2-12-7461/14 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Vaheotsus

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Viivi Villemson

Otsuse tegemise aeg ja koht

6. september 2012.a, Tallinn Kentmanni kohtumaja

Tsiviilasja number

2-12-7461

Tsiviilasi

Swedbank

Liising

Aktsiaseltsi

hagi

RPvastu

8 772,64 euro ja viivise saamiseks

Tsiviilasja hind

8 250,27 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Swedbank Liising Aktsiaselts (endine ärinimi

Aktsiaselts Hansa Liising, registrikood 10434248,

asukoht Liivalaia 8, 15039, Tallinn)

Hageja volitatud esindaja Anneli A

Kostja RP(isikukood XXX, elukoht XXX)

Kostja tehinguline esindaja Riho Friedrichs

Kohtuistungi toimumise aeg

14. august 2012

RESOLUTSIOON

Jätta hagi rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

Menetluskulud jätta Swedbank Liising Aktsiaseltsi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul,

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses

ei taotleta selle lahendamist istungil.

Selgitus

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hageja nõue ja põhjendused

Swedbank Liising Aktsiaselts esitas 20.02.2012 hagi RP vastu 8 772,64 euro ja viivise

saamiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Aktsiaselts Hansa Liising (nüüd Swedbank Liising

Aktsiaselts, edaspidi hageja) ja RTOÜ (registrikood XXX, edaspidi liisinguvõtja) 06.12.2005

liisingulepingu nr XXX, mille esemeks oli sõiduauto Peugeot 407. Hageja ja RP(edaspidi

kostja) sõlmisid 08.12.2005 eelnimetatud liisingulepingust tuleneva rahalise kohustuse

tagamiseks käenduslepingu nr XXX. Käendaja rahalise vastutuse maksimusummaks lepiti

kokku 22 056,72 eurot. Kuna liisinguvõtja maksegraafikujärgseid kohustusi ei täitnud, ütles

hageja lepingu ennetähtaegselt üles alates 09.09.2008. Hageja palub kostjalt välja mõista

sõiduki jääkväärtuse summas 8 250,27 eurot ja viivisvõlgnevuse summas 522,37 eurot, kokku

8 772,64 eurot. Hageja osundab võlaõigusseaduse (VÕS) § 367 lg-tele 1 ja 4, § 76 lg-le 1, §

455 lg-le 1, § 100, § 101 lg 1 p-dele 1, 4 ja 6, lg-le 2, § 142 lg-le 1. Hageja palub välja mõista

ka viivise hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni 0,25% päevas.

Hageja esitas 11.06.2012 seisukoha kostja vastuväidetele. Hageja ei nõustu kostja

seisukohaga, et hagi on aegunud. Hageja nõustub kostja poolt väljatoodud Riigikohtu

seisukohaga, et liisingulepingust tulenev kulude hüvitamise nõue (vastavalt VÕS §-le 367)

muutub sissenõutavaks mitte lepingu ülesütlemise hetkest, vaid mõistliku aja jooksul pärast

lepingu ülesütlemist ning et mõistliku aja pikkus sõltub muu hulgas liisinguandja kulutuste

kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast. Liisingulepingu üldtingimuste punkti 7.4

kohaselt (üldtingimuste punkti 7.1 tõttu) kuulub liisinguese võõrandamisele. Lepingu

üldtingimuste punktide 3.7 ja 7.4.1 kohaselt sõltub sõiduki võõrandamise tulemusest otseselt

hageja nõude olemasolu ja selle suurus. Hageja on seisukohal, et on andnud endast parima

ning saavutanud sõiduki realiseerimisel parima võimaliku tulemuse ning realiseerinud sõiduki

selle tegeliku väärtusega. Eeltoodust lähtuvalt sai hageja oma nõude olemasolust ja selle

suurusest teada sõiduki realiseerimisest alates ehk 09.03.2009. Hageja on seisukohal, et

sõiduki turuväärtus on väljendatud selle tegelikus müügihinnas. Müügihind ja turuväärtus ei

ole lahutatavad olukorras, kus müügiprotsess on olnud läbipaistev, objektiivne ja mõistliku

pikkusega (mitte kiirmüük). Menetluses on tuvastatud, et alghinnaga ei õnnestunud sõidukit

realiseerida, mis näitab, et tegemist ei olnud sõiduki tegeliku väärtusega. Seetõttu on

tavapärase järk-järgulise hinnaalandamise teel selgunud see väärtus, mis vastab turu

nõudlusele. Eeltoodust lähtuvalt on käesoleval juhul tegemist sõiduki tegeliku turuväärtusega.

