3-12-199/16 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-12-199 Otsuse kuupäev

10. oktoober 2012 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Kilikia OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti peadirektori 03.11.2011 käskkirja nr 13-6/2313 ja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 23.12.2011 vaideotsuse nr 13-4/115 tühistamiseks Asja läbivaatamise kuupäev

6. september 2012 menetlusosalised Kaebaja – Kilikia OÜ Vastustaja – Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, esindaja Veiko Bergmann Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Poolte menetluskulud jätta nende enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o kuni 09.11.2012. a. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud

1. PRIA peadirektori 03.11.2011. a käskkirjaga nr 13-6/2313 jäeti rahuldamata Kilikia OÜ poolt esitatud põllumajandustoodetele ja mittepuidulistele metsasaadustele lisandväärtuse andmise investeeringutoetuse taotlus nr 160011780152, sest taotleja ei vastanud Põllumajandusministri 27.07.2010. a määruse nr 85 "Põllumajandustoodetele ja mittepuidulistele metsasaadustele lisandväärtuse andmise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord" (edaspidi määrus) § 2 lg 3 punktides 2 ja 3 taotlejale sätestatud nõuetele.

Kilikia OÜ esitas 21.11.2011. a käskkirjale nr 13-6/2313 vaide, PRIA jättis 23.12.2011. a vaideotsusega nr 13-4/115 vaide rahuldamata.

2. 31.01.2012. a esitas Kilikia OÜ Tartu Halduskohtule kaebuse PRIA peadirektori 03.11.2011. a käskkirja nr 13-6/2313 ja 23.12.2011. a vaideotsuse nr 13-4/115 tühistamiseks ning põllumajandusministri 27.07.2010. a määruse nr 85 § 2 lg 3 p-de 2 ja 3 õigusvastasuse tuvastamiseks.

3. Tartu Halduskohtu 14.02.2012. a määrusega tagastati Kilikia OÜ kaebus põllumajandusministri 27.07.2010. a määruse nr 85 § 2 lg 3 p-de 2 ja 3 õigusvastasuse tuvastamise nõudes HKMS § 121 lg 1 alusel.

4. Tartu Halduskohtu 14.02.2012. a määrusega jäeti Kilikia OÜ kaebus käiguta. Kaebajal tuli kohtule teatada, millal tehti kaebajale teatavaks PRIA 23.12.2011. a vaideotsus nr 13-4/115 ning esitada vastavad tõendid.

5. 21.02.2012. a saabus kohtule Kilikia OÜ avaldus puuduste kõrvaldamiseks. Avaldusele oli lisatud väljatrükk e-kirjast, millega oli kaebajale vaideotsus edastatud esmakordselt 23.12.2011. a ning uuesti kaebaja taotluse järgselt 27.01.2012. a.

6. Tartu Halduskohtu 21.02.2012. a määrusega jäeti kaebus teistkordselt käiguta, asudes seisukohale, et kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ning anti kaebajale võimalus kaebuse tähtaja ennistamise taotluse esitamiseks.

7. 23.02.2012. a laekus kohtule Kilikia OÜ taotlus kaebetähtaja ennistamiseks. Kaebaja väitel ei ole ta saanud kätte vastustaja poolt 23.12.2011. a elektrooniliselt edastatud vaideotsust. Kaebaja tegi 26.01.2012. a vastustajale vaideotsuse kohta järelepäringu ning 27.01.2012. a edastas vastustaja kaebajale vaideotsuse.

