3-11-2678/26 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Virgo Saarmets ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 3. oktoober 2012, Tallinn Haldusasja number 3-11-2678 Haldusasi K K kaebus Sotsiaalkindlustusameti 20.10.2011 otsuse nr 20-2/24609 tühistamiseks ja õppelaenu põhiosa osaliseks kustutamiseks kohustamiseks Vaidlustatav lahend Tallinna Halduskohtu 9. detsembri 2011. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus K K apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja – K K Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet

RESOLUTSIOON

1. Jätta K K apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 9. detsembri 2011. a otsus haldusasjas nr 3-11-2678 muutmata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 2. novembril 2012. a, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. K K võttis AS-lt SEB Pank (endise ärinimega AS SEB Eesti Ühispank) 18.10.2006 õppelaenulepingu nr S060004455 alusel õppelaenu summas 6710,72 eurot ning esitas 13.10.2011 Sotsiaalkindlustusametile taotluse õppelaenu osaliseks kustutamiseks seoses lapse sünniga 05.05.2008 ja õppekava täies mahus täitmisega Tartu Ülikoolis 19.06.2011.

2. Sotsiaalkindlustusamet jättis 20.10.2011 kirjaga nr 20-2/24609 K. KK 13.10.2011 taotluse haldusmenetluse seaduse (HMS) § 14 lg 5 ja lg 6 p 1 alusel läbi vaatamata ja tagastas selle, kuna taotleja lõpetas õppeasutuse seoses õppekava täitmisega täies mahus 19.06.2011, s.o

3-11-2678

2(7) pärast õppetoetuste ja õppelaenu seaduse (ÕÕS) § 28 lg-s 10 kehtestatud taotluse esitamise tähtaega (30.06.2009) ja taotlejal ei olnud seaduses sätestatud tähtajaks täidetud ÕÕS § 18 lg-s 5¹ sätestatud tingimused õppelaenu osaliseks kustutamiseks.

3. K K esitas 16.11.2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse Sotsiaalkindlustusameti 20.10.2011 otsuse tühistamiseks ja õppelaenu põhiosa osaliseks kustutamiseks kohustamiseks.

Kaebaja ei nõustunud taotluse läbivaatamatult tagastamisega ja leidis, et kohaldada tuleb kuni 01.07.2009 kehtinud ÕÕS § 18 lg-t 5², mille kohaselt kustutab riik sama paragrahvi lg-s 5¹ nimetatud isiku laenukohustused krediidiasutuse ees iga sündinud lapse kohta 50% ulatuses, kaksikute puhul 75% ulatuses ja kolmikute puhul 100% ulatuses riigi tagatud õppelaenu summa tagasimaksmata osast õppelaenu osalise kustutamise taotlemise päevast arvates. Iga järgmise sündinud lapse eest kustutab riik isiku laenukohustused 50% ulatuses õppelaenu summa tagasimaksmata osast, millest on maha arvatud riigi poolt eelnevalt kustutatud laenukohustused. Seadusandja poolt ÕÕS § 18 lg 5² alates 01.07.2009 kehtetuks muutmine oli kaebaja suhtes sõnamurdlik ja rikub tema põhiõigusi. Kaebaja võttis laenu kuni 01.07.2009 kehtinud ÕÕS § 18 lg-te 5 ja 5² kehtivuse ajal ning tal ei olnud võimalik lõpetada kooli ennetähtaegselt. Kaebaja laps sündis 05.05.2008. Seega on kehtiv ÕÕS § 18 lg 5 vastuolus põhiseadusega. PS §-s 10 sätestatud õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõtetest tuleneb igaühe õigus mõistlikule ootusele, et seadusega lubatut rakendatakse isikute suhtes, kes on hakanud oma õigust realiseerima. Seadus, mis seda õigust rikub, on vastuolus põhiseadusega. Kaebaja võttis õppelaenu ÕÕS § 18 lg 5² kehtivuse ajal ja kuna ka tema laps sündis enne nimetatud sätte kehtetuks tunnistamist, siis on kaebajal õigus mõistlikule lootusele, et seadusandja ka tema suhtes rakendab seadusega lubatut ja kustutab osaliselt õppelaenu seoses lapse sünniga.

