3-12-162/25 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. septembril 2012, Tallinn

Haldusasja number

3-12-162

Haldusasi

OÜ

Agenor

(pankrotis)

kaebus

Rae

Vallavolikogu

27.09.2011 otsuse nr 265 ja 20.12.2011 vaideotsuse nr 287

tühistamiseks

ja

Rae

Vallavolikogu

kohustamiseks

otsustada

uuesti

Lõhe

kinnistu

detailplaneeringu

kehtestamise küsimus

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: OÜ Agenor (registrikood: 1070098)

Esindaja: pankrotihaldur Andres Hermet

Lepinguline esindaja: vandeadvokaat Heidi Rajamäe- Parik

Vastustaja: Rae Vallavolikogu

Lepinguline esindaja: vandeadvokaat Viive Kaur

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte kanda.

3. Tagastada

pärast

kohtuotsuse

jõustumist

vastustajale

detailplaneeringu

originaaltoimik.

4. Sekretäril edastada kohtuotsus kaebaja esindajale ja vastustajale.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib pool esitada apellatsioonkaebuse

otse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates

otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus

võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei

taotleta asja lahendamist kohtuistungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ-le Agenor (pankrotis) kuulub Lõhe kinnistu, mis on kantud Harju Maakohtu

kinnistusosakonna registriossa nr 7333402, asukohaga Rae vald Kopli küla ja mille

katastritunnus on 65301:103:0084.

2. Rae Vallavolikogu 15.11.2005 otsusega nr 22 „Kopli küla Lõhe kinnistu detailplaneeringu

algatamine“ algatati Lõhe kinnistu detailplaneeringu koostamine eesmärgiga muuta Lõhe

kinnistu

maakasutuse

sihtotstarve

elamumaaks

ja

määrata

moodustatavatele

elamuehituskruntidele ehitusõigus ja hoonestustingimused.

Rae Vallavolikogu 15.05.2007 korraldusega nr 758 „Kopli küla Lõhe kinnistu

detailplaneeringu vastuvõtmine ja avalikustamine“ p 1 otsustati vastu võtta Kopli küla Lõhe

kinnistu detailplaneering esitatud kujul.

3. Rae Vallavolikogu 11.03.2008 otsusega nr 372 otsustati jätta Kopli küla Lõhe kinnistu

detailplaneering kehtestamata, mille OÜ Agenor kohtus vaidlustas. Tallinna Halduskohtu

19.06.2009 otsusega asjas nr 3-08-625 tühistati otsus nr 372 ja tehti Rae Vallavolikogule

ettekirjutus

detailplaneeringu

kehtestamise

osas

uue

otsuse

tegemiseks.

Tallinna

Ringkonnakohtu 21.12.2009 otsusega tühistati Tallinna Halduskohtu otsus. Riigikohus

rahuldas OÜ Agenor kassatsioonkaebuse ja tühistas Tallinna Ringkonnakohtu otsuse ning

jõustas Tallinna Halduskohtu 19.06.2009 otsuse.

4. OÜ Agenor taotles 25.05.2010 kirjas Rae Vallavalitsuselt detailplaneeringu viivitamatut

kehtestamist. Rae Vallavalitsus tegi OÜ-le Agenor ettepaneku täpsustada oma seisukohti ja

esmajärjekorras seonduvalt ehitusseaduse §-st 13 tulenevate kohustustega. 29.06.2010

vallavalitsuses toimunud kohtumisel pooled olukorra lahendamises tulemusi ei saavutanud.

5. Rae valla planeerimis- ja maakorralduskomisjoni 26.08.2010 koosolekul otsustati

detailplaneeringu menetlus peatada, kuna OÜ Agenor esitas Harju Maakohtule

pankrotiavalduse.

6. 15.09.2010 määrati OÜ Agenor ajutiseks pankrotihalduriks Andres Hermet ning Harju

Maakohtu 03.12.2010 määrusega kuulutati välja OÜ Agenor pankrot.

7. Pankrotihaldur pöördus Rae Vallavolikogu poole 05.05.2011 kirjaga, milles palus võtta

Lõhe kinnistu detailplaneering järgmise Rae Vallavolikogu istungi päevakorda ja

detailplaneering tingimusteta kehtestada. Poolte vahel 16.05.2011 toimunud kohtumisel

mingitele kokkulepetele ei jõutud.

8. 27.09.2011 jäeti Rae Vallavolikogu otsusega nr 265 Kopli küla Lõhe kinnistu

detailplaneering kehtestamata. 20.12.2011 Rae Vallavolikogu vaideotsusega nr 287 jäeti OÜ

Agenori vaie selle otsuse kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata.

9. 25.01.2012 saabus Tallinna Halduskohtusse OÜ Agenor kaebus Rae Vallavolikogu

27.09.2011 otsuse nr 265 ja 20.12.2011 vaideotsuse nr 287 tühistamiseks ja Rae

Vallavolikogu kohustamiseks otsustada uuesti Lõhe kinnistu detailplaneeringu küsimus.

10. 27.02.2012 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse ja viis läbi eelmenetluse

toimingud. 04.04.2012 määrusega otsustas kohus asja lahendada kirjalikus menetluses ja

määras menetlustähtajad.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

11. Kaebaja palub tühistada Rae Vallavolikogu 27.09.2011 otsuse nr 265 ja 20.12.2011

vaideotsuse nr 287 ning kohustada Rae Vallavolikogu otsustama uuesti Lõhe kinnistu

detailplaneeringu küsimus.

12. Vaidlustatud otsus nr 265 ei ole kaebaja arvates õiguspärane arvestades Riigikohtu otsuse

3-3-1-26-10 ning Tallinna Halduskohtu otsuse nr 3-08-625 järeldusi. Otsuse põhjendamisel

on tehtud olulisi diskretsioonivigu.

12.1. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja on mõistnud valesti Tallinna Halduskohtu ja Riigi-

kohtu tehtud järeldusi ning on otsuse vastuvõtmisel oma diskretsiooni teostanud ebaõigetest

asjaoludest lähtuvalt. Selline tegevus on kaebaja arvates õigustamatult viinud detailplanee-

ringu kehtestamisest keeldumiseni. Riigikohtu otsusega nr 3-3-1-26-10 kohustati vastustajat

kehtestamise või mittekehtestamise küsimust uuesti läbi vaatama. Kaebaja on seisukohal, et

hoolimata sellest, et kohus ei saanud teha ettekirjutust detailplaneeringu kehtestamiseks, ei ole

võimalik eirata muid kohtuotsuse olulisi järeldusi ning tegelikkuses ei olnud vastustajal või-

malik otsustada detailplaneeringu mittekehtestamist.

