3-11-2792/29 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Aili Maasik

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.september 2012.a Tallinn

Haldusasja number

3-11-2792

Haldusasi

I.O.i kaebus Tallinna Vangla 21.10.2011 käskkirja nr

1397-d tühistamiseks.

Menetlusosalised

Kaebaja I.O.

Vastustaja Tallinna Vangla esindaja Merje Joll

Asja läbivaatamise kuupäev

31. august 2012.a

Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Saata otsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle

avalikult teatavaks tegemisest 28.09.2012, esitada

apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule

(HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1, § 182 lg 1). Samaks

kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui

selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi

taotluse

ja

apellatsioonkaebuse

võimalike

puuduste

kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus. Kui apellant ei

taotle

apellatsioonkaebuse

lahendamist

kohtuistungil,

eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla peaspetsialist-üksuse juhi 21.10.2011 käskkirjaga nr 1397-d (tl 9–11) karistati

kinnipeetav I.O.i Tallinna Vangla kodukorra punkti 14.2.3 rikkumise eest ühe pikaajalise

kokkusaamise keelamisega. 31.10.2011 esitas I.O. Tallinna Vangla 21.10.2011 käskkirja nr 1397-d

peale vaide, mis jäeti 18.11.2011 vaideotsusega nr 1-13/46273-1 rahuldamata (tl 12–13).

2. 29.11.2011 esitas I.O. Tallinna Halduskohtule kaebuse (tl 1–2, 14) Tallinna Vangla 21.10.2011

käskkirja nr 1397-d tühistamiseks. Ühes kaebusega esitati kohtule esialgse õiguskaitse taotlus

vaidlustatud haldusakti kehtivuse peatamiseks. 30.11.2011 määrusega vabastas kohus kaebaja

riigilõivu tasumise kohustusest esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel ja jättis esialgse õiguskaitse

taotluse rahuldamata (tl 15–17).

3. 23.02.2012 määrusega kohus vabastas I.O.i Tallinna Halduskohtule kaebuse esitamisel riigilõivu

tasumise kohustusest haldusasjas nr 3-11-2792 ja võttis kaebuse menetlusse (tl 21-24).

KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT

4. Kaebaja palub Tallinna Vangla 21.10.2011 käskkirja nr 1397-d tühistada.

5. Kaebuse kohaselt ei viidud distsiplinaarmenetlust läbi nõuetekohaselt.

5.1 VangS § 64 lg 2 kohaselt informeeritakse kinnipeetavat kohe distsipliinirikkumisest, milles teda

süüdistatakse ning kinnipeetaval on õigus anda selgitusi. 23.09.2011 ettekandest nr 2081 nähtub, et

kaebajat teavitati distsipliinirikkumisest alles 06.10.2011, st kaks nädalat pärast ettekande koostamist.

Ettekande koostaja ei ole ettekandes samuti märkinud, et ta teavitas kinnipeetavat koheselt

distsipliinirikkumisest, seega on tegemist VangS § 64 lg 2 rikkumisega. Intsidendi ajal ega ka

vahetult pärast seda ei öelnud valvur I.Valdek, et kaebaja oma käitumisega rikub kehtivat korda.

5.2 Käskkirjas märgitu kohaselt arvestati distsiplinaarkaristuse määramisel distsipliinirikkumise

raskust ja laadi, kinnipeetava varasemat distsiplinaarkorras karistatust, samuti isiku suhtumist

rikkumisse, vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust kinnipeetavat mõjutada

õiguskuulekalt käituma. VangS § 63 lg 3 kohaselt võetakse distsiplinaarkaristuse valikul arvesse

vangistuse täideviimise eesmärki, mis on kinnipeetava õiguskuulekale käitumisele suunamine ja

õiguskorra kaitse, seega on tegemist tulevikku suunatud eesmärgiga. Käskkirjast ei nähtu, kuidas

varasema karistuse arvessevõtmine hõlmab vangistuse täideviimise eesmärke. Varasemat karistatust

on arvestatud nii karistuse määramisel kui ka raskendava asjaoluna. Kaebaja leiab, et peaspetsialist-

üksuse juht on distsiplinaarkaristuse määramisel ületanud kaalutlusõiguse volituse piire. VangS § 63

lg 3 ei anna peaspetsialist-üksuse juhile õigust distsiplinaarkaristuse määramisel arvestada rikkumise

raskust ja laadi, kinnipeetava varasemat distsiplinaarkorras karistatust, samuti isiku suhtumist

rikkumisse, vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid.

