3-12-967/18 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-12-967

Otsuse kuupäev

4. september 2012

Kohtunik

Tanel Saar

Kohtuasi

OÜ Räpina Vesiveski kaebus Maksu- ja Tolliameti Lõuna

maksu- ja tollikeskuse 08.02.2012 maksuotsuse nr 12.2-

3/5574-8 tühistamiseks

Asja läbivaatamise kuupäev

14.08.2012

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja OÜ Räpina Vesiveski

Vastustaja Maksu- ja Tolliamet

Resolutsioon

1. Jätta OÜ Räpina Vesiveski kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest

arvates.

Apellatsioonkaebuse

esitamise

viimane päev on 5. oktoober 2012. a. Apellatsioonkaebus

võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta

selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. OÜ Räpina Vesiveski deklareeris 2010. a juuni käibedeklaratsioonis enammakstud käibemaksu

summas 16 102 krooni (1 029,11 eurot) ja 19.07.2010 esitas parandatud 2009. a augusti

käibedeklaratsiooni, mille tulemusena deklareeris enammakstud käibemaksu summas 83 970 krooni

(5 366,66 eurot). Vastustaja alustas seoses sellega maksustamisperioodide 2009. a augusti ja 2010. a

juuni kontrolli. Kontrolli tulemusel koostas vastustaja 25.10.2011 kontrollakti nr 12.2-3/5574-13.

2. 25. novembril 2011.a. esitas OÜ Räpina Vesiveski eriarvamuse Maksu- ja Tolliameti Lõuna

maksu-ja tollikeskuse (LÕMTK) kontrollaktile. Maksuhaldur koostas 08.02.2012 maksuotsuse nr

12.2-3/5574-8, suurendades kaebaja käibemaksukohustust 13 057,15 euro (204 300 krooni) võrra ja

tulumaksukohustust 12 513,26 euro (195 790 krooni) võrra.

3. OÜ Räpina Vesiveski esitas Maksu- ja Tolliametile 08.03.2012 vaide palvega tunnistada kehtetuks

vaidlustatud maksuotsus ning peatada vaidemenetluse ajaks maksuotsuse täitmine. Maksu- ja

Tolliamet jättis 11.04.2012 vaideotsusega nr 6-1/751-3 OÜ Räpina Vesiveski vaide rahuldamata.

4. OÜ Räpina Vesiveski esitas 10.05.2012 Tartu Halduskohtule kaebuse LÕMTK 08.02.0212

maksuotsuse nr 12.2-3/5574-8 tühistamiseks.

14. mai 2012 määrusega võttis Tartu Halduskohus OÜ Räpina Vesiveski kaebuse menetlusse.

Kaebuse põhjendused

5. OÜ Räpina Vesiveski esitas 10. mail 2012 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles LÕMTK 8.

veebruari 2012 maksuotsuse nr 12.2-3/5574-8 tühistamist, taotluse vastustajalt kõigi maksumenetluse

ja vaidemenetluse käigus kogutud ning maksuotsuse ja vaideotsuse tegemise aluseks olnud tõendite

esitamise nõudmiseks, taotluse OÜ Räpina Vesiveski tegevjuhi H. Toode vande all ülekuulamiseks

ning kaebuse esitaja poolt kantud menetluskulude väljamõistmiseks vastustajalt.

Kaebaja on seisukohal, OÜ Räpina Vesiveski on ostnud ja saanud OÜ-lt AAB Järve-Auto ATV ja

selle lisad, OÜ-lt GSG Cargo mudapumpamistööd ning OÜ-lt Alst Grupp veekanali puhastus- ja

remonttööd objektil Pargi 25, Räpina. OÜ Räpina Vesiveski on nimetatud äriühingutele kauba ja

teenuse eest tasunud. Esitatud on dokumentaalsed tõendid ja tehingupooled on kinnitanud tehingute

toimumist. Maksuotsusest nähtuvalt on maksuhaldur nõustunud ja kinnitanud, et ATV ja selle lisad

on saadud ja ettevõtlusega seonduvalt soetatud ning samuti on teenused ostetud ettevõtlusega

seonduvalt.

Maksuhaldur ei ole selgitanud maksuotsuses ja vaideotsuses expressis verbis, mida maksuhaldur OÜ-

le Räpina Vesiveski ette heidab ehk mis on olnud maksuotsuse koostamise faktiliseks aluseks –

hoolsuskohustuse rikkumine, pahausklik käitumine või maksupettuse toime panemine. Maksuotsuse

koostamise faktilise aluse ebaselguse tõttu on oluliselt raskendatud tõendamiskohustuse täitmine ja

selguse saamine maksuhalduri tõendamiskoormisest. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja poolt

maksuotsuses etteheidetava teo selgelt ja arusaadavalt formuleerimata jätmine on mitte ainult

õigusvastane, vaid ka pahatahtlik ja ilmselgelt eesmärgipärane – muuta maksuotsuse vaidlustamine

kaebajale võimalikult raskeks.

OÜ Räpina Vesiveski on seisukohal, et ta on heauskse ostjana käitunud, hoolsuskohustust järginud ja

ei ole maksupettuses osalenud. Maksuhaldur ei ole nende tegude aset leidmist tõendanud ühegi

tõendiga. Maksuhalduril on nii kehtivast seadusandlusest kui ka senises kohtupraktikas kinnistunud

põhimõtete järgi olnud kohustus eeldada ja ka järeldada OÜ Räpina Vesiveski heausksust tehingute

tegemisel. Asjaolu, et müüja ei ole maksuõigussuhetes riigiga käitunud korrektselt ei anna alust

järeldusele, et müüja ja ostja ei ole konkreetsel juhul tehinguid teinud.

Teeseldud tehingute puhul tuleb maksuhalduril Riigikohtu praktikast tulenevalt lisaks nende

asjaolude äranäitamisele, mis viitavad sellele, et arvetel näidatud tehinguid tegelikult toimuda ei

saanud, põhjendada ja tõendada ka seda, miks ostja kas teadis, pidi teadma või oleks oma kohustuste

järgimisel teada saanud, et arvetel müüjana näidatud isik ei ole tegelikuks müüjaks või miks esineb

tehingupoolte vahel pettusele viitav seos. Maksupettust ei ole maksuhaldur üldse tõendanud. Selleks,

et tõendamiskoormis läheks üle kaebajale, ei piisa paljasõnalises maksuhalduri väitest, et ostja teadis

või pidi teadma tehingu teeseldusest. Ka maksuhalduril on tõendamiskoormis ja kuivõrd ta ei ole

suutnud oma väited tõendada, tuleb maksuotsus tühistada.

