3-12-774/19 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

3-12-774

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Määruse tegemise aeg ja koht 16.10.2012, Tallinn Haldusasja number 3-12-774 Haldusasi M.M. kaebus Harku vallavolikogu kohustamiseks kaaluma alternatiive Ilmandu rohekoridori kavandamiseks väljaspool Aruvälja I kinnistut ning arvestama kaalutud võimalike alternatiividega uue otsuse tegemisel M.M. poolt esitatud vastuväidete osas. Alternatiivse taotlusega kohustada Harju maavanemat kaaluma alternatiive Ilmandu rohekoridori kavandamiseks väljaspool Aruvälja I kinnistut ning arvestama kaalutud võimalike alternatiividega üldplaneeringu heakskiitmisel.

RESOLUTSIOON 1. Tagastada M.M. kaebus 2. Sekretäril saata määruse ärakiri koos kaebuse materjalidega kaebuse esitajale.

Edasikaebamise kord

Määruse punkti 1 peale võib esitada määruskaebuse Tallinna ringkonnakohtule määruse teinud halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul, arvates määruse ärakirja kättetoimetamisest arvates.

KAEBUSE ASJAOLUD:

1. 16.04.2012 esitas Kaebaja M.M. Tallinna Halduskohtule kaebuse Harku vallavolikogu 29.02.2012.a otsuse nr 6 tühistamiseks osas, millega jäeti üldplaneeringu menetluses rahuldamata M.M. poolt Ilmandu koridori suhtes esitatud vastuväited ning Harku valla kohustamiseks kaaluda alternatiive Ilmandu rohekoridori kavandamiseks väljaspool Aruvälja I kinnistut ja arvestama kaalutud võimalike alternatiividega uue otsuse tegemisel M.M. poolt esitatud vastuväidete osas ja tegema muudatused Harku Valla

2 üldplaneeringus vastavalt M.M. poolt esitatud vastuväidetele selliselt, et rohekoridor ei paikneks Aruvälja I kinnistul. 2. 17.04.2012.a määrusega jättis Tallinna Halduskohus kaebuse käiguta ja kohustas kaebajat kõrvaldama puudused. 3. 14.06.2012.a vastuses käiguta jätmise määrusele märkis kaebaja, et loobub tühistamisnõudest, kuid jääb kohustamisnõude juurde. Kaebaja nõudeks jäi kohustada haldusorganit teostama diskretsiooniõigust. 4. 28.06.2012.a määrusega jättis kohus taas kaebaja kaebuse käiguta ning palus kõrvaldada kaebuse puudused: märkida õiguslik alus, millise kaebuse soovib kaebaja esitada, märkida vastustaja ning märkida, kuidas on rikutud kaebaja subjektiivseid õigusi või milles seisneb selle rikkumise sisu. 5. Kaebaja esitas vastuse 26.07.12. 6. 19.09.2012.a kohtumäärusega jättis kohus kaebuse veelkord käiguta ning andis kaebajale võimaluse kaebuse täpsustamiseks ja korrastamiseks, andes selleks aega 15 päeva arvates määruse ärakirja kättesaamise päevale järgnevast päevast. 7. Kohus selgitas, kuidas kohtule nähtuvalt viidi läbi üldplaneeringu menetlus, anti välja otsus nr 34 avaliku väljapaneku ajal laekunud ettepanekute ja vastuväidete suhtes, koostati otsus nr 71 ÜP vastuvõtmise kohta, avalikustati ÜP keskkonnamõjude strateegiline hindamise aruanne ja et see on kiidetud heaks Keskkonnaameti poolt ning ühtegi märgitud tegevust kaebaja ei ole vaidlustanud. Kohus oli ka palunud teatada, missuguses staadiumis on ÜP menetlus, kuid kaebaja sellele vastust ei andnud; samas ei nähtunud ka seda, et kaebaja oleks maavanema poole pöördunud ja maavanem tema pöördumise lahendamata jätnud. Kohus nõustus kaebajaga, et kokkuvõttes määrab kohus, kes on vastustajaks või vastustajateks, kuid enne seda tuleb välja selgitada, kes kaebaja õigusi rikub, missuguseid õigusi rikutakse ja millega neid õigusi rikutakse. Kaebaja oli korduvalt rõhutanud vaid diskretsiooni tegemise vajadust, kuid see ei saa veel selgitada, missuguse subjektiivse õiguse ja missuguse sündmuse, haldusakti või toimingu suhtes jäeti diskretsioon tegemata. Kohus nõustus kaebajaga, et PlanS § 20 lg 1 kohaselt on isikul õigus esitada avaliku väljapaneku ajal ettepanekuid ja vastuväiteid ja et kaebaja neid sai ka teha, vastavalt on kaebaja ettepanekuid arvestatud, kuigi nendega ei nõustutud. See ongi kaalutlusõiguse kasutamine, seega ei esine olukorda, mil oleks jäetud diskretsioon tegemata. Kaebaja kaebust ei selgitanud ka vastus, milles kaebaja rõhutas, et kohustamiskaebus peab viima eesmärgile, et kaebaja vastuväited ja alternatiivsed pakkumised reaalselt ÜP-s arvesse võetakse, kaebaja kartis, et hiljem lõppotsuse tegemisel selle vaidlustamisel tekiksid ÜP-ga hõlmatud maa-alal omanikele täiendavad ajalised ja rahalised kulutused. Kohtule nähtus, et kaebaja jätab tähelepanuta, et esineb kindlasti neid maaomanikke, kes ootavad lõplikku otsust ja mitte vastupidi ja et kaebaja ise ei ole toonud välja asjaolusid, mis viitaksid, et ÜP lõpliku otsuseni ei jõuta ning et kaebajaga mittenõustumine ei tähenda veel, et tema ettepanekud jäetakse tähelepanuta. Kui menetlus alles kulgeb, siis ei saagi veel olla lõplikku lahendit ehk otsust, selles otsuses peab analüüsima kaebaja vastuväiteid ja kui seal kaalutlused puuduvad, on kaebaja õiguste rikkumine võimalik, st kaebajal tuleb selline otsus vaidlustada.

