3-10-1398/114 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Virgo Saarmets, Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht 18.09.2012, Tallinn Haldusasja number 3-10-1398 Haldusasi

U. F. kaebus justiitsministri 26.05.2010 käskkirja nr 137- k osaliseks tühistamiseks Vaidlustatav lahend Tallinna Halduskohtu 20.04.2012 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus U. F. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja: U. F. Vastustaja: justiitsminister Kolmas isik: Kohtutäituriteja Pankrotihaldurite Koda

RESOLUTSIOON

1. Jätta U. F-i apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 20.04.2012 otsus haldusasjas nr 3-10-1398 muutmata.

2. Menetluskulud jätta U. F-i kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, so hiljemalt 18.10.2012, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul.

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Alates 01.01.2010 jõustunud advokatuuriseaduse (AdvS) § 41 lg 1 p 7 ja pankrotiseaduse (PankrS) § 57 lg 3 kohaselt on vandeadvokaat pädev tegutsema pankrotihaldurina üksnes juhul, kui ta on koja (kutsekogu) liige. PankrS § 57 lg 3 näeb ette, et vandeadvokaat ei pea haldurina tegutsemise õiguse saamiseks sooritama halduri eksamit ega läbima väljaõpet, vaid saab koja

3-10-1398

2(5) liikmeks kirjaliku avalduse alusel. Kohtutäiturite seaduse (KTS) § 108 lg 2 sätestab, et vandeadvokaat, kes soovib jätkata tegevust pankrotihaldurina, peab esitama Justiitsministeeriumile avalduse koja liikmeks astumiseks kahe kuu jooksul seaduse jõustumisest arvates (enne 01.03.2010). KTS § 108 lg 2 teise lause kohaselt, kui pankrotihaldur ei esita tähtaegselt avaldust koja liikmeks astumiseks, võtab justiitsminister isikult pankrotihaldurina tegutsemise õiguse. KTS § 110 lg 1 kohaselt võib vandeadvokaat, kes ei soovi koja liikmeks astuda, menetleda erandina lõpuni pankrotiasjad, milles ta on juba enne seaduse jõustumist (01.01.2010) halduriks nimetatud. KTS § 110 lg 2 kohustab isikut, kes on pankrotimenetluses nimetatud pankrotihalduriks või ajutiseks halduriks pärast 01.01.2010 ning kes ei esita enne 01.03.2010 koja liikmeks astumise avaldust, sellest kohtule teatama ning kohus vabastab seepeale pankrotihalduri PankrS §-s 68 sätestatud korras.

Kaebaja ettenähtud tähtajal avaldust Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja liikmeks astumiseks ei esitanud ning justiitsministri 26.05.2010 käskkirja nr 137-k p-ga 1 võeti teiste hulgas kaebajalt KTS § 108 lg 2 alusel pankrotihaldurina tegutsemise õigus. Käskkirja p 2 kohaselt võivad p-s 1 nimetatud isikud KTS § 110 alusel menetleda lõpuni pankrotiasjad, milles nad on halduriks nimetatud enne 01.01.2010. Käskkirja p 3 kohaselt peab p-s 1 nimetatud isik, kes on pankrotimenetluses nimetatud pankrotihalduriks pärast 01.01.2010, kohtule teatama, et tal ei ole pankrotihaldurina tegutsemise õigust, ning kohus vabastab pankrotihalduri PankrS §-s 68 sätestatud korras.

U. F. esitas avalduse Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja liikmeks saamiseks 30.06.2010 ning võeti koja liikmeks kutsekogu juhatuse 04.08.2010 otsuse nr 10 p-ga 3.

2. U. F. esitas 31.06.2010 halduskohtule kaebuse, taotledes justiitsministri 25.05.2010 käskkirja nr 137-k osalist tühistamist. Kaebuse põhiväited: 1) kuna kaebaja on advokatuuri liige alates 1999. a ning vandeadvokaat alates 2000. a, ei oma AdvS § 41 lg 1 p 7 muudatus kaebaja suhtes tagasiulatuvat mõju. Koja liikmeks mitteastumine ei saa muuta kaebajale antud kvalifikatsiooni ja pädevust. Käskkiri rikub kaebaja õigust tegutseda advokatuuriseadusest tulenevalt; 2) KTS § 108 lg 2 on vastuolus põhiseaduse §-ga 10. Kaebajal on õiguspärane ootus, et rakendatav seadus jääb kehtima; 3) vandeadvokaatidel puudub vajadus astuda veel ühe kutseühenduse liikmeks, kuna nende üle juba teostavad kontrolli advokatuuri juhatus ja justiitsminister. Samuti korraldab täiendõpet advokatuur. Kohustus astuda koja liikmeks piirab kaebaja kutsega seonduvat tegevust ning toob kaasa põhjendamatud varalised kohustused kas või liikmemaksu näol.