5.3 Vangla sisekorraeeskirja (VSE) § 97 lg 2 p 13 kohaselt peab distsiplinaarmenetluse protokollist

nähtuma kinnipeetava allkiri protokolliga tutvumise kohta. Vaidemenetluses on leitud, et inspektor-

kontaktisik E.Ojavere on 20.10.2011 teinud protokollile märke, et kinnipeetav keeldus protokolliga

tutvumise kohta allkirja andmast. Kaebaja väidab, et talle ei ole distsiplinaarmenetluse protokolli

tutvustatud. Kaebajale antud distsiplinaarmenetluse protokolli koopia ei kajasta ühtegi märget ka

E.Ojavere poolt. Kaebaja väitel poleks tal olnud ka ühtegi põhjust keelduda protokolliga tutvumast.

6. Kaebuse esitaja ei nõustu vangla seisukohaga, et ta kaldus saatmismarsruudist kõrvale. Saatmine

toimus ühest üksuse osakonnast teise majja läbi koridori, mis oligi saatmismarsruut. Kaebaja tunnistas

oma seletuskirjas, et ta suhtles kambris nr 229 viibiva kinnipeetavaga, kuid kaebaja ei nõustu, et see

oleks kuidagi ohustanud vangla üldist julgeolekut, sest hiljem ta paigutatigi sellesse kambrisse.

Samuti allus kaebaja vanglaametniku korraldusele suhtlemine lõpetada, sest ta ju lõpetas suhtlemise.

7. Vaidlustatud käskkirjas on leitud, et pikaajalise kokkusaamise keelamisega ei ületa karistuse määr

eesmärgi olulisust ning sellest tulenevalt ei ole kinnipeetava õigustesse sekkumine liiga ulatuslik ega

ka intensiivne. Kaebaja leiab, et määratud karistus on ebaproportsionaalne. Karistuse määramisega ei

sekkuta mitte ainult kaebaja õigustesse, vaid kokkusaamise keeld puudutab ka kaebaja elukaaslast ja

last. Kuigi kaebajal toimuvad ka lühiajalised kokkusaamised, siis kaebaja elukaaslane elab Venemaal

ning tal ei ole otstarbekas siia lühiajalisele kokkusaamisele tulla, see oleks koormav ka lapsele.

Kaebaja ei ole oma last juba pea-aegu aasta näinud. Karistuse määramisel pole arvestatud VangS §

23 lg 2, mille järgi vanglateenistus soodustab kinnipeetava vanglavälist suhtlemist.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

8. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata.

9. VangS § 67 p-i 1 alusel on kinni peetav isik kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma

vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Tallinna Vangla direktori 16.04.2009 käskkirjaga nr

21 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukord“ (edaspidi Kodukord) p-i 14.2.3 kohaselt on saatmise ajal

keelatud rääkida kõrvaliste isikutega, hõigelda, visata maha või üles korjata esemeid ja prahti, kalduda

vanglaametniku loata kõrvale marsruudist, vajutada nuppudele, lülititele ning segada liikumist.

Vaidlustatud käskkirja kohaselt seisnes kaebaja distsipliinirikkumine selles, et ta kaldus saatmise ajal

vanglateenistuse ametniku loata kõrvale marsruudist, rääkis kõrvaliste isikutega ja ei allunud

vanglateenistuse ametniku korduvatele seaduslikele korraldustele suhtlemine lõpetada.

10. Kaebuse esitaja distsipliinirikkumine on tõendatud I üksuse valvur Indrek Valdeku 23.09.2011

ettekandega nr 2081 Nimetatud ettekandest nähtub, et 23.09.2011 I üksuse II korrusel kella 12.50 paiku

kambrist 240 kinnipeetavate viimisel kartseri kambrisse nr 89 kaldus kinnipeetav I.O. liikumistrajektoorist

kõrvale ning suhtles omavoliliselt läbi uksesilma vaadates kambris nr 229 viibivate kinnipeetavatega.

Vanglaametniku korduvatele seaduslikele korraldustele, alluda korrale ja suhtlemine lõpetada, ei allunud.

Saatmisel marsruudist kõrvale kaldumine ning kõrvaliste isikutega suhtlemine on vastuolus Kodukorra p-st

14.2.3 tulenevate nõuetega. Seega on tegemist distsipliinirikkumisega, mille eest võis kaebuse esitajat

karistada distsiplinaarkorras.

11. Tallinna Vangla on seisukohal, et distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kooskõlas menetlusnormidega

ning Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku peaspetsialist-üksuse juhi 21.10.2011 käskkiri nr 1397-d on

antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastav vorminõuetele

ja sellel ei esine tühise haldusakti tunnuseid.

