3-10-911/151 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Plaks, Lilianne Aasma ja Oliver Kask Otsuse tegemise aeg ja koht 28. september 2012, Tallinn Haldusasja number 3-10-911 Haldusasi N K kaebus Põhja-Tallinna Valitsuse vanema 19.03.2010 käskkirja nr 2-21/12 seadusevastaseks tunnistamiseks ja distsiplinaarkaristuse tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 29.06.2011 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus N K apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 10.09.2012 Menetlusosalised Kaebaja N K, esindajad vandeadvokaat Indrek Västrik ja Maarika Pähklemäe Vastustaja Põhja-Tallinna Valitsus, esindajad Helen Pajumaa ja Anne Nurk

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada N K apellatsioonkaebus. 2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 29.06.2011 otsus haldusasjas nr 3-10-911 ja teha uus otsus, millega rahuldada N K kaebus. 3. Tunnistada Põhja-Tallinna Valitsuse vanema 19.03.2010 käskkiri nr 2-21/12 seadusevastaseks ja tühistada selle käskkirjaga N Kle määratud distsiplinaarkaristus. 4. Mõista Põhja-Tallinna Valitsuselt N K kasuks välja esimese astme kohtus kantud menetluskulu 2014 (kaks tuhat neliteist) eurot ja 57 senti. 5. Mõista Põhja-Tallinna Valitsuselt N K kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud kulu 120 (ükssada kakskümmend) eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD

3-10-911

2(13) Otsuse peale võib esitada Riigikohtule kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29.10.2012, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnavolikogu 11.06.2009 otsuse nr 135 „Erika tn 7 kinnistu müük“ (I kd, tl 81 pöördel) p-ga 1 otsustati müüa Erika tn 7 asuv kinnistu avalikul kirjalikul enampakkumisel, kusjuures ostja kohustuseks on anda kinnistul asuvas hoones eluruume üürilepingu alusel kasutavate üürnike omandisse üürilepingute lõppemise või siis lõpetamise korral samaväärne eluruum (p 2) ning selle kohustuse tagamiseks seatakse Tallinna linna kasuks kinnistu võõrandamisel hüpoteek 2 000 000 krooni (p 3). Tallinna Linnavolikogu 17.09.2009 otsuse nr 188 “Erika tn 7 asuva kinnistu ning F. R. Faehlmanni tn 26-4 ja J. Vilmsi tn 48 asuvate korteriomandite müük“ (I kd, tl 82 pöördel jj) p-ga 5 tunnistati muu hulgas Tallinna Linnavolikogu 11.06.2009 otsus nr 135 kehtetuks, otsustati müüa Erika tn 7 asuv kinnistu avalikul kirjalikul enampakkumisel (p 1.1), kusjuures ostja kohustuseks on anda kinnistul asuvas hoones eluruume üürilepingu alusel kasutavate üürnike omandisse üürilepingute lõppemise või lõpetamise korral samaväärne eluruum (p 2) ning selle kohustuse tagamiseks seatakse Tallinna linna kasuks kinnistu võõrandamisel hüpoteek 2 000 000 krooni (p 3).

18.09.2009 esitas Erika tn 7-19 eluruume kasutanud N Z Põhja-Tallinna Valitsusele avalduse munitsipaaleluruumi üürimiseks aadressil Raadiku tn 8/2 korter 6 või 76 (I kd, tl 85). 24.09.2009 esitas Erika tn 7-25 eluruume kasutanud Z M avalduse munitsipaaleluruumi üürimiseks aadressil Raadiku tn 8/2 korter 60 või 27 (I kd tl 84). Avaldustel oleva resolutsiooniga suunati need menetlemiseks N Kle. Avaldused vaadati läbi Põhja-Tallinna linnaosa eluasemekomisjoni 02.10.2009 istungil ning protokollilise otsusega nr 8 (I kd, tl 86- 87) otsustas komisjon teha ettepaneku anda N. Zle koos perega üürile korter aadressil Raadiku tn 8/2-76 (p 40) ning Z. Mle koos perega korter aadressil Raadiku tn 8/2-27 (p 41).

Põhja-Tallinna Valitsuse 07.10.2009 kirjadega nr 5-9/1729 ja nr 5-9/1763 (I kd, tl 96 ja pöördel) teatati N. Zle ja Z. Mle, et eluasemekomisjon rahuldas nende taotlused ja otsustas teha ettepaneku korteri üürile andmiseks tingimusel, et seni kasutatav eluruum vabastatakse. Komisjoni ettepanekuga nõustumise korral paluti tulla Põhja-Tallinna linnamajanduse osakonda. Kirjas selgitati, et komisjoni ettepanek koos taotleja kirjaliku nõusolekuga edastatakse Tallinna Linnavalitsusele kinnitamiseks ning tulemustest teatatakse täiendavalt.

Põhja-Tallinna Valitsuse linnamajanduse osakonna peaspetsialist N. K koostas 11.11.2009 Tallinna Linnavalitsuse korralduse „Eluruumide üürile andmine (Raadiku tn 8/2 korterid 6, 7, 35, 42, 52, 60, 70, 76, 107, 126, 139, Raadiku tn 8b/2-48, Hooldekodu tee 23-48, E. Vilde tee 94-93 ja Puhangu tn 10-25“ eelnõu ja seletuskirja eelnõu juurde (I kd, tl 97-99). Eelnõu p-d 2 ja 9 käsitlevad korterite üürile andmist Z. Mle ja N. Zle. Eelnõu seletuskirja p-des 2 ja 9

3-10-911

3(13) märgitakse muu hulgas, et vastavalt Tallinna Linnavolikogu 17.09.2009 otsusele nr 188 müüakse Erika tn 7 kinnistul asuv hoone avalikul kirjalikul enampakkumisel. Tallinna Linnavaraameti juhataja jättis 24.11.2009 korralduse eelnõu kooskõlastamata põhjendusega, et eelnõu p-des 2 ja 9 nimetatud üürnike puhul on tegemist Erika tn 7 eluruumide üürnikega, kelle eluasemeküsimuse lahendamine üürilepingu lõppemise või lõpetamise korral üürnikele eluruumi omandisse andmise teel on vastavalt Tallinna Linnavolikogu 17.09.2009 otsusele nr 188 pandud kinnistu ostja kohustuseks (I kd, tl 50).

N. Z esitas 13.12.2009 D Bile ja 14.12.2009 Eha V adresseeritud avaldused (I kd, tl 101 ja pöördel), milles palus abi elamispinna eraldamise küsimuses. Avaldustes märgiti, et avaldaja sai septembris 2009 esitatud avaldusele 07.10.2009 positiivse vastuse, kuid 02.12.2009 saabus keelduv vastus seoses sellega, et elamu müüdi oksjonil ning uue elamispinna peab andma uus omanik. Avaldaja märgib, et 30.03.2010 lõpeb üürileping ning perekonnal ei ole kusagile minna.