12.2 Kaebaja märgib, et vastustaja on vaidlustatud otsuses põhjendanud oma seisukohta vii-

tega Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-28-04 ning märkinud, et kuna Lõhe kinnistu detailplanee-

ringu vastuvõtmises on möödunud juba üle 4 aasta, võivad selle aja jooksul olla muutunud

planeeringu elluviimise perspektiiv ja planeeringust mõjutatud isikute ring ning nende huvid.

Vastustaja oli on seega kohustatud uuesti teostama kaalutlusõigust arvestades võimalikke

muutunud asjaolusid.

Kaebaja leiab, et selles vaidluses ei ole võimalik tuua paralleele Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-

28-04 asjaoludega. Selle lahendi kohaselt jättis haldusorgan kõigepeal detailplaneeringu keh-

testamata, kuid tegi pool aastat hiljem uue otsuse, millega see siiski kehtestati. Sellised otsu-

sed olid vastuolulised. Seega muutis haldusorgan kaalutlemata ja omaalgatuslikult oma otsuse

täiesti vastupidiseks. Käesolevas asjas aga jättis Rae Vallavolikogu detailplaneeringu kehtes-

tamata 11.03.2008 otsusega nr 372, mis tühistati pika kohtuvaidluse tulemusel. Järelikult on

vahepeal toimunud hinnangu andmine Rae Vallavolikogu tegevusele ning kohus leidis, et

haldusorgan ei käitunud õigesti detailplaneeringu mittekehtestamise otsustamisel. Kaebaja

leiab, et 27.09.2011 otsuses keeldub Rae Vallavolikogu uuesti detailplaneeringu kehtestami-

sest, kusjuures selle peamised põhjendused on ikkagi vastuolus jõustunud kohtuotsustega ning

mingid väidetavalt muutunud asjaolud ei anna alust väita, et sellise otsuse tegemine on õigus-

tatud.

12.3 Kaebaja arvates ei ole arvestatav põhjendus detailplaneeringu kehtestamata jätmiseks

see, et eelarves puuduvad vahendid Lõhe kinnistu detailplaneeringu elluviimiseks. Poolteva-

helises kohtvaidluses ütles Riigikohus selgelt otsuse nr 3-3-1-26-10 punktis 15, et kohalik

omavalitsus peab detailplaneeringu algatamise staadiumis kokku leppima EhS §-s 13 sätesta-

tud tööde finantseerimise tingimused. Lisaks on Riigikohus 28.10.2010 otsuse nr 3-3-1-37-10

punktis 15 öelnud, et algatades kinnistu detailplaneeringu tingimustel, kus puudus kokkulepe

detailplaneeringu taotlejaga, võttis vald endale ka EhS §-st 13 tulenevad kohustused. Seetõttu

oleks nii valla arengukavas kui ka järgnevate aastate eelarvetes tulnud ette näha raha eelnime-

tatud kohustuse täitmiseks. Saab järeldada, et vald võttis ise endale EhS §-st 13 tulenevad

kohustused ning oleks seega pidanud nende finantseerimiseks nii arengukavas kui ka eelarves

nägema ette vahendid oma kohustuste täitmiseks.

Vastustaja ei ole kuidagi tõendanud, et tema tulubaas oleks viimasel ajal oluliselt vähenenud

ning miks tal väidetavalt ei ole võimalik ette näha rahalisi vahendeid Lõhe detailplaneeringu

kohase elamuarenduse sisese taristu rajamiseks. Asjakohatu on seega vastustaja otsuses too-

dud seisukoht, et valla poolt ei ole mõeldav rahaliste kohustuste võtmine, millel puudub eel-

arves rahaline kate, kuivõrd sellega tekitaks vald teadlikult iseenda makseraskuse ning seaks

ohtu oma kohustuste nõuetekohase täitmise.

12.4 Vaideotsuses väljendab vastustaja seisukohta, et Rae Vallavolikogul ei ole üldse mitte

mingit selgust Lõhe detailplaneeringu realiseeritavuse osas lähiaastatel. Vastustaja arvates on

kaebajal kohustus esitada planeeringu elluviimise tegevuskava või sõlmida kokkulepe. Kaeba-

ja on seisukohal, et detailplaneeringu realiseeritavust ei mõjuta asjaolu, et detailplaneeringu

kehtestamist nõuab pankrotis olev isik, kes ise ei saa maksejõuetuse olukorras detailplanee-

ringut realiseerida. Kinnistu müümisel viib kehtestatud detailplaneeringu ellu kinnistu uus

omanik.

12.5 Kaebaja ei nõustu vastustaja poolt otsuses ja vaideotsuses toodud kohustusega esitada

planeeringu koosseisus detailplaneeringu elluviimise tegevuskava. Praegu kehtiva planeeri-

misseaduse (PlanS) § 2 lg 4 p 3 kohaselt kuuluvad planeeringu juurde lisad, mis võivad sisal-

dada planeeringu elluviimise tegevuskava ja planeeringu elluviimiseks vajalikke kokkulep-

peid. Kaebaja juhib tähelepanu viidatud sättes sisalduvale sõnale võivad ning rõhutab, et vii-

datud säte on jõustunud 01.07.2009, seega peale Lõhe kinnistu detailplaneeringu menetlust.

Lõhe kinnistu osas on planeerimismenetlus viidud läbi menetluse ajal kehtinud õigusakte jär-

gides ja vastustajal ei ole praegu õigust nõuda mingeid täiendavaid tegevuskavasid või kokku-

leppeid.

Vastustaja poolt viidatud õigusaktide sätted, millele väidetavalt Lõhe detailplaneering praegu-

sel hetkel ei vasta, ei olnud kehtivad Lõhe detailplaneeringu koostamise ja detailplaneeringu

menetlemise ajal. Kehtiv oli küll PlanS § 3 lg 1, kuid väide Lõhe detailplaneeringu mittevas-

tavusele PlanS § 3 lg-ga 1 ei pea paika, sest planeeringu koostamine on olnud avalik ja kaasa-

tud olid huvitatud isikud.

12.6. Kaebaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

13. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata.

