3-12-1676/22 · Tartu Ringkonnakohus

M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Agu Timmi ja Einar Vene Määruse tegemise aeg ja koht

20. september 2012, Tartu Haldusasja number 3-12-1676 Haldusasi Mihhail Antonovi kaebus Narva Linnavalitsuse 13. juuli 2012. a käskkirja nr 126-k tühistamiseks, kaebaja teenistusse ennistamiseks ning teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 22. augusti 2012. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Mihhail Antonovi määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Mihhail Antonov Vastustaja Narva Linnavalitsus, esindajad advokaadid Ain Alvin ja Tõnis Juurmann RESOLUTSIOON

1. Rahuldada määruskaebus.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 22. augusti 2012. a määrus.

3. Rahuldada Mihhail Antonovi esialgse õiguskaitse taotlus. Peatada Narva Linnavalitsuse 13. juuli 2012. a käskkirja nr 126-k kehtivus.

EDASIKAEBAMISE KORD Määrus on lõplik.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Narva Linnavalitsuse 13. juuli 2012. a käskkirjaga nr 126-k „Teenistusest vabastamine koondamise tõttu“ vabastati M. Antonov teenistusest L- ja M XXXX ametikohalt alates 13. juulist 2012.

2. M. Antonov esitas Tartu Halduskohtule 10. augustil 2012 kaebuse käskkirja nr 126-k tühistamiseks, kaebaja teenistusse ennistamiseks ning teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmiseks. Koos kaebusega esitas M. Antonov esialgse õiguskaitse taotluse, millega palus kohtumenetluse ajaks peatada käskkirja nr 126-k kehtivuse ning kohustada Narva linna jätkama kohtumenetluse ajal M. Antonoviga teenistussuhet. Esialgse õiguskaitse taotluse kohaselt kaotab kaebaja käskkirja nr 126-k kehtima jäämisel kogu kohtumenetluse ajaks oma sissetuleku, mis vältimatult halvendab kaebaja olukorda kohtumenetluse vältel.

Lisaks ainsa elatusvahendi kaotusele kaasneb käskkirjaga kaebajale ka elamispinnast ilmajäämine, kuna kaebaja teenistuse ajaks on talle eraldatud L- ja M munitsipaalkorter. Nii sissetulekust kui korterist ilmajäämine tähendaks kaebaja ja tema perekonna jaoks lahkumist Narvast. Kuigi vastustaja on ametikorteri vabastamise tähtaega pikendanud 14. septembrini 2012, ei ole selle aja jooksul halduskohtumenetluse lõpulejõudmine tõenäoline. Töötuskindlustushüvitise määramisel katkeks kaebaja töötuskindlustusstaaž. Esialgse õiguskaitse kohaldamine ja kaebajaga teenistussuhte jätkamine ei kahjustaks avalikku või kolmandate isikute huvi, kuna sel juhul langeksid ära vastustaja tulevased kulutused maksta kaebajale hüvitist teenistusest sunnitult puudutud aja eest.

3. Tartu Halduskohtu 22. augusti 2012. a määrusega jäeti M. Antonovi esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Määruse kohaselt on kohus seisukohal, et kui kohustada vastustajat kaebajaga teenistussuhet jätkama, ei saaks kohalik omavalitsus täita talle kohaliku omavalitsuse korralduse seadusega ega avaliku teenistuse seadusega pandud kohustusi ja realiseerida õigusi. Olukorras, kus vastustajalt võetakse igasugune õigus teenistussuhte lõpetamiseks, läheks vastuollu seadusega. Kui avalik huvi on ülekaalus, võib esialgse õiguskaitse taotluse jätta rahuldamata sõltumata sellest, kas hiljem on võimalik taastada kaebaja õigusi. Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine ja käskkirja kehtivus ei too kohtumenetluse ajal kaebajale kaasa pöördumatute tagajärgede saabumist, mille kõrvaldamine hiljem ei oleks võimalik, sest kaebuse rahuldamise korral saab kaebaja jätkata teenistust Narva Linnavalitsuse koosseisus.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

