3-12-661/36 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 25. september 2012, Tallinn Haldusasja number 3-12-661 Haldusasi J.S.i kaebus Tallinna Vangla toimingu, mis seisnes kartserikarisuse ajal ajalehtede ja ajakirjade lugemise mittevõimaldamises, õigusvastasuse tuvastamise nõudes.

Asja läbivaatamise viis Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised Kaebaja: J.S. Vastustaja: Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON 1. Rahuldada J.S.i kaebus ning tunnistada õigusvastaseks Tallinna Vangla tegevus, mis seisnes selles, et J.S.ile ei antud 15. novembrist 2011 kuni 3. detsembrini 2011 väldanud kartserikaristuste kandmise ajal võimalust lugeda ajalehti. 2. Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS § 180, 181 lg 1).

ASJAOLUD 1. Tallinna Vangla kinnipeetav J.S. kandis 15. novembrist 2011 kuni 3. detsembrini 2011 Tallinna Vangla kartseris kokku nelja distsiplinaarkaristust, mis olid talle määratud järgmiste haldusaktidega:
Tartu Vangla 16. märtsi 2011 käskkirjaga nr 1-4/779 (5 ööpäeva aresti);
Tartu Vangla 5. aprilli 2011 käskkirjaga nr 1-4/957 (5 ööpäeva aresti);
Tallinna Vangla 15. aprilli 2011 käskkirjaga r 447-d (3 ööpäeva aresti);
Tallinna Vangla 8. juuli 2011 käskkirjaga nr 902-d (5 ööpäeva aresti). Eelnimetatud Tallinna Vangla käskkirjades on otsustatud kartserikaristuse kandmise ajaks piirata ka kinnipeetava suhtes vangistusseaduse §-ide 22, 30-32, 34-38, 41, 43 ja 46 ning

2 osaliselt §-i 48 kohaldamist. Tartu Vangla käskkirjades, millega määratud distsiplinaarkaristused Tallinna Vanglas samuti täitmisele pöörati, selliste lisapiirangute seadmist märgitud ei ole. KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED 2. J.S. esitas 28. märtsil 2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles selgitab, et kartseris viibimise ajal avaldas ta soovi, et talle toodaks värskeid ajalehti, ent vanglaadministratsioon keeldus sellest. Hilisemas kirjavahetuses peeti ajalehtede mitteandmist õigustatuks nii vangla 22. detsembri 2011 vastuskirjas kui ka Justiitsministeeriumi 3. veebruari 2012 vastuskirjas. Halduskohtule esitatud kaebusega taotleb J.S., et kohus tunnistaks õigusvastaseks Tallinna Vangla toimingu, mis seisnes selles, et 15. novembrist kuni 3. detsembrini 2011, mil kaebaja viibis kartseris, ei võimaldatud tal lugeda ajalehti. Põhjendatud huvina tuvastamiskaebuse esitamiseks on kaebaja välja toonud preventiivse huvi selle vastu, et samasugune õigusrikkumine edaspidi ei korduks. Kaebuse täienduses viitab kaebaja sellele, et pärast kaebuse esitamist uuesti kartseris viibides võimaldati talle ajalehtede lugemist ning kartseris olid ka vanad ajalehed, mis viitab sellele, et tegelikult on kartseris viibimise ajal ajalehtede lugemine lubatud. VASTUSTAJA SEISUKOHT 3. Tallinna Vangla peab J.S.i kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja viitab vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 30 lõikele 1 ja § 651 lõikele 4 ning selgitab, et ühtki neljast distsiplinaarkaristuse käskkirjast, mille alusel J.S. 15. novembrist kuni 3. detsembrini 2011 kartserikaristusi kandis, ei ole tühistatud, kusjuures Tartu Vangla 16. märtsi 2011 käskkiri ning Tallinna Vangla 15. aprilli 2011 käskkiri on läbinud ka kohtuliku kontrolli, mille tulemusena J.S.i kaebused vastavalt haldusasjades 3-11-1086 ja 3-11-1403 rahuldamata jäeti. Vastustaja viitab Riigikohtu otsustele haldusasjades nr 3-3-1-20-07 ja 3-3-1- 5-09 ning leiab, et Põhiseaduse § 44 lõikes 1 sätestatud põhiõigus saada üldiseks kasutamiseks mõeldud informatsiooni, on seadusega piiratav. Samuti viitab vastustaja Tallinna Ringkonnakohtu otsusele haldusasjas nr 3-09-1557 ning selgitab, et Tallinna Vangla 15. aprilli 2011 ja 8. juuli 2011 käskkirjades, millega kaebajale distsiplinaarkaristused määrati, leiti, et kaebaja on korduvalt distsipliinirikkumisi toime pannud ning seetõttu seati ka täiendavad piirangud. Samas märgib vastustaja, et tagantjärele ei ole võimalik tuvastada, kas ajal, mil kaebaja kandis talle määratud distsiplinaarkaristusi, tõepoolest talle ajalehti ei antud. Vastustaja hinnangul on võimalik, et kaebaja siiski sai ajalehti, arvestades kaebuse täienduses märgitut, et kui ta järjekordselt 28. märtsil 2012 kartserisse paigutati, siis olid seal vanad ajalehed. Vastustaja selgitab, et kartserikaristus peabki tooma täiendavad piirangud võrreldes teiste kinnipeetavatega, sest muidu kaotaks see oma mõtte. Vastustaja selgitab, et sündmused, mis on kaebuse aluseks, leidsid aset enne seda, kui Riigikohustegi otsuse haldusasjas nr -3-3-1- 41-11, kus leiti, et informatsiooni juurdepääsu piiranguid tuleb eraldi põhjendada. Vastustaja selgitab, et käesoleval ajal põhjendatakse vastavates käskkirjades, kas või miks informatsioonile juurdepääsu piiratakse. Vastustaja leiab viimaks, et kaebajal puudub põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks. Preventiivse huvi kohta märgib vastustaja, et vangla ei käitu kinnipeetava suhtes tahtlikult õigusvastaselt ning seega ei saa kaebuse rahuldamine kaasa tuua olukorda, mis vangla edaspidised õigusvastased toimingud välistaks. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 4. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses ning pidades silmas Tallinna Ringkonnakohtu poolt käesolevas asjas 7. mail 2012 tehtud määruses võetud seisukohti, leiab kohus, et J.S.i kaebus tuleb rahuldada.