Vastustaja viidatud ringkonnakohtu otsuses nr 3-10-846 leiti, et isiku õigus õppelaenu osalisele kustutamisele sai tekkida alles pärast lapse sündi. Kaebajal sündis laps enne regulatsiooni muutmist ja seega oli kaebajal tekkinud ka õiguspärane ootus, et õppelaenu osalise kustutamise regulatsioon jääb kehtima. Riigil on küll õigus õiguslikku regulatsiooni muuta, kuid muutmisel peab riik arvestama puudutatud isikute õigustatud ootusega regulatsiooni kehtima jäämiseks. Antud juhul oleks riik pidanud regulatsiooni kehtestamisel arvestama ka nende isikute õiguspärase ootusega, kes juba õppisid ja kel oli laps sündinud enne 2009. aasta 1. juulit.

Kaebaja asus õppima ja tal sündis laps ajal, mil ÕÕS § 18 lg 5² kehtis. ÕÕS § 18 lg 5² toodud soodustuse kehtestamise eesmärk oli ennetada ja leevendada noorte lastega perede majanduslikke raskusi sõltumata sissetulekust ja seega pole oluline, kas pere on konkreetsel juhul võimeline oma sissetulekust õppelaenu tasuma või mitte. Riigil võivad olla raskemad ja kergemad ajad, kuid õiguskindluse printsiibi ja isikute õiguspärase ootusega tuleb arvestada alati. Antud juhul on laenu suuruseks 6710 eurot, millest 50% on 3355 eurot, mille tagasimaksmine toimub 10 aasta jooksul s.o 335,5 eurot aastas. On küsitav, kas sellise summa kokkuhoidmine riigile oli nii olulise suurusega, et õigustab kaebaja õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumist. Soodustuse lõpetamise õigustuseks oli riigi erakorraline olukord Eesti majanduses. Selline üldsõnaline põhjendus ei korva kaebaja õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumist.

4. Sotsiaalkindlustusamet palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastuväited:

Taotleja pidi õppelaenu osalise kustutamise taotlemiseks esitama krediidiasutusele taotluse koos Vabariigi Valitsuse 23.08.2004 määruse nr 279 „Kuni 5-aastast last kasvatava ühe vanema õppelaenu osalise kustutamise tingimused ja kord” § 3 lg-tes 1 ja 2 loetletud dokumentidega. K. KK taotlus riigi poolt tagatud õppelaenu osaliseks kustutamiseks seoses lapse sünniga 05.05.2008 ja õppekava täies mahus täitmisega Tartu Ülikoolis 19.06.2011 saabus Sotsiaal-

3-11-2678

3(7) kindlustusametisse 13.10.2011. ÕÕS § 1 lg 4 sätestab, et nimetatud seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse HMS sätteid. HMS § 14 lg 5 kohaselt kehtestatakse taotluse esitamise tähtaeg seadusega või selle alusel. ÕÕS § 28 lg 10 kohaselt menetleb Sotsiaalkindlustusamet taotlust, mis on krediidiasutusele esitatud enne 2009. aasta 1. juulit. Seega sai õppelaenu osalise kustutamise taotlusi esitada krediidiasutusele kuni 30.06.2009. Kuna K. KK lõpetas Tartu Ülikooli 19.06.2011, ei olnud tal seaduses sätestatud tähtajaks täidetud õppelaenu osalise kustutamise tingimused.

Riigi 2009. aasta teise lisaeelarve seadusega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse § 22 p 4, millega tunnistati kehtetuks ÕÕS § 18 lg-d 5¹-57, ja sama seaduse § 22 p 7, millega täiendati ÕÕS § 28 lg-ga 10, ei ole põhiseadusega vastuolus. Samale seisukohale asus Tallinna Ringkonnakohus analoogilises haldusasjas nr 3-10-846 tehtud lahendis.

5. Tallinna Halduskohtu 09.12.2011 otsusega jäeti K. K kaebus rahuldamata ja poolte menetluskulud nende endi kanda. Kohtuotsuse põhjendused:

Vastavalt kuni 30.06.2009 kehtinud redaktsioonile oli ÕÕS § 18 lg 5¹ kohaselt ühel kuni 5- aastast last kasvataval vanemal, kes on lõpetanud õppe ÕÕS § 15 lg-s 1 või 2 nimetatud õppeasutuses seoses õppekava täitmisega täies mahus, õigus taotleda riigi poolt tagatud õppelaenu summa tagasimaksmata osa (välja arvatud intressid) osalist kustutamist. Riigi 2009. aasta teise lisaeelarve seadusega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse § 22 p-ga 7 täiendati ÕÕS §-i 28 muuhulgas lg-ga 10 järgmises sõnastuses: „(10) Kuni 2009. aasta 1. juulini kehtinud § 18 lõikes 51 nimetatud isiku õppelaenu osalise kustutamise taotlust, mis on krediidiasutusele esitatud enne 2009. aasta 1. juulit, menetletakse ja tema õppelaenu kustutatakse taotluse esitamise hetkel kehtinud korras.“ Nimetatud sättest tuleneb keeld menetleda sättes viidatud isikute neid õppelaenu kustutamise taotlusi, mis on krediidiasutusele esitatud pärast 2009. aasta 30. juunit. Kuna kaebaja esitas taotluse pärast seaduses ettenähtud tähtaega, oli vastustajal õigus jätta see läbi vaatamata ja tagastada.

ÕÕS § 28 lg 10 välistas õppelaenu kustutamise nendele isikutele, kes ei olnud 30.06.2009 seisuga täitnud ÕÕS § 18 lg-s 51 sätestatud õppelaenu kustutamiseks vajalikke eeldusi ja esitanud avaldust õppelaenu kustutamiseks krediidiasutusele. Nimetatud redaktsioonis kehtis ÕÕS § 28 lg 10 nii kaebaja poolt taotluse esitamise kui ka selle läbi vaatamata jätmise ajal. Vastustaja on kaebaja avalduse läbivaatamata jätmisel tuginenud ÕÕS § 28 lg-le 10. Seega takistas vastustajal kaebaja avalduse läbivaatamist ÕÕS § 28 lg 10, mitte kaebaja viidatud riigi 2009. aasta teise lisaeelarve seadusega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse § 22 p 4, mistõttu saab käesolevas vaidluses asjassepuutuvaks sätteks pidada vaid ÕÕS § 28 lg-t 10.

Antud juhul ei tulene kaebajale õigust õppelaenu jätkuvaks (osaliseks) hüvitamiseks õiguspärase ootuse põhimõttest ning puudub vajadus tunnistada ÕÕS § 28 lg-t 10 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 02.12.2004 otsuses nr 3-4-1-20-04 leiti, et õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda kehtiva regulatsiooni kivistamist – seadusandja võib õigussuhteid vastavalt muutunud oludele ümber kujundada. Riik peab reageerima ühiskondlikele ja majanduslikele muutustele, et riiki toimivana hoida ja mitte majanduslikesse raskustesse sattuda. Seadusandja peab arvestama riigieelarve koostamisel riigi majandusliku olukorra ja võimalustega. Käesoleval juhul kärbiti riigi poolt hüvitatavate õppelaenude võimalust majanduslanguse tõttu, mis tõi kaasa vajaduse riigi poolt tehtavate kulutuste vähendamiseks. Seadusandjal on lai poliitilise otsustamise ruum selles, milliseid isikute gruppe selline kärpimine puudutab. Tegemist oli avalikes huvides tehtud eelarvekärbetega. Kaebaja täitis kõik õppelaenu osalise kustutamise eeldused alles siis, kui õppelaenu osalist kustutamist võimaldav regulatsioon enam ei kehtinud. Seega ei olnud kaebajal riigi 2009. aas-

3-11-2678

4(7) ta teise lisaeelarve seadusega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse vastuvõtmise ajal veel ÕÕS-st tulenevat õppelaenu kustutamise õigust, mida ta oleks saanud asuda realiseerima ja millele laieneks õiguspärase ootuse põhimõte. Õiguspärane ootus õiguskorraga antud õiguse kehtimajäämise suhtes ei saa isikul tekkida reeglina varem, kui tekib isiku subjektiivne õigus nõuda riigilt mingi kohustuse täitmist.