13.1. Vastustaja märgib esmalt, et Tallinna Halduskohtu 19.06.2009 otsuse punktis 46 on

üheselt öeldud, et planeeringu kehtestamise otsustamisel teostab kohalik omavalitsus

planeerimisdiskretsiooni ja kohus ei saa teha vastustajale konkreetse sisuga ettekirjutust;

kohus saab teha vaid ettekirjutuse detailplaneeringu kehtestamise osas uue otsustuse

tegemiseks. Sisuliselt tegi kohus seega vastustajale ettekirjutuse detailplaneeringu

kehtestamise või mittekehtestamise osas uue otsustuse tegemiseks. Kaebaja leiab ekslikult, et

kohus tegi ettekirjutuse teha otsus, millega kehtestada Lõhe kinnistu detailplaneering.

13.2 Vastustaja on seisukohal, et pärast Tallinna Halduskohtu 19.06.2009 kohtuotsuse

jõustumist 19.05.2010, oli ta kohustatud haldusmenetlust jätkama, uuesti läbi vaatama

detailplaneeringu kehtestamise küsimuse ja teostama kaalutlusõigust lähtudes nendest

asjaoludest, millised esinesid nüüd, mitte aga enam kui kaks aastat tagasi otsuse tegemise ajal,

enam kui 4 aastat tagasi detailplaneeringu vastuvõtmisel või 6 aastat tagasi detailplaneeringu

algatamisel.

13.3 Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-26-10 tuleneb, et Lõhe kinnistu detailplaneeringu

kehtestamata jätmise otsus ei olnud (otsuse p 19) piisavalt kaalutletud; vallavolikogu väide

rahaliste vahendite puudumise kohta oli paljasõnaline; vallavolikogu jättis arvestamata

kaebaja huvidega, näiteks nende kuludega, mida kaebaja kandis seoses detailplaneeringu

kehtestamisega; välja ei toodud ühtegi kaalukat argumenti, mis viitaks olukorra muutumisele

ajavahemikus alates detailplaneeringu algatamisest kuni planeeringu mittekehtestamiseni.

13.4 Vastustaja selgitab, et oluliseks asjaoluks uue haldusakti vastuvõtmisel oli see, et Lõhe

kinnistu detailplaneeringu vastuvõtmisest oli möödunud juba üle 4 aasta. Ainuüksi ajafaktor

nõudis kaalutlusõiguse teostamist selles, kas võib olla muutunud planeeringu elluviimise

perspektiiv, planeeringust mõjutatud isikute ring ning nende huvid. Vastustaja juhindus

siinkohal Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-28-04 esitatud põhimõttelisest järeldusest. Konkreetsed

asjaolud olid käesolevast vaidlusest erinevad, kuid see ei muuda põhimõtet, et enam kui 4

aasta möödumisel ei saa enam haldusorgan kaalutleda varasemaid asjaolusid, vaid peab

hindama hetkeolukorda. Kaebaja on seisukohal, et asjaolu, et enam kui 4 aastat tagasi sai

avalikkus tutvuda planeeringuga, ei tähenda, et 2011 ei peaks uuesti kaaluma avalikku huvi ja

kolmandate isikute huve. Avalik huvi ja kolmandate isikute huvi ei ole samastatav avaliku

väljapaneku läbiviimisega ja avalikkuse võimalusega detailplaneeringuga tutvuda. Pärast

avaliku väljapaneku läbiviimist on piirkonda asunud elama hulgaliselt uusi elanikke, kel 2007

ei saanud olla huvi Lõhe kinnistu detailplaneeringu ja selle võimaliku kehtestamise

tagajärgede suhtes.

Vastustaja selgitab, et Lõhe kinnistu vahetus naabruses on ajavahemikus 2007-2011 välja

arendatud terve uus elamurajoon - Rahula detailplaneeringuala – ja seda teenindav taristu

peaks läbima Lõhe kinnisasja. Vaidlustatud otsuse nr 265 tegemise ajaks (27.09.2011) ei

olnud veel lõppenud kohtuvaidlus haldusasjas 3-10-1295, mis puudutas otseselt Rahula

detailplaneeringuala elanikke ja nende huvides vajaliku, Lõhe kinnisasjal paikneva taristu

õiguslikku seisundit.

13.5 Vastustaja selgitab, et otsusega nr 265 ei jäetud detailplaneering kehtestamata seetõttu, et

kaebaja ei olnud nõus EhS §-s 13 nimetatud kohustusi ja muid rahalisi kohustusi enda peale

võtma. Detailplaneeringu mittekehtestamise tõi kaasa eelkõige see asjaolu, et kohalikul oma-

valitsusel detailplaneeringu realiseerimiseks lähiaastatel rahalisi vahendeid ei ole, mis tähen-

dab, et detailplaneering ei ole ka realiseeritav.

13.6 Vastustaja seletab, et juhul, kui detailplaneeringu kehtestamisest huvitatud isik oleks ol-

nud nõus omapoolse panusega, siis oleks haldusorgan saanud ka hinnata detailplaneeringu

realiseeritavaks. Vastustaja ei nõustu sellega, et tal on käesoleval juhul kohustus eelistada era-

õigusliku isiku huve vallaelanike huvidele ja avalikule huvile ning näha eelarves ette rahalised

vahendid Lõhe kinnistu detailplaneeringu realiseerimiseks.

Puudub vaidlus selles, et kui kohalik omavalitsus ei saa detailplaneeringust huvitatud isikuga

kokkuleppele EhS § 13 ja/või muude kohustuste ülevõtmises vallalt, siis tähendab see seda, et

detailplaneeringu kehtestamisega muutuvad EhS §-s 13 sätestatud kohustused valla kohustus-

teks, nii nagu ka detailplaneeringust tulenevad suurenevad muud kohustused. Niisuguses olu-

korras peab ja saab kohalik omavalitsus kaaluda, kas tal on võimalusi käsitletavate kohustuste

täitmiseks. See, et detailplaneeringu algatamisel ei leppinud vald arendajaga kokku, et viima-

ne võtab enda kanda EhS §-s 13 sätestatud kohustused, tähendab seda, et vald ei saa arenda-

jalt nõuda nende kohustuste täitmist. See ei tähenda aga seda, et vald peab ilmtingimata de-

tailplaneeringu kehtestama. Arendajaga detailplaneeringu algatamisel vastava kokkuleppe

sõlmimata jätmine ei vabasta kohalikku omavalitsust diskretsiooni teostamisest, s.h nende

asjaolude kaalumisest, kas detailplaneering on lähiaastatel realiseeritav ja kas kohalikul oma-

valitsusel on selleks võimalik rahalisi vahendeid ette näha ja neid kasutada, ning kas planee-

ringu kehtestamine on kooskõlas avaliku huvi ja kolmandate isikute huvide ja õigustega. Li-

saks ei tähenda detailplaneeringu algatamine veel detailplaneeringu kehtestamist, ehk seda, et

detailplaneeringu algatamisel tekkisid juba kohalikul omavalitsusel EhS §-s 13 sätestatud ko-

hustused.

