3-11-2649/38 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

3-11-2649

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna halduskohus

Kohtukoosseis Hurma Kiviloo

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. september 2012. a, Tallinn

Haldusasja number 3-11-2649

Haldusasi A.K.’i kaebus Kaitseväe Mereväebaasi baasikaitsekompanii ülema poolt 14.10.2011 määratud distsiplinaarkaristuse (kaks lisatoimkonda) määramise õigusvastasuse kindlakstegemiseks

Asja läbivaatamise kuupäev kirjalik menetlus

Menetlusosalised kaebuse esitaja A.K. vastustaja Kaitseväe Mereväebaas

RESOLUTSIOON

1. Jätta A.K.’i kaebus täielikult rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 19.09.2012,

esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna ringkonnakohtule (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus (HKMS § 114, § 187 lg 4). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD

1. Kaitseväe Mereväebaasi baasikaitsekompanii ülem leitnant (edaspidi ltn) Rait Luks määras baasikaitsekompanii ajateenijale madrus A.K.ile 14.10.2011 avalikult suuliselt distsiplinaarkaristuse kaks lisatoimkonda käsu mittetäitmise eest. Käsu mittetäitmine seisnes 10.10.2011 baasikaitsekompanii hommikuse rivistuse ajal Eesti lipu heiskamisel Eesti Vabariigi hümni laulmisest keeldumises.

2. 11.11.2011 esitas A.K. Tallinna halduskohtule kaebuse Kaitseväe Mereväebaasi baasikaitsekompanii ülema poolt talle 14.10.2011 määratud distsiplinaarkaristuse – kaks lisatoimkonda - kehtetuks tunnistamiseks. Alternatiivse nõudena palub A.K., kui kohus jätab tühistamisnõude rahuldamata, tuvastada haldusakti õigusvastasus ning haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 55 lg 2 alusel kirjaliku haldusakti väljastamisest keeldumise toimingu õigusvastasus /tl 1-2, 17/.

3. 10.01.2012 määrusega kohus võttis menetlusse A.K.’i kaebuse Kaitseväe Mereväebaasi baasikaitsekompanii ülema poolt 14.10.2011 määratud distsiplinaarkaristuse (kaks lisatoimkonda) määramise õigusvastasuse kindlakstegemiseks ning 14.05.2012 määrusega kohus määras lahendada kaebus kirjalikus menetluses /tl 20-21, 55-56/.

4. 14.02.2012 esitas vastustaja kaebuse kohta kirjaliku seletuse /tl 28-31/. Pooled on esitanud ka oma täiendavad seisukohad ja selgitused /tl 36-38, 52-54/.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja A.K. leiab, et karistus on õigusvastane põhjusel, et ta ei ole distsipliinirikkumist toime pannud. Kaebajale on suuliselt selgitatud, et talle määrati karistus selle eest, et ta keeldus täitmast korraldust laulda riigihümni. Hommikul oli rivistatud terve kompanii, kasarmukorrapidaja tuli ette ja kell 8.00 andis käsu ”Allüksused valvel! Lipule vaat! Lippurid heisake lipp!”. Lippurid hakkasid lippu heiskama, ülejäänud laulma. Kui kaebaja ütles kasarmukorrapidajale, et Vabariigi Valitsuse 14.12.1998 määrusega nr 273 kinnitatud kaitseväe sisemäärustikus (edaspidi sisemäärustik) on Eesti riigihümni laulmine ettenähtud õhtuti ja selle jaoks on ettenähtud teine käsk ”Kompanii, Eesti riigihümni laulmiseks - valvel!” (§ 331) ning hommikune lipu heiskamine peab toimuma vastavalt pataljoniülema käskkirjale (§ 312), siis öeldi talle, et ta peab laulma ja see on käsk ning küsiti, kas ta sai aru. Kaebaja ei saanud aru, miks peab laulma hümni, kui see ei ole sisemäärustikus kirjas, ning vastas, et ei saanud. Sellest vastusest sai kasarmukorrapidaja aru valesti, et kaebaja keeldub hümni laulmast. Kaebaja ei ole hümni laulmisest keeldunud, vaid ütles et ei saanud põhjendusest aru. Karistuse määramisel ei antud kaebajale võimalust esitada karistamise kohta vastuväiteid. HMS § 40 kohaselt peab andma võimaluse esitada vastuväiteid. Kaebajalt oli küsitud alguses seletuskiri, kuid siis ei olnud muid tõendeid ja ta ei teadnud ka seda, mille eest ja mis alusel teda kavatsetakse karistada. Sellepärast ei saanud ta esitada ka vastuväiteid ega ennast kaitsta. Distsiplinaarkaristus kaks lisatoimkonda tehti talle teatavaks

14.10.11 rivistusel kompaniiülema ltn Rait Luksi poolt, kuid käskkirja ei olnud kirjalikult antud. Kaebaja on vastavalt HMS § 55 lg-le 2 taotlenud suulise haldusakti kirjalikku vormistamist, kuid ei ole distsiplinaarkaristuse kohta kirjalikku otsust saanud. Seetõttu ei ole tal võimalik karistuse otsust kaebusele lisada ega ka täpsemaid sisulisi põhjendusi ega vastuväiteid karistuse osas esitada.