4. M. Antonov esitas 4. septembril 2012 hiljem täiendatud määruskaebuse, milles palus Tartu Halduskohtu 22. septembri 2012. a määruse tühistada ning kohaldada esialgset õiguskaitset. Vajadusel palus kaebaja kohtul peatada ka Narva Linnavolikogu 28. juuli 2012. a otsuse nr 94 „Narva ametiasutuste struktuuri ja teenistujate koosseisude kinnitamine“. Määruskaebuse põhjendused:

a) Kaebajal kaob ära ainus sissetulekuallikas ning kaebajale sobilikud ametija töökohad Narva piirkonnas hetkel puuduvad. Lisaks ei lahendaks vaba töökoha leidmine kaebaja eluaseme probleemi. Kaebajal puuduks ka õigus kindlustushüvitisele koondamise korral, kuna tema teenistusstaaž on alla viie aasta.

b) Esialgse õiguskaitse kohaldamine võimaldab vähendada vastustaja tulevasi kulutusi teenistusest sunnitult puudutud aja eest hüvitise maksmisel.

c) Võttes arvesse kaebaja ja vastustaja positsioone, on kaebaja näol ilmselt tegemist antud asjas nõrgema poolega ning kohus peaks arvestama poolte majandusliku ebavõrdsuse aspekti, kuna see võib muuta nõrgema poole jaoks kaebuse eesmärgi saavutamise võimatuks.

d) Lubatud pole olukord, kus vastustaja saaks oma suvaotsuse alusel ametniku teenistusest vabastada. Seaduses on ammendavalt ette nähtud teenistusest vabastamise alused ning teenistusest vabastamine allub kohtu kontrollile.

e) Käskkirjas, millega kaebaja vabastati teenistusest, pole põhjendatud, miks kaebajale muud ametikohta ei pakutud. Vastustaja ei suuda ka põhjendada ümberkorralduste läbiviimist Narva Linnavalitsuse struktuuris, mille tagajärjel kaebaja koondati. Vastustaja tegevusest nähtub, et tegelikult ei kiirustatagi struktuurimuudatuste läbiviimisega.

f) Kohus pole hinnanud, kas avalik huvi kaalub ülesse kaebaja huvi saavutada oma õiguste jätkuva ja pöördumatu kahjustamise vältimiseks esialgne õiguskaitse.

g) Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisega kaasnevad kaebaja jaoks vältimatud ja kardinaalsed elukorralduslikud muudatused, mis välistavad tulevikus kaebaja teenistusse ennistamise. Lisaks võib tekkida probleeme uue ametikorteri saamisega, sest neile eksisteerib järjekord.

5. Narva Linnavalitsuse vastuses leitakse, et taotluses ja määruskaebuses taotletu tuleb jätta rahuldamata. Kaebaja väited tema subjektiivsete õiguste pöördumatu kahjustamise kohta ja kohtuotsuse täitmise võimatuse osas on paljasõnalised ja alusetud. Kohus on määruses jõudnud ainuõigele seisukohale, et kaebuse rahuldamise korral on kaebajal võimalik jätkata oma teenistust Narva Linnavalitsuse koosseisus, mistõttu ei muutu kaebaja õiguste kaitse kaebuse rahuldamise korral raskendatuks või võimatuks. Vastustaja põhjendused:

a) Kaebaja ei ole esitanud ega tõendanud asjaolusid, mille tõttu kohtuotsuse täitmine võiks olla raskendatud või osutuda võimatuks.

b) Esialgse õiguskaitse rakendamise vajadus ei ole põhjendatav asjaoluga, mis paratamatult kaasnevad iga teenistussuhte lõppemisega. Sissetuleku vähenemine, erialase töökoha puudumine ja elukoha kaotus ei ole sellised asjaolud, mis tingiksid esialgse õiguskaitse kohaldamise. Töötuskindlustuse hüvitise ebapiisavus ei saa olla põhjuseks, miks kohus peaks taotluse rahuldama. Põhjendatud ei ole kaebaja väide, et Narvas ei ole võimalik leida tema kvalifikatsioonile vastavat tööd. Kuna kaebajale anti ametikorter ainult seetõttu, et Narvas oli puudus vastava haridusega inimestest, kuid praegusel hetkel enam kaebajale sobivat ametikohta ei ole, siis lõppeb munitsipaalkorteri kasutamise õigus sõltumata taotluse rahuldamisest. Lisaks on vastustaja andmetel kaebajal olemas eluase Tallinnas, kus elavad viimase abikaasa ja XXXX.

c) Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et esialgse õiguskaitse kohaldamine võimaldab vähendada vastustaja tulevasi kulutusi. Vastustaja ülesanded ja kohustused on olemasolevate ametkondade ja ametnike poolt kaetud, mistõttu ei ole esialgse õiguskaitse korras tööle ennistatud ametnikule võimalik rakendust leida. Samas aga kaasnevad ametniku palkamisega vastustajale kulutused palga ja muude kulude näol.

d) Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel ei ole määrav, kas vaidlustatud haldusakt või toiming on õigusvastane ja kaebus põhjendatud. Struktuurimuudatuste läbiviimisel puudub igasugune seos esialgse õiguskaitse kohaldamisega. Struktuurimuudatused viidi läbi töö efektiivsemaks muutmise eesmärgil ning kaebaja isikuga pole siin midagi pistmist.

e) Vastustajal kui teenistusandjal on iseseisvalt õigus valida ja otsustada, millised isikud on sobilikud täitma avalikke ülesandeid. Vastupidisel juhul võtaks kohus endale täitevkorraldava võimu funktsiooni, mis on põhiseaduse kohaselt lubamatu. Teenistussuhte jätkamisel tuleks vastustajal teha oma töös ümberkorraldusi, mis häirivad vastustaja normaalset funktsioneerimist. Kaebajaga teenistussuhte jätkamine tähendaks seega vaieldamatut kahju avalikule huvile.

f) Otsus nr 94 reguleerib Narva linna ümberstruktureerimist, mitte teenistussuhte lõpetamist kaebajaga. Otsus nr 94 ei allu halduskohtu kontrollile. Sellest aktist ei saa selle mitteregulatiivse iseloomu tõttu kaebajale tuleneda subjektiivset õigust, mida kaebuse esitamisega halduskohtusse kaitsta saaks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Määruskaebus tuleb rahuldada.

7. HKMS § 249 lg-st 1 tulenevalt kohaldatakse esialgset õiguskaitset juhul, kui ilma esialgse õiguskaitseta tekiksid kaebajale kahjulikud tagajärjed, mida kaebuse rahuldamisel enam kõrvaldada või taastada pole võimalik. Kaebaja on nimetanud kahjulike tagajärgedena seda, et ta kaotab sissetuleku kohtumenetluse ajal, kaotab elamispinna munitsipaalkorteris ja peab seetõttu lahkuma Narvast, ning et töötuskindlustushüvitise määramisel katkeb tal töötuskindlustusstaaž.

Iseenesest tuleb möönda, et sellised tagajärjed võivad kaebaja jaoks esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel saabuda. Need tagajärjed ei ole tagantjärgi täielikult kõrvaldatavad sellega, kui kaebus rahuldatakse, kaebaja tööle ennistatakse ja talle makstakse tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest.

Samas tuleb märkida, et need ei pruugi olla kaebaja jaoks vältimatud tagajärjed, mis esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisega saabuvad. Kaebajal on XXXX kvalifikatsioon ning töö leidmine Narvas või selle lähiümbruses ei pruugi olla ringkonnakohtu arvates sugugi välistatud. Lisaks on vastustaja viidanud sellele, et kaebajal on olemas eluase Tallinnas, kus elab ta abikaasa ja XXXX. Seega poleks kaebaja jaoks iseenesest välistatud ka kolimine Tallinna ja seal töö leidmine. Tööle asumisel ei katkeks ka töötuskindlustusstaaž. Munitsipaalkorteri asemel on isikul tõenäoliselt võimalik üürida uus eluruum.

