2-10-27351/53 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr 2-10-27351

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Hiie Lindmets

Otsuse avalikult teatavaks-

tegemise aeg ja koht

20. september 2012, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-10-27351

Tsiviilasi

Swedbank Liising AS-i hagi Delyar Pärna vastu 12 409,92 euro

(194 172,98 krooni) nõudes

Tsiviilasja hind

11 591,96 eurot (181 374,74 krooni)

Menetlusosalised ja nende

esindajad

hageja Swedbank Liising AS (registrikood 10434248; asukoht

Liivalaia 8, 15039 Tallinn), esindaja Kadri Kõressaar, e-post

kadri.koressaar@swedbank.ee;

kostja Delyar Pärn (isikukood 38401122769; elukoht xxxx

Kohtuistungi toimumise aeg

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Swedbank Liising AS-i hagi Delyar Pärna vastu osaliselt.

2. Välja mõista Delyar Pärnalt Swedbank Liising AS-i kasuks 1052 (üks tuhat viiskümmend

kaks) eurot ja 16 senti.

3. Välja mõista Delyar Pärnalt Swedbank Liising AS-i kasuks viivis 7% põhinõudelt

1052,16 eurot alates 08.06.2010 kuni põhinõude täitmiseni.

4. Jätta poolte menetluskulud 12% ulatuses kostja kanda ja 88% ulatuses hageja kanda.

5. Käesoleva kohtuotsuse alusel Delyar Pärna kohustus on solidaarne Tartu Maakohtu

31.10.2011 kompromissi kinnitamise määruses Siim Vahhi ja Siim Vaardi kohustusega.

Otsus toimetada kätte menetlusosalistele.

Menetluskulude kindlaksmääramine

Menetlusosaline võib nõuda Tartu Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis

sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi

jõustumisest. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude

koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab avaldaja kinnitama, et ta ei ole

käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada.

Edasikaebamise kord

Pooled võivad esitada Tartu Ringkonnakohtule otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavakstegemisest.

Kui

apellant

soovib

asja

arutamist

kohtuistungil,

peab

ta

seda

apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses.

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema

2(9)

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse.

Hageja nõue ja põhjendused (tl 4-9)

Swedbank Liising AS (hageja, liisinguandja) ja Siim Vahhi (liisinguvõtja) sõlmisid 29.02.2008

järelmaksuga müügilepingu nr 0192373L, millega liisinguandja finantseeris sõiduauto BMW 730 D,

3.0 (liisinguese) liisinguvõtjale tulevikus omandamise võimaldamiseks vajalikku tehingut. Hageja

kohustus sõiduauto andma liisinguvõtja valdusse ja kasutusse ning viimane kohustus tasuma

hagejale lepingus sätestatud makseid (sh intressi) vastavalt maksegraafikule. Lepingust tulenevate

Siim Vahhi kohustuste nõuetekohase täitmise tagamiseks sõlmisid hageja ning Delyar Pärn (kostja,

käendaja) ja Siim Vaard (käendaja) 29.02.2008 käenduslepingud nr 0192373L, kus fikseeriti

käendaja rahalise vastutuse maksimumsumma 366 738 krooni. Hageja andis liisingueseme

liisinguvõtjale üle 29.02.2008. Kuna liisinguvõtja ei tasunud hagejale lepingujärgseid makseid

nõuetekohaselt, siis saatis hageja 17.06.2008 Siim Vahhile kirjaliku teatise lepingu ülesütlemise

kohta, paludes tasuda kogunenud võlgnevus 14 päeva jooksul ja hoiatades, et võlgnevuse tasumata

jätmisel öeldakse leping erakorraliselt üles, mille tulemusena tuleb liisinguvõtjal sõiduauto

tagastada. 17.06.2008 teavitas hageja Delyar Pärna, et liisinguvõtja ei ole lepingust tulenevaid

kohustusi nõuetekohaselt täitnud ja palus kostjal võlgnevuse tasuda käenduslepingu alusel.

Samasisuline teavitus saadeti 04.08.2008 Siim Vaardile. Kuna keegi lepingujärgset võlgnevust

hagejale ei tasunud, ütles hageja lepingu erakorraliselt üles. Lepingu ülesütlemisel ostja süülise

käitumise tõttu on ostja kohustatud hüvitama liisingufirmale kõik põhjendatud kulud, mida firma

kannab seoses lepingu ülesütlemisega. Samuti on ostja kohustatud viivitamatult andma

liisingufirmale üle vara valduse. Hoolimata vara valduse kohesest üleandmise kohustusest taastati

vara valdus 16.09.2008 ja hageja tasus vara valduse taastamise eest OÜ-le Reeborn 4720 krooni.

Vara tagastamisel tuvastati järgmised puudused: vasakpoolsel tagaspoileri osal kriimtäke,

vasakpoolsel esiveljel tugevam kriimdefekt, vasakpoolse esitule pesur defektiga. Sõiduk toodi

treileriga, tal puudusid numbrimärgid ja dokumendid, teostamata oli tehniline ülevaatus. Hageja

müüs sõiduauto 166 250 krooni (ilma käibemaksuta) eest, olles vara realiseerimisel tasunud AS-

le Saksa Auto müügieelse tehnilise ülevaatuse eest 555 krooni, AS-le United Motors remondikulude

eest 34 173,10 krooni ja AS-le Saksa Auto sõiduki realiseerimise tasu 8313 krooni. Vara

realiseerimisest

saadu

(166 250 krooni)

ei

katnud

hageja

lepingust

tulenevat

nõuet

(360 422,98 krooni) Siim Vahhi vastu, mistõttu saatis hageja 08.06.2009 põhivõlgnikule ja

käendajatele teatise hüvitamisele kuuluva summa 194 172,98 krooni tasumiseks 14 päeva jooksul.

