2-10-44332/59 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Kai Kullerkupp Otsuse tegemise aeg ja koht 09. oktoober 2012.a Tartu Tsiviilasja number 2-10-44332 Tsiviilasi A.A. hagi T.O. vastu ühisvara jagamiseks Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses 1500 eurot Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu 2. detsembri 2011.a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik T.O. apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg 18. september 2012.a Menetlusosalised ja nende esindajad Apellant (kostja) – T.O. (ik: XXXXXXXXXXX), esindaja advokaat Valli Murde Vastustaja (hageja) – A.A. (ik: XXXXXXXXXXX), esindaja advokaat Anne Vissak RESOLUTSIOON Jätta T.O. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 2. detsembri 2011.a otsus muutmata. Menetluskulude jaotus 1. Jätta maakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda. 2. Vabastada A.A. riigilõivu tasumisest riigituludesse osas, milles A.A. oli menetlusabi korras vabastatud riigilõivu tasumisest hagi esitamisel, s.o summas 287,60 € (4500 krooni). 3. Jätta apellatsioonimenetluse kulu – riigilõiv – Eesti Vabariigi kanda. 4. Jätta T.O. ’le ja A.A. ’ile maakohtu ja

2 ringkonnakohtu menetluses määratud riigi õigusabi kulud Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED 1. A.A. esitas 09.09.2010 maakohtule hagi, milles palus jagada tema ja T.O. ühisvara. Hagiavalduse kohaselt lahutati poolte abielu Tartu Linnakohtu 22.01.1996 otsusega, nende kooselu kestis kuni 1998 märtsini. Pooled ei ole jaganud ühisvara hulka kuuluvat Tartus Kaunase pst XXXX asuvat korterit. Korter erastati 15.08.1995, selleks andis hageja 4500 EVP krooni. Abielu lahutamisel oli poolte vahel kokkulepe korteri kinkimiseks ühisele lapsele K.O. le, kostja kokkulepet ei täitnud. Korteri väärtus on 30 000 eurot. Korterit kasutab kostja. Hageja palus jätta korter kostjale ning hageja kasuks välja mõista pool korteri väärtusest. Alternatiivselt palus hageja müüa korter avalikul enampakkumisel ja saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. 2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja vastuväidete kohaselt kestis poolte abielu 26.07.1990 kuni 12.01.1996. Faktiline kooselu oli lõppenud enne korteri ostu-müügilepingu sõlmimist, hiljemalt 04.08.1995. Pooled jagasid ühisvara kokkuleppel 1996. a, kui hagejale jäi sõiduauto Mazda 323 ja kostjale korter. Korter oli eraldatud kostja isale, kes jättis korteri kostjale. Korteri erastamiseks andis oma tööaastad kostja ema T.O. . Seega ei ole tegemist ühisvaraga. Kostja vaidles vastu korteri väärtusele ja leidis, et selle hind võiks olla 300 000 krooni, s.o 19 173,49 eurot. Kohtuistungil seletas kostja, et ei mäleta, millal abielu lõppes, ühine majapidamine oli neil kooselu lõpuni.

MAAKOHTU LAHEND 3. Tartu Maakohus rahuldas 2. detsembri 2011 otsusega hagi ning lõpetas A.A. ja T.O. ühisomandi korteriomandile Tartus Kaunase pst 57 (Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Tartu linna jaoskonna registriosa nr 3208403), jättis korteriomandi ning sellega seotud reaalosa eluruumi nr 28 T.O. ainuomandisse ja mõistis T.O. A.A. kasuks välja hüvitise 15 000 eurot. Poolte menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda.