8. Lisaks tuleb esialgse õiguskaitse kohaldamisel kaaluda ka avalikku huvi ning esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg 3). Ka need argumendid räägiksid pigem esialgse õiguskaitse kohaldamise vastu. Kaebaja soovitud viisil esialgse õiguskaitse kohaldamine tähendaks seda, et ta asuks taas linnavalitsuses tööle hoolimata selles tehtud struktuurimuudatustest. On tõenäoline, et kaebaja tööleasumine olukorras, kus linnavalitsuse L- ja M struktuuris enam XXXX ameti kohta ei ole, tekitaks segadust ka muude linnavalitsuse töötajate jaoks ning pärsiks haldusorgani efektiivset tööd tervikuna. See ei ole kindlasti avalikes huvides. Samuti tekiks sellisel juhul linnal kohustus maksta kaebajale edasi töötasu, kuid kaebuse rahuldamata jätmise korral tekiks olukord, kus kaebajale töötasu maksmine oli alusetu – kaebuse rahuldamata jätmisel ja esialgse õiguskaitse lõppemisel tekiks olukord, kus kaebaja oli alates 13. juulist 2012 teenistusest vabastatud. Sellisel juhul tekiks küsimus haldusakti tagasitäitmisest, muuhulgas küsimus ka sellest, kas kaebajal tuleks sel perioodil saadud töötasu tagasi maksta. Samas ei pruugi kaebajalt töötasu tagasisaamine täies ulatuses olla enam selleks ajaks võimalik. See, ning muud probleemid, mis kaasneksid sellega, kui linnavalitsuses töötanud ametniku õiguslik alus töötamiseks langeb ära tagasiulatuvalt, on märkimisväärselt tõsised ning võimalusel tuleb sellise olukorra tekkimist vältida.

9. Ülalviidatud argumendid räägiksid iseenesest esialgse õiguskaitse kohaldamise vastu.

Teisalt tuleb esialgse õiguskaitse kohaldamisel arvestada aga ka kaebuse perspektiive (HKMS § 249 lg 3). Ekslik on vastustaja väide, nagu ei omaks kaebuse rahuldamise tõenäosus esialgse õiguskaitse kohaldamisel üldse tähtsust. Ebamõistlik oleks esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine ja kaebajale kahjulike tagajärgede tekkida laskmine olukorras, kus kaebuse ja muude asja materjalide pinnalt võib kaebuse rahuldamist pidada pigem tõenäoliseks.

10. Kaebaja on vaidlustanud enda teenistusest vabastamise linnavalitsuse L- ja M XXXX ametikohalt koondamise tõttu. Koondamine on reguleeritud avaliku teenistuse seaduse (ATS) §-s 116. ATS § 116 lg 3 sätestab, et ametnikku ei vabastata, kui teda on võimalik nimetada tema nõusolekul teisele ametikohale. Seega peab ametniku koondamisele eelnema talle teise ametikoha pakkumine, kui selliseid ametikohti on olemas.

M. Antonovi teenistusest vabastamise käskkirjast (tl 20-20p) ei nähtu mingisugust informatsiooni vabade ametikohtade kohta ega kaalutlusi seoses ametikoha pakkumise või pakkumata jätmisega M. Antonovile. Kaebaja on osundanud, et kui XXXX ametikoht Narva Linnavalituse L- ja M kaotati, loodi sealsamas L- ja M juurde kaks spetsialisti ja üks vanemspetsialisti ametikoht ning vabanes teine vanemametniku ametkoht (kus enne töötas samuti XXXX haridusega isik). Seega, kui eeldada kaebaja väidete õigsust, siis oli samas struktuuriüksuses vabu ametikohti, millele oleks kaebaja saanud ATS § 116 lg 3 alusel kandideerida. Teenistusest vabastamise käskkirjast ei nähtu vähimaidki põhjendusi, miks neid ametikohti M. Antonovile ei pakutud. Kui isiku koondamisel ei ole talle pakutud teisi vabu ametikohti vastavalt ATS § 116 lg-le 3, on isiku koondamine õigusvastane ning kuulub tühistamisele.

11. Samuti on M. Antonovi kaebuses osundatud sellele, et Narva Linnavolikogu 17. mai 2012. a otsusega nr 68 oli muudetud linna ametiasutuste struktuuri ja Narva Linnakantseleis loodi viie ametikohaga juriidiline teenistus. M. Antonovi kinnitusel oleksid seal saanud teenistusse asuda kõik linnavalitsuse erinevates ametiasutustes töötanud XXXXd ning kaebaja koondamiseks vajadus puudus.

Kui eeldada nende andmete tõelevastavust, siis ei ole välistatud, et sellises olukorras oleks tulnud enne koondamist kontrollida ametniku üleviimise võimalusi.