Alternatiivse nõudena palub A.K., kui kohus jätab tühistamisnõude rahuldamata, tuvastada haldusakti õigusvastasus ning HMS § 55 lg 2 alusel kirjaliku haldusakti väljastamisest keeldumise toimingu õigusvastasus. Õigusvastasuse tuvastamise põhjendatud huvi seisneb kavatsuses esitada tulevikus kahju hüvitamise nõue õigusvastase karistusega rikutud au ja hea nimele tekitatud kahju hüvitamiseks. Kuna kaebuse esitaja on veel suveni 2012.a ajateenistuses, siis on kaebajal põhjendatud huvi karistuse õigusvastsuse tuvastamisel kohtu poolt on kaebuse esitajal võimalus taotleda karistuse kustutamist. Kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu või puudumine mõjutab kaebuse esitaja teenistuskäiku (ergutamist, edutamist) ning kehtiv distsiplinaarkaristus on raskendav asjaolu edasistes distsiplinaarmenetlustes.

Vastustaja Kaitsevägi (Mereväebaas) leiab, et distsiplinaarkaristus määrati madrus A.K.ile õiguspäraselt ning palub jätta tema kaebus rahuldamata järgmistel asjaoludel: Mereväebaasi baasikaitsekompanii asutamisest alates toimub igal päeval kompanii hommikune rivistus koos Eesti Vabariigi hümni laulmisega. Samal ajal heisatakse Eesti lipp. Rivistuse ajal annab kompanii korrapidaja käsklused (käsu): „Allüksused valvel! Lipule vaat! Lippurid, heisake lipp! Eesti Vabariigi hümni laulmist alga!”. Baasikaitsekompanii hommikusel rivistusel toimuv teenitava Eesti Vabariigi auks riigi hümni laulmine kaitseväelaste poolt on igati patriootiline ja kehtivate õigusaktide nõudeid mitteeirav tegevus.

Madrus A.K. tunnistab oma 10.10.2011 antud seletuskirjas, et eiras samal päeval hommikusel rivistusel kompanii korrapidaja käsku hümni laulmiseks ning ei täitnud seda. Oma käitumist põhjendab A.K. asjaoluga, et korrapidajal ei olnud õiguslikku alust seda (hümni laulmist) tema käest nõuda, kuna sisemäärustikus on hümni laulmine ette nähtud pärast õhtust loendust. Samuti leiab ta, et on sõjaväes, aga mitte kooris ja laulmine ei mõjuta mingil moel tema sõjalist väljaõpet sõja olukorraks /tl 32/. Madrus A.K.i käsu eiramine, keeldumine hümni laulmisest, ei olnud 10.10.2011 esmakordne.

Baasikaitsekompanii baasikaitserühma jaoülem nooremmaat Otto Zeiger esitas 03.10.2011 baasikaitsekompanii ülem ltn R. Luksile seletuskirja (ettekande), millest nähtub, et madrus K. keeldub hommikuti rivistusel ja lippude heiskamisel hümni laulmast. N-maat Zeigeri seletuskirja kohaselt K. viimase kinnitusel teab hümni sõnu, kuid ei laula. Üheks K.i argumendiks on see, et temasse pole vaja mingit patriootlikkust süstida nõudes temalt hümni laulmist /tl 33/. Seega on keeldumise puhul eeldatavalt tegemist A.K.i poolt teadliku tegevusega, mis ei ole tingitud oskamatusest.

Osundades Kaitseväe korralduse seaduse (edaspidi KKS) § 29 lg 1 ja 7 sätetele märgib vastustaja, et hommikuse rivistuse viib läbi kompanii korrapidaja, kelle käsud on rivistusel osalevatele kaitseväelastele täitmiseks kohustuslikud. Viitega Kaitseväe distsiplinaarseaduse (edaspidi KDS) §-le 5 ja sisemäärustiku p-le 4 nendi vastustaja, et madrus A.K. on andnud tegevteenistusse astumisel kaitseväeteenistuse seaduse (edaspidi KVTS) § 8 lõikes 3 sätestatud Eesti kaitseväelase tõotuse ning on muuhulgas tõotanud „/…/, pidada kinni kaitseväe distsipliinist ning täpselt ja vastuvaidlematult täita kõiki oma kohustusi, pidades meeles, et vastasel korral seadus mind rangelt karistab.“.

Korduvalt eirates ning mitte täites hommikusel rivistusel kompanii korrapidaja antud käsku, on madrus A.K. patustanud tema enda antud tõotuse vastu. Samuti on A.K. korduvalt ja teadlikult rikkunud KKS § 29 lg 7, KDS § 5 ning sisemäärustiku p 4 nõudeid. KDS § 8 lg 1 kohaselt on kaitseväelase distsiplinaarsüütegu seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide või teenistuskohustustega ettenähtud nõuete süüline täitmata jätmine või nende mittekohane täitmine. Madrus A.K.i süüline käitumine seisneb kaitseväedistsipliini eiramises ning käsu korduvas mittetäitmises.