Hageja on seisukohal, et ei ole sõiduki realiseerimisega ebamõistlikult venitanud, mistõttu on

sõiduki

müügiperioodi

näol

tegemist

mõistliku

ajaga

kulude

hüvitamise

nõude

väljaselgitamiseks. Seega oleks hageja nõue aegunud mitte varem kui 09.03.2012. Hageja on

esitanud hagi kohtule 20.02.2012. Eeltoodust lähtuvalt ei ole hageja nõue aegunud.

Hageja osundas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 167 lg 1 ja 2, mille kohaselt

peatub nõude aegumine õigustatud ja kohustatud isiku vahel peetavate läbirääkimiste

toimumise ajaks, kui läbirääkimisi peetakse nõude või asjaolu üle, millest nõue võib

tuleneda. Hageja esitas kostjale viimase nõudekirja 13.05.2011, milles palus võlgnevus

tasuda hiljemalt 27.05.2011. Kostja võttis seoses nõudekirjaga hagejaga ühendust 23.05.2011

ning soovis dokumentide esitamist. Hageja esitas kostjale soovitud dokumendi. Kostja vastas

hagejale taaskord 26.05.2011 ning palus täiendavalt võlgnevust ning asjaolusid täpsustada

ning soovis hagejapoolset ettepanekut kompromissist. Hageja vastas kostjale 31.05.2011

kirjas ning teatas, et ootab kompromissettepanekut kostjalt. Kostja vastas hagejale

01.06.2011 paludes täiendavaid dokumente ning selgitades majanduslikku olukorda. Hageja

vastas kostjale samal päeval, pakkudes välja kompromissi. Kostja vastas hagejale 02.06.2011

ning palus hagejal uuesti esitada kostja soovitud dokument. Hageja vastas kostjale

12.07.2011, edastades soovitud dokumendi ning avaldades lootust kokkuleppele jõudmise

osas. Kostja hagejaga enam ühendust ei võtnud. Eeltoodust lähtuvalt oli aegumine

läbirääkimiste tõttu täiendavalt peatunud 13.05.2011 – 12.07.2011 ehk 2 kuud.

Kostja on oma seisukohas avaldanud, et kostja seisukohalt algas nõude aegumine

01.01.2009. Kolmeaastane aegumistähtaeg saabunuks sellisel juhul 01.01.2012. Kuivõrd aga

aegumine oli peatunud läbirääkimiste tõttu täiendavalt 61 päeva, saabunuks aegumistähtaeg

02.03.2012. Hageja esitas hagi kohtusse 20.02.2012. Seega isegi arvestades kostja nimetatud

aegumistähtaja algust, ei oleks hageja nõue aegunud.

Eeltoodust lähtuvalt palub hageja jätta nõude aegumise tõttu kohaldamata.

Kostja vastuväited

Kostja on seisukohal, et hagi on aegunud. Kostja toob välja, et hageja ütles liisingulepingu

üles 09.09.2008. Liisinguesemeks olnud sõiduki müüs hageja 09.03.2009 ehk 181 päeva

hiljem. Ebareaalne on antud kontekstis väide, et hagejal kulus pool aastat selleks, et müüa

sõiduauto 50% alla turuhinna. Selline aeg oma kahjude kindlakstegemiseks on ebamõistlik,

eelkõige kui kahju kindlakstegemiseks kasutatakse hageja poolt näidatud mahus

hinnaalandusi. Hageja hinnangul pidanuks kõnealuse sõiduauto müügiks kuluma antud hinna

juures mitte rohkem kui 2-3 kalendrikuud ehk vähemalt aastavahetuseks pidanuks auto olema

müüdud ja hagejal kahju suurus selge. Kui võtta aluseks, et vähemalt aastavahetuseks

pidanuks auto müüdud olema ja sellega seoses ühtlasi ka hagejal teada oma tegelik kahju

suurus, muutus hageja nõue kostja vastu sissenõutavaks mitte varem ega hiljem kui