3. Justiitsminister palus jätta kaebuse rahuldamata, tuues esile järgmist: 1) käskkirja andmisel on lähtutud kehtivast õigusest. Seadusandja on kirjutanud ette selge käitumisreegli juhuks, kui isikud, kes soovivad tegutsed pankrotihaldurina, ei esita seaduses toodud tähtajaks Justiitsministeeriumile avaldust koja liikmeks astumiseks. Järelikult on käskkiri õiguspärane; 2) kaebaja tegevust tagasiulatuvalt ei piirata. KTS § 110 lg 1 võimaldab juba alustatud pankrotimenetlused lõpetada; 3) AdvS § 41 lg 1 p-st 7 tulenev pädevus tegutseda pankrotihaldurina ei tähenda, et kaebajal oleks kohustus selles valdkonnas praktiseerida. Vandeadvokaadi kutse tähendab siiski eelkõige tegutsemist õigusteenust osutava advokaadina. Vandeadvokaatidele pankrotihalduri ülesannete täitmise lubamine ilma erialase kutseeksami sooritamiseta näitab seadusandja usaldust nende vastu. Täiendava nõude, so koja liikmeks astumine, seadmine ei tähenda, et seadusandja ei pea vandeadvokaatide kvalifikatsiooni piisavaks;

3-10-1398

3(5) 4) vaidlusalused normid on põhiseadusega kooskõlas. Vandeadvokaatidele ja nende vanemabidele kehtestatud kotta astumise tingimuse põhjuseks oli eelkõige see, et ka nemad järgiksid head kutsetava, mille töötab välja ja kehtestab koda. Samuti oli oluline, et alates 01.01.2013 läheb kogu vara müük veebikeskkonda, mis arendatakse välja haldurite ja täiturite liikmemaksudega. Lisaks hoolitseb koda täiendõppe organiseerimise eest, korraldades halduritele spetsiaalseid koolitusi. Koda vaatab läbi ka haldurite tegevust puudutavad seaduseelnõud ning esindab nende huve seadusloome protsessis.

4. Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda palus jätta kaebuse rahuldamata: 1) koda kui avalik-õiguslik juriidiline isik loodi KTS-ga. Muudatuse põhjuseks oli asjaolu, et pankrotihalduri elukutse oli välja kujunemata. Pankrotihaldurite registrisse oli kantud 84 isikut ning lisaks võis haldurina tegutseda ca 500 advokaati, kellest vaid üksikud olid oma halduritegevuse kindlustanud. Tegutsenud Pankrotihaldurite Koda oli mittetulundusühing ning sellega liitumine oli vabatahtlik, mistõttu kuulus sinna 37 registrisse kantud haldurit ning 5 advokaati. Koda alustas reaalset tegevust 19.04.2011 ning on tänaseks päevaks saavutanud paljud seatud eesmärgid; 2) pankrotihaldureid ei saa eristada selle alusel, kas tegemist on advokaadiga või eksami sooritanud pankrotihalduriga.

5. Tallinna Halduskohtu 20.04.2012 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused: 1) kutsekogusse kuulumise kohustus kujutab endast PS § 29 riivet, kuid igasugune põhiõiguse riive ei too kaasa põhiõiguse rikkumist. Kaebajal ei ole põhiõigust tegutseda vandeadvokaadina ka pankrotihaldurina. Sellise õiguse andis talle AdvS enne 01.01.2010. Regulatsiooni muudeti edasiulatuvalt, kuna pooleliolevate pankrotimenetluste lõpuleviimine reguleeriti eraldi rakendussättega (KTS § 110 lg 1). Pankrotihalduri tegevus on olemuslikult erinev advokaadi õigusteenuse osutamisest. Seega ei ole probleem, et seadusandja otsustas asuda pankrotihalduri tegevust reguleerima läbi avalik-õiguslikus vormis kutsekogu loomise eraldi kutsetegevusena; 2) kaevatav käskkiri on antud KTS § 108 lg 2 alusel. Viidatud sättega samaaegselt hakkasid kehtima ka AdvS § 41 lg 1 p 7 ning PankrS § 56 lg 1 p 2 ja § 57 lg 3, mille kohaselt võib halduriks olla üksnes kutsekogu liikmeks olev vandeadvokaat. Kaevatav käskkiri ei puuduta enam kaebaja subjektiivseid õigusi, sest kaebaja on peale selle andmist astunud koja liikmeks, ning ka juhul, kui kaebaja ei oleks koja liikmeks astunud, oleks kaebajal sõltumata käskkirja andmisest võimatu pankrotihaldurina tegutseda; 3) käskkiri on õigesti antud KTS § 108 lg 2 alusel. Kaebaja on taotlenud põhiseaduslikkuse järelevalvet normide osas, mis ei ole kaevatava käskkirja õiguslikeks alusteks. Kuna käskkiri kaebaja subjektiivseid õigusi enam ei riku, siis ei saa seda tühistada ning KTS § 108 lg 2 põhiseaduspärasus ei oma kaebuse lahendamisel tähtsust. Juhul, kui vaadata kaebus läbi tuvastamiskaebusena, ei saaks põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse osas asjakohasteks olla kaebaja poolt lisaks KTS § 108 lg-le 2 märgitud normid. AdvS § 41 lg 1 p 7 ning PankrS § 56 lg 1 p 2 ja § 57 lg 3 ei olnud käskkirja andmise aluseks. Nimetatud sätete põhiseaduslikkuse kontrolliks saab kaebaja pöörduda õiguskantsleri poole; 4) kaebaja saab vaidlustada enda pankrotihalduri ülesannetest vabastamist KTS § 110 lg-st 2 tulenevalt, kui ta astub kojast välja ja kohus vabastab ta määrusega asjades, kus ta on kohtu poolt pankrotihalduriks määratud; 5) kuna käskkiri kaebaja subjektiivseid õigusi ei riku, ei ole kohtul alust analüüsida selle õiguspärasust.

