3-10-2805/300 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 31.08.2012, Tallinn Haldusasja number 3-10-2805 Haldusasi A.S.i , E.O., A.K., V.O.a , V.P.i ja MTÜ Kakumäe Selts kaebus Tallinna Linnavolikogu 23. septembri 2010 otsuse nr

203 „Kakumäe jahisadama ja lähiümbruse detailplaneeringu osaline kehtestamine Lesta tänav 9, 10, 11, 14 ja 16/18 kruntide ning Lesta tänava ja Nooda tee osas Haabersti linnaosas“ tühistamiseks. Asja läbivaatamise viis Viimane kohtuistung toimus 23.04.2012.a. Tallinnas

Menetlusosalised Kaebuse esitajad: A.S., E.O., A.K., V.O., V.P. ja MTÜ Kakumäe Selts Esindaja: vandeadvokaat Maria Mägi-Rohtmets Vastustaja: Tallinna Linnavolikogu Esindaja: Raul Keba Kolmas isik : OÜ Kakumäe Jahisadam Esindaja: vandeadvokaat Martin Triipan Kolmas isik : MTÜ Jahisadam Esindaja: vandeadvokaat Andres Past, advokaat Anna Fedurko ja Tuulikki Laesson OÜ Laesson ja Partnerid

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus Tallinna Linnavolikogu 23. septembri 2010 otsuse nr 203 „Kakumäe jahisadama ja lähiümbruse detailplaneeringu osaline kehtestamine Lesta tänav 9, 10, 11,

14 ja 16/18 kruntide ning Lesta tänava ja Nooda tee osas Haabersti linnaosas“ tühistamiseks rahuldamata.

2. Mõista kaebajatelt võrdsetes osades kummagi kolmanda isiku kasuks välja 5000 eurot menetluskulusid, ehk igal kaebajal tuleb tasuda mõlemale kolmandale isikule 833,33 eurot.

3. Tühistada alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest käesoleva asja menetluses rakendatud esialgse õiguskaitse meetmed.

4. Sekretäril edastada käesolev otsus seaduses sätestatud korras menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib pool esitada apellatsioonkaebuse otse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnavolikogu võttis 23. septembril 2010.a. vastu otsuse „Kakumäe jahisadama ja lähiümbruse detailplaneeringu osaline kehtestamine Lesta tänav 9, 10, 11, 14 ja 16/18 kruntide ning Lesta tänava ja Nooda tee osas Haabersti linnaosas“ (edaspidi nimetatud ka otsus) (otsus koos seletuskirjaga II tl 185-207)

2. 28.10.2010 esitasid A.S., E.O., A.K., V.O., V.P. ja MTÜ Kakumäe Selts Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnavolikogu 23. septembri 2010 otsuse nr 203 „Kakumäe jahisadama ja lähiümbruse detailplaneeringu osaline kehtestamine Lesta tänav 9, 10, 11, 14 ja 16/18 kruntide ning Lesta tänava ja Nooda tee osas Haabersti linnaosas“ tühistamiseks ja esialgse õiguskaitse taotluse otsuse kehtivuse peatamiseks (I tl 7-19).

3. Asi määrati algselt menetlemiseks Tallinna Halduskohtu Pärnu kohtumaja kohtunik Aivar Koppelile. Tallinna Halduskohtu üldkogu 16.12.2011 otsuse alusel jagati haldusasi lahendamiseks Tallinna kohtumaja kohtunik Daimar Liivile. 05.11.2012 ja 10.11.2010 määrustega kaasas kohus menetlusse OÜ Kakumäe Jahisadam ja MTÜ Jahisadam (IV tl 3, 8 ja 16), 8.11.2010 määrusega (IV tl 10 ) võttis kohus kaebused menetlusse ja 15.08.2011 määrusega liitis need ühte menetlusse (V tl 29) ja asus läbi viima eelmenetlust.

4. Tallinna Halduskohus lahendas kaebajate esialgse õiguskaitse taotluse oma 25.11.2010 määrusega jättes selle rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus tühistas kaebaja A.S.i 10.12.2010 määruskaebuse alusel Tallinna Halduskohtu 25.11.2010 määruse ja peatas oma 15.02.2011 määrusega esialgse õiguskaitse korras Tallinna Linnavolikogu 23.09.2010 otsuse nr. 203 kehtivuse.

5. 4.03.2011 esitas kolmas isik OÜ Kakumäe Jahisadam taotluse menetluse lõpetamiseks kaebajate A.S., A.K., V.O. ja MTÜ Kakumäe Selts nõuete osas kaebetähtaja rikkumise tõttu. 08.07.2011 kohtumäärusega jättis Tallinna Halduskohus taotluse rahuldamata ja luges kaebajate kaebused tähtaegseks (IV tl 228-233).

6. Kohus määras esimeseks istungi ajaks 26.09.2011, kuid lükkas istungi OÜ Kakumäe Jahisadam taotlusel 23.09.2011 määrusega edasi ja määras kompromissiläbirääkimiste tähtajaks 21.10.2011 (V tl 59). Kohtu määratud tähtajaks menetlusosalised kompromissile ei jõudnud ja kohus määras uueks istungiajaks 28.11.2011. Nimetatud tähtaja muutis kohus seoses kompromissiläbirääkimiste jätkumisega ja andis kompromissi saavutamise uueks tähtajaks 19.12.2011 (V tl 85). 18.01.2011 teatas kolmas isik OÜ Kakumäe Jahisadam kohtule, et kompromissiläbirääkimised ebaõnnestusid ja palus määrata istungi aeg.

7. 31.01.2011 määrusega määras kohus asjas eelistungi toimumise ajaks 13.03.2012 ja määras täiendavad menetlustähtajad taotluste, selgituste ja tõendite esitamiseks (V tl 97-99). Eelistung toimus 13.03.2012 (protokoll V tl 160-162).

8. 29.02.2011 määrusega (V tl 119-120) määras kohus kohtuistungite toimumise ajaks 12. 04.2012 ja 23.04.2012. Kohtuistungid toimusid määratud ajal (protokollid vastavalt VII tl 1-

30 ja VIII tl 1-73) ja asi arutati lõpuni.

KAEBUSE ESITJATE NÕUDED JA PÕHJENDUSED

9. Kaebajad on esitanud kaebuse ühelt poolt populaarkaebusena vastavalt PlanS § 26 lg 1, teisalt subjektiivsete õiguste rikkumise alusel. Kui kaebuse esitamise üldiseks eelduseks on kaebuse esitaja õiguste ja vabaduste riive, siis populaarkaebuse esitamise eelduseks on avalike huvide riive või vastuolu seadusega. Kaebajad täpsustavad, et kuivõrd üheks kaebuse esitanud isikuks on avalike huve esindav juriidiline isik MTÜ Kakumäe Selts, siis saab viimase puhul tulla kõne alla üksnes avalike huvide kaitse küsimus.

10. Otsus rikub kaebajate A.S., E.O., A.K., V.O. ja V.P. subjektiivseid õiguseid. Kõikide kaebajate osas rikub vastustaja õigusvastane otsus põhiseaduse (edaspidi PS) §-st 32 tulenevat omandi puutumatuse nõuet kui ka PS §-st 10 tulenevat õiguspärase ootuse põhimõtet. Kaebajad ei ole kohustatud taluma arendustegevust, mis ei ole kooskõlas kehtiva Tallinna linna üldplaneeringuga ning mis ei arvesta väljakujunenud infrastruktuuri ega olemasolevat hoonestust. Kaebajad leiavad, et nende subjektiivseid õigusi on rikutud järgnevalt:

10.1. Kaebaja A.S.

10.1.1. Kaebajale kuulub kinnisvara xxxxxxx, mis on ka A.S.i elukohaks ning mis asub DP lähialal, ca 350 meetrit planeeritavast sadamahoonest ning ca 200 m planeeringualast, asudes planeeritava ala kontaktvööndis.

10.1.2. DP-ga kavandatud kortermajade, äripindade ja kaubanduskeskuse rajamisega kaasneksid kaebaja A.S.ile paratamatult negatiivsed tagajärjed. Kortermajade rajamisega kujundataks ümber Kakumäe senini valdavalt aedlinlik elukeskkond, mille pärast Kakumäe piirkonda on senini kõrgelt väärtustatud, mis tooks omakorda kaasa kinnisvara, sh hulgas kaebajale kuuluva kinnisvara väärtuse vähenemise. Suurenev elanikkond tooks kaasa ka täiendava koormuse niigi ülekoormatud tänavavõrgustikule (2008. a TTÜ teedeinsituudi poolt läbiviidud liiklusloenduse käigus selgus, et arvestuslik tipptunni liiklussagedus Vabaõhumuuseumi teel on ca 1175 a/h. (III tl 237-242 pöördel)). Suureneva liikluskoormuse ning sadamahoone rajamisega suureneb piirkonnas ka müra ning saaste. Kuivõrd tekkivate ummikute tõttu pikeneks ka sõiduaeg, muutub sellega piirkond vähematraktiivseks, mis omakorda mõjutab kinnisvara hindu, sh kaebajale kuuluva kinnisasja väärtust. Arvestades Vabaõhumuuseumi tee praegust liiklustihedust ning DP-ga kavandatut, muutub liikluskord kaebaja jaoks märkimisväärselt. Täpset mõju ei ole võimalik tuvastada, kuna DP on selles küsimuses puudulik. Samamoodi puudutab kaebaja A.S.it negatiivselt kergliiklusteede olukord (s.t nende puudumine) kvartalisisestel teedel. Paratamatult suurendab „keskus“ liiklust ka kvartalisisestel teedel, mis muudab jalgsi liiklemise ebaturvalisemaks. Kaubanduskeskuse rajamine toob kaebaja arvates kaasa ka kuritegevuse kasvu.

10.2. Kaebaja E.O.

10.2.1. Kaebaja E.O.le kuulub korter xxxxxx, mis on ka kaebaja elukohaks ning mis asub DP alal, ca 140 m kaugusel planeeritavast sadamahoonest, asudes selliselt planeeritava ala kontaktvööndis. Seega on kaebaja DP-ga kavandatust otseselt mõjutatud.

10.2.2. Lisaks kaebaja A.S.i osas väidetule ning seda kordamata kaasneb E.O.le DP-ga kavandatuga oluline privaatsusriive. Kaubanduskeskuse rajamisega suureneb piirkonnas kuritegevus, liikluskoormus, müra ning saaste. Kaebaja kodu piirneb planeeringualaga (kavandatud oluliseim ehitis ehk kaubanduskeskus paikneb E.O. kodust ca 140 m kaugusel). Seega on ta kaasnevatest negatiivsetest tagajärgedest mõjutatud eriti intensiivselt.

10.3. Kaebaja A.K.

10.3.1. Kaebajale A.K. kuulub kinnisvara xxxxxxx, mis on tema elukohaks ning mis asub DP lähialal, ca 375 meetrit planeeritavast sadamahoonest ning ca 180 m planeeringualast, asudes selliselt planeeritava ala kontaktvööndis. Seega on kaebaja DP-ga kavandatust otseselt mõjutatud.

10.3.2. Lisaks kaebaja A.S.i osas osas väidetule ning seda kordamata tooks DP-ga kavandatu A.K. osas kaasa elukvaliteedi languse eeskätt suureneva liikluskoormuse, suureneva müra ning saaste kui ka väheneva privaatuse näol. Kaebaja kinnistu aadressil xxxxxx piirneb Vabaõhumuuseumi teega. Vabaõhumuuseumi teele kavandatud fooriristmikute tõttu tekkivate liiklusseisakute tõttu suureneks Vabaõhumuuseumi teel märgatavalt nii müra kui õhureostus. Sellest oleks otseselt mõjutatud kaebaja A.K., kelle kinnistu asub kavandatud Lesta tn fooriristimikult ca 100 m kaugusel, mis tähendab, et autode tõttu, kes ootavad rohelist lubavat foorituld, ei ole võimalik Vabe tänavalt teostada väljasõitu Vabaõhumuuseumi teele.

10.4. Kaebaja V.O.

10.4.1. Kaebajale V.O. kuulub kinnisvara xxxxxxx ning xxxxxxx, mis on ka kaebaja elukohaks ning mis asub DP lähialal.

10.4.2. Seoses muutustega liikluskorraldusega, puudutab DP V.O.a eelkõige tulenevalt asjaolust, et tema peamine liikluskoridor kesklinna suunas ning vastupidi kulgeb mööda Vabaõhumuuseumi teed, millele tulenevalt DP-st paigaldatakse valgusfoorid ning mille liikluskoormus suureneb märkimisväärelt. Arvestades Vabaõhumuuseumi praegust liiklustihedust ning DP-ga kavandatut muutub liikluskord kaebaja jaoks märkimisväärselt, raskendatud on muuhulgas Kakumäe poolsaare tipu poolt vasakpöörde teostamine Vabaõhumuuseumi teele. Täpset mõju ei ole võimalik tuvastada, kuna DP on selles küsimuses puudulik. Seega kaebaja V.O. on negatiivselt mõjutatud üldisest liikluskoormuse tõusust Vabaõhumuuseumi teel.

10.5. Kaebaja V.P.

10.5.1. Kaebaja V.P.ile kuulub kinnisvara xxxxxxx, mis on tema elukohaks, ning mis asub DP lähialal, ca 320 meetrit planeeritavast sadamahoonest ning ca 60 m planeeringualast, asudes selliselt planeeritava ala kontaktvööndis. Seega on kaebaja DP-ga kavandatust otseselt mõjutatud.

10.5.2. Lisaks kaebajate A.S.i ja A.K. osas väidetule ning seda kordamata, tooks DP-ga kavandatu kaebaja V.P.i osas kaasa elukvaliteedi languse eeskätt suureneva liikluskoormuse, suureneva müra ning saaste ja väheneva privaatuse näol. Kaebaja kinnistu aadressil xxxxxxx piirneb Vabaõhumuuseumi teega. Vabaõhumuuseumi tee ning Lesta tänava ristmikule kavandatud foor asuks kaebaja kinnistust ca 50 meetri kaugusel. Tekkivate liiklusummikute tõttu suureneks kaebaja kinnistul märgatavalt nii müra kui õhureostus.

11. Kaebajate seisukoht vastustaja ning kolmandate isikute vastuväidetele.

11.1. Kinnisvara väärtuse vähenemine.

11.1.1. Esiteks, 1Partner Kinnisvara Tallinn OÜ poolt antud eksperthinnang selliseid järeldusi nagu MTÜ Jahisadam väidab sisaldavat, ei kajasta. Eksperthinanngus on toodud küll meelevaldselt näiteid, millisel juhul on kortermajade rajamine varasemalt lausa kinnisvarahindasid tõstnud ent seejuures ei täpsustata, kas tegemist võib olla üldiste turutrendidega või on kinnisvarahindade tõus olnud mõjutatud eeskätt ümbritseva keskkonna muutustest. Ei ole eluliselt usutav, et kortermajade ja kaubanduskeskuse rajamine aedlinna miljöösse võiks olla sealse kinnisvara väärtuse tõusu põhjuseks.

11.1.2. Ehkki vastustaja pole sellele tähelepanu pööranud, nenditakse eksperthinnangus ka liikluskoormuse, saasteja mürataseme suurenemisest, kortermajade rõhumist ümbritsevale ning kinnisvara hindade olulist langust arendustööde käigus. OÜ Kakumäe Jahisadam on prognoosinud kavandatavaid mahte arvesse võttes ehitustööde kestvuseks viis aastat. On ilmselge, et sel perioodil ei kasva mitte ainult liikluskoormus (sh kasutatava raksetehnika näol) ning sellega seonduv müra ja saaste, vaid ka ehitustegevusest endast lähtuvad ebameeldivused, mis kahtlemata avaldavad mõju lähipiirkonna elanike heaolule, sh kaebajate heaolule.