Ametniku üleviimist reguleerib ATS § 471. ATS § 471 lg 1 sätestab, et kui tegevusvaldkonna ja ülesannete üleminekul teise riigi ametiasutusse või sama kohaliku omavalitsuse teise ametiasutusse viiakse tegevusvaldkonna ja ülesannetega seotud ametikohtadel teenistuses olevad ametnikud, kelle ametikoha eesmärk, põhifunktsioonid, nõutav erialane ettevalmistus ja teenistuse paikkond ei muutu ning ametipalk ja käesoleva seaduse alusel makstavad lisatasud ei vähene, üle teise riigi ametiasutusse või sama kohaliku omavalitsuse teise ametiasutusse. ATS § 471 lg 2 sätestab, et „Kui üleviimisel teise riigi ametiasutusse või sama kohaliku omavalitsuse teise ametiasutusse muutuvad üleviidava ametikoha eesmärk, põhifunktsioonid, nõutav erialane ettevalmistus, teenistuse paikkond, väheneb ametipalk või vähenevad käesoleva seaduse alusel makstavad lisatasud, võib ametniku üle viia üksnes tema kirjalikul nõusolekul. Ametniku mittenõustumisel vabastatakse ta teenistusest käesoleva seaduse § 116 lõike 1 alusel koondamise tõttu hiljemalt kalendripäevast, mis vahetult eelneb teise riigi ametiasutusse või sama kohaliku omavalitsuse teise ametiasutusse üleviimiseks määratud kuupäevale.“

Eeltoodud regulatsioonist tuleneb, et kui kohalikus omavalitsusüksuses viiakse ühe struktuuriüksuse funktsioonid üle teise struktuuriüksusesse, siis viiakse vastavalt teisele ametikohale üle ka ametnikud. Kui üleviimisega kaasneb teenistustingimuste muutusi, on üleviimise eelduseks ametniku nõusolek. Alles siis, kui nende võimaluste järgi toimida ei saa, on võimalik ametniku koondamine.

Nii, nagu ei nähtu M. Antonovi teenistusest vabastamise käskkirjast talle teise ametikoha pakkumist ega sellekohaseid kaalutlusi, ei nähtu käskkirjast ka mingeid kaalutlusi seoses teise ametiasutusse üleviimise võimalustega. Kui ametnik koondati koheselt ilma, et oleks kaalutud tema üleviimist ja pakutud talle selleks võimalust, võib koondamine olla õigusvastane. Üleviimisest hoidumine võib olla õigusvastane hoolimata sellest, et linnakantseleis XXXXde ametikohtade loomine toimus mõnevõrra varem (17. mai 2012 otsusega) kui L- ja M XXXX ametikoha kaotamine (28. juuni 2012. otsusega). Mõlemad otsused võttis vastu üks ja sama haldusorgan (linnavolikogu) ning niivõrd lühikese ajavahemiku puhul pidanuks ta arvestama oma järgnevate otsustega.

12. Lisaks on kaebaja esitanud väite, et tema teenistusest vabastamine abilinnapea poolt oli õigusvastane pädevuse ületamise tõttu, kuna ATS § 112 ja § 20 lg 1 järgi pidanuks tema teenistusest vabastama ametiasutuse juht ehk L- ja M direktor.

13. Ei vastuses esialgse õiguskaitse taotlusele ega vastuses määruskaebusele ei ole vastustaja

M. Antonovi neid väiteid ümber lükanud ega neile vastu vaielnud. Seetõttu on ringkonnakohtul praeguses menetlusstaadiumis ja praegu kohtutele esitatud materjalide pinnalt tõsine kahtlus, et M. Antonovi koondamine võis olla õigusvastane ja kaebus on seega põhjendatud.

Ringkonnakohtu arvates on niisuguses olukorras põhjendatud esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamine ja Narva Linnavalitsuse 13. juuli 2012. a käskkirja nr 126-k kehtivuse peatamine, vältimaks kaebuse esitajale negatiivsete tagajärgede tekkimist kohtumenetluse ajaks olukorras, kus kaebus võib suure tõenäosusega rahuldamisele kuuluda.

Kaebuse perspektiivikus kaalub ringkonnakohtu hinnangul üles nii avaliku huvi linnavalitsuse efektiivse toimimise vastu kui ka selle, et kaebajale negatiivsete tagajärgede tekkimine kaebaja kirjeldatud intensiivsusastmes pole vältimatu. Ringkonnakohus märgib siinkohal, et hoolimata sellest, et kaebaja ametisse naasmine võib tekitada segadust linnavalitsuse töös, on linnavalitsusel endal võimalik seda segadust minimeerida.

