3-11-2668/8 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Maili Lokk ja Einar Vene Määruse tegemise aeg ja koht 2. oktoober 2012, Tartu Haldusasja number 3-11-2668 Haldusasi Daisy Rohtma kaebus Kaitsepolitseiameti ning Politsei- ja Piirivalveameti poolt alates 21. juunist 2007 teostatava jälitustegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 11. jaanuari 2012. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Daisy Rohtma määruskaebus Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON 1. Rahuldada määruskaebus. 2. Tühistada Tartu Halduskohtu 11. jaanuari 2012. a määrus ja saata haldusasi menetluse jätkamiseks Tartu Halduskohtule. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates otse Riigikohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Halduskohtusse saabus 15. novembril 2011 Daisy Rohtma kaebus Kaitsepolitseiameti ning Politsei- ja Piirivalveameti poolt alates 21. juunist 2007 teostatava jälitustegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks.

Kaebaja täpsustas, et tema tähelepanekute järgi teostas viimasel ajal eriti intensiivselt jälitustegevust üksnes Kaitsepolitsei, mis on aga ebaseaduslik. Kõnealuse tegevusega rikuti kaebaja põhiseaduse §-dest 12, 26, 33, 34, 43 ja 44 tulenevaid õigusi.

Kaebaja põhjendatud huviks Kaitsepolitseiameti ning Politsei- ja Piirivalveameti tegevuse õigusvastasuse kindlakstegemisel on mittevaralise kahju hüvitamise nõue mõistlikus suuruses, sest muul viisil pole võimalik vastustajate poolt tehtut heastada.

2. Tartu Halduskohtu 11 jaanuari 2012. a määrusega tagastas kohus kaebuse pädevuse puudumise tõttu. Kohus märkis, et vastavalt jälitustegevuse seaduse (JTS) § 18 lg-le 1 võib esitada jälitusasutuse juhile või jälitusasutuse kõrgemalseisvale asutusele vaide või

2

prokuratuurile kaebuse jälitusasutuse tegevuse peale jälitustoimingute teostamisel. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on õigus seaduses ettenähtud korras pöörduda kohtusse, kui jälitustoiminguga on rikutud isiku õigusi ja vabadusi. JTS § 19 lg 1 kohaselt kontrollivad jälitusasutuste kõrgemalseisvad organid nende haldusse kuuluvate ametkondade jälitustegevuse seaduslikkust ja põhjendatust. JTS § 19 lg 2 kohaselt teostab prokuratuur järelevalvet uurimisasutuseks oleva jälitusasutuse poolt sama seaduse § 9 lg 1 p-des 1, 2, 3 ja 71 nimetatud ajenditel alustatud jälitusmenetluse üle.

Konkreetsel juhul on kaebajale korduvalt Kaitsepolitseiameti ning Politsei- ja Piirivalveameti poolt teatatud, et tema suhtes pole teostatud jälitustegevust.

Halduskohus märkis, et järelevalvet jälitustegevuse seaduslikkuse üle teostab prokuratuur, kelle pädevusse kuulub ka kaebuse lahendamine jälitustoimingu ja sellega seotud toimingute vaidlustamises. Uurimisasutuse (politsei) ja prokuratuuri tegevuse peale kaebuste esitamine toimub seejuures kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-des 228 ja 229 sätestatud korras.

Halduskohus märkis, et antud juhul saab D. Rohtma esitada kaebuse Riigiprokuratuurile.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

3. D. Rohtma esitas määruskaebuse Tartu Halduskohtu 11. jaanuari 2012. a määruse peale, milles palub tühistada eelnimetatud määrus ja võtta kaebus menetlusse. Kaebaja leiab, et halduskohus on põhjendamatult kohaldanud JTS § 18 lg-t 1 ja teinud eksliku järelduse, et antud juhul saab ta esitada kaebuse Riigiprokuratuurile.