12. VangS § 64 lg 2 kohaselt tuleb kinnipeetavat koheselt teavitada, millises rikkumises teda süüdistatakse

ning tal peab olema võimalik tutvuda väidetava süüteoga seonduva informatsiooniga. Nõue on ette nähtud

selleks, et kinnipeetav saaks efektiivselt teostada sama lõike teises lauses sätestatud õigust anda asja kohta

seletusi. Millises vormis ja millises menetlusstaadiumis tuleb isikule seletuse andmist võimaldada, otseselt

määratletud ei ole. Kuigi distsiplinaarmenetluse materjalidest nimetatud fakti ei nähtu, siis vangla

tavapärase praktika kohaselt informeeritakse kinni peetavaid isikuid koheselt distsipliinirikkumisest, milles

neid süüdistatakse. Nimetatud fakti kinnitas ka ettekande koostanud ametnik, kes märkis, et ta teavitas

kaebuse esitajat ettekande koostamisest. Seega, kuigi kaebuse esitaja on ettekandega tutvumist kinnitanud

allkirjaga alles kaks nädalat pärast ettekande koostamist, ei saa nimetatud fakti käsitleda VangS § 64 lg 2

rikkumisena. Ühtlasi nähtub distsiplinaarmenetluse materjalidest, et kaebuse esitaja on andnud omapoolsed

selgitused toimunu kohta, mistõttu oli ta teadlik sellest, milles tema distsipliinirikkumine seisnes.

13. VangS § 63 lg 1 kohaselt on distsipliinirikkumine vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või

muude õigusaktide nõuete süüline rikkumine, mille eest võib kinnipeetavale distsiplinaarkaristusena

kohaldada noomitust, ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamist, töölt eemaldamist kuni üheks

kuuks või kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks.

Vangistuse täideviimise eesmärgi arvestamine on kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramisel VangS §

64 lg 3 kohaselt kohustuslik spetsiifiline kaalutlus, mille kõrval hinnatakse ka muid olulisi asjaolusid (nt

karistuse vastavus süüteo raskusele ja toimepanemise asjaoludele, vastutust raskendavaid ja kergendavaid

asjaolusid – kinnipeetava eelnev käitumine, temal kehtivate distsiplinaarkaristuste olemasolu jms).

Riigikohtu halduskolleegiumi 25.02.2010 otsuses nr 3-3-1-100-09 on leitud, et distsiplinaarkaristuse

määramisel tuleb arvesse võtta ka kinnipeetava varasemaid distsipliinirikkumisi, mistõttu on kaebuse

esitaja vastupidine seisukoht väär. Seega eeltoodud asjaolusid arvesse võttes hinnatakse karistuse mõju

kinnipeetava

õiguskuulekale

käitumisele

suunamisel

ja

õiguskorra

kaitsmisel

ning

kuna

distsiplinaarkaristuse määramise pädevus on vangla sisekorraeeskirja § 15 kohaselt antud peaspetsialist-

üksuse juhile, siis on kaebuse esitaja väide, et peaspetsialist-üksuse juht ei tohi karistuse määramisel

arvesse võtta distsipliinirikkumise raskust ja laadi, kinnipeetava varasemat distsiplinaarkorras karistatust,

isiku suhtumist rikkumisse, vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning tema õiguskuulekale

käitumisele suunamise võimalust, väär.

14. Distsiplinaarmenetluse protokollile on inspektor-kontaktisik E. Ojavere teinud 20.10.2011 märke, et

kinnipeetavale on tutvustatud protokolli, kuid ta keeldus sellele alla kirjutamast. Seega on kaebuse esitajale

tahetud distsiplinaarmenetluse protokolli tutvustada, kuid ta ise keeldus sellega tutvumast. E.Ojavere

on ka käesoleva asja lahendamisel kinnitanud, et ta soovis kaebuse esitajale protokolli tutvustada, kuid isik

keeldus sellega tutvumast. Kuna kaebuse esitaja ei ole vaidlustatud haldusaktile teinud märget selle kohta,

et ta hilisemalt oleks soovinud distsiplinaarmenetluse protokolliga tutvuda, kuid et vangla ei võimaldanud

seda, siis ei saa pidada protokolliga mittetutvumist vanglapoolseks menetlusnormi rikkumiseks. Osas,

milles kaebuse esitaja väidab, et tal puudus distsiplinaarmenetluse protokolliga tutvumisest keeldumiseks

põhjus, tuleb märkida, et ka vanglateenistuse ametnikul puudus põhjus teenistusülesannete täitmisel

(protokolli tutvustamisel) fikseerida toimunut tegelikkusest erinevalt.