OÜ Räpina Vesiveski on täitnud OÜ Alst Grupp, OÜ AAB Järve-Auto ja OÜ GSG Cargo

kontrollimisega igasugused hoolsusnõuded, mida seadusjärgselt eeldatakse äriühingult. OÜ Räpina

Vesiveski esindajad kontrollisid tehingupartnerite esindaja esindusõigust ja isikusamasust ning

kontrollisid äriühinguid äriregistri ja käibemaksukohustuslaste registri kaudu. Selles puudub poolte

vahel vaidlus. Kuivõrd OÜ Räpina Vesiveski sai OÜ-lt Alst Grupp, OÜ-lt AAB Järve-Auto ja AS-lt

GSG Cargo teenust/kaupa ning tasus selle eest viimasele, siis ei tekkinud kaebuse esitajal kordagi

kahtlust, et nimetatud äriühingud ei pruugi omada aktiivset majandustegevust või, et nad ei ole

teenust või kaupa müünud. Kõik raamatupidamise algdokumendid vastavad seadusjärgsetele nõuetele

ja kõik tehingupartnerid kinnitavad tehingute täielikku toimumist. Maksuotsuses esitatud väide, et

algdokumendid ei vasta raamatupidamisseaduse § 7 lg 1 p-s 1 ja 5 sätestatud nõuetele on selge vale ja

ümberlükatav algdokumentide vahetu uurimise tulemusena.

Ühegi haldusmenetluse või kriminaalmenetluse tulemina ei ole tuvastatud, et OÜ-l Alst Grupp, OÜ-l

AAB Järve-Auto ja AS-l GSG Cargo puudus majandustegevus, mis tähendab, et maksuhaldur ei ole

oma vastavasisulisi väited suuteline üldse tõendama.

OÜ Räpina Vesiveski leiab, et maksuhaldur on rikkunud ka maksukohustuslaste võrdse kohtlemise

põhimõtet – sama tehingu puhul loetakse ühe tehingupoole puhul tehing mittetoimunuks ja

määratakse talle maksusumma ning teise tehingupoole puhul aktsepteeritakse tehingu toimumist ja

maksusummat ei määrata.

OÜ Räpina Vesiveski on seisukohal, et käesoleval juhul puudub maksuhalduril õiguslik alus piirata

ostjal sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust. Kõik tehingud on olnud tegelikud ja õiguspärased

ning mõlemad tehingute pooled on olnud registreeritud käibemaksukohustuslastena.

OÜ Räpina Vesiveski on seisukohal, et käesolevaga puudub maksuhalduril tulumaksu määramise

õigus. Vastustaja poolt on maksumenetluses nõuetekohaselt välja selgitatud ja ka kinnitatud, et

maksukohustuslase väljamaksed olid tehtud maksumaksja ettevõtlusega seotud kauba ja teenuse

ostmiseks.

Vastustaja ei ole tuvastanud OÜ Räpina Vesiveski ning OÜ AAB Järve-Auto, AS-i GSG Cargo ja

OÜ Alst Grupp vaheliste tehingute puhul tehingupoolte poolt lubamatu maksueelise saamist ega

viimaste subjektiivseid kaalutlusi nimetatud eelise saavutamiseks, siis puudub vastustajal õigus

kõnesolevate tehingupoolte maksukohustuste korrigeerimiseks maksuotsuses märgitud ulatuses.

Teiste sõnadega on maksuhaldur jätnud antud juhul täitmata Riigikohtu poolt korduvalt rõhutatud

kohustuse selgitada välja, millisest eesmärgist lähtuvalt on majandustehingu pooled tehinguid teinud

ning kas esineb asjaolusid, mis viitavad nende puhul võimalikule maksude tasumisest

kõrvalehoidumisele või ebaseadusliku maksusoodustuse saamisele. OÜ Räpina Vesiveski leiab, et

paljasõnalistele, spekulatiivsetele oletustele ei ole võimalik maksuotsust üles ehitada ning kui

maksuhaldur soovib midagi väita, tuleb tal seda ka tõendada. Faktilistest asjaoludest ei nähtu, et

pooled oleksid maksueelise saavutanud ja riik saamata jäänud tulu näol kahju kandnud.

Vastustaja vastuväited

6. Vastustaja esitas 11. juunil 2012 kirjaliku vastuse kaebusele, milles vaidles kaebusele vastu,

paludes jätta kaebus ja taotlus menetlusosalise esindaja vande all ülekuulamiseks rahuldamata ning

menetluskulud kaebaja kanda.

Vastustaja leiab, et kaebuses esitatud väited ei saa olla aluseks kaebuse rahuldamisele ning LÕMTK

õiguspärase ja põhjendatud 08.02.2012 maksuotsuse nr 12.2-3/5574-8 ning Maksu- ja Tolliameti

11.04.2012 vaideotsuse nr 6-1/751-3 tühistamisele.

Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja etteheidetega tema subjektiivsete õiguste ja vabaduste rikkumise

osas, ega ka maksuotsuse ja vaideotsuse põhjendamata jätmise kohta. Vaide sisulisel läbivaatamisel

menetleja leidis, et kontrolli käigus on kogutud piisavalt tõendeid, mis põhjendavad kahtlust OÜ

Räpina Vesiveski esitatud andmete õigsuses ning nende põhjal on tehtud motiveeritud ning õiged

järeldused. Asjaolu, et vaie jäi rahuldamata ja vaidemenetleja nõustus maksuotsuses toodud

järeldustega ei tähenda, et vaie jäi sisuliselt läbi vaatamata.

Vastustaja ei nõustu kaebaja etteheitega faktilise aluse ebaselguse osas, sest selgesõnalisemalt ei saa

formuleerida faktilist alust, kui seda on tehtud vaidlustatud maksuotsuse punktis 2: „Kontrolli käigus

tuvastatud asjaolusid hinnates järeldab maksuhaldur, et OÜ teadis saades arved OÜ-de ALST

GRUPP, AAB Järve-Auto ja AS GSG Gargo andmetega, et nende puhul on tegemist fiktiivsete

arvetega ning arved ja näidatud tasumised ei ole seotud tegelike tehingutega. Nende tehingute alusel

ei ole OÜ teinud reaalseid väljamakseid ning on kajastanud nimetatud äriühingute arvete alusel

põhjendamatut sisendkäibemaksu. Maksuhalduri hinnangul on OÜ-l maksueelis seni kuni märgitud

fiktiivsed tehingud on kajastatud OÜ maksuarvestuses.“ (maksuotsuse lk 36, kolmas lõik).