11.1.3. Kinnisvara hinda tõstvana tuuakse 1Partner eksperthinnagus aga välja üksnes Lesta tee laiendust ja Nooda tee rajamist ning nõuetekohaste kõnniteede ja teiste kergliiklusteede rajamist, mis parandavad lähipiirkonna sportimisja liikumisvõimalusi, milliste rajamise kohustus on niigi vastustajal ning mille mõju võib olla positiivne üksnes lokaalselt.

11.1.4. Kaebajad märgivad, et 1Partner Kinnisvara Tallinn OÜ koostas eksperthinnangu DP-st huvitatud isiku OÜ Kakumäe Jahisadam tellimusel, mistõttu eksperthinnangus toodud järeldused kavandatud tegevuse negatiivsest mõjust piirkonna kinnisvarahindadele võivad olla põhjendamatult tagasihoidlikud ning oluliselt kallutatud, mistõttu on põhjust arvata, et kavandatava tegevuse tegelikud negatiivsed mõjud ümbruskonna kinnisvara hindadele on olulisel määral alahinnatud.

11.1.5. Kinnisvara väärtuse vähenemisest on puudutatud füüsilisest isikust kaebajad.

11.2. Kuritegevus.

11.2.1. Kaebajad ei nõustu vastustaja väitega, et DP elluviimisega kuritegevus ei suurene vaid seni räämas alade kasutusele võtmisega hoopis väheneb. Ehkki räämas alade kasutuselevõtt võiks üldjuhul mõjuda kuritegevuse ennetusmeetmena positiivselt, puudub igasugune hinnang või analüüs selle kohta, et mingisugune kuritegevus või selle oluline risk detailplaneeringu alal eksisteeriks. Hetkel piirkonnas kuritegevus puudub. Teisalt on üldteada, et suured kaubanduskeskused nagu seda on ka kavandatav sadamahoone, just meelitavad ligi kriminogeenset elementi (vt nt Eesti Päevaleht 30.01.2004 „Kristiine keskus kergitab kuritegevust“; Õhtuleht 09.02.2007 „Viru keskuse ümber lokkab kuritegevus.“ Läbiviidud uuringute kohaselt on Tallinna linnas kuritegevus suurim just kaubanduskeskuste ümbruses. Seos turvalisuse ning kinnisvara hindade vahel on üldteada asjaolu. Seega väheneks kaubanduskeskuse rajamisega oluliselt ka kinnisvara väärtus, rääkimata üleüldisest elukvaliteedist.

11.2.2. Kuritegevuse suurenemisest on puudutatud eeskätt kaebajad A.S., E.O., A.K. ja V.P.

11.3. Müra.

11.3.1. KSH aruandes on lähtutud Akukon OY poolt on 2007.a koostatud liiklusmüra uuringust, mille kohaselt suurendab liikluskoormuse eeldatav kasv müratasemeid Vabaõhumuusemi tee ja Lesta tänava ääres asuvatel hoonetel 5 dB võrra. Toodud uuringust nähtub, et müratase ulatub planeeritava alal tulevikus päevasel ajal 55-59 dB ning öisel ajal 40-44 dB. Lubatud müratase käsitletavas alas on päevasel ajal kuni 60 dB ning öisel ajal 50 dB (seda tingimusel, et ala on käsitletav III kategooria alana) (DP 5, Lisa 16). Kuivõrd liiklus läbib Vabaõhumuuseumiäärset väikeelamu piirkonda, mis vastab II kategooria mürataseme nõuetele (vastavalt 55 db päevasel ajal ning kuni 45 db öisel ajal), siis nähtuvalt uuringu tulemustest, pole nõuded täidetud juba uuringu läbiviimise aja seisuga.

11.3.2. Akukon OY poolt koostatud mürauuring lähtub Ramboll 2006 teostatud liiklusloenduse tulemustel, mille kohaselt oli liikluskoormus Vabaõhumuuseumi teel ca 300 a/h. Mürataseme arvestamisel lähtuti, et tulevikus võib liiklussagedus olla 400 a/h. 2008. a TTÜ teedeinsituudi poolt läbiviidud liiklusloenduse käigus selgus, et arvestuslik tipptunni liiklussagedus Vabaõhumuuseumi teel on ca 1175 a/h. Võttes arvesse, et liiklussageduse kahekordne tõus toob kaasa arvutusliku liiklusmüra ekvivalenttaseme tõusu 3 dB võrra, on lubatud müra norme ületatud juba praegu.

11.3.3. Müra suurenemisest on puudutatud eeskätt kaebajad A.S., E.O., A.K. ja V.P.

11.4. Õhusaaste.

11.4.1. Kuivõrd KSH on läbiviidud puudulikult ning õhukvaliteedi küsimust ei ole käsitletud, siis ei ole DP käigus kogutud ka informatsiooni, et arendusprojektist tulenevad mõjud välisõhu kvaliteedile oleks kooskõlas välisõhu kaitse seaduses sätestatud piirmääradega.

11.4.2. Õhusaaste suurenemisest on puudutatud eeskätt kaebajad A.S., E.O., A.K. ja V.P.

11.5. Privaatsusriive.

11.5.1. Kaebajate hinnangul on kaebajate ning kolmandate isikute ning vastustaja arusaam privaatsusest erinev. Kui kolmandad isikud mõistavad nö privaatsussfäärina üksnes eluruume või hoovialasid, siis kaebajate hinnangul tuleb sellena mõista ka lähiümbrust. Nii kaebajad kui ka paljud teised kohalikud elanikud (kelle seas on ka palju noori peresid) on rajanud planeeringuala lähedusse oma kodud arvestades, et tegemist on väikeelamu sihtotstarbega maaga, kus koos lastega saaks vabalt liikuda, kus võõraid inimesi reeglina ei liigu. Kahtlemata mõjutab privaatsuriive kõige intensiivsemalt kaebajat E.O.d, kelle kodu asub sisuliselt vastakuti kavandatavate korterelamute ning üksenes 150 meetri kaugusel kavandatud „sadamahoonest“. Vastustaja poolt võimaliku elimineerimismeetmena käsitletav istutatav mitmerindeline haljastus, ei muuda tõsiasja, et DP kehtestamisega muutub piirkond rajatava kaubanduskeskuse „läbisõiduhooviks“.

11.5.2. Kaebajad ei saa nõustuda vastustaja seisukohaga nagu oleksid pidanud nad arvestama asjaoluga, et DP ala kavandatakse oluliselt ümber ning sinna rajatakse 30-meetri kõrgune kaubanduskeskus koos pea 14 meetri kõrguste kortermajadega. Asjaolu, et hetkel on sadamaala olulises osas kasutuseta ei tähenda, et ala täisehitusprotsendi kui ka kasutusotstarbe võiks määrata meelevaldselt. Tõsiasi, et piirkonda on varasemalt püstitatud üks 14,5 meetri kõrgune kortermaja ei saa samuti olla ettekäändeks ega õigustuseks piirkonda sobimatute korterelamute rajamiseks. Isikul tuleb küll leppida võimalusega, et teda ümbritsev elukeskkond võib muutuda (Riigikohtu halduskolleegiumi 19. aprilli 2007. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-12-07). Teisalt peab elukeskkonna muutmine planeerimismenetluse tulemusena toimuma õiguspäraselt (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus 3-3-1-29-10).

11.5.3. Suurenevast privaatsusriivest on puudutatud eeskätt kaebajad A.S., E.O., A.K. ja V.P.

12. Otsus on vastuolus avaliku huviga.

12.1. Kaebajad leiavad, et haldusakt ei vasta haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) §-le

54. Rikutud on kaalutlusõiguse teostamise põhimõtteid (HMS § 4 ja PlanS § 1 lg 2). Ei ole põhjendatud, miks on jäetud kaebajate ja elanike poolt esitatud vastuväited arvesse võtmata. Kohalik omavalitsus ei ole üldplaneeringu muutmist ja sellises ulatuses uue hoonestusala planeeringu põhjendatust piisavalt käsitlenud. Planeeringu vastuvõtmise ja kehtestamise vahele on jäänud liialt pikk aeg so 14 kuud, mis on muuhulgas vastuolus ka Riigikohtu otsuses 3-3-1-28-04 väljendatud seisukohtadega.

12.2. Kaebajad ei nõustuda väitega, et DP täitmine on avalikes huvides. Avaliku huvina saab nende arvates käesoleval juhul mõista eelkõige kohalike elanike soovi hoida ära piirkonda sobimatud korterelamud ning kaubanduskeskus ja sellest tulenevad kahjulikud mõjutused.

12.2.1. DP-ga kavandatu vastu on andnud oma allkirja ligi 1800 inimest (II tl 176-183 ja VI tk 6-86 pöördel). Viidatud numbrite valguses kõlab uskumatuna vastustaja esindaja 12.04.2012 kohtuistungil väidetu, et siirast vastuseisu kohaliku elanikkonna poolt DP-ga kavandatule ei ole. Kaebajad on seisukohal, et vastustaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et DP- ga kavandatu oleks kohalike elanike huvides. Kohalikud elanikud on avaldanud korduvalt põhjendatud seisukohti ja kavandatavale keskusele vastu seisnud ja seadnud sellise keskuse vajalikkuse neile selgelt kahtluse alla. 12.2.2 Sellises olukorras tulnuks kohalikul omavalitsusel planeeringulahenduse kehtestamisega kaasnevad võimalikud positiivsed mõjutused haldusaktis eriti selgelt välja tuua ning põhjalikult analüüsida nende kaalu võrreldes kohalike elanike huviga senise elukeskkonna säilimiseks (vt ka RK lahend 3-3-1-87-08 p 19). See on otsuses tegemata.

12.3. DP-s ettenähtud infrastruktuuri (sh kavandatavad rekreatsioonialade) rajamine on vajalik üksnes erahuvides arendatava keskuse teenindamiseks, tuues seejuures kaasa niigi ülekoormatud liiklusega piirkonda täiendava koormuse.

12.3.1. Sadamahoone rajamine on võimalik ka olemasolemat sadamahoonestust ära kasutades

- nt Lesta 7 krundil, mille on tänaseks päevaks (viimase kohtuistungi toimumise päevaks) omandanud arendajaga seotud isikud.

12.3.2. Kaebajad rõhutavad, et tagamaks avalike huvide järgimist, on infrastruktuuri väljaehitamine EhS § 13 kohaselt vastustaja kohustus. Juhul kui see kohustus on antud üle arendajale, ei saa õigustada avalike huvide rikkumist asjaoluga, et infrastruktuuri rajamine on arendajale kulukas. Ka infrastruktuuri rajamise kohustuse üleandmisel arendajale, peab olema avalike huvide järgimine tagatud.

12.4. Kavandatud mahus sadamahoone avalikku huvi ei järgi. Purjespordi harrastamiseks on Tallinnas võimalused olemas ka praegu. Kakumäe sadama lähipiirkonnas on kehtestatud teinegi detailplaneering, mis lubab jahisadama rajamist. Kalasadama vajalikkust ei ole põhjendatud ega uuritud. Kalasadama rajamine on võimalik ka oluliselt väiksemate ehitusmahtude korral.

12.5. Liikluskoormust ei ole piisava põhjalikkusega uuritud ning DP-ga kavandatud liiklusskeem praktikas liikluskoormuse suurenemisest tekkivaid probleeme ei lahenda.

12.5.1. KSH koostamisel on autoliikluse taseme hindamiseks kasutatud AS Ramboll Estonia poolt 2006.a koostatud aruannet (DP 5, Lisa 7), mis on vananenud. Aruande kohaselt lisandub tipptundidel ca 100 autot, mis ei korreleeru kuidagi taotlusega kavandada kohalik keskus (vrdl parkimiskohtade arv, kaubanduspindade suurus). Samuti kajastab see ainult hommikust tipptundi (õhtust (so kriitilisemat) pole arvestatud).

12.5.2. Liiklusekspert Tiit Metsavahi arvamuse kohaselt vajab Vabaõhumuuseumi tee ja Nooda tänava foorjuhitav ristmik seoses oluliselt suurema liikluskoormusega igal juhul lisaradu, kuid ka nende olemasolu ei taga tipptundidel normaalset läbilaskvust, kui senikavandatud mahte ei vähendata (III tl 237). Kuna ka antud piirkonna teistel suurematel ristmikel pole ehitatud eraldi radasid pööramiseks, oleks suureneva liikluskoormuse tõttu veelgi enam raskendatud kõrvaltänavatelt nimetatud teedele pöörete sooritamine.

Planeeritu elluviimisel suureneb senine liikluskoormus oluliselt mitte ainult jahisadamas ning selle lähimas ümbruskonnas, vaid mõjutused ulatuvad kogu Kakumäe infrastruktuurile ning liikluse sõlmpunktidele, mida kasutatakse Kakumäe poolsaarelt teistesse piirkondadesse pääsemiseks.

12.5.3. Samuti on liikluseksperdi arvates problemaatiline sadama juurdepääsutee kavandatud geomeetria, mis ei taga sadama funktsioonide täitmiseks vajalike sõidukite juurdepääsu, sama kehtib ka ärikeskust teenindavate sõidukite kohta (III tl 240 pöördel joonis 1.6).

12.6. Kaebajad leiavad, et ehkki DP-ga kavandatu on väidetavalt kohaliku elanikkonna huvides, on DP menetluse käigus kohalike elanike põhjendatud vastuväiteid ja huvisid ignoreeritud.

12.6.1. DP võeti vastu 1. juulil 2009, mille järel toimus avalik väljapanek (22. juuli – 19. august 2009.). Kaebaja ei saa nõustuda kolmanda isiku ja vastustaja väitega, et pärast DP vastuvõtmist „jätkusid aktiivselt õigusaktide kohased menetlused“, mis olid suunatud DP kehtestamise ettevalmistamisele. Avaliku väljapaneku kestel esitasid kaebajad vastuväiteid ja ettepanekuid kavandatud planeeringu osas. PlanS § 20 lg 2 kohaselt peab kohalik omavalitsus nelja nädala jooksul pärast avaliku väljapaneku lõppemist planeeringu avaliku väljapaneku ajal ettepanekuid ja vastuväiteid esitanud isikutele teatama oma põhjendatud seisukohad ettepanekute ja vastuväidete kohta ning avaliku arutelu toimumise aja ja koha. See tähendab seda, et huvitatud isikutel oleks võimalik tutvuda kohaliku omavalitsuse ettepanekutega ja seisukohtadega vastuväidetele. Vastustaja esitas omapoolsed seisukohad, seejuures mitte sisulised, alles pärast avaliku arutelu toimumist – so 16. septembril 2009. a. Avalik arutelu toimus aga 11. septembril 2009. Ettepanekutele ja vastuväidetele kirjaliku seisukoha esitamise nõue kindlustab neile piisava tähelepanu pööramise kohaliku omavalitsuse poolt ning aitab kaasa sisulise diskussiooni tekkimisele planeeringulahenduse osas. Riigikohus on oma lahendis haldusasjas nr. 3-3-1-87-08 punktis 13 asunud seisukohale, et kirjalikele ettepanekutele ja vastuväidetele alles avaliku arutelu käigus ning suulises vormis vastuste andmine seda samal tasemel ei taga ega ole seega planeerimismenetluse eesmärkide täitmiseks piisav.

12.6.2. Kaebajad on seisukohal, et huvitatud isikute kaasamine ei saa olla pelgalt deklaratiivne – näilik formaalsuste täitmine – vaid peab olema tegelik, see tähendab et DP menetlemise käigus esitatud vastuväited tuleb ka sisuliselt kaaluda. Sisulisi muudatusi DP lahenduses esitatud vastuväiteid arvesse võttes pole tehtud, rääkimata probleemküsimuste lahendamisest. Hoolimata elanikkonna suurest vastuseisust ning seda eeskätt suurte ehitusmahtude osas, on avalike arutelude tulemusena lisandunud üksnes õngega püüdmise koht kalameestele, koerte jalutusväljak ning muudetud mõningal määral teede lahendust (IV, tl 66).