15. Vaidlustatud haldusakti kohaselt kaldus kaebuse esitaja saatmise ajal vanglaametniku loata kõrvale

marsruudist, rääkis kõrvaliste isikutega ja ei allunud vanglaametniku korduvatele seaduslikele korraldustele

suhtlemine lõpetada. Marsruudist kõrvale kaldumisena tuleb käsitelda olukorda, kus kinni peetav isik, selle

asemel, et järgneda vanglaametnikule, jääb seisma ning astudes võõra kambri ukse taha, asub vestlema

sinna paigutatud isikutega. Vanglaametniku seaduslikule korraldusele allumatus ja marsruudist kõrvale

kaldumine on vangla julgeolekut ohustav rikkumine. Oma tegevusega näitas kaebuse esitaja

lugupidamatust ja negatiivset suhtumist vangla sisekorra suhtes ning andis teistele kinni peetavatele

isikutele halba eeskuju. Olukorras, kus vangla ei reageeri kinni peetavate isikute allumatusele, julgustab see

ka teisi kinni peetavaid isikuid korrale mitte alluma, kuid kinnipeetava allumatus on vangla julgeolekut

ohustav raske rikkumine. Ühtlasi tuleb märkida, et kuigi kaebuse esitaja tõepoolest paigutati 20.10.2011

ehk peaaegu kuu aega hiljem kambrisse nr 229 ei välista see julgeoleku ohu olemasolu rikkumise

toimepanemise hetkel. Seega kuigi kaebuse esitaja leiab, et ta oma tegevusega ei ohustanud mitte kuidagi

vangla julgeolekut, sest hiljem ta paigutati sinna kambrisse, on tegemist eksliku seisukohaga.

16. Proportsionaalsuse põhimõte tuleneb Põhiseaduse § 11 lausest 2, mille kohaselt meede on

proportsionaalne, kui see on sobiv, vajalik ja mõõdukas. Vaidlustatavast käskkirjast nähtub, et karistuse

määramisel on peaspetsialist-üksuse juht arvestanud, et kergendavad asjaolud puuduvad ning raskendava

asjaoluna

kehtiva

distsiplinaarkaristuse

olemasolu.

Samuti

võttis

peaspetsialist-üksuse

juht

distsiplinaarmenetluse käigus arvesse asjaolu, et saatmise ajal vanglateenistuse ametniku loata marsruudist

kõrvale kaldumine ja kõrvaliste isikutega suhtlemine on vangla üldist julgeolekut ohustav rikkumine.

Peaspetsialist-üksuse juht võttes arvesse menetluse käigus selgunud kõiki asjaolusid, leidis, et kinnipeetava

õiguskuulekamale käitumisele suunamiseks oleks noomituse liiga leebe karistus ning et töölt eemaldamist

ei oleks otstarbekas kohaldada põhjusel, et I.O. ei ole vanglas tööga hõivatud. Samuti ei pidanud

peaspetsialist-üksuse juht mõjusaks karistuseks kartserisse paigutamist, kuna isikule on varasemalt selline

karistus määratud, kuid see ei ole teda õiguskuulekalt käituma mõjutanud. Suunamaks kinnipeetavat

õiguskuulekale käitumisele ja vanglas kehtestatud korra järgimisele leidis peaspetsialist-üksuse juht, et

proportsionaalne ja kõige efektiivsem on kinnipeetavat karistada ühe pikaajalise kokkusaamise

keelamisega, sest see toob kinnipeetava jaoks kaasa reaalsed tagajärjed ning seeläbi teeks ta karistusest ka

vajalikud järeldused. Kuna kaebuse esitaja süü distsipliinirikkumise toimepanemisel on tõendatud, on

karistuse määramine sobiv. Jättes distsipliinirikkumiste toimepanemisele reageerimata, ei ole vanglas

võimalik efektiivselt tagada kinni peetavate isikute üle järelevalvet ning täita vangistuse ning eelvangistuse

täideviimise eesmärke (isiku õiguskuulekamale käitumisele suunamine), seega on kinnipeetava karistamine

vajalik. Samuti võttes arvesse asjaolu, et kaebuse esitaja pani toime korduva distsipliinirikkumise ning

selle, et tegemist ei ole isiku õigusi kõige enam piirava karistusega, on valitud karistus mõõdukas.

17. Ühtlasi tuleb märkida, et kaebuse esitaja väide, et ta ei ole oma last peaaegu aastaaega näinud, ei vasta

tõele. Nimelt nähtub vangiregistri infosüsteemist, et kaebuse esitaja elukaaslane, kes tõepoolest elab

Venemaal, on koos lapsega käinud regulaarselt nii lühiajalistel- kui ka pikaajalistel kokkusaamistel.