31.12.2009 koostati Põhja-Tallinna Valitsuses siseauditi kokkuvõte (I kd, tl 105-106). Kokkuvõtte kohaselt olid kontrollimise aluseks Z. M ja N. Z 14.12.2009 avaldused Tallinna abilinnapea E. V ning viimase 17.12.2009 resolutsioon siseauditi läbiviimiseks. Kontrolli eesmärk oli selgitada, miks anti elanikele teada elamispinna eraldamisest pärast Tallinna Linnavolikogu 17.09.2009 otsuse nr 188 vastuvõtmist.

Tallinna abilinnapea E. V 07.01.2010 vastustes (I kd tl 102-103) Z. Mle ja N. Zle vabandati tekitatud segaduse ja ebameeldivuste pärast ning selgitati, et nende taotlusi Raadiku munitsipaalkorteritele pole võimalik rahuldada, sest Tallinna Linnavolikogu 17.09.2009 otsusest nr 188 tulenevalt ning 10.12.2009 kinnistu müügilepingu, hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu kohaselt on üürnike eluasemeprobleemi lahendamine kinnistu ostja kohustus. Põhja-Tallinna Valitsuse poolt eluruumide üürileandmiseks Tallinna Linnavalitsuse korralduse eelnõu ettevalmistamine oli eksitus.

04.02.2010 koostas linna sisekontrolör A. T Tallinna linnapeale memo Erika tn 7 kinnistu müüki puudutava linnavolikogu otsuse täitmisest linnaametnike poolt.

Põhja-Tallinna Valitsuse vanema 11.03.2010 käskkirjaga nr 2-17/11 (I kd, tl 106 pöördel) moodustati komisjon teenistusliku juurdluse läbiviimiseks Erika tn 7 üürnikele elamispinna üürile andmise küsimuses. Käskkirjal on N. K allkiri sellega 17.03.2010 tutvumise kohta. Käskkirjas nimetatud komisjoni liikmed on allkirjastanud dateerimata dokumendi „Teenistusliku juurdluse läbiviimine Erika 7 üürnike Z Mle ja N Zle elamispinna üürile andmise küsimuses Raadiku 8/2“, milles muu hulgas märgitakse, et N. Kle tehti 17.03.2010 ettepanek anda täiendavaid selgitusi, kuid seisuga 19.03.2010 ei ole neid komisjonile edastanud (I kd, tl 107-108).

2. Põhja-Tallinna vanema 19.03.2010 käskkirjaga nr 2-21/12 (I kd, tl 8-9) määrati linnamajanduse osakonna peaspetsialist N. Kle distsiplinaarkaristuseks noomitus. Käskkirja põhjendused:

3-10-911

4(13) 14.12.2009 esitasid Z. M ja N. Z Tallinna abilinnapeale kaebused Põhja-Tallinna Valitsuse tegevuse peale elamispinna küsimuse lahendamisel. 18.09.2009 ja 24.09.2009 olid nad esitanud Põhja-Tallinna Valitsusele avaldused munitsipaalkorterite üürimiseks. Eluasemekomisjon andis 02.10.2009 nõusoleku anda taotlejatele üürile munitsipaalkorterid. Komisjoni otsusest teavitati taotlejaid kirjalikult 07.10.2009. N. K koostas 11.11.2009 Tallinna Linnavalitsuse korralduse eelnõu eluruumide üürile andmiseks aadressil Raadiku 8/2 ning algatas selle menetluse. Tallinna Linnavaraameti juhataja ei kooskõlastanud 24.11.2009 korralduse eelnõud, tuginedes Tallinna Linnavolikogu 17.09.2009 otsusele nr 188, mille kohaselt on Erika tn 7 kinnistu ostjal kohustus lahendada üürnike eluaseme küsimus. N. K peab ametnikuna olema kursis kõigi oma töövaldkonda puudutavate õigusaktidega. Valmistades ette eelnõud, oleks ta pidanud kontrollima kõiki asjaolusid. Vastavalt Tallinna Linnavalitsuse reglemendile vastutab eelnõu koostaja eelnõu ja seletuskirja korrektsuse, andmete õigsuse ning õigusaktidele ja vorminõuetele vastavuse eest. Eelnõu seletuskirjas viitab koostaja linnavolikogu otsusele. Seega pidi ta olema kursis otsuses sätestatuga. N. K on Põhja-Tallinna vanema 12.01.2009 korraldusega määratud eluasemekomisjoni sekretäriks. Eluasemekomisjoni materjale ette valmistades peab ta kontrollima kõiki asjaolusid. Teades Erika tn 7 kinnistu müügist, ei selgitanud N. K välja hoone ostja kohustusi seal elavate üürnike suhtes. Eluasemekomisjoni otsusest teavitamisega 07.10.2009 tekkis taotlejatel õigustatud ootus neile elamispinna eraldamise suhtes. Tekkinud eksitusest elamispinna küsimuses teavitati taotlejaid kirjalikult 02.12.2009. Tallinna abilinnapea vabandas 07.01.2010 kirjalikult taotlejate ees neile eksitava teate edastamise ja tekkinud olukorra pärast. Samuti on Põhja-Tallinna Valitsuse juhtkond käesoleva aasta jaanuaris ja veebruaris kohtunud mitmel korral taotlejatega ning selgitanud tekkinud olukorra asjaolusid ja andnud juriidilist konsultatsiooni. N. K poolt oluliste asjaolude selgitamata jätmine ja taotlejate eksitusse viimine seadis kahtluse alla Põhja-Tallinna Valitsuse tegevuse õiguspärasuse ja usaldusväärsuse. Põhja-Tallinna Valitsuse tegevus peab olema inimestele arusaadav ja üheselt mõistetav. Tulenevalt eelpool märgitust on mõistetav taotlejate nördimus ja rahulolematus Põhja-Tallinna Valitsuse tegevusega. Taotlejate avalduste läbivaatamise ja linnavalitsuse korralduse eelnõu aluseks olevate asjaolude ebapiisav väljaselgitamine N. K poolt on käsitletav ametikohustuste mittenõuetekohase täitmisena ja distsiplinaarsüüteo toimepanemisena avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 84 p 1 tähenduses.

3. N K esitas 09.04.2010 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles ATS § 160 lg-te 1, 3 ja 5 alusel 19.03.2010 käskkirja seadusevastaseks tunnistamist ja käskkirjaga määratud distsiplinaarkaristuse tühistamist. 18.04.2011 esitas kaebaja taotluse nõude täpsustamiseks, paludes alternatiivselt tuvastada vaidlustatud haldusakti õigusvastasus HKMS § 6 alusel (II kd, tl 25-26). Kaebuse põhiväited: Distsiplinaarkaristus on määratud ebaseaduslikult ja selle määramisel rikuti menetlusnorme. Süütegu puudub. Käsitletud sündmused toimusid perioodil september-november 2009. Karistus on määratud töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) §-s 6 sätestatud tähtaega rikkudes. Põhja- Tallinna vanem K T asus tööle Põhja-Tallinna Valitsusse 28.12.2009. 31.12.2009 koostatud kontrolli kokkuvõttest olid talle kõik asjaolud teada. Teenistusliku juurdluse käigus ei tuvastatud ühtegi uut asjaolu, mida ei olnud teada juba detsembris 2009 ja jaanuaris 2010.

