3-11-1419/41 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise, Kaire Pikamäe ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht

26. oktoober 2012, Tallinn Haldusasja number 3-11-1419 Haldusasi

A. E. kaebus Prokuratuuri tegevusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes Menetlusosalised Kaebaja – A. E. Vastustaja – Prokuratuur, esindaja Norman Aas Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 9. aprilli 2012. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus

A. E. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta A. E. apellatsioonkaebus rahuldamata.

Muuta Tallinna Halduskohtu 9. aprilli 2012. a otsuse haldusasjas nr 3-11-1419 põhjendusi, asendades need käesoleva otsuse põhjendustega. Muus osas jätta halduskohtu otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 26. novembril 2012 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS §

215 lg 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A. E. peeti 12.11.2009 kahtlustatavana kinni ning talle esitati kahtlustus KarS § 209 lg 2 pde 2 ja 3 järgi. Kriminaalmenetluse alustamise ja A. E. kahtlustatavana kinnipidamise tingis 02.11.2009 toimunud episood, kus Raplas Tallinna mnt 12 asuvast SEB Panga kontoris loodi panga töötajatele ebaõige ettekujutus sularaha äraviimiseks volitatud isiku (inkassaatori) ehtsusest ja saavutati sel moel panga poolt 3 312 000 krooni sularaha üleandmine.

Kohus 2(9) Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör A. Pruus esitas 13.11.2009 kohtule taotluse

A. E. vahistamiseks. Pärnu Maakohtu 13.11.2009 määrusega kriminaalasjas nr 1-09-18582 anti luba A. E. vahistada. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 01.12.2009 määrusega jäeti Pärnu Maakohtu 13.11.2009 määrus A. E. suhtes tõkendina vahistamise kohaldamise kohta muutmata.

Prokurör A. Pruusi 16.11.2009 määrusega keelati A. E-l KrMS § 1431 alusel lühija pikaajalised kokkusaamised, kirjavahetus ja telefoni kasutamine.

Pärnu Maakohtu 09.12.2009 määrusega kriminaalasjas nr 1-09-20474 arestiti tsiviilhagi tagamiseks kahtlustatavale A. E-le kuuluvad: 1) kaubik Toyota Hiace reg. nr XXX XXX väärtusega

60 000 krooni ja tehti vastav märge autoregistris; 2) arveldusarve XXXXXXXXXXXX Swedbankis ja väärtpaberiarve nr XXXXXXXXXXX. Samuti arestiti

A. E-lt kinnipidamisel ära võetud sularaha 3644 krooni.

A. E. selgitustaotlusele vastas prokurör A. Pruus 26.03.2010 kirjaga nr LÄRP-12/10/46, et prokuröri 16.11.2009 määrusega kehtestatud kokkusaamise piirang laieneb ka notarile.

Pärnu Maakohtu 06.05.2010 määrusega kriminaalasjas nr 1-10-5792 anti A. E. kohtu alla, jäeti tõkend – vahistamine – A. E. suhtes muutmata ning tühistati kohtueelsel uurimisel A. E. suhtes kohaldatud kirjavahetuse, lähedaste kokkusaamise ja telefonikõnede piirangud.

Lääne Ringkonnaprokuratuuri prokurör A. Pruus märkis 18.06.2010 selgituskirjas nr LÄRP- 12/10/98 A. E-le, et eelmises vastuskirjas märgitu, et kokkusaamise piirang laieneb ka notarile, on VangS § 26 kohaselt ekslik.

Pärnu Maakohtu 10.11.2010 otsusega kriminaalasjas nr 1-10-5792 tunnistati A. E. süüdi KarS § 209 lg 2 p-de 1-3 järgi ning jäeti varaline arest muutmata. Pärnu Maakohtu 10.12.2010 määrusega lahendas kohus A. E. taotluse konto nr XXXXXXXXXXXX AS-s Swedbank osaliseks vabastamiseks lapse ülalpidamiskuludeks, vabastades konto lapse ülalpidamise kohustuse täitmiseks igas kuus ühe kolmandiku ulatuses kehtivast palga alammäärast.

2. Lääne Ringkonnaprokuratuuri vanemprokuröri 04.02.2011 vastuses nr LÄRP-12/11/6 A. E-le märgiti „juhtunud eksituse pärast prokuratuuri nimel veelkord vabandades“, et esialgne eksitav vastus on prokurör A. Pruusi enda poolt õiendatud. Loodetavasti sai avaldaja vaatamata prokuröri eksitusele oma vajalikud notariaalsed toimetused tehtud, sest vaatamata kokkusaamiste ja kirjavahetuse keelule oli avaldajal võimalis paluda oma elukaaslasel leppida kokku kohtumine notariga.