13.7 Vastustaja on seisukohal, et kaebaja on eksimuses PlanS § 2 lg 4 p 3 rakendamise küsi-

muses. Vastustaja arvates on kaebaja eksimuses, kui väidab, et 01.07.2009 oli Lõhe kinnistu

detailplaneeringu menetlus lõppenud ja seetõttu ei ole rakendatav ka vaidlusalune PlanS säte.

Vastustaja märgib, et detailplaneeringu menetlus ei lõppenud ka mitte Tallinna Halduskohtu

19.06.2009 otsuse jõustumisega 19.05.2010, vaid menetlus jätkus ja kohalik omavalitsus pidi

planeerimismenetlust kohtu ettekirjutuse kohaselt jätkama. See tähendas menetluse ajal esine-

nud asjaolude kaalumist ja juhindumist kehtivatest õigusaktidest. Seega on õiguspärane, et

vastustaja arvestas ka PlanS § 2 lg 4 p 3 sätestatut ja selle sätte eesmärki koosmõjus muude

sätetega.

13.8 Asjaolu, et 2007 planeering vastu võeti, ei saa tänases muutunud õigusruumis olla enam

formaalselt arvestatav. Tänasel päeval detailplaneeringu kehtestamise otsust tehes ei ole õige

tugineda aastate eest aset leidnud faktilistele asjaoludele ning sel ajal kehtinud õigusele. HMS

§ 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane kui ta tugineb akti andmise ajal kehtinud õigusaktide-

le. Antud kontekstis ei ole asjakohased kaebaja väited, et detailplaneeringu oleks pidanud

2011 kehtestama seetõttu, et see vastas väidetavalt 2007 (ehk vastuvõtmise ajal) kehtinud õi-

gusele.

13.9 Kaebaja on vastustaja arvates ebaõige rõhuasetusega käsitlenud halduspraktikat, kus

arendajad panustavad sotsiaalobjektide rahastamisse, pidades seda lubamatuks. Vastustaja ei

ole üheltki arendajalt nõudnud sotsiaalobjektidesse panustamist, vaid teinud neile vastava

ettepaneku, mis on tulenenud vajadusest täita avalikke ülesandeid, tagada vallaelanike ning

avalikkuse huvid, mida ei ole aga võimalik teha vaid kohaliku omavalitsuse eelarvelistest va-

henditest. Arendajad on nõustunud nii EhS § 13 kohustuste ülevõtmisega kui ka kokkulepitud

ulatuses ja korras nendepoolsete panustega sotsiaalobjektide rajamisse. Vastupidiselt OÜ-le

Agenor on teised arendajad mõistnud, et ilma vastavate kokkulepeteta jääksid detailplanee-

ringud kehtestamata, sest kohalik omavalitsus ei ole suuteline oma vahendite arvel tagama

detailplaneeringute lähiaastatel realiseerimist.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

14. Kohus, uurinud menetlusosaliste poolt esitatud tõendeid ja nende seisukohti, leiab, et

kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab järgnevalt oma seisukohti.

15. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 2 kohaselt teeb kohus, kui seadus ei

sätesta teisiti, asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Haldusakti ja toimingu

õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Sama

paragrahvi lg 3 on sätestatud, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu

õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude

kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse

otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides

kaalutlusõigust haldusorgani eest.

Haldusmenetluse seaduse (HMS) 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud

pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas,

proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.

16. Kaebuse esitaja ja vastustaja on käsitlenud koos nii vaidlustatud haldusaktis kui ka selle

suhtes tehtud vaideotsuses avaldatud seisukohti. Seetõttu käsitleb ka kohus neid koos

analüüsides paralleelselt mõlema haldusakti õiguspärasust.

17. Kaebuse esitaja leiab, et vastustaja on mõistnud valesti Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-26-10

ning Tallinna Halduskohtu otsuse nr 3-08-625 järeldusi ning teinud taaskord põhjendamatu

ning diskretsioonivigadega otsuse jättes tema poolt soovitud detailplaneeringu kehtestamata.

Kaebaja leiab, et vastustajal ei olnud võimalik jätta detailplaneeringut kehtestamata, mistõttu

vaidlustatud otsus on õigusvastane ja tuleb tühistada.

Kohus kaebaja eeltoodud kaebuse ühe keskse seisukohaga, et vastustajal ei olnud tulenevalt

varasematest jõustunud kohtuotsustest võimalik jätta detailplaneeringut kehtestamata ei

nõustu. Kohus leiab, et nii halduskohtu (p 46) kui ka Riigikohtu otsusest ja eriti nende

resolutsioonidest nähtub üheselt, et kohtud on teinud vastustajale kohustuslikuks

detailplaneeringu kehtestamise osas uue otsuse tegemise, mitte ei ole ette kirjutanud ette,

milline see otsus peab olema. Vastavalt on sõnastatud ka Tallinna Halduskohtu otsuse

jõustunud resolutsioon. Seega ei ole õige kaebaja seisukoht, et vastustajal puudus võimalus

detailplaneeringu mittekehtestamise otsuse tegemiseks ja et vastustaja diskretsioon oli

nähtuvalt Riigikohtu ja Tallinna halduskohtu otsustest taandatud 0-ni.

18. Vastustaja on kohtu hinnangul õigesti märkinud nii vaidlustatud otsuses (vt p 2.1 ja 2.2

esimene lõik tl 14) kui ka vaideotsuses (vt p 3.1. tl 29), et peale kohtu poolt tehtud lahendit

peab kohalik omavalitsus detailplaneeringu kehtestamise või mittekehtestamise küsimuse

uuesti läbi vaatama ning asuma taaskord kaalutlusõigust teostama ja asjakohaseid huve

kaaluma. Kohtu hinnangul kehtib see eriti olukorras, kus kohtuasja algatamise ja selle

jõustumise vahele jääb pikk ajavahemik. Sellisel juhul tuleb kohalikul omavalitsusel

planeerimisotsuse langetamiseks paratamatult täiendavalt uurida vahepeal planeeringualal ja

selle lähikonnas toimunud muudatusi ja kaaluda uuesti arvestatavaid vanu ja tekkinud uusi

huvisid. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja väited selle kohta, et vastustajal puudus

õiguspäraselt võimalus detailplaneeringu mittekehtestamise otsust teha ilmselgelt alusetud ja

põhjendamatud.