01.01.2009. Hageja esitas kostja vastu nõude kohtusse 20.02.2012 ehk 3 aastat ja 51 päeva

hiljem. Kuna hageja pöördus hagiavaldusega kohtusse pärast aegumistähtaja möödumist, on

hagi aegunud. Kostja palub jätta hagi tervikuna rahuldamata

Kostja täpsustas oma seisukohta hagi aegumise osas 09.08.2012 avalduses. Kostja on

seisukohal, et mingit aegumise katkemist, hõljumist või peatumist pole poolte vahel olnud.

Kostja pole asunud hagejaga läbirääkimistesse selliselt, et tunnistaks nõuet kasvõi osaliseltki.

Dokumentide väljanõudmine ei tähenda sisulisi läbirääkimisi nõudes. Seetõttu on aegumise

peatumise väide asjakohatu.

Aegumise kulgemise algusaja osas täpsustas kostja kohtuistungil oma seisukohta ning märkis,

et peab aegumise kulgemise alguseks aega, mil hageja hindas ise ära vara maksumuse ning

seetõttu sai tekkinud kahjust ka ettekujutuse. Hageja hinnakomitee on 31.10.2008 hinnanud

vara väärtuseks 155 000 krooni (koos käibemaksuga). Kostja leiab, et kõnealusest kuupäevast

s.o. 31.10.2008 algas nõude aegumine. Kostja jääb oma taotluse juurde aegumise kohaldamise

osas.

Kohtu põhjendused

Käesolev vaheotsus käsitleb TsMS § 449 järgi hagi aegumist.

Poolte vahel puudub vaidlus selles, et Aktsiaseltsi Hansa Liising ja RTOÜ vahel 06.12.2005

sõlmitud sõiduki liisinguleping nr XXX on 09.09.2008 ennetähtaegselt lõpetatud lepingu

punkti 7.1.3 alusel (t lk 11-26,41). Poolte vahel puudub vaidlus selles, et Aktsiaseltsi Hansa

Liising ja RP vahel on 08.12.2005 sõlmitud käendusleping nr XXX vastutuse

maksimumsummaga 22 056,72 eurot (t lk 80-81). Poolte vahel puudub vaidlus selles, et

kostja tagastas 25.09.2008 sõiduki hagejale (t lk 42). Poolte vahel puudub vaidlus selles, et

hageja hinnakomitee 31.10.2008 otsusega määrati sõiduki realiseerimismaksumuseks 155 000

krooni (koos käibemaksuga) ning et vara müüdi 09.03.2009 (t lk 44).

Poolte vahel on vaidlus selles, kas hagi on aegunud.

Esmalt analüüsib kohus, kas liisingulepingu üldtingimuste p 3.7 ja 7.4.1 on kehtivad.

Liisingulepingu

üldtingimuste

punkti

3.7.

kohaselt,

kui

liisinguandja,

tuginedes

liisingulepingu üldtingimuste VII osa punktidele, ütleb liisingulepingu üles ning võõrandab

liisingueseme,

on

liisinguvõtja

kohustatud

hüvitama

liisinguandjale

liisingueseme

võõrandamisest tekkinud kahjud (st liisingueseme võõrandamisest saadud summa ja

liisinguvõtja poolt liisinguandjale liisingueseme omandamisega tekkinud kulude hüvitamata

osa vahe) ja kulud (sh liisingueseme valduse üle võtmine, liisingueseme hoidmine,

liisingueseme müügikõlbulikuks seadmine).

Liisingulepingu üldtingimuste p 7.4.1 järgi, kui liisingueseme võõrandamisest saadav

rahasumma ei kata kõiki liisinguvõtja poolt liisinguandjale tasumisele kuuluvad summasid,

on liisinguvõtja kohustatud viivitamatult tasuma liisinguandjale puudu jääva osa.

