3-12-2025/4 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

3-12-2025

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Kohtunik

Määruse tegemise aeg ja koht

Haldusasja number

Haldusasi

Tallinna Halduskohus

Kristjan Siigur

8. oktoober 2012, Tallinn

3-12-2025

X. X. kaebus Järva Maavalitsuse toimingute

õigusvastasuse tuvastamise ja sellega tekitatud kahju

hüvitamise nõuetes.

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja: X.X.

Esindaja riigi õigusabi korras: v.adv Valli Murde

RESOLUTSIOON

1. Tagastada X.X. kaebus.

2. Saata määrus kaebajale ja tema esindajale.

Edasikaebamise kord: käesoleva määruse peale on kaebajal õigus esitada määruskaebus Tallinna

Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse talle (või tema esindajale)

kättetoimetamisest arvates (HkMS § 121 lg 4, § 204). Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv 15

eurot (riigilõivuseaduse § 571 lg 6).

ASJAOLUD JA ESITATDU KAEBUS

1. X.X. esitas 23. septembril 2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb, et kohus

tunnistaks õigusvastaseks Järva Maavalitsuse tegevuse, mis seisnes selles, et endise xxxxxx

kinnistu maad ei tagastatud kaebajale ning erastati see M.R.ile. Samuti taotleb kaebaja Järva

Maavalitsuse kohustamist talle tekitatud kahju hüvitamiseks. Kaebaja väitel kuulus Järvamaal

xxxxxxx asuv 2,3 ha suurune xxxxxx maaüksus aastatel 1939-1940 G. E.ile, kelle abikaasa oli

kaebaja vanaisa õde. Kaebaja on seisukohal, et sellest tulenevalt oleks tal õigus saada nimetatud

maa tagasi, ent kuni 2011. aastani ei teadnud ta oma sugulase olemasolust ega maa tagasisaamise

õigusest. Kaebusest nähtuvalt ei ole kaebaja esitanud õigusvastaselt võõrandatud maa

tagastamise avaldust, teda ei ole tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks, ent kaebaja

hinnangul on tal põhiseaduse §-le 32 tuginedes õigus pärimisõiguse alusel tagasi saada tema

sugulaselt õigusvastaselt võõrandatud maa. Kaebaja heidab kaebuses Koigi Vallavalitsusele ette,

et viimane ei teavitanud kaebajat sellest, et tal on õigus õigusvastaselt võõrandatud varale.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

2. Tutvunud kaebusega ja hinnanud sellest välja toodud asjaolusid, leian, et kaebuse menetlusse

võtmine ei ole põhjendatud ning kaebus tuleb tagastada halduskohtumenetluse seadustiku

(HkMS) § 121 lg 2 p 1 alusel. Nimetatud normis sätestatakse, et kohus võib tagastada kaebuse

määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema

faktilised väited on tõendatud. Kaebeõigust reguleerib HkMS § 44, mille lõikes 1 sätestatakse, et

kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. See tähendab, et isikul

puudub ilmselgelt kaebeõigus, kui on ilmne, et isegi kaebuses nimetatud faktiliste asjaolude

tõelevastavuse korral ei saa kaebajal olla seda õigust, mida ta kaebusega kaitsta soovib. Käesoleval

juhul nähtub kaebusest, et kaebuse eesmärk on kaitsta kaebaja huve, mis puudutavad

õigusvastaselt võõrandatud xxxxxx maaüksuse tagastamist. Arusaadavalt on kaebuses toimingute

õigusvastasuse tuvastamise nõue esitatud selleks, et põhistada samas esitatud kahju hüvitamise

nõuet. Sisuliselt leiab kaebaja, et talle tuleb huvitada kahju, mis on tekitatud sellega, et talle ei

tagastatud kaebuses nimetatud xxxxxx maaüksust.

3. On ilmne ning väljaspool igasugust kahtlust, et X.X.l ei saa olla õigusvastaselt võõrandatud

vara tagastamisega seoses mistahes õigusi, mis puudutaksid kaebuses nimetatud xxxxx

maaüksust. Kaebaja ei ole esitanud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avaldust.