3 Kartserikaristuste kandmise ajal 15. novembrist kuni 3. detsembrini 2011 piirati õigusvastaselt kaebajale VangS §-st 30 tulenevat õigust lugeda üleriigilisi päevalehti ning ajakirju ning seega talle põhiseaduse § 44 lõikes 1 sätestatud õigust vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni. 5. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 44 lg 1 kohaselt võib isik kaebusega halduskohtusse pöörduda oma õiguste kaitseks. HkMS § 45 lõikes 2 sätestatakse, et tuvastamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Varasemas kohtupraktikas on korduvalt asutud seisukohale, et tuvastamiskaebuse esitamise õigustuseks võib olla kaebaja nii-öelda preventiivne huvi, ehk vajadus tuvastada haldusakti või toimingu õigusvastasus selleks, et edaspidi vältida haldusorgani poolt sarnaste rikkumiste toimepanemist. Käesoleval juhul tuleb möönda kaebajal sellise preventiivse huvi olemasolu. Seda, et kaebaja paneb vanglas toime uusi distsiplinaarsüütegusid, mille eest tuleb tal karistusena kartseris istuda, ei saa välistada. Kinnipeetava distsiplinaarkaristuste registrist nähtuvalt viibib J.S. kartseris sageli. Seega saab kaebajal olla preventiivne huvi selle vastu, et edaspidisel kartserisse paigutamisel tema õigusi ajalehtede ja ajakirjade saamise osas põhjendamatult ei piirataks. Vastustaja seisukoht, et vaidlustatud toimingute õigusvastasuse tuvastamine ei taga iseenesest seda, et kaebaja õigusi edaspidi ei rikutaks, on iseenesest õige. See aga ei välista kaebeõigust. Asjaolule, et kaebajal on kaebeõigus, viitab ilmselgelt ka käesolevas asjas Tallinna Ringkonnakohtu poolt 7. mail 2012 tehtud kohtumäärus, millega vabastati kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel. Asunuks ringkonnakohus seisukohale, et kaebajal kaebeõigus puudub, poleks riigilõivu tasumisest vabastamiseks olnud alust, sõltumata sellest, kas ringkonnakohus nõustus halduskohtu 2. aprilli 2012 määruses esitatud põhjendustega või mitte. 6. Kaebaja kaebeõigust ei välista ka see, et kahe käskkirja osas, millega kaebajale distsiplinaarkaristused määrati, on eelnevalt toimunud kohtumenetlus. Haldusasjas nr 3-11- 1086 oli kaebuse esemeks Tartu Vangla 16. märtsi 2011 käskkirja nr 1-4/779, samuti kaebaja kambris toimunud läbiotsimise ja kaebajalt T-särgi äravõtmise õigusvastasuse tuvastamine. Kuna Tartu Vangla eelnimetatud käskkirjas ei seatud distsiplinaarkaristuse lisapiiranguna VangS § 30 lg 1 piiramist, siis ei saa väita, et käesoleval juhul oleks tegemist korduva kaebusega ehk kaebusega, milles on esitatud sama nõue samal alusel. Haldusasja 3-11-1403 esemeks oli Tallinna Vangla 15. aprilli 2011 käskkirja nr 447 tühistamise nõue. Kohtuotsusest nähtuvalt hõlmanud selle kaebuse alus distsiplinaarkaristuse lisapiiranguid. Samuti tuleb märkida, et kuigi haldusakti tühistamise nõue hõlmab iseenesest selle õigusvastasuse tuvastamise nõude, ei ole tegemist hõlmava ja hõlmatava nõude kattuvusega ning nii ei välista varasem tühistamiskaebus sama haldusakti suhtes ei tühisuse ega õigusvastasuse tuvastamise kaebuse esitamist. 7. Käesolevas asjas ei ole tõsiseltvõetavat vaidlust selle üle, et J.S.ile ei võimaldatud 15. novembrist kuni 3. detsembrini 2012 kartserikaristuste kandmise ajal ajalehtede lugemist. Asjakohatu on selles osas vastustaja väide, et kuna vaidlusalustest sündmustest on palju aega möödas, siis ei saa kontrollida, kas ajalehti kaebajale tegelikult anti või ei antud. Vaidlemaks vastu kaebaja väitele, et talle ajalehtede lugemist ei võimaldatud, peaks vastustaja tõendama, et kinnipeetavale seda võimaldati. Seda ei ole vastustaja teinud ega esitanud ühtki tõendit ega esitlenud ka ühtki asjaolu, millest võiks järeldada, et tegelikult kaebaja sai ajalehti lugeda. Asjassepuutumatu on see, et 28. märtsil 2012, kui kaebaja järjekordselt kartserisse paigutati, olid seal tema enda väitel vanad ajalehed olemas. See, kas või millised ajalehed olid kartseris 2012. aasta märtsi lõpus ei ütle midagi selle kohta, kas kaebajale anti kartserisse ajalehti 2011. aasta novembris-detsembris. Seega tuleb lugeda tuvastatuks, et kaebajale vaidlusalusel ajal ajalehti ei antud ning seega oli talt võetud VangS § 30 lõikes 1 ettenähtud õigus.