Kuna keegi võlgnevust ei tasunud, siis nõuab hageja põhivõlgnikult ja käendajatelt solidaarselt

194 172,98 krooni (12 409,92 euro) väljamõistmist koos lisanduva viivisega seadusjärgses määras

alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni.

Hageja on esitanud oma nõude põhjendamiseks kohtule koopiad 29.02.2008 järelmaksuga

müügilepingust nr 0192373L koos maksegraafiku ja lepingu üldtingimustega, 29.02.2008

liisingueseme üleandmise-vastuvõtu aktist, 29.02.2008 käenduslepingutest nr 0192373L, hageja

poolt Siim Vahhile saadetud arvetest, 17.06.2008 Siim Vahhile saadetud teatisest lepingute

ülesütlemise kohta koos väljastusteatega, 17.06.2008 Delyar Pärnale saadetud nõudest koos

väljastusteatega, 04.08.2008 Siim Vaardile saadetud nõudest koos väljastusteatega, 16.09.2008 vara

üleandmise-vastuvõtmise aktist, OÜ Reeborn arvest, 19.09.2008 vara üleandmise-vastuvõtmise

aktist, 09.04.2009 müügilepingust, Saksa Auto AS arvest, AS United Motors arvest, Saksa Auto AS

arvest, 10.07.2009 õiendist vara müügi ja nõude arvestuse kohta ning 08.06.2009 kostjatele saadetud

kirjadest koos nõude kalkulatsiooni ja väljastusteadetega (tl 10-46).

Kostja vastus hagile (tl 124-129)

Kostja ei vaidlusta asjaolu, et hageja ja põhivõlgnik sõlmisid 29.02.2008 järelmaksuga

müügilepingu, mille täitmist tagasid samal päeval sõlmitud käenduslepingud. Kostja sai 26.06.2008

kätte hageja 17.06.2008 nõude võlgnevuse tasumiseks, kuid kostjal puudusid vahendid nõude

rahuldamiseks. Kostja ei vaidle vastu, et liisinguleping on ülesütlemise tõttu lõppenud, kuid kostjale

ei ole lepingu erakorralisest ülesütlemisest teatatud, samuti ei ole kostja kätte saanud hageja

3(9)

08.06.2009 teadet liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise kohta selle esitamise järgselt ja sellest

tulenevat nõuet 194 172,98 krooni. Kostja märgib, et ei nõustu hageja nõuetega. Kostja on

seisukohal, et auto tagastusteenuse ja muude kulude tasumise nõue on põhjendamatu ja tõendamata.

Kostja hinnangul on väär hageja väide, et vara valdus taastati 16.09.2008, sest sõiduauto

remontimiseks esitati tellimus AS-le United Motors 02.09.2008 ja arve remondikulude tasumiseks

väljastati hagejale 03.09.2008. Seega sai hageja vara kätte enne sõiduki remonti andmist. Kostja

arvates ei olnud vajadust peale remonti toimetada sõidukorras autot Tartust Tallinnasse

puksiirteenuse abil (treileriga), mistõttu ei ole põhjendatud arvestada veokulu 4720 krooni kostja

kohustusena. Pealegi on võimalik panna sõiduk müüki ka Tartus. Kostjale on arusaamatu sõiduki

spidomeetri näitude vahe 926 km – 03.09.2008 remondi arvel 219 559 km ja 16.09.2008 vara

üleandmise-vastuvõtmise aktil 220 485 km. Kostja arvates oli auto remondi ajal ja peale seda ilmselt

kolmandate isikute kasutuses ja kuna liisinguvõtjaga vara üleandmise dokumente vormistatud ei ole,

sh auto tehniliste ega väliste defektide kohta, siis ei ole autol esinenud puuduste tekkimises

tõendatud liisinguvõtja süü ja vastutus. Põhjendamatu on nõuda kostjalt müügiteenuse hüvitamist,

kuna nõude arvestuse aluseks tuleb võtta auto väärtus selle tagastamise ajal, mitte selle müügiga

seotud kulud või tulem. Hageja nõude suuruse lõpliku suuruse kindlakstegemiseks tuleb kõrvutada

tasumata väljaostumaksed (auto jääkmaksumus) auto jääkväärtusega. Hageja on nõude

kalkulatsioonis toonud auto jääkväärtuseks 285 881,69 krooni. Tasumata väljaostumaksed

moodustavad maksegraafiku kohaselt 285 881,77 krooni ja debitoorne võlgnevus moodustab

34 066,20 krooni. Auto osteti 29.02.2008 liisingumaksumusega (turuhind) 340 944,73 krooni ja

kostja hinnangul ei ole auto väärtus langenud selle tagastamisel rohkem kui 5%, so

17 047,25 krooni, mistõttu on põhjendatud arvestada auto jääkväärtuseks 323 897,50 krooni

(340 944,73 – 17 047,25) 285 881,69 krooni asemel. Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue

põhjendamatu. Debitoorse võlgnevuse kohustuse täitmisest järelejääv rahasumma 3949 krooni

(285 881,77 + 34 066,20 – 323 897,50), mis moodustab 252,42 eurot, on asjas kohane hagejal tasuda

liisinguvõtjale. Kostja palub hagi jätta rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Hageja vastus kostja vastuväidetele (tl 157-159, 171-175)

Hageja selgitab, et liisinguvõtja ei tagastanud hagejale autot vastavalt liisingulepingus kokkulepitule,

mistõttu oli hageja sunnitud valduse taastamiseks kasutama tagastusteenust, sealjuures oli vaja

kasutada auto transportimiseks puksiirteenust. Kuna hageja põhitegevuseks ei ole sõiduautode

tagastamisega tegelemine, siis puudub hagejal selleks vajalik personal, aga ka tehnilised vahendid.