19. Kaebuse esitaja on seisukohal, et vastustaja väited, et detailplaneeringut ei saa kehtestada,

kuna detailplaneeringu vastuvõtmisest on möödunud liiga palju aega ehk umbes 4 aastat, ei

ole asjakohased ning antud juhul ei ole ka viide Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-28-04

põhjendatud, sest asjaolud on võrreldes viidatud lahendiga kardinaalselt erinevad. Kaebaja

leiab veel, et detailplaneeringu menetlus on läbi viidud seaduse kohaselt ja uue

detailplaneeringu menetluse läbiviimiseks puudub vajadus. Samuti ei rikuks avalikkuse huve

detailplaneeringu kehtestamine, sest avalikkusele on kogu info detailplaneeringu kohta olnud

kättesaadav.

20. Kohus selgitab, et iga uue asja lahendamisel ja nn. pretsedendiõiguse kohaldamisel tuleb

eraldi analüüsida, kas mingi konkreetne Riigikohtu lahend on kohaldatav uuele asjale ning

võrrelda kaasuste asjaolusid.

Kohus märgib, et olenemata sellest, et vastustaja poolt viidatud Riigikohtu lahendi asjaolud

olid teistsugused, on selles väljendatud põhimõtteline seisukoht avalikkuse kaasamise osas

kohaldatav käesolevale juhtumile. Nimelt on Riigikohus korduvalt rõhutanud, et kohalikul

omavalitsusel tuleb piisava tõhususega täita planeerimisseadusest tulenevaid kohustusi

avalikkuse kaasamisel (vt nt RK lahendid 6.11.2002 nr 3-3-1-62-02 p 16, 15.01.2009 nr 3-3-

1-87-08).

Kohus on seisukohal, et avalikkuse kaasamise kohustust ei ole kohaselt täidetud olukorras,

kus pärast planeeringu kehtestamise otsuse tühistamist langetatakse uus otsus ilma avalikkuse

kaasamiseta juhul, kui tühistatud otsuse langetamise ja uue otsuse langetamise vahele jääb nii

pikk aeg, et avalikkuse uus kaasamine on vajalik otsustamisel oluliste vahepealsel ajal

muutunud asjaolude tõttu. Samas ei tähenda uuesti avalikkuse kaasamise vajaduse tekkimine

tingimata seda, et kogu detailplaneeringu menetlus tuleks läbi viia algusest peale.

Sellest tulenevalt nõustub kohus käesolevat asja lahendades ainult osaliselt vastustaja

seisukohaga ning ka vaidlustatud otsuses ja vaideotsuses märgituga, et planeeringu

kehtestamiseks ja eelkõige avalikkuse kaasamiseks tuleb tekkinud olukorras tingimata läbi

viia uus planeerimismenetlus. Kohus ei jaga seisukohta, et planeerimismenetlus tuleks sellisel

juhul ilmtingimata viia läbi algusest peale, kuid märgib, et kohalikul omavalitsusel on

siinkohal otsese seaduse regulatsiooni puudumise tõttu suur diskretsiooniruum otsustamaks,

millisest staadiumist jätkata planeeringumenetlust selle suhtes haldusmenetluses langetatud

lõppotsuse kohtu poolt tühistamisel. Iseenesest mõistetavalt tuleb sel juhul kohalikul

omavalitsusel oma otsuseid põhjendada ja asjakohastel juhtudel hüvitada õigusvastase

käitumisega tekitatud kahju. Valmisolekut tekitatud kahjude hüvitamiseks on oma

seisukohtades möönnud ka vastustaja.

21. Kohus leiab, et vastustaja on käesoleval juhul põhjendatult asunud seisukohale, et

detailplaneeringut ei ole võimalik kehtestada koheselt põhjusel, et detailplaneeringu

menetlusest on möödunud liialt pikk ajavahemik ning detailplaneeringu kehtestamisega

sellises olukorras võiksid saada oluliselt kahjustatud vahepeal muutunud teiste isikute õigused

ja avalikud huvid. Samas ei nõustu kohus vastustajaga selles, et nimetatud põhjus saab olla

planeeringu kehtestamata jätmise otsuse põhiliseks aluseks. Kohtu hinnangul tuleb vastustajal

sellisel juhul muude planeeringu kehtestamist välistavate asjaolude puudumisel vajadusel läbi

viia avalikkuse ja huvitatud isikute huvide planeerimisseaduses ettenähtud korras

väljaselgitamine ning alles seejärel langetada põhjendatud planeerimisotsus.

22. Kaebaja on seisukohal, et detailplaneeringu kehtestamata jätmiseks ei ole arvestatav

põhjendus see, et eelarves puuduvad vahendid detailplaneeringu elluviimiseks. Kaebaja viitab

Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-26-10 p 15 ja Riigikohtu 28.10.2010 otsuse nr 3-3-1-37-10 p 15.

Viidatud lahenditest tulenevalt leiab kaebaja, et nii valla arengukavas kui ka järgnevate

aastate eelarvetes oleks tulnud ette näha raha EhS § 13 nimetatud kohustuse täitmiseks.

Kaebaja leiab, et vastustaja ei ole kuidagi tõendanud, et tema tulubaas oleks viimasel ajal

oluliselt vähenenud ning miks tal väidetavalt ei ole võimalik ette näha rahalisi vahendeid

Lõhe detailplaneeringu kohase elamuarenduse sisese taristu rajamiseks. Samuti märgib

kaebaja, et detailplaneeringu on realiseeritav kinnistu uue omaniku poolt.

Vastustaja vaidles kaebuse esitaja seisukohtadele vastu, märkides, et arendajaga

detailplaneeringu algatamisel vastava kokkuleppe sõlmimata jätmine ei vabasta kohalikku

omavalitsust diskretsiooni teostamisest, sh nende asjaolude kaalumisest, kas detailplaneering

on lähiaastatel realiseeritav ja kas kohalikul omavalitsusel on selleks võimalik rahalisi

vahendeid ette näha ja neid kasutada, ning kas planeeringu kehtestamine on kooskõlas

kolmandate isikute huvide ja õigustega ning avaliku huviga.

EhS § 13 sätestab, et detailplaneeringukohase avalikult kasutatava tee ja üldkasutatava

haljastuse, välisvalgustuse ja vihmaveekanalisatsiooni väljaehitamise kuni ehitusloale

märgitud

maaüksuseni

tagab

kohalik

omavalitsus,

kui

kohalik

omavalitsus

ja

detailplaneeringu koostamise taotleja või ehitusloa taotleja ei ole kokku leppinud teisiti.