3 Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt kuulub tulenevalt kehtiva, 01.07.2010 jõustunud perekonnaseaduse (PKS) § 210 lg-st 2 ja §-st 35 asjas kohaldamisele kuni 30.06.2010 kehtinud perekonnaseadus. Varemkehtinud PKS § 14 järgi oli abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara. PKS § 15 lg 1 kohaselt oli lahusvara abikaasa omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. PKS § 18 lg 2 järgi määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. Kohus luges tunnistajate U.R. ja K.O. ütlustega tõendatuks, et poolte abielusuhted kestsid vähemalt 1997.a lõpuni. Kohus leidis, et tunnistajate ütlustes ei ole põhjust kahelda. Asjaolu, et U. R. on pigem hageja kui kostja tuttav, ei muuda tema ütluseid ebausaldusväärseteks. Poolte kooselu kestmist kinnitab kaudselt 22.01.1996 kohtuotsus, millest nähtuvalt vaidles kostja 08.12.1995 abielulahutusele vastu. Kuna poolte abielu lahutati 22.01.1996, on korter ostetud abielusuhete olemasolu ja abielu kestmise ajal (15.08.1995). Asjaolu, et hageja esitas abielu lahutamiseks hagi 04.08.1995, ei tähenda tingimata, et kooselu oli selleks ajaks lõppenud. EVP arve väljavõtte kohaselt on hageja arvelt 25.07.1995 kasutatud 4500 EVP krooni eluruumi ostuks. T.O. arvelt on kostjale 20.10.1993 üle kantud 8700 EVP krooni. Kostja on tasunud panka 1% erastamistasu ja tema arvelt tasuti 9600 EVP krooni korteri müügiks. Seega tasusid korteri ostuhinna nii hageja kui kostja ning korter ei saa olla omandatud kostja lahusvara arvel. Kohus leidis eeltoodu alusel, et korter on poolte ühisvara. Kostja vastuväidete kohaselt jagati ühisvara kokkuleppel juba 1996.a. Kaunase pst XXXX korteriomand kanti kinnistusraamatusse 30.07.2001, seega oli korter 1996. a vallasasi. Tulenevalt AÕSRS § 13 lg-st 6 tuli ka ühisvara hulka kuuluva ehitise osa kui vallasasja jagamiseks sõlmida notariaalses vormis kokkulepe (nii kohustuskui ka käsutustehing). Pooled seda teinud ei ole ning korteriomand tuleb siiani lugeda poolte ühisvarasse kuuluvaks. 20.10.1993 kehtinud TsK § 260 järgi pidi kinkeleping üle 50 krooni olema notariaalselt tõestatud. Kuna kostja vastavat lepingut esitanud ei ole, ei saa T.O. arvelt kostjale kantud EVP kroone käsitleda kinkena. Seega ei ole põhjust vara jagamisel kõrvale kalduda ka poolte võrdsusest. Kaanon Kinnisvara hinnapakkumise kohaselt on korteri väärtus 27 000 kuni 30 000 eurot. Muid hindamisakte korteri väärtuse kohta esitatud ei ole. Hageja tugines kohtuistungil korteri hinnale 30 000 eurot ning kostja sellele enam vastu ei vaielnud. Hageja palus jätta korter kostja ainuomandisse. Kohus leidis, et hageja nõue tuleb rahuldada. Kuivõrd kostja oli kohtuistungil nõus, et korter jääb tema omandisse, ei ole põhjust müüa seda enampakkumisel. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja kompensatsiooni 15 000 eurot. TsMS § 164 lg 1 alusel jättis kohus poolte menetluskulud nende endi kanda. Kuna mõlemad pooled on saanud menetlusabi, ei ole kulude teistsugune jaotus õiglane.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. T.O. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 2. detsembri 2011 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt määrata