8. Vastusena kohtu teabenõuetele teatas PRIA (tlk 44), et talle teadaolevalt edastati vaideotsus OÜ-le Kilikia PDF-faili kujul, seega oli tegemist koopiaga allkirjastatud vaideotsuse originaalist. Elektrooniliselt edastatud vaideotsusele ei olnud täiendavalt lisatud digiallkirja. Kilikia OÜ on oma taotluses esitanud taotleja poolse kinnituse, et ta on esitanud avalduse PRIA-le oma andmete kandmiseks põllumajandustoetuste ja põllumassiivide registrisse (ka aadressi ning elektronposti aadressi) ning annab nõusoleku kasutada neid andmeid taotluste rahuldamise või rahuldamata jätmise otsuse tegemisel ja toetuste väljamaksmisel. PRIA on seisukohal, et nimetatud kinnitust võib vaadelda ka kui taotleja nõusolekut vaideotsuse elektrooniliseks kättetoimetamiseks. Antud juhul tekkis segadus vaideotsuse kättetoimetamisel põhjusel, et vaide esitamisel kirjutas taotleja esindaja vaide tekstis taotleja nimeks Kilikia OÜ ning vastav nimi sai ka vaideotsuse teksti. Vaideotsuse väljasaatmise eest vastutav teenistuja ei leidnud PRIA põllumajandustoetuste ja põllumassiivide registrist Klikia OÜ nimelist ettevõtet (registris on ettevõte õige nimi Kilikia OÜ) ning seega ei saanud ta saata vaideotsust ettevõtte postiaadressile, vaid saatis vaideotsuse sellele aadressile, millelt saadeti vaie.

9. Tartu Halduskohtu 19.03.2012. a määrusega loeti kaebus esitatuks tähtaegselt ja võeti kaebus menetlusse.

Kaebuse taotlus ja põhjendused

10. Määruses jäetakse täpsustamata, mis ajaperioodi näitajaid maksevõime määratlemisel aluseks võetakse.

11. Kaebaja eeldab, et PRIA on oma arvutustes lähtunud ainult kahe aasta lõpu näitajatest. PRIA ei ole avalikustanud oma metoodikat, kuid kaebuse esitaja arvutuste kohaselt tegi PRIA järgmised tehted. Kilikia OÜ 31.12.2009.a. kohustused kokku olid 554 457 ja omakapital -93

653. 31.12.2010.a. kohustused olid kokku 528 156 ja omakapital 323 311 krooni. Seega 31.12.2009.a. oli võlakordaja 554 457/- 93 653=-5,92 ja 31.12.2010.a. seisuga 528 158/323

311=1,63. Seega kahe aasta lõpu seisu keskmisena on -2,14 ehk alla 2. PRIA on meelevaldselt muutnud -2,14 pluss 2,14. Seega ei ole vaidlust võlakordaja osas. Kilikia 31.12.2009.a. käibevara oli 71 696 ja lüh. ajal. koh. 225 513. 31.12.2010.a. käibevara oli

340 056 ja lüh. ajal. koh. 262 942 krooni. Seega 31.12.2009.a. oli maksevõime 71 696/225 513=0,31 ja 31.12.2010.a. seisuga 340 056/262 942=1,3. Seega kahe aasta lõpu seisu keskmisena on 0,80 ehk alla 1. Eelpool tulenevalt on vaidlus ainult maksevõime näitaja hindamismetoodika üle, kuna võlakordaja on alla 2.

12. Määruses puudub hindamismetoodika. PRIA on andnud määrusele omapoolse õiguslikku hinnangu ja leidnud, et näitajaid tuleb arvutada aasta lõpu seisu näitajatega. PRIA-le ei ole antud pädevust leida oma metoodikaid võlakordaja ja maksevõime näitajaks. Selline tegevus on keelatud. PRIA kohustust jääda toetuse taotluse läbivaatamisel kitsalt temale antud pädevuse raamidesse on rõhutanud ka Riigikohus (Riigikohtu 8. novembri 2007.a. otsuses asjas nr 3-3-1-38-07 p 18). Taotleja hinnangul ei saagi teha järeldusi kahe aasta lõpu numbri põhjal kogu kahele majandusaastale. Ehk kui kahel kuupäeval on näitaja keskmisena paigast ära, siis on ka kogu 370 päeva jooksul näitaja paigast ära. Taotleja hinnangul on selline lähenemine meelevaldne ja vale. Määrusest ei selgu ka milliseid lühiajalisi kohustusi silmas peetakse, kas intressi kandvaid või mitte. Kui intressi kandvaid, siis oleksid ka mõlema aasta lõpu näitajad üle 1. Taotleja rõhutab, et need kaks näitajat ei ole perioodi iseloomustav näitaja, vaid nende näitajate põhjal saab vaid konstanteerida, et teatud ajahetkel oli näitaja selline. Kahe ajahetke keskmisena ei saa teha üldistust kogumile, eriti veel olukorras, kus valim on 0% (2 päeva 370st) kogumist.