Seetõttu on hageja sõlminud vastava teenuse osutamise lepingu äriühinguga, kelle põhitegevuseks on

sõiduautode tagastusteenus. Teenuse sisseostmine tagab korrektse asjaajamise ja eelkõige kulude

kokkuhoiu. Kuivõrd liisinguvõtja jättis teenindusse viidud liisingueseme remonti, siis oli hageja

sunnitud sõiduki kättesaamiseks tasuma liisinguvõtja eest remondiarve, vastasel juhul ei oleks

hagejale sõidukit antud. Arve tasuti 09.09.2008 ja pärast seda andis hageja käsundi vara

tagastusteenust pakkuvale äriühingule, kelle töö tulemusena sai hageja vara valduse 16.09.2008.

Seega on ebaõige kostja väide, et sõiduki valdus oli juba enne lepingu ülesütlemist hagejale üle

läinud. Hageja hinnangul on kõik kostja vastuväited tagastusteenuse kasutamisele ning tehtud

kuludele

seoses

tagastusteenuse

(sh

puksiirteenuse)

kasutamisega

eeltoodust

tulenevalt

põhjendamatud ja tõendamata. Liisinguese suunati müüki 03.10.2008 hinnaga 20 132,17 eurot.

Sõidukile tehti seitse allahindlust, kuna ostjat ei leidunud. Müüki suunamine ning allahindluste

tegemine nähtub hageja programmi overman.ee väljavõtetest. Liisinguese võõrandati 09.04.2009

hinnaga 166 250 krooni (10 625,31 eurot). Hageja on oma nõude arvestamisel võtnud aluseks

liisingueseme võõrandamisest saadud summa, kuna hageja hinnangul on tegemist eseme turuhinnaga

ning hageja tegi kõik endast oleneva, et saavutada liisingueseme võõrandamisel parim ja kiireim

tulemus. Hageja peab vajalikuks märkida, et liisingueseme müügihind ja selle väärtus on omavahel

tihedalt seotud mõisted. Eseme väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Turuhind

on tegelik hind, mida eseme eest saadakse. Seega juhul, kui eseme müük toimub vabaturu

tingimustes ja läbipaistvalt, selgub konkreetse eseme turuhind ehk väärtus eseme võõrandamisel.

Arvestades liisinguesemeks olnud sõiduauto seisukorda (lisaks AS United Motors poolt tehtud

remonttöödele oli liisinguesemel täiendavaid puudusi) ei olnud liisingueset võimalik võõrandada

4(9)

kõrgema hinnaga ning müügihind on turuhind. Lisaks tuli hagejal tasuda auto müügieelse tehnilise

ülevaatuse eest ja sõiduki realiseerimise tasu. Tegemist on põhjendatud kuludega, mida hagejal tuli

kanda ning mille tasumise kohustus on kostjal kui käendajal. Hageja on seisukohal, et

liisingulepingust ja käenduslepingutest tulenev nõue on tõendatud ja põhjendatud. Hageja jääb oma

nõude juurde, kuid arvestades asjaolu, et Siim Vahhi ja Siim Vaard täidavad kohtulikku kokkulepet,

olles tasunud võlgnevuse katteks 3476 eurot, palub hageja kostjalt välja mõista 8933,50 eurot ja

alates hagi esitamisest lisanduva viivise seadusjärgses määras. Menetluskulud palub hageja jätta

kostja kanda.

Hageja lisas vastusele koopia programmi overman.ee väljavõtetest, Saksa Auto AS pakkumisest

nr 268946 ja müügikuulutusest portaalis auto24.ee (tl 177-180).

Kostja seisukoht hageja vastuse osas (tl 187-195)

Kostja märgib, et temale ei olnud lepingu erakorralisest ülesütlemisest teatatud ja seega oli temale

teadmata eseme valduse üleandmise kohustuse tekkimine. Eelnevat arvestades on põhjendamatu

nõuda kostjalt vara tagastamisega tekkinud kulude hüvitamist. Hageja on nõustunud sellega, et Siim

Vahhi andis 02.09.2008 sõiduki remonti ja hagejale väljastati 03.09.2008 remondikulude eest

tasumiseks arve. Seega on Siim Vahhi 03.09.2008 seisuga nõustunud liisingueseme valduse

üleandmisega hagejale. Kuna hagejal oli võimalik otsene valdus asja üle saada koheselt 03.09.2008,

siis tuleb lugeda sõiduki valdus liisinguvõtja poolt hagejale üleantuks ja hageja poolt vastuvõetuks

AS United Motors Tartu esinduse asukohas 03.09.2008. Hageja poolt remondikulude arve tasumise

näol on tegemist sõiduki valduse saamisega seotud erikuluga. Asjaolu, et hageja tellitud esindaja