4 maakohtu otsuse tühistamata jätmise korral kohtuotsuse täitmine sellisel viisil, et kohustada kostjat tasuma hagejale hüvitis ositi. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on kohus eiranud tõendite hindamise reegleid. Riigikohus on leidnud, et tõendite hindamise reeglite eiramine loetakse otsuses põhjenduste puudumiseks TsMS § 442 lg 8 järgi, mida käsitatakse menetlusõiguse normi olulise rikkumisena TsMS § 656 lg 1 p-s 5 alusel. Kohus luges tunnistajate U. R. ja K. O. ütlustega tõendatuks, et poolte abielusuhted kestsid vähemalt 1997.a lõpuni. Tunnistajad pidid avaldama nendele teada olevaid asjaolusid, mis leidsid aset 16 aastat tagasi. Apellant jätab revideerimata K. O. ütlused, sest esiteks on tunnistaja kostja laps ja teiseks oli ta 1995.a 4-aastane, seega ei vääri temapoolne sündmuste kirjeldamine äratoomist. Tunnistaja U. R. ütlused on samuti kõlbmatu tõend, sest on üldteada asjaolu, et tunnistaja ütlused ei ole usaldusväärsed, kui neid antakse viis-kümme päeva pärast sündmust. Selline arvamus on rajatud kogu maailmas tuntud psühholoogide arvamustele, mille kohaselt ei saa taastatud mälestused olla mineviku täpsed koopiad (F.C. Bartlett, „Remembering“, Cambridge, England 1932; Endel Tulving, „Mälu“, Tallinn 1994; Elizabeth F. Loftus, Washingtoni Ülikooli professor). Elizabeth F. Loftus on autoriteet valdkonnas, mis puudutab tunnistajate ütluste tõendina kasutamist ja seda eriti kriminaalmenetluses. Tema arvates segab tüüpiline tunnistaja kohtus ütluste andmisel kokku verbaalse informatsiooni, mis sisaldub esitatavates küsimustes, ning informatsiooni, mis väidetavalt on mälus. Viimane aga sõltub sellest, kuidas see informatsioon oli talletatud (vt Endel Tulvingu teod). Talletamine aga omakorda sõltub isiku lühimälu, operatiivmälu ja pikaajalise mälu võimest. Seega on tõendiks kasutatud tunnistajate ütlused kõlbmatu tõend, sest ei ole usutav, et 16 aastat hiljem mäletaksid tunnistajad sündmusi, milles nad ise ei osalenud. Tunnistajate ütluste ebausaldusväärsust kinnitab hageja esindaja käitumine U. R. ütluste andmisel: esindaja esitas tunnistajale mingisugused paberkandjal olevad andmed ning küsis, kas see, mida tunnistaja näeb, on õige. Selle peale teatas tunnistaja rõõmsalt, et muidugi, nii see kõik oligi. TsMS § 264 annab tunnistajale õiguse ütluste andmisel kasutada arvandmete ning nimede ja muude raskesti meelespeetavate andmete märkmeid ja muid dokumente, kuid seaduses ei ole ette nähtud, et esindajal oleks õigus tunnistaja mälu värskendamiseks pakkuda tunnistajale märkmeid või muid dokumente, mis ei ole sama paragrahvi 2. lõike kohaselt esitatud kohtule kontrollimiseks. Tunnistajate ütluste õigsuse kontrollimiseks on menetlusosalistel TsMS § 262 lg 5 alusel õigus esitada viimastele küsimusi, mis on nende arvates asja lahendamiseks või tunnistaja asjaga seotuse selgitamiseks vajalikud. U. R. ütlused olid vastuolus 22.01.1996 kohtuotsuses tuvastatuga. Tunnistaja kirjelduse kohaselt olid menetlusosaliste suhted 04.08.1995 kuni 1997. a lõpuni head, teineteise suhtes meeldivad, kohtuotsuse kirjeldavas osas on aga tuvastatud, et abielu lahutamise põhjuseks oli kostja vägivald hageja suhtes, mis oli seotud alkoholi liigtarvitamisega kostja poolt. Nimetatud vastuolu kõrvaldamiseks esitas kostja tunnistajale küsimuse, mille kohus kõrvaldas, sest kohtu arvates ei olnud küsimus asjakohane. Isegi kui nõustuda kohtu arvamusega, oleks kohus ise võinud tulenevalt TsMS § 262 lg-st 8 esitada tunnistajale täiendavaid küsimusi. Kohus ei hinnanud tõendeid TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 järgi nende kogumis. Tulenevalt TsMS § 457 lg-st 3 eeldatakse, et kohtuotsuse kirjeldav osa tõendab avaldusi, mida menetlusosalised menetluses tegid. 22.01.1996 kohtuotsuse kirjeldav osa sisaldab ainult hageja avaldatud asjaolusid, sest kohtuotsuses on märgitud, et kostja jättis kohtule