13. Riigikohus on eelnevalt tunnistanud õigustühiseks pelgalt formaalsetel põhjustel taotluste rahuldamata jätmise ning leidnud, et toetustaotluste hindamisel on eelkõige oluline välja selgitada taotleja tegevuse jätkusuutlikkus ja projekti realiseerumise tõenäosus ning perspektiivikus. (vt. 15. veebruari 2005.a. otsuses haldusasjas nr 3-3-1-90-04, p 15 ja 15. oktoobri 2008.a. otsuses haldusasjas 3-3-1-40-08). Seega on määruse nr 85 § 2 lg 3 p-d 2 ja 3 õigusvastased.

14. Lisaks leiab taotleja, et arusaamatuks jääb üldse võimalus näitajaid vaadelda, kuna nende kahe numbri põhjal ei saa teha järeldusi tulevikku ega projekti realiseerumise tõenäosusele ning perspektiivile. PRIA ei ole käskkirjas üldse käsitlenud taotleja tegevuse jätkusuutlikkust ja projekti realiseerumise tõenäosust ning perspektiivikust.

Vastustaja seisukoht

15. Kaebaja väidab, et tema võlakordaja on -2,14 ning seega vastab ta määruse 2 1g 3 p 2 nõudele, kuna võlakordaja on väiksem kui 2. Arvestades taotluses esitatud andmeid ning määruse § 2 lg 3 p 2 toodud hindamismetoodikat on kaebaja võlakordaja tõesti -2,14 ehk siis negatiivne. PRIA seisukohal, et sellisel juhul ei vasta kaebaja ikkagi toetuse saamise tingimustele, kuna kaebaja omakapital ei katnud 2009 aastal ära tema kohustusi. Kindlasti ei saa määruse § 2

1 g 3 p 2 nõude mõtteks olla negatiivse omakapitaliga taotlejale toetuse määramine. Antud juhul ei vasta Kilikia OÜ ka muude õigusaktidega äriühingule kehtestatud nõuetele (Raamatupidamistoimkonna juhend RTJ 1 p 21, äriseadustiku § 176).

Kuna Kilikia OÜ 2009 aasta omakapital ei vastanud selgelt äriseadustikus kehtestatud nõuetele, sest oli negatiivne, oleksid Kilikia OÜ osanikud pidanud järgima äriseadustiku § 176 sätteid ning ühel seal sätestatud viisil käituma, kuid kahjuks nad ei ole käitunud vastavalt seaduses sätestatule.

Sisuliselt oli Kilikia OÜ seisus, kus tema tegevus tulnuks äriseadustiku § 203 järgi kohtumäärusega sundlõpetada, kuna osanikud ei ole vastu võtnud ühtegi äriseadustiku §-s 176 ettenähtud otsust ja ei kutsunud otsuste tegemiseks kokku osanike koosolekut. Seega ei oleks niivõrd halvas majanduslikus seisus olev ettevõte üldse tohtinud olla kantud äriregistrisse, mis aga on määruse §2 l g 3 p l alusel üheks taotlejale kehtestatud tingimuseks.