Vastustaja on seisukohal, et juhul kui ostja ja müüja vahel pole tehinguid toimunud, siis ostjat ei saa

käsitleda heauskse ostjana, kes ei teadnud, et dokumentidel märgitud äriühingud ei ole tegelikult

kaupa ega teenust müünud. Taoline tegevus on teadlik ja tahtlik, mistõttu on käibemaksu ja

tulumaksu määramine põhjendatud.

Maksuhaldur ei ole seadnud eesmärgiks maksupettuse tuvastamist ning johtuvalt Riigikohtu

kohtupraktikast ei peagi maksu määramiseks maksupettust tuvastama. Vastustaja leiab, et

maksumenetluses ei ole erinevate olukordade lahushoidmine alati võimalik ning tihti hõlmab üks

pahausksuse liik teisi.

Vastustaja märgib, et ei ole pannud kaebajale ebamõistlikku kontrollikohustust OÜ Alst Grupp, OÜ

AAB Järve-Auto ja AS GSG Gargo majandustegevuse reaalse olemasolu väljaselgitamise näol.

Vastustaja ei nõustu kaebajaga, justkui maksuhalduril puuduvad tõendid OÜ Alst Grupp, OÜ AAB

Järve-Auto ja AS-i GSG Gargo ettevõtluse mittetoimumise kohta seisukoha võtmiseks. Kõik kolm

äriühingut on käibemaksukohustuslaste registrist kustutatud põhjusel, et nad ei ole esitanud

maksuhaldurile tõendeid oma reaalselt ettevõtlusega tegelemise kohta. OÜ-ga Alst Grupp ei ole

maksuhaldur saanud ühendust ka maksumenetluse käigus. Reaalselt ettevõtlusega mitte tegelemine

nähtub ka äriühingute käibeandmikest ning pangaväljavõtetest. Vastustaja arvates viitab tehingu

näilikkusele juba asjaolu, et tehingute pooled ei anna usutavaid seletusi tehingute asjaolude kohta.

Käibemaksu osas märgib vastustaja, et on maksumenetluse käigus tuvastanud, et OÜ Räpina

Vesiveski ei ole kontrollitavatel maksustamisperioodidel OÜ Alst Grupp, OÜ AAB Järve-Auto ja

AS-i GSG Gargo nimel väljastatud arvetel näidatud kaupa ja teenust soetanud, millest tulenevalt ei

kajasta arved tegelikult toimunud majandustehinguid ning seega puudub ka õiguslik alus

sisendkäibemaksu mahaarvamiseks nimetatud äriühingute nimel väljastatud arvete alusel.

Maksuotsuses ja vaideotsuses on tõendeid ja asjaolusid hinnates jõutud järeldusele, et tehinguid OÜ

Räpina Vesiveski ja OÜ-de Alst Grupp ja AAB Järve-Auto ning AS GSG Cargo vahel ei ole

tegelikult toimunud. Maksude määramisel võttis maksuhaldur olenemata sellest, et arvetele olid

märgitud varifirmad, arvesse tõendid, mis kinnitasid, et osaliselt olid tehingud tehtud Leedu

firmadega. Maksuhaldur võttis ühendussisene soetamisena arvesse ATV soetamise, tehingu

väärtusega 129 867 krooni, ja muda pumpamise teenuse, tehingu väärtusega 359 387 krooni, ning

nende summade osas peab maksuhaldur väljamakseid ettevõtlusega seotuks.

Vastustaja märgib tulumaksu osas, et OÜ Räpina Vesiveski on teinud nõuetele mittevastavate

algdokumentide põhjal väljamakseid kokku summas 736 546 krooni. Mittetoimunud tehingute kohta

vormistatud arveid ei saa lugeda nõuetekohaseks, arvetel märgitud müüjate andmed ei ole õiged,

arved ei vasta RPS § 7 lg-s 1 sätestatud nõuetele. Tulumaksu puhul ei ole see, kellelt kaup soetati,

oluline, vaid tähtsust omab vaid see, et kaup on soetatud ning on ettevõtlusega seotud. Vastustaja

leiab, et OÜ Räpina Vesiveski peaks olema võimeline esitama tõendeid tehingute reaalse toimumise

kohta, kui need oleksid ka tegelikult vormistatud viisil toimunud.

Vastustaja leiab, et kui maksuhalduril on põhjendatud kahtlus, et tehing on näilik, tuleb tehingu

pooltel esitada täiendavaid tõendeid selle kohta, et vaidlustatud tehing on vormistatud vastavalt

tehingu majanduslikule sisule. MKS § 83 lg 4 kohaselt ei võeta näilikku tehingut maksustamisel

arvesse, sõltumata sellest, millised tagajärjed sellel tehingul olid. MKS § 83 lg 4 kohaldamisel näiliku

tehingu puhul, mis ei ole tehtud teise tehingu varjamiseks, ei ole vajalik ka maksueelise saamise

tuvastamine. Käesolevas vaidluses kasutas kaebaja oma raamatupidamises fiktiivseid arveid

eesmärgiga saada maksueelist sisendkäibemaksu suurendamise ja ettevõttest maksuvabalt raha

väljaviimise näol.

Kohtu seisukoht

7. Kaevatava maksuotsusega on OÜ-le Räpina Vesiveski määratud täiendavalt tasumiseks

käibemaksu ja tulumaksu seoses kaebaja raamatupidamisarvestuses kajastatud tehingutega OÜ-ga

ALST Grupp, OÜ-ga AAB Järve-Auto ja AS-ga GSG Gargo. Maksuotsuse faktiliseks aluseks on

asjaolu, et kaebaja teadis, et nimetatud äriühingute esitatud arved on fiktiivsed ning arved ja nende

alusel tehtud maksed ei ole seotud tegelike tehingutega. Maksuhalduri hinnangul on OÜ-l maksueelis

seni kuni fiktiivsed tehingud on kajastatud kaebaja maksuarvestuses.

