3-10-2697/16 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Maili Lokk ja Einar Vene Otsuse tegemise aeg ja koht

21. september 2012, Tartu Haldusasja number 3-10-2697 Haldusasi Maxell OÜ (endise ärinimega OÜ Protempel) kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti peadirektori 24. mai 2010. a käskkirja nr 12-6/742 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 2. märtsi 2011. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Maxell OÜ, esindaja v. adv Kaspar Lind Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 2. märtsi 2011. a otsus muutmata.

2. Jätta apellandi menetluskulud tema enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, st kuni 22. oktoobrini 2012.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maxell OÜ esitas 21. mail 2009 Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile (PRIA) hiljem täiendatud mahepõllumajandusliku tootmise toetuse taotluse.

PRIA peadirektori 1. veebruari 2010. a käskkirjaga nr 12-6/316 määrati kaebajale mahepõllumajandusliku tootmise toetust osaliselt.

Maxell OÜ esitas 22. veebruaril 2010 käskkirjale vaide.

PRIA peadirektori 26. veebruari 2010. a käskkirjaga nr 12-6/450 tunnistati 1. veebruari 2010. a käskkiri kehtetuks ja tehti uus otsus, millega jäeti kaebaja taotlus täielikult rahuldamata.

PRIA 16. aprilli 2010. a vaideotsusega nr 12-4/229 tunnistati 26. veebruari 2010. a käskkiri Maxell OÜ-d puudutavas osas kehtetuks ning võeti osaühingu mahepõllumajandusliku tootmise toetuse taotlus uuesti menetlusse.

2. PRIA peadirektori 24. mai 2010. a käskkirjaga nr 12-6/742 määrati kaebajale uuesti toetus osaliselt, summas 6 570,83 krooni.

Maxell OÜ esitas käskkirjale vaide, kuid PRIA jättis vaide rahuldamata.

3. Maxell OÜ esitas 15. oktoobril 2010 Tartu Halduskohtule kaebuse PRIA peadirektori 24. mai 2010. a käskkirja nr 12-6/742 tühistamiseks. Kaebuse põhjenduste kohaselt on vaidlustatud käskkiri õigusvastane, sest kaebaja suhtes on vääralt kohaldatud põllumajandusministri 2. aprilli 2009. a määruse nr 44 „Mahepõllumajandusliku tootmise toetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ (määrus nr 44) § 2 lg 1 p 2. Maa puhul, millele kaebaja toetust taotles, on tegemist toetuskõlbuliku kuni 2-aastase haljasväetisena/haljaskesana kasutatava rohumaaga ning kaebaja senine tegevus maaharimisel vastab õigusaktide nõuetele.

4. Tartu Halduskohtu 30. novembri 2009. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on määruse nr 44 § 2 lg 1 p 2 sõnastatud piisavalt selgelt ja konkreetselt. See, et vaidlustatud käskkirjas on sõna „rohumaa“ asemel kasutatud sõna „haljaskesa“ ei muuda korraldust sisuliselt. Kaebaja poolt haritava maa puhul on tegemist pikaajalise rohumaaga, mitte haljaskesaga ehk kuni kaheaastase külvikorras oleva rohumaaga ning seetõttu ei saa sellele määruse nr 44 § 2 lg 1 p 2 alusel taotletud ulatuses toetust määrata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. Maxell OÜ apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on halduskohus rikkunud protsessiõiguse normi ja vääralt hinnanud tõendeid otsuse tegemisel. Kaebaja on maad harides järginud seaduse nõudeid ning tema tegevus vastab määruses nr 44 sätestatule. Halduskohus on valesti tõlgendanud määruse nr 44 § lg 1 p 2, samuti on väärast tõlgendusest lähtunud PRIA. Lisaks on PRIA oma kirjavahetusega kaebajat eksitanud ning võtnud „haljaskesa“ mõiste osas erinevaid seisukohti. Kaebaja toetuse vähendamine on õigusvastane. Kaebaja on esitanud parandatud taotluse, kuid seda pole arvesse võetud, mistõttu pole kaebajale määratud toetust osas, milles ta nõuded täitis.

6. PRIA vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastuse põhjendustes leiab PRIA, et Tartu Halduskohus on hinnanud asjakohaseid tõendeid ning pole oma lõppjäreldustes eksinud. PRIA pole oma tegevusega kaebajat eksitanud. Pooleliolevas menetluses toimunud teavitustest ei saa tuleneda taotlejale õiguspärast ootust hiljem antava haldusakti sisu suhtes. PRIA pole „haljaskesa“ mõiste osas menetluse vältel oma seisukohta muutnud. PRIA on määruses nr 44 esinenud mõisteid kasutanud õigesti ning ka määruse § 2 lg 1 p 2 tõlgendus on korrektne. „Haljaskesa“ mõistet saab määratleda ainult põllumajandusministri 9. märtsi 2009. a määruse nr 33 „Head põllumajandusja keskkonnatingimused, püsirohumaa pindala säilitamise kohustuse täitmise täpsem kord, püsirohumaa pindala säilitamise kohustuse üleandmise alused ja kord ning püsirohumaa säilitamiseks vajalike abinõude rakendamise täpsem kord“ (määrus nr 33) ja määruse nr 44 koostoimes. Kaebaja pole täitnud maa harimise suhtes kehtestatud nõudeid ning ei saa toetust nõuda taotletud ulatuses.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