3-10-911

5(13) Personaalset distsiplinaarmenetlust ei algatatud ja kaebajalt ei nõutud TDVS § 7 kohaselt seletust. Dokument „Teenistusliku juurdluse läbiviimine Erika 7 üürnike Z Mle ja N Zle elamispinna üürile andmise küsimuses Raadiku 8/2“ on fabritseeritud ning seda dokumenti kaebajale ei tutvustatud. Kaebaja 28.01.2010 memo on käskkirjas meelevaldselt kajastatud seletuskirjana. Kaebaja memod ei ole seotud teenistusliku juurdlusega. Käskkiri on motiveerimata ja faktiandmed on ebaõiged. Üürnikud ei esitanud Tallinna abilinnapeale mitte kaebusi, vaid avaldused. Pole arusaadav, milles ja miks kaebajat süüdistatakse. Käskkirjas puuduvad TDVS § 11 lg 2 järgi nõutavad süüteo ja karistamisel arvesse võetud muude asjaolude kirjeldused. Kaebaja oli professionaalne töötaja, kelle läbisaamine kolleegidega oli hea, distsipliinirikkumisi ei olnud ning ta omab teenetemärki. Põhja-Tallinna vanem ja tema asetäitjad osalesid isiklikult Erika 7 elamuga seotud küsimuste otsustusprotsessis elamukomisjonis ning koordineerisid korralduse eelnõu menetluse käiku oktoobris ja novembris 2009. Eluasemekomisjoni osa liikmetest on ka Tallinna Linnavolikogu liikmed ning nad omavad volikogu otsuste vastuvõtmise kohta teavet varem, kui see informatsioon ja dokumendid jõuavad allasutuste ametnikeni. Päevakorrapunkte võisid komisjoni koosolekul ette kanda ka teised ametnikud, kuid koosolekuid juhatas Põhja-Tallinna vanem või tema asetäitja. Põhja-Tallinna vanem E. T tegi 02.10.2009 eluasemekomisjonile ettepaneku anda Erika 7 elanikele üürile taotletud eluruumid. Kaebaja ei ole eluasemekomisjoni liige ega vastuta komisjoni liikmete otsuste ja korralduse eelnõu tagasilükkamise eest. 07.10.2009 kirja sisu vastab eluasemekomisjoni protokollilisele ettepanekule. Kaebaja neid kirju ei koostanud ega korrigeerinud. Kirjad koostas S. L ning neid korrigeeris linnaosa vanema asetäitja J. J, kes kureeris elamumajandust ning osales eluasemekomisjonis otsustusprotsessis eluruumide üürile andmisel. Novembris 2009 oli ta vanema asetäitja vanema ülesannetes. Põhja-Tallinna Valitsuse ametnikud ei teadnud oktoobris-novembris 2009, et elamu ostjal lasub kohustus kindlustada seal elavad isikud elamispinnaga, sest volikogu otsus ei olnud Põhja-Tallinna Valitsusse jõudnud. Eluruumide üürile andmisega seotud andmeid kontrolliti mitme ametniku poolt, kes käisid Erika tn 7 kohapeal kontrollimas, alles seejärel koondati aktid jm andmed komisjoni tehnilise sekretäri kätte. Põhja-Tallinna Valitsus ei näinud selles probleemi, et esitada korralduse eelnõu linnavalitsusele. Linnavalitsuse korralduste eelnõude menetlemise käik projekti staadiumis ei ole avalikustatud ja kolmandatele isikutele jälgitav, mistõttu ei saa neil eelnõu staadiumis tekkida õigustatud huvi. Kaebaja ei ole süülise käitumisega kodanikke eksitanud. Distsiplinaarkaristuse määramise eesmärgiks võis olla soov vabaneda kaebajast koondamise teel.

4. Põhja-Tallinna Valitsus palus jätta kaebus rahuldamata. Vastuväited: Distsiplinaarkaristus oli seaduslik ja selle määramine toimus kooskõlas menetlusnormidega. Karistus oli leebe ja proportsioonis tuvastatud rikkumisega. Kaebaja ei täitnud tööülesandeid nõuetekohaselt, mistõttu tekkis Erika tn 7 üürnikel õiguspärane ootus saada linnalt eluruumid. Kaebajat teavitati tema suhtes distsiplinaarmenetluse läbiviimisest ja talle tutvustati Põhja- Tallinna vanema 11.03.2010 käskkirja komisjoni moodustamise kohta teenistusliku juurdluse läbiviimiseks, mis oma sisult oli distsiplinaarmenetluse läbiviimine. Kaebaja andis käskkirjale 17.03.2010 allkirja. Distsiplinaarmenetluse alustamisest kaebaja suhtes teavitas teda haldussekretär 17.03.2010 oma kabinetis. Õiguste reaalse kaitse tagamiseks teavitati N. Kt, millises rikkumises teda süüdistatakse, tal oli võimalik tutvuda teenistusliku juurdluse kokkuvõttega ja talle anti vastuväidete esitamise võimalus, mida ta ei kasutanud. Karistus määrati tähtaega järgides. Põhja-Tallinna vanem K. T said asjaolud ilmsiks 10.03.2010 seoses linna sisekontrollilt saabunud e-kirjaga. Tuginedes teenistusliku juurdluse

3-10-911

6(13) komisjoni järeldustele ja tuvastatud asjaoludele, määrati karistus TDVS § 6 lg-s 1 sätestatud tähtaegu järgides. K. T asus Põhja-Tallinna vanema ametikohale 28.12.2009. Uus linnaosa vanem ei teadnud ega pidanudki teadma eluasemekomisjoni tegevusest ega ka linna sisekontrolli järelevalvest. Käskkiri on motiveeritud ja kaebaja süü tõendatud. Kaebaja, olles määratud eluasemekomisjoni sekretäriks, ei suhtunud oma tööülesannetesse nõuetekohase hoolsusega. Võttes vastu Erika tn 7 üürnike taotlused, jättis ta välja selgitamata olulised asjaolud, viis taotlejad eksitusse ning seadis kahtluse alla Põhja-Tallinna Valitsuse tegevuse õiguspärasuse ja usaldusväärsuse. Tallinna Linnavalitsuse 07.05.2003 määruse nr 39 „Linnaosa eluasemekomisjoni põhimäärus ja töökord“ p 8 kohaselt korraldas kaebaja eluasemekomisjoni asjaajamist ja vastutas selle eest. Materjalid eluasemekomisjoni 02.10.2009 koosolekul kandis Erika tn 7 osas ette kaebaja. Teavituskirjad koostas S. L, kuid informatsiooni kirja sisu kohta andis eluasemekomisjoni sekretär. Linnavalitsuse korralduse eelnõu koostaja vastutab eelnõu õigusliku sisu eest.