Riigi peaprokuröri 14.03.2011 vastuses nr RP-2-9/11/44 A. E. kaebusele Lääne Ringkonnaprokuratuuri vanemprokuröri 04.02.2011 vastuse nr LÄRP-12/11/6 peale asuti seisukohale, et ringkonnaprokuröri tegevus keelata kaebaja kokkusaamine notariga ei olnud seadusega kooskõlas. Samas ei olnud tegemist tahtliku eksimusega seaduse tõlgendamisel ja kohaldamisel. Seonduvalt kaebaja taotlusega tunnistada õiguste rikkumist, tuleb märkida, et Prokuratuur on Lääne Ringkonnaprokuratuuri 04.02.2011 vastusega tunnistanud kaebaja õiguste rikkumist ja vabandanud. Samuti on eksimust tunnistanud ringkonnaprokurör A. Pruus 18.06.2010 vastuses kaebajale.

3. A. E. esitas 07.04.2011 Prokuratuurile taotluse ringkonnaprokurör A. Pruusi tegevusega A.

E. õiguste ja eraning perekonnaelu puutumatuse rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 460 eurot. Taotleja põhjendas nõuet sellega, et tal jäi vormistamata

Kohus 3(9) notariaalne volitus, mille alusel oleks ta saanud määrata igakuise summa oma lapse ülalpidamiskuludeks. Pärnu Maakohus on vabastanud taotleja arveldusarvelt ühe kolmandiku suuruse summa miinimumpalgast, mis teeb mittevaraliseks kahjuks ühes kuus 92 eurot alates 01.12.2009-01.05.2010, mil Pärnu Maakohus tühistas prokuröri 16.11.2009 määruse.

Riigi peaprokuröri 10.05.2011 vastusega nr RP-2-9/11/44-II jäeti A. E. taotlus rahuldamata. Vastuskirjas märgiti mh järgmist. Detsembris 2009 on A. E. seoses 24.11.2009 lapse sündimisega avaldanud soovi kohtuda notariga, et anda volitus lapse sünnitunnistusele isa perekonnanime kandmiseks. Nimetatud toiming jäi küll tegemata ajal, mil isikud seda esialgselt soovisid, kuid ringkonnaprokurör ei ole teinud takistusi nimetatud volituse vormistamiseks hilisemal ajal. Sellise volituse tegemata jätmist ei ole taotleja seostanud mittevaralise kahju tekkimisega. Asjaolust, et Pärnu Maakohus ei pidanud kohtumenetluses lisapiirangute kohaldamist vajalikuks, ei saa järeldada, et sellised piirangud kohtueelses menetluses olid ebaseaduslikud. Mittevaralise kahju tekkimist on taotleja põhistanud võimatusega anda notariaalne volitus oma arveldusarve käsutamiseks lapse ülalpidamiskulude katteks. Kuna Pärnu Maakohtu 09.12.2009 määrusega on antud luba tsiviilhagi tagamiseks taotlejale kuuluva vara, sh arveldusarve arestiks ning alles Pärnu Maakohtu 10.12.2010 määrusega on vabastatud taotleja konto lapse ülalpidamiskohustuse täitmiseks igas kuus ühe kolmandiku ulatuses kehtivast palga alammäärast, ei oleks ainuüksi notariaalse volituse andmine vara käsutamiseks kaasa toonud õigust vara käsutada.

4. A. E. esitas 08.06.2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse Lääne Ringkonnaprokuratuuri tegevusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 460 eurot.

Ebaõige on peaprokuröri seisukoht, et kaebaja avaldas detsembris 2009 soovi notariga kohtumiseks. Soovi notariga kohtumiseks avaldas kaebaja novembris mõned päevad pärast vahistamist. Kuna kaebaja vahistamise hetkel oli tema elukaaslane viimaseid nädalaid rase ja 24.11.2009 sündis kaebajal tütar, siis isa perekonnanime ja vajalike volituste vormistamiseks oli vaja teha notariaalseid toiminguid. Novembris 2009 palus kaebaja oma elukaaslasel kokku leppida notariga kohtumine Paide arestimajas. Kuna kaebajale olid seatud suhtlemispiirangud, arvas ka elukaaslane, et notariga kokkusaamiseks peab olema prokuröri luba. Esmalt oli prokurör nõus, kuid hiljem keelas kokkusaamise. Kaebaja pöördus Lääne Ringkonnaprokuratuuri poole selgitustaotlusega, milles soovis selgitust prokuröri tegevusele. Prokurör A. Pruus, kes juhtis ka kriminaalmenetlust, vastas oma 26.03.2010 kirjas, et kaebajale VangS § 102 ja KrMS § 1431 alusel seatud piirangud laienevad ka notariga kokkusaamisele. Kui prokurör sai teada, et kaebaja soovib raha pangaarvelt välja võtta, tegi ta taotluse kohtule kaebaja vara arestimiseks, mille kohus 09.12.2009 rahuldas.

