3-12-1331/21 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-12-1331

Otsuse kuupäev

23. oktoober 2012

Kohtunik

Tanel Saar

Kohtuasi

Nikolai

Lilitškini

(Lilitškin)

kaebus

Tartu

Vangla

kohustamiseks

Asja läbivaatamine

kohtuistungil 9. oktoobril 2012

Menetlusosalised

Resolutsioon

Kaebuse esitaja Nikolai Lilitškin

Vastustaja Tartu Vangla

1. Jätta Nikolai Lilitškini kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest

arvates.

Apellatsioonkaebuse

esitamise

viimane päev on 22. november 2012. Apellatsioonkaebus

võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta

selle lahendamist istungil.

Asjaolud

1. 13. juunil 2012 saabus Tartu Halduskohtusse Nikolai Lilitškini kaebus Tartu Vangla tegevuse

õigusvastasuse tuvastamiseks.

2. Tartu Halduskohus jättis 11. juuli 2012 kohtumäärusega N. Lilitškini kaebuse käiguta, tehes

kaebajale ettepaneku kaaluda kaebuse nõude muutmist selliselt, et taotleda vastustaja toimingute

õigusvastasuse tuvastamise asemel vastustaja kohustamist toimingute tegemiseks.

3. 6. augustil 2012 saabus Tartu Halduskohtusse N. Lilitškini kaebuse täpsustused, mille kohaselt

taotleb kaebaja Tartu Vangla kohustamist võimaldada kaebajal jälgida televisiooni ja raadiot ning

tutvuda ajalehtede ja ajakirjadega.

4. Tartu Halduskohus võttis N. Lilitškini kaebuse Tartu Vangla kohustamise nõudes menetlusse 17.

augustil 2012.

Kaebuse põhjendused

5. Kaebuse kohaselt on kaebaja jäetud süstemaatiliselt ilma võimalusest tutvuda poliituudistega,

lugeda omal valikul ajalehti ja neid tellida, kuulata raadiot ja vaadata uudiseprogramme televiisorist.

Kaebaja leiab, et selline vangla tegevus on õigusvastane.

Kaebaja on seisukohal, et Tartu Vangla võtab temalt sihilikult ja pahatahtlikult juurdepääsuõiguse

õigusaktidele.

Kaebuse kohaselt ei ole kaebaja vanglas tööga hõivatud. Kaebaja on seisukohal, et Tartu Vangla rikub

Vangistusseaduse (VangS) §-e 37 ja 38. Kaebaja hinnangul tema mittekindlustamine tööga, tähendab

seda, et ta on jäetud ilma õiguseta, mitte aga võimaluseta tellida omal valikul ajalehti ja ajakirju kuni

aastani 2018.

Vastustaja vastuväited

6. Vastustaja leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

VangS § 30 lg 1 ja 2 kohaselt on kinnipeetaval vanglas õigus lugeda nii vangla poolt tellitud

ajakirjandust kui ka isiklike vahendite arvelt tellitud ajalehti ja ajakirju. Samuti on kinnipeetaval õigus

tulenevalt VangS § 31 lg-st 2 vaadata kambris isiklikku telerit ja § 30 lg 1 kohaselt vangla avatud

osakondades kinnipeetavatele ühiskasutuseks mõeldud telerit. Tartu Vangla osutab, et kambris raadio

kuulamiseks peab kinnipeetaval olema oma isiklik raadio, kuna vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 7 lg

1 kohaselt ei kuulu raadio või teler kambri kohustusliku sisustuse hulka ja seega ei pea vangla seda

kinnipeetavatele ka kambris tagama.

Kaebaja esitas vanglale vaide kaebuses toodud toimingute kohustamiseks ajal, mil kaebaja viibis Tartu

Vangla 11. aprilli 2012 käskkirja nr 6-1/188 alusel kohaldatud täiendava julgeolekuabinõuna eraldi

lukustatud kambris. VSkE § 8 lg 4 sätestab, et oma osakonna piires vangla kodukorras sätestatud ajal

liikumise õigust ei ole kinnipeetaval, kes muuhulgas viibib eraldatud lukustatud kambris.