12.6.3. Nii kolmandate isikute kui vastustaja nägemus kompromissist kohaliku elanikkonnaga on sadamahoone mahu (25 000 m2) vähendamine 1480 m2 võrra. Seejuures ei ole selge kas mahu vähendamine toimub funktsionaalselt sadama teenindamiseks vajalike pindade arvelt või kaubanduspindade arvelt. Vastustaja ja arendaja ei ole võimalike alternatiivseid ning olemasolevat keskkonda ning infrastruktuuri arvestavaid lahendusi piirkonna arenguks välja pakkunud ja kaalunud.

12.6.4. Vastutulekuna kohalikule elanikkonnale on OÜ Kakumäe Jahisadam esitanud DP osalist kehtestamist. Kaebajad on seisukohal, et DP kehtestati osaliselt põhjusel, et Keskkonnaamet ei olnud nõus ehituskeeluvööndi vähendamisega xxxxxx, xxxxxx ning xxxxxxx maaüksuste osas. Seetõttu on kaebajate arvates DP osalist kehtestamist „kompromissiks“ nimetada äärmiselt küüniline. Seejuures on Tallinna abilinnapea Taavi Aas 15.10.2009 kirjas Harju Maavanemale põhjendanud DP osalise kehtestamise soovi suutmatusega lahendada lahkhelisid kohalike elanikega (DP 4, lk 1173).

12.6.5. Kaebajad ei nõustu OÜ Kakumäe Jahisadam väitega, justkui oleks avalikest huvidest lähtunud ka Keskkonnaamet, Keskkonnaministeerium, Tehnilise Järelevalve Amet, Harju Maavalitsus ja teised riigiasutused ning et kõigi nende asutuste kooskõlastused ja seisukohad kinnitavad, et DP on olulises osas kantud avalikus huvist ja igati õiguspärane. Kaebajad on seisukohal,et Keskkonnameti, TJA ning Keskkonnaministeeriumi kooskõlastuse näol on eeskätt tegemist erialateadmistega ametiasutuse nõuandva arvamusega oma valdkonna puutuvalt. Avalike huvide ja väärtuste ning huvitatud isikute huvide tasakaalustatud arvestamise peab tagama just kohalik omavalitsus. Kaebajad rõhutavad, et vaatamata sellele, et menetluses osaleb ka teine haldusorgan, jääb vastutus õiguspärase planeeringu kehtestamise eest menetlusosaliste ees ikkagi kohalikule omavalitsusele, kes ei saa oma tegevuse õigustusena toetuda ainult teise haldusorgani kooskõlastuse olemasolule. Kooskõlastus ei välista uurimisprintsiibist tulenevat haldusorgani kohustust välja selgitada kõik asjas tähtsust omada võivad asjaolud ja saavutada kõiki huvisid tasakaalustatult arvestav lahendus.

13. Vaidlustatav otsus on kaebajate arvates õigusvastane järgmistel põhjustel.

13.1. Ruumilise planeerimise eesmärgiks on PlanS § 1 lg 2 kohaselt tagada võimalikult paljude ühiskonnaliikmete vajadusi ja huvisid arvestavad tingimused säästva ja tasakaalustatud ruumilise arengu kujundamiseks, ruumiliseks planeerimiseks, maakasutuseks ning ehitamiseks. Kaebajad juhivad tähelepanu, et ka PS §-st 154 ning KOKS §-st 6 lg 1 tuleneva kohaliku omavalitsuse kohustusele, milleks on juhtida kohaliku elu küsimusi ning ruumilist planeerimist, eesmärgiks on võimalikult paljude ühiskonna liikmete huvide arvestamine, mitte üksikute majanduslikku kasumit taotlevate isikute huvide eelistamine ning seda kogukonna heaolu hinnaga. Seejuures ei ole kohalikul omavalitsusel õigust “määrata”, milline tegevus on kogukonna liikmete huvides, vaid avalike huvide väljaselgitamine ning järgimine peab ka reaalselt aset leidma. Kaebajad viitavad siinkohal Riigikohtu 16.01.2007 otsusele nr 3-4-1-9-06, kus rõhutati, et kohalik omavalitsus peab detailplaneeringu algatamise ja kehtestamise üle otsustades igal konkreetsel juhul kaaluma, missugune on avalikes huvides tehtava otsustuse mõju isikute põhiõigustele ja huvidele, kas seonduvad õiguste riived on proportsionaalsed ning kas see otsus vastab ühetaolise kohtlemise põhimõttele.

13.2. Kaebajad on seisukohal, et põhjendatud vajadus Tallinna linna üldplaneeringuga kehtestatud väikeelamute maakasutuse juhtotstarbe muutmiseks korruselamu juhtotstarbega maaks puudub.

13.2.1. Otsus on õigusvastane, sest see rikub kaebajate õiguspärast ootust. Paljud kohalikud elanikud k.a kaebajad on rajanud planeeringuala lähedusse oma kodud arvestades, et tegemist on väikeelamu sihtotstarbega maaga, kuhu ei ole oodata suuremahulisi ehitisi, millega kaasneks nii liikluskoormuse kui ka kuritegevuse kasv.

13.2.2. DP-ga kavandatu ei ole tingitud ülekaalukast avalikust huvist. Uusi asjaolusid ning vajadusi, mis tingiks kehtestatud Tallinna linna üldplaneeringu muutmise, ei eksisteeri (Riigikohtu 15. jaanuari 2009. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-87-08).

13.2.3. Kaebajad on seisukohal, et jahisadama ning väiksema piirkondliku keskus rajamine on võimalik ka kehtivat üldplaneeringut muutmata. Jahisadama hoone oleks võimalik rajada olemasoleva hoonestuse asemele. Olgu selleks Lesta tn 16/18 sadamaala rekonstrueerimine või Lesta tn 10 kinnistu – kuhu arendaja on aga kavandanud piirkonda sobimatu korterelamu.

13.2.4. Kaebajad leiavad, et sadamahoone osas tootmismaa juhtostarbe muutmise vajadus ei tähenda seda, et juhtotstarbe muutmine ning hiljem kinnistule ehitusõiguse andmine saaks toimuda meelevaldselt ning olemasolevat elukeskkonda arvestamata

13.3. Kaebajad leiavad lähtudes VeeS § 221 lg 1, LKS § 34 ja § 38 lg 3, et DP-ga kavandatud „sadamahoone“ on vastuolus veeseaduse ning looduskaitse seaduse sätetega. Võttes ühelt poolt arvesse rannal ja kaldal asuvate looduskoosluste säilitamise, ranna või kalda eripära arvestava asustuse suunamise ning teisalt seal vaba liikumise ja juurdepääsu tagamise vajadust, sätestab LKS ranna ja kalda kasutamisel rida kitsendusi. Nendeks piiranguteks on eeskätt ranna või kalda piiranguvöönd, ehituskeeluvöönd ning

veekaitsevöönd. Seonduvalt avalike veekogude koormamisega ehitisega, omab puutumust eelkõige ehituskeeluvööndi regulatsioon. Tulenevalt LKS § 38 lg 3 on ranna või kalda ehituskeeluvööndis uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud.

13.4. Kavandatava „sadamahoone“ näol ei ole tegemist erandiga üldisest ehituskeeluvööndist vastavalt LKS § 38 lg 5 p 2.

13.4.1. Ammendav loetelu ehitistest, millele ei laiene ranna ja kalda ehituskeeluvöönd on toodud LKS §-s 38 lg-s 4 ja 5. Sellisteks ehitisteks on ehitised, mille puhul on selliseks asukohavalikuks funktsionaalne õigustus – nt sadamad, kaldakindlustused jne.

13.4.2. Hindamaks seda, kas tegemist on LKS §-s 38 lg 4 või lg 5 toodud erandiga, tuleb lähtuda ehitise tegelikust kavandatavast kasutusotstarbest ning juhul kui ehituskeeluvööndisse kavandatakse segaotstarbelist ehitist, tuleb lähtuda ehitise peamisest kasutusotstarbest. DP seletuskirja kohaselt on planeeringuga kavandatud „sadamahoonesse“ multifunktsionaalne keskus koos hotelli, tervisekeskuse, kaupluste, huvikeskuse ja büroode-ateljeedega. Seejuures osutatakse avalikku veekogusse ehitatavas sadama peahoones otseseid sadama toimimiseks vajalikke teenuseid üksnes ca 6 000 m2 pinnal. Seejuures 17 520 m2 pinnal osutatavad teenused sadama funktsiooni täitmisega seotud ei ole.

13.4.3. Sadamaseaduse § 3 lg 1 kohaselt on sadama teenusteks 1) veesõiduki sildumise võimaldamine; 2) veesõiduki lastimine ja lossimine; 3) reisijate laevale mineku ja laevalt tuleku korraldamine; 4) veeliikluse korraldamine akvatooriumil ja sissesõiduteel; 5) veesõidukite pukseerimine ja jäämurdmine akvatooriumil. Samas on kavandatud hoone mahust sadamateenuse osutamisega seotud üksnes 6000 m2. On ilmne, et tegemist ei ole mitte “sadamahoonega”, vaid valdavas osas kaubanduspinnaga (kaubanduskeskusena) kasutatava hoonega. Sellise hoone rajamine ehituskeeluvööndisse on vastuolus LKS §-ga 38 lg 5 kui ka LKS § 34-ga.

13.4.4. Seejuures on oluline rõhutada, et DP ei hõlma olemasoleva Kakumäe sadama teenindamisega funktsionaalselt seotud olulisemat hoonestust Lesta tn 7 kinnistul, millele on viidanud ka Keskkonnaameti peadirektor Andres Onemar oma 1.10.2009 kirjas (IV tl 119- 123). Lesta tn 7 kinnistu omandamiseks on OÜ-ga Kakumäe Jahisadam seotud isik (OÜ NordWest Systems) sõlminud võlaõigusliku lepingu. Tänaseks päevaks on kinnistu võõrandatud võlakirja investoritele. Seega on Lesta tn 7 kinnistu jäetud DP-st teadlikult välja.

13.5. Keskkonnaamet ehituskeeluvööndit „sadamahoone osas“ vähendanud ei ole. Kavandatava „sadamahoone“ näol ei ole tegemist erandiga üldisest ehituskeeluvööndist vastavalt LKS § 38 lg 4 p 11.

13.5.1. Tulenevalt LKS § 40 lg 1 võib ranna ja kalda ehituskeeluvööndit suurendada või vähendada, arvestades ranna või kalda kaitse eesmärke ning lähtudes taimestikust, reljeefist, kõlvikute ja kinnisasjade piiridest, olemasolevast teedeja tehnovõrgust ning väljakujunenud asustusest. Keskkonnaamet “sadamahoone” osas ehituskeeluvööndit vähendanud ei ole. Tallinna Keskkonnaamet leidis oma 01.10.2009 kirjas, et sadamaalale kavandatud tervisekeskus/hotell/büroo hoonestust ei saa käsitleda sadamateenuse osutamisega seotud hoonestusena sadamaseaduse tähenduses ( tegemist ei ole LKS § 38 lg 5 p 2 erandiga) (IV tl

119 pöördel).

13.5.2. Keskkonnaamet Tallinna Keskkonnaameti taotlust ehituskeeluvööndi vähendamiseks ei rahuldanud. Keskkonnaamet leidis hämmastaval kombel, et avalikku veekogusse rajatava „sadamahoone“ näol on tegemist LKS § 38 lg 4 p 11 kohase erandiga, so tiheasustusala ehituskeeluvööndis varem väljakujunenud ehitusjoonest maismaa suunas olemasolevate ehitiste vahele uue ehitise püstitamisega, mille kohaselt ehituskeeld ei laiene. Eeltoodu pinnalt jääb arusaamatuks, kuidas peab Keskkonnaamet seadusega kooskõlas olevaks ehitamist varem väljakujunenud ehitusjoonest mere suunas (DP kaardil kulgeb väljakujunenud ehitusjoon kavandatava “sadamahoone” juures paralleelselt Lesta teega, vt DP 1 lk 44).

13.5.3. Vastustaja hinnangul on Keskkonnamet mõistnud olemasoleva hoonestusena lagunevat sadamakaid. Kaebaja rõhutab, et LKS §-s 38 lg 4 punktis 11 sätestatud erand kehtib üksnes rannal ja kaldal. Teisalt, isegi juhul kui käsitleda sadamakaid väljakujunenud ehitusjoonest maismaa suunas asuva ehitisena, kavandatud sadamahoone sellisel juhul väljakujunenud ehitusjoont ei järgiks.

13.5.4. Ehkki Keskkonnaameti kooskõlastus on selgelt õigusvastane, peavad kaebajad vajalikuks ka rõhutadada, et Keskkonnaameti kooskõlastus ei ole kohalikule omavalitsusele siduv. Kooskõlastus ei välista uurimisprintsiibist tulenevat haldusorgani kohustust välja selgitada kõik asjas tähtsust omada võivad asjaolud.

13.6. KSH tellijaks on õigusvastaselt arendaja OÜ Kakumäe Jahisadam.

13.6.1. Kakumäe jahisadama ja lähiümbruse DP keskkonnamõju strateegiline hindamine algatati 28.06.2006 Tallinna Linnavalitsuse korraldusega (II, tl 172 ja selle pöördel). KSH viis läbi OÜ Kakumäe Sadam tellimusel OÜ Corson (töö nr 0609 “Tallinnas Kakumäe Jahisadama ja lähiümbruse detailplaneeringu keskkonnamõju strateegiline hindamine” (III, tl 115-221). Vastavalt KeHJS § 34 algatab keskkonnamõju strateegilise hindamise, selle eest vastutab ja sellega seotud kulud kannab strateegilise planeerimisdokumendi koostamise korraldaja. Vastavalt PlanS § 10 lg 5 detailplaneeringu koostamise algatab ja koostamist korraldab kohalik omavalitsus.

13.6.2. Vastustaja ega kolmas isik OÜ Kakumäe Jahisadam ei ole eitanud, et KSH tellis ning selle kulud kandis OÜ Kakumäe Jahisadam, kes on arendustegevusest huvitatud isik. Vastustaja on viidanud küll Riigikohtu lahendile asjas 3-3-1-12-07, ent see puudutab detailplaneeringu koostamise üleandmist, mistõttu ei ole viidatud lahend asjakohane. Viidatud lahendis seadusvastane leping lõpetati. Vastustaja samme rikkumise lõpetamiseks ei ole astunud.

13.6.3. KeHJS § 34 lg 1 sätestatut tuleb lugeda sõnaselgeks KSH finantseerimiskohustuse üleandmise keeluks juhtudel, mil planeeringu koostamise korraldajaks on kohalik omavalitsus. Käesoleval juhul on KSH kulud kandnud arendustegevusest otseselt huvitatud isik OÜ Kakumäe Jahisadam, mistõttu ei saa KSH aruandes toodud järeldusi pidada objektiivseks. Kuivõrd KSH koostamisel on oluliselt rikutud KeHJS-s toodud nõudeid, ei saa DP-d, mille lahutamatuks osaks on KSH aruanne (KeHJS § 40 lg 1) pidada seadusega kooskõlas olevaks.

13.6.4. HMS § 38 kohaselt ei või haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Käesoleval juhul ei ole võimalik väita, et menetlusnormide rikkumine ei võinud mõjutada asja otsustamist, kuivõrd KSH kulud kandis arendustegevusest huvitatud isik, kellel oli otseselt võimalik mõjutada hindamise käiku, sh hindamise tulemuste sisu.

13.7. Koostatud KSH aruanne on selgelt arendajakeskne, tegelikke alternatiive ei käsitle ning mõjusid looduskeskkonnale käsitleb puudlikult.