Prokuröri õigusvastase tegevusega rikuti kaebaja õigust kohtumisele notariga ja eraning perekonnaelule. Õigusvastase piirangu tõttu ei olnud kaebajal võimalik anda elukaaslasele viimase enda raha, vormistada lapsele isa perekonnanime ja anda lapsele ülalpidamisraha. Kaebaja arvel olevast rahast (16 000 krooni) kuulus 7500 krooni kaebaja elukaaslasele. Lapsel isa perekonnanime puudumine takistab pikaajalise kokkusaamise vormistamist, sest vanglale on vaja tõestada, et 24.11.2009 sündinud laps on tõepoolest kaebaja laps, mis võib tuua kaasa täiendavaid kulutusi notarile.

Riigi peaprokuröri ja Lääne Ringkonnaprokuratuuri 04.02.2011 ja 14.03.2011 kirjadest nähtuvalt peaks puuduma vaidlus selles, et prokuröri tegevus oli ebaseaduslik.

Riigi peaprokuröri seisukoha, et ringkonnaprokuröri eksimus ei olnud tahtlik ja prokurör ei ole teinud takistusi volituse vormistamiseks hilisemal ajal, lükkab ümber asjaolu, et prokurör

Kohus 4(9) oli eelnevalt andnud loa notariga kohtumiseks, kuid hiljem keeldus sellest; saades teada, et kaebaja soovib enda arvelt elukaaslasele raha anda, tegi prokurör maakohtule kohe taotluse vara arestimiseks ning veel 26.03.2010 kirjas selgitas, et kokkusaamise piirang laieneb ka notarile. See viitab sellele, et ringkonnaprokuröri tegevus oli tahtlik. Nii uurija kui prokurör olid vahistamise hetkel teadlikud sellest, et kaebaja elukaaslane on peagi sünnitamas ja tal on majanduslikud raskused. Selline tegevus lõppes alles siis, kui maakohus 06.05.2010 prokuröri lisapiirangud tühistas, mistõttu ei omanud prokuröri poolt eksimuse tunnistamine 18.06.2010 enam tähtsust.

Kohut eksitav on Prokuratuuri viide Pärnu Maakohtu 09.12.2009 määrusele. Kaebuse esemeks on prokuröri tegevus, mis toimus enne 09.12.2009 antud määrust, kui kaebuse esitaja arveldusarve ei olnud veel arestitud. Nii enne kui pärast 17.12.2009, mil kaebaja eelviidatud määruse koopia sai, polnud prokuröril õigust keelata kaebajal kohtumast notariga. Volituse vormistamine ja kinnitamine selleks, et elukaaslasel oleks võimalik kaebaja arvelt raha välja võtta, et üleval pidada ühist last, on käsitatav perekonnaeluna. Kaebaja viibimine arestimajas ei vabastanud teda lapse ülalpidamiskohustusest. Swedbanki 03.02.2010 kirjast nähtuvalt arestiti kaebaja arvelduskonto tunduvalt hiljem määruse jõustumisest ehk 29.01.2010, sest pangale ei oldud edastatud kohtumäärust. Seetõttu detsembris 2009 oleks kaebaja elukaaslane saanud kaebaja arvet volituse alusel kasutada. Kui uurija käis kaebajale tutvustamas vara arestimise kohtumäärust, siis esitas kaebaja talle taotluse, et aresti alt vabastatakse vähemalt tema elukaaslasele kuuluv summa, kuid tookord uurija ainult naeris selle taotluse peale. Kuhu see taotlus uurija käest sai, ei oska kaebaja öelda. Kaebaja väidet, et ta esitas uurijale taotluse osa raha aresti alt vabastamiseks, kinnitab kirjavahetus Lääne Prefektuuri ja panga vahel, kus uurija on teinud järelepärimise pangale, saamaks teada, kas kaebaja arve on arestitud või mitte (tl 37). See näitab ka, et uurimisasutus ei olnud huvitatud raha osaliselt aresti alt vabastamisest.