5 vastamata. Ei ole eluliselt usutav, et hageja esitas 04.08.1995 hagi põhjuseta, aga mitte sellepärast, et poolte abielusuhted olid selleks ajaks lõppenud. Abielu lahutamise hagiga pöördutakse kohtusse, kui abielu jätkamine on muutunud võimatuks (kehtinud PKS § 29 lg 2). Seega on jõustunud kohtuotsusega tuvastatud asjaolud tugevas vastuolus käesolevas vaidluses kohtu poolt tehtud järeldustega. Tegelikult on vaidlustatud 22.01.1996 jõustunud kohtuotsus, mis tulenevalt TsMS § 457 lg-st 1 on keelatud; 2) rikkus kohus TsMS § 351 lg-t 1, jättes arvestamata olulise asjaolu, s.o kostja tervisliku seisundi, ning seega ei arutanud menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest. Vaidluse keerukus seisneb selles, et tuvastada püütakse 16 aastat vanu asjaolusid. Raskusi tekitab ka see, et kostjal on mälulüngad, mis tulenevad tema tervislikust seisundist. Kostja esitas kohtule tõendi oma tervisliku seisundi kinnitamiseks, mida kohus ei võtnud asja juurde, leides ebaõigesti, et see ei oma tähtsust. Apellant palub võtta vastu nimetatud arstitõend. Apellant soovib nimetatud tõendiga kinnitada, et mälulüngad tulenevad tema tervislikust seisundist. Abielusuhted on reeglina kahe isiku omavahelised suhted ning vaevalt et tunnistajate ütlustega saaks tõendada, kas poolte vahel eksisteerisid vastastikune lugupidamine ja toetus, kas nad pidasid silmas teineteise heaolu ning vastutasid teineteise ees abieluga seotud kohustuste täitmise eest. Kostja arvates lõppesid poolte abielusuhted umbes aasta enne abielu lahutamist kohtus (s.o umbes jaanuaris 1995). Kostja ei suutnud täpselt nimetada kuupäeva, sest tal on tõsised probleemid mäluga. Seega kohtu etteheide kostjale, et ta ei mäleta, millal abielu lõppes, ei ole õiglane. Asjaolu, et kostjal on probleemid mäluga, kinnitab ka see, et enne kohtuistungit kinnitas kostja kirjalikult oma nõusolekut esindaja taotluses märgitud õigusteenuse tasu suurusega, kuid kohtuistungil ei saanud ta vastata kohtu küsimustele, kas ta jääb selle kinnituse juurde ja kas ta ise sellele alla kirjutas, kuna ta ei mäletanud seda; 3) ei saa nõustuda kohtu poolt vara väärtuse kindlakstegemisega. Kohtu käsutuses oli ainult Kaanon Kinnisvara tõend selle kohta, et taoliste korteriomandite väärtus võiks olla 27 000 kuni 30 000 eurot. Kostja rõhutas, et kinnisvaraturu olukorra muutumise tõttu, eriti arvestades selle sügavat langust, ei saa korteriomandi väärtuseks olla rohkem kui 19 000 eurot, arvestades eluruumi tehnilist seisundit. Kohus mõistis kostjalt välja hüvitisena maksimaalse summa, s.o 15 000 eurot. Selline lahend ei ole kostja suhtes õiglane. Kui ringkonnakohus leiab, et korteriomand on ühisvara, jääb kostja elukohast ilma. Kostja on sotsiaalabi vajav isik, kelle sissetulek koosneb pensionist summas 300 eurot. Hüvitise maksmine saab toimuda ainult korteriomandi müümise arvel. Sellises seisundis eluruumi ei ole võimalik müüa rohkem kui 15 000 – 19 000 euro eest. Apellant palub luba esitada korteriomandi hindamisakt kohtuistungil, sest korteriomandite hinnad ei ole stabiilsed ja hindamisakt peab olema esitatud kõige viimase seisuga, et tagada isikule, kes kaotab omandi, õiglase hüvitise saamine; 4) juhul kui ringkonnakohus jõuab järeldusele, et korteriomand on ühisvara, siis tuleks otsuse täitmisel kohaldada TsMS § 445 lg-t 1 ja määrata kostjale rahalise kohustuse täitmine ositi.