13.7.1. Planeerimismenetluse käigus on oluliselt muudetud „sadamahoone“ mahtu, mistõttu KSH aruandes antud hinnang ei ole DP-ga kehtestatu suhtes relevantne (vt KeHJS § 33 lg 2).

13.7.2. Oluline on ka märkida, et KSH aruanne ei hinda mitte uue sadama ehitamist mida tegelikkuses taotleb kehtestatud DP vaid olemasoleva sadama rekonstrueerimist. EhS § 2 lg 8 kohaselt on ehitise rekonstrueerimine ehitise piirdekonstruktsioonide muutmine ning kandeja jäigastavate konstruktsioonide muutmine ja asendamine. Kavandatud tegevus ei ole käsitletav rekonstrueerimisena, mistõttu on nii DP kui KSH aruanne eksitav.

13.7.3. KSH aruandes on toodud kavandatud sadama peahoone eskiis (arhitektuuribüroo Eek & Mutso), mille kohaselt: „[...] paigutub hoone maht elegantselt maastikku jättes piisavalt avalikuks kasutuseks nii hoone esist ala, kui maapinnalt tõusvat katuseterrassi.“ Olgu märgitud, et aruandes toodud sadamahoone kirjeldus ning sellele lisatud illustratsioonid erinevad kardinaalselt detailplaneeringus kavandatust (vt DP seletuskiri lisas 4 – DP 1, Lisa 6).

13.7.4. KSH aruanne on selgelt ühepoolne ning taotleb üksnes arendaja maksimaalset kasumlikkust. Kaalutud „alternatiivid“ on arendajakesksed ning lähtuvad olemasoleva olukorra (nö unarusse jäetud sadamaala) ning planeeritud tegevuse kõrvutamisest, kusjuures sisulisi erinevusi pakutud planeeringu lahenduste juures ei esine. 12.04.2012 toimunud kohtuistungil selgitas MTÜ Jahisadam esindaja Tuuliki Laesson detailplaneeringu koostamise käiku, milles erilist rõhku pandi just võimalike alternatiivide leidmisele. Antud selgituste kohaselt osutus võimalikest alternatiividest parimaks lahendus, mille kohaselt ehitusõigus kinnistutele on suurim. - Sadamahoone rajamine peeti ainuvõimalikuks Nooda teest mere poole (st merre), käsitlemata sadamaalaga enim seotud kinnistut Lesta tn 7 näol. Põhjendusi Lesta tn 7 väljajätmiseks DP alast ei ole esitatud. - Korterelamute rajamist peeti lahendusena mõistlikumaks ridaelamute rajamisest, kuivõrd viimased toonuks kaasa suuremal hulgal haljastuse hävimise. Selle valguses on kummastav Tuulikki Laessoni 12.04.2012 kohtuistungil esitatud väide, et DP alal praegu haljastus sisuliselt puudub. Alternatiivide kaalumisel ei nähtu, et erinevate alternatiivide lõikes oleks arvesse võetud suurenevat elanikkonna arvu ning sellega kaasnevaid mõjusid. Lisaks eeltoodule ei ole KSH-s põhjendatud, miks on vajalik piirkonda rajada just sedavõrd mastaapne kaubanduskeskus ning miks ei ole võimalik seda teha DP alal juba olemasoleva hoonestuse arvelt.

13.7.5. KSH aruandele on andnud eksperthinnangu SA Säästva Eesti Instituut/Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna keskus (edaspidi SEI) (VI, tl 156-165 pöödel). SEI poolt antud koondhinnangu kohaselt on KSH aruandes toodud informatsioon suures osas rahuldav (hinne 3), kuid teatud teemad on käsitlemata, mis on otsustamise seisukohast olulised (hinne 2). Nt on leitud, et müra tase on sisuliselt hindamata, kuivõrd käsitleb üksnes autoliiklusest lähtuvat müra, arvestamata sadama, kaubanduskeskuse ning selle külaliste sõidukite tekitatud müraga. Ehkki hiljem on sadama poolt tektitatavat võimalikku müra uuritud, on muus osas teave endiselt puudulik. Samuti on leitud, et õhukvaliteedi teemat ei ole käsitletud. Lõppjäreldusena on koondhinnangus leitud, et dokumendis on olulisi vajakajäämisi, mistõttu ei saa KSH aruandes sisalduvat teavet pidada piisavaks otsustamaks, et arendusprojekti KSH aruandes pakutud lahendusvariandid on keskkonnamõju osas parimad ehk väikseima keskkonnamõjuga.

13.7.6. SEI on andnud oma hinnngu OÜ Corson tööle nr 0609 „Tallinna Kakumäe jahisadama ja lähiümbruse detailplaneeringu keskkonnamõju hindamise aruanne“, milline oli avalikul väljapanekul ning esitati avalikuks aruteluks. Vastustaja ning kolmandate isikute poolt on ette heidetud, et SEI poolt koostatud hinnang KSH aruande varasema versiooni kohta ning KSH aruannet on perioodil 16.07-09.08.2007 (so. alates avaliku väljapaneku toimumisest kuni avaliku arutelu toimumiseni) oluliselt täiendatud.

13.7.7. Juhul kui see on nii nagu vastustaja väidab, tulnuks muudetud KSH aruanne esitada uuele avalikule väljapanekule ning viia läbi täiendav avalik arutelu. Teisalt, miks ei ole väidetavalt „täiendatud“ aruannet tehtud asjast huvitatud isikutele kättesaadavaks. Vastustaja kodulehelt on endiselt kättesaadav aruanne seisuga 12.07.2007. Kolmandaks ei ole DP lahendust pärast avalikustamist sisuliselt muudetud, mistõttu SEI hinnang kavandatud tegevuse keskkonnamõjude strateegilise hindamise aruandele on endiselt adekvaatne.

14. Kolmandate isikute õiguspärase ootuse arvestamine.

14.1. Kolmanda isiku huvide kaalumine. Kolmandal isikul ei ole saanud tekkida õiguspärast ootust, et DP temale soovitud viisil kehtestatase ning jääb kehtima. Detailplaneering ehitusõigust ei tekita.

14.2. Kaebaja möönab, et ehkki OÜ-l Kakumäe Jahisadam on õiguspärane huvi tegeleda majandustegevusega ning kasutada oma põhiõigust ettevõtlusega tegelemiseks, saab ettevõtlusvabadus olla argument olukorras, kus haldusaktiga kitsendatakse ettevõtlust ebamõistlikult ning seda olukorras, kus muude puutumust omavate õiguste ja vabaduste riive puudub või on nende riive kõiki asjaolusid arvestades proportsionaalne ning õigustatud.

14.3. OÜ Kakumäe Jahisadam on väitnud, et soetas OÜ Kakumäe Jahisadam detailplaneeringu alale jäävad kinnistud teadmisega, et saab seal alustada kehtestatud DP-ga kooskõlas arendusja majandustegevust. Kaebajale on teadmata, millistele asjaoludele tuginevalt sai kolmandal isikul tekkida „teadmine“, et algatatud detailplaneering ka soovitud kujul kehtestatakse ning ehitustegevuseks ehitusluba antakse.

14.4. Õiguse konkreetsele maatükile või veekogusse ehitamiseks ei anna mitte detailplaneering vaid ehitusluba (EhS § 22), rääkimata veel vastu võtmata detailplaneeringust (Kolmas isik omandas Lesta 9 kinnistu 26.05.2005; Lesta 10 kinnistu 26.03.2007; Lesta 11 kinnistu 26.03.2007; Lesta 16/18 kinnistu 26.05.2005). Teisalt ei pruugi ka ehitusluba tekitada õiguspärast ootust ehitamise õiguspärasuse osas. LKS § 38 lg 9 sätestab üheselt - kui kohalik omavalitsus lubab ranna või kalda ehituskeeluvööndis ehitamist vastuolus LKS §-s 38 sätestatuga, ei teki isikul, kellele ehitusluba väljastati või kelle huvides ehitamine on, vastavalt haldusmenetluse seadusele õiguspärast ootust ehitamise õiguspärasuse osas.

15. Kokkuvõtvalt leiavad kaebajad, et vaidlustatud haldusakt on õigusvastane ja ei vasta HMS § 54 nõuetele. Kaebajad paluvad kaebuse rahuldada.

16. Kohtuistungil jäid kaebuse esitajad kaebuse juurde ja palusid kaebuse rahuldada. Kaebajad rõhutavad veelkord, et DP osaline kehtestamine ei ole põhjendatud, kuna ala tuleb vaadata kui tervikut. Üldplaneeringu muutmiseks ei esine põhjendatud vajadust. Kakumäelased ei ole avaldaud soovi rajada DP alale asumikeskus. Seejuures oleks võimalik sadam rajada ka oluliselt väiksemate ehitusmahtude juures. Elanikud on vastu nii suurtele ehitusmahtudele. Liiklusolukord on DP kehtestamisest tänaseks muutnud oluliselt halvemaks ja muutub tulevikus veel hullemaks. Arvestades Riigikohtu praktikat peaks olema selge, et suurt vastuseisu DP-le tuleb lugeda avaliku huvi seisukohalt oluliseks vastuoluks. Avaliku huvi arvestamist peab järgima KOV, mitte teised ametkonnad, kes oma kooskõlastused DP-le andnud. Vaidlustatud haldusakt ei ole motiveeritud, põhjendatud ega eesmärgipärane.

Kaebajate esindaja täpsustas kohtuistungil, et esitasid kohtule DP materjale, mis neile olid kättesaadavad vastustaja kodulehelt. Nende järgi said kaebajad teha järeldusi. Esitatud materjalid näitavad menetluse käiku.

Menetluskulude osas märgib kaebajate esindaja, et kohus saab mõsta välja vajalikud ja põhjendatud kulutused. Raidla Advokaadibüroo kohtukulude nimekirjas tunniarvestus puudub ja pole näidatud kui palju on aega kulunud. Sellest tekkib küsimus, kas kõik toimingud olid vajalik? Suur osa menetluskulusid on põhjendamatud. Lisaks on toodud välja menetluskulud seoses kompromissiga, kuid kaebajad ei olnud nendesse läbirääkimistesse üldse kaasatud. Summad ei ole põhjendatud. Kolmandate isikute seisukohad on kattuvad. Kolmandad isikud on omavahel seotud. Ei pea vajalikuks kahe isiku osalemist esindajana kolmandal isikul. Näha on, et tehtud on palju koostööd. Kahe esindaja osalemine ei ole olnud vajalik. Kaebajate esindajad pidid vaatama kogu dokumentatsiooni esmakordselt. Kolmandad isikud olid haldusmenetlusega põhjalikult seotud, mistõttu oleks saanud väiksemate kuludega kohtumenetlust pidada.

17. Kaebajad paluvad jätta OÜ Kakumäe Jahisadam ning MTÜ Jahisadam menetluskulud täielikult nende endi kanda ja mõista kaebajate menetluskulud välja vastustajalt vastavalt esitatatud kohtukulude nimekirjale (VII tl 33-50 ja 170-172) kokku summas 16 296, 68 eurot.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

18. Vastustaja vaidleb kaebusele täies ulatuses vastu, leiab, et see on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja põhjendab oma seisukohti järgmiselt:

19. Kaebeõiguse alused

19.1. Vastustaja leiab, et subjektiivsete õiguste rikkumise kaebuse korral, kontrollib kohus haldusakti õiguspärasust üksnes osas, milles see rikub kaebaja õigusi. Õiguste rikkumise motiivil esitatud kaebust lahendades ei saa kohus kontrollida haldusakti vastavust õigusnormidele, mis ei seondu kaebaja subjektiivsete õigustega. Vastustaja on seisukohal, et kaebajate poolt nimetatud subjektiivsete õiguste rikkumised on ainetud.

19.2. Populaarkaebuse esitamise osas märgib vastustaja, et populaarkaebuse esitaja peab kaebuses osutama, milliseid õigusnorme on rikutud ja milliste avalike huvide kaalumiskohustust pole haldusorgan nõuetekohaselt täitnud. Vastustaja on seisukohal, et DP menetlemisel on arvestatud avalikke huve ning diskretsiooniõigust on kohaldatud õigesti ning menetlus on läbi viidud õiguspäraselt, sh on teostatud õigesti kaasamist.

19.3. Kui kaebus esitatakse puutumuse motiivil, siis kontrollib kohus haldusorgani tegevuse vastavust õigusnormidele, mis kaitsevad kaebaja huvisid, eristamata seejuures, kas nendest tuleneb kaebajale ka subjektiivne õigus või mitte. Näiteks haldusakti keskkonnamõju osas puudub vajadus hinnata, kas see toob kaasa ka kaebaja tervise kahjustamise või omandiõiguse rikkumise - piisab sellest, et kahjustatakse keskkonnaressurssi, mida kaebaja tavapäraselt kasutab. Vastustaja viitab Riigikohtu 19.03.2012 kohtulahendile nr 3-3-1-87-11 ja on seisukohal, et keskkonnakaalutlustega on detailplaneeringus õiguspäraselt arvestatud ning märgib, et kaebajad ei ole kaebuses esitanud ei konkreetseid asjaolusid ega tõendeid selle kohta, et keskkonnaressursi kahjustatakse, ega ka selle kohta, kuidas kaebajad on kaebuses viidatud keskkonnaressursi (Lesta tn 9, 10, 11, 14, 16/18 kinnistute ja Nooda tee maa-alaks kavandatud ala, kaldakindlustuse ja sadamaehitiste maa-alaks kavandatud ala) tavapäraselt kasutanud.

20. Kaebajate poolt esitatud kaebuse subjektiivsete õiguste riive.

20.1. Vastustaja ei nõustu kaebajate käsitlusega privaatsusriivest ja leiab, et kaebajate väited on ainetud. Samuti ei mõjuta DP realiseerimine negatiivselt turvalisust antud piirkonnas.

20.1.1. Kaebajate kinnisvara, v.a E.O., paikneb DP alast niivõrd kaugel, et DP-ga kavandatud hoonestus ei ulatu nende kinnistuteni. Seega puudub ka DP hoonestusest tekkida võiv privaatsusriive. E.O. elab xxxxxx hoone xxxxx tänava poolses küljes selliselt, et tema akendest ei paista DP-ga kavandatud hoonestus. DP-ga kavandatud hoonestust on võimalik E.O.l näha rõdult hoonestuse ja xxxxxx vahelise kõrghaljastuse tagant. Hoonestus, mida E.O. võib näha, on Lesta 11 kavandatud 8-korteriline kahe-kolmekorruseline korterelamu. Eeltoodust tulenevalt tuleb nentida, et DP hoonestusest tekkiv privaatsusriive ei ole kindlasti oluline ka kaebaja E.O. puhul. 20.1.2. Võimalikest jalutajatest tulenev privaatsusriive on vastustaja hinnangul vähetõenäoline, kuna kaebaja E.O. korter asub teisel korrusel ja maja ning xxxxx tänava vahel on ca 25 meetrine vahemaa, mistõttu on välistatud võimalus, et võimalik jalutaja saaks üldse näha E.O. korterisse. A.S.i kinnisvara asub xxxxx tänaval, mis on suletud nii autode kui ka jalakäijate liikluseks ja seega ei ole privaatsusriive võimalike jalutajate poolt tõenäoline. A.K. ja V.O. elavad xxxxx tänaval, kuhu ei ole võimalik jalutajatel DP-ga hõlmatud alalt pääseda, vaid vaja oleks liikuda Vabaõhumuuseumi teele ja seejärel xxxxx tänavale, mis ei ole eeldatav jalutuskäigu teekond. V.P.i kinnisvara asub xxxxx tänaval, mis paikneb DP-ga hõlmatud alast ca 1 km kaugusel.

20.1.3. Kaebajate poolt toodud privaatsusriivet avalikel tänavatel vastustaja hinnangul ei teki, kuna nimetatu läheb vastuollu üldise privaatsusriive tähendusega. Vastustaja on seisukohal, et avalikel tänavatel jalutades peab jalutaja eeldama, et teda võidakse näha ka võõraste inimeste poolt.