8. Vaidlus asjas käib põllumajandusministri 2. aprilli 2009. a määruse nr 44 „Mahepõllumajandusliku tootmise toetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ § 2 lg 1 p 2 kohaldamise üle. Vaidlustatud haldusakti andmise ajal kõlas säte järgmiselt: „Toetuse määr «Mahepõllumajanduse seaduses» kehtestatud nõuete kohase (edaspidi mahepõllumajanduslik) taimekasvatusega tegelemiseks kasutatava ühe hektari suuruse põllumajandusmaa kohta, mille andmed on kantud põllumajandustoetuste ja põllumassiivide registrisse, on teravilja, kaunvilja, õlija kiudtaimede, kartuli ja söödajuurvilja kasvatamiseks kasutatava põllumajandusmaa, mustkesa ning kuni kaheaastase külvikorras oleva rohumaa ja heinaseemnepõllu hektari kohta 1865 krooni aastas.“

Täpsemalt käib vaidlus selle üle, kuidas mõista fraasi „kuni kaheaastane külvikorras olev rohumaa“. Kaebaja arvates tähendab see ka rohumaad, mida ei ole haritud või küntud rohkem kui kaks aastat, kuid mille puhul kaebaja kavatseb rohu kahe aasta jooksul haljasväetisena sisse künda ja külvata pärast seda vilja. Vastustaja arvates peab selline maa olema rohumaana kasutusel mitte rohkem kui kaks aastat.

Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga. Termin „kuni kaheaastane külvikorras olev rohumaa“ viitab, et tegemist peab olema kuni kaheaastase rohumaaga, st maaga, kus rohtu on lastud kasvada mitte rohkem kui kaks aastat.

9. Nimetatud tingimus tuleneb ringkonnakohtu hinnangul asjakohasest sättest ka piisavalt selgelt. Seetõttu ei anna kaebuse rahuldamiseks alust ka kaebuse esitaja etteheited täitevvõimu antud määruse ebaselgusele. Ka kaebaja kirjavahetus vastustajaga ei saa tingida õigusvastase haldusakti väljaandmist, kus pikaajalisi rohumaid oleks käsitatud kuni kaheaastase rohumaana.

10. Tuvastamist ei ole leidnud, et vaidlusalused maad oleksid rohumaadena kasutusel kuni kaks aastat. Seega oli toetusest keeldumine õiguspärane ning vaidlustatud haldusakti tühistamiseks pole alust.

11. Samuti leiab kaebaja, et tema taotluse parandamise mittevõimaldamine Euroopa Komisjoni määrusega nr 796/2004 art 22 lg 1 alusel ei olnud põhjendatud. Viidatud määruse art 22 lg 1 ls 3 sätestab, et kui pädev asutus on juba teavitanud põllumajandustootjat abitaotluses esinevatest eeskirjade eiramistest või kui pädev asutus on põllumajandustootjat teavitanud kavatsusest viia läbi kohapealne kontroll ning see kohapealne kontroll avastab eeskirjade eiramisi, siis ei lubata väljajätmisi abitaotluse nendes osades, mida eeskirjade eiramised mõjutavad.

Esmalt märgib ringkonnakohus, et sellised selged põhjendused on kaebaja esitanud alles apellatsioonkaebuses. Halduskohtule esitatud kaebuses põhjendas kaebaja üksnes seda, miks oleks tulnud kaebaja maid käsitada määruse nr 44 § 2 lg 1 p-le 2 vastava rohumaana. 31. jaanuaril 2011 esitatud seisukohtades on kaebaja küll väitnud, et on menetluse käigus saanud vastustajalt vastuolulist infot ja lisanud selle tõendamiseks e-kirjavahetuse. Kuid neis seisukohtades puudub selgesõnaline põhjendus PRIA käskkirja vaidlustamiseks motiivil, et kaebaja toetuste vähendamine oli õigusvastane, kuna võimaldada oleks tulnud taotluse parandamist. Seda arvestades on täiesti põhjendamatu apellatsioonkaebuse etteheide halduskohtule, et halduskohus ei ole pööranud neile selgitustele ja tõenditele tähelepanu. Esimese astme kohtu menetluses käis vaidlus üksnes selle üle, kas kaebaja suhtes kohaldati õigesti määruse nr 44 § 2 lg 1 p-i 2.

12. Ringkonnakohtu arvates ei ole PRIA viidatud Euroopa Komisjoni määruse regulatsiooni kaebaja suhtes ka ebaõigesti kohaldanud. Kaebaja ei ole eitanud seda, et taotluse muutmise hetkeks olid komisjoni määruse art 22 lg 1 ls-s 3 sätestatud tingimused iseenesest täidetud. Kaebaja arvates oleks pidanud taotluse parandamist lubama tänu regulatsiooni ebaselgusele ning vastustaja ebajärjekindlatele seisukohtadele. Nagu ülal märgitud, ei saa regulatsiooni ringkonnakohtu arvates pidada ebaselgeks.

Lisaks on kaebaja välja toonud, et ta muutis taotlust 29. juunil 2010 (kd II, tl 6p) – seega pärast käesoleva kohtuvaidluse esemeks oleva haldusakti andmist 24. mail 2010. Kuna haldusakti õiguspärasust kontrollitakse selle andmise aja seisuga, ei saa kaebaja hilisemad toimingud mõjutada haldusakti õiguspärasust. Samamoodi ei saanud väidetav vaide lahendamisega viivitamine mõjutada vaidlustatud käskkirja õiguspärasust.

13. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kaebaja apellatsiooniastmes kantud menetluskulud jäävad tema enda kanda.

Agu Timmi Maili Lokk Einar Vene