5. Prokuratuur palus jätta kaebus rahuldamata.

Kaebuses märgitud perekonnaellu sekkumine ei anna RVastS § 9 lg 1 kohaselt alust mittevaralise kahju hüvitamist nõuda – sellise hüvitise nõudmise aluseks on viidatud sätte kohaselt kodu või eraelu puutumatuse rikkumine, millega antud juhul tegemist ei ole.

Riigi peaprokurör on 10.05.2011 vastuses kaebajale selgitanud, et ainuüksi notariaalse volikirja andmine ei oleks kaebajale veel kaasa toonud õigust vara käsutada, kuna tema arveldusarve AS-s Swedbank oli Pärnu Maakohtu 09.12.2009 määrusega arestitud. Arestimise määrust kaebaja ei vaidlustanud ega esitanud menetlejale taotlust vara osaliseks vabastamiseks aresti alt. Teadlik tema arveldusarvele kohaldatud arestist ning võimatusest seda ise käsutada või volitada selleks teisi isikuid oli kaebaja alates 17.12.2009, kui talle anti allkirja vastu 09.12.2009 määruse koopia. Asjaolu, et eksituse tõttu saadeti kohtumäärus algselt valel aadressil ning Swedbank täitis kohtumääruse alles jaanuari lõpus 2010, ei oma tähendust. Kaebaja väide, et ta olevat vara arestimise määruse tutvustamisel esitanud uurijale taotluse osa raha aresti alt vabastamiseks, on tõendamata, kriminaalasja materjalides sellist taotlust pole. Kaebaja väide, nagu kinnitaks kirjavahetus Lääne Prefektuuri ja Swedbanki vahel tema poolt uurijale taotluse esitamist raha osaliselt aresti alt vabastamiseks, on arusaamatu, sest kirjeldatud sündmused ei lange ajaliselt kokku – kaebaja sõnul oli ta vastava taotluse esitanud uurijale siis, kui viimane käis talle tutvustamas vara arestimise määrust (17.12.2009), uurimisasutuse päring pangale on tehtud aga 26.01.2010.

Kaebaja väitel on kaebuse esemeks prokuröri tegevus, mis toimus enne vara arestimise määruse tegemist 09.12.2009. Samas ei nähtu kaebusest, millal kaebaja notariga kohtumise

Kohus 5(9) küsimuses prokurör A. Pruusi poole pöördus. Lääne Ringkonnaprokuratuuri Rapla osakonna kantseleis on 07.12.2009 registreeritud küll kaebaja taotlus lubada lühiajaline kokkusaamine elukaaslasega (millele prokurör vastas eitavalt 21.12.2009), kuid rohkem taotlusi või avaldusi pole kaebajalt enne 09.12.2009 saabunud. Kaebaja väide, et ta oleks saanud pärast vara arestimise määruse koopia saamist 17.12.2009 oma arvet käsutada ja kasutada, kuna pank arestis kohtumääruse alusel arve alles 29.01.2010, on õige vaid teoreetiliselt, sest kaebaja ei olnud teadlik viimatinimetatud asjaolust. Kui isik saab 8 päeva pärast kohtu poolt vara arestimise määruse tegemist kätte määruse ärakirja, millest nähtub üheselt arestitud vara loetelu (sh arveldusarve ja väärtpaberiarve pangas), siis puudub tal igasugune mõistlik põhjus volikirja tegemiseks arestitud arveldusarve käsutamiseks.

Seetõttu ei saanud ringkonnaprokuröri ekslik seisukoht notariga kokkusaamise lubamatuses tuua kaasa kaebaja kirjeldatud tagajärgi. Põhjuslik seos prokuröri tegevuse ja kaebajale väidetavalt tekkinud mittevaralise kahju vahel puudub.

6. Tallinna Halduskohtu 09.04.2012 otsusega jäeti kaebus rahuldamata.

Puudub vaidlus, et Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokuröri tegevus – keelata kaebaja kokkusaamine notariga – ei olnud seadusega kooskõlas ning prokuratuur on kaebaja õiguste rikkumist tunnistanud ning vabandanud.

