3-10-3119/36 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Einar Vene ja Madis Ernits

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

02.11.2012, Tartu

Haldusasja number

3-10-3119

Haldusasi

Vladimir Lomakini kaebus Tartu Vangla toimingute

õigusvastasuse kindlakstegemiseks, mis seisnesid

26.11.2010. a jalutuskäigu mittevõimaldamises ja

17.12.2010. a vastuse nr V1/14585-1 andmises

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 21.03.2011. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tartu Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Apellant Tartu Vangla

Vastustaja Vladimir Lomakin

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

21.03.2011. a otsuse resolutsioon muutmata, muutes otsuse põhjendusi.

2. Jätta apellandi kulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast (HKMS § 212 lg 1), s.t kuni 03.12.2012.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebuse esitaja on kinnipeetav Tartu Vanglas. 26.11.2010 hommikul kella üheksa ajal viidi

Tartu Vanglas läbi kinnipeetavate jalutamist. Kaebuse esitaja viibis kartseris ja kandis kartseri

riietust ning pidi jalutuskäigule minemiseks võtma jope üldlaost. Tema pikkusele (1.92 m)

sobivat jopet sellel hetkel laos ei olnud ning kaebuse esitaja keeldus -10°C külmaga

jalutuskäigule minemast jopes, mille varrukad olid tema jaoks lühikesed.

2. Tartu Halduskohtusse saabus 29.11.2010 kaebus, milles kaebuse esitaja leiab, et talle

väljastati kartseris olles jalutuskäigule minekuks liiga lühike jope, mistõttu ta keeldus

jalutuskäigule minemast ning et tema õigusi on rikutud. Kaebuse esitaja tuletas valvuritele

enda sõnul terve päeva jooksul meelde, et ta ei ole jalutada saanud, kuid jalutuskäigu

võimalust talle enam ei antud, olgugi et teised kinnipeetavad tulid jalutamast tagasi ja laos

olid saadaval suuremate numbritega joped.

3. Kaebuse esitaja esitas 30.11.2010 Tartu Vanglale kirja, milles leidis, et talle väljastati

kartseris olles jalutuskäigule minekuks liiga lühike jope ning et tema õigusi on rikutud.

Tartu Vangla märkis 17.12.2010. a vastuses nr V1/14585-1, et asjaolude kontrollimisel ja

vesteldes kahe vanglateenistuse ametnikuga (vastuses nimeliselt nimetatud) selgus, et

väljastatud jope käised olid tõepoolest natuke lühikesed, kuid jope oli sobilik jalutamiseks.

Jalutusboksi ukseni jõudes otsustas kaebuse esitaja loobuda jalutuskäigust. Vangla võimaldas

kaebuse esitajale jalutuskäigu, seega ei ole vangla tema õigusi rikkunud.

4. 23.12.2010 saabus Tartu Halduskohtusse avaldus 29.11.2010 esitatud kaebuse juurde,

milles kaebuse esitaja taotles Tartu Vangla vastuse nr V1/14585 õigusvastasuse ja Tartu

Vangla töötajate 26.11.2010. a toimingute õigusvastasuse kindlakstegemist ja mittevaralise

kahju hüvitamist.

5. Tartu Halduskohus esitas 14.01.2011 Tartu Vanglale järelepäringu, milles paluti teatada,

kas kaebuse esitaja on vangla poole pöördunud kahjunõudega seoses sellega, et talle ei

võimaldatud 26.11.2010 jalutuskäiku. Tartu Vangla 17.01.2011. a vastuse kohaselt ei olnud

kaebuse esitaja vastavasisulise kahjunõudega vangla poole pöördunud. Tartu Halduskohus

tagastas 18.01.2011. a määrusega kaebuse osas, milles kaebuse esitaja taotleb jalutuskäigu

mittevõimaldamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist, kuna selle nõude osas on

kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata.