Vastustaja on seisukohal, et eeltoodust tulenevalt ei olnud kaebajal oma osakonna piires õigust vabalt

liikuda. Kuna vanglasisekorra eeskirjaga ei ole ette nähtud teleri ja raadio olemasolu kambris, siis ei

ole vanglal kohustust neid kinnipeetavale kambris tagada. Vastustaja viitab asjaolule, et kaebaja suhtes

ei olnud 11. aprilli 2012 käskkirjaga kohaldatud täiendava julgeolekuabinõuna isiklike esemete

kasutamise keelamist, sellest tulenevalt on vastustaja seisukohal, et kaebajal oli õigus taotleda endale

luba lukustatud kambris isikliku elektriseadme kasutamiseks.

Kuna kaebajal ei ole endal isiklikku telerit, siis ei saanud vastustaja takistada temal seda ka kasutada.

Vastustaja selgitab, et kuigi kaebajal on olemas isiklik raadio aga kuna see ei ole töökorras, siis ei ole

võimalik anda kaebajale selle kambris kasutamiseks luba, kuna kinnipeetavatele on Tartu Vangla

kodukorra p 10.4.6 alusel katkise juhtmega elektriseadme omamine kambris keelatud.

VangS § 30 lg 2 sätestab selgesõnaliselt, et kinnipeetaval on lubatud vanglateenistuse vahendusel

tellida mõõdukuse piires isiklike vahendite arvel ajalehti, ajakirju ja muud kirjandust, kui see ei ohusta

vangistuse täideviimise eesmärke või vangla julgeolekut. Kuna kaebaja ei ole avaldanud, millal on

vastustaja temale keelanud oma isiklike vahendite arvelt vanglateenistuse vahendusel ajalehti või

ajakirju tellida, siis on kaebus selles osas vastustaja hinnangul alusetu ja põhjendamatu.

Lukustatud kambris viibimise ajal oli kaebajale tagatud vangla poolt igasse eluosakonda tellitud

ajalehe lugemise võimaluse ning ajalehe kambrisse saamiseks pidi kaebaja ise vastavasisulise sooviga

valvuri poole pöörduma. Vangla ei saa sundida kinnipeetavat lehte lugema, kui viimane seda ei soovi.

Vastustaja hinnangul ei kohusta õigusaktid vastustajat tagama kinnipeetavale, kellel endal raadio või

teler puuduvad või kellel ei ole võimalik muul põhjusel enda isiklikku raadiot või telerit kasutada,

kambris raadiot või telerit ja seega puudub alus vastustaja selleks kohustamiseks. Vastustaja on

seisukohal, et kuna kaebaja ei väida, et temale ei võimaldata avatud osakondades kinnipeetavatele

ühiskaustuseks mõeldud teleri vaatamist, siis puudub toiming, milleks vanglat kohustada.

Õigusaktidest ei tulene vastustajale ka kohustust tagada kinnipeetavale kõikide tema soovitud

ajalehtede ja ajakirjade lugemise võimalus. Vangla on oma kohustuse täitnud, kui on teinud

kinnipeetavale võimalikuks vähemalt ühe üleriigilise päevalehe lugemise. Vastustaja märgib, et

kaebajale ei ole kordagi keelatud tellida isiklike vahendite arvetelt ajalehti või ajakirju, mistõttu on

kohustamisnõue ainetu.

Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata.

Kohtu seisukoht

7. 17. augusti 2012 määrusega võttis kohus menetlusse N. Lilitškini kaebuse osaliselt, s.o nõudes

kohustada Tartu Vanglat võimaldama kaebajale ajalehtede, ajakirjade lugemist, raadio kuulamist

ning televisiooni vaatamist vastavalt 27. aprillil 2012 esitatud vaide nõudele.