Kaebaja maksuarvestuse kohaselt tasus ta 30. juuli 2009 arve nr 042/07-09 alusel puhastus- ja

remonditööde eest OÜ-le ALST Grupp kokku 252 000 krooni; 19. märtsi 2010 arve nr 1003191

alusel ATV Articat eest OÜ-le AAB Järve-Auto kokku 253 800 krooni ning 14. juuni 2010 arve-akti

nr 100614 ja 4. juuni kolmepoolse lepingu alusel AS-le GSG Cargo ja UAB-le Eco Stoma kokku

720 000 krooni.

Kaebaja kinnitusel on ta vaidlusaluste tehingutega saanud oma tehingupartneritelt ettevõtte

raamatupidamisarvestuses näidatud kaubad ja teenused. Vastustaja ei ole tuvastanud lubamatu

maksueelise saamist ega millisest eesmärgist lähtuvalt on majandustehingu pooled tehinguid teinud

ning kas esineb asjaolusid, mis viitavad nende puhul võimalikule maksude tasumisest

kõrvalehoidumisele või ebaseadusliku maksusoodustuse saamisele.

Seega on pooled eri meelt selles, kas vaidlusalused tehingud kaebaja raamatupidamisarvestuses

näidatud isikute vahel tegelikult toimusid, samuti, kas kaebaja oli tehingute tegemisel heauskne.

8. Kohus hindab esmalt tehingutega seotud üldisi asjaolusid (I), seejärel annab hinnangu iga tehingu

kohta eraldi (II-IV), viimaks otsustab maksuotsuse õiguspärasuse, lahendab kaebuse ja jagab

menetluskulud (V).

I

9. Asjas ei ole vaidlust, et kõigi kolme tehingu sõlmimisel ja täitmisel esindas tehingu teist poolt

Vladimir Životnikov. Kaebaja nõukogu liige, kaebaja volitatud esindajana tehingute sõlmimisel ja

täitmisel osalenud Hans Toode on kinnitanud seda ka kohtuistungil antud ütlustes.

H. Toode ütlusest nähtuvalt oli ta teadlik, et V. Životnikovil oli palju äriühinguid. H. Toode tundis V.

Životnikovi ning pöördus tehingute tegemiseks vahetult tema poole. Sama on H. Toode

(maksutoimiku leht nr 303-307) ja V. Životnikov (maksutoimiku leht nr 356-364) kinnitanud ka

maksumenetluses antud seletustes. Kohus järeldab H. Toode ütlustest, samuti H. Toode ja V.

Životnikovi seletustest, et initsiatiiv tehingute tegemiseks tuli kaebajalt, kusjuures kaebaja jaoks ei

olnud oluline millise äriühinguga lepingulistesse suhetesse asuda, vaid see, et äriühingu esindajaks on

V. Životnikov.

II

10. OÜ-ga ALST Grupp sõlmitud tehingu kohta on kaebaja maksumenetluses esitanud 30. juuli 2009

OÜ ALST Grupp väljastatud arve nr 042/07-09 ning 30. juuli 2009 akti nr 1/7 RV tööde üleandmise-

vastuvõtmise kohta.

Kohus on seisukohal, et MTA on maksuotsuses põhjendatult leidnud, et nimetatud dokumendid ei

kinnita tehingu tegelikku toimumist kaebaja ja OÜ ALST Grupp vahel. Arve kohaselt on see esitatud

puhastus- ja remonditööde eest vastavalt aktile nr 1/7. Akti nr 1/7 järgi on kaebajale üle antud

210 000 krooni väärtuses veekanali puhastus- ja remonditööd objektil Pargi 25, Räpinas. Arvel ja

aktil nr 1/7 kajastatud andmed on sedavõrd üldised, et ei võimalda kontrollida tööde tegelikku

teostamist. Dokumente, mis kinnitaksid konkreetsete tööde teostamist, tööde mahtusid või muid

andmeid, millest nähtuks tööde ulatus ja oleks jälgitav tehingu hinna kujunemine, kaebaja ega OÜ

ALST Grupp maksuhaldurile ei esitanud. Arve ja akti nr 1/7 andmete üldsõnalisus ühes igasuguse

muu dokumentatsiooni puudumisega loovad põhjendatud kahtluse tehingute toimumises. Kohus on

seisukohal, et selles olukorras läks tõendamiskoormus üle kaebajale vastavalt MKS § 150 lg-le 1.

Kaebaja ei ole maksumenetluses ega kohtumenetluses esitanud tõendeid, mis põhjendatud kahtluse

kummutaksid ega viidanud selliste tõendite kogumise võimalusele.

11. Maksuhaldur on kogunud asjas täiendavaid tõendeid vaidlusaluste tööde tegemise asjaolude

selgitamiseks. V. Životnikovi seletustest (maksutoimiku leht nr 359-361) nähtub, et ta teab tehtud

tööde üldist iseloomu, kuid ei ole teadlik konkreetsetest töödest ega sellest, kes objektil töötas. V.

Životnikov väitis, et tegelikult teostas töid Ranno Sarkiga seotud äriühing. R. Sark kinnitas tööde

tegemist väites, korraldas tööd OÜ Edifis kaudu. MTA on õigesti leidnud, et see väide ei ole tõene,

kuna OÜ Edifis juhatuse liikmena on R. Sark kantud äriregistrisse alles 1. veebruaril 2010

(maksutoimiku leht nr 696) ning enne seda oli äriühingu juhatuse liikmeks V. Životnikov.

R. Sarki, V. Zivotnikovi ja H. Toode seletused ning H. Toode kohtuistungil antud ütlused tõendavad

siiski tööde teostamist, kuna selles osas on seletused ja ütlused kokkulangevad. Ka maksuhaldur

tuvastas vaatlusel, et mingeid töid on kaebajale kuuluvas veekanalis tehtud. Oluliselt lahknevad

seletused ja ütlused selles, kes töölistele korraldusi andis, töövahendid organiseeris ja korraldas

kulude arvestuse. H. Toode väitel organiseeris töövahendid V. Životnikov (maksutoimiku leht 303),

V. Životnikovi väitel R. Sark ja R. Sarki (maksutoimiku leht 393) väitel tõi kõik suurema vajaliku

tehnika kohalik peremees. Vastuolude selgitamisel peab kohus tõeseks R. Sarki seletusi, kuna H.

Toode on neid osaliselt kinnitanud seletades maksuhaldurile, et tema ise kamandas töölisi objektil ja

V.Životnikov käis objektil vaid korra. Seetõttu peab kohus usaldusväärseks ka R. Sarki selgitust

(maksutoimiku leht nr 393) et kõik kuludokumendid andis ta kaebaja esindaja kätte ning teda huvitas

vaid raha. Sularaha sai ta V.Životnikovi käest ning maksis sellest ka töölistele.