16. Kaebaja väited, et määruse § 2 lg 3p 3 nõue maksevõime näitaja kohta on formaalne ning määruses puudub maksevõime näitaja arvutusmetoodika, on täiesti alusetud. Määruse § 2 lg 3 p

3 kohaselt saadakse taotleja maksevõime näitaja käibevara summa jagamisel lühiajaliste kohustuste summaga ning see peab taotluse esitamise aastale vahetult eelnenud kahe majandusaasta keskmisena olema suurem või võrdne 1-ga. Seega on määruses sätestatud taotleja maksevõime arvutamise metoodika ning kui selle aluseks on eelnevate aastate majandusaastad on arusaadav, miks arvutamisel lähtutakse majandusaasta lõpu seisust aga mitte mingist suvalisest ajahetkest nagu peab õigeks kaebaja. Kuna kaebaja on ise tunnistanud, et tema maksevõime näitaja on 0,8 ehk siis alla määruse § 2 l g 3 p 3 kehtestatud nõuet, ei saa olla vaidlust antud küsimuses, kuna kaebaja ilmselgelt ei vasta toetuse taotlejale kehtestatud tingimustele. Isegi kui formaalselt on alus PRIA peadirektori 03.11.2011 käskkirja nr 13-6/2313 osaliseks tühistamiseks või ümberformuleerimiseks kaebaja vastavuse osas määruse § 2 lg 3 p 2 nõuetele, ei saa olla kahtlust kaebaja mittevastavuse kohta määruse § 2 l g 3 p 3 nõude osas ning kaebaja ei ole õigustatud toetust saama.

Kohtu põhjendused ja otsus

17. Vaidlustatud käskkirjaga (tlk 11) on kaebaja taotlus vastustajalt toetuse saamiseks jäetud rahuldamata kahel alusel. Esiteks ei vastanud vastustaja hinnangul kaebaja finantsnäitajad taotlejatele esitatud nõuetele ja teiseks ei vastanud kaebaja maksevõime näitaja taotluse esitamise aastale eelnenud kahe majandusaasta keskmisena taotlejatele esitatud nõuetele.

18. Kaebaja ei ole vastustaja järelduste kummutamiseks halduskohtule pidanud vajalikuks uusi tõendeid esitada.

19. Halduskohus, hinnates asjas kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et puudub alus kaebuse rahuldamiseks, kuna vaidlustatud haldusaktid ei riku kaebaja õigusi. HKMS § 44 lg 1 tulenevalt puudub halduskohtul seetõttu alus kaebuse rahuldamiseks.

20. Halduskohus käsitleb esmalt kaebaja finantsnäitajatega seonduvat, kuigi tulenevalt kaebusest selles osas justkui vaidlust ei ole. Kaebuse eesmärgist nähtudes, halduskohus kaebaja viimati nimetatud järeldusega nõustuda ei saa.

21. Vastustaja on vastuses kaebusele (tlk 59) tunnistanud, et asjas võib esineda alus vaidlustatud käskkirja ümberformuleerimiseks või osaliselt tühistamiseks, kuna kaebaja võlakordaja on käskkirjas toodud 2,14 asemel – 2,14 ehk siis negatiivne.

22. Määruse § 2 lg 3 p 2 kohaselt peab taotleja võlakordaja ehk võõrkapitali osakaalu näitaja olema väiksem kui 2 või võrdne 2-ga.

Poolte vahel ei ole sisulist vaidlust selles, et kaebaja vastav näitaja oli väiksem kui kaks, ehk – 2,14. Halduskohus jagab vastustaja seisukohta, et määruse osundatud sättest ei tulene, et taotleja võõrkapitali osakaalu näitaja võiks toetuse taotlemiseks kvalifitseerumiseks olla aga negatiivne. Vastustaja käsitluse õigsus tuleneb muuhulgas määruse § 3 lg 3 p-st 1, mille kohaselt ei tohiks kaebaja taolise võlakordaja esinemisel olla üldse ettevõttena kantud äriregistrisse.

23. Vastustaja käskkiri sisaldab kaebaja võlakordaja määratlemise osas - 2, 14 asemel 2,14 ehk ilmset ebatäpsust, mis võib olla ka kirjaviga. HMS § 58 ja 59 sätestavad, et: haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist (§ 58).