3-10-1398

4(5) MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. U. F-i apellatsioonkaebuses palutakse Tallinna Halduskohtu 20.04.2012 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) halduskohus ei analüüsinud kaebuses nimetatud normide põhiseaduspärasust, põhiõiguste riive proportsionaalsust, sobivust, eesmärgipärasust; 2) käskkiri rikub jätkuvalt kaebaja õigusi tulenevalt PS §-st 29, kuna kaebaja ei astunud vabatahtlikult koja liikmeks. Nõue, et advokaat peab kuuluma kotta, on ebaproportsionaalne ja põhjendamata; 3) KTS §-st 108 ja AdvS § 41 lg 1 p-st 7 tulenev nõue kohustada justiitsministrit võtma advokaatidelt vaid koja liikmeks mitteastumise tõttu ära pankrotihaldurina tegutsemise õigus, on ebaproportsionaalne ja ebamõistlik. Advokaadid saavad pankrotihaldurina tegutsemise kutse advokaadieksami sooritamisega. Nii advokatuur kui koda on avalikõiguslikud kutseühendused ning koja liikmeks astumise kohustus on ainult liikmemaksu kogumise eesmärgil. Saneerimisseaduse § 15 lg 3 kohaselt võib vandeadvokaat nõustajana tegutseda, kuid pankrotihaldurina tegutsemiseks peab astuma koja liikmeks; 4) KTS §-s 112 kehtestatud liikmemaksu miinimummäär on kaebaja osas põhiseadusevastane; 5) asjassepuutuvad on õigusnormid, millised antud juhul ei võimalda vabalt valida kutset ja tegutseda valitud kutsealal; 6) halduskohus ei olnud asja lahendamisel erapooletu ega sõltumatu. Vaidluse lahendamisega viivitati, menetlusse kaasati koda, kuid jäeti kaasamata advokatuur.

7. Justiitsminister palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja jääb varasemalt avaldatud seisukohtade juurde. Täiendavalt selgitab ta järgmist: 1) kohus on otsuses andnud hinnangu asjakohaste õigusnormide võimalikule põhiseadusvastasusele, kuid on seejuures asunud põhjendatult seisukohale, et kuna käskkiri ei riku enam kaebaja subjektiivseid õigusi, siis ei oma KTS § 108 lg 2 põhiseaduspärasuse küsimus enam tähtsust; 2) kummastav on kaebaja seisukoht, et ta ei astunud koja liikmeks vabatahtlikult; 3) viide saneerimisseadusele ei ole asjakohane. Saneerimismenetlus on uudne nähtus ning asjaolu, et saneerimisnõustajatena tegutsevatele isikutele ei ole ette nähtud esindusorganit, ei tähenda, et see tulevikus päevakorda tõusta ei või.

8. Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäädes varasemalt esitatud seisukohtade juurde ning selgitades täiendavalt koja olulisust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et esitatud apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Ringkonnakohus jääb juba esialgse õiguskaitse taotluse menetluse käigus võetud seisukoha juurde, et keeld tegutseda alates 01.03.2010 ilma koja liikmeks olemiseta pankrotihaldurina tulenes AdvS § 41 lg 1 p 7, PankrS § 57 lg 3, KTS § 108 lg 2 esimese lause ja KTS § 110 lg 2 koosmõjust ning justiitsministril puudus vajadus selle õiguse kaotamist advokaatide osas eraldi vormistada. KTS § 108 lg 2 ls 2 sai asjakohane olla juhtudel, kus pankrotihaldurina tegutsemise õigus tulenes haldusaktist, mitte aga vahetult seadusest. Seega ei mõjuta vaidlustatud käskkirja kehtivus või kehtetus mingil viisil kaebaja õigust pankrotihaldurina tegutseda.