20.1.4. DP realiseerimine vähendab võrreldes olemasoleva olukorraga oluliselt võimalikke kuritegevuseriske. Lisaks on DP-s ette nähtud kuritegevust ennetavad meetmed, sh piirkonna multifunktsionaalne kasutamine. Eeltoodust tulenevalt ei ole DP-ga riivatud kaebajate õigust turvalisele elukeskkonnale. (vt KSH aruanne ptk 2.2.4.2 – DP 5 lk 72 ja DP seletuskiri ptk-d

4.1. ja 4.14. – DP 2 lk 386-389 ja 446 samuti liikumisteede joonised 13-23 – DP 2 joonised 13-23)

20.2. Kaebajad on toonud välja, et nende kinnisvara väärtus langeb. Vastustaja kaebajate väitega ei nõustu. DP menetluses käsitleti DP realiseerimise mõju kinnisvara väärtusele piisavalt ning selgitati DP realiseerimise negatiivse mõju puudumine. Kinnisvara väärtuse võimalikke muudatusi käsitleti nii KSH raames, kui ka DP raames korraldatud avalikel koosolekutel. Kinnisvara väärtuse osas on eksperthinnangu andnud vastava valdkonna tunnustatud ja ka riiklikult tunnustatud ekspert Kaur-Kaspar Kulli kinnisvarahindamisega tegelevast ettevõttest 1Partner Kinnisvara, kes KSH raames käsitles kinnisvara väärtust mais 2007 (DP 5 KSH lisa 17). Kaur-Kaspar Kulli käsitles kinnisvara hinna muutusi koos kinnisvara hindamise eksperdi Martin Vahter’ga samuti 28.08.2008 toimunud avalikul arutelul, kus kõik soovijad said esitada küsimusi kinnisvara väärtust mõjutavate asjaolude kohta (avaliku arutelu stenogramm – DP 3 lk 458-494). Eraldi on kinnisvara väärtuse muutusi käsitletud ka KSH aruandes (KSH aruande ptk 5.12 - DP 5 lk 185-187).

Vastustaja märgib, et tulenevalt ekspertide poolt toodule, et kinnisvarahindasid võivad mõjutada ehitustööde pikk periood ja tööde tegemise järjekorra puudumine, fikseeriti nii KSH aruandes kui ka DP-s planeeringu realiseerimise etapid selliselt, et minimiseerida ehitusaega ja viia lähiala mõjutavad tööd (Lesta tn rekonstrueerimine) esimesse etappi. Ekspertide arvamuse kohaselt DP lähiala kinnisvara väärtus suureneb DP realiseerimisel. Seega ei teki DP realiseerimisel ekspertarvamuste kohaselt kaebajate kinnisvara osas negatiivseid mõjusid ning ei ole DP-ga riivatud kaebajate omandiõigust.

Vastustaja toob välja, et kaebajad A.S. ja E.O. on omandanud oma kinnistud vastavalt xxxxxx ja xxxxxxx korteriomandi 2008 ja 2007 aastal, so ajal kui DP oli juba algatatud ning oli teada, et piirkonda nähakse ette tootmismaa asemel muu maakasutus.

20.3. Vastustaja ei nõustu kaebajate väitega, et nende subjektiivseid õigusi rikub detailplaneeringust tulenev liikluskoormus.

20.3.1. Kaebajate kuuluvatele kinnisasjadele pääsemiseks ei kasutata Nooda teed, mida mööda on korraldatud DP ala liiklus. Kaebaja A.S.ile kuuluvale kinnisasjale pääseb Vabaõhumuuseumi teelt mööda Lesta tänavat - Selise tänavat - Võrgukivi tänavat - Laose tänavat. DP liikluslahendus näeb ette liikluse Vabaõhumuuseumi teelt Nooda teele. Seega ei mõjuta DP ala A.S.i liiklemist ei Lesta tänaval, Selise tänaval, Võrgukivi tänaval ega Laose tänaval. Ainukeseks kokkupuutepunktiks on tema ja DP alalt tekkiva liikluse osas Vabaõhumuuseumi tee. Vabaõhumuuseumi tee on teeks, mida mööda liiklevad kõik Kakumäe poolsaare autod. Kaebaja E.O. korterelamuni jõudmiseks on vajalik sõita Vabaõhumuuseumi teelt Lesta tänavale ja seejärel Selise tänavale. Ka E.O. puhul on DP alaga ühiselt liiklemiseks kasutatavaks alaks ainult Vabaõhumuuseumi tee. Kaebaja A.K. elamuni jõudmiseks on vajalik sõita Vabaõhumuuseumi teelt Vabe tänavale ja seega on tema puhul DP alaga ühiselt liiklemiseks kasutatavaks alaks ainult Vabaõhumuuseumi tee. Kaebajale V. O. kuulub xxxxxx kinnistu, mis asub Kakumäe poolsaare teisel poolel. V.O. võib kasutada kesklinna jõudmiseks Vabaõhumuuseumi teed (analoogse pikkusega on ka trajektoor Kakumäe tee - Vana-Rannamõisa tee - Rannamõisa tee) ja juhul, kui ta kasutab Vabaõhumuuseumi teed, siis on tal DP alaga ühiselt liiklemiseks kasutatavaks alaks Vabaõhumuuseumi tee. V.P.i elamuni jõudmiseks on vajalik sõita Vabaõhumuuseumi teelt Vabe tänavale ja seega on tema puhul DP alaga ühiselt liiklemiseks kasutatavaks alaks ainult Vabaõhumuuseumi tee.

20.3.2. Vastustaja leiab, et liiklusuuringute ja prognooside alusel on tõendatud, et liikluskoormus Vabaõhumuuseumi teel vastab ka pärast DP elluviimist kehtestatud nõuetele. Vabaõhumuuseumi tee liikluse osas on DP-ga kavandatud transiitliikluse vähendamiseks fooriristmik, liiklussujuvuse tagamiseks lisarajad. Vastustaja märgib, et ühest fooriristmikust tulenev täiendav võimalik lisaaeg, ca 30 sekundit, ei ole oluline sõiduaja pikenemine, kusjuures transiitliikluse vähenemisel suureneb kasutatav sõidukiirus ja seega ei mõjuta fooriristmiku lisandumine sisuliselt kaebajate sõiduaega.

20.3.3. Lesta tänavat kasutatakse ehitusaegse juurdepääsuna, kuid tegemist on ajutiste ebamugavustega kaebajate A.S. ja E.O. jaoks, kusjuures mõlemad kaebajad saavad kasutada alternatiivset teed Vabaõhumuusemi teele pääsuks. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja seisukohal, et DP-ga ei ole rikutud kaebajate subjektiivseid õigusi.

21. Kaebajate poolt esitatud populaarkaebus

21.1. Tallinna 2001. aastal kehtima hakanud üldplaneering näeb ette Lesta tn 16/18 osas sadamamaa funktsiooni (Tallinna Linnavolikogu 07.10.1993 otsus, millega otsustatakse Tallinna sadamate ja rannaalade funktsionaalne tsoneerimine – vt VI tl 114-115) ning Lesta tn 9, 10, 11 ja 14 osas väikeelamuteala. Lesta tn 9, 10 ja 11 on hetkel kasutusel tootmismaana. Üldplaneeringu kohaselt on väikeelamuteala peamiselt ühepereja ridaelamutele, kuid seal võivad paikneda ka 3-4 korruselised kortermajad, elamupiirkondi teenindavad asutused ja väiksemad kaubandus-teenindusettevõtted. Seega on Tallinna 2001 üldplaneeringu kohaselt võimalik planeeritavale alale korterelamute ehitamine. Siinkohal märgib vastustaja, et Lesta

11 hoone korterite arv on 8 ja Lesta tn 10 korterite arv on 55. Olemasoleva lähialal paikneva korterelamu Selise tn 26 hoone korterite arv on 33 ja Selise tn 2 ridaelamu korterite (bokside) arv on 10. Selise tänavale planeeritud ridaelamute korterite (bokside) arv on 8. Seega on Lesta tn 11 korterelamu korterite arv oluliselt väiksem naabruses olevast korterelamust ning samane või väiksem lähialal paiknevate ridaelamute korterite arvuga. Lesta tn 10 korterite arv (kokku 55) jaguneb kokku kolme majasektsiooni peale (sektsioonid on maaaluse parklaga ühendatud) ja seega on ka nende majade maapealsete osade korterite arv majasektsiooni kohta väiksem kui lähiala korterelamul. Lesta tn 10 majade paigutamisel on võetud arvesse linnaruumi eluasemetega tihendamise vajadust ning asjaolu, et lähinaabriteks on sadamahoone ja Lesta tn 14 büroohoone, Lesta tn 9 alajaam ning Lesta tn 10 elamust rohekoridori osaks oleva (mõnes osas koguni 50m laiuse) kõrghaljastusega eraldatud Lesta tn

8 üksikelamu. Lesta tn 10 ja 11 hooned on kaheja kolmekorruselised, maksimaalse kõrgusega 12 m, olles seega madalamad nii Selise tn 26 hoonest kui ka Selise tn 2 planeeritud hoone kõrgusest (15m) ning meeter kõrgemad Selise tänava viiest ridaelamust (11m). Olemasolevast hoonestusest tingituna ei ole võimalik paigutada ei Lesta tn 10 ega 11 krundile üksikvõi kaksikelamuid, kuna eramajadele omast privaatsust ei ole võimalik tagada (vajalik ala avamine). Samuti on oluline, et alternatiivselt (senise maakasutuse kohaselt) on võimalik nimetatud alasid kasutada tootmismaana, mis on aga võrreldes elamutega piirkonda tunduvalt vähem sobiv. Vastustaja on seisukohal, et hoonete fikseerimine korterelamutena võimaldab võrreldes ridaelamutega arhitektuuriliselt paremaid lahendusi ning avab visuaalselt paremini ka territooriumi (piirded ei ole lubatud). Majade paigutusel on arvestatud ka seda, et kavandatavast hoonestusest ei tekiks privaatsusriivet naaberelamualadele. Lesta 11 ja Selise

26 vahel on kõrghaljastus (Selise tn 24 ärimaa) ning Lesta tn 11 kinnistule on täiendavalt kavandatud igihaljast kõrghaljastust. Lesta tn 10 hoonestus on paigutatud selliselt, et selle akendest ei oleks võimalik näha Lesta tn 8 kinnistule ning täiendavalt on kavandatud Lesta tn

10 ja 8 vahelisele krundipiirile mitmerindelist haljastust. Juurdepääs korterelamutele toimub Nooda tee kaudu ning parkimine on lahendatud täies mahus maa-alusena, et tagada maa-pealse ala kasutamine rekreatsiooniks. Detailplaneeringus on määratletud elamutele esitatavad müranõuded ning kuritegevuse elimineerimise meetmed, sh nt õueala valgustused, mistõttu ei ole tõenäoline, et korterelamute ehitamisest suureneb piirkonna kuritegevus või müra. Vastustaja märgib ka asjaolu, et kohalike elanike poolt esitatud ettepanekute alusel muudeti nii Lesta tn 11 hoone asukohta ning korruselisust kui ka Lesta tn 10 elamute asukohti, juurdepääs viidi Nooda teele ja vähendati majade arvu ning korruselisust. Vastustaja on seisukohal, et kortermajade rajamisega on tagatud avalike huvide järgmine ning kaalutlusõiguse teostamisel on arvestatud kohalike elanike poolt esitatud seisukohtadega.

21.2. Sadamaala osas on Tallinn 2001 üldplaneeringus märgitud, et tegemist on põhiliselt sadamategevusega seonduva alaga. Eeltoodust selgub, et Lesta tn 16/18 ja seega ka DP-s ettenähtud sadamategevused ei muuda üldplaneeringu lahendust. Maa-ala juhtotstarbe täiendamine ärimaaga on tingitud õigusnormide muutusest, mis eeldab reisijate teenindamiseks vajalike alade osas ärimaa funktsiooni.

Vastustaja märgib, et tulenevalt asjaolust, et Kakumäe poolsaare areng on olnud väga kiire ja suunatud monofunktsionaalsele elamuehitusele, on vajalik piirkonnas sotsiaal-majanduslike funktsioonide täitmine ja tagamine. Seega on sadamateenuste osutamisega ühildatud elanikele suunatud teenuste, sh rekreatsiooni pakkumine, mille tõttu on oluline osa (st üle poole) DP alast avalikuks kasutamiseks mõeldud. On oluline märkida, et ka Tallinn 2001 üldplaneeringus fikseeritud sadamaala võimaldab pakkuda nt äriteenuseid, kuid ei võimalda sellises mahus pakkuda avalikkusele suunatud tegevusi. Seega on üldplaneeringu muutmine avalikes huvides, võimaldamaks paremini pakkuda avalikkusele suunatud tegevusi. Asjaolu, et piirkonna areng on olnud väga kiire, näitab muuhulgas ka see, et kontaktvööndis kehtestatud detailplaneeringutest rohkem kui 75% on kehtestatud pärast 2001. aasta üldplaneeringu kehtestamist. Piirkonnas elavate inimeste arv ja vanus on oluliselt suurenenud, samas ei ole suurenenud töökohtade arv ega sotsiaaleesmärkidel kasutatavate objektide arv piirkonnas. Lisaks eeltoodule on ülimalt tähtis, et kogu Tallinnas on puudu väikelaevade paadikohtadest ning Kopli lahe ääres ei ole külalissadamat. Arvestades kutseliste kalurite jaoks ettenähtud sadamavõimaluste vähesust Kopli lahes (väljaspool Kakumäe jahisadama ala sadamavõimalusi ei ole), on selge, et on vajalik tagada asjakohane taristu nii kaluritele kui ka harrastusmeresõitjatele. Vastustaja märgib, et sadamaehitiste paiknemine lähtub parimast keskkonnakaalutlusest (ühekordne merepõhja süvendamine koos süvendamisel saadava materjali kasutamisega sadamaehitiste, kaldakindlustuse ja Nooda tee täitematerjalina, muude ehitusmaterjalide vedu meritsi, rannikul paikneva tehismaastiku tõttu kaitset vajavate elupaikade puudumine, ning DP-s ette nähtud ulatuslik tehismaastiku haljastus) ning linnaruumilistest põhimõtetest

(sadamahoonestus kui meremärk, mis on paigutatud olemasolevast hoonestusest negatiivsete mõjutuste vältimiseks kaugele, kuid mille puhul on samas arvestatud maapinna tõusuga, so sadamahoone ei ületa lähialal kasvavate puude kõrgust merepinnast arvates). Multifunktsionaalse sadamahoone kasutamise otstarvete määramisel on arvestatud suure ruumivajadusega kasutusfunktsioonidega, merelise asukohaga ning sotsiaal-majanduslike vajaduste tagamisega piirkonnas. Sadamahoone liigenduse puhul on arvestatud privaatsuse tagamise meetmetega Selise tn 26 hoonestuse osas, so hoonestus on maapoolses osas kolmekorruseline ja tõuseb mere suunas. Sadamaehitistele juurdepääsuks vajalik liiklus toimub mööda Nooda teed, rakendatud on müra vähendavaid meetmeid nii liikluse kui ka sadamahoone osas. Eraldi on fikseeritud kuritegevuse elimineerimiseks vajalikud asjakohased nõuded (hoone mitmefunktsiooniline kasutamine tagamaks piirkonnas inimeste kohalolekut, valgustuse, sh tänavavalgustuse olemasolu jms), mistõttu ei ole tõenäoline, et suureneb piirkonna kuritegevus või et planeeringuala müra mõjutab planeeritava ala lähiala. (Vt DP 5 lisa 5). Planeerimismenetluses on muudetud sadamaehitiste kasutamist tulenevalt esitatud arvamustest ning samuti on muudetud esitatud ettepanekutest tulenevalt sadamahoone suurust, kaalutledes samas ehitusõiguse ja rajatava infrastruktuuri väljaehitamise maksumuse omavahelisest seosest tingitud mõjusid (vt nt Tallinna Linnavolikogu 23. septembri 2010 istungil esitatud ettepanekut - DP 4 lk 1446). Vastustaja on seisukohal, et sadamaalale külalisja kalasadama ning multifunktsionaalse keskuse loomine on avalikes huvides ning kaalutlusõigust on teostatud õigesti.