23. Kaebaja poolt viidatud haldusasja nr 3-3-1-26-10 lahendi punktis 15 on Riigikohus

väljendanud seisukohta, et juba detailplaneeringu algatamise staadiumis peab kohalik

omavalitsus detailplaneeringu taotlejaga kokku leppima ning otsustama EhS § 13 sätestatud

tööde teostamise ja finantseerimise tingimused ja vajaduse korral ka muud tingimused, sh

sotsiaalse infrastruktuuri väljaehitamise ja rahastamise. Kohus leiab, et põhimõtteliselt on see

Riigikogu seisukoht õige, vaatamata asjaolule, et planeerimisseadus otse kohalikule

omavalitsusele sellist ettekirjutust küsimuse lahendamiseks enne detailplaneeringu algatamist

ei tee. Üheks põhjuseks, miks sellist kohustust planeerimisseaduses sätestatud ei ole on

asjaolu, et tulenevalt planeerimismenetluse ülesehitusest ei saa välistada, et vastavate

kulutuste tegemise vajadus võib ilmneda alles pärast menetluse algatamist näiteks seoses

planeeringu avalikustamisel esitatud ja arvestatud ettepanekutega või muude asjaoludega või

ka seoses arendaja vahetumisega ja esialgse planeeringu olulise muutmisega peale algatamist.

Seega on kohtu arvates Riigikohtu eelkirjeldatud seisukoha rakendamisel ja kohalikule

omavalitsusele EhS § 13 sätestatud tööde finantseerimiskohustuse üle otsustamisel

igakordselt vaja tähelepanelikult uurida konkreetse planeeringumenetlusega seotud asjaolusid.

24. Kohus nõustub Riigikohtu halduskolleegiumiga täielikult selles, et kehtivale õigusele

tugineva ja valla kehtiva otsuse täitmiseks raha eraldamata jätmist ei saa iseenesest lugeda

objektiivseks ja ettenägematuks asjaoluks, mis välistab automaatselt detailplaneeringu

kehtestamise. Kohus on seisukohal, et arvestades planeerimismenetluseks kuluvat aega ja

selle seotust kohaliku omavalitsuse igapäevategevusega, saab ja peab kohalik omavalitsus

planeerima rahalised vahendid EhS § 13 ettenähtud kohustuste täitmiseks, kui neid ei panda

arendajatele. Loomulikult kerkib sellisel juhul üles küsimus ühe arendaja huvide eelistamisest

teisele, millele on seoses käesoleva vaidlusega viidanud ka vastustaja.

Riigikohus on oma haldusasjas nr 3-3-1-37-10 tehtud lahendi punktis 16 täiendavalt

selgitanud, et raha puudumine planeeritavate kulutuste jaoks võib olla tekkinud ka

ettenägematult ja olla objektiivseks asjaoluks, mis võimaldab algatatud detailplaneeringu jätta

kehtestamata. Selliseks asjaoluks võib Riigikohtu arvates olla näiteks kohaliku omavalitsuse

tulude ulatuslik ja ettenägematu vähenemine või täiendavate ulatuslike ja ettenägematute

ülesannete täitmine. Kohalikul omavalitsusel lasub eelarve mahu vähenemisel paratamatult

kohustus kaaluda erinevate kohustuste rahastamise vajadust, avalikke ja detailplaneeringu

taotleja huve ning muid õiguslikult kaitstavaid huve. Alles seejärel saab ta otsustada

konkreetse planeeringu kehtestamine või kehtestamata jätmine. Kohus sellistesse

poliitilistesse otsustesse kohaliku omavalitsuse eelarve kujundamise sekkuda ei saa, kuid ta

saab kontrollida diskretsiooniotsuse õiguspärasust.

25. Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et kaebuse esitaja ning vastustaja ei ole

detailplaneeringu algatamisel ega hiljem lõplikult siduvalt kokku leppinud EhS § 13 viidatud

kohustuste üleandmises kaebajale. Seega tuleb kohtul vaidluse lahendamisel muuhulgas

analüüsida, kas vastustajal raha puudumine oli planeeritavate kulutuste eest ettenägematuks ja

objektiivseks takistuseks, millisel juhul oli planeeringu kehtestamata jätmine põhjendatud.

Samuti tuleb analüüsida, kas vastustaja on piisavalt teostanud kaalutlusõigust.

26. Kohus leiab, et vaidlustatud otsuse p 2.3 kuni 2.6 ja vaideotsuse p 3.3 kuni 3.6 nähtuvad

piisavad põhjendused, miks vastustaja ei saanud kehtestada Lõhe detailplaneeringut rahaliste

vahendite puudumiste tõttu ning kohus, nõustudes esitatud põhjendustega, ei hakka lähtudes

HKMS § 165 lg 2 kõiki neid kordama. Kohtu hinnangul on juba need kaalutlused ja

põhjendused piisavad, et jätta detailplaneering kehtestamata juhul, kui kaebaja ei võta enda

kanda EhS § 13 ettenähtud kulutusi taristu väljaehitamiseks ja seda vaatamata muude

täiendavalt nõutud kulutuste õiguspärasusele või õigusvastasusele. Viimaste osas märgib

kohus, et Riigikohus oma otsuse nr 3-3-1-26-10 punktis 15 ei välistanud, et konkreetse

planeeringuga seotud täiendavad kohustused võivad olla seotud detailplaneeringuga.

27. Kohus leiab, et kuna kaebaja oli kohtuvaidlusele eelnenud detailplaneeringu menetlemise

käigus andnud sisulise nõusoleku EhS § 13 nimetatud kohustuste kohalikult omavalitsuselt

ülevõtmiseks, kuid planeerimismenetluses peale kohtuotsust vastavast kokkuleppest taganes

(vt

DP

toimikus

7.09.2010

Agenor

OÜ

vastus

Rae

Valla

Maakorraldus-

ja

Planeerimiskomisjonile, 03.08.2011 vastus Rae Vallavalitsuse 6.07.2011 kirjale), siis ei

saanud vastustaja enne 19.05.2010 Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-26-10 jõustumist teada

kohustusest ja kaebaja taganemisest oma lubadusest planeerida oma eelarvesse EhS § 13

nimetatud kohustuste täitmiseks rahalised vahendid algatatud Lõhe detailplaneeringu osas.

Seega tuleb välja selgitada, kas peale nimetatud kohtuotsuse jõustumist, pidi vastustaja seda

tegema ning juhul, kui ta seda ei teinud, kas see oli õiguspärane ning kas tal oli õigus sellel

alusel keelduda detailplaneeringu kehtestamisest.

Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja lubadustest taganemise tõttu oleks vastustaja

detailplaneeringu realiseerimiseks vajalik rahaline koormus suurenenud olulisel määral ja

talle ootamatult. Arvestades käesoleva vaidluse asjaolusid, ei ole sellist kaebaja käitumist

võimalik pidada ka täielikult heauskseks. Seega ei olnud vastustajal kindlasti võimalik neid

kulusid planeeringu realiseerimiseks vajalikus mahus ette näha enne asjakohaste kohtuotsuste

jõustumist.

28. Teiseks on vastustaja põhjendatult välja toonud, et planeeringu algatamisel kehtis veel

tulumaksuseadus (TuMS) § 5 lg 1 p 1 redaktsioon, mille järgselt laekus kohalikule

omavalitsusele 11,93% üksikisiku tulumaksust. Sama seaduse ja sätte 1.04.2009

muudatustega vähendati vastavat tulumaksuosa 11,4%-ni, mis kärpis oluliselt vastustaja

tulubaasi ja sundis kulutusi vähendama. Kaebaja heitis vastustajale ette, et vastustaja ei ole

eeltoodut tõendanud.

Kohtu hinnangul on üldtuntud asjaolu, et majanduslanguse ning vastustaja poolt viidatud sätte

muudatuse tulemusel langes oluliselt kõikide kohalike omavalitsusüksuste tulubaas, mistõttu

kohus loeb vastustaja sellekohase väite põhjendatuks ning tõendatuks.

29. Eeltoodust tulenevalt on asjakohased ka vaidlustatud otsustes esitatud seisukohad

eelarveliste vahendite ettenägematu ja objektiivse vähenemise osas peale detailplaneeringu

algatamist 15.11.2005.

30. Kohtu arvates on vastustaja teostanud ka piisavalt kaalutlusõigust ja kaalunud kogukonna

huve neile vajaliku avaliku teenuse finantseerimise ja kaebaja huvi teenida kasumit, eelistades

neist esimest viimasele. Samuti on vastustaja välja toonud, et ühe arendaja projekti

realiseerimiseks vajalike tööde põhjendamatu rahastamine valla poolt loob ebavõrdse

olukorra

võrreldes

teiste

arendajatega

ja

annab

esimesele

turul

põhjendamatu

konkurentsieelise.

31. Vastustaja on õigesti selgitanud, et kohalikul omavalitsusel kohaliku omavalitsuse

korralduse seaduse (KOKS) § 6 tulenevalt seadusega sätestatud kohustus korraldada antud

vallas või linnas sotsiaalabi ja -teenuseid, vanurite hoolekannet, noorsootööd, elamu- ja

kommunaalmajandust, veevarustust ja kanalisatsiooni, heakorda, jäätmehooldust, ruumilist

planeerimist, valla- või linnasisest ühistransporti ning valla teede ja linnatänavate

korrashoidu, juhul kui need ülesanded ei ole seadusega antud kellegi teise täita. Sama

paragrahvi lg 2 sätestab, et omavalitsusüksuse ülesanne on korraldada antud vallas või linnas

koolieelsete lasteasutuste, põhikoolide, gümnaasiumide ja huvikoolide, raamatukogude,

rahvamajade, muuseumide, spordibaaside, turva- ja hooldekodude, tervishoiuasutuste ning

teiste kohalike asutuste ülalpidamist, juhul kui need on omavalitsusüksuse omanduses.

Nimetatud asutuste osas võidakse seadusega ette näha teatud kulude katmist kas riigieelarvest

või muudest allikatest.

Kohtu hinnangul on vastustaja põhjendatult asunud seisukohale, et esiteks tuleb tal täita

seadusega kohalikule omavalitsusele pandud ülesanded ning arvestada avalike huvidega

arendaja erahuvide ees. Ainult siis kui avalikud huvid on piisavalt tagatud saab vastustaja

kehtestada detailplaneeringu. Käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Kaebuse

esitaja võib olla keeldunud põhjendatult igasuguste EhS § 13 sätestatud kulutuste enda kanda

võtmisest, kuid see ei tähenda seda, et vastustaja peaks seetõttu koheselt leidma rahalised

vahendid nende samade kulutuste enda kanda võtmiseks. Kui vastustajal selleks reaalsed

võimalused puuduvad, siis planeeringu kehtestamise üle otsustamisel oma diskretsiooni

teostades on tal õigus raha puudumise argumendile ka tugineda esitades selleks omapoolsed

kaalutlused. Käesoleval juhul ongi vastustaja seda teinud, mistõttu on vaidlustatud otsus ja

vaideotsus selles osas õiguspärased ning tühistamisele ei kuulu.

32. Kohus peab vajalikuks märkida, et vastustaja on nähtuvalt vaidlustatud otsuse p 2.10 ning

vaideotsuse p 3.4 nõus hüvitama kaebuse esitajale planeeringu koostamisel kantud kulud,

millega tuli arvestada detailplaneeringu kehtestamata jätmise otsustamisel. Ka on vastustaja

kaalunud nimetatud kulude näol tekkida võiva kahju ning avalike huvide ja kolmandate

isikute õiguste vahel, leides, et vastav kahju ei prevaleeri viimaste ees.

33. Vastustaja on oma vaidlustatud otsustes põhjendatult kaalunud nii planeeringu

realiseeritavuse, kui ka isikute võrdse kohtlemise küsimust, millest viimane on küll ainult

toetav argument, mitte detailplaneeringu kehtestamata jätmise iseseisev alus.

34. Detailplaneeringu realiseeritavuse osas märgib kohus täpsustavalt, et nõustub vastustajaga

selles, et planeeringu realiseeritavust tuleb hinnata. Kehtiva PlanS § 9 lg 1 sätestab, et

detailplaneering koostatakse valla või linna territooriumi osa kohta ja see on maakasutuse ja

lähiaastate ehitustegevuse aluseks. Sama sätte kuni 01.07.2009 kehtinud redaktsioon ütles, et

detailplaneering koostatakse lähiaastate ehitustegevuse ja maakasutuse aluseks valla või linna

territooriumi osa kohta. Seega on nii varaema kui ka kehtiva planeerimisseaduse redaktsiooni

kohaselt detailplaneering lähiaastate ehitustegevuse aluseks. Järelikult tuleb kohalikul

omavalitsusel planeeringu kehtestamise üle otsustamisel muuhulgas kohustuslikult kaaluda

planeeringu realiseeritavust lähiaastatel.