Kaebaja arvates kohaldub antud juhul JTS § 18 lg 2, kuna nimetatud säte määratleb täpselt, milliste jälitusasutuste toimingute peale võib isik esitada kaebuse kohtule. Kaebaja märgib, et on korduvalt pöördunud jälitusasutuste juhtide poole ja seega ammendanud JTS § 18 lg-s 1 sätestatud võimalused. Kuna kaebuse esitaja suhtes ei ole kriminaalmenetlust alustatud, on põhjendamatud halduskohtu viited KrMS §-dele 228 ja 229. Kaebaja leiab kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuniku E.K. arvamusega, et kohtumenetlusõiguses kuulub isiku kaebuse lahendamine, mis on esitatud väljaspool kriminaalmenetlust teostatava jälitustegevuse peale, halduskohtu pädevusse.

Koos määruskaebusega esitas D. Rohtma avalduse kohtunik Ü.P. taandamiseks kohtuasjas nr 3-11-2668. Ü.P. määrus antud kohtuasjas on eksitav, põhjendamatu ja halduskohtumenetluse norme rikkuv. Kuna nimetatud kohtunik on ka eelnevalt andnud eksitavaid ja ebapädevaid soovitusi analoogsetes asjades, siis on avalduse esitajal põhjendatud kahtlus eeldada, et kohtunik Ü.P. on politsei tegevuse õigusvastasuse tuvastamise asjades erapoolik ja keeldub alusetult kaebuse lahendamisest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

4. Määruskaebus tuleb rahuldada.

5. Halduskohus on kaebuse tagastanud halduskohtu pädevuse puudumise tõttu. Halduskohtu pädevuse määrab ära HKMS § 4 lg 1, mille järgi on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluse lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda.

Seega tuleb halduskohtu pädevuse kontrollimiseks kõigepealt kontrollida, kas tegemist on avalik-õigusliku vaidlusega. Jaatava vastuse korral tuleb kontrollida, kas sellise avalik-

3

õigusliku vaidluse lahendamiseks on olemas teistsugune menetluskord. Kui sellist teistsugust menetluskorda ette nähtud ei ole, on tegemist halduskohtu pädevusse kuuluva vaidlusega.

6. Kaebaja on vaidlustanud Kaitsepolitseiameti ning Politsei- ja Piirivalveameti poolt enda suhtes väidetavalt teostatud jälitustegevuse. Kaitsepolitseiamet ja Politsei- ja Piirivalveamet on täidesaatva riigivõimu organid. Tegevus on omistatav Eesti Vabariigile. Seega osaleb õigussuhtes avaliku võimu kandja, mis on avalik-õigusliku suhte üheks eelduseks.

Jälitustegevus on reguleeritud jälitustegevuse seaduses. Jälitustegevust võivad teostada ainult JTS §-s 6 nimetatud riigiorganid. Seega on jälitustegevus antud konkreetsete erisubjektide ülesandeks. Kui avaliku võimu kandjale on seadusega omistatud ülesanne, mida eraisikud teostada ei saa, siis on selle ülesande täitmise raames tekkivad õigussuhted avalik-õiguslikud. Suhte avalik-õiguslikuks kvalifitseerimise kasuks räägib ka JTS § 1, 2 ja 5 sätestatu, mis viitab sellele, et jälitustegevus toimub subordinatsioonisuhtes ja avalikes huvides. Ka teleoloogiliselt on õige kvalifitseerida jälitustegevus toimuvaks avalik-õigusliku suhte raamides.

Seega on iseenesest tegemist avalik-õigusliku vaidlusega.

7. Järgnevalt tuleb kontrollida, kas selle vaidluse lahendamiseks on sätestatud teistsugune menetluskord (HKMS § 4 lg 1). Ehkki halduskohtu määruses ei ole selgeid seisukohti väljendatud, võib määrusest siiski järeldada, et halduskohus ei välistanudki iseenesest õigussuhte avalik-õiguslikku olemust, kuid leidis, et vaidluse lahendamiseks on kehtestatud erikord ja selle lahendajaks on prokuratuur.