12. Kohus peab põhjendatuks maksuhalduri järeldust sellest, et OÜ-l ALST Grupp puudus tegelik

majandustegevus. Kohus nõustub selles osas maksuotsuse (lk 30) põhjendustega ega pea vajalikuks

neid siinkohal korrata.

13. Eeltoodu alusel nõustub kohus maksuhalduriga selles, et tööde teostajaks olid füüsilised isikud,

mitte OÜ ALST Grupp. OÜ-t ALST Grupp kasutati üksnes arve väljastamiseks. See võimaldas

kaebajal kajastada maksuarvestuses sisendkäibemaksu ning viia tulumaksu tasumata ettevõttest

vahendeid välja, mille arvel maksta töid tegelikult teostanud füüsilistele isikutele.

Kohtu hinnangul on maksuhaldur põhjendatult leidnud, et kaebaja oli teadlik, et OÜ ALST Grupp ei

ole tegelikult teenuse pakkujaks. Seda kinnitab asjaolu, et kaebaja ise otsis V. Životnikoviga kontakti

tehingu tegemiseks, H. Toode korraldas ja jälgis töid kohapeal ja sai enda valdusesse tööde

kuludokumendid. Kohus peab oluliseks veel seda, et H. Toode oli teadlik, et V. Životnikoviga on

seotud arvukalt äriühinguid, samuti sellest, et nähtava põhjuseta vahetusid äriühingud, kelle esindaja

V. Životnikov tehinguid sõlmis. Kohtu arvates pidi mõistlikult hoolsal ettevõtjal tekkima sellest

vähemalt kahtlus, et V. Životnikov kasutab tehingutes nn variäriühinguid. Sellises olukorras korduv

tehingute tegemine V. Životnikovi esindatavate äriühingutega viitab sellele, et kaebaja võis nende

tehingutega soovida saada õigusvastast maksueelist.

14. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et MTA kogutud tõendid annavad aluse põhjendatud

kahtlusele, et kaebaja ise korraldas veekanali parandamise ning OÜ-t Alst Grupp kasutati üksnes arve

ja lepingute vormistajana. Kohus on seisukohal, et selles olukorras läks tõendamiskoormus üle

kaebajale vastavalt MKS § 150 lg-le 1. Kaebaja ei ole maksumenetluses ega kohtumenetluses

esitanud tõendeid, mis sellise kahtluse kummutaksid ega viidanud selliste tõendite kogumise

võimalusele.

Tehingu vormistamisel läbi OÜ Alst Grupp sai kaebaja maksueelise tehingult arvestatud

sisendkäibemaksu osas, sest sel juhul oli näiliselt teenuse osutajaks Eestis käbimaksukohuslasena

registreeritud ettevõte, mitte füüsilised isikud.

Samuti on kaebaja saanud maksueelise tulumaksu osas, sest füüsilistele isikutele tehtud

väljamaksetelt tulnuks kinni pidada tulumaks vastaval TuMS §-le 41. Maksuhaldur on tulumaksu

määramisel põhjendatult jätnud arvestamata kaebaja võimalikud kulud materjalidele ja seadmetele

seoses veekanali parandustöödega, samuti tööd teinud isikute tasu. Kaebaja ei ole fikseerinud tehtud

tööde aega ega mahtu, samuti puuduvad tõendid töödega seotud tegelike kulude ja füüsilistele

isikutele makstud tasude kohta. Sellises olukorras ei ole maksuhalduril võimalik hindamise teel

maksukohustust määrata, sest ei ole teada millist teenust, mis mahus ega millal kaebaja tegelikult sai.

15. Kohus ei nõustu kaebaja etteheitega, et maksuotsuses ei ole selgelt välja toodud maksuotsuse

faktiline alus. Vastuses kaebusele on vastustaja selles osas õigesti viidanud maksuotsuse punktile 2

(maksuotsuse lk 35), kus maksuhaldur on teinud kogutud tõenditest järelduse, et kaebaja kasutas

teadlikult fiktiivseid arveid maksuarvestuses.

III

16. Tehingu kohta OÜ-ga AAB Järve-Auto on kaebaja esitanud maksumenetluses 19. märtsil 2010

OÜ AAB Järve-Auto väljastatud arve nr 1003191, saatelehe nr 03-1 RVV, ostu-müügilepingu,

koopia V. Zivotnikovi isikutunnistusest ja juhiloast ning inglise ja leedu keeles 15. märtsil 2010

koostatud dokumendi „Contract nr 10/0315-1“.

Kohus on seisukohal, et MTA on maksuotsuses põhjendatult leidnud, et vastuolude tõttu teiste

tõenditega ei kinnita nimetatud dokumendid tehingu tegelikku toimumist kaebaja ja OÜ AAB Järve-

Auto vahel.

17. H. Toode ütlused ning H. Toode, V. Životnikovi ja R. Sarki maksumenetluses antud seletused

tehingu asjaolude kohta on vastuolulised.

V. Životnikovi väitel (maksutoimiku leht nr 356-359) piirdus tema osalus üksnes OÜ AAB Järve-

Auto nimel tehingu dokumentide vormistamise ja ettemaksu tasumisega. ATV ei ole OÜ AAB Järve-

Auto valduses olnud, V. Životnikov ei osanud nimetada ATV omadusi, eripärasid, väljalaske aastat

ega värvust, ta ei ole kaupa ostjale tutvustanud ega tea midagi kauba garantii tingimuste ega tehnilise

dokumentatsiooni kohta. Samuti ei oska V. Životnikov selgitada, kellelt OÜ AAB Järve-Auto kauba

soetas, väites, et kauba tarnis R. Sarkiga seotud ettevõte koos lisavarustusega Šveitsist ning

V.Životnikov tasus kauba eest sularahas R. Sarkiga seotud äriühingule.

H. Toode on kinnitanud, et ATV pärineb Leedust, lisavarustuse päritolu ei tea (tl 166). H. Toode ise

käis Leedus ATV-l järel maksumenetluses antud seletuse kohaselt koos V. Životnikoviga

(maksutoimiku leht 306), kohtuistungil antud ütluste kohaselt koos V. Životnikovi esindajaga (tl

166), esindaja nime H. Toode ei tea.

R. Sarki seletuste järgi (maksutoimiku leht 394) ei ole ta äriühingu esindajana edasimüügiks mingeid

kaupu soetanud. Ta ei ole kunagi Šveitsis käinud ning Leedut külastas ca 10 aastat tagasi. Samas V.