Kohus nõustub vastustajaga, et ainuüksi notariaalse volituse andmine vara käsutamiseks ei oleks käesoleval juhul veel kaasa toonud õigust vara käsutada, kuna Pärnu Maakohtu 09.12.2009 määrusega kriminaalasjas nr 1-09-20474 oli kaebaja arveldusarve XXXXXXXXXXXX AS-s Swedbank tsiviilhagi tagamiseks arestitud. Kuigi kaebajale oli selleks ajaks teada lapse ülalpidamiskohustus, kohtu infosüsteemist nähtuvalt kaebaja nimetatud määrust ei vaidlustanud ning määrus jõustus 22.12.2009. Samuti puudub vaidlus selles, et kaebaja ei esitanud menetlejale taotlust vara osaliseks vabastamiseks aresti alt. Alles Pärnu Maakohtu 10.12.2010 määrusega on kohus lahendanud kaebaja taotluse konto nr XXXXXXXXXXXX AS-s Swedbank osaliseks vabastamiseks lapse ülalpidamiskuludeks. Menetlejale kohtueelses menetluses või kohtumenetluses taotluse esitamiseks vara osaliseks aresti alt vabastamiseks ei olnud notariaalne volitus vajalik. Seega puudub põhjuslik seos ringkonnaprokuröri tegevuse ja mittevaralise kahju vahel.

Lisaks eeltoodule leiab kohus, et Prokuratuuri poolt kaebaja õiguste rikkumise tunnistamise ning tema ees vabandamisega (tl 4, 13, 33) on kaebajale tekkinud mittevaraline kahju kohaselt hüvitatud. Ka Riigikohtu halduskolleegiumi praktikas on asutud seisukohale, et mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine või vabandamine (vt 20.10.2011 otsus nr 3-3-1-43-11 p 18; 11.12.2009 otsus nr 3-3-1-80-09, p 12; 05.10.2006 otsus nr 3-3-1-44-06, p 14; 10.06.2005 otsus nr 3-3-1-30-05).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. A. E. apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldatakse.

Apellandi väitel on vastustaja ja kohus tema kaebusest ebaõigesti aru saanud. Küsimus ei ole selles, miks oli kaebajal vaja notariga kohtuda ja mis toimingud olid plaanis notari juures

Kohus 6(9) teha. Oluline on see, et prokuröril puudus õigus keelata kohtumine notariga ja sekkuda eraja perekonnaellu.

Ei ole oluline, millal jõustus Pärnu Maakohtu 09.12.2009 määrus nr 1-09-20474 ja kas kaebaja seda määrust vaidlustas. Nähtuvalt panga ja uurimisasutuse kirjavahetusest, arestiti kaebajale kuuluv arve tunduvalt hiljem määruse jõustumisest ehk 29.01.2010. Detsembri alguses 2009, kui prokurör polnud kohtule veel arve arestimise taotlust esitanud, oleks kaebaja elukaaslane saanud kaebaja arvet volituse alusel kasutada. Kaebajal puudus mõistlik põhjus esitada uurimisasutusele taotlust arve kasutamiseks, kui arvet polnud veel arestitud. Kui uurija käis ülalviidatud määrust tutvustamas, siis esitas kaebaja sellise taotluse, kuid kuhu see taotlus lõpuks jõudis, kaebaja ei tea.

Prokuratuuri selgitustest ei nähtu seegi, et kaebaja kokkusaamine notariga oleks võinud kriminaalmenetlust kuidagi kahjustada. Kaebaja viitab Riigikohtu 03.01.2008 otsuses nr 3-3- 1-101-06 (p 27) toodud piirangu proportsionaalsuse põhimõttele vastavuse kontrolliskeemile.

Kaebaja ei näe, kuidas võiks Lääne Ringkonnaprokuratuuri vanemprokuröri 04.02.2011 vastusega enam kui 2 aastat pärast piirangu seadmist ja kaebaja järjepideval nõudmisel antud vabandus hüvitada sekkumise kaebaja põhiõigustesse. Oluline on see, et prokuröri tegevus oli ebaseaduslik, tahtlik ja erakordselt kaebaja ja tema elukaaslase õigusi piirav.

Halduskohus on märkinud, et mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine või vabandamine. Kohtuotsuse resolutsioonist nähtub, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohtuotsusega on küll tuvastatud kahju põhjustanud toimingu õigusvastasus, kuid selle oli varemalt tuvastanud juba vastustaja.

8. Prokuratuuri vastuses apellatsioonkaebuse palutakse see jätta rahuldamata.

Prokuratuur jääb kohtumenetluses seni esitatud selgituste juurde ja märgib vastuseks apellatsioonkaebusele järgmist. Apellatsioonkaebuses on viidatud kohtu seisukohale, et Riigikohtu praktika kohaselt võib mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks olla ka kohtuotsusega kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine või vabandamine, kuid pole selgitatud, miks kaebaja selle seisukohaga ei nõustu.