3 Kohus selgitas, et kuna kaebaja ei märgi, et ta soovib esitada nn populaarkaebuse, siis jääb ebaselgeks, miks ta viitab teiste isikute õigustele või võimalikele valla kulutustele. Kaebaja ei kirjeldanud, et tema enda esitatud mingid konkreetsed taotlused takistaks senist maakasutamist. Kaebaja esitatud spetsialisti arvamuse alusel oli aga seisukoht esitatud ja näidatud vastuses ka kaalutlused, millest lähtuti. Kohus selgitaski, et kaebajale on selgelt vastatud, et tema spetsialisti arvamus võtab arvesse vaid ühtesid asjaolusid, jättes puudutamata olulised küsimused. Kohus selgitas ka seda, et kaebaja oli saanud esitada oma ettepanekud, mille kontrollimisele asub seejärel maavanem, kui planeeringumenetluses jääb ülesse vastuväiteid esitanud isiku seisukoht, seega ei ole maavanemal takistusi kaebaja vastuväite või selle olemasolu arvestamiseks ja jääb ebaselgeks, miks peaks maavanema vastu suunama kohustamisnõude või mis oleks selle nõude sisuks. Samuti nähtus, et tegemist ei ole ühegi organi viivitusega, kuna kaebaja rõhutas, et tehti otsus, mis teda ei rahuldanud ja et omavalitsus oli seda ettepanekut juba lahendanud ning kohtule ei olnud ka äratuntav, mitu korda peaks seda veel lahendama ja missugusel õiguslikul alusel. Ka selgitas kohus, et HMS § 106 lg 1 kohane toiming ei ole õigusakti andmine, lg 2 ei ole aga kohaldatav menetlustoimingule. Kohus selgitas KSH menetlust ja selle toiminguid ning vaidlustamise võimalusi, kuid kaebaja enam kohtule ei vastanud. Ka selgitas kohus, et kui kaebaja vaidlustab menetlustoimingu, siis ei ole tegemist piiramatu vaidlustamisõigusega, kohus selgitas seda ka Riigikohtu lahendi nr 3-1-8-02 p 5 ja HMS § 5 lg 2 alusel. Kaebusest ei nähtunud, et kaebaja oleks taotlenud vallalt juba teostatud menetlustoimingute kordamist, sj KSH osas. Kaebaja ei viidanud ka menetlusõiguste rikkumisele, kuna nähtus, et kaebaja oli saanud menetluses osaleda või vähemalt esitada oma taotlusi ning ei nähtunud, et kui KSH tulemusi kaebaja ei vaidlusta, et siis omavalitsus kaebaja ettepanekuid uuesti läbi vaadates rikuks kuidagi enamalt kaebaja õigusi, samas kaebaja ei vaidlustanud KSH tulemusi. Kuna kohus selgitas, et Harju Maavanema vastu esitatav võimalik nõue on samuti ebaselge, siis palus kohus ka selles osas kaebust täpsustada. Nimelt nähtub, et maavanem ei saaks Vabariigi Valitsuse 22.02.07 määrusest nr 50 § 5 lg 1 tulenevalt loa andmise menetlust ja loa andmise taotlust lahendada enne, kui omavalitsuselt on ta saanud vastava taotluse ja dokumendid. Kaebaja ei teatanud, et ÜP kehtestamine on antud üle lahendamiseks maavanemale, seega ei saaks kohus eeldada ka seda, et kontrolli teostamine ja kaalutluste teostamine oleks maavanemal tegemata. Antud juhul ei ole kaebuses viidatud kummagi vastustaja suhtes alust arvata, et nad ei oleks tegutsenud; kaebaja taotluse alusel ei ole antud välja ühtegi haldusakti ega tehtud lõplikku otsust, mis välistaks kaebajal menetluslike õiguste või subjektiivsete õiguste rikkumise korral kaitsevõimalused. Kuna kohus selgitas, et hetkel volikogu tegevusest ei kao kaebajal menetluslikke ega mittemenetluslikke õigusi, siis ei saa kaebajal tekkida ka kaebeõigust; kaebaja suhtes ei olegi tekkinud HKMS § 45 lg 3 märgitud olukorda. Ka märkis kohus selgelt, et pole alust kahtlustada, et kaebaja spetsialisti ettepanek jäeti tähelepanuta, kuna vastupidiselt nähtus, et see analüüsiti läbi ja 25.01.10. otsuses nr 34 leiti, et miks kaebaja spetsaisliti arvamus jätab olulised asjaolud tähelepanuta ja nii ei saa selle alusel avaramat ja kõikehõlmavat KSH-d väärata. Kaebajale on olukorda selgitatud valla andmetel ka 27.04.11 Harku vallavalitsuse kirjaga nr 11.-1.1/5106. Kuna valla andmetel on kaebaja esindaja 17.11.11.a. esitanud Harju Maavalitsuse planeeringute järelevalve komisjonile