10. Ka juhul, kui lähtuda sellest, et käskkirja vormistamine ka advokaatide suhtes oli vajalik, on käskkiri antud kooskõlas KTS § 108 lg-ga 2 ning seetõttu õiguspärane. KTS § 108 lg 2 ls-t 2

3-10-1398

5(5) pole eraldiseisvalt alust pidada põhiseadusega vastuolus olevaks, kuna tegemist on vaid rakendussättega ning advokaadi kohustus astuda pankrotihaldurina tegutsemise õiguse säilitamiseks/saamiseks koja liikmeks tuleneb eelkõige AdvS § 41 lg 1 p-st 7 ning PankrS § 57 lg-st 3. Halduskohus ei ole nende normide põhiseaduspärasust kontrollinud, sest ei ole neid pidanud asjakohasteks. Ringkonnakohus nõustub, et eelnimetatud normide vastavus asjakohasuse kriteeriumile on vaieldav, kuid samas tuleb silmas pidada, et kaebajal puuduvad efektiivsed võimalused oma õiguste kaitseks. Halduskohtu poolt soovitatut (õiguskantsleri poole pöördumine, ennast pankrotihaldurina tegutsemisest vabastada laskmine) ei saa efektiivseks pidada. Kuna KTS § 108 lg 2 on rakendusnorm AdvS § 41 lg p 7 ja PankrS § 57 lg eesmärkide saavutamiseks, peab ringkonnakohus võimalikuks nn alusnormide põhiseaduspärasust kontrollida.

11. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kohustus koja liikmeks astuda põhiseadusevastane. Täiendava kriteeriumi loomine pankrotihaldurina tegutsemiseks kujutab endast küll ettevõtlusvabaduse riivet, kuid nimetatud riive on eesmärgipärane ja proportsionaalne. Pankrotihaldurina tegutsemist ei ole alust pidada õigusteenuse osutamise, so advokaadi igapäevatöö olemuslikuks osaks. Seetõttu ei ole õigustatud ka kaebaja ootus, et advokatuuri liikmeks olemine on igal juhul piisav ka pankrotihaldurina tegutsemise korral. Asjaolu, et seadusandja on advokaadile andnud pädevuse tegutseda pankrotihaldurina, ei tähenda, et kutseühingusse kuulumise nõue oleks lubamatu. Kaebaja sisulist pädevust ei ole käesoleval juhul piiratud, lisatud on üksnes üks täiendav formaalne tingimus. Seejuures oli advokaatidele, kes koja liikmeks astuda ei soovinud, tagatud õigus viia lõpuni pankrotimenetlused, kus nad olid enne 01.01.2010 halduriks määratud. Tagasiulatuva mõju keeld ei tähenda, et keelatud on igasugune regulatsiooni edasiulatuv muutmine.

Kolmas isik on põhjalikult selgitanud, miks oli koja loomine vajalik. Ka vastustaja on sellel küsimusel peatunud (ühtse kutsetava väljatöötamine, veebikeskkonna loomine ja kõigi haldurite võrdne panustamine sellesse, koolitused). Ringkonnakohus leiab, et eeltoodut arvestades on põhjendatud seadusandja soov, et kõik pankrotihalduritena tegutsevad isikud oleksid koondunud ühe kutseühingusse. Kolmanda isiku poolt välja toodud arvandmed näitavad ilmekalt, et vabatahtlikkuse korral osalesid Pankrotihaldurite Koja töös vaid vähesed haldurid. Koja loomise eesmärke ei ole võimalik saavutada teiste, liikmete huve vähempiiravate meetmetega. Kohustus astuda koja liikmeks ja maksta liikmemaksu on proportsionaalne taotletava eesmärgi suhtes.

12. Kaebaja väited liikmemaksu suurusega seoses ei ole käesolevas vaidluses asjakohased, kuna ei seostu vahetult koja liikmeks astumise kohustusega.

Põhjendatud ei ole ka kaebaja väited halduskohtu kallutatusest. Kohtumenetluse pikkus ning kohtu otsustus jätta advokatuur menetlusse kaasamata vastupidist ei tõenda.

13. Kuna apellatsioonkaebus rahuldamisele ei kuulu, jäävad menetluskulud kaebaja kanda. Teised menetlusosalised ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.

Kaire Pikamäe

Virgo Saarmets

Ruth Plaks