Selliseid avaldusi sai omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 16 lg 1 kohaselt esitada kuni 17.

jaanuarini 1992. aastal. Ülemnõukogu seaduses Avalduste esitamise tähtaegade ennistamise korrast

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel ja kompenseerimisel nähti küll ette võimalus eelnimetatud

tähtaja möödalaskmise korral taotleda selle ennistamist, ent sedagi sai teha kuni 1993. aasta 31.

märtsini. Käesoleval ajal ei ole avalduse esitamine enam võimalik, sõltumata sellest, millistel

põhjustel avaldus omal ajal esitamata jäi. Seega ei ole põhimõtteliselt mingisugust tähtsust sellel,

et kaebaja oma sugulase olemasolust varem teadlik ei olnud. Omandireform on olemuslikult

üleminekumehhanism, mille raames omandisuhete ümberkorraldamine toimus ettenähtud

tähtaegade jooksul. Asjaolu, et nii mõneski küsimuses on omandireform käesoleva ajani venima

jäänud, ei tähenda seda, et isikud, kes õigeaegselt vara tagastamise avaldusi ei esitanud, peaksid

saama neid endiselt esitada.

4. Omandireformi käigus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise aluseks oli isiku avaldus,

omal algatusel pädevad haldusorganid vara tagastamise menetlust ei alustanud ega pidanudki

alustama. Sellise avalduse vaatas läbi õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja

kompenseerimise maakonna- või linnakomisjon, kes tegi Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993

määrusega nr 36 kehtestatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punktis 19 sätestatud

otsuse, millega määrati kindlaks vara võõrandamise õigusvastasus, tuvastati vara endine

(õigusjärgne) omanik ja vara koosseis ning vara tagastamise või kompenseerimise õigustatud

subjektid ja igale õigustatud subjektile kuuluv mõtteline osa tagastamisele kuuluvast varast või

määratavast kompensatsioonist. Sellist otsust xxxxxx maaüksuse kohta teadaolevalt tehtud pole,

seega pole kaebuses viidatud xxxxxx maaüksuse tagastamise menetlust alustatud. Kuna kaebaja

tähtaegselt maa tagastamise avaldust ei esitanud, ei olnud selle menetluse alustamiseks õiguslikku

alust ning seega on ilmselgelt põhjendamatu kaebaja seisukoht, et Koigi Vallavalitsus või Järva

Maavalitsus on tema õigusi selle maaga seonduvalt kuidagi rikkunud. Kuna on ilmne, et maa

omandireformi käigus kaebajale tagastamisele kuuluda ei saanud, ei saa kaebaja õigusi kuidagi

rikkuda ka see, et seesama maa erastati hiljem kolmandale isikule.

5. Põhjendamatu on kaebaja seisukoht, et vaatamata maa tagastamise avalduse tähtaegselt

esitamata jätmisele on või oli tal pärimisõigusest tulenevalt õigus saada xxxxx maaüksuse

omanikuks. Isegi kui leiab tuvastamist, et kaebaja on G. E. pärija, ei saaks ta pärida kõnealust

maad. 1940. aastal natsionaliseeriti Eestis kogu maa ning sellega lõppes ka toonaste

maaomanike omandiõigus sellele. Sestpeale ei olnud võimalik seda maad ei võõrandada ega

pärandada. Seda tõdemust ei muuda asjaolu, et maa natsionaliseerimise näol oli tegu õigusvastase

võõrandamisega. Omandireformi käigus ei taastatud maa endisi omandisuhteid, vaid maa

tagastati selle endistele omanikele või nende pärijatele riigi omandist. See tähendab, et

omandireformi lähtekohaks oli see, et maa oli riigi oma ning riik tagastas selle isikutele, kes olid

selle omanikuks 1940. aastal või nende isikute pärijatele. Kuniks konkreetse maa osas ei olnud

pädevad organid vastu võetud otsust selle tagastamise kohta teinud muud otsust selle maa

omandiõigusliku staatuse muutmise kohta omandireformi raames, oli see maa Eesti Vabariigi

omandis (nö. reformimata riigimaana). Kaebaja poolt isiklikult kohtule 24. septembril 2012

esitatud kaebuse täienduses märgitu, et kaebaja ei ole kõnealusest 2,3 ha suurusest maast kunagi

loobunud, ei ole asjakohane, kuna omandireformi käigus maa tagastamine ei olnud automaatne

ning kaebaja ei ole selle omanikuks kunagi saanud, jättes tähtaegselt esitamata vara tagastamise

avalduse, ei ole kaebajal tekkinud ka selle maa tagastamise nõudeõigust. Eeltoodud põhjustel on

ilmne, et kaebaja õigusi ei ole rikutud ning kaebajal ei saa olla kaebeõigust.

Kristjan Siigur

kohtunik