6. Tartu Halduskohus võttis 24.01.2011. a määrusega kaebuse menetlusse.

7. Tartu Vangla selgitas 07.02.2011. a vastuses, et kaebuse esitajale antud jope oli veidi

lühikeste varrukatega, kuid see ei ole kindlasti põhjus, miks ei olnud võimalik selles jalutama

minna. Lisaks sai kaebuse esitaja kasutada kindaid ja kartseri vormi hulka kuuluv vormisärk

oli vangla väitel samuti pikkade varrukatega. Vangla võimaldas kaebuse esitajale

jalutuskäigu, kuid kaebaja ise loobus vabatahtlikult jalutuskäigule minemast vangla arvates

mitte tõsiseltvõetaval põhjusel. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue on ilmselgelt

perspektiivitu ja kaebuse esitajal puudub vangla toimingute õigusvastasuse tuvastamisel

põhjendatud huvi, sest kaebuse rahuldamine ei aita tal tulevikus oma eesmärki saavutada.

Seega peaks halduskohus jätma kaebuse kuni 31.12.2011 kehtinud halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS vr) § 23 lg 3 alusel läbi vaatamata.

8. Tartu Halduskohus rahuldas 21.03.2011. a otsusega kaebuse osaliselt ja tunnistas

õigusvastaseks Tartu Vangla toimingu, mis seisnes kaebuse esitajale 26.11.2010 tema kasvule

sobivas jopes jalutuskäigu mittevõimaldamises.

Otsuse põhjenduste kohaselt ei jäetud kaebuse esitajat ebaseaduslikult jalutuskäigust ilma.

Seda, et jalutuskäik oli kindlustatud, kinnitab Tartu Vangla vastus kaebaja märgukirjale.

Kaebuse esitajal oli võimalus realiseerida jalutuskäigule minek, kuid ta ise loobus sellest

mittesobiliku jope pärast, mistõttu jätab kohus rahuldamata nõude tunnistada õigusvastaseks

Tartu Vangla 26.11.2010. a toiming, millega ei võimaldatud kaebuse esitajale jalutuskäiku

graafikujärgsel ajal.

Kohus leidis, et kuna kaebuse esitaja ei viibinud jalutusboksis lühikeste käistega jopes ega

jalutanud selles, ei ole tema inimväärikust alandatud. Küll aga nõustus kohus kaebusega selles

osas, et vanglal oleks olnud võimalik tagada kaebuse esitajale jalutuskäik peale vastavas

suuruses jope tagastamist lattu. Vangla kohustuseks jääb kinnipeetava kindlustamine tema

suurusele vastava jopega jalutuskäigus ajaks. Selle toiminguga põhjustatud kaebuse esitaja

õiguste riive oli kohtu arvates minimaalne ja ei toonud kaasa negatiivseid tagajärgi.

Kohus leidis, et kaebuse esitaja ei ole kasutanud RVastS § 7 lg 1 sätestatud võimalust kahju

kõrvaldamiseks. Kaebuse esitajal oli võimalus pöörduda vangla poole taotlusega saamata

jäänud jalutuskäigu võimaldamiseks, millist võimalust kohus kaebuse esitajale 14.12.2010. a

kohtumääruses ka selgitas, kuid kaebuse esitaja loobus sellest ja ei soovinud oma õiguste

taastamist sel viisil. Kuna kaebuse esitaja ei ole tõendanud asjaolusid, mis on vajalikud

RVastS § 9 lg 1 järgi mittevaralise kahju hüvitamiseks, on kahjunõue seoses 26.11.2010 aset

leidnud intsidendiga perspektiivitu.

Nõue tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla 17.12.2010. a vastu nr V1/14585-1 ei kuulu

rahuldamisele iseseisva nõudena.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

9. Tartu Vangla palub apellatsioonkaebuses Tartu Halduskohtu 21.03.2011. a otsuse

tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus halduskohtu poolt rahuldatud osas

rahuldamata ning mõista kaebuse esitajalt Tartu Vangla kasuks välja apellatsiooniastmes

kantud kohtukulud 15,97 eurot. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on halduskohus

ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnormi, rikkunud menetlusnormi ja hinnanud tõendeid

ebaõigesti.