5. A. A. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooniastme kohtukulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole kohus eiranud tõendite hindamise reegleid. K. O. , kes tõepoolest oli 4-aastane (kolme nädala pärast 5-aastane) ajal, kui hageja esitas abielulahutuse hagi, andis kohtus

6 ütlusi, et mäletab, et esimesse klassi läks ta 1997. a, elades veel Kaunase puiesteel. K. O. väidet tõendina arvestamata jätta ei ole alust. Samal seisukohal on vastustaja K. O. ütluste osas tema ema ja isa elukorralduse ning mööbli paigutuse kohta Kaunase puiestee korteris. Apellandi viidatud psühholoogide tööde pinnalt tehtavaid võimalikke järeldusi ei saa käsitleda kui üldtuntud asjaolu TsMS § 231 tähenduses. Tunnistaja ütlused on tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaselt üks tõendi liike ja seadustikust ei tulene tunnistaja ütluste tõendina kasutamisele ajalisi piiranguid. Fotod, mida hageja esindaja tunnistajale esitas, olid eelnevalt esitatud tõendina tsiviilasja materjalide juurde. Apellant teeb meelevaldse järelduse, et abielu lahutamise hagi esitamise fakt annab tunnistust sellest, et abielusuhted olid selleks ajaks lõppenud ja järelikult ei ole tunnistaja ütlused tõesed. 22.01.1996 kohtuotsuses käsitletakse asjaolu, et kohus andis pooltele kuu aega leppimise aega. Seega oli kohus tuvastanud, et abielu jätkamine võib olla võimalik. See asjaolu kinnitab tunnistajate ütlusi, et vaatamata esitatud abielulahutuse hagile ja selle eelduseks olnud omavahelistele eriarvamustele elasid pooled koos Kaunase pst XXXX korteris vähemalt kuni 22.01.1996, ja nagu nähtub tunnistajate ütlustest, kestis kooselu 1997. aastani; 2) nähtuvalt kohtuistungi protokollist ei mäletanud kostja, millal abielu lõppes ja kas ta elas koos hagejaga lahutuse ajal. Kostja on kohtus vastanud, et võib-olla elas. Kostja esindaja on esitanud kohtule seisukoha, et poolte kooselu lõppes 1995.a alguses ning korteri erastamise ajal mingeid abielulisi suhteid poolte vahel ei eksisteerinud. Jääb arusaamatuks, millel põhinevad kostja esindaja sellised väited – tema esindatav kohtus seda ei kinnitanud ja esitatud ei ole ka taolisi väiteid kinnitavaid tõendeid; 3) on kohus ühisvara väärtuse kindlaks teinud ainsal mõeldaval viisil ja asjas puuduvad muid järeldusi võimaldavad tõendid. Kohtuotsusest nähtub, et hageja on tuginenud korteri hinnale 30 000 eurot ning kostja sellele enam vastu ei vaielnud. Kohtuotsusest nähtub ka, et kohus jätab tähelepanuta City24.ee väljavõtte, kuna kohtule on esitatud konkreetse korteri hinnapakkumine. City24.ee väljavõtte esitas kohtule hageja, Kaanon Kinnisvara 03.06.2011 teatise kostja. Viimasest nähtub, et Kaunase pst 57 korteri 28 turuväärtus jääb vahemikku 27 000 kuni 30 000 eurot. Hageja on nõustunud kostja pakutud korteri väärtusega 30 000 eurot. Seega on kostja apellatsioonkaebuses vaidlustanud tema enda esitatud tõendi; 4) saaks hüvitise tasumine ositi olla kompromisslepingu objektiks.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 kohaselt jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. 