Osundades KDS § 9 lg-s 1 sätestatule selgitav kaitsevägi, et Mereväebaasi baasikaitsekompanii ajateenijale madrus A.K.ile määrati 14.10.2011 distsiplinaarkaristusena KDS § 15 lg 2 p 2 sätestatud kaks lisatoimkonda. Vastavalt KDS § 17 lg 5 ja § 52 lg 3 määrati karistus avalikult suuliselt. KDS § 30 lg 1 p 2 kohaselt on lisatoimkond distsiplinaarkaristusena kohaldatav ajateenistuses oleva sõduri suhtes. Karistuse määrajaks oli baasikaitsekompanii ülem ltn R. Luks, kellel on vastav õigus tulenevalt KDS § 39 p 1. Enne karistuse määramist anti vastavalt KDS § 47 lg 3 A.K.ile võimalus selgitada oma käitumist.

Temalt nõuti peale süüteo toimepanemist vastavalt kaitseväe distsiplinaarmäärustiku punktile 204.1 kirjalikku selgitust, mille A.K. 10.10.2011 omakäeliselt ka andis. Oma kaebuses heidab A.K. ette, et karistuse määramisel ei antud talle võimalust esitada karistuse kohta vastuväiteid vastavalt HMS §-le 40. Kaebaja on jätnud tähelepanuta asjaolu, et karistuse määramisel võeti aluseks kehtiv KDS, mis ei näe karistuse määramisel ette kohustust anda karistatavale võimalust esitamaks arvamusi või vastuväiteid. Seega on karistuse määramisel igati järgitud HMS § 40 lg 3 p 7, mille kohaselt võib haldusmenetluse läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata muudel seaduses sätestatud juhtudel.

Kaebuse esitaja väidab, et ei ole saanud karistuse määramise käskkirja, kuigi on taotlenud suulise haldusakti kirjalikku vormistamist. Karistuse määranud ülemale ega Mereväebaasi staabile ei ole laekunud ühtegi kaebaja vastavasisulist taotlust. Seega on kaebuse esitaja A. K. kaebuses esitanud tõele mittevastavaid andmeid. Samuti on Kaitsevägi vastustajana seisukohal, et kaebuse esitajal puudub põhjendatud huvi, et taotleda suulises vormis määratud karistuse kirjalikku vormistamist. 14.10.2011 määratud distsiplinaarkaristus kanti madrus A.

K.i kaitseväelase ergutuste ja distsiplinaarkaristuste arvestuse lehele /tl 34/. Määratud kaks lisatoimkonda täitis distsiplinaarkorras mõjutatu 21.10.2011 ja 23.10.2011. Peale toimkondade täitmist on veebel Sepp märkinud A.K.i kaitseväelase ergutuste ja distsiplinaarkaristuste arvestuse lehele karistuse kustutamise lahtrisse sissekande „24.10.2011. Toimkonnad tehtud“. Sisuliselt tähendab see, et määratud karistus on täide viidud. Kaitsevägi tunnistab, et nimetatud kanne nimetatud kohas ei ole täiesti asjakohane ja selle tulemusena on tekkinud arusaamatus ning võinud tekkida ekslik mulje, et 14.10.2011 määratud karistus on kustutatud.

Samas kinnitab Kaitsevägi, et ei ole 18.11.2011 vastuses kohtunõudele esitanud teadlikult tegelikkusele mittevastavaid andmeid nagu väidab kaebuse esitaja oma 28.12.2011 vastuses kohtumäärusele. Kuna A.K.ile karistuse määramisest ei ole möödunud ühte aastat (KDS § 56 lg 1) ning karistust ei ole kustutatud vastavalt KDS § 56 lg-le 2, siis on karistus endiselt kehtiv. Seega võib kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu mõjutada kaebuse esitaja edasist teenistuskäiku ning olla raskendavaks asjaoluks edasistes distsiplinaarmenetlustes, nagu on märkinud kaebuse esitaja oma 28.12.2011 vastuses kohtumäärusele.

Kaitseväele jääb arusaamatuks kaebuse esitaja eelpool nimetatud viimane viide. Kas seda mõista kui kaebuse esitaja võimalikku valmisolekut ka edaspidi mitte alluda kaitseväedistsipliinile. Siiski on olemas KDS § 56 lg 2 sätestatud võimalus, et madrus A.K.il igati püüdliku ja kohusetundliku teenistuse korral määratud karistus ennetähtaegselt kustutatakse. Kaitsevägi vastustajana leiab, et madrus A.K. on 10.10.2011 (ning varem) eirates saadud käsku jätnud käsu täitmata, olles sellega pannud toime kaitseväedistsipliini rikkumise.

Distsiplinaarkaristus on A.K.ile määratud õiguspäraselt nii sisuliselt kui ka vormiliselt.