5. Tallinna Halduskohtu 29.06.2011 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtu põhjendused: Vaidlustatud käskkirjas märgitakse, et taotlejate avalduste läbivaatamise ja linnavalitsuse korralduse eelnõu aluseks olevate asjaolude ebapiisav väljaselgitamine kaebaja poolt on käsitletav ametikohustuste mittenõuetekohase täitmisena ja distsiplinaarsüüteo toimepanemisena ATS § 84 p 1 tähenduses. Kaebaja poolt 11.11.2009 koostatud seletuskirjas Tallinna Linnavalitsuse korralduse eelnõu juurde viidatakse Tallinna Linnavolikogu 17.09.2009 otsusele nr 188. Kui menetlusdokumendis tehakse viide konkreetsele õigusaktile, võib eeldada, et dokumendi koostaja on eelnevalt sellega tutvunud. Kaebaja ei olnud enda väitel volikogu otsuse sisuga eelnevalt tutvunud, mistõttu ei olnud väidetavalt ka teadlik kinnistu ostjale pandud kohustusest lahendada üürnike eluaseme küsimus. Sellest tulenevalt tekkis olukord, kus ostja kohustus kanti alusetult üle linnavalitsusele, mis oli aga otseselt vastuolus volikogu otsusega. Kaebaja pidi olema kursis tema töövaldkonda puudutavate õigusaktidega ning eelnõud ette valmistades oleks pidanud kontrollima kõiki sellega seonduvaid asjaolusid, sh tutvuma linnavolikogu otsusega, millele ta seletuskirjas viitab. Vastavalt Tallinna Linnavalitsuse reglemendile vastutab eelnõu koostaja eelnõu ja seletuskirja nõuetele vastavuse eest. Kohus lisab viited avaliku teenistuse eetikakoodeksi p-dele 6 ja 18. Ametnik peab oma tööd tegema korrektselt, täpselt, kohusetundlikult, vastutustundlikult ning asjatundlikult. Asjaolu, et kaebaja ei vaevunud tutvuma tema enda poolt viidatud linnavolikogu otsusega, annab alust arvata, et ta oli teenistusülesandeid täites pealiskaudne ja hooletu ning jättis olulised faktid välja selgitamata, millega oleksid võinud kaasneda ebasoodsad tagajärjed kohalikule omavalitsusüksusele. Eluasemekomisjoni 02.10.2009 protokollilise otsusega rahuldati isikute taotlused Raadiku tn 8/2 asuvate korterite üürile andmiseks ning 07.10.2009 kirjaga teavitati üürnikke taotluse rahuldamisest. Kirja sisu oli ebatäpne, eksitav ning vastuolus linnavolikogu kehtiva otsusega nr 188, mille sisuga kaebaja enda väitel ei tutvunud enne korralduse eelnõu saatmist nn kooskõlastusringile. Kirja allkirjastas linnaosa vanem, koostajaks on märgitud S. L ning kirjas viidatakse ka kaebajale, kelle poole võib pöörduda info saamiseks. Faktiliste asjaolude selgitamiseks kuulas kohus üle tunnistajaid ning võttis suulised selgitused ka vastustaja seaduslikult esindajalt. Vastustaja seadusliku esindaja Põhja-Tallinna vanem K T selgitustest, tunnistajate E T, G V, N K, J J, A V, D J ja S L ütlustest ning kaebaja selgitusest järeldab kohus, et n.ö segadus Erika tn 7 üürnikele elamispindade eraldamisega tekkis sellest, et kaebaja, kes oli linnamajanduse osakonna peaspetsialist ning eluasemekomisjoni sekretär, valmistas ebapiisavalt ette materjalid Erika tn 7 eluruumidega seonduvalt ning ei tutvunud

3-10-911

7(13) linnavolikogu otsuse nr 188 sisuga, kuigi oli selle olemasolust teadlik. Ta oli teadlik ka 07.10.2009 kirja koostamisest. Tunnistajate ütlused on küll vastuolulised selles osas, kas kaebaja osales kirja koostamisel, kuid igatahes oli ta sellest teadlik ning oli nõus eksitava sisuga kirjade edastamisega adressaatidele, mis tekitas hiljem arusaamatusi ja Erika tn 7 üürnike pahameelt, kes omakorda pöördusid linnavalitsuse poole selgituste saamiseks. Neile vastas abilinnapea vabandava kirjaga. Ülaltoodu põhjal on kohus jõudnud järeldusele, et vastustaja on õigesti määratlenud distsiplinaarsüüteona linnavalitsuse korralduse eelnõu aluseks olevate asjaolude ebapiisava väljaselgitamise kaebaja poolt, mis on käsitletav ametikohustuste mittenõuetekohase täitmisena vastavalt ATS § 84 p-le 1. Kuna tegemist ei olnud raske rikkumisega, valis vastustaja põhjendatult karistuseks kõige kergema karistuse – noomituse. Käskkiri on sisult piisavalt selge ja arusaadav ning faktiliselt ja õiguslikult põhjendatud. Karistus on proportsionaalne ning toimepandud distsiplinaarsüüteole vastav. Kohus ei ole tuvastanud nii olulisi menetlusnormide rikkumisi, mis oleksid tinginud ebaõige otsuse tegemise. Asjaolu, et distsiplinaarmenetlust nimetati teenistuslikuks juurdluseks, ei muuda sisuliselt midagi, nii nagu ka seletuskirja nimetamine memoks. Kaebaja andis oma selgitused kahes memos. Täiendavalt ta midagi lisada ei soovinud, mida kinnitavad tunnistajad G. V ja D. J. Kaebaja nõuete rahuldamiseks puudub alus.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. N K apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada või saata halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised: Kohus kohaldas TDVS ja ATS sätteid ebaõigesti. Kohus on kaebaja seisukohad, taotlused ja vastuväited kohtu tegevusele jätnud lahendi tegemisel tervikuna arvestamata. Tõendeid ja asjaolusid ei ole hinnatud kogumis ning vastastikuses seoses, vaid valikuliselt, konteksti väliselt, meelevaldselt ning ka tõendite sisu moonutades. Järelduste tegemisel on tuginetud ka nendele vastustaja ütlustele ja seisukohtadele, mis lükati tunnistajate ütlustega ümber või on vastuolus teiste tõenditega. Kohtulahendi järelduste kujunemine ei ole üheselt jälgitav või on meelevaldne. Tallinna Linnavolikogu 11.06.2009 otsusega nr 135 ja 17.09.2009 otsusega nr 188 loodi pretsedent, kus munitsipaalkorterite taotlejate eluaseme küsimuse lahendamine jäeti tulevase ostja kohustuseks. Kaebaja rõhutas korduvalt, et linnavara müügiga tegeles Tallinna Linnavaraamet, mitte Põhja-Tallinna Valitsus. Konkreetsed juhised pretsedendi osas puudusid. Ülekohtune ja meelevaldne on kohtu järeldus, et kaebaja on ainuisikuliselt vastutav pädevate ja otsustusõigust omavate isikute (sh Põhja-Tallinna vanem, Põhja-Tallinna Valitsuse juhtkond, haldussekretär, juristid, eluasemekomisjoni liikmed, Tallinna Linnavolikogu liikmed, kes osalesid eluasemekomisjoni ja linnavolikogu otsuste vastuvõtmisel, jt ametnikud) otsuste eest. Kohus märkis ekslikult, justkui oleks kaebaja omaalgatuslikult algatanud korralduse eelnõu menetluse. Eelnõu menetluse algatamine toimub Põhja-Tallinna vanema korraldusel ning tuginetakse eluasemekomisjoni ettepanekutele. Kaebaja seletusi meelevaldselt tõlgendades järeldas kohus ebaõigesti, et kui kaebaja sai seletuskirja koostamise protsessis teada Tallinna Linnavolikogu 17.09.2009 otsusest nr 188, siis ta sellega ei tutvunud. Tunnistaja J. J selgitas, et otsusest nr 188 teada saamisel tuli korralduse eelnõu ikkagi menetlusse anda ning et ka varem on korralduste eelnõud tagasi lükatud. Kaebaja seletas, et ta sai otsusest nr 188 teada eelnõu seletuskirja koostamise ajal