Seadusandja oli 2004. a-l väljendanud õppelaenu osalise kustutamise taotlemise võimaldamisega soovi toetada noorte lastega perede majanduslikku olukorda. 2009. a-l kujundas seadusandja regulatsiooni vastavalt muutunud oludele ümber. Riigi 2009. aasta teise lisaeelarve seadusega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirjast nähtub, et „vajaduse muudatuste järele on tinginud erakorraline olukord Eesti majanduses“. Sellega väljendas seadusandja vajadust muutunud olude tingimustes kõnealuse soodustuse andmine lõpetada. Kohus möönab, et seadusandja selline otsustus oli ebasoodne paljudele õppelaenu kustutamise õigust veel mitte omavatele isikutele, kes lootsid õppelaenu kustutamise kriteeriumid täita teatud aja möödudes. Samas ei saa ainuüksi seetõttu kohus kehtestada seadusandjale reegleid selle kohta, millisel viisil ja millises suunas oleks seadusandja pidanud varasemaid õigussuhteid muutma. Eeltoodust lähtudes ei leia kohus ÕÕS § 28 lg 10 vastuolu põhiseadusega. Kohtul puudub alus nii ÕÕS § 28 lg 10 kui ka kaebaja viidatud riigi 2009. aasta teise lisaeelarve seadusega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse § 22 p 4 kohaldamata jätmiseks. Ka Tallinna Ringkonnakohus on analoogilises asjas nr 3-10-846 tehtud otsuses leidnud, et riigi 2009. aasta teise lisaeelarve seadusega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse § 22 p 4, millega tunnistati kehtetuks ÕÕS § 18 lg-d 5¹- 57, ja sama seaduse § 22 p 7, millega täiendati ÕÕS § 28 lg-ga 10, ei ole põhiseadusega vastuolus. Halduskohus nõustub viidatud lahendis toodud argumentatsiooniga ega pea vajalikuks põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist.

Käesoleval juhul on määrav, et vaidlusaluse õppelaenu tagasimakstava osa suurus ei ole selline, mis oleks kaalunud üles riigi hädavajaduse teha riigieelarvesse avalikest huvidest lähtuvaid kärpeid. Sellised kärped puudutasid väga laialdast hulka elualasid. Õppelaenu summa (tagasimakse 335,5 eurot aastas ehk ca 28 eurot kuus) kaebaja kanda jätmine ei saa tuua kaebajale kaasa niivõrd olulist elukorralduse muutust, mis oleks pidanud välistama puudutatud isikutegrupi (üliõpilased, kes said õpingute ajal lapse) hädavajalikest kärbetest puutumata jätmist.

ÕÕS § 18 lg 1 kohaselt alustab laenusaaja laenu tagastamist 12 kuu möödumisel õppe lõpetamisest arvates. Aasta on piisavalt pikk aeg, et teha vajalikud ümberkorraldused. Kaebaja vastab ka ÕÕS § 18 lg 4 tingimustele, mis näeb ette järgmist: „Õppelaenu tagasimaksmise tähtaja kulgemine peatub ja intressi tasumise kohustust ei teki laenusaajal ajateenistuses viibimise ajaks või ühel vanemal lapse kolmeaastaseks saamiseni või arst-residendil residentuuri lõpetamiseni vastava tõendatud taotluse saamise hetkest. Riik tasub käesolevas lõikes nimetatud perioodil krediidiasutusele õppelaenusumma jäägilt tasumisele kuuluva intressi kommertsintressimäära ulatuses käesoleva seaduse § 16 lõike 2 alusel riigi ja krediidiasutuse vahel sõlmitavas lepingus sätestatud tingimustel.“ Seega oli kaebajal aega 3 aastat muutunud olukorraga harjumiseks ja selle aja eest oleks tasunud riik ka õppelaenu intressid.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. K K apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus, rahuldada uue otsusega kaebus ja mõista vastustajalt välja kaebaja kohtukulud (riigilõiv). Põhjendused:

3-11-2678

5(7) Kaebaja ei nõustu kohtuga, et kaebajal ei olnud riigi 2009. aasta teise lisaeelarve seadusega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse vastuvõtmise ajal veel ÕÕS-st tulenevat õppelaenu kustutamise õigust, mida ta oleks saanud asuda realiseerima ja millele laieneks õiguspärase ootuse põhimõte. Kaebaja leiab, et põhiseaduse põhiprintsiibiks on õigusriigi printsiip, mille all tuleb vaadelda õiguskindluse printsiipi. Kõik seadused peavad olema kooskõlas õiguskindluse printsiibiga. Õiguskindlus on üks üldisel tasemel sõnastatud väärtusi, mis on osa põhiseaduses sisalduvast väärtussüsteemist, kuhu kuuluvad veel sellised põhimõtted nagu Eesti riigi rajatus õiglusele, võrdsus ja demokraatia. Nende üldiste väärtuste süsteemis tulebki konkreetsel juhul otsus langetada. Põhiseaduse tõlgendamisel kehtib põhiseaduse ühtsuse nõue - erinevate põhiseaduslike normide vahel tuleb otsida eelkõige kompromisse, mis tagaksid võimalikult paljude põhimõtete realiseerimise võimalikult suures ulatuses. Õiguskindluse printiibist tuleneb, et õiguslikku olukorda ei tohi mõjuva põhjuseta muuta, lahendus peab olema võimalikult ettenähtav. Õiguskindluse printsiip on jaotatav kaheks - ühelt poolt kindlus valitsevate normide sisu kohta, teiselt poolt kindlus nende püsivuse suhtes. Õiguse püsivus, mis võimaldab igaühel oma elu õiguskorra teatud stabiilsust eeldades kujundada, on seotud tagasiulatuva jõuga seaduste ja õiguspärase ootuse põhimõttega. Riigil on küll õigus õiguslikku regulatsiooni muuta, kuid muutmisel peab riik arvestama puudutatud isikute õigustatud ootusega regulatsiooni kehtima jäämiseks. Riik oleks pidanud regulatsiooni kehtestamisel arvestama ka nende isikute õiguspärase ootusega, kes juba õppisid ja kel oli laps sündinud enne 2009. aasta 1. juulit. Õppima asumine ja laenu võtmine on igale perele pikaajaliste tagajärgedega otsus ning kui riik otsustab mingil hetkel regulatsiooni muuta, siis peab see olema põhjendatud ja igakülgselt kaalutud ning kaalutlustest peab nähtuma ka juba nende isikute õiguspärase ootuse purustamise vajalikkus, kes juba on asunud oma õigust realiseerima laenu võtmise näol. Kui isikutel oleks olnud kahtlus, et riigipoolne soodustus noortele peredele kaob väikse etteteatamise aja jooksu, siis oleks nad oma laenu võtmist rohkem kaalunud ja leidnud muid lahendusvariante kui laenu võtmine. Kuigi kaebaja ei olnud kooli lõpetanud 1. juuliks 2009, oli ta siiski asunud oma õigust realiseerima laenu võtmisega.

Kohus märgib otsuses ekslikult, et kaebaja viitas riigi 2009. aasta teise lisaeelarve seadusega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse § 22 p-le 4. Kohus ei saa teha ettekirjutusi seadusandjale, kuid tulenevalt HKMS § 2 lg-st 1 on kohtu kohustus eelkõige isikute õiguste kaitse õigusvastase tegevuse eest täidesaatva võimu teostamisel. Kaebaja leiab, et ÕÕS § 28 lg 10 on vastuolus õiguskindluse printsiibiga.

Kaebaja ei nõustu kohtuga, et käesoleval juhul on määrav, et vaidlusaluse õppelaenu tagasimakstava osa suurus ei ole selline, mis oleks kaalunud üles riigi hädavajaduse teha riigieelarvesse avalikest huvidest lähtuvaid kärpeid. Kaebaja kordab kaebuse põhjendusi ja leiab jätkuvalt, et soodustuse lõpetamise õigustuseks toodud üldsõnaline põhjendus ei korva tema õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumist. Uue regulatsiooni kehtestamise ajaks oli kaebaja õppinud Tartu Ülikoolis juba kolm aastat ja tal oli üle aasta vanune laps. Tal oli õigustatud ootus, et riigi poolt kehtestatud normid jäävad tema suhtes kehtima, riik ei saa käituda oma kodanikega põhimõttel riik annab sõna, riik võtab sõna.

Kohtu poolt viidatud ÕÕS § 18 lg-d 1 ja 4 kehtisid ka koos vaidlusaluse ÕÕS § 18 lg-ga 5² ning neid ei saa käsitleda kui võimalust muutunud regulatsiooniga harjumiseks õppelaenu tagasimakseks vajalike ettevalmistuste tegemiseks. Kaebuses toodud asjaolusid silmas pidades pole ka mingit kokkupuudet nimetatud sätetes toodud olukordadega.

7. Sotsiaalkindlustusamet palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, jääb halduskohtule esitatud seisukohtade juurde ja nõustub kohtuotsuse põhjendustega.

3-11-2678

6(7) RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse rahuldamiseks alust.