4 ühisnõupidamisel valla ÜP-le vastuväited, siis anti kaebajale ka vastus Harku vallavolikogu 29.02.12 otsuses nr 6. Ka on omavalitsuse andmetel 24.03.12 kaebaja esindaja edastanud vallavalitsusele e-kirja ja palunud infot Aruvälja I kinnistu osas, vastav info on vallavalitsuse andmetel võetud teadmiseks, ja see väljastatakse. Kuna kohus jättis kaebuse määrusega käiguta ja palus määrata kohtu asjaoludest tulenevalt uuesti kas kaebuse nõuded või näidata, mis konkreetselt keegi vastustajatest jättis tegemata või kaalus valesti, siis nähtub, et kaebaja enam kohtule ei ole vastanud. Kohtu ühtegi ettepanekut kaebuse nõude osas ei täpsustatud. Kaebusest ka ei nähtu, et ÜP menetlus senist maakasutust takistab või piirab, kaebaja esitatud alternatiivide mittearvestamist aga saab maavanem kontrollida. Kuna kaebaja märgib, et alternatiive tuleb uue otsusega uuesti kaaluda, siis kaebusest ka ei selgu, missuguse uue otsuse peaks veel keegi tegema, kui nähtub, et kaebaja taotlus lahendati, ÜP kehtestamine seisab ees, kaebaja ei taotle läbitud menetluste kordamist ega vaidlusta nendes tehtud toiminguid, ei esine tegevusetust ega viivitust. Kuna HKMS § 44 (Kaebeõigus) selgitab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks (lg 1), siis pidi kaebaja kohtule vastama, et kohus saaks asuda teostama kontrolli, missuguseid õigusi mingi isik ja selle isiku tegevus rikub. Muul eesmärgil, sealhulgas teise isiku õiguse või avaliku huvi kaitseks, võib isik kohtusse pöörduda vaid seaduses sätestatud juhul (lg 2) ja ka neid aluseid kaebusest ei nähtunud ja kaebaja uut vastust samuti ei esitanud. Kaebaja ka ei kinnita, et ta jääb esitatud nõuete juurde ja miks ta seda teeb ning missugused subjektiivsed õigused on kellegi isiku tegevusel rikutud. Antud juhul ei ole kaebuses viidatud kummagi vastustaja suhtes alust arvata, et nad ei oleks tegutsenud; kaebaja taotluse alusel ei ole antud välja ühtegi haldusakti ega tehtud lõplikku otsust, mis välistaks kaebajal menetluslike õiguste või subjektiivsete õiguste rikkumise korral kaitsevõimalused, selles mõttes oli kaebus esitatud ennatlikult ja kohus sellele ka varem juba viitas, miks ei saaks kohus kaebust läbi vaadata, kui kaebajal ei ole muid nõudeid esitada ja ei täiendata kaebust.