3-10-911

8(13) asjaolude ülekontrollimise käigus ning teatas viivitamatult tekkinud olukorrast Põhja-Tallinna vanema kohusetäitja J. Jt. Ilmnenud asjaolule vaatamata allkirjastas J. J korralduse eelnõu seletuskirja ning saatis selle viseerimisringile Tallinna Linnavaraametile ja Tallinna Linnavalitsusele. J. J kinnitas, et eelnõu protsess ei erinenud tavapärasest, ta ei näe mingit süüd kaebaja tegevuses, algatatud eelnõu tuli „lihtsalt ära vormistada“ ning „kui sealt tuli tagasi äraütlemise näol ja juhiti tähelepanu, et me oleme eksinud, siis võtsime selle otsuse tagasi.“ J. J ütluste järgi allus talle elamumajanduse sektor ja ta esindas Põhja-Tallinna Valitsust. J. J kinnitas, et Põhja-Tallinna Valitsuse ametnikud said volikogu otsusest nr 188 teada alles novembris 2009, kui kaebaja selle korralduse eelnõu asjaolude kontrollimise käigus avastas. Meelevaldne on kohtu järeldus, et korralduse eelnõu koostamisega tekkis olukord, kus ostja kohustus kanti alusetult üle linnavalitsusele. Sellist süüdistust ei ole ka käskkirjas. Otsusest ei nähtu, millele tugineb järeldus, et kaebaja oli pealiskaudne ja hooletu. See pole kooskõlas tunnistajate ütlustega. Kohus ei tuvastanud, milles seisnesid kaebaja töökohustused. Eetikakoodeksile viidates ei toonud kohus välja konkreetset rikkumist ega puutumust vaidlustatud käskkirjaga, milles eetikakoodeksile ei tugineta. Kohus eksitas kaebajat, tekitades ebaõige ettekujutuse tuvastatud asjaoludest – kohus möönis, et vastustaja ei ole viinud läbi distsiplinaarmenetlust ja teenistuslikust juurdlusest ei ole võimalik aru saada, kellele see on suunatud. Samuti möönis kohus, et tegemist võib olla karistuse määramise aegumisega, sest asjaolud olid Põhja-Tallinna Valitsusele teada juba hiljemalt novembris 2009. Kohus süüdistab Põhja-Tallinna Valitsust üürnikele eksitavate kirjade saatmises ning seob selle meelevaldselt korralduse eelnõuga. Kohus ise kinnitab, et kaebaja ei ole kirju koostanud, allkirjastanud ega kooskõlastanud, kuid siiski seostab neid arusaamatutel põhjustel kaebajaga. Kohtus tunnistasid kirja koostanud S. L, allkirjastanud E. T ja kooskõlastaja J. J, et kaebaja ei osalenud kirjade koostamise ja saatmise protsessis. Põhja-Tallinna vanem K. T selgitustes on vastuolud. Pole õige, et korralduse eelnõu tulemusena saadeti välja eksitava sisuga kirjad. Kirjad saadeti 07.10.2009 ning eelnõu algatati alles 12.11.2009. Meelevaldne on järeldus, justkui oleks kaebaja andnud S. Lle täpseid viiteid selle kohta, kuidas kiri peaks välja nägema. Kirjade saatmine langes kokku kohaliku omavalitsuse valimiskampaaniaga ning Põhja- Tallinna Valitsuse juhtkond koordineeris ja korraldas 07.10.2009 dateeritud kirjade saatmist. Kohus tugineb peamiselt K. T seletustele, kes vaidlusalusel perioodil ei töötanud veel Põhja- Tallinna Valitsuses ega olnud kursis oma eelkäijate korralduste ja tegevusega. Tunnistaja E. Te ütlused on lahendis katkendlikult ega kajasta kõiki asjaolusid. G. Vi ütlusi on lahendis oluliselt muudetud ja need jäävad arusaamatuks, ütlustes nimetatud väidetavat e-kirja ei ole kaebajale tutvustatud ega kohtule esitatud. Asjas pole tõendeid, et kaebaja suhtes oleks distsiplinaarmenetlus algatatud ning et tal oleks olnud võimalik end kaitsta. On tõendatud, et käskkirja andmisel rikuti oluliselt menetlusnorme, sh aegumistähtaega – oktoobrist 2009 kuni käskkirja andmiseni oli möödunud peaaegu pool aastat. Sündmuste kronoloogilise järjekorra segamini ajamine ning tunnistajate ütluste ja kaebaja seletuste muutmine või valesti tõlgendamine soodustas ebaõige kohtulahendi tegemist. Otsuses kirjeldatud toimingud pole vaadeldavad distsiplinaarmenetlusena. On ebaselge ja arusaamatu, milles seisneb ebapiisav materjalide ettevalmistamine eluasemekomisjonile. Kaebaja ei ole oma ametikohustusi rikkunud. Otsused ja ettepanekud tehti Põhja-Tallinna Valitsuse juhtkonna ettepanekul. Kohus on jätnud sisuliselt lahendamata kõik menetluse käigus tõstatatud küsimused, taotlused ja kaebuse sisu. Asjas tähtsust omavad tõendid jättis kohus tähelepanuta. Aegumise kohaldamise taotluse kohta pole kohtulahendis ühtegi lauset. Kohus rikkus poolte võrdse kohtlemise nõuet. Personaliseerimata teenistuslikku juurdlust tõlgendas kohus personaalse distsiplinaarmenetlusena. Kaebaja suhtes ei ole distsiplinaarmenetlust läbi viidud ning kohtutoimikus vastupidised tõendid puuduvad.