7. Apellant ei nõustunud maakohtu seisukohtadega, mille kohaselt vaidlusaluse Kaunase pst XXXX korteri näol on tegemist poolte ühisvaraga, mis kuulub hageja (vastustaja) nõudel kohtulahendi tegemise aja seisuga poolte vahel jagamisele. Seega on apellatsioonimenetluses jätkuvalt vaidluse all see, kas Tartus Kaunase pst XXXX asuva korteri näol on tegemist poolte ühisvaraga. Vaidlust ei ole selles, et korteri ostu-müügi lepingu sõlmis apellant T. O. 15.08.1995.a, poolte abielu lahutati 22.01.1996.a (s.o pärast korteri erastamiseks ostu-müügi lepingu sõlmimist) ja T. O. kanti korteri omanikuna kinnistusraamatusse 30.07.2001.a. 8. Kuni 30.06.2010.a kehtinud Perekonnaseaduse § 14 lg 1 kohaselt tuli abielu kestel kummagi abikaasa poolt omandatud vara lugeda abikaasade ühisvaraks. PkS § 15 sätestas

7 erandid, millistel juhtudel võis abielu kestel, sh enne abielu lahutamist, omandatud vara siiski lugeda kummagi abikaasa lahusvaraks. Apellant (kostja) oli seisukohal, et vaidlusaluse korteri ostu-müügilepingu sõlmimise ajaks (15.08.1995.a) olid poolte abielusuhted juba lõppenud, ehkki abielu ei olnud veel lahutatud. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Asjaolu, et poolte abielu lahutati alles 22.01.1996.a, loob eelduse, et abielusuhted kestsid kuni selle ajani. Seega tuli apellandil (kostjal) tõendada oma väidet, et poolte abielusuhted olid lõppenud juba ligikaudu aasta enne abielu lahutamist (jaanuaris 1995) või hiljemalt abielulahutuse hagiavalduse kohtu menetlusse võtmisest alates (04.08.1995.a). 9. Apellant vaidlustas abielusuhete olemasolu tuvastamise tunnistajate U. R. ja K. O. ütluste alusel. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi seisukohaga, nagu oleks maakohus otsuse tegemisel rikkunud tõendite hindamise reegleid. TsMS § 251 lg 1 kohaselt võib tunnistajana üle kuulata iga inimese, kellele võivad olla teada asjas tähtsust omavad asjaolud, kui ülekuulatav ei ole selles asjas menetlusosaline või menetlusosalise esindaja. Menetlusseadustikuga ei sätestata piiranguid sellele, kui pikka aega tagasi asetleidnud asjaolude kindlakstegemise eesmärgil on lubatav kasutada tõendina tunnistajate ütlusi. Ajaline distants vaidlusaluste sündmuste toimumise ning tunnistaja ütluste andmise vahel võib tähtsust omada TsMS § 232 kontekstis, mille kohaselt tuleb kohtul seadusest juhindudes hinnata kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustada oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Seega ei ole maakohus rikkunud menetlusnorme sellega, et kuulas tunnistajatena üle ning hindas tõenditena tunnistajate ütlusi asjaolude kohta, mis olid aset leidnud 16 aastat tagasi. Ringkonnakohus rõhutab, et abielusuhete lõppemist enne abielu lahutamist kohtu otsusega (22.01.1996.a) tulnuks tõendada apellandil (kostjal). Kostja ei ole abielusuhete varasema lõppemise kohta tõendeid esitanud. Abielusuhete lõppemist enne abielu lahutamist ei tõenda iseenesest abielulahutuse hagi kohtule esitamine. Ringkonnakohtu arvates ei saa abielulahutuse hagi esitamisest tuletada eeldust, et sellest ajast alates oleksid abielusuhted lõppenud. Hagi esitamist abielu lahutamiseks sai käsitada ühena asjaoludest, mis võis viidata abielusuhete lõppemisele. Samas on hageja (vastustaja) esitanud tõenditena tunnistajate ütlused, mis võimaldasid kohtul kindlaks teha, et abielusuhted jätkusid. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tõenditele antud hinnangutega ja nende põhjal tehtud järeldustega ega pea TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata. 10. Tunnistajate ütluste arvestamine käesolevas asjas tõendina ei ole vastuolus poolte abielu lahutamise kohtuotsusega 22. jaanuarist 1996.a, mille kirjeldavas osas märgitakse, et abielu ei laabunud ning kostja kuritarvitas alkoholi ning käitus vägivaldselt. Nimetatud väited olid abielu lahutamise hagi aluseks, kuid kohus ei teinud abielu lahutamise käigus kindlaks abielusuhete lõppemist PkS § 15 lg 1 tähenduses. Vägivaldne käitumine ja alkoholi tarvitamine ei toonud iseenesest kaasa tagajärge, et abielusuhted tulnuks lugeda lõppenuks ja edaspidi ei tekkinud abikaasadel enam ühiseid varalisi õigusi PkS § 14 lg 1 järgi, vaid kogu nende poolt edaspidi soetatud vara tulnuks lugeda PkS § 15 lg 1 alusel nende lahusvaraks. Seaduse niisugune tõlgendus oleks muuhulgas kahjustav sellele poolele, kes teise abikaasa käitumise tõttu pöördus abielu lahutamise hagiga kohtusse. 11. Ringkonnakohtu arvates ei nähtu asja materjalidest ka menetlusnormide rikkumist tunnistajate ülekuulamise läbiviimisel maakohtus. Kohtuistungi protokollist (t I kd lk 141- 143) ei nähtu, et tunnistaja oleks tuginenud ütluste andmisel paberkandjal olevatele andmetele, tunnistaja on selgitusi andnud fotode kohta. Maakohus on aga oma otsuses

8 märkinud, et jätab tähelepanuta hageja esitatud fotod, kuna hageja ei soovinud nendega tõendada kooselu, vaid kasutada neid abimaterjalina tunnistajate ärakuulamisel. Seega ei saanud nimetatud fotod ega neile antud kommentaarid mõjutada asjas lahendi tegemist. Kostjat ei vabastanud tõendamiskoormisest asjaolu, et asjaomaseid tõendeid ei olnud enam olemas või et kostjal esinesid mälulüngad, mille tõttu ta ei mäletanud täpseid kuupäevi. Kostja tervisliku seisundi ja mälulünkade esinemise või nende põhjuste üle ei ole käesolevas asjas vaidlust ning need ei mõjuta asja lahendamist, kuna menetlusosalise tervislik seisund ei ole tõendamiskoormise (TsMS § 230) muutmise aluseks. Ka ei ole kohtuotsuses sisalduv märkus, mille kohaselt kostja ei mäleta, millal abielu lõppes, käsitatav etteheitena kostjale, vaid konstateeringuna, et kostjal ei olnud esitada kindlaid seisukohti ega ka tõendeid abielusuhete faktilise lõppemise aja kohta. 12. Apellant vaidlustas ka kohtu poolt vaidlusaluse korteri väärtuse kindlakstegemise summas 30 000 eurot. Ringkonnakohtu istungil esitas apellant ise täiendava tõendi, mille kohaselt korteri väärtus on ringkonnakohtu istungi toimumise aja seisuga 29 000 – 32 000 eurot (keskmiselt: 30 500 eurot). Seega puudub alus tuvastada mistahes rikkumist vaidlusaluse vara väärtuse kindlakstegemisel. Maakohus luges põhjendatult korteri väärtuseks 30 000 eurot. Samuti on põhjendatud kostjalt hageja kasuks hüvitise väljamõistmine summas 15 000 eurot, kuna esile ei ole toodud asjaolusid, mille kohaselt tulnuks ühisvara jagamisel kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest (PkS § 19). 