(Reeborn OÜ) läks sõidukile järele ja koostas üleandmise-vastuvõtmise akti alles 16.09.2008, ei

tõenda hagejal valduse saamist sellest kuupäevast. Hageja ei ole selgitanud, mis on tinginud sõiduki

täiendava läbisõidu 926 km peale sõiduki remonti andmist ehk ajal, kui sõiduk ei olnud enam Siim

Vahhi valduses. Kostja arvates ei ole hageja tõendanud, et sõidukil esinevad puudused olid tekkinud

sõiduki liisinguvõtja valduses oleku ajal. Pealegi on sõiduki remondikulud arvestatavad sõiduki

väärtuses selle tagastamise hetkel ja ei kuulu veelkordselt arvestamisele. Kostja hinnangul ei ole

põhjendatud ka vara tagastuskulude nõue seoses sõiduki toimetamisega Tallinnasse. Hagejal ei olnud

selleks vajadust, kuna hagejal on esindus Tartus, samuti on Tartus hulgaliselt võimalusi vara

realiseerimiseks. Kuskilt ei tulene, et sõiduk oleks tulnud toimetada Tallinnasse. Seega on hageja

saanud vara valduse Tartus, so asukohas, kuhu selle toimetas Siim Vahhi ja valduse ülevõtmisega

(sõiduki tagastamisega) kulu ei tekkinud. Hageja poolt tagasisaadud vara enda suva kohaselt ükskõik

millisesse teise asukohta viimisega seostuv kulu ei ole kulu, mida kostja peaks hagejale hüvitama.

Lisaks on kostja hinnangul tagastusteenuse kulu 4720 krooni ebamõistlikult suur. Kostja on

seisukohal, et ka müügikulu on teadaolevalt Tartus madalam kui Tallinnas ja seetõttu on

põhjendatud hüvitada hagejale müügikulu 50% ulatuses, so 3522,25 krooni ehk 225,11 eurot. Kostja

ei nõustu hageja väitega, et eseme turuhind ehk selle väärtus selgub eseme võõrandamisel. Kostja

jääb enda juurde selles, et liisingulepingust tuleneva nõude suuruse arvestamisel tuleb lähtuda

liisingueseme väärtusest selle liisinguandjale tagastamise hetkel, mitte selle hilisemast müügihinnast.

Vastupidine müügitingimus on liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav ja tühine. Hageja väitel

suunati sõiduauto müüki 03.10.2008 hinnaga 20 132,17 eurot, kusjuures hagejale oli müügihinna

määramisel teada sõiduki tegelik tehniline seisund, millest järeldub, et hageja oli seejuures

arvestanud sõidukil esinevate puudustega. Kostja hinnangul on põhjendatud lugeda nimetatud

summa sõiduauto väärtuseks selle tagastamise hetkel. Tegemist oli 2003. aastal toodetud autoga,

mille Siim Vahhi liisis 29.02.2008 ostuhinnaga 21 790,62 eurot ja mis oli Siim Vahhi kasutuses ja

valduses ainult pool aastat. Asjaolu, et sõiduk müüdi üle poole aasta hiljem, ei anna alust hinnata

sõiduki väärtuseks selle tagastamise hetkel müümisel saadud müügihinda. Kostja arvates on hageja

lubamatult pannud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, samas kui

viimane ei saanud mõjutada müügiprotsessi. Hageja ei ole tõendanud müügihinna alandamise

õiguspärast käitumist, kusjuures põhivõlgnikku ja käendajaid ei teavitatud müügihinna alandamisest.

Kostja leiab, et asjakohane on lugeda sõiduki kuue kuu kasutamise järgselt sõiduki hinna languseks

1658,87 eurot (21 790,62 – 20 132,17). Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue põhjendatud summas

37 900,73 krooni (360 422,98 – 4000 – 3522,25 – 315 000) ehk 2422,30 eurot. Mis puudutab hageja

5(9)

viivisenõuet, siis on põhjendatud jätta see kostja vastu rahuldamata, kuna hageja ei teatanud kostjale

liisingulepingu ühepoolsest lõpetamisest, sõiduki tagastamise kohustuse tekkimisest, sõiduki müüki

panemisest ega nõudest liisinguvõtja ja kostja vastu enne hagi esitamist. Tagaseljaotsuse tegemisel

on kohus piiranud viivisenõuet põhinõude suurusega ja kostja taotleb viivise vähendamist.

Arvestades hageja kinnitusega, et kompromissi alusel on nõude katteks laekunud 3476 eurot, on

võlgnevus 2422,30 eurot hagejale tasutud. Enammakstud summa võiks lugeda viivisenõude katteks

ning kokkuvõttes tuleks hageja nõue lugeda rahuldatuks.

23.05.2012 ja 15.08.2012 kohtuistung (tl 166, 210-211)

Hageja lepingulise esindaja selgituse kohaselt jääb hageja oma nõude juurde. Kuna 3476 eurot on

nõudest tasutud, siis on hageja nõue kostja vastu 8933,50 eurot. Samas on täna uus

kompromissijärgne maksetähtpäev. Hageja täpsustab oma nõude üle ja on nõus jätkama asja edasise

arutamisega kirjalikus menetluses.

Kostja lepingulise esindaja selgituse kohaselt jääb kostja hagi vastustes esitatud seisukohtade ja

vastuväidete juurde. Lähtuda tuleb auto väärtusest tagastamise hetkel ja kostja hinnangul oli see

20 132,17 eurot. Hageja müüs auto alla turuväärtuse. Kostja on nõus, et hageja täpsustab oma nõude

ja et asja edasine lahendamine toimub kirjalikus menetluses.