Apellant on seisukohal, et halduskohus rikkus HKMS vr § 19 lg 7 sellega, et tõlgendas

kaebaja 26.11.2010 jalutuskäigu võimaldamisega seonduvaid toiminguid eraldiseisvate

nõuetena, kuigi kaebaja neid selliselt määratlenud ei ole. Tuvastanud, et vangla ei ole

kaebajale jalutuskäigu võimaldamisest keeldunud, ületas halduskohus oma volitusi, kui andis

eraldi hinnangu kaebajale tema kasvule sobivas jopes jalutuskäigu mittevõimaldamise kohta.

Kahju hüvitamise nõue saab olla kas perspektiivikas või perspektiivitu. Kuna kaebaja

väljendas selgesõnaliselt, et ei soovi ärajäänud jalutuskäigu asendamist, puudus apellandi

arvates halduskohtul vajadus selles osas kaebuse perspektiivikust hinnata ja kui kohus leidis,

et kahju hüvitamise nõue on RVastS § 9 lg 1 alusel perspektiivitu, oleks kohus pidanud

kaebuse tagastama läbivaatamatult põhjendatud huvi puudumise tõttu. Samuti ei selgu

otsusest, millisele normile tuginedes otsustas kohus, et kuigi kaebaja ei kasutanud RVastS § 7

lg 1 sätestatud võimalust kahju kõrvaldamiseks, s.t keeldus vangla pakkumisest jalutada, säilis

tal ikkagi õigus täiendava jalutuskäigu saamiseks teisel päeval.

Materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamine seisneb apellandi väitel selles, et VsKE § 100 lg 1

järgi tuleb kinnipeetavale anda kartseri arvel olev riietus, mida vangla ka tegi; riietus ei

vastanud ainult täies ulatuses kaebaja mõõtmetele. Samuti olid kaebajal olemas kindad,

mistõttu ei saanud tema käed lühemate varrukate tõttu külmetada. Apellandi väitel märkis

kaebaja ise, et ta oleks jalutuskäigu ajal tegelenud füüsiliste harjutuste tegemisega, mis oleks

välistanud külmatunde tekkimise jalutuskäigu ajal. Halduskohus möönis, et lühemate

varrukatega jopes oleks olnud ebamugav jalutada, aga mitte võimatu. Antud juhtumi puhul on

apellandi väitel tegemist just sellise ebameeldivusega, mis paratamatult võib kaasneda vanglas

kinnipidamisega ning mida kinnipeetav on kohustatud taluma, mitte aga kinnipeetava õiguste

rikkumisega.

10. Kaebaja vaidleb oma

vastuses

apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kaebaja jääb oma seisukoha juurde tunnistada Tartu

Vangla 26.11.2010 tegevus seoses sobiva jope ja jalutuskäigu mittevõimaldamisega

õigusvastaseks.

11. Tartu Ringkonnakohtusse 24.10.2012 saabunud avalduses jääb kaebaja seisukohtade

juurde, mida esitas vastuses apellatsioonkaebusele ning palub Tartu Vangla 26.11.2010. a

toimingute õigusvastaseks tunnistamist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Vangla apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja

Tartu Halduskohtu 21.03.2011. a otsuse resolutsioon muutmata, muutes otsuse põhjendusi.

13. HKMS § 197 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras halduskohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses.

Tartu Vangla on apellatsioonkaebuses taotlenud otsuse tühistamist põhjusel, et halduskohus

on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnormi, rikkunud menetlusnormi ja hinnanud tõendeid

ebaõigesti, ning uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus halduskohtu poolt rahuldatud osas

rahuldamata.