Kaebuse esitaja täiendavad seisukohad Vastuses tunnistab Mereväebaas, et valetas oma 18.11.2011 vastuses kohtule, et kaebajale määratud karistus on kustunud 24.10.2011 (vastustaja ise väidab, et ei saanud ise enda koostatud dokumentidest ega kehtivatest õigusaktidest aru ning seetõttu ei esitanud valeandmeid kohtule teadlikult), võttis omaks selle, et määratud distsiplinaarkaristus kehtib, ning selles küsimuses poolte vahel enam vaidlust ei ole. Samas sisaldab vastustaja vastus valesid faktiväiteid ning õiguslikke väiteid, millega kaebuse esitaja ei nõustu.

Kaebuse esitaja nõustub vastustajaga kaitseväedistsipliini osas (KDS § 5, sisemäärustiku p 4). Erinevalt vastustajast leiab kaebuse esitaja, et nendest sätetest tulenevalt kehtib kohustus alluda õigusaktidele kõigile kaitseväelastele, mitte ainult ajateenijatele, sh ei tohi kõrgem kaitseväelane anda õigusaktidega vastuolus olevat käsku ehk tema käsus avalduv tahe ei või olla selline, mis läheb vastuollu kaitseväeteenistust reguleerivate õigusaktidega. Samuti leiab kaebaja, et kaitseväelase kohustusest "teadlikult alluda kaitseväeteenistuse nõuetele" tuleneb, et kaitseväelane ei pea pimesi täitma iga käsku ning talle on kohustuslikud täitmiseks üksnes ülemate seaduslikud käsud, st käsud mis põhinevad seaduslikul alusel ja on kehtiva õigusega kooskõlas ning pimesi ebaseaduslikele käskudele allumine võib olla distsiplinaarvastutuse aluseks.

Nagu eelnevalt öeldud põhineb KDS § 5 kohaselt kaitseväedistsipliin õigusaktide täpsel täitmisel kõigi kaitseväelaste poolt. Sisemäärustiku p 331 kohaselt toimub kaitseväes hümni laulmine õhtuse loenduse ajal, seevastu kui p 315 kohaselt hommikuse loenduse ajal hümni ei laulda. Vastustaja 14.02.2012 vastuses kohtule kirjutatakse: "Mereväebaasi baasikaitsekompanii asutamisest alates toimub igal päeval kompanii hommikune rivistus koos Eesti Vabariigi hümni laulmisega. Samal ajal heisatakse Eesti lipp. Rivistuse ajal annab kompanii korrapidaja käsklused (käsu):

„Allüksused valvel! Lipule vaat! Lippurid, heisake lipp! Eesti Vabariigi hümni laulmist alga!”." Sellega deklareerib vastustaja, et nad teadlikult eiravad sisemäärustiku p 315 ja 331, peavad oma tavasid olulisemaks kehtivatest õigusaktidest ning kavatsevad ka edaspidi kaitseväe õigusaktide rikkumist jätkata. Sellina käitumine on vastuolus Eesti Vabariigi aluseks oleva õigusriigi põhimõttega (täidesaatva võimu allumise õigusaktidele) ja demokraatia põhimõttega (üldnormide kehtestamine rahva esinduskogu ja selle volitatud ministrite poolt).

Sellises olukorras pidi kaebuse esitaja valima, kas täita ülema ebaseaduslikku käsku ei eirata kaitseväedistsipliini või järgida kaitseväedistsipliini ja juhtida tähelepanu ülema käsu ebaseaduslikkusele. Selles olukorras otsustas kaebaja jääda kindlaks antud vandele järgida kaitseväe distsipliini ning juhtis ülema tähelepanu sellele, et Mereväebaasi tavad on vastuolus sisemäärustikuga. Sisuliselt karistas Mereväebaasi baasikaitsekompanii ülem kaebajat 14.10.2011 selle eest, et kaebaja jäi truuks antud vandele, kaitseväedistsipliinile ja Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale ning esitas vastuväiteid ebaseadusliku käsu suhtes.

Vastustaja see väide on ka vale, sest hommikuse rivistuse ajal ei ole antud korraldust "Eesti Vabariigi hümni laulmist alga!" Hommikusel rivistusel antakse korraldus: "Allüksused valvel! Lipule vaat! Lippurid, heisake lipp!". Vastustaja 14.02.2012 vastuses kohtule kirjutatakse: "Kaebuse esitaja väidab, et ei ole saanud karistuse määramise käskkirja, kuigi on taotlenud suulise haldusakti kirjalikku vormistamist. Karistuse määranud ülemale ega Mereväebaasi staabile ei ole laekunud ühtegi kaebaja vastavasisulist taotlust. Seega on kaebuse esitaja A.K. kaebuses esitanud tõele mittevastavaid andmeid.