Sama määrusega tagastas kohus kaebuse iseseisva tuvastamisnõude osas. Kaebaja edasikaebe

õigust ei kasutanud ning kohtumäärus on selles osas jõustunud. Seetõttu vaatab kohus läbi üksnes

kohustamisnõude ja jätab kaebuse nõudest väljuvad kaebaja väited tähelepanuta. Kui kaebaja

soovib vaidlustada vastustaja teisi toiminguid, siis saab ta seda teha iseseisva kaebuse esitamise

kaudu.

8. 27. aprillil 2012 esitatud vaides (tõlge tl 19 (pöördel), 20) taotles N. Lilitškin, et talle

võimaldataks tutvuda ajalehtede ja ajakirjadega ning kuulata raadiot ja vaadata televisiooni Tartu

Vangla sektori E-2 kambris 1054.

Kaebaja pidas õigusvastaseks, et teda jäetakse süstemaatiliselt ilma õigusest tutvuda

poliituudistega, lugeda omal valikul ajalehti ja neid tellida, kuulata raadiot ja vaadata

uudisprogramme televiisorist. Täpsemalt heidab kaebaja Tartu Vanglale ette seda, et 22., 23., 25.

ja 26. aprillil ta ajalehte ei saanud ning valvur selgitas keeldumist sellega, et lehe lugemiseks on

järjekord. Sama etteheidet kordas kaebaja kohtuistungil.

9. Vangistusseaduse (VangS) § 31 sätestab, et vanglas võimaldatakse jälgida raadio- ja

televisioonisaateid.

Vangistusseaduse § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel

eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks

vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik

valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Sama sätte viimasest lausest tulenevalt

kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab justiitsminister vangla

sisekorraeeskirjas.

Vangla sisekorra eeskirja § 7 lg 1 ei näe kambri sisustusse kuuluvate kohustuslike esemetena ette

raadiot ega televiisorit. Kommunikatsioonivahenditest peab kambris võimalusel olema valjuhääldi

(VskE § 7 lg 1 p 3).

Kohus järeldab eelnevast, et vastustaja kohustuseks on küll tagada raadio ja televisioonisaadete

jälgimise võimalus, kuid selleks kasutatavad seadmed ei pea asuma kinnipeetava eluruumiks

olevas kambris. VangS § 31 lg 2 järgi võib kinnipeetaval vangla direktori või tema määratud isiku

loal olla isiklik raadio, televiisor, video- või helikassettmagnetofon või muu vaba aja veetmiseks

vajalik ese, kui nende kasutamine ei riku vangla sisekorraeeskirja ega häiri teisi isikuid. Seega

vastava loa saamisel võib kaebajal raadio- ja televisioonisaadete jälgimiseks olla kambris isiklik

raadio või televiisor.

10. Vastustaja on selgitanud, et kaebajal puudub isiklik televiisor. Kaebajale kuuluva raadio

kambrisse lubamisest on vangla keeldunud põhjusel, et seade ei ole töökorras.

Kaebaja on raadio kambrisse lubamisest keeldumise vaidlustanud eraldi kaebusega haldusasjas nr

3-12-295. Seetõttu ei hinda kohus käesolevas asjas vastustaja sellekohase otsustuse õiguspärasust.

11. Vastustaja väitel kohaldati kaebaja suhtes vaidlusalusel ajal, s.o alates 11. aprillist 2012

täiendavaid julgeolekuabinõusid ning kaebaja oli paigutatud eraldatud lukustatud kambrisse.

Vastustaja väidet kinnitab Tartu Vangla 11. aprilli 2012 käskkiri nr 6-1/188 (tl 50). Ka kaebaja ise

tunnistas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist.

12. Riigikohus on 5. detsembri 2011 otsuses asjas nr 3-3-1-41-11 selgitanud, et kartserikaristuse

määramine iseenesest toob kaasa kinnipeetava õiguste täiendava piiramise. Muu hulgas tuleb

kartserikaristuse olemusest VangS §-s 31 nimetatud õiguste piirang. Riigikohus asus seisukohale,

et

piirangud,

mis

kartserikaristusega

automaatselt

kaasnevad

või

mida

võib

koos

kartserikaristusega

kaalutlusõiguse

alusel

kohaldada,

on

põhiseaduse

§

mõttes

proportsionaalsed, kuna nad tulenevad kartserikaristuse olemusest (viidatud otsuse p 30).