9. Täiendavalt apellatsioonkaebusele märgib apellant 03.09.2012 ja 18.09.2012 avaldustes järgmist. Apellant jääb väite juurde, et kui ta oleks saanud anda volituse vara käsutamiseks, oleks vara saanud käsutada, kuna pank arestis arve alles 29.01.2010. Piirates kohtumist notariga, sekkus prokurör põhjendamatult apellandi eraellu. Sekkumise tagajärg on ka see, et kuna lapse sünni registreerimisel ei olnud võimalik märkida lapse isa andmeid, kavatseb lapse ema lapse isaks registreerida oma praeguse Soome kodanikust elukaaslase, mistõttu on apellant sunnitud pöörduma Harju Maakohtu poole isaduse tuvastamiseks. Prokuröri tegevusel ei olnud ainuüksi materiaalne, vaid ka hingeline tagajärg. Riigikohus on 05.10.2006 otsuses nr 3-3-1-44-06, p 13 märkinud, et rahalise hüvitise välja mõistmata jätmine on põhjendatud juhul, kui rikkumine on väikese intensiivsusega või suunatud isiku jaoks väheolulise õiguse vastu. Prokuröri tegevus oli suunatud isiku olulise õiguse – VangS § 26 lgs 1 sätestatud kinnipeetava subjektiivne õigus kohtuda tõestamistoimingu tegemiseks notariga

– vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Kohus 7(9)

10. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Seejuures võib mittevaralise kahju puhul selle rahalist hüvitamist RVastS § 9 lg 1 kohaselt nõuda tingimusel, et kahju tekitati süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamisega.

Tulenevalt RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st 1, võib isik seega mittevaralise kahju rahalist hüvitamist nõuda, kui täidetud on järgmised eeldused: 1) isiku õigusi on avaliku võimu kandja rikkunud õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes; 2) tegemist on RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud rikkumisega; 3) isikule on tekkinud kahju; 4) rikkumise ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos; 5) kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §- des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.

11. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et kaebuse esitaja õigusi on prokuröri õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikutud.

Ringkonnakohus täpsustab, et rikutud ei ole menetlusosaliste viidatud VangS § 26 lg-t 1, mis reguleerib kinnipeetava kokkusaamisi, vaid samas seaduses vahistatute suhtes kehtivat analoogilise sisuga § 95 lg-t 1, mis sätestab, et vahistatul on piiramatu õigus kohtuda tõestamistoimingu tegemiseks notariga. Asja materjalidest nähtuvalt oli kaebuse esitaja vaidlusalusel perioodil mitte kinnipeetav, vaid vahistatu VangS § 4 mõttes.

KrMS § 1431 lg-st 3 nähtuvalt saadetakse lg-s 1 märgitud prokuröri määrus täitmiseks vanglale või arestimajale. Samas ei ole vaidlust selles, et notariga kokkusaamist takistas kaebuse esitajal prokuröri seisukoht, et 16.11.2009 määruses sätestatud kokkusaamiste keeld laienes ka kokkusaamisele notariga.

12. Notariga kokkusaamise takistamine võib rikkuda isiku eraelu puutumatust sõltuvalt selle mõjust isikule.

Kaebuse esitaja väidetest nähtuvalt soovis ta anda elukaaslasele volituse oma arveldusarve kasutamiseks ning esitada avalduse, et ta registreeritakse tema elukaaslasel 24.11.2009 sündinud lapse isana. Selles, et notariga kokkusaamisel olid sellised eesmärgid ning ilma notariga kokkusaamata polnud võimalik neid eesmärke saavutada, pole ka vaidlust. Ringkonnakohus märgib, et perekonnaseisutoimingute seaduse (PKTS) § 26 lg 1 kohaselt tuleb isaduse omaksvõtu avaldus, mis on sama seaduse § 25 lg 2 kohaselt aluseks lapse isa andmete kandmiseks rahvastikuregistrisse, esitada perekonnaseisuasutusele isiklikult kohale ilmudes või notariaalselt tõestatud vormis.

Eraelu kaitseala Euroopa Inimõiguste Konventsiooni art-s 8 on Euroopa Inimõiguste Kohus tõlgendanud laialt, arvates sinna mh õiguse luua ja arendada suhteid teiste inimeste ja välismaailmaga (vt otsus Bensaid vs Ühendkuningriigid, p 47). Riigikohus on leidnud, et eraelu RVastS § 9 lg 1 mõistes hõlmab ka perekonnaelu (30.01.2012 otsus haldusasjas nr 3-3- 1-78-11, p 15). Ringkonnakohtu arvates on isikul selliste toimingute tegemise takistamise näol tegemist sekkumisega tema eraellu RVastS § 9 lg 1 mõttes.