Hagi täpsustus (tl 215-216)

Võlgnevuse katteks on laekunud 3706 eurot ja seega on hageja nõue 21.08.2012 seisuga kostja vastu

8703,92 eurot (12 409,92 – 3706). Hageja palub nimetatud summa kostjalt välja mõista koos

lisanduva viivisega. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Kostja vastus hageja täpsustatud nõudele (tl 219-221)

Kostja jääb kõigi oma varem esitatud sisuliste vastuväidete juurde ega nõustu hageja nõudega.

Kostja hinnangul on oluline arvestada vaidluse lahendamisel ka hinnaga, millega sõiduauto

29.02.2008 liisingusse võeti, sest tegemist on sõiduki turuväärtusega liisingusse võtmise hetkel.

Kostja palub hagi jätta rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kohtu põhjendused ja menetluskulude jaotus

1. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lg 1 alusel lahendab kohus tsiviilasja kirjalikus

menetluses.

2. Hageja nõuab kostjalt käenduslepingu alusel järelmaksuga müügilepingu nr 0192373L

ülesütlemise tõttu tekkinud võlgnevuse ja viivise väljamõistmist. 21.08.2012 seisuga on hageja nõue

kostja vastu 8703,92 eurot (tl 215-216). Kostja vaidleb hagile vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

3. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:

- hageja ja Siim Vahhi vahel sõlmiti 29.02.2008 järelmaksuga müügileping nr 0192373L (tl 10-11),

mille osadeks on maksegraafik (tl 12), järelmaksuga müügilepingu üldtingimused (tl 13-15) ja lisa

nr 1 lepingu eseme üleandmise-vastuvõtmise kohta (tl 16);

-

lepingu

esemeks

oli

sõiduauto

BMW 730 D,

3.0

maksumusega

21 790,34 eurot

(340 944,73 krooni);

- hageja ning kostja ja Siim Vaardi vahel sõlmiti 29.02.2008 käenduslepingud nr 0192373L (tl 17-

18), millega käendajad võtsid endale kohustuse tagada solidaarselt Siim Vahhiga järelmaksuga

müügilepingust tulenevate põhivõlgniku kohustuste täitmine, kumbki käendaja mitte rohkem kui

23 438,83 euro (366 738 krooni) ulatuses;

- põhivõlgnik rikkus oma lepingulisi kohustusi (tl 19-25), mistõttu saatis hageja 17.06.2008 kostjale

võlgnevuse tasumiseks nõude (tl 28), mille kostja sai kätte 26.06.2008 (tl 29), jättes hageja nõude

täitmata;

- järelmaksuga müügileping on hageja poolt üles öeldud;

- pärast lepingu ülesütlemist jäi sõiduauto hageja omandisse;

- sõiduauto jääkmaksumus (sõiduauto omandamiseks tehtud hüvitamata kulutused ilma intressita) oli

lepingu

ülesütlemise

ajal

18 271,17 eurot

(285 881,69 krooni)

ja

debitoorne

võlgnevus

6(9)

(põhivõlgnikule väljastatud arvete alusel tasumata osamaksed, intress ja volikirja kinnitamise tasu)

2177,23 eurot (34 066,20 krooni) (tl 40);

- sõiduauto suunati hageja poolt 03.10.2008 müüki alghinnaga 20 132,17 eurot (315 000 krooni) ja

hageja alandas enne sõiduauto müüki selle hinda seitse korda (tl 177-178);

- sõiduauto realiseeriti 09.04.2009 10 625,31 euro (166 250 krooni) eest (tl 36).

4. Vaidlusalune järelmaksuga müügileping vastab võlaõigusseaduse (VÕS) § 361 järgsetele

liisingulepingu tunnustele. Nimetatud sätte kohaselt kohustub liisingulepinguga liisinguandja

omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle

liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu.

Eeltoodust tulenevalt kohalduvad vaidlusaluse järelmaksuga müügilepingu ülesütlemisele ka

liisingulepingu ülesütlemise tagajärjed, mis on sätestatud VÕS §-s 367.

5. Hagi on esitatud järelmaksuga müügilepingu üldtingimuste p 7.3 ja VÕS § 367 alusel.

Üldtingimuste p 7.3 kohaselt kui liisingfirma ütleb lepingu üles ostja süülise käitumise tõttu, on ostja

kohustatud hüvitama liisingfirmale kõik põhjendatud kulud, mida liisingfirma kannab seoses lepingu

ülesütlemisega. VÕS § 367 lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja

hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige

liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud

juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg-s 1 nimetatud kulude kindlakstegemisel lähtutakse

liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse

maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud

kulutustega (VÕS § 367 lg 2). Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt kui liisinguese jääb pärast

liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb VÕS § 367 lg-s 1 nimetatud kulutuste

hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale

tagastamise hetkel. VÕS § 367 lg 4 näeb ette, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale

ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast

tulenevad asjaolud.

Hageja on arvestanud oma nõude kostja vastu sõiduki jääkmaksumuse ning enne ülesütlemist

võlgnetavate liisingumaksete ja ülesütlemisest tingitud lisakulude summana. Seejuures on hageja

lugenud sõiduki jääkmaksumuseks selle omandamiseks tehtud hüvitamata kulutusi. Selliselt vastab

hageja arvestus põhimõtteliselt VÕS § 367 lg-tele 1, 2 ja 4. Lähtudes VÕS § 367 lg-st 3 tuleb hageja

nõude lõpliku suuruse kindlakstegemiseks kõrvutada tema poolt sõiduki omandamiseks tehtud (ja

liisingumaksetega katmata) kulud sõiduki väärtusega hagejale tagastamise ajal.