21.3. Tallinn 2001 üldplaneeringus on pea kogu DP-ga ettenähtud kaldakindlustuse ja Nooda tee alale ette nähtud sadamategevuse funktsioon. Looduskaitselistel põhjustel on vajalik planeeringualal tagada nii pankranniku hävimise elimineerimine kui ka olemasoleva hoonestuse säilimine Nooda teel, mistõttu on vajalik fikseerida ka kaldakindlustuse rajamisega seonduvad asjaolud. Siinkohal tuleb koheselt märkida, et olemasolev pankrannik ja mereäärne ala ei ole kasutatavad rekreatsiooniks, kuna seal puuduvad avalikult kasutatavad nõuetekohased juurdepääsuteed ning ala on tootmismaana nn suletud kasutuses. Samuti on tegemist aladega, kus on oluliselt kasutatud tehismaterjale, nt betoonplokke ranniku edasise erosiooni vältimiseks. Vastavalt läbiviidud uuringutele ei ole rannal kaitset vajavaid elupaiku ning pankrannikule kergliiklustee rajamisel arvestatakse dendroloogilise hinnanguga. DP kohaselt toimub ulatuslik ranna haljastamine, Nooda tee ja kaldakindlustuse rajamine toimub keskkonnakaalutlustest lähtuvalt, mis võimaldab piirkonna merele avamist. Vastustaja on seisukohal, et tootmisala asendamine avalikus kasutuses oleva alaga ning Nooda tee ja kaldakindlustuse rajamine on avalikes huvides ning kaalutlusõigust on teostatud õigesti.

21.4. Kakumäe rekreatsioonivõimalused on seotud Kakumäe supelranna, Kakumäe metsa ja Vabaõhumuuseumi ja Rocca al Mare kooli ujulaga ning Vabaõhumuuseumi tee äärse kergliiklusteega. Kaebajate poolt nimetatud spordihooned paiknevad Haabersti ringi juures, mitte Kakumäe asumis, nagu kaebajad on ekslikult väitnud. Kakumäe piirkonnas puudub ka sisuliselt juurdepääs merele ja merelistele tegevustele ning kuivõrd Kakumäe asumis puuduvad spordihooned, on ahtad ka sportimisja vaba aja veetmise võimalused sisetingimustes. Vastustaja on seisukohal, et avalikes huvides, sh piirkonna elanike, tallinlaste ning külalissadamast huvitatud meresõitjate huvides on hea ligipääs merelistele rekreatsioonivõimalustele ja suuremad sisetingimustes rekreatsioonivõimalused, sh nt mereline koolituskeskus, huvialaringide võimalused jms. Vastustaja märgib, et rekreatsiooniga seonduvalt on muudetud planeeringulahendust ja määratletud nt alad lemmikloomadega tegelemiseks ja täiendavaks merelepääsuks.

21.5. Piirkonna ja planeeringuala liiklusega seonduvalt on teostatud planeerimismenetluse ajal mitmeid uuringuid ja prognoose. Planeeritud ala liikluslahendus näeb ette juurdepääsu kogu alale mööda Nooda teed, kusjuures Lesta tänavat kasutataks vaid vertikaalselt suuremahuliste vedude korral erilubade alusel (kuna Nooda teest läheb üle kergliiklustee, siis ei võimalda rajatav sild vertikaalselt suuregabariidilisi vedusid). Lesta tänava äärde on kavandatud ühistranspordipeatuste juurde pääsemiseks kergliiklustee, mis rajatakse sarnaselt Nooda tee kergliiklusteega allee põhimõttel, kasutades mitmerindelist haljastust. Lesta tänava kasutamine juurdepääsuteena toimub ajal, kui Nooda teed ehitatakse, kuid kuna Nooda tee ehitus toimub keskkonnakaalutlustest lähtuvalt kohapeal saadava täitematerjali ja meritsi toodavate materjalide baasil, siis on ehitusaegsed mõjud viidud miinimumini. Oluline on ka asjaolu, et Lesta tänavalt on võimalik juurdepääs Vabaõhumuuseumi teele ka Selise- Võrgukivi-Ahvena-Lehtmäe tänava kaudu. Seega on Lesta tänavat Vabaõhumuuseumi teele juurdepääsuks kasutavatel inimestel võimalik kasutada ka alternatiivset ühendusteed.

Planeeritava ala parkimine on lahendatud peamiselt maa-aluste parklatena, mistõttu on fikseeritud maksimaalsete parkimiskohtade arv. Maa-aluse parkimise lahendus tuleneb linnaelanike ettepanekutest ning vastustaja peab oluliseks rõhutada, et maa-aluse parkimise rajamine on arendajale oluliselt kulukam võrreldes maapealse parkimislahendusega. Kavandatud parkimiskohtade arv ületab normatiivset parkimiskohtade arvu rohkem kui 200 parkimiskoha võrra. Konservatiivsuse printsiibist tulenevalt ei ole kasutatud ristkasutuses olevate parkimiskohtade määramist, mistõttu on kavandatud parkimiskohtade arv normatiivsest ristkasutuse puhul vajalikest parkimiskohtade arvust suurem 374 parkimiskoha võrra. Kuna parkimiskohad on viidud maa alla, siis ei mõjuta normatiivsest parkimiskohtade arvust suurem parkimiskohtade arv visuaalselt piirkonda.

Liikluskoormuse ja parima liikluslahenduse osas on tehtud mitmeid uuringuid ja prognoose, kusjuures konservatiivsuse põhimõttest tulenevalt on liikluskoormuse määramisel arvestatud kavandatud parkimiskohtade arvuga võrdse liikluskoormusega. Uuringute ja prognooside tulemusena on liikluseksperdid ja Tallinna Transpordiamet veendunud, et planeeritavalt alalt liikluskoormuse lisandumisel on igal juhul tagatud Vabaõhumuuseumi tee läbilaskvuse vastavus kehtestatud nõuetele. Planeeritava ala liikluslahendusega seoses on teostatud mh piirkonna tänavate kasutatavuse uuring, samuti liiklusmärkide uuring. Lisaks on planeerimismenetluse ajal tehtud ka üksikasjalik lahendus Vabaõhumuuseumi tee - Nooda tee

- Lesta tänava fooriristmiku jaoks, kus on ettenähtud ka liiklussujuvuse paremaks lahendamiseks lisaradade ehitus (Liiklusskeemid - DP 1 Lisa 10). DP lahenduses kajastatud liikluslahendus arvestab vastustaja arvates avalike huvidega, sest planeeritava ala lähiala kohalike elanike juurdepääs Vabaõhumuuseumi teele fooriristmiku ehitamise korral küll pikeneb tipptunnil 8 sekundilt 30 sekundile, kuid selline muutus ei too kaasa töölejõudmise aja olulist muutust. Arvestades fooriristmiku mõju transiitliiklusele võib samas eeldada, et transiitliikluse osakaal pigem väheneb oluliselt ja sellest tulenevalt omakorda väheneb Vabaõhumuuseumi tee liikluskoormus ja liikluseks kuluv aeg. Vastustaja märgib ka, et kaebajate poolt viidatud ummikud Vabaõhumuuseumi teel koolipäeva hommikusel tipptunnil lõpevad, kui ehitatakse välja Rocca al Mare kooli jalakäijate tunnel, mis võimaldab lapsi kooli viivatel vanematel kasutada peatumiseks selleks spetsiaalselt ettenähtud ala ning vabastada Vabaõhumuuseumi tee sujuvaks sõiduks.

Liikluslahendusega seoses on tehtud mitmeid muutusi tulenevalt planeerimismenetluses esitatud ettepanekutest, nt on kasutatud kogu alal, sh sadamakaidel ning ka

Vabaõhumuuseumi tee - Nooda tee - Lesta tänava ristimikul tõstetud ülekäiguradasid, tagamaks jalakäijate ja rulluisutajate turvalisust ning vähendamaks müra ja õhusaastet. Liiklusega seonduvalt on teostatud ka mürauuring ning võetud kasutusele müra vähendavad meetmed, nagu näiteks mitmerindeline haljastus, sh autoratastest tuleva müra summutamiseks 50-100 cm madalhaljastus teede ääres, piirkiiruse vähendamine, müraseinad, liikluse suunamine Nooda teele ning liiklussujuvuse parandamine. Planeerimismenetluse ajal teostatud uuringutest tulenevalt on selge, et nii planeeritaval alal kui ka olemasoleva hoonestusega aladel on ja ka jääb pärast DP elluviimist müra väiksemaks kehtestatud piirmääradest vastava ala osas.

Vastavalt Eesti Keskkonnauuringute Keskus OÜ uuringutele on õhusaaste piirkonnas oluliselt väiksem kehtestatud piirmääradest, kusjuures on oluline, et samane olukord on ka näiteks suure liiklustihedusega Rannamõisa tee ääres olevatel aladel. Seega jäävad õhusaaste näitajad pärast DP elluviimist juurdelisanduva transpordi puhul lubatud piirnäitajate raamidesse. Hoolimata eeltoodust on DP-s fikseeritud õhusaastet vähendavad meetmed, nagu nt liikluse suunamine Nooda teele (avatud merele), liiklussujuvuse parandamine lisaradade kaudu, piirkiiruste vähendamine, täiendava haljastuse rajamine kokku üle 1100 puu ja 6000 põõsa istutamise teel (DP-s on fikseeritud standardile viite kaudu ptk 4.7.1 – DP 2 lk 417-418) rajatava haljastusistikute minimaalsed mõõtmed, nt kõrghaljastuse puhul 2,5 - 4m). Eeltoodust tulenevalt on vastustaja seisukohal, et ei ole põhjust eeldada, et liiklusega seonduv vähendaks piirkonna kinnisvara väärtust. Vastustaja on seisukohal, et liiklusega seonduvad lahendused on asjakohased ning vastavad avalikele huvidele ning kaalutlusõigust on liiklusega ja sellega seonduvaga, sh rekreatsioonivõimaluste osas, teostatud õigesti.

21.6. Vastustaja märgib, et elukeskkonna muutumise küsimuse analüüsimisel ei ole vähetähtis, et Riigikohus on 24.04.2010 lahendis leidnud, et kehtestatud üldplaneering ei tekita isikutele abstraktselt kaitstavat usaldust, et kord kindlaks määratud tingimused säiliksid muutumatuna, vaid isikul tuleb leppida võimalusega, et teda ümbritsev elukeskkond võib muutuda. Arvestades asjaolu, et olemasolev tootmismaa võetakse DP kohaselt kasutusele elamumaana ning ka Tallinn 2001 üldplaneering nägi nimetatud alale ette elamumaa, siis on DP lahendus kooskõlas juba eelnevalt fikseeritud lahendustega. Väikeelamute asendamine korterelamutega on tingitud juba olemasolevast piirkonna hoonestusest (Selise tn 26 14,5 m korterelamu, Selise tn 24 büroohoone, Selise tn 2 olemasolev 10-boksiline ridaelamu (planeeritud kõrgusega 15m), Selise tn planeeritud 8 boksiga 11m kõrgused ridaelamud, olemasolevad Lesta tn 7 tootmishooned, olemasolev Lesta tn 14 büroohoone). Sadamaala osaline asendamine ärija sotsiaalfunktsiooniga võimaldab avada linna merele, pakkuda elanikele sotsiaalteenuseid, sh rekreatsioonivõimalusi ning töökohti piirkonnas, muutes seeläbi piirkonna tervikuna multifunktsionaalsemaks ning rakendades säästva arengu põhimõtteid. Vastustaja on seisukohal, et DP-ga kavandatud üldplaneeringu muutused on avalikes huvides ning kaalutlusõigust on teostatud õigesti.

21.7. Ehituskeeluvööndi osas märgib vastustaja esmalt, et kaebajad eksitavad kohut, jättes mulje, justkui soovitaks korterelamuid ja sadamahoonet ehitada maa-alale, kus rakenduvad looduskaitselist eesmärki kandvad piirangud. Vastustaja rõhutab, et vastavalt looduskaitseseadusele ja looduskaitse aluseks olevatele arengukavadele, sh looduskaitse arengukavale, on ranna kaitsevööndid, sh ehituskeeluvöönd, rannavööndite elupaikade kaitsmiseks, ja seega ei rakendu ehituskeeluvöönd vette ehitamisele. DP ala Lesta tn 9, 10 ja 16/18 kinnistud on tehismaastikud, so asfaltvõi kruusakattega alad, kus elupaiku ei ole.

Lesta tn 11 paikneb alal, mis asub kaugemal kui 50m olemasolevast veepiirist. Lähtudes keskkonnakaalutlusest on kavandatud üldplaneeringu järgse Kakumäe sadama kaide paiknemine asukohas, mille puhul ei ole hilisemalt vajalik akvatooriumi ega farvaatri kaadamine. Tulenevalt asjaolust, et kaid täidavad ka lainemurdja ülesandeid, on kaid merepinnast rohkem kui kolm meetrit kõrged (millele lisandub enam kui 5 meetrit vee-alust osa) ja tulenevalt päästeohutuse nõuetest 10-50 meetrit laiad. Lisaks kaidele/lainemurdjatele ehitatakse vette veel teisi suuremahulisi ja ruumilist mõjutust loovaid sadamaehitisi, sh kai/navigatsioonimärgistus, kai/trepistik, kai/ kalaturg/ rulluisu-/ rulapark/ staabeldusplats/ parkla/ trepistik, sadamahoone.

Seega moodustavad sadamaehitised uue ehitusjoone. Keskkonnakaalutlusest tulenevalt on vajalik nimetatud sadamaehitiste ehitamine, sh olemasoleva kai lammutamine, samaaegselt kaldakindlustuse ja Nooda teega ehk vastavalt DP-le esimeses etapis. Seega rajatakse lisaks olemasolevale tehismaastikule vette täiendavad tehisalad, mille ehitamiseks on andnud oma nõusoleku Keskkonnaministeerium, väljastades vee-erikasutusloa, ning Veeteede Amet, Keskkonnaministeerium, Kaitseministeerium ja Tehnilise Järelevalve Amet, väljastades vastava kooskõlastuskirja avaliku veekogu kasutamiseks ning Tervisekaitseamet ja Keskkonnaamet, kooskõlastades DP.

Lisaks on Keskkonnaamet selgitanud, et arvestades DP asukohta ja planeeritava ala olemasolevat olukorda ning tulenevalt asjaolust, et Keskkonnaamet esitab nõudeid ainult keskkonnakaalutlustest lähtuvalt, sh elupaikade osas, ning kuna planeeritava ala puhul on tegemist tehismaastikuga, kus elupaigad puuduvad, veekoguäärne avalik juurdepääs on tagatud vette ehitatavate sadamaehitiste kaudu, vette ehitatavate sadamaehitiste osas on Eesti Vabariigi volitatud isiku poolt antud nõusolek ning keskkonnakaalutlusi kajastav Vee erikasutusluba on väljastatud, siis ei ole vajalik ehituskeeluvööndit vähendada, kuna vette ehitatavate ehitiste asukohas ei ole ehituskeeluvööndit ning vette ehitatavatest ehitistest maismaa suunas paiknevate ehituskeeluvööndis paiknevate ehitiste osas ehituskeeld ei rakendu (LKS § 38 lg 4 p 11).