9. Haldusasja materjalidest nähtuvalt on kaebaja asunud kõrgkooli õppima 04.09.2006, sõlminud 18.10.2006 õppelaenulepingu, võtnud selle alusel õppelaenu 6710,72 eurot, kaebajal on 05.05.2008 sündinud laps, kaebaja on lõpetanud kõrgkooli 19.06.2011 ja esitanud vastustajale 13.10.2011 taotluse õppelaenu osaliseks kustutamiseks.

Vastustaja on jätnud kaebaja taotluse HMS § 14 lg 6 p 1 (mille kohaselt haldusorgan tagastab taotluse läbi vaatamata, kui taotluse esitamise tähtaeg on möödunud ja seda ei ennistata) alusel läbi vaatamata ja tagastanud taotluse, kuna kaebaja lõpetas õppeasutuse seoses õppekava täitmisega täies mahus pärast ÕÕS § 28 lg-s 10 kehtestatud taotluse esitamise tähtaega (30.06.2009) ja tal ei olnud seaduses sätestatud tähtajaks täidetud ÕÕS § 18 lg-s 5¹ sätestatud tingimused õppelaenu osaliseks kustutamiseks.

10. Isikul on õigus seadusest tulenevale õigusele/soodustusele vaid juhul, kui ta vastab selleks seaduses toodud tingimustele. Ajal, mil kehtis ÕÕS § 18 lg 51, mis võimaldas kooli nominaalajaga lõpetanud ja alla 5-aastast last kasvataval vanemal taotleda õppelaenu osalist kustutamist riigi poolt, ei vastanud kaebaja selles sättes toodud tingimustele, seega puudus tal õigus õppelaenu osalisele kustutamisele. Ajaks, mil kaebaja vastas viidatud sättes toodud tingimustele (pärast õppe lõpetamist seoses õppekava täitmisega täies mahus), oli see tunnistatud juba kehtetuks. Seega ei ole kaebajal kunagi olnud õigust taotleda riigi poolt õppelaenu osalist kustutamist. See, et kaebaja täitis õppe lõpetamisega seoses õppekava täies mahus täitmisega ÕÕS § 18 lg-s 51 toodud tingimused, ei anna talle õigust nõuda kehtetu seaduse kohaldamist tema suhtes. Haldusorganil tuleb haldusakti andmisel ja toimingu sooritamisel lähtuda kehtivast õiguskorrast (HMS § 54 ja § 107 lg 1), seetõttu jättis vastustaja põhjendatult kaebaja taotluse rahuldamata. Ehkki formaalselt on vastustaja 20.101.2011 otsus vormistatud mittetähtaegse taotluse läbivaatamata jätmisena, tuleb seda sisuliselt käsitada taotluse rahuldamata jätmisena, kuna olukorras, kus seadus ei anna isikule üldse võimalust taotletavat hüve saada, on viitamine tähtaja rikkumisele asjakohatu. Samuti puudus kaebajal enne 19.06.2011 igasugune alus vastava taotluse esitamiseks. Kuivõrd kogu vaidlus on siiski sisuline, ei ole vastustaja sellisel eksimusel määravat tähendust.

11. Kaebaja on leidnud ekslikult, et riik on rikkunud ÕÕS muutes (Riigi 2009. aasta teise lisaeelarve seadusega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse § 22 p-ga 4 tunnistati kehtetuks ÕÕS § 18 lg-d 5¹ kuni 57 ja § 22 p-ga 7 täiendati ÕÕS § 28 lg-ga 10) tema õiguspärast ootust. Õiguspärast ootust saab rikkuda õiguse suhtes, mis on isikul olemas. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium selgitas 30.09.1994 otsuses nr III-4/A-5/94: „Põhiseaduse mõtte kohaselt on Eestis õiguse üldpõhimõtteks õiguspärase ootuse printsiip. Selle printsiibi kohaselt on igaühel õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima. Igaüks peab saama temale seadusega antud õigusi ja vabadusi kasutada vähemalt seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Seaduses tehtav muudatus ei tohi olla õiguse subjektide suhtes sõnamurdlik.“ Seega ei tohi riik võtta isikult sõnamurdlikult talle kord antud õigusi ja vabadusi. Kuna kaebajal ei ole kunagi olnud õppelaenu osalise kustutamise õigust, siis ei saanud riik seadusemuudatusega sõnamurdlikult kaebaja õiguspärast ootust rikkuda ega jätta kaebajat temale antud õigusest ilma. Kaebaja õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumisega oleks olnud tegemist olukorras, kus kaebaja oleks vastanud ÕÕS § 18 lg-s 51 kehtivuse ajal selles toodud tingimustele ja ta oleks esitanud taotluse õppelaenu osaliseks kustutamiseks, kuid seaduse hilisema muutmise läbi oleks kaebaja jäänud sellest õigusest ilma. Käesoleval juhul ei olnud kaebajal ÕÕS § 18 lg 51

3-11-2678

7(7) kehtivuse ajal selles toodud õigust, mistõttu ei saanud seadusandja selle sätte kehtetuks tunnistamisega kaebaja õiguspärast ootust rikkuda.