13. Kohus nõustub vastustajaga, et Riigikohtu seisukohad on kohaldatavad ka täiendava

julgeolekumeetmena eraldatud lukustatud kambrisse paigutatud kinnipeetavate suhtes. Ka

nimetatud

täiendava

julgeolekuabinõu

olemusest

tuleneb

kinnipeetava

vanglasisese

liikumisvabaduse täiendav piiramine. Vastavalt VskE § 8 lg-le 1 ei ole kinnipeetav kohustatud,

viibima kambris, kui ta on hõivatud taasühiskonnastava tegevusega. Väljaspool kambrit oma

osakonna piires võib kinnipeetav liikuda kodukorras selleks sätestatud vabal ajal vähemalt neli

tundi päevas. Sellist liikumisõigust ei ole aga kinnipeetaval, kes viibib eraldatud lukustatud

kambris (VskE § 8 lg 4).

Seega teeb VangS §-s 31 nimetatud õiguse jälgida raadio- ja televisioonisaateid kasutamise

võimatuks VangS § 69 lg 2 p-s 4 nimetatud täiendava julgeolekuabinõu kohaldamisega

vanglasisesele

liikumisvabadusele

seatud

piirang.

Kaebaja

ilmajätmine

raadio-

ja

televisioonisaadete jälgimise võimalusest vaidlusalusel ajal oli õiguspärane, kui täiendavat

julgeolekuabinõu kohaldati õiguspäraselt. Tartu Vangla 11. aprilli 2012 käskkirja nr 6-1/188

õiguspärasus ei ole käesolevas asjas kaebuse esemeks. Kuna raadio- ja televisioonisaadete

jälgimise võimaluse piiramine on toimunud kehtiva, 11. aprillil 2012 antud käskkirjaga nr 6-1/188,

siis puudub alus pidada vastustaja tegevust kaebaja raadio- ja televisioonisaadete jälgimise

võimalusest ilmjätmisel õigusvastaseks.

14. Tulenevalt VangS § 30 lg-st 1 tagatakse kinnipeetavale vanglas võimalus lugeda üleriigilisi

päevalehti ning ajakirju. Kaebaja väitel ta 22., 23., 25. ja 26. aprillil ajalehte ei saanud ning valvur

selgitas keeldumist sellega, et lehe lugemiseks on järjekord.

Kohus järeldab kaebaja väitest seda, et teistel päevadel 2012. aasta aprillis oli tal võimalik

ajalehega tutvuda. Seega on vastustaja tavapäraselt taganud kaebajale VangS § 30 lg-s 1 sätestatud

õiguse realiseerimise võimalusel.

Kohtu hinnangul puudub alus pidada vastustaja tegevust õigusvastaseks ka 22., 23., 25. ja 26.

aprilli osas. Kohus nõustub 4. juuni 2012 vaideotsuses nr 1-11/184-1 (tl 18-19) selle kohta esitatud

vastustaja põhjendustega.

15. VangS § 30 lg-s 1 sätestatud vastustaja kohustustust üleriigiliste päevalehtede lugemise

võimaluse tagamiseks ei saa sisustada selliselt, et vastustaja on kohustatud tellima ajalehe

eksemplare vastavalt kinnipeetavate arvule või, et ajaleht peab olema kinnipeetavale kättesaadav

koheselt vastava taotluse esitamisel. Kohustuse täitmiseks on piisav, kui kinnipeetavatele antakse

mõistlik võimalus ajalehe lugemiseks. Muu hulgas peab kohus aktsepteeritavaks seda, et ajalehe

lugemiseks tuleb oodata oma järjekorra saabumist ning tingimata ei ole nõutav, et kõik

kinnipeetavad saaksid ajalehega tutvuda selle ilmumise päeval. Oluline on tagada ajalehe lugemise

võimalus sellise aja jooksul, et ajalehes kajastatu ei oleks aktuaalsust kaotanud.