Vastustaja on seisukohal, et olemasoleva tehismaastiku laiendamine Kopli lahte, lähtudes keskkonnakaalutlustest ning avaliku ruumi kasutamise laiendamisest, on avalikes huvides ja DP lahenduse osas teostatud kaalutlus on õige.

21.8. Vastustaja märgib, et Riigikohus on korduvalt leidnud, et üldplaneeringu muutmine on võimalik, kui täidetakse nõuetekohast menetlust (Riigikohtu haldusasi nr 3-3-1-12-07). Kaebajate esitatud põhistused ei ole näidanud, et vastustaja poolt teostatud kaalutlus oleks väär.

Kaebajad on esitanud T. Metsvahi töö, mis baseerub vastustaja hinnangul esiteks mitte kehtestatud DP-l, vaid avalikustamisel olnud planeeringulahenduse eskiisil ja avalikustamisel olnud planeeringulahendusel. Seega juba faktiliselt ei vasta T. Metsvahi töös toodu tervikuna tegelikkusele. Teiseks on T. Metsvahi esitanud oma töös seisukohti, mille osas ei saa teedeinsener olla vastava eksperdipädevusega, kuna eksperdina tegutsemiseks on vajalik asjakohane tegevusõigus, mida T. Metsavahil ei ole. Näitena saab tuua T. Metsvahi seisukohad sadama slipitee või väikelaevade tankla asukoha osas. Arvestades, et Veeteede amet, kui vastavat valdkonda kureeriv ja ohutuse tagamise eest vastutav institutsioon, on DP planeeringulahenduse kooskõlastanud, siis tuleb eeldada, et nimetatud rajatised on ohutud ja nõuetele vastavad, mistõttu tuleb jätta T. Metsvahi töö selles osas tähelepanuta. Kolmandaks on T. Metsvahi töös toodud ettepanekud ka juba leidnud lahenduse DP-s. Näiteks on T. Metsvahi toonud välja, et Vabaõhumuuseumi teele lisaradade ehitamine tõstaks oluliselt liiklussujuvust DP realiseerimisel. Nimetatud lahendus on ka juba ehitusprojekti lahendusena fikseeritud (vt Liiklusskeemid - DP 1 Lisa 10). Vastustaja märgib, et hr Metsvahi töö osas on esitanud arvamuse liiklusekspert D. Antov (VI tl 128 ja selle pöördel) ning 12. aprilli 2012 kohtuistungil osalenud liiklusekspert T. Sulger.

Vastustaja märgib, et kaebajad on esitanud lisaks T. Metsvahi arvamusele ka väljavõtte protestidest, väites, et tegemist on olnud kaalutletud vastuseisuga DP-le. Vastustaja märgib esmalt, et tegelikkuses on esitatud menetluses toetavaid seisukohti, seega ei vasta tõele kaebajate väide, et esines üldine vastuseis DP-le. Teiseks on oluline märkida, et väga paljud ettepanekud/vastuväited käsitlesid Lesta tn 22 kinnistut ehk ala, mis ei ole DP-ga hõlmatud. Kolmandaks märgib vastustaja, et DP-ga hõlmatud ala osas esitatud ettepanekud/vastuväiteid kaaluti ning vastavalt muudeti ka planeeringulahendust. Kõikidele vastuväited/ettepanekud esitanud isikutele saadeti (vt DP 4 lk 1499-1564) põhjendatud selgitus vastuväite/ettepaneku arvestamise või mittearvestamise osas. Vastustaja märgib, et Nooda tee äärsete majade omanikud ei ole esitanud vastuväiteid DP lahendusele, samuti ei ole esitanud vastuväiteid Lesta tn 10 naaberkinnistute omanikud.

Riigikohus leidis asjas nr 3-3-1-62-02, et planeerimismenetluse üheks eesmärgiks on ka planeeringuga seotud erimeelsuste lahendamine ja erinevate isikute huve ning avalikku huvi arvestava tasakaalustatud lahenduse saavutamine. Selle eesmärgi saavutamiseks on puudutatud isikutele ja avalikkusele planeerimismenetluse erinevate etappide käigus ette nähtud võimalus enda seisukohtade väljendamiseks ning planeeringu menetlejale on pandud kohustus nende arvessevõtmist kaaluda. Ei ole vaidlust, et DP menetluse raames on vastustaja pööranud erilist tähelepanu DP avalikustamisele, sh saatnud huvitatud isikutele paberkandjal ja elektroonselt DP materjale tutvumiseks. Menetluse käigus viidi läbi täiendavaid avalikke arutelusid nii KSH raames kui ka eskiislahendusele ja avalikul väljapanekul olnud planeeringulahenduse kohta arvamuste ja ettepanekute saamiseks. Esitatud ettepanekuid/vastuväiteid/seisukohti kaaluti ning vastavalt muudeti ka planeeringulahendust (vt DP 4 lk 1499-1564).

Vastustaja märgib, et selleks, et tagada kõikide asjasthuvitatute ärakuulamine toimus avalik arutelu, milles arutati planeeringulahenduse muutmist vastavalt esitatud ettepanekutele/vastuväidetele. Näiteks Eesti Omanike Keskliidu esindaja leidis avalikul arutelul suuliselt, et tema ettepanekuid/vastuväiteid on väljapakutud lahendusega piisavalt arvesse võetud ning täiendavaid märkusi tal enam ei ole. Avalikul arutelul ja avalikul väljapanekul esitatud ettepanekute/vastuväidete alusel koostas vastustaja enda põhjendatud seisukoha ning saatis selle kõikidele vastusväited/ettepanekud esitanud isikutele. Vastustaja rõhutab, et ka pärast põhjendatud seisukoha esitamist toimusid huvitatud isikutega kokkusaamised (sh nt 7. septembril 2010 Tallinna Linnavolikogus – DP 4 lk 1316-1338) ning nimetatute alusel fikseeriti ka lõplik planeeringulahendus. Seega on vastustaja kaasanud planeeringumenetlusse kõiki asjasthuvitatud isikuid, eesmärgiga selgitada välja erinevate osapoolte huvid ning kaalumise teel leida avalikele huvidele vastav lahendus.

21.9. Vastustaja märgib, et DP menetluses läbiviidud avalikke arutelusid oli kokku 14, millele lisanduvad kokkusaamised konkreetsete osapooltega (nt Kakumäe Selts, konkreetne vastuväite esitaja) ja kokkusaamised järelevalvemenetluses. Planeeringuala lähiala elanikele ja asjasthuvitatud isikutele, sh nt kaebajatele ja Kakumäe Seltsile saadeti tutvumiseks paberkandjal nii KSH programm kui ka KSH aruanne (lisad esitati CD-l), avalikul väljapanekul olnud planeeringulahenduse põhijoonis ja seletuskiri (joonised ja lisad esitati CD-l). Seega ei vasta kaebajate väide, et isikute kaasamise ja ärakuulamise kohustust on rikutud, tegelikkusele. Vastustaja seisukohal, et arvestades DP materjalide mahukust, menetluses läbiviidud erinevaid uuringuid, avalikke arutelusid ja muid otsuse tegemiseks vajalikke toiminguid, on DP menetlustoimingute läbiviimiseks ja kaalutletud otsuse tegemiseks kulunud aeg põhjendatud ning planeerimismenetlus on viidud läbi viivituseta. Kogu menetluse jooksul on esitatud ettepanekute ja vastuväidete alusel muudetud planeeringulahendust, kusjuures viimastest aruteludest kaebajate ja Kakumäe piirkonna elanikke esindava mittetulundusühinguga kuni DP kehtestamiseni kulus alla kuu aja.

21.11. Vastustaja ei nõustu kaebajate väitega, et kavandatud tegevuse keskkonnamõjusid ei ole reaalselt hinnatud, kuivõrd keskkonnamõju strateegilise hindamine on seadust rikkudes viidud läbi arendaja tellimusel (KeHJS § 2 lg 1). Esmalt märgib vastustaja, et keskkonnamõju hindamise aruande on kooskõlastanud Keskkonnaamet ning heaks kiitnud Keskkonnaministeerium. Seega on vastavat pädevust omavad institutsioonid kinnitanud, et KSH aruanne vastab kõikidele nõuetele.

Kaebaja on toonud rikkumiseks asjaolu, et KSH aruande tellijaks on OÜ Kakumäe Jahisadam, mitte Tallinn linn, ning viidanud, et tegemist on õigusnormide rikkumisega. Vastustaja toob välja, et DP koostamise oluliseks nõudeks oli KSH koostamine, mistõttu ei olnud enne KSH aruande valmimist selge, milline on parim alternatiiv ning seega ei olnud ka teada, kas planeeringulahendusega on vajalik muuta üldplaneeringut või mitte. Eeltoodust tulenevalt sõlmiti 2006. aastal detailplaneeringu koostamise õiguse üleandmise leping Tallinna Linnaplaneerimise Ameti ja OÜ Kakumäe Jahisadam vahel. Seega oli KSH aruande koostamise ajal antud halduslepinguga detailplaneeringu koostamise õigus üle ning OÜ Kakumäe Jahisadam oli ka tellijaks keskkonnamõju strateegilise hindamise osas. Nimetatud Tallinna Linnaplaneerimise Ameti ja OÜ Kakumäe Jahisadam vahel sõlmitud leping lõpetati enne DP vastuvõtmist põhjusel, et KSH aruandel baseeruv planeeringulahendus on üldplaneeringut muutev.

Vastustaja märgib ka ära, et kaebajate poolt viidatud planeerimisseaduse muudatus, mille kohaselt ei tohi huvitatud isik olla KSH tellija, jõustus 1.07.2009, kuid DP KSH aruande heakskiitmine toimus 2007. aastal ehk ligi poolteist aastat enne vastava sätte jõustumist.

21.12. Vastustaja ei nõustu kaebajate väitega, et KSH aruanne ei käsitle tegelikke tegevuse alternatiive ja selle järeldused on kallutatud ning tagavad üksnes arendaja maksimaalselt kasumlikkust, ignoreerides nii avalikku huvi kui ka olemasolevat elukeskkonda (KeHJS § 2 lg 1 ja § 34 lg 1). Vastustaja leiab, et KSH raames käsitleti alternatiive kinnistute kaupa, so DP-ga hõlmatud alal olid alternatiivid nii Lesta tn 10 kinnistule kui ka Lesta tn 11 kinnistule ja samuti sadamaehitiste osas (Lesta 16/18) ning Nooda tee ja kaldakindlustuse osas. Lühikokkuvõte KSH raames käsitletud alternatiividest on toodud DP lisas 2 (DP 1 lk 115-144). Vastustaja peab vajalikuks märkida, et 0-alternatiivi puhul käsitleti olemasolevate tootmishoonete rekonstrueerimist ning tootmistegevuse jätkamist nimetatud hoonetes. Vastustaja kordab ka üle, et kaebajate poolt esitatud Säästva Eesti Instituut (edaspidi SEI) 23.04.2009 hinnang (edaspidi hinnang) on koostanud õigusbüroo Legalitas AS 23.03.2009 tellimuse alusel. Vastavalt hinnangu tööülesande kirjeldusele on hinnangu objektiks Kakumäe jahisadama ja lähiümbruse detailplaneeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise aruanne, mille koostajaks on OÜ Corson, koostamise ajaks on 2007 ja mis koosneb 271 lk-st ja 23 lisast. Hinnangu kohaselt on eksperthinnangu metoodika aluseks võetud keskkonnaministri 17. veebruari 2006 käskkirjaga nr 171 kehtestatud „Keskkonnamõju hindamise aruande kvaliteedi ja keskkonnamõju hindamise menetluse kontrollimise juhend“. Hinnangu tulemusena on leitud, et KSH aruandes on mitmeid vajakajäämisi, mistõttu ei saa KSH aruandes sisalduvat teavet pidada piisavaks otsustamaks, et arendusprojekti KSH aruandes pakutud lahendusvariandid on keskkonnamõju osas parimad ehk väikseima keskkonnamõjuga. Vastustaja märgib, et hinnangu puhul tuleb esmalt tuua välja asjaolu, et SEI poolt hinnangu aluseks võetud KSH aruanne vastab oma koosseisult vahemikus 16. juuli 2007 kuni 8. august

2007 avalikustamisel olnud Tallinnas Kakumäe jahisadama ja lähiümbruse detailplaneeringu KSH aruandele (271 lk+23 lisa), millele võis ettepanekuid ja vastuväited esitada kirjalikult kuni 15. augustini 2007. Keskkonnaministeerium kiitis 6.11.2007 kirjaga nr 13-3-1/46539-2 (DP 5 Lisa 40) heaks Kakumäe jahisadama ja lähiümbruse detailplaneeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise aruande (edaspidi heakskiidetud KSH aruanne), mida oli avalikustamise järel täiendatud. Heakskiidetud aruandes on 267 lk ja kokku 41 lisa. Heakskiidetud aruannet on võrreldes avalikustamisel olnud KSH aruandega täiendatud. Seega on SEI käsitlenud KSH aruannet sellise sisu ja komplekssusega nagu see oli avalikustamisel 2007 suvel, mitte Keskkonnaministri poolt 6.11.2007 heakskiidetud KSH aruannet.

Teise olulise asjaoluna toob vastustaja välja, et SEI hinnangu metoodika puhul on tegemist tavapärase keskkonnamõju strateegilise hindamise järelevalve metoodikaga, mis kuulub kohustuslikule rakendamisele enne keskkonnamõju strateegilise hindamise aruande heakskiitmist. Seega on sama metoodikat kasutatud Keskkonnaministeeriumi poolt, kui Keskkonnaministeerium on selgitanud välja, kas OÜ Corson poolt koostatud Kakumäe jahisadama ja lähiümbruse detailplaneeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise aruanne vastab kõikidele nõuetele. Veelgi enam, Keskkonnaministeerium on oma 6. novembri 2007 kirjas nr 13-3-1/46539-2 toonud välja keskkonnamõju strateegilise hindamise aruande nõuetele vastavuse ja teinud ka ettepanekud täiendada aruande peatükki 5.14.5.1 vastavalt kirja punktis 4.2 toodud märkustele ning teinud konkreetsed ettepanekud fikseerida detailplaneeringus selle elluviimisel rakendatavad meetmed. Heakskiidetud aruannet on vastavalt ka täiendatud. Seega on Keskkonnaministeerium Kakumäe jahisadama ja lähiümbruse detailplaneeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise aruande puhul kontrollinud aruande vastavust kõikidele nõuetele, sh teostanud kontrolli järelevalve metoodikat kasutades ehk analüüsides aruannet sama metoodika kohaselt nagu SEI oma eksperthinnangus on kasutanud. Kontrollimise tulemusena on Keskkonnaministeerium jõudnud järelevalve teostajana seisukohale, et heakskiidetud KSH aruanne vastab kõikidele nõuetele.