Samuti on Kaitsevägi vastustajana seisukohal, et kaebuse esitajal puudub põhjendatud huvi, et taotleda suulises vormis määratud karistuse kirjalikku vormistamist.". Kaebuse esitaja esitas oktoober 2011 lõpus suulise taotluse käskkirja saamiseks ltn R. Luksile, kuid sellest keelduti. 04.11.2011 esitas kaebuse esitaja kirjaliku taotluse rühmavanem veebel

(vbl) Sulev Sepp'ale, milles palus väljastada karistuse määramise käskkirja kirjalikult /tl 39/, kuid S. Sepp vastas, et minule on karistus määratud suuliselt ning ei võtnud minu taotlust vastu. Pöördumise juures viibisid ning taotluse vastuvõtmisest keeldumise juures viibisid ajateenijad Š., A. ja S., kes lugesid vahetult pärast seda ka taotlust, mille vastuvõtmisest keelduti ning võivad anda keeldumise kohta kohtus ütlusi. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas distsiplinaarmenetluses on süüdistataval õigus olla ära kuulatud või mitte.

Vastustaja leiab: "Kaebaja on jätnud tähelepanuta asjaolu, et karistuse määramisel võeti aluseks kehtiv KDS, mis ei näe karistuse määramisel ette kohustust anda karistatavale võimalust esitamaks arvamusi või vastuväiteid. Seega on karistuse määramisel igati järgitud HMS § 40 lg 3 p 7, mille kohaselt võib haldusmenetluse läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata muudel seaduses sätestatud juhtudel." Kaebuse esitaja leiab, et distsiplinaarmenetluses on ärakuulamine oluline põhimõte, mille eesmärk on tagada kaitseõiguse teostamine ning mis tuleneb Eesti Vabariigi põhiseaduse § 14 sätestatud hea halduse põhimõttest ning on vastustajale kohustuslik sõltumata sellest, kas kaitseväe distsiplinaarseaduses on ärakuulamist selgesõnaliselt nimetatud või mitte.

Vastuse p-s 14 kirjutab vastustaja: "Kaitseväele jääb arusaamatuks kaebuse esitaja eelpool nimetatud viimane viide. Kas seda mõista kui kaebuse esitaja võimalikku valmisolekut ka edaspidi mitte alluda kaitseväedistsipliinile." Kaebuse esitaja leiab, et ta ei ole kaitseväedistsipliini rikkunud ning erinevalt vastustajast on kaebaja järginud täpselt kaitseväeteenistust reguleerivaid õigusakte ja järginud kaitseväe distsipliini. Vastustaja peaks kaaluma ebaseadusliku korralduse andnud ülemate karistamist. Vastustaja vastusest nähtub ja karistuse määramisele järgnevast käitumisest nähtub, et kaitsevägi kavatseb ka edaspidi rikkuda kehtivaid õigusakte ja ajateenijate õigusi.

Kindlasti ei ole kaebuse esitajal jaksu iga vastustaja toimepandud õigusrikkumist kohtus vaidlustada, kuid Eesti Vabariigi kodaniku ja tulevase riigiteenistujana kavatseb kaebuse esitaja ka edaspidi vaidlustada vastustaja poolt kaebuse esitaja suhtes antud õigusvastaseid haldusakte kohtus ning juhtida vastustaja tähelepanu kaitseväe toimimisel esinevatele õigusrikkumistele. Muus osas jääb kaebaja oma kaebuses toodud seisukohtade juurde.

Vastustaja täiendavad seisukohad 19.03.2012 vastulause p 1 teises lõigus „/…/ leiab kaebuse esitaja, et nendest sätetest tulenevalt kehtib kohustus alluda õigusaktidele kõigile kaitseväelastele, mitte ainult ajateenijatele, sh ei tohi kõrgem kaitseväelane anda õigusaktidega vastuolus olevat käsku /…/ et kaitseväelane ei pea pimesi täitma iga käsku ning talle on kohustuslikud täitmiseks üksnes ülemate seaduslikud käsud, st käsud mis põhinevad seaduslikul alusel ja on kehtiva õigusega kooskõlas ning pimesi ebaseaduslikele käskudele allumine võib olla distsiplinaarvastutuse aluseks.“ Vastustaja on seisukohal, et nõue (käsk) baasikaitsekompanii hommikusel rivistusel Eesti lipu heiskamise ajal laulda Eesti Vabariigi hümni ei ole vastuolus Eesti Vabariigis kehtivate õigusaktidega.

Kaebuse esitaja väide, et vastustaja (Mereväebaas) teadlikult eirab sisemäärustiku p 315 ja 331, on alusetu ja pahatahtlik. Mereväebaasis on hommikune rivistus (loendus) ühendatud Eesti lipu heiskamisega. Sisemäärustiku p-s 315 ei ole tõesti sätestatud, et toimub hümni laulmine. See ei anna kaebuse esitajale alust väita, et hümni laulmise nõue (käsk) oleks vastuolus kehtivate õigusaktidega. Kaitseväeteenistuses ei ole võimalik, et kõik ettetulevad teenistusolukorrad oleks reguleeritud määrustikega. Samas tuleb tunnistada, et sisemäärustik kehtib alates 01.01.1999 ning on mitmes osas nii öelda „ajale jalgu jäänud“.