12. Põhjendamatud on kaebaja viited õiguspärase ootuse tekkimisele seeläbi, et ta asus oma õigusi realiseerima. Õigust saab realiseerima asuda alles siis, kui isikul on vastav õigus olemas. Õiguse realiseerimine tähendanuks olukorda, kus kaebaja oleks vastanud ÕÕS § 18 lg-s 51 toodud tingimustele ja ta oleks esitanud taotluse õppelaenu osaliseks kustutamiseks riigi poolt. Õppelaenu võtmist iseenesest ei saa käsitada õppelaenu kustutamise võimaluse kui soodustuse realiseerimisena. Õppelaenu võttes ei saanud kaebajal tekkida õiguspärast ootust, et riik kustutab osaliselt tema õppelaenu. Riik oli kehtestanud tingimused, millistel juhtudel õppelaen kustutatakse. Kaebaja ei vastanud õppelaenu võttes nendele tingimustele. Õppelaenu võttes riskis kaebaja olukorraga, et selleks ajaks, kui ta lõpetab kooli ja saab lapsevanemaks, on seadust muudetud. Halduskohus viitas õigesti Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 02.12.2004 otsusele nr 3-4-1-20-04, milles leiti, et õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda kehtiva regulatsiooni kivistamist – seadusandja võib õigussuhteid vastavalt muutunud oludele ümber kujundada. Riik peab reageerima ühiskondlikele ja majanduslikele muutustele, et riiki toimivana hoida ja mitte majanduslikesse raskustesse sattuda. Seadusandja peab arvestama riigieelarve koostamisel riigi majandusliku olukorra ja võimalustega. Käesoleval juhul kärbiti riigi poolt hüvitatavate õppelaenude võimalust majanduslanguse tõttu, mis tõi kaasa vajaduse riigi poolt tehtavate kulutuste vähendamiseks. Milliseid isikute gruppe selline kärpimine puudutab ja milliseid mitte, on poliitiline otsus ega kuulu kohtuliku kontrolli alla.

13. Ringkonnakohus peab halduskohtu viiteid ÕÕS § 18 lg-tele 1 ja 4 asjakohasteks, selgitamaks, et kaebajal kui ÕÕS § 18 lg 4 tingimustele vastaval isikul oli piisavalt aega muutunud olukorraga harjumiseks ja selle aja eest tasub riik ka õppelaenu intressid. Ringkonnakohus leiab, et viidatud regulatsioon välistab kahtluse, et soodustuse kaotamine võis kaebaja panna sedavõrd halba olukorda, et üldistes huvides tehtud kärped oleksid vastuolus põhiseadusega.

14. Sarnastele seisukohtadele on 01.07.2009 jõustunud ÕÕS muudatuste osas asutud ka Tallinna Ringkonnakohtu 10.06.2010 otsuses nr 3-09-2619, 03.11.2010 otsuses nr 3-10-846, 09.05.2011 otsuses nr 3-10-2777, 16.09.2011 otsuses nr 3-10-2540 ning Tartu Ringkonnakohtu 21.01.2011 otsuses nr 3-10-1433.

15. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb K. KK apellatsioonkaebus rahuldamata ning vaidlustatud halduskohtu otsus muutmata.

16. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus ei tee otsust kaebaja kasuks, jäävad kaebaja apellatsioonimenetluse kulud (riigilõiv 15,97 eurot) tema enda kanda.

Vastustaja ei taotlenud kaebajalt menetluskulude väljamõistmist ega esitanud menetluskulude nimekirja. Seega jäävad ka vastustaja võimalikud apellatsioonimenetluse kulud HKMS § 109 lg 1 neljanda lause kohaselt tema enda kanda.

Virgo Saarmets

Silvia Truman

Lilianne Aasma