Kaebuse esitaja laps on koos kaebuse esitaja ema või elukaaslasega käinud lühiajalistel kokkusaamistel

09.06.2011; 21.07.2011; 11.08.2011; 22.09.2011; 06.10.2011; 17.11.2011, 15.12.2011; 12.01.2012 ning

pikaajalisel kokkusaamisel 04.02.2012. Seega on kaebuse esitaja kohtunud oma lapsega regulaarselt.

KOHTU PÕHJENDUSED

18. Kohus, hinnanud poolte esitatud põhjendusi ja tõendeid nende kogumis leiab, et kaebus on

põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on järgmised.

19. Distsiplinaarmenetluse algatamiseks ja distsiplinaarkaristuse määramiseks on vaja esmalt tuvastada, kas

kinnipeetav on toime pannud distsiplinaarsüüteo, kas on täidetud vastav teokoosseis. VangS § 67 p 1

kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja

alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Kodukorra p 14.2.3 kohaselt on saatmise ajal

keelatud rääkida kõrvaliste isikutega, hõigelda, visata maha või üles korjata esemeid ja prahti, kalduda

vanglaametniku loata kõrvale marsruudist, vajutada nuppudele, lülititele ning segada liikumist.

19.1 Tallinna Vangla peaspetsialist-üksuse juhi 21.10.2011 käskkirjaga nr 1397-d on VangS § 63 lg 1 p 2

ja § 64 lg 4 alusel karistatud kaebajat Kodukorra p 14.2.3 rikkumise eest ühe pikaajalise kokkusaamise

keelamisega. Vaidlustatud käskkirja kohaselt seisnes I.O.i distsipliinirikkumine selles, et ta 23.09.2011

kinnipeetavate viimisel kambrist nr 240 kartseri kambrisse nr 89 kaldus saatmise ajal vanglateenistuse

ametniku loata kõrvale marsruudist, rääkis kõrvaliste isikutega ja ei allunud vanglateenistuse ametniku

korduvatele seaduslikele korraldustele suhtlemine lõpetada (tl9-11).

19.2 Tallinna Vangla I üksuse valvuri I.Valdeku 23.09.2011 ettekandest nr 2081 (tl 5) nähtuvalt

23.09.2011 E1 hoone II korrusel kella 12.50 paiku kambrist 240 kinnipeetavate viimisel kartseri

kambrisse nr 89 kaldus kinnipeetav I.O. liikumistrajektoorist kõrvale ning suhtles omavoliliselt läbi

uksesilma vaadates kambris 229 viibivate kinnipeetavatega. Vanglaametniku korduvatele seaduslikele

korraldustele alluda korrale ja suhtlemine lõpetada, ei allunud.

Käesolevas haldusasjas ei ole vaidlust selle üle, et 23.09.2011 kambrist 240 kaebaja viimisel kartseri

kambrisse nr 89 kaebaja suhtles kambris nr 229 viibiva kinnipeetavaga. Suhtlemist kambris nr 229 viibiva

kinnipeetavaga on kaebaja kinnitanud kohtule esitatud kaebuses ja distsiplinaarmenetluse käigus antud

06.10.2011 seletuskirjas (tl 6), samuti kinnitas kaebaja seda kohtuistungil tõendina kohtule esitatud

videosalvestise vaatamisel (tl 71. Kohtuistungil vaadatud videosalvestiselt (tl 62) nähtuvalt liikus kaebaja

vasakule kambri ukse juurde, jäi seisma näoga ukse poole ja suhtles läbi uksesilma. Kaebaja juurde astus

vanglaametnik, kes midagi ütles ja püüdis kaebajat kambri ukse juurest korduvalt ära tõmmata, kaebaja

suhtlemist kambris oleva isikuga vanglaametniku sekkumisel koheselt ei lõpetanud. Kaebaja on kohtule

esitatud kaebuses kirjutanud, et ta allus vanglaametniku korraldusele suhtlemine lõpetada, sest ta ju lõpetas

suhtlemise. Seega kinnitab kaebaja kohtule esitatud kaebuses, et valvur on kaebajale andnud korralduse

kambris 229 viibivate kinnipeetavatega suhtlemine lõpetada. Kohtuistungil selgitas kaebaja viivitust

valvuri korralduse täitmisel sellega, et ta mõtles, et valvuri jutt oli suunatud teisele inimesele, korraldus

anti eesti keeles ja ta ei saanud aru. Kui valvur teda puudutas, siis sai ta aru, et valvur pöördus tema poole

ja siis ta lõpetas rääkimise (tl 70-72). Eeltoodust nähtuvalt on tõendamist leidnud, et kaebaja rikkus