Životnikov ei tea teisi tehinguga seotud isikuid nimetada.

18. Vastusest (tõlge maksutoimiku leht nr 598) MTA järelepärimisele Leedu maksuhaldurile ja

vastusele lisatud dokumentidest (maksutoimiku leht nr 599-605) nähtub, et vaidlusaluse ATV on

müünud UAB Bivakas. ATV müügi dokumendid vormistati OÜ-le AAB Järve-Auto. ATV eest tasus

OÜ AAB Järve-Auto ülekandega ettemaksu 1000 eurot (3452,80 LVL) ja ATV kättesaamisel

sularahas 25 205,44 litti (7299,71 eurot).

ATV lisavarustuse müüki Leedust saabunud dokumentidest ei nähtu.

19. Kohus nõustub MTA seisukohaga, et tõendatud ei ole sularaha makse tegemine OÜ AAB Järve-

Auto nimel, kuna sularaha sissemakse orderil (maksutoimiku leht nr 601) puuduvad andmed füüsilise

isiku kohta, kes sissemakse tegi, allkiri sissemakse orderil ei sarnane OÜ AAB Järve-Auto juhatuse

ainsa liikme V. Životnikovi allkirjaga ja ei ole teada, et OÜ AAB Järve-Auto oleks volitanud kedagi

enda nimel tehinguid tegema. Kahtlust, et sularaha sissemakse tegi kaebaja esindaja kaebaja

vahendite arvel süvendab asjaolu, et kaebaja omandas mõned päevad enne tehingut Tavid AS-lt 8000

eurot, 660 litti ja 234 500 Valgevene rubla (maksutoimiku leht 254).

Leedust saabunud dokumentide hulgas on ingliskeelse e-kirja väljatrükk (maksutoimiku leht nr 602),

milles V. Životnikov selgitab, et kuigi H. Toode uuris Bivakas UAB-lt ATV ostmise kohta, siis

ettemaksu arve tuleks vormistada mitte Räpina Vesiveski OÜ, vaid OÜ AAB Järve-Auto nimele.

Kohtu hinnangul viitab e-kiri sellele, et H. Toode ise korraldas Leedust ATV ostmist. Seda kinnitab

ka asjaolu, et Bivakas UAB direktor sõnade kohaselt peeti ATV ostmise üle läbirääkimisi telefoni

teel H. Toodega. V. Životnikoviga suheldi üksnes e-posti teel.

20. Kohus peab põhjendatuks maksuhalduri järeldust sellest, et OÜ-l AAB Järve-Auto puudus tegelik

majandustegevus. Kohus nõustub selles osas maksuotsuse (lk 31) põhjendustega ega pea vajalikuks

neid siinkohal korrata.

21. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et MTA kogutud tõendid annavad aluse põhjendatud

kahtlusele, et kaebaja ise korraldas Bivakas UAB-lt ATV ostmise ning OÜ-t AAB Järve-Auto

kasutati üksnes arve ja teiste müügidokumentide vormistajana. Kohus on seisukohal, et selles

olukorras läks tõendamiskoormus üle kaebajale vastavalt MKS § 150 lg-le 1. Kaebaja ei ole

maksumenetluses ega kohtumenetluses esitanud tõendeid, mis sellise kahtluse kummutaksid ega

viidanud selliste tõendite kogumise võimalusele.

ATV soetamisel otse Leedu äriühingult tulnuks kauba ühendusesiselt soetamiselt (MKS § 8 lg 1)

deklareerida käibemaks ja ka sisendkäibemaks. Tehingu vormistamisel läbi OÜ AAB Järve-Auto sai

kaebaja maksueelise tehingult arvestatud sisendkäibemaksu osas, sest sel juhul oli näiliselt teenuse

osutajaks Eestis käbimaksukohuslasena registreeritud ettevõte.

Samuti on kaebaja saanud maksueelise tulumaksu osas. Maksuhaldur on õigesti leidnud, et ATV eest

OÜ-le AAB Järve-Auto tasutud müügihind ületab oluliselt Bivakas UAB-le ATV eest tasutud hinna.

Maksuhaldur on tulumaksu määramisel põhjendatult arvestanud kaebaja ettevõtlusega seotud kuluks

Bivakas UAB-le tasutud müügihinna ja lugenud väljamakse OÜ-le AAB Järve-Auto ülejäänud osas

ettevõtlusega mitteseotud kuluks vastavalt TuMS § 51 lg 2 p-le, kui väljamakse, mille kohta kaebajal

puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument. MTA

on põhjendatult jätnud ettevõtlusega seotud kuluna arvestamata ATV lisavarustuse eest tasutu, kuna

nende päritolu kohta puuduvad andmed ning ei ole võimalik selgitada millal need soetati ning kas

tegemist ei ole ATV hinna sisse arvestatud esemetega.

22. Kaebaja selgitus, et V. Životnikovi ja OÜ AAB Järve-Auto vahendust kasutati riskide

maandamiseks, ei ole kohtu hinnangul eluliselt usutav. Seda eriti olukorras, kus OÜ AAB Järve-Auto

ei suuda tõendada ATV müügilepingust tuleneva müügihinna tasumise kohustuse täitmist äriühingu

vahenditest ning on põhjendatud kahtlus, et müügihind tasuti kaebaja enda vahendite arvel. Kaebaja

riskiks tehingu tegemisel oleks eelkõige oht kaotada ettemaksuna tasutud 1000 eurot. Seega ei saa

riski maandamiseks pidada seda, kui väidetava vahenduse eest makstav tasu ületab tasutud ettemaksu

suuruse. Käesoleva juhul ületab OÜ-le AAB Järve-Auto makstu oluliselt Bivakas UAB-le tasutud

ATV müügihinda ning vastavalt ületab vahenduse eest väidetavalt OÜ-le AAB Järve-Auto makstud

tasu oluliselt Bivakas UAB-le ettemaksuna tasutu.

IV

23. Tehingu kohta AS GSG Cargo on kaebaja esitanud maksumenetluses 15. mail 2010 sõlmitud

töövõtulepingu, 14. juuni 2010 arve-akti nr 100614, 4. juuni 2010 kolmepoolse lepingu ja AS GSG

Cargo rekvisiitidega kassa sissetuleku orderid 14. juunist 2010, 21. juunist 2010, 28. juunist 2010, 2.

juulist 2010, 5. juulist 2010 ja 8. juulist 2010.