3-10-911

9(13) 7. Põhja-Tallinna Valitsus palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kohus ei ole rikkunud kohtumenetluse norme ega kohaldanud materiaalõiguse norme ebaõigesti. Kohus kohaldas õigesti TDVS ja ATS sätteid ning otsus on õiguspärane. Kohus kohtles pooli võrdselt, hindas kõiki, mitte ainult vastustaja esitatud tõendeid, ja selle põhjal tegi objektiivse otsuse. Kohus järeldas õigesti, et kaebaja suhtes viidi läbi distsiplinaarmenetlus ja see oli personaalne. See on tõendatud teenistusliku juurdluse läbiviimise komisjoni liikmete haldussekretär G. Vi ja kantselei juhataja D. Ji ütlustega, mille kohaselt Vi kabinetis Ji ja M. S juuresolekul teatati N. Kle tema suhtes menetluse algatamisest. Linnaosa vanema 10.03.2010 korralduse alusel alustati distsiplinaarmenetlust, mis oma sisus seda ka oli, kandes kõiki distsiplinaarmenetluse elemente (seletuskirja küsimine, õigus olla ära kuulatud), kuigi G. Vi näpuvea tõttu vormistati see teenistusliku juurdlusena. Distsiplinaarmenetluse nimetamine teenistuslikuks juurdluseks ei muuda sisuliselt midagi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. N K apellatsioonkaebus on põhjendatud. Halduskohtu otsus tuleb tühistada ja uue otsusega N. K kaebus rahuldada. Kohus ei ole pööranud piisavat tähelepanu kaebaja väitele, et distsiplinaarkaristus on määratud tähtaja rikkumisega. Kohtu seisukohaga, et asjas ei esine nii olulisi menetlusnormi rikkumisi, mis oleksid tinginud ebaõige otsuse tegemise, ringkonnakohus ei nõustu. Distsiplinaarkaristuse määramiseks ettenähtud tähtaja möödumine välistas distsiplinaarmenetluse läbiviimise ja vaidlustatud käskkirjaga distsiplinaarkaristuse määramise.

9. ATS § 87 lg 1 kohaselt kohaldatakse ametnike distsiplinaarvastutusele võtmisel muu hulgas TDVS § 6. TDVS § 6 lg 1 kohaselt võib distsiplinaarkaristuse määrata kuue kuu jooksul, arvates süüteo toimepanemise päevast, kuid seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil süüteost sai teada mis tahes isik, kellele süüdlane tööalaselt allub.

10. Vaidlustatud käskkirja kohaselt on ametikohustuste mittenõuetekohaseks täitmiseks ja distsiplinaarsüüteoks „taotlejate avalduste läbivaatamise ja linnavalitsuse korralduse eelnõu aluseks olevate asjaolude ebapiisav välja selgitamine“. N. Z esitas avalduse 18.09.2009 ning Z. M 24.09.2009 ning need avaldused vaadati eluasemekomisjonis läbi 02.10.2009. Linnavalitsuse korralduse eelnõu ning selle seletuskirja koostas kaebaja 11.11.2009. Asjaoluks, mis jäi käskkirjast nähtuvalt välja selgitamata, oli linnavolikogu 17.09.2009 otsusest nr 188 tulenev Erika tn 7 kinnistu tulevase ostja kohustus lahendada Erika tn 7 üürnike eluaseme küsimus. Järelikult sai asjaolude ebapiisav välja selgitamine taotluste lahendamisel aset leida ajavahemikus 18.09.2009 kuni 02.10.2009 ning korralduse eelnõu puhul enne 11.11.2009. Seega võib karistuse määramisel lugeda järgituks TDVS § 6 lg-st 1 tulenevat kuuekuulist tähtaega väidetava süüteo toimepanemisest arvates. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole aga käskkirja andmisel järgitud TDVS § 6 lg-st 1 tulenevat ühekuulist tähtaega arvates päevast, mil väidetavast süüteost sai teada “mis tahes isik, kellele süüdlane tööalaselt allub“.

11. Käskkirja andmisel on muu hulgas aluseks võetud TDVS § 6 lg 1 ning „10. märtsil 2010 linnaosa vanemale teatavaks saanud ning komisjoni poolt väljaselgitatud asjaolud“. Sellest järeldub, et distsiplinaarkaristuse määramise ühekuulist tähtaega on arvestatud alates

3-10-911

10(13) 10.03.2010. Seda kinnitavad ka vastustaja väited kohtumenetluses - väidetavalt said Põhja- Tallinna vanem K. Tle 10.03.2010 teatavaks uued asjaolud.

12. Vastustaja seisukohaga, et distsiplinaarkaristuse määramise ühekuuline tähtaeg hakkas kulgema 10.03.2010, ringkonnakohus ei nõustu, sest kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt olid kõik käskkirjas kajastatud faktilised asjaolud (linnavolikogu 17.09.2009 otsuse nr 188 tegemine, üürnike poolt 18.09.2009 ja 24.09.2009 avalduste esitamine, 02.10.2009 eluasemekomisjoni otsuse tegemine, otsusest taotlejate 07.10.2009 kirjadega teavitamine, 11.11.2009 korralduse eelnõu ja seletuskirja koostamine ning üürnike poolt 14.12.2009 Tallinna abilinnapea E. V poole pöördumine) isikutele, kellele kaebaja teenistusalaselt allus, teada märksa varem kui 10.03.2010. Teada olid ka kaebaja ametikohustused ning asjaolu, et taotluste lahendamiseks valmistas eluasemekomisjonile materjalid ette ning linnavalitsuse korralduse eelnõu koos seletuskirjaga koostas kaebaja. Kaebaja otsene ülem, toonane Põhja- Tallinna Valitsuse linnamajanduse osakonna juhataja A. V, kes osales ka eluasemekomisjoni liikmena komisjoni 02.10.2009 istungil (komisjoni istungi protokoll, I kd, tl 19), seletas tunnistajana kohtus (05.04.2011 kohtuistungi protokoll, II kd, tl 12), et K kontrollis dokumente enne eluasemekomisjonile esitamist ja valmistas ette ka eluasemekomisjoni protokolli projekti; Erika tn 7 osas kandis ette kindlasti K. Otsesele ülemale ei saanud olla teadmata seegi, et eluasemekomisjoni otsuse alusel linnavalitsuse korralduse eelnõu ja seletuskirja koostamine oli kaebaja ametikohustus. Et asjaolud olid teada A. Vile, aga ka 28.12.2009 teenistusse asunud Põhja-Tallinna vanem K. Tle, nähtub järgnevast.

