

teises lauses sätestatud eeldus, mille kohaselt lepingu heade kommete vastasust eeldatakse

tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi ülisuure kulukuse määra alusel).

Samuti leidis ringkonnakohus, et hageja on tõendanud TsÜS § 86 lg-s 2 nimetatud tehingu

poole sundseisu iseloomustava asjaolu – soovi vältida maksejõuetusmenetlusega kaasnevaid

tagajärgi isiku elukorraldusele.

Sellest tulenevalt kohaldub ühtlasi TsÜS § 86 lg 3 esimeses lauses sätestatud eeldus, mille

kohaselt ei vaja hageja poolt eraldi tõendamist, et kostja teadis või pidi teadma laenusaaja

erakorralisest vajadusest ehk sundolukorrast, kuna laenuandja (kostja) teadmist või teadma

pidamist seaduse kohaselt eeldatakse. Kostja ei ole nimetatud eeldust ümber lükanud ega

tõendanud, et ta ei teadnud ega pidanudki teadma hageja erakorralisest vajadusest

laenulepingu sõlmimisel. Kostja on ka kohtule avaldanud, et hageja tõi laenu küsimise

põhjendusena esile vajaduse vältida maksejõuetust (nt kostja 16.06.2011.a seisukohad,

t lk 82).

17. Ringkonnakohus leiab, et tulenevalt oma seisundist majandustegevuse raames tegutseva

krediidiandjana lasus kostjal käesolevas asjas laenusaaja (hageja) sundolukorra välistamise

riisiko. Oma majandus- või kutsetegevuses tegutsevate krediidiandjate hoolsuskohustus

sellelaadsete suhete puhul on rangem kui teistel isikutel. Kui krediidiandjal on huvi sõlmida

keskmisest kõrgema kulukuse määraga laenulepinguid, siis on tal võimalus ja kohustus

selgitada laenulepingut sõlmides välja vähemalt see, kas laenu saaja tegutseb tarbijana või

ettevõtjana. Alates 01.07.2011.a tuleneb see otseselt VÕS §-st 4032 (vastutustundliku

laenamise põhimõte). Ringkonnakohtu arvates tuli majandus- või kutsetegevuses tegutseval

laenuandjal siiski juba enne nimetatud sätte jõustumist selgitada laenusaaja staatust, kuna

tarbijakrediidi puhul kehtisid võrreldes ettevõtjale antava krediidiga osaliselt erinevad reeglid

(sh TsÜS § 86 lg 3).

Käesoleval juhul ei ole laenuandja (kostja) ringkonnakohtu arvates laenusaaja (hageja)

sundolukorda piisava hoolsusega hinnanud. Laenusaaja staatuse (tarbija või ettevõtja)

väljaselgitamiseks ei ole piisav üksnes väline vaatlus (isiku riietuse korrektsus jne)

18. Apellatsioonkaebuse ülejäänud väited on seotud apellandi seisukohaga, mille kohaselt

K. A. sõlmis vaidlusaluse laenulepingu oma majandus- või kutsetegevuse raames, mistõttu ei

kohaldunud apellandi arvates TsÜS § 86 lg 3 esimeses ja teises lauses sätestatud eeldused.

Kuna ringkonnakohtu arvates kohalduvad eeltoodud põhjendustel mõlemad TsÜS § 86 lg-s 3

sätestatud eeldused, ei pea kolleegium vajalikuks hinnata täiendavalt apellatsioonkaebuse

väiteid selle kohta, et tõendatud ei ole pooltevahelise lepingu järgsete vastastikuste kohustuste

määra ebaproportsionaalsus ega laenuandja teadlikkus laenusaaja sundseisust lepingu

sõlmimisel. See puudutab muuhulgas apellandi väiteid selle kohta, et laenu andmine oli

seotud kõrgenenud riskiga, kuivõrd laenu anti pankrotiohus ettevõtte tarbeks ja laenu

tagatiseks antud kinnisvara näol oli tegemist kindlustamisele mittekuuluva amortiseerunud

hoonega.

Eeltoodud põhjendustel jõudis maakohus õigesti järeldusele, et OÜ-l Laenukeskus tuleb

tagastada K. A.VÕS § 1027 ja § 1028 lg 1 alusel 17 917,35 eurot.

19. TsMS § 171 lg 1 alusel tuleb apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta

apellandi kanda, kuna apellatsioonkaebus jääb lõppjärelduse osas rahuldamata.

Viivi Tomson

Üllar Roostoja

Kai Kullerkupp