VÕS § 42 lg 1 (06.12.2005 redaktsioonis) kohaselt tüüptingimus on tühine, kui see lepingu

olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades

kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust

tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui

tüüptingimus ei vasta headele kommetele.

VÕS § 42 lg 2 (06.12.2005 redaktsioonis) järgi ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui

tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab

teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õigusi ja kohustusi selliselt, et lepingu

eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimust ei vaadelda ebamõistlikult

kahjustavana, kui see puudutab lepingu põhilist eset või hinna ja üleantu väärtuse suhet.

VÕS § 367 lg 1 kohaselt liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama

liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige

liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole

kaetud juba tasutud liisingumaksetega.

VÕS § 367 lg 3 järgi kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja

omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse

määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel.

Vastavad tüüptingimused on tühised, sest eelmärgitud tingimustega kaldutakse kõrvale

seaduse olulisest põhimõttest. Käesoleval juhul tuleneb seaduse oluline põhimõte VÕS §-st

367, mille kohaselt lähtutakse liisingulepingu ülesütlemisel liisinguvõtja poolt hüvitamisele

kuuluvate summade määratlemisel liisingueseme väärtusest ja mitte sellest, millise summa

eest otsustab liisinguandja liisingueseme võõrandada. Käesoleva kokkuleppega soovis

liisinguandja panna liisinguvõtjale kõik liisingueseme võõrandamisega ning müügieduga

seotud riskid, kusjuures liisinguvõtja pidi kokkuleppe kohaselt etteulatuvalt nõustuma sellega,

et tema poolt hüvitamisele kuuluvate nõuete määratlemisel lähtutakse müügihinnast isegi siis,

kui liisinguandja ei teinud liisingueseme müümisel vajalikku pingutust või otsustas

liisingueseme müümisel teha põhjendamatuid allahindlusi. Riskid, mida liisinguandja

liisinguvõtja kanda panna soovis, kuulusid liisinguandja ja mitte liisinguvõtja mõjusfääri.

Seaduse oluliseks põhimõtteks tuleb pidada seda, et liisingulepingu lõppemisel liisinguvõtja

poolt hüvitamisele kuuluvate summade määratlemisel tuleb lähtuda mingist objektiivsest

suurusest (liisingueseme väärtusest selle tagastamise ajal) mitte aga liisinguandja tegevusest

ning liisinguandja suvaotsustest. Kohus hindab kokkuleppe kui sellise kehtivust ning

kokkuleppe hindamisel ei saa arvesse võtta seda, milline oli liisinguandja tegevus eseme

võõrandamisel või kas liisinguvõtja pani toime rikkumisi, mida kokkulepe oleks

võimaldanud. Nendel põhjustel leiab kohus, et vastavate tingimustega kalduti kõrvale seaduse

olulisest põhimõttest ning vastavad kokkulepped viisid liisinguandja ja liisinguvõtja õiguste ja

kohustuste tasakaalu olulisel määral liisinguvõtja kahjuks tasakaalust välja, mistõttu ei saa

vastavad kokkulepped kehtida. Sellise tüüptingimuse ebamõistlikku kahjustatavust eeldatakse

VÕS § 44 kohaselt ka mõlemapoolselt majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute

puhul.

VÕS § 367 lg-s 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel tuleb arvestada

liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kui liisingulepingu lõppedes

jääb sõiduk liisinguandjale, säilitab viimane nii sõiduki omandi kui omandab tasutud

väljaostumaksed. Seega jääb hagejale sõiduki koguväärtus VÕS § 367 lg 3 tähenduses,

mistõttu tuleb tasumata väljaostumakseid kõrvutada auto väärtusega tagastamise ajal.

Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et liisingueseme kohalik keskmine turuhind on määratletav

liisingueseme tagastamisel ning see ei eelda liisingueseme tegelikku võõrandamist. Seega

kannab seaduse kohaselt liisingueseme võõrandamise riski nii võõrandamise kui sellise

õnnestumise, aga ka võõrandamisel saadava hinna osas liisinguandja, ning vastav hüvitisnõue

muutub sissenõutavaks liisingueseme tagastamisega, sest liisinguandja saab eseme väärtust

hinnata eseme enda valdusse saamisel ning see tegevus ei vaja isikult, kes tegutsebki

vastavate esemete liisimise alal, märkimisväärset aega. Kuivõrd lepingu üldtingimuste p 3.7 ja

7.4.1 kokku lepitud tingimused on liisinguvõtja jaoks seaduses sätestatuga võrreldes oluliselt

kahjulikumad, asub kohus seisukohale, et antud juhul on tegemist ebamõistlikult kahjustavate

tüüptingimustega VÕS § 42 lg 2 tähenduses ning selline olukord toob VÕS § 42 lg-st 1

tulenevalt kaasa nimetatud tüüptingimuste tühisuse. Kohus leiab, et liisingulepingu

üldtingimuste p 3.7 ja p 7.4.1 tüüptingimus tuleb lugeda tühiseks ka VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p

19 alusel, sest tüüptingimustest tuleneb liisinguandjale kohustus liisinguese võõrandada, kuid

selle kohustuse täitmise aega ei ole ei nendes ega muudes lepingutingimustes määratletud.

Kohus analüüsib, kas hagi on aegunud.

TsÜS § 143 järgi kohus või muu vaidlust lahendav organ võtab nõude aegumist arvesse

ainult kohustatud isiku taotlusel.

Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 kohaselt kolm aastat. Lähtudes

TsÜS § 147 lg-test 1 ja 2, algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisest, st alates

ajast, mil õigustatud isik võib nõuda kohustuse täitmist.

VÕS § 367 lg 3 järgi on liisinguandja nõude arvestamise aluseks liisingueseme väärtus.

Seadusest ei tulene otseselt, millal võib liisinguandja nõuda lepingu ülesütlemisega seotud

kulude hüvitamist. Tehingust tuleneva nõude TsÜS §-s 146 sätestatud kolmeaastane

aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega. TsÜS § 147

lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda

nõudele vastava kohustuse täitmist. Ka VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks,

kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib

võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks

ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei

tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks

mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist,

arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (VÕS § 82 lg 3).

Kuna liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse

täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma

kohustuse ning liisinguandja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse

täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul.

Riigikohtu

tsiviilkolleegium

on

20.04.2009

otsuses

nr

3-2-1-33-09

leidnud,

et

liisingulepingust tulenev kulude hüvitamise nõue (vastavalt VÕS §-le 367) muutub

sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Mõistliku aja pikkus sõltub

muu hulgas liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast. Kohus

soostub kostja seisukohaga, et käesoleval juhul on hageja kulutused kindlaks tehtud mõistliku

aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist, s.o 09.09.2008 kuni 31.10.2008 kui hageja

hinnakomitee määras liisingueseme realiseerimismaksumuse. Kohtu hinnangul ei oma nõude

sissenõutavaks muutumise aja väljaselgitamisel tähtsust vara müügihind, olenemata sellest

kas see on m.h ka vara tegelikuks väärtuseks. Sõiduki hindamisel 31.10.2008 selleks pädevate

isikute poolt sai hagejale teatavaks, et tal on liisingulepingu ülesütlemisest tekkiv kulutuste

hüvitamise nõue kostja vastu ning nõude esialgne suurus. VÕS § 367 lg 3 näol on kohtu

hinnangul tegemist liisinguvõtja kaitsenormiga, mille eesmärgiks on anda liisinguvõtjale

võimalus vähendada VÕS § 367 lg-st 1 tuleneva kohustuse suurust ning see ei saa olla aluseks

liisinguandja nõude aegumistähtaja edasilükkumisele. Kostjal tekkis VÕS § 367 lg-s 3

sisalduva kaitsenormi alusel küll õigus sissenõutavat summat vähendada, see aga ei oma

tähendust algse nõude sissenõutavuse seisukohalt. Analoogne regulatsioon on omane kogu

tsiviilõiguse süsteemile. Nii näiteks muutub kahju tekitamise puhul kahjunõue sissenõutavaks

ajast, millal õigustatud isik sai teada kahju tekkimisest ja kahju tekitaja isikust, mitte hetkest

kui õigustatud isik sai lõpliku ülevaate kahju ulatusest, alusetust rikastumisest tulenev nõue

muutub sissenõutavaks ajast, millal õigustatud isik sai nõudest teada, mitte ajast kui

õigustatud isik sai tuvastada nõude ulatuse.