4 8. VangS § 651 lõikes 4 on sätestatud, et kartserisse paigutatud kinnipeetava suhtes võib vanglateenistus osaliselt või täielikult piirata VangS §-de 22, 30–32, 34–38, 41, 43, 46 ja 48 kohaldamist. Seega põhimõtteliselt on ette nähtud võimalus piirata kartserisse paigutatud kinnipeetava õigust lugeda ajalehti (VangS § 30). Kinnipeetava suhtes kartserikaristuse kandmise ajaks VangS § 30 kohaldamise peatamist on Riigikohus käsitlenud haldusasjas 3-3-1-41-11 tehtud otsuses. Nimetatud otsuses märkis Riigikohus, et VangS § 651 lg 4 on sõnastatud diskretsiooni eeldava sättena ning kuna lisapiirangud kaasnevad distsiplinaarkaristusega, siis tuleb nende piirangute kohaldamist igal konkreetsel juhul seostada distsiplinaarkaristuse määramisega. Viidatud kohtuotsuses nõustus Riigikohus samas asjas tehtud ringkonnakohtu seisukohaga, et VangS § 30 lõikes 1 sätestatud õiguse piiramine ei kujuta endast kartserirežiimi tavapärast osa ning selle piirangu kohaldamine tuleb otsustada kaalutlusõiguse alusel. Samas märkis Riigikohus, et VangS §-s 30 sätestatud õiguste piiramine kartserikaristuse kandmise ajal tuleb karistamise käskkirjas ära nimetada ning nimetatud piirangu rakendamist tuleb karistamise käskkirjas põhjendada. 9. Eeltoodust tuleneb, et põhimõtteliselt on vanglaadministratsioonil õigus mitte võimaldada kartserisse paigutatud kinnipeetavale ajalehtede lugemist, ent selline piirang peab olema ära märgitud käskkirjas, millega kinnipeetavale kartserikaristus määratakse ning seda lisapiirangut tuleb käskkirjas ka põhjendada. Käesoleval juhul piirangu seadmine neile tingimustele ei vastanud ning seega oli piirang õigusvastane. 10. Tartu Vangla 16. märtsi 2011 käskkirjas nr 1-4/779 ja 5. aprilli 2011 käskkirjas nr 1-4/937 ei ole VangS § 651 lg 4 alusel lisapiirangute seadmist üldse ette nähtud. Neis käskkirjades ei ole märgitud, et karistuse kandmise ajal tuleks piirata kinnipeetava õigust saada ajalehti. Riigikohtu eeltoodud seisukohast tulenevalt ei saa ajalehtede kättesaadavust piirata määratud karistuse täitmisele pööramisel, vaid see tulnuks otsustada karistuse määramisel. Ülalnimetatud Tartu Vangla käskkirjadega määratud kartserikaristusi kandis J.S. 15. novembrist (kella 10.40-st) kuni 25. novembrini (kella 10.40-ni). Sel ajal puudus õiguslik alus piirata VangS § 30 lõikest 1 tulenevat õigust ning talle ajalehtede andmisest keeldumine oli seetõttu õigusvastane. 11. Tallinna Vangla 15. aprilli 2011 käskkirjas nr 447-d ning 8. juuli 2011 käskkirjas nr 902-d oli VangS § 651 lg 4 alusel kartserikaristuse lisapiiranguna määratud muuhulgas kaebaja suhtes VangS § 30 kohaldamise täielik piiramine. Mõlemas käskkirjas on kõnealust lisapiirangut põhjendatud sellega, et kinnipeetav on toime pannud korduva distsipliinirikkumise ning lisapiirangud on vajalikud vangistuse eesmärkide paremaks saavutamiseks. Riigikohtu poolt haldusasjas nr 3-3-1-41-11 tehtud otsuses esitatud seisukohtade valguses ei saa sellist põhjendust pidada piisavaks ega asjakohaseks. Riigikohus märkis nimelt, et sarnaste piirangute kohaldamisel ei saa kaalutlusõiguse teostamine seisneda üldises konstateeringus, et isik on toime pannud raske rikkumise ja kohaldatavad piirangud on vajalikud vangistuse eesmärkide paremaks saavutamiseks, ka ei saa lisapiirangute kehtestamist üldsõnaliselt põhjendada vangistuse eesmärkide saavutamisega. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. HMS § 4 lõikes 2 sätestatakse aga, et kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Eeltoodust tulenevalt peab kaalutlusotsus, millega piiratakse kinnipeetava suhtes kartserikaristuse kandmise ajaks VangS § 30 kohaldamist, peab nähtuma, miks on sellise lisapiirangu seadmine konkreetse distsiplinaarsüüteo eest määratud distsiplinaarkaristuse eesmärkide saavutamiseks vajalik ning milliste kaalutluste tulemusena on jõutud arusaamale, et lisapiirang aitab neid eesmärke paremini saavutada kui mõni teine, kinnipeetava õigusi vähem piirav meede. Kohus