Kohus on seisukohal, et MTA on maksuotsuses põhjendatult leidnud, et vastuolude tõttu teiste

tõenditega ei kinnita nimetatud dokumendid tehingu tegelikku toimumist kaebaja ja AS GSG Cargo

vahel.

24. 15. mail 2010 väidetavalt AS-ga GSG Cargo sõlmitud töövõtulepingu (maksutoimiku leht nr 136)

kohaselt kohustus AS GSG Cargo pumpama Räpina paisjärvest ladestusalale 10 000 m3 muda ning

tagama teostusjooniste koostamise litsentseeritud ettevõtte poolt ja mudapumpamisel tekkiva hõljuki

koristamise ja utiliseerimise.

25. Asjas ei ole vaidlust, et lepingukohase 10 000 m3 muda pumpas Räpina paisjärvest välja UAB

Eko Stoma, kasutades selleks oma tehnikat. Kaebaja ja V.Životnikovi väitel oli UAB Eko Stoma

omakorda AS GSG Cargo alltöövõtjaks.

26. Vastusest (tõlge maksutoimiku leht nr 507-508) MTA järelepärimisele Leedu maksuhaldurile ja

vastusele lisatud dokumentidest (maksutoimiku leht nr 509-519) nähtub, et UAB Eko Stoma on

tegelenud üksnes muda pumpamisega ega ole ülejäänud osas alltöövõtjana täitnud töövõtulepinguga

AS-le GSG Cargo pandud kohustusi.

V. Životnikovi seletuste maksutoimiku leht nr (362-365) kohaselt ei tea ta Räpina paisjärvel tehtud

tööde täpsemaid asjaolusid ning käis Räpinas ainult töövõtulepingut ja kolmepoolset kokkulepet

sõlmimas. V. Životnikovi kinnitusel tema UAB-le EKO Stoma töö tegemiseks vajalikku tehnikat,

materjale ega kütust ei muretsenud. Kohapeal hoidis objektil silma peal H. Toode. Samuti leppis H.

Toode kokku teostusjooniste koostajaga. Muda pumpamisel tekkinud hõljuki kohta ei ole V.

Životnikovile teada millises koguses, millise tehnikaga seda koristati ega hõljuki utiliseerimise kohta.

Ka ei tea V.Životnikov, kes hõljuki koristas.

27. UAB Eko Stoma ja AS GSG Cargo vahel sõlmitud töövõtulepingut ei ole maksuhaldurile

esitatud, kuid vastusest MTA järelepärimisele Leedu maksuhaldurile (maksutoimiku leht 508)

ilmneb, et töö tegemisel toimus UAB Eko Stoma tehnika elektri ja kütusega varustamine AS GSG

Cargo poolt.

Kaebaja ostis Mark Oil OÜ-lt 1. juunil 2010 kütust kokku 55 300 krooni eest (maksutoimiku leht nr

149, 150). Kütuse soetamist on H. Toode kinnitanud ka kohtuistungil antud ütlustes. Maksuhaldurile

16. augustil 2010 antud suulises seletuses on kaebaja kinnitanud, et mudapumpamise masinate

tehniline hooldamine oli kaebaja kanda, kütust kasutati muda pumpamise masinates ja kütust järel

enam ei ole. Hiljem on H. Toode oma selgitusi muutnud ning väidab, et OÜ-lt Mark Oil 2010. aastal

ostetud kütus kasutati ära järgneval talvel soojapuhurites.

Kohus ei pea H. Toode hilisemaid ütlusi usaldusväärseks. H. Toode muutis oma selgitusi pärast seda,

kui selgus, et MTA tõlgendab mudapumpamismasinate kütusega varustamist UAB-ga Eko Stoma

sõlmitud töövõtulepingust tuleneva kohustuse täitmisena ja seega asjaoluna, mis tõendab, et tegelikult

oli töövõtulepingu poolteks kaebaja ja UAB Eko Stoma. Kohtu veendumust süvendab see, et H.

Toode on kinnitanud kütuse ära kulutamist juba 16. augustil 2010, s.o enne talve saabumist.

Kohus loeb seetõttu tõendatuks, et kaebaja varustas mudapumpamismasinaid kütusega 2010. aastal.

Teistsugust järeldust ei ole võimalik teha ka põhjusel, et UAB Eko Stoma ja V. Životnikov on

mõlemad eitanud kütuse soetamist ning vastupidise kohta puuduvad muud tõendid.

Töövõtulepingust tulenevate kohustuste täitmist kaebaja poolt kinnitab ka see, et erinevalt V.

Životnikovist on H. Toodele teada nii teostusjooniste koostamise asjaolud, kui ka see, et hõljukit

2010. aastal ei koristatud, sest hõljukit tekkis väga vähe (maksutoimiku leht nr 306).

28. Kaebaja on selgitanud, et osales Räpina paisjärve puhastamisel nii 2009. kui ka 2010. aastal.

Peatöövõtjaks mõlemal korral oli Vändra MP. 2009. aastal oli Vändra MP alltöövõtjaks UAB

Hidrum, tema alltöövõtjaks Räpina Vesiveski OÜ ja viimase alltöövõtjaks omakorda UAB Eko

Stoma. 2010. aastal oli Vändra MP alltöövõtjaks kaebaja, tema alltöövõtjaks AS GSG Cargo ja

viimase alltöövõtjaks UAB Eko Stoma.

H. Toode ütluste kohaselt õnnestus V. Životnikovil veenda UAB-t Eko Stoma 2010. aastal Räpina

paisjärve töödele tulema, kui kaebajal veenmine ebaõnnestus. Seetõttu võetigi AS GSG Cargo

kaebaja alltöövõtjaks. Kohus ei pea H. Toode ütlusi selles osas usaldusväärseks. Olukorras, kus

kaebajal oli varasemalt lepinguline suhe otse UAB-ga Eko Stoma, viimase direktor on kinnitanud

2009. aastal tööde tegemist H. Toode kutsel ja UAB Eko Stoma sai 2010. aastal tehtud töö eest enam

kui kaks korda vähem raha, kui kaebaja kohustus maksma AS-le GSG Cargo, ei ole eluliselt usutav,

et kaebaja ei saavutanud UAB-ga Eko Stoma kokkulepet, kuid V. Životnikov saavutas.

29. Kahtlust selles, et kaebaja tegelikuks tehingupartneriks ei olnud AS GSG Cargo, süvendavad

lepingujärgse tasu maksmise asjaolud.