Kaebuse esitaja kirjutab vastulause p 1 viimases lõigus: „Sellises olukorra pidi kaebuse esitaja valima, kas täita ülema ebaseaduslikku käsku ei eirata kaitseväedistsipliini või järgida kaitseväedistsipliini ja juhtida tähelepanu ülema käsu ebaseaduslikkusele“. Vastustaja seisukohalt on kaebuse esitaja väide meelevaldne, sest täitmiseks oli igati seaduspärane käsk, kuid kaebuse esitaja jättis selle täitmata (ning oli seda teinud ka varem). Seega ei täitnud kaebuse esitaja käsku ning rikkus kaitseväedistsipliini. Isegi juhul, kui lähtuda kaebuse esitaja väitest, et nõue (käsk) Eesti Vabariigi hümni laulmiseks ei ole õiguspärane, st tegemist on keelatud käsuga KKS § 34 lg 1 p 1 mõistes, ei täitnud kaebuse esitaja seadust ega järginud kaitseväedistsipliini.

KKS § 34 lg 1 p 1 kohaselt on keelatud anda käsku, mis on vastuolus seadusega. Samas KKS § 34 lg 2 sätestab üheselt, et keelatud käsu peab täitma. Kaebuse esitaja aga keeldus (korduvalt!) demonstratiivselt käsku täitmast. Juhis edasiseks käitumiseks peale käsu täitmist on antud KKS sama paragrahvi lõikes

3. Vastustaja on seisukohal, et kaebuse esitajat ei karistatud 14.10.2011 selle eest, et kaebaja jäi truuks antud vandele, kaitseväedistsipliinile ja Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale. Kuigi kaebuse esitaja taolise väite 19.03.2012 vastulauses esitab (vt p 1 viimane lause).

Vastustaja juhib tähelepanu asjaolule (vt ka p 1), et kaebuse esitajale määrati distsiplinaarkaristus peale seda, kui ta oli 10.10.2011 keeldunud täitmast käsku, mis oli antud isiklikult talle. Kuna karistuse määramiseks andis põhjuse kaebuse esitaja käitumine (keeldumine Eesti Vabariigi hümni laulmisest) ning personaalseid käske 10.10.2011 teistele ajateenijatele ei antud, siis asja lahendamisel tunnistajate ütlused ei oma tähtsust. Kaebuse esitajale määrati distsiplinaarkaristus kaks lisatoimkonda suuliselt 14.10.2011. Vastustaja on esitanud selgituse karistuse määramise vormi kohta 14.02.2012 vastuse punktides 10, 11, 12. Samuti põhjenduse, miks ei ole karistust vormistatud kirjalikult. Vastulauses 19.03.2012 p-s 3 väidab kaebuse esitaja, et esitas 04.11.2011 rühmavanem vbl S. Sepale taotluse, milles palus väljastada karistuse määramise käskkirja kirjalikult. Vastulausele on lisatud foto väidetavast taotlusest ning vastulauses esitatud taotlus tunnistajate ülekuulamiseks. Kaebuse esitaja 19.03.2011 vastulausele lisatud paberile pealkirjaga „Taotlus“ on kirjutatud kuupäev 04.11.11. Vastustaja kinnitab, et kaebuse esitajalt ei ole kõnesolevat taotlust laekunud. Vastustaja arvates ei ole kaebuse esitaja esitatud „taotluse“ foto kindel kinnitus selle kohta, et „taotlus“ oleks koostatud 04.11.2011 nagu väidetakse. Selle koostamine ja fotografeerimine võis toimuda igal ajal juba käimasoleva kaebuse menetlemise käigus. Kui kaebuse esitajal oleks see „taotlus“ olnud olemas juba 04.11.2011, siis tekib küsimus, miks seda ei esitatud juba koos kaebusega 11.11.2011 või koos vastusega kohtumäärusele 28.12.2011? Kuupäeva 04.11.11. kandvas „taotluses“ on kaebuse esitaja kirjutanud, et „taotlen käskkirja, millega mulle oli määratud ja 14.10.2011 teatavaks tehtud karistus, ehk kaks lisatoimkonda, koopia saamist“. Isegi juhul, kui taoline taotlus oleks laekunud, ei ole vastustaja hinnangul kaebuse esitaja väljendanud selgesõnalist tahet, et temale suuliselt määratud distsiplinaarkaristus vormistataks kirjalikult HMS § 55 lg 2 alusel. Koopiat on võimalik teha ja väljastada kirjalikust dokumendist. Kaebuse esitajale määrati distsiplinaarkaristus suuliselt kõiki vastavaid regulatsioone järgides.

KOHTU PÕHJENDUSED

1. Halduskohus vaatab A.K.i kaebuse läbi selles esitatud alternatiivnõude ja kaebaja hilisema täpsustuse kohaselt lõpliku nõude /tl 62/ alusel, kuna kaebajale 14.10.2011 rivistusel kompaniiülem ltn R. Luksi poolt määratud distsiplinaarkaristus on täide viidud 21. ja 23.11.2011 /tl 34/ ning kohtumenetluse kestel ja käesoleva kohtuotsuse koostamise ajaks on A.K.i ajateenistus kaitseväes lõppenud (lõppes 01.06.2012). Sealjuures kohus aktsepteerib A.K.i põhjendatud huvina väidetavalt õigusvastase karistuse määramisega kaebaja rikutud au ja hea nime taastamise/hüvitamise vajadust tulevikus.