13. Kohtupraktikas on märgitud, et reeglina ei saa mittevaralise kahju suurust tõendada ning üldjuhul on piisav tõendada asjaolusid, millega seadus seob mittevaralise kahju hüvitamise

Kohus 8(9) nõude tekkimise. Mittevaralise kahju tekkimist ja selle suurust hindab kohus diskretsiooni alusel (vt Riigikohtu 30.01.2012 otsus haldusasjas nr 3-3-1-78-11, p 15). On usutav, et eelkirjeldatud sekkumine eraellu põhjustas kaebuse esitajale hingelisi kannatusi.

14. Vastustaja väitel ei ole kaebuse esitajale mittevaralise kahju tekkimine põhjuslikus seoses kaebuse esemeks oleva prokuröri tegevusega, sest kaebaja arveldusarve oli arestitud Pärnu Maakohtu 09.12.2009 määrusega kriminaalasjas nr 1-09-20474 ning alates sellest ajast polnud kaebaja elukaaslasel ka volikirja olemasolul õigust seda arveldusarvet kasutada. Vastustaja viitab sellele, et puuduvad tõendid selle kohta, nagu oleks kaebuse esitaja notariga kokkusaamist taotlenud enne 09.12.2009.

Ringkonnakohus nõustub sellega, et Pärnu Maakohtu 09.12.2009 määrusest tulenevalt puudub notariga kokkusaamise takistamisel põhjuslik seos kahjuga, mis kaasnes kaebajal sellega, et tema elukaaslasel puudus võimalus tema arveldusarvet kasutada. Pole tõendatud, et prokuröri õiguspärase käitumise korral oleks kaebuse esitaja elukaaslasele notariaalse volituse andnud varem kui 09.12.2009. Asjas ei ole tähtsust sellel, kas kaebuse esitaja esitas pärast Pärnu Maakohtu 09.12.2009 määrusest teadasaamist 17.12.2009 uurijale taotluse raha osaliselt aresti alt vabastamiseks, sest kahjunõude aluseks ei ole Pärnu Maakohtu 09.12.2009 määrus või uurija tegevus kaebuse esitaja väidetava taotluse menetlemisel.

Tähtsust ei oma ka see, et Pärnu Maakohtu 09.12.2009 määruse alusel arestiti kaebuse esitaja arveldusarve alles 29.01.2010. KrMS § 142 lg 1 kohaselt on vara arestimise eesmärk takistada vara võõrandamist tsiviilhagi tagamise eesmärgil. Pärnu Maakohtu 09.12.2009 määrusest nähtuvalt on taotlus vara arestimiseks tsiviilhagi tagamiseks põhjendatud, kuna kuriteo toimepanemisega on tekitatud suur rahaline kahju (3 312 000 krooni). Arestimise eesmärgist tulenevalt oleks Pärnu Maakohtu 09.12.2009 määrus krediidiasutusele tulnud edastada viivitamatult. Kahju hüvitamise eesmärgiks ei saa olla kaebajale selliste eeliste hüvitamine, mis talle tulenesid kriminaalasja menetleja hooletusest kohtumääruse täitmise tagamisel.

15. Vastustaja ja halduskohus on jätnud tähelepanuta aga selle, et Pärnu Maakohtu 09.12.2009 määrusel puudub seos kaebuse esitaja võimalusega taotleda enda registrisse kandmist elukaaslasel 24.11.2009 sündinud lapse isana. Järelikult ei saa Pärnu Maakohtu 09.12.2009 määrusele tuginedes väita põhjusliku seose puudumist prokuröri tegevuse ja kaebuse esitajal isaduse omaksvõtu avalduse esitamise võimatusega kaasnenud mittevaralise kahju vahel.

16. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. RVastS § 7 lg 4 sätestab, et kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalikõiguslike suhete olemusega, kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks sellele seadusele ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju hüvitise suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel (vt Riigikohtu 22.10.2008 otsus nr 3-2-1-85-08, p 13). VÕS § 127 lg 6 esimene lause sätestab: „Kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus“. TsMS § 233 lg-st 1 tulenevalt otsustab kohus mittevaralise kahju puhul kahju suuruse „oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades“. Asjaolud, mida kohus mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmisel peab arvestama, on rikkumise laad ja raskus, rikkuja süü ning selle aste, poolte majanduslik olukord, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolud, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise (vt Riigikohtu 13.01.2010 otsus nr 3-2-1-152-09, p 16; 27.09.2005 otsus nr 3-2-1-81-05, p 17; 22.10.2008 otsus nr 3-2-1-85-08, p 14).

