3-12-1603/11 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Agu Timmi ja Einar Vene Määruse tegemise aeg ja koht 2. oktoober 2012, Tartu Haldusasja number 3-12-1603 Haldusasi A.T. kaebus Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 10 000 eurot Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 3. augusti 2012. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A.T. määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja A.T. Vastustaja Viru Vangla RESOLUTSIOON Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 3. augusti 2012. a määrus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates otse Riigikohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A.T. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles Viru Vangla tekitatud kahju hüvitamist summas 10 000 eurot. 29. veebruaril ja 12. märtsil 2012 viidi kaebaja uroloogi konsultatsioonile Viru Keskhaigla polikliinikusse. Kaebajat saatsid viis tulirelvade, teleskoopnuiade ja pisargaasiballoonidega varustatud isikut, kes kandsid nimetatud relvi avalikult. Väljaviimise ajal pidi kaebaja kandma vangla riietust. Kaebaja suhtes kasutati ka käeja jalaraudade ühendkomplekti, kuigi kaebajale meetmete kasutamist ei põhjendatud, ühtlasi puudus ka nende kasutamist ette nägev haldusakt. Arsti vastuvõtu ajal viibisid vanglaametnikud kabinetis, rikkudes seega arsti ja patsiendi konfidentsiaalsussuhet. Kaebaja tundis end alandatuna, kuna arsti külastamine leidis aset väljaspool vanglat ning teistele patsientidele ja arstidele oli kaebaja saatemeeskonna ja välimuse põhjal selge, et tegemist on kinnipeetavaga. Juhtunu tekitas kaebajas nii vaimseid kui füüsilisi kannatusi.

Kaebaja suhtes on alates 13. veebruarist 2012 kohaldatud ohjeldusmeetmeid igal kambrist väljumisel, kuigi nende kasutamine ei olnud põhjendatud. Kaebajale keelduti võimaldamast ka pikaajalist kokkusaamist lapseootel abikaasa ja kahe tütrega. Seega on vangla sekkunud kaebaja eraja perekonnaellu. Lapse sünni juurde keelduti kaebajat samuti lubamast. Viru Vangla on ka edaspidistel juhtudel keeldunud kaebajale luba andmast lühiajalistele väljaviimistele, et kohtuda oma perekonna ja lähedaste inimestega.

2

Koos kaebusega esitas A.T. taotluse vabastada kaebaja riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel seoses kaebaja maksejõuetusega.

2. Tartu Halduskohus jättis 3. augusti 2012. a määrusega kaebaja riigilõivu tasumisest vabastamata lähtudes halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 112 lg 1 p-st 1. Kohtu hinnangul ei saa kaebajat pidada maksejõuetuks isikuks. A.T. sissetulekud on piisavad, et tasuda nõutav riigilõiv 300 eurot.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

3. A.T. esitas määruskaebuse, milles palus Tartu Halduskohtu 3. augusti 2012. a määruse tühistamist ja kaebaja riigilõivu tasumisest osalist vabastamist. Kohus on piiranud põhiseaduse (PS) §-dest 13, 14 ja 15 tulenevaid õigusi, lisaks on rikutud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg 1 ja art 13. Vaidlusalune kohtumäärus riivab eelkõige kaebaja õigust pöörduda kohtusse. Halduskohus ei ole menetlusabi taotluse lahendamisel arvanud maha summasid, mis on läinud kinnipidamisele. Kaebaja lähedastel puuduvad võimalused tasumaks riigilõivu kaebaja eest. Kuna kaebajal on ka teisi asju menetluses, kus tuleb ilmselt riigilõivu tasuda, siis ei ole tal nõutud riigilõivu summas 300 eurot käesolevas asjas täies ulatuses võimalik tasuda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

4. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.

5. HKMS § 112 lg 1 p 1 kehtestab füüsilisele isikule menetlusabi andmisel piirangud. Antud sätte kohaselt ei anta füüsilisele isikule menetlusabi, kui menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise sissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed ja seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile. Riigilõivust vabastamise taotluse esitas kaebaja 29. juulil 2012, mistõttu tuleb kohtul arvestada kaebaja sissetulekuid ja väljaminekuid perioodil 29. märts 2012 kuni 28. juuli 2012. Nimetatud ajavahemikul on kaebajal sissetulekuid olnud 805 euro ulatuses. Sellest summast saab maha arvata kulutused elektrile summas 11,48 eurot ja kinnipidamisfondi kantud summa 145,71 euro ulatuses. A.T. kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek on seega 323,91 eurot ((805-11,48-145,71):4x2). Kuna tasumisele kuuluv riigilõiv 300 eurot ei ületa taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, siis tuleb A.T. taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks jätta rahuldamata.

6. Määruskaebuses toodud põhjendused, et kaebaja ei saa riigilõivu tasuda ning seda ei saa teha ka kaebaja lähedased ning riigilõivu tasumist raskendavad ka teiste asjade menetlused kaebaja suhtes, ei ole piisav alus, et rahuldada kaebaja määruskaebust ja vabastada kaebaja täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest, kuna määrusest nähtub ilmselgelt, et kaebajal on rahalised vahendid olemas, et tasuda nõutavat riigilõivu. Kohus on kohustatud järgima HKMS § 112 lg 1 p-st 1 tulenevat piirangut ning kui piirangu eeldused on täidetud, ei ole ka põhjendatud kaebaja vabastamine riigilõivu tasumisest.

Ringkonnakohus peab siiski vajalikuks veel kord mainida, et väide, et kaebajal on menetluses teisigi haldusasju, ei ole riigilõivust vabastamise aluseks. Arvestades kahju hüvitamise nõude esitamiseks ettenähtud pikki tähtaegu (HKMS § 46 lg 4, RVastS § 17 lg 3) ning kaebajale viimasel ajal laekuvate summade perioodilisust, on kaebajal eelduslikult võimalik mõistlikult käitudes planeerida kaebuste esitamine selliselt, et tal oleks iga kaebuse puhul võimalik riigilõiv tasuda. Samuti on kaebajal endal võimalik vähendada tasumisele kuuluva riigilõivu summat, hinnates taotletava hüvitise suurust realistlikumalt ning seda vastavalt vähendades.

3

Lisaks märgib ringkonnakohus, et A.T. on halduskohtule esitanud kaebusi väga suurel arvul. Kaugeltki kõik neist ei ole rahuldamisele kuulunud. Tasumisele kuuluvaid riigilõivusummasid saaks kaebaja vältida ka kaebuste eduväljavaadete kriitilisema hindamisega ning perspektiivitute kaebuste esitamata jätmisega. Ringkonnakohus toonitab, et halduskohtumenetluse eesmärk ei ole tagada võimalikult paljude kaebuste esitamine ning riigilõivu abil kohtusse pöördumise õiguse mõningane kitsendamine on õiguskindluse ja kohtute ülekoormamise vältimiseks vajalik (Riigikohtu halduskolleegiumi 6. septembri 2007. a määrus nr 3-3-1-40-07, p 11). Selle põhimõttega ei oleks kooskõlas, kui isikul võimaldataks riigilõivust vabastamise saavutamine sel teel, et ta esitab korraga halduskohtusse võimalikult palju kaebusi ning suurendab niiviisi tasumisele kuuluva riigilõivu kogusummat, ja taotleb seejärel igas asjas riigilõivu tasumisest vabastamist. Veelgi enam, sellisel juhul võiks tekkida olukord, kus kaebaja ei peagi üheski asjas riigilõivu tasuma, ehkki üksikult võetuna oleks tal igas asjas riigilõivu tasumine võimalik.

Maili Lokk Agu Timmi Einar Vene