23.09.2011 Kodukorra punkti 14.2.3, seega pani toime distsiplinaarsüüteo.

20. Kaebajale on 15.04.2011 allkirja vastu tutvustatud vangistusalaseid õigusakte (tl 4), millest nähtuvalt

on kaebajale selgitatud, mida reguleerib vangistusseadus ja teised õigusaktid, eraldi on selgitatud VangS §-

s 67 sätestatut, samuti on selgitatud, et lisaks loetletule on üheks tähtsamaks õigusaktiks Kodukord, mida

saab samuti inspektor-kontaktisiku käest tutvumiseks küsida. Sealjuures on enne kaebaja allkirja nii eesti-

kui venekeelne tekst, mille kohaselt isik kinnitab, et on tutvunud kinni peetava isiku kohustustega vanglas

ja on teadlik, et muid vajaminevaid õigusakte saab ta kontaktisiku vahendusel ning talle on selgitatud

kaebuste esitamise korda. Seega oli kaebajal võimalik endale vangistusalased õigusaktid, s.h Kodukord

põhjalikult selgeks teha ning kaebaja ei ole väitnud ega tõendanud, et vastustaja on teda selles mingil viisil

takistanud. Eeltoodust tulenevalt ei saa kaebaja õigustada oma õigusvastast käitumist õigusaktide

mittetundmisega.

21. VangS § 64 lg 2 kohaselt kinnipeetavat informeeritakse kohe distsipliinirikkumisest, milles teda

süüdistatakse. Kinnipeetaval on õigus anda selgitusi. Käesoleval juhul nähtub haldusasja materjalidest, et

kaebaja 23.09.2011 rikkumise kohta on samal päeval koostatud Tallinna Vangla I üksuse valvuri

I.Valdeku ettekanne nr 2081 (tl 5). Käesolevas haldusasjas on tõendamata, et kaebajale oleks seda

ettekannet tutvustatud varem kui 06.10.2011 (tl 5). Samas ei ole ettekande tutvustamisega 06.10.2011

rikutud kaebaja õigust distsiplinaarmenetluse kohasele läbiviimisele. Kaebaja on saanud 06.10.2011 anda

asja kohta kirjaliku seletuse (tl 6, 42), seega oli ta teadlik sellest, milles tema distsipliinirikkumine seisnes.

Distsipliinirikkumise kohta on koostatud distsiplinaarmenetluse protokoll (tl 40-41) ja kaebaja 06.10.2011

seletust on distsiplinaarmenetluse protokollis käsitletud.

22.VangS § 64 lg 3 kohaselt distsiplinaarmenetluse käik protokollitakse. VSE § 97 lg 1 kohaselt kui

kinnipeetavat süüdistatakse distsipliinirikkumises, koostatakse distsiplinaarmenetluse protokoll. Sama

paragrahvi lõike 2 p 3 kohaselt märgitakse kinnipeetava suhtes koostatavas distsiplinaarmenetluse

protokollis distsipliinirikkumise asjaolude detailne kirjeldus ning punkti 13 kohaselt märgitakse protokollis

kinnipeetava allkiri protokolliga tutvumise kohta. Kaebaja väidab, et talle ei ole distsiplinaarmenetluse

protokolli tutvustatud. Samas on vastustaja poolt kohtule esitatud distsiplinaarmenetluse protokolli

kolmandal lehel inspektor-kontaktisiku E.Ojavere allkirjaga kinnitatud 20.10.2011 märkus selle kohta, et

kaebajale on distsiplinaarmenetluse protokolli tutvustatud, kuid ta keeldus sellele alla kirjutamast (tl 41).

Kaebaja esitas kohtule distsiplinaarmenetluse protokolli kahel lehel (tl 7-8), s.o ilma selle leheta, millel on

inspektor-kontaktisiku 20.10.2011 märkus kaebajale distsiplinaarmenetluse protokolli tutvustamise kohta.

Kaebaja seletas kohtuistungil, et ta esitas kohtule distsiplinaarmenetluse protokolli nii nagu ta selle vanglalt

sai. Seega võib õige olla kaebaja väide, et kaebajale antud distsiplinaarmenetluse protokolli koopia ei

kajasta märget E.Ojavere poolt. Samas ei lükka see aga kuidagi ümber vastustaja esitatud tõendit, millest

nähtuvalt kaebajale on distsiplinaarmenetluse protokolli tutvustatud, kuid ta keeldus sellele alla kirjutamast

(tl 41).