Pooled vaidlevad eelkõige selle üle, milline oli liisingueseme väärtus selle hagejale tagastamise

hetkel. Hageja on seisukohal, et sõiduauto turuväärtus selgus müügiprotsessi käigus ja seetõttu tuleb

liisingueseme turuväärtuseks selle tagastamise hetkel pidada hilisemat müügihinda, so

10 625,31 eurot. Hageja arvates toimus sõiduauto müük vabaturu tingimustes ja läbipaistvalt ning

hageja tegi kõik endast oleneva, et saavutada liisingueseme võõrandamisel parim ja kiireim tulemus.

Kostja lähtub liisingueseme väärtuse määramisel selle müükipaneku hinnast 03.10.2008 seisuga, so

summast 20 132,17 eurot.

Riigikohus on leidnud (3-2-1-33-08 p 18), et kuigi VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhinduda

liisingueseme väärtusest, sõltumata võõrandamisest, on siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka

liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei

erine oluliselt (hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest) eseme turuhinnast ning liisinguandjal

on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel

võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Lubatuks ei saa aga pidada kokkulepet, mis paneb

tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa

mõjutada müügiprotsessi.

Üldtingimuste p 3.7 kohaselt kui liisingfirma, tuginedes lepingu üldtingimuste VII osa punktidele,

ütleb lepingu üles ning võõrandab eseme, on ostja kohustatud hüvitama liisingfirmale eseme

võõrandamisest tekkinud kahjud (st eseme võõrandamisest saadud summa ja ostja poolt

liisingfirmale eseme omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe) ja kulud (sh eseme

7(9)

valduse üle võtmine, eseme hoidmine, eseme müügikõlbulikuks seadmine). Üldtingimuste p 7.4.1

järgi kui eseme võõrandamisest saadav summa ei kata kõiki ostja poolt liisingfirmale tasumisele

kuuluvaid summasid, on ostja kohustatud viivitamatult tasuma liisingfirmale puudujääva osa. Seega

erinevalt VÕS § 367 lg-st 3 nähtub hageja tüüptingimustest, et liisinguvõtja kohustus hüvitada

kahju/puudujääv osa on sõltuvuses ainult eseme võõrandamisest tekkinud kahjust/saadavast

summast. Riigikohus on korduvalt leidnud, et vastupidine tüüptingimus, mille järgi ei võetaks

liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse

või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses, on liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav ja seega

VÕS § 42 lg 1 järgi tühine (3-2-1-33-08 p 17 ja 3-2-1-52-11 p 15). Kohus leiab, et hageja

üldtingimuste p-d 3.7 ja 7.4.1 on tüüptingimustena vastavas osas teist poolt ebamõistlikult

kahjustavad ja seega tühised, mistõttu tuleb hageja hüvitusnõude arvestamisel lähtuda VÕS § 367

lg 3 järgi sõiduki väärtusest selle tagastamise ajal.

Kohtule ei ole esitatud sõiduauto hindamisakti selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Samas nähtub

asja materjalidest, et liisinguese suunati hageja poolt müüki 03.10.2008 alghinnaga 20 132,17 eurot

(ilma käibemaksuta) (tl 177). Eelnevalt oli auto remonditud United Motors AS-s (tl 38), samuti oli

teostatud müügieelne tehniline ülevaatus Saksa Auto AS-s (tl 37). Hagejale kui liisinguandjale olid

teada sõiduautol fikseeritud puudused (tl 32, 35) selle üleandmisel hagejale, aga ka täiendavate

remonttööde vajadus vastavalt Saksa Auto AS pakkumisele (tl 179). Eeltoodust tulenevalt on hageja

kohtu hinnangul arvestanud ja hinnanud konkreetse auto seisundit, mh selle väärtust vähendada

võivaid defekte ja väärtust suurendavaid asjaolusid. Eelduslikult on hageja sõiduauto müüki pannud

turuhinnaga. Hageja ise ei ole kohtumenetluses väitnud, et sõiduauto tegelik väärtus oli selle temale

tagastamise ajal madalam 20 132,17 eurost (müüki pandud hinnast). Hageja on esitanud kohtule

liisingueseme müügiprotseduuri kinnitava programmi overman.ee väljavõtted (tl 177, 178), millest

nähtub, et esialgset müügihinda alandati seitsmel korral. Asjas puuduvad andmed, et hageja oleks

põhivõlgnikku ja käendajaid teavitanud liisingueseme võõrandamisprotsessist ja müügihinna

alandamisest. Riigikohus on asunud seisukohale (3-2-1-77-08 p 16), et määratud hinnast ja selle

alandamisest tuleb teavitada ka liisinguvõtjat (ja käendajaid), et need teaksid määratud hinnaga

arvestada ja saaksid soovi korral liisingueseme müümisel aktiivselt osaleda. Kuna hageja oma

teavitamiskohustust täitnud ei ole, siis tuleneb eeltoodust, et hageja on müügiprotseduuri rikkunud ja

et kostjat ei ole müügiprotseduuri kaasatud. Ainuüksi liisinguvõtja ja käendajate teadlikkus asjaolust,