13. Maakohtu otsuse tühistamise ega muutmise aluseks ei ole asjaolu, et apellandi näol on tegemist sotsiaalabi vajava isikuga, kelle ainsaks varaks jääb vaidlusalune korter ning kelle sissetulek koosneb ainult pensionist. Kohus on tuvastanud, et kostja valduses olev korter on poolte ühisvara ning hagejal on õigus nõuda selle jagamist seaduses sätestatud viisidel. 14. Apellant taotles kohtuotsuse täitmise korra kindlaksmääramist TsMS § 445 lg 1 alusel selliselt, et apellandil võimaldatakse rahalise kohustuse täitmist ositi. Samas ei ole apellant esitanud mistahes ettepanekuid selle kohta, millisel viisil ositi täitmine kindlaks määrata. Lähtudes apellandi poolt kohtule avaldatud asjaoludest (apellandil igakuine sissetulek üksnes invaliidsuspensioni näol) ei pea ringkonnakohus võimalikuks kohtuotsuse täitmise korda TsMS § 445 lg 1 alusel kindlaks määrata ilma, et kostja (apellant) oleks teinud omapoolseid ettepanekuid ja hageja (vastustaja) nendega nõustunud. Ringkonnakohtu istungil jäi apellandi esindaja kompromissi võimalikkuse osas eitavale seisukohale. Samas on TsMS § 430 lg 1 kohaselt pooltel võimalik asjas kompromiss sõlmida veel kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni. Samuti võib kõne alla tulla TMS § 45 alusel täitemenetluse peatamine, pikendamine või ajatamine kohtumääruse alusel, kui menetluse jätkamine osutub võlgniku suhtes ebaõiglaseks, arvestades seejuures ka sissenõudja huvisid ning muid asjaolusid, sh võlgniku perekondlikku ja majanduslikku olukorda. 15. Maakohtu otsusega jäeti poolte menetluskulud nende endi kanda. Ringkonnakohus leiab, et puudub alus muuta maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude jaotust. Küll aga peab ringkonnakohus põhjendatuks vabastada hageja A.A. TsMS § 190 lg 7 alusel riigilõivu tasumisest riigituludesse osas, milles A.A. oli Tartu Maakohtu 19.10.2010.a määrusega menetlusabi korras vabastatud riigilõivu tasumisest hagi esitamisel, s.o summas 287,60 € (4500 krooni). TsMS § 171 lg 1 kohaselt kannab apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise korral apellant. Tartu Ringkonnakohtu 03.02.2012.a määrusega anti T.O. le menetlusabi ja vabastati ta maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest täies ulatuses (summas 319,55 €). Tartu Maakohtu 10.02.2011.a määrusega anti T.O. le riigi õigusabi

9 tema esindamiseks kohtus kohustusega hüvitada osamaksetena täielikult riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Tartu Maakohtu 10.02.2011.a kohtumäärusega anti riigi õigusabi ka A.A. le tema esindamiseks kohtus, kohustusega hüvitada osamaksetena 50% ulatuses riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Ringkonnakohus leiab, et arvestades T. O. tervislikku ja majanduslikku seisundit, on tema maksevõime selline, mis ei võimalda tal hüvitada riigile menetluskulusid. Seega esineb TsMS § 190 lg-s 7 sätestatud alus vabastada T. O. menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest täielikult. Eeltoodust tulenevalt jäävad nii apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv kui ka T. O. le ning A. A. maakohtu ja ringkonnakohtu menetluses määratud riigi õigusabi kulud riigi kanda.

Üllar Roostoja

Andra Pärsimägi

Kai Kullerkupp