23. VangS § 64 lg 1 kohaselt viib vanglateenistus distsiplinaarmenetluse läbi ning selgitab välja

distsipliinirikkumise asjaolud. Distsiplinaarkaristuse määrab VangS § 64 lg-st 4 tulenevalt vanglateenistus

distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku ettepanekul. Seega on distsiplinaarmenetluse läbiviimine ja

distsiplinaarkaristuse määramine vanglateenistuse pädevuses. Käesoleval juhul on distsiplinaarmenetluse

protokollis tehtud ettepanek kaebaja karistamiseks ühe pikaajalise kokkusaamise keelamisega ning

Tallinna Vangla peaspetsialist-üksuse juhi 21.10.2011 käskkirjaga nr 1397-d on VangS § 63 lg 1 p 2 ja §

64 lg 4 alusel karistatud kaebajat Kodukorra p 14.2.3 rikkumise eest ühe pikaajalise kokkusaamise

keelamisega.

24. VangS § 67 p 1 seob kinnipeetava poolt vangla sisekorraeeskirjadele ja vanglateenistuse ametnike

seaduslikele korraldustele allumise kohustuse julgeoleku tagamisega vanglas ning VangS § 63 lg 1 näeb

vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide, seega ka Kodukorra nõuete süülise

rikkumise eest ette kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse kohaldamise, milleks on noomitus; ühe lühi- või

pikaajalise kokkusaamise keelamine; töölt eemaldamine kuni üheks kuuks; kartserisse paigutamine kuni

45 ööpäevaks, õiguse. Distsiplinaarkaristuse kohaldaja ei ole seotud eelnimetatud sättes sisalduvate

karistuste loetlemise järjekorraga. VangS § 63 lg 3 kohaselt võetakse distsiplinaarkaristuse valikul arvesse

vangistuse täideviimise eesmärki, milleks VangS § 6 lg 1 kohaselt on kinnipeetava suunamine

õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine.

Vaidlustatud käskkirjast nähtuvalt on karistuse määramisel arvestatud distsipliinirikkumise raskust ja laadi,

kinnipeetava varasemat distsiplinaarkorras karistatust, samuti isiku suhtumist rikkumisse, vastutust

kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada kaebajat õiguskuulekalt käituma.

Kaebaja leiab, et peaspetsialist-üksuse juht on distsiplinaarkaristuse määramisel ületanud kaalutlusõiguse

volituse piire, et VangS § 63 lg 3 ei anna peaspetsialist-üksuse juhile õigust distsiplinaarkaristuse

määramisel arvestada rikkumise raskust ja laadi, kinnipeetava varasemat distsiplinaarkorras karistatust,

samuti isiku suhtumist rikkumisse, vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Kohus kaebajaga ei

nõustu. Riigikohtu halduskolleegium on 25.02.2010 otsuses nr 3-3-1-100-09 (p 15) leidnud, et

vangistusseadus ei reguleeri täpsemalt, milliseid asjaolusid võib arvesse võtta distsiplinaarkaristuse

määramisel. VangS § 65 lg 5 kohaselt distsiplinaarkaristus kustub, kui kinnipeetav ühe aasta jooksul,

arvestades distsiplinaarkaristuse määramisest, ei ole toime pannud uut distsipliinirikkumist. VangS § 65 lg-

st 5 tulenevalt võib kolleegiumi hinnangul distsiplinaarkaristuse mõistmisel või kinnipeetava

iseloomustamisel arvestada kehtivaid distsiplinaarkaristusi. Need võivad iseloomustada kinnipeetava

käitumist vanglas ning võimalust tema käitumist distsiplinaarkaristusega mõjutada, mis omakorda on

olulised asjaolud distsiplinaarkaristuse valikul.

Vaidlustatud käskkirjas on leitud, et kaebaja pani süüliselt toime vangla üldist julgeolekut ohustava

rikkumise, millega näitas lugupidamatut ja negatiivset suhtumist vangla sisekorra suhtes ja ükskõikset ning

hoolimatut suhtumist vangla tegevust reguleerivatesse õigusaktidesse, andes sellega halba eeskuju teistele

kinni peetavatele isikutele. Kaebajat karistati ühe pikaajalise kokkusaamise keelamisega, leides, et see toob

kaebaja jaoks kaasa reaalsed tagajärjed, kuna kaebajal toimuvad regulaarselt pikaajalised kokkusaamised

ning see suunaks kaebajat edaspidi vanglas õiguskuulekalt käituma. Karistuse määramisel kergendavaid

asjaolusid ei tuvastatud, raskendava asjaoluna arvestati asjaolu, et kinnipeetav omab kehtivat

distsiplinaarkaristust. Käskkirjas leiti, et kaebaja suunamiseks õiguskuulekale käitumisele oleks noomitus

liiga leebe karistus, töölt eemaldamist ei ole otstarbekas kasutada, kuna kinnipeetav ei ole tööga hõivatud,

kaebaja varasem karistamine distsipliini rikkumise eest kartserisse paigutamisega ei ole kaebajat