31.12.2009 koostasid haldussekretär G. V ja jurist M. S siseauditi kokkuvõtte (I kd, tl 105- 106). Kokkuvõtte kohaselt olid kontrollimise aluseks üürnike 14.12.2009 avaldused Tallinna abilinnapea E. V ning E. V 17.12.2009 resolutsioon viimaks läbi siseaudit Põhja-Tallinna Valitsuses. Kontrolli eesmärk oli selgitada, miks on Z. Mle ja N. Zle antud teada elamispinna saamisest pärast linnavolikogu otsuse nr 188 vastuvõtmist. Asjaolude tuvastamisel tuginetakse kokkuvõttes Erika tn 7 elavate kodanike eluaseme küsimustega tegeleva Põhja-Tallinna Valitsuse peaspetsialist N. K29.12.2009 seletuskirjale (N. K29.12.2009 memo, I kd, tl 104) ning kajastatakse 2009. a septembris linnaosa vanema poolt korralduse andmist teavitada üürnikke hoone müügist ning võimalusest pakkuda neile Raadiku 8/2 asustamata eluruume; üürnike poolt avalduste esitamist, nende läbivaatamist komisjonis ning komisjoni otsusest teavitamist; N. K poolt haldusakti ettevalmistamisel linnavaraameti poole pöördumist, saamaks teada, millises staadiumis on linnavara müük, ning selle käigus linnavolikogu otsuse nr 188 olemasolust teadasaamist. Kokkuvõttes jõuti järeldusele, et kuna linnavolikogu otsuse kohaselt on üürnike eluasemeprobleemi lahendamine kinnistu ostja kohustus, oli linnavalitsuse korralduse eelnõu ettevalmistamine eksitav, samuti oli ennatlik saata üürnikele välja teade eluruumi eraldamise kohta enne linnavalitsuse haldusakti vastuvõtmist. Vältimaks tekkinud olukorda, tuleb linnamajanduse osakonna juhatajal ja eluasemekomisjoni sekretäril jälgida Tallinna Linnavolikogu ja Tallinna Linnavalitsuse menetluses olevate haldusaktide menetluskäiku ning kantseleil tagada vastuvõetud haldusaktide teatavakstegemine. Kontrollijad tuvastasid inimliku eksituse, kuid ei tuvastanud tahtlust üürnikke eksitada.

Ringkonnakohus peab ebatõenäoliseks, et auditi läbiviijad jätsid auditi kokkuvõtte enda teada ning ei tutvustanud seda Põhja-Tallinna vanem K. Tle ja linnamajanduse osakonna juhataja A. Vile, kelle (nagu ka eluasemekomisjoni sekretäri (N. K)) edaspidise tegevuse suhtes kokkuvõte ettepanekuid sisaldab. Kui see nii siiski oli, nähtub linnamajanduse osakonna juhataja, aga ka Põhja-Tallinna vanema asjaoludega kursis olek kohtutoimikus olevatelt E. V

3-10-911

11(13) 07.01.2010 vastustelt üürnikele (I kd, tl 102-103). Neis kirjades märgitakse, et adressaat on pöördunud E. V poole asjaolude selgitamiseks seoses Põhja-Tallinna Valitsuse poolt antud infoga, mille järgi oktoobris 2009. aastal eraldati Raadiku tn 8/2 munitsipaalkorter, ning Põhja-Tallinna Valitsuse poolt detsembris saadetud uue infoga, milles teavitati, et taotlust munitsipaalkorteri saamiseks Raadiku tn 8/2 kahjuks ei rahuldatud. Kirjades märgitakse ka seda, et Põhja-Tallinna Valitsuse poolt Erika tn 7 üürnikele Raadiku tn 8/2 asuvate eluruumide üürileandmiseks Tallinna Linnavalitsuse korralduse eelnõu ettevalmistamine oli eksitus. Abilinnapea E. V allkirjastatud 07.01.2010 dateeringuga kirjadel on M. S telefoninumber ja 05.01.2010 allkiri ning Põhja-Tallinna vanema K. T ning linnamajanduse osakonna juhataja A. Vi 06.01.2010 allkirjad (I kd, tl 102 pöördel ja tl 103 pöördel). Mõlemal kirjal on Põhja- Tallinna Valitsuse saabumismärge 08.01.2010. Z. Mle saadetud vastusel (I kd, tl 102) on lisaks veel K. T 08.01.2010 resolutsioon: „Lp A. V Lp M. S Teadmiseks, lisada vastavate materjalide juurde!“ ning A. Vi 08.01.2010 resolutsioon: „M. S Täitmiseks“. E. V 07.01.2010 vastuste sisu ning neil olevad 07.01.2010 eelsed ja järgsed Põhja-Tallinna Valitsuse eespool nimetatud ametnike märked lubavad järeldada, et vastuse projekt koostati Põhja-Tallinna Valitsuses 31.12.2009 siseauditi kokkuvõtte põhjal ja kooskõlastati Põhja-Tallinna Valitsuses isikute poolt, kellele N. K teenistusalaselt allus, ning E. V allkirjastatud vastused saabusid Põhja-Tallinna Valitsusse, kus need võeti teadmiseks ja lisati vastavate materjalide juurde. Et 31.12.2009 siseauditi kokkuvõtte põhjal koostati E. V kirja projekt Põhja-Tallinna Valitsuses, nähtub ka tunnistaja G. Vi kohtus antud ütlustest (29.04.2011 kohtuistungi protokoll, II kd, tl 95): „Minuni jõudis kaebus dets lõpus 2009, kui tuli abilinnapea minu juurde kahe kodaniku kaebusega. Me valmistasime ette vastuse projekti, küsisin ka K käest täiendavaid asjaolusid /…/. K nimetatud memo ehk küsitud seletuskirja sain ma lõpuks läbi osakonna juhataja Vi /…/ see oli 29. dets 2009.“ Olles hiljemalt 08.01.2010 teadlikud nii munitsipaalkorterite linnavolikogu otsusega vastuolus olevast „eraldamisest“, linnavalitsuse korralduse eelnõu ekslikust ettevalmistamisest kui ka kaebaja ametikohustustest, ei pidanud kaebaja ülemad vajalikuks distsiplinaarmenetlust tol ajal läbi viia.

Tuleb märkida, et distsiplinaarkaristuse määramise ühekuulise tähtaja rikkumine nähtub ka vaidlustatud käskkirjast endast, milles märgitakse, et Põhja-Tallinna Valitsuse juhtkond on 2010. a jaanuaris ja veebruaris kohtunud mitmel korral taotlejatega ning selgitanud tekkinud olukorra asjaolusid ja andnud juriidilist konsultatsiooni. Lisaks märgitakse käskkirjas, et tekkinud eksitusest elamispinna küsimuse lahendamisel teavitati taotlejaid kirjalikult 02.12.2009. Põhja-Tallinna Valitsuse nimetatud kirja ei ole kohtutoimikus, mistõttu pole kohtule teada, kes kirja allkirjastas, kuid arvestades toimikust nähtuvat vastustaja praktikat, mille kohaselt allkirjastavad linnaosa valitsuse kirju kõrge positsiooniga ametnikud, on tõenäoline, et toonastele kaebaja ülematele olid vaidlustatud käskkirjas kaebajale süüks arvatavad teod teada hiljemalt detsembris 2009.

Halduskohtu 05.04.2011 istungil selgitas K. T (II kd, tl 5): „10.03.2010 kell 14.30 minule saabunud e-kiri sisekontrolörilt, millele olid lisatud selgitused, sellele e-kirjale tuginedes andsin Vile välja printida e-kirja, millele panin oma resolutsiooni alustada distsiplinaarmenetlust. Need uued asjaolud tulenesid K poolt sisekontrolörile antud selgitustest. Ma ei tea, millal andis K selgitused sisekontrolörile, mulle said need teatavaks 10.03.2010.“ N. K poolt 28.01.2010 koostatud ja linna sisekontrolörile esitatud pealkirjastamata dokument (I kd, tl 109), mida N. K nimetab memoks ning vastustaja seletuskirjaks, kattub sisu poolest suures osas Põhja-Tallinna Valitsuse 31.12.2009 siseauditi kokkuvõtte koostajate käsutuses olnud N. K29.12.2009 memoga ning uusi, vastustajale seni

3-10-911

12(13) teadmata asjaolusid ei sisalda. Uusi asjaolusid ei sisalda ka linna sisekontrolöri 04.02.2010 memo. Väärib märkimist, et see ei sisalda ka etteheiteid N. Kle.