5 leiab siinkohal, et välistada ei saa seda, et korduvalt distsipliinirikkumisi toime pannud ja korduvalt kartserikaristusi kandnud kinnipeetava suhtes võib VangS § 30 kohaldamise piiramine olla vajalik näiteks seetõttu, et varasemad sellise lisapiiranguta kartserikaristused ei ole kinnipeetavat õiguskuulekale käitumisele sundinud ning ta on vaatamata kartserikaristustele jätkanud distsipliinirikkumiste toimepanemist. See põhjendus ei saa aga olla nõnda üldsõnaline, nagu eelnimetatud käskkirjades. Kohus ei käsitle siinkohal vastustaja poolt kohtule esitatud kirjalikus seletuses esitatud põhjendusi vaidlusaluse lisapiirangu vajalikkus kohta. HMS § 56 lõikest 1 tulenevalt tuleb haldusakti põhjendus esitada haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Kohtumenetluses on võimalik teatud määral haldusakti põhjendusi täiendada ja korrigeerida, eeskätt tuua välja asjaolud, mis ilmselgelt olid olemas ja teada haldusakti andmise ajal, ent mida millegipärast ei ole haldusaktis kajastatud. Selline kohtumenetluses haldusakti täiendava põhjendamise võimalus on aga praktiliselt olematu juhul, kui tegemist on kaalutlusotsusega, sest tagantjärgi ei ole võimalik adekvaatselt hinnata, kas vaidlusaluste otsuste või toimingute tegemisel tõepoolest neist kaalutlustest lähtuti või mitte. 12. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamisega on otsus tehtud vastustaja kahjuks. Kuna kaebaja ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude väljamõistmist ega vastavaid kuludokumente esitanud, jäävad kummagi poole kulud poole enda kanda.

Kristjan Siigur kohtunik