õiguskuulekale käitumisele mõjutanud. Eeltoodust nähtuvalt on ekslik kaebuse väide, et käskkirjast ei

nähtu, kuidas varasema karistuse arvessevõtmine hõlmab vangistuse täideviimise eesmärke.

25. HMS § 55 lg 1 kohaselt peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav. HMS § 56 lg 1 kohaselt peab

haldusakt olema põhjendatud, lõike 2 kohaselt tuleb haldusakti põhjenduses märkida haldusakti andmise

faktiline ja õiguslik alus ning lõike 3 kohaselt kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb

märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Kohus leiab, et vaidlustatud

käskkiri vastab eeltoodud nõuetele. Käskkiri on piisavalt selge ja üheselt mõistetav. Käskkirjas on

märgitud käskkirja andmise faktiline ja õiguslik alus ning kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti

andmisel lähtunud. Käskkirjas on põhjendatud karistuse valikut ja toodud välja karistuse määramise

kaalutlused. Kohus leiab, et määratud karistus ei ole ilmselgelt ebaproportsionaalne võrreldes toime

pandud rikkumisega. Asja materjalidest ei nähtu, et määratud karistus ei oleks kooskõlas vangistuse

täideviimise eesmärgiga ega ka muid asjaolusid, mis lubaksid pidada määratud karistust ülemääraseks.

26. Kuna VangS § 63 lg 1 p 2 näeb distsiplinaarkaristusena ette ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise

keelamise, ei ole asjakohane kaebaja viitamine VangS § 23 lg-le 2. Kaebaja on ka kohut eksitanud väitega,

et kaebaja ei ole oma last juba pea-aegu aasta näinud. Haldusasja materjalidest nähtuvalt on kaebaja laps

koos kaebaja ema või elukaaslasega käinud lühiajalistel kokkusaamistel 09.06.2011; 21.07.2011;

11.08.2011; 22.09.2011; 06.10.2011; 17.11.2011, 15.12.2011; 12.01.2012 ning pikaajalisel kokkusaamisel

04.02.2012 (tl 47 pöördel- 48). Seega on kaebaja kohtunud oma lapsega regulaarselt.

27. Käesoleval juhul on vaidlustatud käskkirjas leitud, et kaebaja ohustas 23.09.2011 saatmisel

marsruudist vanglateenistuse ametniku loata kõrvale kaldumisega ja kõrvaliste isikutega rääkimisega ning

vanglateenistuse ametniku korduvatele seaduslikele korraldustele mitteallumisega vangla üldist julgeolekut.

Seega on asjakohatu kaebaja viitamine tema hilisemale paigutamisele kambrisse nr 229.

28. 01.01.2012 kehtima hakanud HKMS § 285 lg 1 näeb ette, et enne selle seadustiku jõustumist tehtud

menetlustoimingute korral kohaldatakse menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele seni kehtinud

halduskohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kaebaja vabastati maksejõuetuse tõttu riigilõivu tasumisest

kaebuse esitamisel Tallinna Halduskohtu 23.02.2012 määrusega (tl 21–24). Kuni 31.12.2011 kehtinud

HKMS § 95 lg 1 sätestas, et kui kaebuse esitaja oli riigilõivu tasumisest vabastatud, mõistab kohus kaebuse

rahuldamise korral teiselt poolelt tasumisele kuulunud riigilõivu riigituludesse. Sarnane regulatsioon

sisaldub ka kehtiva HKMS § 118 lg-s 2. Käesoleval juhul teeb kohus otsuse kaebaja kahjuks, seega pole

riigilõivu kelleltki välja mõista ning need jäävad riigi kanda (kuni 31.12.2011 kehtinud HKMS § 95 lg 1 ja

kehtiva HKMS § 109 lg 3). HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus

tehti (kuni 31.12.2011 kehtinud HKMS § 92 lg 1). Vastustaja pole menetluskulude hüvitamist taotlenud

ning neid välja ei mõisteta (kuni 31.12.2011 kehtinud HKMS § 93 lg 1 ja kehtiva HKMS § 109 lg 1).

Aili Maasik

Kohtunik