et pärast liisingueseme tagastamist kuulub see võõrandamisele, ei taga põhivõlgnikule ja

käendajatele müügiprotsessis osalemise võimalust, rääkimata müügi kontrollimise ja mõjutamise

võimalusest. Kui liisinguandja võtab vara vastu ilma seda hindamata ja liisinguvõtjat ning

käendajaid hinnast teavitamata, siis ta võtab sellega enda kanda vara turuhinna tõendamiskoormise

ja riski, et võimalik müügikahju võib jääda tema kanda. Kohus leiab, et olukorras, kus hageja ei ole

tõendanud, et ta suunas sõiduauto algselt müüki keskmisest turuhinnast madalama hinnaga, tuleb

sõiduki väärtuse määramisel VÕS § 367 lg 3 kontekstis käesolevas asjas lähtuda sõiduki müüki

suunamisel fikseeritud väärtusest. Kostja on nimetatuga nõustunud. Eeltoodud põhjendustest

tulenevalt tuvastab kohus sõiduauto turuväärtusena selle tagastamise hetkel 20 132,17 eurot.

6. VÕS § 367 lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud

lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud.

Sarnane regulatsioon sisaldub ka üldtingimuste p-s 3.7.

Hageja nõuab kostjalt lepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulude, so vara tagastamise ja

realiseerimise

kulude,

väljamõistmist

summas

2586,83 eurot

(40 475,09 krooni)

(ilma

käibemaksuta). Hageja on vara realiseerimisel tasunud AS-le Saksa Auto müügieelse tehnilise

ülevaatuse eest 555 krooni (tl 37 ja pöördel), AS-le United Motors remondikulude eest

34 173,10 krooni (tl 38 ja pöördel), OÜ-le Reeborn vara tagastusteenusena 4720 krooni (tl 33-34) ja

AS-le Saksa Auto sõiduki realiseerimise tasu 8313 krooni (tl 39 ja pöördel). Kostja on hageja

lisakuludele vastu vaielnud, välja arvatud müügieelse tehnilise ülevaatuse kuludele, mis ilma

käibemaksuta moodustavad 470,34 krooni ehk 30,06 eurot (tl 37). Seega on kostja hageja lisakulud

nimetatud osas ja ulatuses omaks võtnud TsMS § 231 lg 4 mõttes.

8(9)

Mis puudutab hageja kantud remondikulusid, siis on Riigikohus leidnud (3-2-1-52-11 p 17), et

remondikulud ei ole VÕS § 367 lg 4 mõttes ülesütlemisest tingitud lisakuludeks. VÕS § 367 lg 3

kohaselt arvestatakse liisinguandja nõude suuruse arvutamisel liisingueseme väärtust selle

liisinguandjale tagastamise hetkel. Kuivõrd liisingueseme remondivajadus mõjutab liisingueseme

väärtust, siis tuleb seda liisinguandja nõude suuruse arvutamisel arvestada VÕS § 367 lg 3 järgi.

Seega ei ole põhjendatud pidada remondikulu hüvitatavaks VÕS § 367 lg 4 alusel, kuna sellisel juhul

arvestataks auto remondivajadust liisinguandja nõude suuruse arvutamisel topelt. Eeltoodust

lähtudes tuleb hagi remondikulude (ilma käibemaksuta 28 960,26 krooni ehk 1850,90 eurot)

hüvitamise nõude osas jätta rahuldamata.

Samas on Riigikohus leidnud, et liisingueseme tagastamisega (valduse taastamisega) seotud kulud ja

müügikulud võivad olla ülesütlemisest tingitud lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Eelnenu ei

tähenda aga seda, et nimetatud kulud ei peaks olema VÕS § 367 lg 4 mõttes mõistlikult põhjendatud

(3-2-1-112-06 p 9, 11).

Vaidlust ei ole selles, et lepingu ülesütlemise põhjustasid liisinguvõtjast tulenevad asjaolud.

Üldtingimuste p 7.5 järgi kohustus ostja lepingu ülesütlemisel viivitamatult eseme valduse üle

andma liisingfirma volitatud esindajale, vastavalt liisingfirma poolt kehtestatud tähtajal ja korras.

Kohtu hinnangul ei saa Siim Vahhi poolt sõiduauto 02.09.2008 remonti viimist ja sinna jätmist

pidada üldtingimuste p 7.5 kohaseks täitmiseks nagu on leidnud kostja. Kostja vastuväited, et tema

ei teadnud, millal ja kuhu tuli auto tagastada, ei tingi hagi selles osas rahuldamata jätmist. Kohus

märgib, et liisinguandja tegevus on üldjuhul suunatud liisinguesemeks olnud ja lepingu ülesütlemise

tõttu liisinguandjale tagastatud sõidukite võõrandamisele. Võõrandamistegevusega tekkivad kulud –

vajadus sõiduki transportimiseks kõrgema hinna saamiseks ühest kohast teise nii juhul, kui seda teeb

liisinguandja ise, kui ka siis, kui liisinguandja kasutab selleks teenust – on lisakulud VÕS § 367 lg 4

mõttes. Kohtu arvates ei saa hageja temale tagastusteenust osutavale firmale käsundit andes ette

määrata, kuidas tuleb sõiduk transportida hageja näidatud kohta, mistõttu ei ole kohtul alust pidada

liisingueseme tagastamisega seotud kulu ebamõistlikuks või põhjendamatuks. Kohus on seisukohal,

et olukorras, kus sõidukil puudusid numbrimärgid ja dokumendid ning teostamata oli tehniline

ülevaatus, oli põhjendatud ja vajalik puksiirteenuse kasutamine. Eeltoodut arvestades on kostjalt

hageja kasuks tagastuskulude katteks väljamõistmisele kuuluvaks summaks 255,65 eurot

(4000 krooni) ilma käibemaksuta.