Haldusorgan parandab seadusega haldusakti muutmiseks ettenähtud menetluskorda järgimata haldusaktis kirjavea ja muu ilmse ebatäpsuse, mis ei mõjuta haldusakti sisu. Haldusorgan teeb haldusakti parandamise teatavaks haldusakti adressaadile (§ 59).

24. Halduskohtule ei ole vastustaja poolt esitatud andmeid, et vastustaja oleks vaidlustatud haldusaktis esineva ilmse ebatäpsuse parandanud. Halduskohus on seisukohal, et käimasolev halduskohtumenetlus ei takista aga vastustajal seda teha, kuna vastustaja on halduskohtule esitatud menetlusdokumentides, seda ilmset ebatäpsust tunnistanud. Seda tunnistas vastustaja esindaja ka kohtuistungil. Ilmse ebatäpsuse esinemine haldusaktis on väiksemaks menetluslikuks minetuseks, kui HMS § 58 sätestatud menetlusnõuete ja vorminõuete eiramised haldusmenetluses. Kuna HMS § 58 välistab selgesõnaliselt haldusakti kehtetuks tunnistamise võimaluse olukorras, kus minetused vorminõuetes ei ole mõjutanud vaidlusaluse haldusakti sisulist õigsust, siis on halduskohus seisukohal, et ka käesoleval juhul ei saa kaebaja nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist seoses ilmse ebatäpsusega haldusaktis, kuna vaidlust ei saa olla selles, et ilmse ebatäpsuse parandamise korral, peab vastustaja selles osas andma välja täpselt samasisulise uue haldusakti nagu seda on vaidlustatud käskkiri.

25. Määruse § 2 lg 3 p 3 kohaselt peab taotleja maksevõime näitaja olema suurem kui 1 või võrdne 1-ga. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kaebaja maksevõime näitaja oli 0,80.

26. Kaebaja ise on kaebuses toonud arvestuskäigu, mille kohaselt Kilikia OÜ-l oli: 31.12.2009.a. käibevara oli 71 696 ja lühiajalisi kohustusi 225 513. Kilikia OÜ-l oli 31.12.2010.a. käibevara

340 056 ja lühiajalisi kohustusi 262 942 krooni. Seega 31.12.2009.a. oli maksevõime 71 696/225 513=0,31 ja 31.12.2010.a. seisuga 340 056/262 942=1,3. Seega kahe aasta lõpu seisu keskmisena on kaebaja maksevõime näitaja 0,80.

27. Halduskohus ei saa nõustuda kaebajaga, et vastustaja on oma algatuslikult rakendanud maksevõime näitaja määratlemise metoodikat, kuna vastav regulatsioon tuleneb otse määrusest (§ 2 lg 3 p 3) ja vastustaja on maksevõime näitaja määratlenud kooskõlas määruses sätestatud metoodikaga. Kuna määruse kohaselt määratletakse käibevara ja lühiajalised kohustused aasta lõpus seisuga, pidi ka vastustaja lähtuma majandusaasta lõpu seisust.

28. Vaidlustatud käskkiri on neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel lõppjäreldustes kooskõlas objektiivse õigusega ja ei riku kaebaja õigusi. Vastustaja on eeltooduga sisuliselt õigesti ka tuvastanud, et kaebaja kui taotleja tegevus ei ole jätkusuutlik, mille tõttu on projekti realiseerumise tõenäosus ja perspektiivikus vähetõenäoline, mille tõttu ei ole vaidlustatud käskkiri vastuolus ka kaebaja poolt osundatud kohtupraktikas väljendatud seisukohtadega.

29. Seoses kaebuse rahuldamata jätmisega peab menetluskulud kandma kaebaja, kuna vastustaja ei ole aga vastavat taotlust esitanud, jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.

Roby Koik kohtunik