13. Kuna ainuüksi distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja eiramine toob vältimatult kaasa kaebuse rahuldamise, ei ole ringkonnakohtul asja lahendamiseks vaja peatuda menetlusosaliste muudel väidetel.

14. ATS § 160 lg 3 alusel võib ametnik halduskohtus nõuda käskkirja seadusevastaseks tunnistamist. Sama paragrahvi lg 5 alusel võib ametnik kohtult taotleda temale määratud distsiplinaarkaristuse tühistamist, kui ta leiab, et teda on karistatud ebaseaduslikult, sealhulgas süüteo raskusele või selle toimepanemise asjaoludele ilmselt mittevastava karistusega. Sellised nõuded on kaebaja kohtule ATS § 160 lg-te 3 ja 5 alusel ka esitanud, nõuded on põhjendatud ja tuleb rahuldada. 18.04.2011 esitas kaebaja taotluse nõude täpsustamiseks, paludes alternatiivselt tuvastada vaidlustatud haldusakti õigusvastasus HKMS § 6 alusel. Nõude esitamist põhjendades märgib kaebaja, et kohtumenetluse ajal distsiplinaarkaristus kustub, teenistuslehele jääb karistusest aga märge ka siis, kui karistus on kustunud, mistõttu omab õigusvastasuse tuvastamine tähendust kaebaja teenistussuhetes. Ringkonnakohus leiab, et tegemist ei ole alternatiivse, vaid juba esitatud käskkirja seadusevastaseks tunnistamise nõuet dubleeriva nõudega. Kaebaja on ATS-s ettenähtud nõuete rahuldamisega saavutanud oma kaebuse eesmärgi: distsiplinaarkaristus tühistatakse ja otsuse resolutsioonis konstateeritakse ka vaidlustatud haldusakti – käskkirja – seadusevastasust. Distsiplinaarkaristuse kustumine ei takista karistuse ATS § 160 lg 5 alusel tühistamist.

15. Kehtiva HKMS § 285 lg-st 1 tulenevalt kohaldatakse enne uue HKMS jõustumist (s.o kuni 31.12.2011) tehtud menetlustoimingute korral menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele seni kehtinud HKMS-s sätestatut. Varasema HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust (varasema HKMS § 93 lg 4). Menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta (varasema HKMS § 93 lg 1). Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (varasema HKMS § 93 lg 5).

Esimese astme kohtus esitas kaebaja 05.04.2011 menetluskulude nimekirja (I kd, tl 240) ja kuludokumendid. Menetluskuludeks, mille väljamõistmist vastustajalt sooviti, on riigilõiv 12,80 eurot (200 krooni), mille tasumist tõendab 08.04.2010 maksekorraldus nr 91 (I kd, tl 7). Esindaja kuluna taotleti 2001,77 euro väljamõistmist. Esindaja kulu kandmise kohta esitati halduskohtule M. Pähklemäe & Co Law Office 04.04.2011 arve nr 110025 ning sama äriühingu 04.04.2011 kassa sissetuleku order-kviitung nr 14 viidatud arvel märgitud summa kaebajalt laekumise kohta (I kd, tl 241-242). Kassa sissetuleku order on nõuetekohane kulu kandmist tõendav dokument, mistõttu ei takista esimese astme kohtus kantud menetluskulu väljamõistmist vastustaja 24.09.2012 esitatud seisukoht, et kaebaja poolt ringkonnakohtule esitatud dokumendid (Nordea panga tõend sularaha väljamaksete kohta ja raamatupidamisprogrammi puudutavad selgitused) ei tõenda menetluskulu kandmist. Ringkonnakohus märgib, et võttis viidatud dokumendid vastu eeldades, et kaebaja soovib nendega põhjendada apellatsioonimenetluses kantud kulude väljamõistmise taotlust, mida kaebaja ei teinud. Kuna esimese astme kohtus menetluskulu kandmist tõendavaid dokumente

3-10-911

13(13) oli võimalik esitada üksnes esimese astme kohtule enne kohtuvaidlusi (varasema HKMS § 93 lg 1), ei oleks ringkonnakohus saanud nendega esimese astme menetluskulude kantuse üle otsustamisel arvestada. Seega ei ole ringkonnakohtule esitatud ja väidetavalt kulu kandmist tõendavatel dokumentidel tähtsust. Nagu märgitud, on kulu kandmine tõendatud õigeaegselt esimese astme kohtule esitatud kassa sissetuleku orderiga. Esimeses astmes kantud esindaja kulu suurusele ei ole vastustaja sisulisi vastuväiteid esitanud. Ringkonnakohtu hinnangul on esindaja kulud 2001,77 eurot asja mahtu ja keerukuse astet arvestades mõistlikus suuruses ning tuleb, nii nagu ka riigilõiv 12,80 eurot, vastustajalt varasema HKMS § 92 lg 1 ning § 93 lg 5 alusel kaebaja kasuks välja mõista. Kokku tuleb vastustajal hüvitada kaebajale esimese astme kohtus kantud menetluskulud 2014,57 eurot.

16. Apellatsioonimenetluses esitas kaebaja 12.09.2012 HKMS § 109 lg 1 teist lauset järgides 10.09.2012 kohtuistungil osalemisega seonduvate menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid. Esindaja kulu 120 euro kandmine 1 tunni istungil osalemise eest on tõendatud advokaadibüroo 12.09.2012 arve nr 1209200, 12.09.2012 maksekorralduse nr 172 ja advokaadibüroo pangakonto väljavõttega makse laekumise kohta. Vastustaja 24.09.2012 seisukohas märgitakse, et kaebaja esindajaks oli M. Pähklemäe, kuid istungil osales ka vandeadvokaat, ning TsMS § 175 lg-le 3 viidates leitakse, et kahe esindaja osalemine antud asjas ei ole põhjendatud. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist HKMS § 109 lg 6 mõttes vajaliku ja põhjendatud kuluga ning see tuleb vastustajalt HKMS § 108 lg 1 alusel välja mõista. Kaebaja ei taotle mitmele lepingulisele esindajale tehtud kulutuste hüvitamist – M. Pähklemäe esindusega seonduvate apellatsioonimenetluse kulude hüvitamist vastustajalt ei nõuta, nõutakse ühe esindaja kulu ning sedagi ainult kohtuistungil osalemise (mitte nt istungiks ettevalmistamise eest), kusjuures kohtuistung kestis arvele märgitust pea kaks korda kauem.

Lilianne Aasma

Oliver Kask

Ruth Plaks