Kostja on vaielnud vastu müügikulu suurusele 7044,49 krooni ilma käibemaksuta, leides, et

müügikulu on teadaolevalt Tartus madalam kui Tallinnas ja seetõttu on põhjendatud hüvitada

hagejale müügikulu 50% ulatuses, so 3522,25 krooni ehk 225,11 eurot. Kohus kostja antud

seisukohaga ei nõustu. Kohtu hinnangul ei ole tegemist üldtuntud asjaoluga (Tartus on sõiduautode

müügikulu poole väiksem kui Tallinnas), mis vabastaks kostja selle asjaolu tõendamisest. Kostjal

tuli müügikulude ebamõistlikule suurusele tugines esitada vastavad tõendid (erinevate ettevõtjate

hinnad sõiduautode sisseostetava müügiteenuse kasutamise korral, et kohus saanuks lähtuda

madalama hinnaga teenusest ja seega ka madalamatest müügikuludest), kuid kostja seda teinud ei

ole. Liisinguese müüdi hinnaga 166 250 krooni ja seejuures on müügiteenuse eest tasutud

8313 krooni, mis teeb teenustasuks 5%. Kohtu hinnangul ei saa sellist tasu pidada ülemäära kõrgeks

ja tavapärast tasu ületavaks, mistõttu on hageja nõue müügikulu osas põhjendatud 7044,49 krooni

ehk 450,22 euro ulatuses ilma käibemaksuta.

Eeltoodud

kohtu

põhjendusi

arvestades

on

hageja

lisakuluks

kokku

735,93 eurot

(30,06 + 255,65 + 450,22).

7. Käenduslepingu kohaselt võtab käendaja kohustatu rahalisi kohustusi kui enda kohustusi (VÕS

§ 142 lg 1 ja § 145 lg 1, 2). Kohtu põhjendustest tulenevalt on lepingust tulenev nõue kokku

21 184,33 eurot (vara jääkmaksumus 18 271,17 eurot, debitoorne võlgnevus 2177,23 eurot ning vara

tagastamise ja realiseerimise kulud 735,93 eurot), millest tuleb maha arvata sõiduauto väärtus selle

liisinguandjale tagastamise hetkel 20 132,17 eurot ja seega on hageja nõue katmata 1052,16 euro

ulatuses (21 184,33 – 20 132,17). Nimetatud summa kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele.

9(9)

8. VÕS § 101 lg 1 p 6 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise

kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Hageja on palunud mõista kostjalt välja viivise

seadusjärgses määras põhinõudest alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Kostja on

taotlenud nii viivise vähendamist kui hageja viivisenõude rahuldamata jätmist.

VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda

võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse

protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär,

loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus märgib, et seadusjärgne

viivisemäär on rakendatav üksnes juhul, kui pooled ei ole lepingus viivisemäära kokku leppinud.

Antud juhul on järelmaksuga müügilepingu p-s 5.1 kokku lepitud viivisemäär 7% aastas (väiksem

kui seadusjärgne määr), mistõttu on põhjendamatu hageja nõue kostjatelt seda määra ületavas

määras viivise väljamõistmiseks.

TsMS § 367 esimese lause järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et

taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist

kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude

täitmiseni.

Kostja on taotlenud viivise vähendamist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel. VÕS § 162 lg 1 kohaselt

kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks

kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse

täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku

seisundit. Nimetatud sättest lähtudes peab viivis olema eelkõige ebamõistlikult suur. Antud juhul ei

ole viivis 7% aastas ebamõistlikult suur, vaid tegemist on mõistlikus suuruses viivisega ning seetõttu

puudub alus selle vähendamiseks.

Kohus on seisukohal, et hageja viivise nõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kohus märgib,

et viivise põhieesmärgiks on rahalise kohustuse täitmise rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju

sissenõudmise lihtsustamine ja lisaks kahju hüvitamise nõude realiseerimise lihtsustamisele ka

võlgniku sundimine oma kohustuse täitmisele. Reeglina ei saa viivis tagada võlausaldaja muud huvi.

Viivise rakendumine on sõltunud kostjast enesest (lepingu mittekohane täitmine) ning seetõttu on

põhjendatud mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis 7% aastas põhinõudelt 1052,16 eurot alates

08.06.2010 (hagi kohtusse esitamise aeg) kuni põhinõude täitmiseni.

9. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus kokkuvõttes käesoleva otsusega hageja kasuks väljamõistmisele

kuuluvaks summaks 1052,16 eurot. Lisaks mõistab kohus kostjalt välja lisanduva viivise 7% aastas

alates 08.06.2010 kuni põhinõude 1052,16 euro täitmiseni.

10. TsMS § 173 lg 1 näeb ette, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 163 lg 1 kohaselt

hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota

menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või

osaliselt poolte endi kanda. Kohus on hagi osalist rahuldamist arvestades (kohus rahuldas

8703,92 euro suuruse nõude 1052,16 euro ulatuses) seisukohal, et poolte menetluskulud tuleb 12%

ulatuses jätta kostja ja 88% ulatuses hageja kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kohtunik