2. Poolte seisukohtadest ja asja materjalidest nähtuvalt on käesoleva vaidluse kesksed küsimused, mille kohus peab lahendama: kas kaebaja pani 10.10.2011 toime talle süüks pandud distsiplinaarsüüteo ning kui vastus sellele küsimusele on jaatav, siis tuleb kohtul hinnata, kas selle eest distsiplinaarkaristuse määramine toimus seaduslikult (kas on järgitud pädevus-, menetlusja vorminõudeid). Samas kohus, analüüsinud ja hinnanud poolte kirjalikke seisukohti, asjakohaseid õigusnorme ning kõiki asjas kogutud muid tõendeid kogumis ja nende vastastikuses seoses, on seisukohal, et A.K.i kaebus on alusetu ja see ei kuulu rahuldamisele. Seejuures kohus nõustub põhimõtteliselt kaitseväe argumentatsiooniga, rõhutades eelkõige järgmist.

3. Vastavalt KDS §-le 5 kaitseväedistsipliin on seaduste, kaitseväes kehtivate määruste, neist alamate õigusaktidega ja käskudega kehtestatud teenistuskohustuste ning kaitseväe korra nõuete täpne täitmine kõigi kaitseväelaste poolt. Kaitseväedistsipliin põhineb ülemate käsuõigusel, distsiplinaarvõimul ja alluvate kohustusel täita ülemate seaduslikke käske ja korraldusi ning kaitseväelase teadlikul allumisel kaitseväeteenistuse nõuetele. Sisemäärustiku p

4 esimese lõike järgi kaitseväedistsipliin kohustab kõiki kaitseväelasi täpselt täitma õigusaktide ja käskude nõudeid. KKS § 29 lg 1 kohaselt käsk on ülema tahte väljendus suulises, kirjalikus või märguande vormis. Sama paragrahvi lõige 7 alusel käsu saaja on kohustatud vastuvaidlematult täitma saadud käsud. Käsu saaja on kohustatud täitma ka teenistusalased käsud, mille täitmise kohustus ei tulene tema ametikohast. KKS sätestab ka juhud, mil käsk on keelatud või tühine, ja niisuguste käskude andmise ja täitmise tagajärjed.

Kaebaja oma sõnul täitis tema poolt antud vannet ja kaitseväes kehtivaid õigusakte, kui keeldus vastustaja väidetavalt sisemäärustiku vastase käsu täitmisest. Kohus sellega ei nõustu. Üksnes tühist käsku ei pea täitma (KKS § 33 lg 3), kuid A.K. ei ole väitnud (ega kohus tuvastanud), et kasarmukorrapidaja käsk oleks vastanud tühise käsu tunnustele (KKS § 33 lg 1), ega ole kaebaja toiminud ka sama paragrahvi lõikes 4 toodud viisil. Kaebusest nähtuvalt A.K. peab talle hommikusel rivistusel antud käsku keelatud käsuks, pidades silmas ilmselt KKS § 34 lg 1 p-s 1 sätestatut, mille kohaselt keelatud on anda käsku, mis on vastuolus seadusega.

Kaebaja on jätnud aga tähelepanuta, et isegi juhul, kui saadud käsk tundus talle seadusvastane, sätestab KKS § 34 lg 2 sõnaselgelt: keelatud käsu peab täitma. Sama paragrahvi lg 3 kohustab aga keelatud käsu saamisest käsu saajat pärast käsu täitmist ette kandma oma vahetule ülemale. Kui keelatud käsu andis vahetu ülem, peab käsu saaja keelatud käsu saamisest ette kandma vahetu ülema ülemale. Kuna kaebaja on jätnud need nõuded (sh käsu) korduvalt täitmata, siis on ta kahtlemata pannud toime distsiplinaarsüüteo. Nimelt näeb KDS § 8 lg 1 ette, et kaitseväelase distsiplinaarsüütegu on seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide või teenistuskohustustega ettenähtud nõuete süüline täitmata jätmine või nende mittekohane täitmine.

Kohus rõhutab, et kuigi sisemäärustik tõepoolest ei näe ette hommikusel ülevaatusel ja riigilipu heiskamisel riigihümni laulmist, nagu see on ette nähtud õhtusel loendusel, ei olnud tegemist tühise käsuga ja seepärast niisuguse personaalselt talle antud käsu täitmata jätmiseks puudus õigustus. Täiendavalt peab kohus vajalikuks märkida, et asja materjalidest nähtuvalt oli kaebaja kursis, et praktikas on tavaks saanud hümni laulmine ka lipu heiskamise ajal, seetõttu ei olnud talle niisugune käsk ka üllatuseks. Kaebaja on ise kaebuses selgitanud, et „lippurid hakkasid lippu heiskama, ülejäänud laulma“.

