3-12-283/32 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Agu Timmi ja Einar Vene

Määruse tegemise aeg ja koht

1. november 2012, Tartu

Haldusasja number

3-12-283

Haldusasi

Eduard Pavljutšenko kaebus Viru Vangla 4. jaanuari

2012. a käskkirja nr 6-3/10-D õigusvastaseks

tunnistamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 22. mai 2012. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eduard Pavljutšenko määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Eduard Pavljutšenko

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 22. mai 2012. a määrus

muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates

otse Riigikohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eduard Pavljutšenko esitas 6. veebruaril 2012 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud

kaebuse, milles taotles Viru Vangla 4. jaanuari 2012. a käskkirja nr 6-3/10-D õigusvastasuse

tuvastamist. Kaebuse kohaselt karistati kaebajat antud käskkirjaga ebaõiglaselt 35-ööpäevase

kartserikaristusega tööst keeldumise eest. Põhjendatud huviks märkis kaebaja soovi esitada

tulevikus mittevaralise kahju hüvitamise nõue.

2. Tartu Halduskohtu 26. märtsi 2012. a määrusega tagastati kaebus halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 alusel. Määruse kohaselt ei anna hilisema

hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks, kui

hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. Distsiplinaarkaristuse tühistamise nõue või

sellega tekitatud kahju hüvitamise nõue oleksid perspektiivitud. Kaebaja ei ole vaidlustanud

tööle määramise käskkirja, mis on kehtiv haldusakt. Vangistusseaduse (VangS) kohaselt on

kinnipeetav kohustatud töötama. E. Pavljutšenko keeldus täitmast vanglaametniku korraldust

asuda tööle ja teda karistati distsiplinaarkorras VangS § 67 p 1 rikkumise eest 35 ööpäevaks

kartserisse paigutamisega. Käesoleval juhul on ilmselge, et vanglaametniku korraldus tööle

asuda ei vastanud tühise haldusakti tunnustele.

3. E. Pavljutšenko esitas 3. aprillil 2012 määruskaebuse, milles palus halduskohtu määrus

tühistada. Määruskaebuses esitas E. Pavljutšenko menetlusabi taotluse tema vabastamiseks

riigilõivu tasumisest.

4. Tartu Halduskohtu 16. aprilli 2012. a määrusega jäeti kaebaja taotlus riigilõivust

vabastamiseks rahuldamata, jäeti määruskaebus käiguta ja anti kaebajale tähtaeg riigilõivu

12,78 euro tasumiseks. Määruse kohaselt ei ületa menetluskulud taotleja kahekordset

keskmist ühe kuu sissetulekut, millest on tehtud lubatud mahaarvamised, mistõttu ei ole

menetlusabi andmine antud juhul HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel lubatud.

5. E. Pavljutšenko esitas määruskaebuse, milles palus sisuliselt halduskohtu 16. aprilli 2012. a

määruse tühistada. Kaebaja väitel puuduvad tal riigilõivu tasumiseks vahendid ning

halduskohtu arvutused ei vasta tegelikkusele.

6. Tartu Halduskohtu 22. mai 2012. a määrusega tagastati E. Pavljutšenko määruskaebus

halduskohtu 16. aprilli 2012. a määruse peale läbivaatamatult. Halduskohus leidis, et kaebaja

ei olnud määruskaebuses esinenud puudusi tähtaegselt kõrvaldanud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. E. Pavljutšenko määruskaebuses palutakse sisuliselt halduskohtu 22. mai 2012. a määrus

tühistada. Määruskaebuse kohaselt on halduskohus määruskaebuse ebaõigesti tagastanud, sest

kaebajal puudub võimalus riigilõivu tasumiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

9. Vaidlus asjas käib määruse üle, millega tagastati kaebaja määruskaebus läbivaatamatult

seetõttu, et kaebaja ei olnud määruskaebuse esitamisel riigilõivu tasunud. Kaebaja oli

eelnevalt taotlenud enda vabastamist riigilõivu tasumise kohustusest ja kohus oli jätnud selle

taotluse rahuldamata. Pärast seda kaebaja riigilõivu ei tasunud. Seega oli tegemist olukorraga,

kus kaebaja ei kõrvaldanud määruskaebuse puudusi, ning järelikult tagastas halduskohus

määruskaebus HKMS § 206 lg 1 ja § 187 lg 4 järgi õigesti.

10. Riigilõivu tasumisest vabastamata jätmisel on halduskohus juhtinud kehtivast

regulatsioonist ja Riigikohtu praktikast. Samuti on kohus tuvastanud õigesti riigilõivu

tasumisest vabastamata jätmise asjaolud – et kaebaja jaoks ei ületa menetluskulud

kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut. Kaebaja väide, et tal kohtusse pöördumise hetkel

enam raha isikuarvel polnud, ei ole riigilõivu tasumisest vabastamise aluseks. HKMS § 112 lg

1 regulatsioon lähtub muuhulgas eeldusest, et isikul, kelle kuusissetulek pärast vajalikke

mahaarvamisi on vähemalt pool menetluskulust, on võimalik mõistlikult käitudes kohtusse

pöördumiseks vajaminev summa säästa. Riigipoolse menetlusabi eesmärk ei ole kanda

kohtumenetluse kulusid isikute eest, kes saanuks seda ise teha.

Madis Ernits

Agu Timmi

Einar Vene