14. Menetlusnormide oluline rikkumine seisneb apellandi arvates selles, et kohus ei ole kinni

pidanud HKMS vr § 19 lg-st 7, mille kohaselt vaatab halduskohus asja läbi kaebuses esitatud

taotluse ulatuses. Apellant on seisukohal, et kaebaja halduskohtusse esitatud nõue seisnes

temale 26.11.2010 jalutuskäigu mittevõimaldamise õigusvastasuse tuvastamises ning asjaolu,

et vangla ei andnud talle õige suurusega jopet, oli selle põhjenduseks. Halduskohus tõlgendas

apellandi arvates jalutuskäigu mittevõimaldamisega seonduvaid toiminguid eraldiseisvate

nõuetena, kuigi kaebaja ei määratlenud neid selliselt. Apellant leiab, et kui halduskohus

tuvastas, et vangla ei ole kaebajale jalutuskäigu võimaldamisest keeldunud, ületas kohus oma

volitusi, kui andis eraldi hinnangu kaebuse esitajale tema kasvule sobivas jopes jalutuskäigu

mittevõimaldamise kohta.

Ringkonnakohus leiab, et antud juhul ei ole halduskohus rikkunud HKMS vr § 19 lg-t 7.

HKMS vr § 19 lg-s 7 on peetud silmas, et kohus ei või väljuda kaebuse piiridest asudes omal

algatusel lahendama nõudeid, mida kaebaja pole esitanud (RKHKo 13.10.2010, 3-3-1-44-10,

p 14). Kaebaja on halduskohtult taotlenud tunnistada õigusvastaseks vangla toiming, mis

seisnes talle sobiva suurusega jopes jalutuskäigu mittevõimaldamises. Seega on kaebuses

välja toodud nii ebasobiva suurusega jope andmine kui ka jalutuskäigu mittevõimaldamine

ning halduskohtus on mõlemaid aspekte oma otsuses käsitlenud, mistõttu ei ole halduskohus

lahendanud nõudeid, mida kaebuses ei ole esitatud. Halduskohtu otsuse põhjendustes tekitab

vasturääkivust asjaolu, et halduskohus on esmalt käsitlenud jalutuskäigu mittevõimaldamist

eraldivõetuna ebaõige suurusega jope andmisest ning seejärel analüüsinud neid sisuliselt koos.

Ringkonnakohus on seisukohal, et võttes aluseks Tartu Halduskohtu otsuse resolutsiooni p 2,

tuleb käsitleda kasvule vastavas jopes jalutuskäigu mittevõimaldamise õigusvastaseks

tunnistamise nõuet ühtse nõudena. HKMS § 200 p 4 kohaselt on ringkonnakohtul

apellatsioonkaebuse lahendamisel õigus muuta halduskohtu otsuse põhjendusi, jättes otsuse

resolutsiooni muutmata. Ringkonnakohus leiab, et ei esine HKMS § 199 lg-tes 1 ja 2

sätestatud aluseid halduskohtu otsuse tühistamiseks ning muudab seetõttu halduskohtu otsuse

põhjendusi. Ringkonnakohtu arvates on vangla kohustus kindlustada kinnipeetav jalutuskäigu

ajaks sobiva riietusega iseloomult ühtne. Kohus analüüsib järgnevalt kõnealuse kohustuse sisu

ja sellega seoses vastab apellatsioonkaebuses esitatud väitele materiaalõigusnormi ebaõige

kohaldamise kohta.

15. Apellant on seisukohal, et halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnormi.

Vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 100 lg 1 tuleb apellandi arvates tõlgendada viisil, et

kartseris viibiv isik võib jalutuskäigule minnes saada riietuse, mis talle täielikult ei sobi ning

tegemist on sellise ebameeldivusega, mis paratamatult kaasneb vanglas kinnipidamisega.

Ringkonnakohus apellandi seisukohaga ei nõustu.

VangS § 46 lg 1 kohaselt kannab kinnipeetav vangla riietust. VangS § 651 lg 2 ja VSkE § 100

lg 1 kohaselt kartserisse paigutatud kinnipeetav registreeritakse ja otsitakse läbi ning talle

antakse kartseri arvel olev riietus. VangS § 41 lg 1 kohaselt kinnipeetavat, karistusjärgselt

kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning

kindlustab, et karistuse kandmine, karistusjärgne kinnipidamine või vahi all viibimine ei

põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad

vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Euroopa Vanglareeglistiku p 20.2 kohaselt ei tohi

riietus olla mingil kombel alandav ega häbistav. Euroopa Vanglareeglistiku normid on

soovitusliku, mitte kohustusliku iseloomuga, kuid neid tuleks käsitada eesmärkide ja

põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti

õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel (RKHKo 21.04.2010, 3-3-1-14-10, p 8).