Kohus 9(9)

17. Prokuröri rikkumine tulenes KrMS § 1431, VangS § 95 lg 1 ja § 102 ebaõigest tõlgendamisest, nagu annaks VangS § 102, mis sätestab, et „vahistatu või vangistuses viibiva või aresti kandva kahtlustatava või süüdistatava suhtes võib kohaldada täiendavaid piiranguid prokuratuuri või kohtu määruse alusel kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud alustel ja korras“ ja KrMS § 1431 lg 1 p 1, mis sätestas tol ajal kehtinud redaktsioonis, et menetleja võib määrusega ka „piirata või täielikult keelata kahtlustatava või süüdistatava lühiajalise või pikaajalise kokkusaamise õigust“, alust keelata kahtlustatava või süüdistatava kokkusaamise ka VangS § 95 lg-s 1 nimetatud isikutega. Tegemist ei ole eksimusega seaduses sõnaselgelt sätestatud keelu vastu. Prokuratuur on kaebuse esitaja ees vabandanud ja rikkumist tunnistanud (vt Lääne Ringkonnaprokuratuuri 04.02.2011 kiri tl 13).

18. Kaebuse esitaja ei ole kasutanud kohaseid õiguskaitsevahendeid, et saavutada võimalikult kiiresti kokkusaamine notariga ja isaduse omaksvõtu avalduse vormistamine. Kui ka nende õiguskaitsevahendite kasutamisel poleks õnnestunud isaduse omaksvõtu avaldust esitada enne lapse sünni registreerimise avalduse esitamiseks PKTS § 23 lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumist, on sellise avalduse esitamine võimalik ka pärast sünni registreerimist (vt PKTS § 27) ning avalduse esitamist oleks saanud oluliselt kiirendada. Sellised õiguskaitsevahendid oleksid olnud arestimaja tegevuse peale (kes oli prokuröri 16.11.2009 määruse täitjaks) vaide esitamine haldusmenetluse seaduses sätestatud korras (vt VangS § 11 lg 9 ja HMS 5. ptk) või kaebuse esitamine halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras või prokuröri tegevuse peale kaebuse esitamine KrMS § 228 lg 2 alusel Riigiprokuratuurile. Lääne Ringkonnaprokuratuuri 26.03.2010 ja 18.06.2010 vastuskirjadest (tl 32 pöördel ja tl 33) nähtuvalt on kaebuse esitaja pöördunud küll selgitustaotlustega prokuröri poole ning kaebuses väidab ta selgitustaotluse esitamist Justiitsministeeriumile, kellelt tulnud vastus 18.05.2010. Arvestades, et kaebuse esitajat esindas kriminaalmenetluses advokaat, ei olnud selgitustaotluste esitamine piisav meede. Kuna väidetavalt asuti Justiitsministeeriumi 18.05.2010 kirjas seisukohale, et menetleja ei saa KrMS § 1431 lg 1 ja VangS § 102 alusel keelata notariga kohtumist, ning samalaadset seisukohta väljendas kaebuse esitajale ka prokurör 18.06.2010 vastuses kaebaja teistkordsele selgitustaotlusele, siis võib arvata, et prokuröri peale kaebuse esitamine oleks osutunud efektiivseks abinõuks.

19. Eeltoodut kokku võttes nõustub ringkonnakohus halduskohtu hinnanguga, et Prokuratuuri poolt kaebaja õiguste rikkumise tunnistamise ning tema ees vabandamisega on kaebajale tekkinud mittevaraline kahju kohaselt hüvitatud. Kuna Prokuratuur on oma tegevuse õigusvastasust ise tunnistanud ja kaebuse esitaja eest vabandanud, ei pea ringkonnakohus käesolevas asjas eesmärgipäraseks HKMS § 41 lg 5 alusel prokuröri tegevuse õigusvastasust kohtuotsuse resolutsioonis tuvastada.

20. Eeltoodud põhjustel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus muudab üksnes halduskohtu apelleeritud otsuse põhjendusi, asendades need käesoleva otsuse põhjendustega.

21. Pooled ei ole esitanud taotlusi menetluskulude väljamõistmiseks.

Lauri Madise Kaire Pikamäe Silvia Truman