14. Ringkonnakohus märgib samuti, et vastustajal on igal ajal võimalik kaebaja väited ümber lükata. Kui sellega seoses muutub kaebuse rahuldamine vähem tõenäoliseks, on vastustajal võimalik taotleda ka esialgse õiguskaitse määruse tühistamist HKMS § 253 lg 1 järgi.

15. Seoses vastustaja seisukohaga, et kaebaja koondamise tingis Narva Linnavolikogu 28. juuni 2012. a otsus nr 94 „Narva ametiasutuste struktuuri ja teenistujate koosseisude kinnitamine“, märgib ringkonnakohus, et M. Antonovi teenistusest vabastamine toimus 13. juuli 2012. a käskkirjaga nr 126-k ning seega on selle käskkirja kehtivuse peatamisel M. Antonovi teenistussuhe linnavalitsusega jätkuv.

Ringkonnakohus möönab, et teenistusest vabastamise käskkirja kehtivuse peatamisel ja linnavolikogu 13. juuli 2012. a otsus nr 94 kehtivuse jätkumisel tekib mõnevõrra vastuoluline olukord, kuna kaebaja ametikohta otseselt ette ei nähta. Teisalt ei pea ringkonnakohus linnavolikogu otsuse peatamist käesolevas asjas siiski võimalikuks, kuna see akt ei ole praeguse vaidluse esemeks, vaid on kaebaja poolt vaidlustatud iseseisva haldusasja raames.

Seoses linnavolikogu 28. juuni 2012. a otsuse vaidlustamisega osundab ringkonnakohus veel järgnevale. Riigikohtu halduskolleegium on leidnud, et teatud juhtudel on võimalik vaidlustada ka kohaliku omavalitsuse volikogu poolt antud siseakti, millega muudetakse kohaliku omavalitsuse ametiasutuse hallatava asutuse struktuuri. See ei ole võimalik küll siis, kui selline siseakt põhjustas töölepingu lõpetamise, kuna tööõiguslikud vaidlused ei allu halduskohtule (RKHKo 3-3-1-16-07, p 12). Kuid käesolevas asjas ei ole tegemist tööõigusliku vaidlusega, vaid avalikust teenistusest tuleneva vaidlusega, mistõttu võib ringkonnakohtu arvates olla praeguses olukorras niisugune siseakt vaidlustav, kui see on teenistusalase vaidluse lahendamiseks vältimatult vajalik.

16. M. Antonov on viidanud, et linnavolikogu 28. juuni 2012. a otsuse on ta vaidlustanud eraldi haldusasjas. Ringkonnakohtu arvates maksab kaebajal kaaluda, kas põhjendatud võiks olla taotleda selle haldusasja liitmist praeguse haldusasjaga. Riigikohus on selgitanud, et kui töötaja koondamise põhjustas struktuurimuudatused kehtestanud siseakt, saab isik maakohtus esitada motiivid koondamise õigusvastasuse kohta ning kohus saab hinnata koondamise aluseid (RKHKo 3-3-1-16-07, p 12). Vastavalt võib halduskohtumenetluses olla põhjendatud lahendada üheskoos kaebused teenistusest vabastamise käskkirja ja struktuurimuudatused kehtestanud otsuse peale, kui kaebaja õiguste tõhusaks kaitseks ei piisa üksnes teenistusest vabastamise käskkirja vaidlustamisest.

17. Samuti rõhutab ringkonnakohus, et teenistusalastes vaidlustes võib, eriti juhul, kui kaebus paistab olevat pigem põhjendatud, olla vastustajal mõistlik kaaluda kaebajaga kompromisslahenduse leidmist vastavalt HKMS §-le 154.

18. Eeltoodust tulenevalt tuleb määruskaebus rahuldada. Ringkonnakohus kohaldab kaebaja taotluse alusel esialgset õiguskaitset ja peatab Narva Linnavalitsuse L- ja M 13. juuli 2012. a käskkirja nr 126-k kehtivuse. Vastavalt HKMS § 252 lg-le 3 jõustub esialgse õiguskaitse määrus selle teatavakstegemisel. Esialgse õiguskaitse kehtivus lõppeb vastavalt HKMS § 249 lg-s 4 sätestatule.

Maili Lokk Agu Timmi Einar Vene