Ringkonnakohus on seisukohal, et eeltoodud sätete tõlgendamisel koosmõjus tuleneb neist

vangla kohustus tagada kinnipeetavale jalutuskäigu ajaks tema suurusele vastav jope ja

nõustub selles osas halduskohtuga.

Ringkonnakohus ei ole nõus apellandi väidetega, et veidike lühemate varrukatega jope

väljastamine ei saa olla aluseks toimingu õigusvastaseks tunnistamisele. Samuti ei ole

asjakohased vangla väited, et jalutuskäik oleks kestnud ainult ühe tunni ja kaebaja oleks sellel

ajal tegelenud füüsiliste harjutustega, mis oleks välistanud külmatunde tekkimise. Vaidlust ei

ole selle üle, et väljas oli -10oC külma. Vangla väidab, et kaebaja sai kasutada kartseri vormi

hulka kuuluvat vormisärki. Kohus märgib, et külma ilmaga õues jalutades ei saa piisavaks

riietuseks lugeda ebapiisava suurusega jope kandmist koos siseriietusega. Vangla ei ole

sellisel juhul täitnud oma kohustust tagada kinnipeetavale jalutuskäigu ajaks tema suurusele

vastav riietus. Kohus leiab, et tegemist ei ole sellise ebameeldivusega, mis paratamatult võib

kaasneda vanglas kinnipidamisega ja mida kinnipeetav on kohustatud taluma.

Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et ebaõige on halduskohtu seisukoht, et kaebaja

loobus oma vabal tahtel jalutuskäigust ning vangla ei teinud selleks takistusi. Vabatahtliku

loobumisega saaks kohtu arvates olla tegemist siis, kui vangla on täitnud talle seadusest

tulenevad kohustused ja tingimused jalutuskäigu toimumiseks, sh võimaldanud kinnipeetavale

ilmastikuoludele vastava riietuse, ning sellele vaatamata loobub kinnipeetav jalutuskäigust.

Kaebaja loobus jalutuskäigust põhjusel, et talle ei võimaldatud jalutuskäiguks -10oC külmaga

tema kasvule vastavat jopet. Kohtu arvates ei saa jalutuskäigust loobumist sellises

situatsioonis lugeda vabatahtlikuks.

16. Apellant leiab, et halduskohus rikkus menetlusnorme ka selle tõttu, et ei tagastanud

kaebust läbi vaatamata kaebaja põhjendatud huvi puudumise tõttu. Apellandi arvates

väljendas kaebaja selgesõnaliselt, et ei soovi ärajäänud jalutuskäigu asendamist, mistõttu

puudus halduskohtul vajadus selles osas kaebuse perspektiivikust hinnata ja kui kohus leidis,

et kahju hüvitamise nõue on perspektiivitu, oleks kohus pidanud kaebuse tagastama

läbivaatamatult põhjendatud huvi puudumise tõttu. Halduskohtu istungi protokollist ja

kaebaja vastusest apellatsioonkaebusele nähtub, et kaebajal ei ole huvi hilisema kahju

hüvitamise ehk käesoleval juhul jalutuskäigu asendamise vastu, vaid pigem huvi selle vastu,

et kohus tunnistaks, et kinnipeetava kasvule mittevastava jope andmine vangla poolt on

õigusvastane ning et selline juhtum tulevikus ei korduks. Ringkonnakohus on seisukohal, et

sellest tulenevalt ei saa kaebust lugeda ilmselgelt perspektiivituks.

17. Eeltoodud põhjustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning HKMS § 108 lg 1 kohaselt

jäävad menetluskulud apellandi enda kanda.

Maili Lokk

Einar Vene

Madis Ernits