Nõuded käendaja vastu (VÕS § 145) hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded

võlgniku vastu.

TsÜS § 135 lg 1 järgi tähtaja kulgemine algab järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või

sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei

tulene teisiti. TsÜS § 135 lg 2 kohaselt tähtaeg lõpeb tähtpäeva saabumisel. TsÜS § 136 lg 2

järgi kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev

viimase aasta vastaval kuul ja päeval.

Seega nõue, mille alusel tekkis hagejal õigus nõuda kostjalt kõigi liisingulepingu eseme

soetamisega kaasnevate kulutuste hüvitamist, muutus VÕS § 367 lg 1, 3, § 82 lg 3, 7, § 145 ja

TsÜS § 147 lg 1 alusel sissenõutavaks vara hindamisel alates 01.11.2008 kell 00:00.

TsÜS § 167 lg 1 kohaselt peatub nõude aegumine õigustatud ja kohustatud isiku vahel

peetavate läbirääkimiste toimumise ajaks, kui läbirääkimisi peetakse nõude või asjaolu üle,

millest nõue võib tuleneda. Eeldatakse, et läbirääkimised on lõppenud, kui isik läbirääkimiste

jätkamisest keeldub.

Kohus nõustub hageja seisukohaga, et poolte vahel perioodil 13.05.2011 kuni 12.07.2011

peetud e-kirjavahetus on käsitletav läbirääkimistena nõude aluseks olevate asjaolude üle (t lk

53, 56-57, 98-102). Kohus leiab, et läbirääkimisteks piisab igast arvamuse vahetamisest

nõude või selle aluseks olevate asjaolude üle. Arvamuse vahetamisest peab nähtuma, et

põhimõtteliselt võib olla võimalik veel mingi kokkuleppelise lahenduse saavutamine.

Läbirääkimised ei eelda, et kostja oleks nõuet sõnaselgelt tunnistanud. Kirjavahetusest

nähtub, et pooled on m.h arutanud kompromissi sõlmimise võimalust ning pakkunud välja

selle tingimusi. Seega peatus nõude aegumine TsÜS § 167 lg 1 alusel perioodil 13.05.2011

kuni 12.07.2011, s.o 61 päevaks.

TsÜS § 142 lg 1 järgi aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist

(nõue) seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul ja pärast nõude aegumist võib

kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Selleks et vältida nõude aegumist, tuleb

see esitada kohtule aegumistähtaja jooksul.

Hageja nõue lepingust tuleneva hüvitise tasumiseks aegunuks TsÜS § 146 lg 1, § 147 lg 1 ja

§ 136 lg 2 kohaselt kolme aasta jooksul, st 31.10.2011 kell 24:00. Kuna nõude aegumine

peatus TsÜS § 167 lg 1 alusel 61 päevaks perioodil 13.05.2011 kuni 12.07.2011, siis oli

hageja liisingulepingust tuleneva kulutuste hüvitamise nõude aegumistähtajaks 31.12.2011

kell 24:00. Hageja esitas hagi kohtusse 20.02.2012. Kui hageja põhinõue on aegunud, tuleb

aegumise kohaldamisel arvestada ka TsÜS §-ga 144, mille järgi aegub koos põhikohustusest

tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud.

Seega oli hageja nõue hagi esitamise ajaks aegunud.

TsMS § 449 lg 3 kohaselt võib kohus teha vaheotsuse ka taotluse kohta aegumise

kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega.

Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui

kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle.

Seega on käesolev otsus lõppotsus ja kohus asja edasi ei menetle.

Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 järgi

hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskulud tuleb jätta hageja

kanda.

TsMS § 174 lg 1 järgi menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult

menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva

jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Viivi Villemson