Sellise seisukohaga ei saa nõustuda. JTS § 18 lg 1 sätestab, et igaüks võib esitada jälitusasutuse juhile või jälitusasutuse kõrgemalseisvale asutusele vaide või prokuratuurile kaebuse jälitusasutuse tegevuse peale jälitustoimingute teostamisel. Sama paragrahvi teine lõige sätestab, et igaühel on õigus seaduses ettenähtud korras pöörduda kohtusse, kui jälitustoiminguga on rikutud tema õigusi ja vabadusi.

JTS § 18 lg-st 1 ei tulene, et enne kohtu poole pöördumist sama paragrahvi teise lõike järgi peaks isik olema esitanud vaide või kaebuse prokuratuurile. JTS § 18 lg 1 ei kehtesta kohustuslikku kohtueelset vaidluste lahendamise korda. Riigikohus on selgitanud, et kohtusse pöördumise õigust on kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise nõudega võimalik piirata üksnes tingimusel, et kohtueelse menetluse läbimise nõue on seaduses sätestatud selgesõnaliselt (RKHKm 3-3-1-63-02, p 10). Kuidagi ei ole võimalik JTS § 18 lg-t 1 tõlgenda selliselt, et see kehtestab kohustusliku kohtueelse menetluse.

8. Samuti on halduskohus viidanud JTS § 19 lg-le 2, mille kohaselt teostab järelevalvet jälitusasutuse üle prokuratuur. Ka sellest sättest ei saa mingil juhul teha järeldust, et prokuratuuri poole pöördumine enne jälitustegevuse peale kohtusse kaebuse esitamist oleks kohustuslik ja kujutaks endast vaidluse lahendamise erikorda HKMS § 4 lg 1 mõttes. Järelevalve ei hõlma endas automaatselt kaebuste lahendamist. Veel vähem hõlmab see kaebuste lahendamist kohustusliku kohtueelse menetlusena.

9. Veel on halduskohus viidanud kriminaalmenetluse seadustiku §-dele 228 ja 229 kui normidele, mille järgi toimub uurimisasutuse tegevuse peale kaebuste esitamine. Kriminaalmenetluse seadustiku § 228 lg 1 sätestab, et menetlusosalisel ja menetlusvälisel isikul on õigus enne süüdistusakti koostamist esitada prokuratuurile kaebus uurimisasutuse menetlustoimingu või määruse peale, kui ta leiab, et menetlusnõuete rikkumine

4

menetlustoimingu tegemisel või määruse koostamisel on kaasa toonud tema õiguste rikkumise.

Sellest sättest tuleneb, et kriminaalmenetluse seadustiku § 228 ja 229 on kohaldatavad üksnes juba algatatud kriminaalmenetluse raames menetlustoimingute vaidlustamisel. Käesolevas asjas puuduvad andmed selle kohta, et kriminaalmenetlus oleks algatatud. Seetõttu ei ole praegu vaidluse lahendamiseks kohaldatavad ka kriminaalmenetluse seadustiku §-d 228-229.

10. Eelnevast nähtus, et käesoleva vaidluse lahendamiseks ei ole seadusega ette nähtud teistsugust menetluskorda. Seega on tegemist avalik-õigusliku vaidlusega, mille lahendamiseks ei ole ette nähtud teistsugust menetluskorda ja mis kuulub HKMS § 4 lg-st 1 tulenevalt seega halduskohtu pädevusse.

Halduskohtu määrus tuleb seetõttu tühistada ja saata asja menetluse jätkamiseks halduskohtule. Ringkonnakohus märgib, et kaebuse kuulumine halduskohtu pädevusse ei välista selle läbivaatamatult tagastamist mõnel muul HKMS §-s 121 lg-s 1-2 sätestatud alusel.

Agu Timmi Maili Lokk Einar Vene