8. 19.09.2012.a kohtumääruse sai kaebaja esindaja Tiina Pill kätte 27.09.12 (kinnitus T lk 68). Kaebaja oleks seega puudused pidanud kõrvaldama hiljemalt 12.10.2012. 9. Käesoleva määruse koostamise ajaks kaebaja kohtule täpsustavaid selgitusi ei ole esitanud. Seega on kaebuse puudused kõrvaldamata ja kohus leiab, et seda ei saa edasi menetleda kaebuse oluliste puuduste tõttu, kaebus ei vasta selliselt ka HKMS § 37-39 nõuetele. Lisaks eelnevale märgib kohus, et puudub võimalus kontrollida ka kohustamiskaebuste esitamise tähtajast kinnipidamist või määrata vastustajad, samas suunata kaebajat tulemuslikuma nõude esitamiseni, kui kaebaja ei kinnita ka seda, et esineks kellegi isiku tegevusetust või viivitust diskretsiooni teostamiseks. Kohus oli ka sj selgitanud, et nii volikogu kui vallavalitsus teeb mitmesuguseid toiminguid, kuid õigusvastaste keeldude või käskude andmine ei ole võimalik ka läbi kohtu ja selle tõttu peab kaebaja ära näitama, missuguses planeerimisetapis ollakse ja mis toimingut ta kellegi suhtes saab nõuda. Subjektiivsete õiguste rikkumisele viitamisel ei piisa deklaratsioonist, et tuleks kohustada kedagi teostama diskretsiooni. Maavanem aga teostab kontrolli, kas planeeringumenetluses tehtud otsus on õiguspärane, temale ei saa panna kohustust kaaluda alternatiive, kuna tema kohustuseks on teostada kontroll, kas neid kaaluti planeeringut kehtestavas otsuses õigesti. Eelmenetluses on vajalik kõik asjaolud täpselt ära määrata, kuivõrd ainult niimoodi on võimalik tagada menetluse efektiivne kulgemine ja kohus ei saa ilma andmeid ja vastuseid kaebajalt saamata ise seda teostada. HKMS § 121 lg 1 p 2 kohaselt kui kaebuse esitaja ei ole määratud

5 tähtajaks puudusi kõrvaldanud ning riigilõivu tasunud, siis tagastab kohus kaebuse määrusega selle esitajale. 10. HKMS § 43 lõike 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. 11. Kohus ei pea vajalikuks ega võimalikuks enam veelkord sama asja kaebajale selgitada ja kaebust käiguta jätta. Kaebus tuleb selle esitajale tagastada läbivaatamatult, kohus oli selgitanud, miks ta kaebust ei saa menetleda, kui kaebaja jätab puudused kõrvaldamata. 12. Kohus selgitab kaebajale, et kui kaebus tagastatakse HKMS § 121 lg 1 alusel, siis saab selle määruse jõustumisel kaebaja taotleda riigilõivu tagastamist ja kohus saab määrusega selle tagastada ( HKMS § 104 lg 8 ) ja kaebaja peab näitama, missugusele arveldusarvele see kanda.

Karin Kalmiste Kohtunik