Kaebaja aga teadlikult ei soovinud Eesti Vabariigi hümni laulda, see ilmneb selgelt nii tema enda 10.10.2011 seletuskirjast kui ka jaoülema 03.10.2011 seletuskirjast. Kohtu arvates on niisugune suhtumine Eesti Vabariigi kodanikult ja „tulevaselt riigiteenistujalt“ ning käsu „vastuolu seadusega“ kitsas ja üksnes grammatiline tõlgendamine üllatav, sest kuidas võiks kahjustada riigihümni laulmine koos teiste ajateenijatega selle riigi kodaniku põhiseaduslikke õigusi.

4. KDS § 9 lg 1 kohaselt kaitseväelane kannab toimepandud distsiplinaarsüüteo eest distsiplinaarvastutust, mis seisneb tema suhtes distsiplinaarkaristuse kohaldamises vastavalt tema poolt toime pandud süüteo laadile ja raskusele. Sama seaduse § 49 lg 1 sätestab, et ülem peab distsiplinaarkaristuse määrama õiglaselt ja erapooletult, lähtudes distsiplinaarsüüteo raskusest, teo ajenditest ja selle toimepannud kaitseväelase eelnevast teenistusest. Tulenevalt sama paragrahvi lg-st 9 distsiplinaarkaristuse määramisel peab ülem arvesse võtma distsiplinaarsüüteo laadi, süüdlase isikut, süü suurust ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, rahatrahvi või ametipalga vähendamise määramisel ka süüdlase majanduslikku olukorda.

Vastavalt KDS § 47 lõigetele 3 ja 4 enne distsiplinaarkaristuse määramist selgitatakse välja distsiplinaarsüüteo toimepanemise tehiolud ning distsiplinaarsüüteos süüdistatavale antakse enne karistuse määramist võimalus selgitada oma käitumist. Käesoleval juhul on puudus vajaduse ja kohustus viia läbi teenistuslikku juurdlust (KDS § 48 lg 1), kaebajale on antud enne karistuse määramist võimalus selgitada oma käitumise tagamaid. Arvestades rikkumise iseloomu ja ajavahemikku seletuse andmisest kuni otsuse teatavakstegemiseni puudus vajadus küsida kaebajalt veelkord arvamust. Antud juhul määras selleks KDS § 34 lg 1 p 5 ja § 39 alusel pädev ülem - kompaniiülem ltn

R. Luks – toimepandud distsiplinaarsüüteo eest karistuseks kaks lisatoimkonda, mis tehti kaebuse esitajale teatavaks 14.10.2011 rivistusel. Ajateenistuses oleva sõduri suhtes kohaldatavad distsiplinaarkaristused on sätestatud KDS §-s 30, sh lg 1 p 2 kohaselt on selleks ka lisatoimkond. Tulenevalt KDS § 17 lg-st 4 ühe distsiplinaarsüüteo eest võib määrata kuni viis lisatoimkonda, sama paragrahvi lg 5 alusel lisatoimkond määratakse avalikult suuliselt või käskkirjaga. Kohus leiab eelmärgitut arvestades, et kaebaja süüasja on menetletud ja talle on määratud distsiplinaarkaristus nimetatud eriseaduses ettenähtud korras. Kohus rõhutab, et lisatoimkonna määramiseks ajateenijale ei pidanud ülem vormistama käskkirja, vaid võis seda teha ka suuliselt. Mis puudutab kaebaja väidet, et ta olevat nõudnud distsiplinaarkaristuse kohta käskkirja vormistamist, siis selles osas märgib kohus järgmist. Esiteks ei tulene asjaomastest õigusaktidest, et ajateenijal oleks õigus nõuda, mis vormis talle lisatoimkonna määramine peaks toimuma, kui seadus jätab selleks ülemale valikuõiguse. Teiseks, isegi kui jätta kaitseväe argumendid väidetava 04.11.2011 taotluse usaldusväärsuse osas tähelepanuta (siiski kohus nõustub nendega) ja juhinduda HMS § 55 lg-st 2, ei ole tõendatud, et kaebaja oleks niisuguse taotluse vastustajale esitanud. Kõnealuse taotluse kohaselt soovis A.K. hoopis käskkirjast, millega talle oli määratud karistus, koopia saamist. Nagu eelnevalt öeldud, kaitseväel puudus iseenesest kohustus sellekohast käskkirja anda ja kuna Käskkirja ei vormistatud, siis ei saa kaitsevägi olematust käskkirjast ka koopiat anda. Seega õiguspärane distsiplinaarkaristuse määramine ei ole kuidagi saanud rikkuda kaebaja au ja head nime, pigem teeb seda kaebajapoolne oma eksimuse mitte tunnistada tahtmine.

5. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Et käesoleval juhul jääb A.K.i kaebus rahuldamata ning kaitsevägi ei ole seaduses ettenähtud korras kohtukulunõuet esitanud, kohus vastavalt HKMS § 109 lg-le 2 ja § 158 lg-le 5 leiab, et menetlusosaliste võimalikud menetluskulud peavad jääma nende enda kanda.

Hurma Kiviloo kohtunik