Nii kaebaja, kui V. Životnikov ja UAB Eko Stoma selgitused on kokkulangevad kolmepoolse

kokkuleppe sõlmimise osas. Selle kokkuleppega võttis kaebaja endale kohustuse maksta otse UAB-le

Eko Stoma 22 969 eurot AS GSG Cargo sõlmitud töövõtulepingu järgi tasumisele kuuluva tasu arvel.

Kohtu hinnangul viitab selline kokkulepe sellele, et AS-l GSG Cargo ei olnud vahendeid, mille arvel

endale võetud kohustusi täita. Vahendite puudumine omakorda viitab, et AS-l GSG Cargo ei olnudki

tegelikku tahet lepingut täita, sest ta ei olnud tegelikkuses töövõtulepingu pooleks.

Kohus peab veel oluliseks, et 2. juunil 2010, s.o enne kolmepoolse kokkuleppe sõlmimist tehti

äriregistrisse kanne V. Životnikovi AS GSG Cargo juhatuse liikmeks olemise kohta. Seega ei olnud

V. Životnikov enam AS GSG Cargo seaduslik esindaja. V. Životnikov esitas maksumenetluses 2.

juunil 2010 GSG Cargo AS juhatuse uue liikme R. Sarki allkirjastatud volikirja, mille kohaselt oli V.

Životnikovil õigus esindada äriühingut lepingute allkirjastamisel kuni 30. juunini 2010. Volikirjast ei

nähtu õigust äriühingu nimel sularaha vastu võtta.

Kaebaja on maksumenetluses esitanud sularaha sissemaksu orderid (maksutoimiku leht nr 203, 204),

millest nähtuvalt võttis kaebajalt töövõtulepingu järgsed maksed sularahas vastu V. Životnikov,

kusjuures kaks makset on tehtud pärast 30. juunit 2010. Sularaha edasise kasutamise kohta tõendid

puuduvad.

Seega ei ole kaebaja töövõtulepingu täitmiseks vahetult AS-le GSG Cargo tasu maksnud.

30. Kohus peab põhjendatuks maksuhalduri järeldust sellest, et AS-l GSG Cargo puudus tegelik

majandustegevus. Kohus nõustub selles osas maksuotsuse (lk 33) põhjendustega ega pea vajalikuks

neid siinkohal korrata.

31. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et MTA kogutud tõendid annavad aluse põhjendatud

kahtlusele, et kaebaja ise korraldas UAB-lt Eko Stoma muda pumpamise teenuse ostmise ning AS-i

GSG Cargo kasutati üksnes arve ja lepingute vormistajana. Kohus on seisukohal, et selles olukorras

läks tõendamiskoormus üle kaebajale vastavalt MKS § 150 lg-le 1. Kaebaja ei ole maksumenetluses

ega kohtumenetluses esitanud tõendeid, mis sellise kahtluse kummutaksid ega viidanud selliste

tõendite kogumise võimalusele.

Teenuse ostmisel otse Leedu äriühingult tulnuks kauba ühendusesiselt soetamiselt (MKS § 8 lg 1)

deklareerida nii käibemaks kui ka sisendkäibemaks. Tehingu vormistamisel läbi AS-i GSG Cargo sai

kaebaja maksueelise tehingult arvestatud sisendkäibemaksu osas, sest sel juhul oli näiliselt teenuse

osutajaks Eestis käbimaksukohuslasena registreeritud ettevõte.

Samuti on kaebaja saanud maksueelise tulumaksu osas. Maksuhaldur on õigesti leidnud, et teenuse

eest AS-ga GSG Cargo tasutu ületab oluliselt UAB-le Eko Stoma muda pumpamise teenuse eest

tasutud hinna. Maksuhaldur on tulumaksu määramisel põhjendatult arvestanud kaebaja ettevõtlusega

seotud kuluks UAB-le Eko Stoma tasutud müügihinna ja lugenud sularaha maksed V. Životnikovile

ettevõtlusega mitteseotud kuluks vastavalt TuMS § 51 lg 2 p-le, kui väljamakse, mille kohta kaebajal

puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument.

V

32. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et kaevatav maksuotsus on õiguspärane ja kaebus tuleb jätta

rahuldamata.

Maksumenetluses kogutud tõendid ei kinnita kaebuse väidet kaebaja heauskse käitumise kohta.

Vastupidi, kõigi kolme tehingu kohta kogutud tõenditest saab teha järelduse, et kaebaja oli teadlik

tehingute tegelikest asjaoludest ning kajastas ebaõigeid andmeid teadlikult oma maksuarvestuses.

Otsuse alajaotustes II, III ja IV toodud järelduste tõttu ei nõustu kohus kaebaja väitega nagu oleks

tehingud OÜ-ga Alst Grupp, OÜ-ga AAB Järve-Auto ja AS-ga GGS Cargo mittetoimunuks loetud

ainuüksi põhjusel, et nimetatud äriühingutel puudus majandustegevus. Äriühingute majandustegevuse

puudumine on olnud üksnes üheks asjaoluks, mis kinnitavad tehingute mittetoimumist.

Asjaolu, et kaup on olemas või teenust osutati ei määra veel üheselt, et kaup või teenus on saadud

arvel näidatud ajal või isikult. Maksumenetluses kogutud tõenditega on ümber lükatud eeldus, et

kaebaja käitus heauskselt ning tõendamiskoormis on selles osas üle läinud kaebajale. Samas ei ole

kaebaja esitanud tõendeid, mis näitaksid maksuhalduri põhjendatud kahtluste alusetust. Selles

olukorras loeb kohus tõendatuks, et vaidlusalused tehingud kaebaja raamatupidamisarvestuses

kajastatud mahus ja isikutega ei ole tegelikkuses toimunud. MTA on õigesti tuvastanud maksueelise

saamise ning määranud kaebajale täiendavalt käibemaksu ja tulumaksu. Tulumaksu määramisel on

seejuures õigesti lähtutud põhimõttest, et maksustatakse ettevõttest vahendite väljaviimist ning

ettevõtluse kuludena arvestatud tehingutega saadud teenuse ja kauba tegelikku maksumust.

Maksuotsuses tuvastatud asjaolude pinnal maksude määramise metoodikale ja arvutusele ei ole

kaebaja vastuväiteid esitanud.

33. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei

ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude

nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks

menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

Tanel Saar

Kohtunik