35. Kaebuse esitaja leiab, et asjaolu, et ta on pankrotis ei ole takistuseks planeeringu

realiseerimisele. Kohus kaebajaga nii üheselt nõustuda ei saa. On küll õige, et juhul kui

kaebaja võõrandab kinnistu, saab planeeringu realiseerida uus kinnistu omanik. Samas ei ole

kaebaja esitanud ühtegi tõendit ei haldusorganile planeerimismenetluses ega ka kohtule,

millega oma väidet kinnitada. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt ei ole kaebajal mitmel

korral õnnestunud pankrotimenetluses enampakkumisel asjaga seotud kinnistut müüa. Seega

puudub vastustajal igasugune kindlus detailplaneeringu realiseeritavuse osas. Asjaolu, et

kaebaja soovib tõsta kinnistu väärtust kehtestatud detailplaneeringuga, ei saa olla

põhjenduseks detailplaneering kehtestada ning jätta hindamata reaalne olukord. Eeltoodust

tulenevalt leiab kohus, et põhjendatud on vastustaja seisukoht, et vaidlustatud otsuse tegemise

ajal oli planeeringu realiseeritavus kaheldav ning juhul, kui uus kinnistu omanik soovib

planeeringu kehtestamist, siis saab ta taotleda uue planeeringumenetluse algatamist või vana

menetluse uuendamist.

36. Kaebaja leiab, et Lõhe kinnistu osas on planeerimismenetlus läbi viidud menetluse ajal

kehtinud õigusakte järgides ja vastustajal ei ole käesoleval hetkel õigust nõuda mingeid

täiendavaid tegevuskavasid või kokkuleppeid. Samuti leiab kaebaja, et vastustaja väited Lõhe

detailplaneeringu mittevastavuse kohta kehtivatele õigusaktidele ei ole asjakohased.

Vastustaja seevastu on seisukohal, et kaebaja on eksimuses väites, et 01.07.2009 oli Lõhe

kinnistu detailplaneeringu menetlus lõppenud. Vastustaja leiab, et Lõhe kinnistu

detailplaneeringu menetlus jätkus ka peale 19.05.2010, kui Tallinna Halduskohtu otsus

jõustus, mis tähendas ühtlasi menetlus ajal esinenud asjaolude kaalumist ja juhindumist

kehtivatest õigusaktidest.

37. Kohus leiab, et siinkohal tuleb lahendada küsimus, kas vastustajal oli õigus tugineda

vaidlustatud otsuste tegemisel planeerimisseaduse olulistele muudatustele, mis jõustusid

01.07.2009 ja nõuda Lõhe detailplaneeringu vastavust uuele seaduse redaktsioonile või mitte.

38. HMS § 5 lg 5 sätestab, et kui haldusmenetlust reguleerivad õigusnormid muutuvad

menetluse ajal, kohaldatakse menetluse alguses kehtinud õigusnorme. Seega menetluslike

normide muutumisel tuleb lähtuda menetluse alguses kehtinud normidest.

Kui haldusmenetluse kestel muudetakse aga seadustes haldusakti andmise materiaalõiguslikke

eeldusi – õiguslikku alust või ka norme, mis võivad haldusakti andmise välistada – tekib

küsimus, kas lähtuda tuleb haldusmenetluse alguses kehtinud või akti andmise ajal kehtivast

normistikust. Vastus pole ühene see sõltub haldusakti iseloomust ja ka seadusandja tahtest.

/…/ Tagasiulatuva jõu saab reeglina anda vaid isikut soodustavatele sätetele. Ometi ei ole ka

koormavatele sätetele tagasiulatuva jõua andmine täielikult välistatud, kuid see on vajalik

avalikes või teise isiku huvides ja sellega ei kahjustata õiguspärast ootust ülemäära /…/.(

A.Aedmaa, E. Lopman, N. Parrest jt. Haldusmenetluse käsiraamat. Tartu 2004)

39. PlanS § 1 lg 2 kohaselt on planeerimisseaduse eesmärk tagada võimalikult paljude

ühiskonnaliikmete vajadusi ja huvisid arvestavad tingimused säästva ja tasakaalustatud

ruumilise

arengu

kujundamiseks,

ruumiliseks

planeerimiseks,

maakasutuseks

ning

ehitamiseks.

Vastustaja on vaidlustatud otsustes tuginenud esiteks PlanS § 3 lg 1, mis sätestab, et

planeeringute koostamine on avalik. Avalikustamine on kohustuslik, et tagada huvitatud

isikute kaasamine, õigeaegne informeerimine ja võimalus kaitsta oma huvisid planeeringu

koostamise käigus. Nimetatud säte kehtis nii enne 01.07.2009 muudatusi kui ka praegu.

Teiseks on vastustaja tuginenud PlanS § 2 lg 4 p 3, mille kohaselt planeeringu juurde

kuuluvad lisad, mis võivad sisaldada planeeringu elluviimise tegevuskava ja planeeringu

elluviimiseks vajalikke kokkuleppeid (jõustus 01.07.2009). Viidatud säte on materiaalõiguse

norm.

40. Kohus on seisukohal, et antud juhul on põhjendatud kohaldada kehtivat materiaalõigust

ning

vastustajal

oli

õigus

nõuda

vaidlustatud

otsuste

tegemise

ajal

kehtinud

planeerimisseaduses

sätestatud

nõuete

täitmist,

kuna

need

tagavad

eelkõige

planeerimisseaduse eesmärkide täitmist. Kohus leiab, et uue avalikustamise nõude,

planeeringu tegevuskava esitamise nõude jt. nõuete esitamisega ei ole ülemääraselt

kahjustatud kaebaja huve. Eeltoodust tulenevalt ei ole vaidlustatud otsused ka selles osas

õigusvastased ning tühistamisele ei kuulu.

41. Kõike eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et tal puudub õiguslik alus Rae Vallavolikogu

27.09.2011 otsuse nr 265 ja 20.12.2011 vaideotsuse nr 287 tühistamiseks ning jätab kaebuse

täies ulatuses rahuldamata. Kuna kaebuse esitaja poolt esitatud tühistamiskaebus jäi

rahuldamata, siis tuleb jätta rahuldamata ka kaebaja taotlus Rae Vallavolikogu kohustamiseks

otsustada uuesti Lõhe kinnistu DP kehtestamise küsimus.

42. HKMS § 108 lg 1 näeb ette, et menetluskulud kannab pool kelle kahjuks otsus tehti.

Käesolevas asjas tegi kohus otsuse kaebaja kahjuks.

Kuna vastustaja menetluskulude väljamõistmist kaebajalt ei nõudnud, siis jäävad

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Daimar Liiv

Kohtunik