Kuna kaebajale ei keeldutud ajalehe lugemiseks andmisest, vaid üksnes viidati ajalehe lugejate

hulgast tingitud viivitusele, siis kohtu hinnangul ei ole kaebaja VangS § 30 lg-st 1 tulenevat õigust

riivatud sellise intensiivsusega, et seda saaks pidada kaebaja õigust rikkuvaks.

Vastustaja väitel on kinnipeetavatele kättesaadav ajaleht Postimees nii eesti- kui venekeelsena. Ka

kaebaja ise on kinnitanud venekeelse ajalehe lugemise võimalust. Seega ei takista VangS § 30 lg-s

1 sätestatud õiguse kasutamist kaebaja eesti keele oskuse puudumine.

16. Kohus märgib veel, et VangS § 30 lg-st 1 ei tulene kaebajale õigust nõuda endale meelepäraste

ajalehtede või ajakirjade kättesaadavaks tegemist.

VangS § 30 lg 2 sätestab kaebaja õiguse tellida mõõdukuse piires isiklike vahendite arvel ajalehti,

ajakirju ja muud kirjandust, kui see ei ohusta vangistuse täideviimise eesmärke või vangla

julgeolekut või sisekorda. Endale meelepäraste ajalehte ja ajakirjade lugemine on kaebajal

võimalik VangS § 30 lg-s 2 nimetatud õiguse realiseerimise kaudu.

Kaebaja väitel takistab vastustaja kaebajal ajalehtede tellimise õiguse kasutamist. Samas ei ole

kaebaja esile toonud, kuidas vastustaja vaidlusalusel ajal kaebaja õiguse realiseerimist takistas.

Kohus märgib siinjuures, et kaebaja väide ei ole usutav juba seetõttu, et kaebaja vanglasisese

isikukonto väljavõttest nähtuvalt ei ole kaebajal olnud vahendeid, mille arvel ajakirjandust tellida.

Kaebaja väide, et talle tellitakse ajakirjandust lähedaste poolt väljapoolt vanglat, ei ole asjakohane,

sest VangS § 30 lg 2 kohaselt saab kinnipeetav oma õigus realiseerida vanglateenistuse

vahendusel.

17. Kohus ei nõustu kaebajaga, et viimane on informatsiooni saamise õigusest ilma jäetud seetõttu,

et vastustaja ei ole kindlustanud kaebajat võimalusega töötada ja saada sellest vahendeid

ajakirjanduse tellimiseks.

VangS § 38 lg 1 järgi vanglateenistus kindlustab kinnipeetava tööga võimaluse korral. Seega ei ole

vastustaja kohustus absoluutne. Lisaks ei ole VangS §-st 37 tuleneva kinnipeetava töötamise

kohustuse ja VangS § 38-st tuleneva vastustaja kohustuse kindlustada kinnipeetav võimaluse

korral tööga, esmaseks eesmärgiks tagada kinnipeetavatele rahalised vahendid ajakirjanduse

tellimiseks. Töötamise eesmärgiks saab eelkõige pidada töötamise harjumuse kaudu kinnipeetavate

taasühiskonnastamise soodustamist.

Seetõttu ei ole kaebajale töötamise mittevõimaldamine võrdsustatav VangS § 30 lg-s 2 sätestatud

õigusest ilmajätmisega.

18. Vastavalt riigivastutuse seaduse § 6 lg-le 1 võib isik nõuda haldusakti andmist või toimingu

sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja

see puudutab isiku õigusi.

Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et vastustaja ei ole jätnud õigusvastaselt kaebuses nimetatud

toiminguid sooritamata. Seetõttu puudub alus kohustada vastustajat neid toiminguid tegema ja

kaebus tuleb jätta rahuldamata.

19. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega

menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja

kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

Tanel Saar

kohtunik