21.13. Asjaõigusseaduse kohaselt võib piirata juurdepääsu kinnisasjale. Veeseadusest tulenevalt ei ole kallasrada avalikul veekogul sadamas. Seega on kaebajate väide, et planeeritaval alal on rannal igal pool avalik ruum, väär. Vastustaja märgib, et see, et sadamal puudub kallasrada on tavapärane. Näitena võib tuua Pirita jahisadama, kus sadamaalale on juurdepääs ainult sadamat kasutavatel isikutel. Täiendavalt märgib vastustaja, et kaebajate väide, et multifunktsionaalne sadamahoone on kaubanduskeskus, moonutab selgelt sadamahoone tegelikku kasutamisotstarvete paljusust. Tegemist on hoonega, kus pakutakse nii rekreatsioonivõimalusi kui ka teenuseid ja esmatarbekaupu, kusjuures kaubanduse osakaal jääb oluliselt alla teistele kasutamise otstarvetele. Seega on sadamahoone puhul tegemist mitmeotstarbelise keskusega, mis pakub teenuseid nii külalissadama kasutajale, harjumaalasest väikelaevnikule, tallinlasest puhkehuvilisele kui ka kohalikele elanikele, kes soovib saada nt perearstiteenust. Vette ehitamise osas märgib vastustaja, et veeseadus sellist kaebajate poolt esitatud viisil sätestust ei sisalda, sest vastasel korral ei oleks võimalik nt ehitada eraõiguslike juriidiliste isikute poolt tuulegeneraatoreid, paadisildu jms. Kordamata eeltoodut tuleb märkida, et DP on kooskõlastanud kõik avalike huve esindavad institutsioonid, sh Tehnilise Järelevalve Amet, Keskkonnaministeerium, Keskkonnaamet, Kaitseministeerium, Veeteede Amet. DP-ga on kavandatud sadamaehitised, kallasrada ja Nooda tee avalikuks kasutamiseks väga suures ulatuses ja seega kannab DP lahendus eesmärki tagada avalikkusele juurdepääs merele. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja seisukohal, et sadamaehitiste, kaldakindlustuse ja Nooda tee paiknemine on avalikes huvides ja vastav kaalutlus on teostatud õigesti.

21.14. Vastustaja ei nõustu kaebajate väitega, et DP-ga on rikutud LKS § 41 lõiget 2, mille kohaselt tiheasustusala laiendamine saab toimuda üksnes üldplaneeringuga. DP kajastab merre ehitatavaid sadamaehitisi, kaldakindlustust ja Nooda teed. Meri on avaliku hüve objekt ning ei ole tsiviilkäibes, välja arvatud seaduses sätestatud juhtud. Kaldaga püsivalt ühendatud ehitis muutub pärast ehitamist kaldakinnisasja osaks ning seega muutub ka veepiir. Kuna meri on avalik hüve ning seda hüve saab kasutada ainult seadusandluses ettenähtud juhtudel, siis on vajalik need planeeringud, mis näevad ette merre ehitamise kooskõlastada täiendavalt Tehnilise Järelevalve Ametiga. DP on Tehnilise Järelevalve Ameti poolt kooskõlastatud märkusteta. Siinkohal rõhutame, et Tehnilise Järelevalve Amet on kohustatud küsima merre ehitamise puhul arvamust ka Kaitseministeeriumilt, Keskkonnaministeeriumilt ja Veeteede Ametilt. Kõik nimetatud institutsioonid on DP planeeringulahenduse heaks kiitnud. Keskkonnakaitselisi küsimusi vaeb Keskkonnaamet, kes on 1. oktoobri 2009 (DP 4 lk 1146-1154) kirjas leidnud, et DP planeeringulahendus on kooskõlas keskkonnakaitseliste põhimõtetega. Täiendavalt on väljastatud merre ehitamiseks Keskkonnaministeeriumi poolt Vee erikasutusluba. Tuleb ka rõhutada, et DP on heaks kiitnud Harju maavanem, kes heakskiitmise käigus kontrollis muuhulgas ka DP vastavust avalikele huvidele. Seega on kõik avalike huve esindavad institutsioonid DP heaks kiitnud.

21.15. Vastustaja ei nõustu kaebajate seisukohaga, et tulenevalt Lesta tn 7 ala väljajäämisest on DP õigusvastane, kuna juhul, kui see ala oleks olnud planeeritava ala hulgas, siis oleks ehitatud sadamahoone Lesta 7 kinnistule, kuna nimetatud kinnistu on ajalooliselt sadamahoonestusega kinnistu ning nimetatud kinnistule sadamahoone ehitamisel ei ole vaja üldplaneeringut muuta. Esmalt tuleb märkida, et kaebajate väited, et justkui põhjustaks Lesta 7 kinnistu välja jäämine planeeritavalt alalt olukorra, kus DP on õigusvastane, on ainetud ega tugine ühelegi seaduse sättele, vastupidi - planeeritava ala määramine on täielikult vastustaja õigus ja seega on vastustaja ka antud juhul teinud otsuse vastavalt seaduses fikseeritule. Teiseks on kaebajate faktiväited väärad ja seega ka juhul, kui isegi kaebajate seisukoht, et Lesta tn 7 kinnistu oleks pidanud olema planeeritavas alas, siis kaebajate poolt näidatud eesmärki, et sadamahoone ehitataks Lesta tn 7 kinnistule, ei oleks võimalik täita. Vastupidiselt kaebajate väitele Lesta tn 7 kinnistul sadamahoonestust ei ole ega ole olnud, vaid tegemist on ka ajalooliselt tööstusmaaga (seal toimus Kirovi kalurikolhoosi kala tootmine). Kolmandaks on nimetatud maa-ala kehtiva üldplaneeringu kohaselt väikeelamumaa ja seega sellele kinnistule uue hoonestuse kavandamisel tuleb lähtuda väikeelamumaa funktsioonist ning üldplaneeringut muutmata ei oleks võimalik sadamahoonet sellele kinnistule kavandada. Seega ei ole kaebajate poolt esitatud väited, et sadamahoonestus on Lesta tn 7 kinnistul olnud või et seda saaks sinna ehitada üldplaneeringut muutmata, tõesed. Vastustaja rõhutab, et sadamarajatiste paiknemine on valitud looduskaitselistest kriteeriumidest tulenevalt ja seega sadamarajatiste asukoht oleks ka Lesta tn 7 kinnistu planeeringualas olemise korral samane. Tulenevalt sadamarajatiste asukohast on vajalik tagada ka sadamateenuste pakkumine. Kui sadamahoonestus paikneks kaebajate poolt väljapakutud asukohas, siis oleks olenevalt aluse paiknemisest sadamas minimaalne kaugus sadamas peatuva aluse ja sadamahoone vahel ca

160 meetrit ja maksimaalne kaugus ca 400 meetrit. Siinkohal on oluline, et Nooda tee peab teenindama Lesta tn 11, Lesta tn 20, 22 ja 7a kinnistut ja seega peab Nooda tee minema läbi sadamarajatiste juurest. Kui sadamahoonestus paikneks teisel pool Nooda teed, so sadamahoonestuse ja sadamarajatiste vahel, siis oleks takistatud sadama toimimine selleks ettenähtud tingimustel, puuduks rekreatsioonivõimalused ning see oleks vastuolus hea elukeskkonna kavandamise põhimõtetega. Märkimata ei saa jätta ka asjaolu, et kui sadamahoone oleks kavandatud Lesta tn 7 kinnistule, paikneks hoonestus olemasolevatele elamutele (Selise tn 26 ja Selise tn 2) ning piirkonna planeeringutega kavandatud elamutele (Lesta tn 5, 5a kinnistud ja Selise tn 1 ja 29 elamud) tunduvalt lähemal kui hetkel kehtestatud DP kohases lahenduses. Kindlasti on oluline ka asjaolu, et juhul, kui Lesta tn 7 kinnistu oleks olnud planeeritava ala hulgas ning alale oleks ette nähtud nt korter/või ridaelamu, siis ei oleks kinnistul kalatootmist teostaval AS-il Spratfil enam kehtivatest õigusnormidest tulenevalt võimalik oma tootmishooneid ümber ehitada (sh EL nõuetele vastavusse viimiseks), sest selgelt ja ühemõtteliselt peaks vastustaja sellise tegevuse keelama ning seega sisuliselt ka tegema otsuse, et Kakumäe poolsaare üks olulisemaid tööandjaid peab tegevuse lõpetama. Seega on arusaadav, et AS-i Spratfil omanik on korduvalt soovinud tagada oma kinnistul tegevuse jätkumine ning seda ka planeerimismenetluse jooksul väljendanud (vt nt AS Spratfil 2007. aasta kiri – DP 3 lk 183). Ei ole vähetähtis, et planeerimisseadus näeb ette, et juhul, kui planeeritava maa-ala kinnistu omanik ei nõustu planeeritava otstarbega, kuid omavalitsus näeb vajadust muuta olemasolevat maa kasutamise otstarvet, siis rakendatakse avalikes huvides kinnisasja sundvõõrandamist. Antud juhul on vastustaja leidnud, et puudub vajadus lõpetada AS-i Spratfil tegevus Kakumäe piirkonnas ja vähendada veelgi piirkonna tööjõuvajadust ning eraldada omavalitsuse eelarveliste vahendite seast olulises mahus raha Lesta 7 võõrandamiseks, eriti kui avalikes huvides on töökohtade olemasolu piirkonnas. Vastustaja märgib ka seda, et igasugune võimalik tulevane Lesta tn 7 hoonestamine ei oma puutumust käesoleva vaidlusega ja seega on kaebajate poolt esitatud vastavad väited ainetud.

21.16. Vastustaja ei nõustu kaebajate seisukohaga, et kasutades terminit „sadama rekonstrueerimine“ on tekitatud olukord, kus KSH aruanne ja DP on eksitav. Vastustaja on seisukohal, et kuna DP-s kui ka KSH aruandes on piisavalt selgelt fikseeritud ja arusaadavalt sõnastatud kavandatav tegevus (vt KSH ptk 1.1. „Kavandatava tegevuse eesmärk ja vajadus“ ja DP ptk 2 „DP koostamise eesmärk“), siis ei ole KSH aruanne ega DP eksitavad.

21.17. Vastustaja ei nõustu kaebajate väitega, et DP on õigusvastane, kuna on kehtestatud osaliselt. Riigikohus on korduvalt märkinud, et omavalitsuse kaalutlus on määratleda planeeritava ala suurus ja sisu. Riigikohus on samuti leidnud, et juhul, kui planeeritav ala koosneb erinevatest omavahel funktsionaalselt erinevaid eesmärke kandvatest aladest, siis on võimalik käsitleda planeeringut osaliselt, so seega ka kehtestada osaliselt. Arvestades asjaolu, et planeerimisseadusele kohaldub haldusmenetluse seadus, siis vastab planeeringu osalise kehtestamise põhimõte HMS-is sätestatule. DP puhul on käsitletud kolme ala, tootmisaladele kavandatud kortermajad, merre ehitatavate sadamakaidega seotud sadamaehitised, kaldakindlustus koos Nooda teega, mis ei ole seotud tervikuna DP-ga hõlmamata alaga (puistuga kaetud alale lasteaia ja elamute ehitamine ja ärihoonestus). Kuna DP-ga hõlmatud alal paiknevale pankrannikule avaldab erosioon kiireloomulist mõju ning vette ehitatavate sadamaehitiste ja kaldakindlustuse ja Nooda tee ehitamine on keskkonnakaitseliselt omavahel seotud (sadamaehitiste ehitamisel kaasatav materjal on ühtlasi kaldakindlustuse ja Nooda tee täitematerjal, samuti on täitematerjaliks Lesta 11 ja 10 hoonestuse parkimisaladest saadav pinnas), siis leiti, et on otstarbekas eraldada DP-ga hõlmatud ala kogu planeeritavast alast.

21.18. Vastustaja ei nõustu kaebajate esitatud väitega, et planeerimismenetlust ei ole teostatud nõuetele vastavalt, kuna enne avalikku arutelu ei saadetud vastuväidete/ettepanekute tegijatele omavalitsuse põhjendatud seisukohti. Riigikohus on leidnud, et avalikul väljapanekul olev planeeringulahendus ei ole lõplik, vaid see koostatakse koostöös avalikkusega avaliku väljapaneku ja arutelu käigus (nt Riigikohus 3- 3-1-16-08). Antud juhul toimus 11.09.2009 avalik arutelu, millele eelnevalt teavitati vastuväiteid ja ettepanekuid esitanud isikuid halduslepingu alusel tegutsenud planeerija poolt nende ettepanekute ja vastuväidete arvestamise või mittearvestamise võimalikkusest ja ka asjakohastest põhjustest. Avalikul arutelul tutvustati vastuväiteid ja ettepanekuid ja nendega arvestamise võimalikke lahendusi ning kuulati arutelul osalevate inimeste arvamusi esitatud lahenduste kohta. Avalikul arutelul ja avalikul väljapanekul esitatu alusel formuleeriti põhjendatud seisukohad esitatud vastuväidete ja ettepanekute osas. Põhjendatud seisukohad esitati kõikidele vastuväiteid/ettepanekuid esitanud isikutele 16.09.2009, so seaduses ettenähtud tähtaja jooksul. Seega on DP koostamisel lähtutud avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu koostoimest ja sellest, et põhjendatud seisukohti ei ole võimalik enne avaliku arutelu toimumist vastuväiteid/ettepanekuid teinud isikutele esitada, kuna vastasel korral oleks arutelu puhas formaalsus. Eeltoodust tulenevalt on kaasamiskohustus koos põhjendatud seisukohtade esitamise ajalise kohustusega täidetud eesmärgipäraselt ja vastavalt planeerimisseadusele. Vastustaja on seisukohal, et kaebajate poolt esitatud menetlusnõuete rikkumise väited on otsitud ja lähevad muuhulgas vastuollu kaebajate enda poolt tooduga. Nimelt on kaebaja Kakumäe Selts ise oma vastuväidete kirjas välja toonud, et avaliku aruteluta ei ole võimalik omavalitsusel põhjendatud seisukohti kujundada (vt DP 4 lk 931).

22. Kokkuvõtvalt on vastustaja seisukohal, et DP on avalikes huvides, planeerimismenetluses on kaasamine toimunud õiguspäraselt ja kaalutlusõigust on teostatud õigesti.

23. Kohtuistungil jäi vastustaja oma kirjalike seisukohtade juurde. Vastustaja selgitas täiendavalt, et algselt planeeringuala määramisel oli plaan kaasata planeeringualasse Lesta 7 kinnistu, mis on töötav kalatööstus, kuid kuna selle omanik sellega nõus ei olnud, siis nimetatud plaan ei realiseerunud.

Vastustaja selgitas kohtuistungil, et on lähtunud avaliku huvi defineerimisel linna kui terviku arendamise vajalikkusest. Samuti sellest, et Kakumäele on vaja, arvestades rahvastiku vananemist, luua võimalusi mitmekülgseks tegevuseks - töökohtade mõttes, puhkuse, võimalike teenuste pakkumise mõttes sealhulgas sportimisvõimalused, arstiabi, sadamaga seotud teenused jne. Vastustaja väidab, et on avalikku huvi vaadanud komplekssemalt, mitte niivõrd üksikisiku või arendaja huvides. Avalikes huvides on keskkonna kaitsmine, teede ehitamine, liikluse sujuvamaks muutmine. Vastustaja on kõik asjaolud välja toonud oma kirjalikes toimingutes.

Vastustaja teatas kohtuistungil, et tal kohtukulud puuduvad. Kaebajate menetluskulude osas märgib vastustaja, et arvestades selle asja keerukust ja mahtu, on see tema hinnangul sarnastes asjades olnud tavaliselt 30 000-40 000 krooni vahel. Vastustaja leiab, et 15 000 eurot on suur summa. Samuti juhib vastustaja tähelepanu, et kõik arved on mittetulundusühinguga. MTÜ on esitanud kaebuse populaarkaebusena. Subjektiivsed õigused ei saa olla osutatud teenuste nimekirjas. Oleks õige, kui see jagatakse 6-ga. Põhjendatud oleks 2500 eurot.

KOLMANDA ISIKU OÜ KAKUMÄE JAHISADAM SEISUKOHT

24. Kolmas isik OÜ Kakumäe Jahisadam leiab, et kaebajatel puudub subjektiivsete õiguste rikkumine. Tulenevalt sellest, et detailplaneering ei saa kaebajate subjektiivseid õigusi rikkuda, ei ole tema arvates vaja käsitleda väiteid seoses detailplaneeringu mõjudega konkreetsete kaebajate suhtes. OÜ Kakumäe jahisadam toob välja, et MTÜ Kakumäe Selts oma subjektiivsete õiguste rikkumist ei väida.

Kolmas isik leiab, et füüsilisest isikutest kaebajate puhul võiks subjektiivsete õiguste rikkumise küsimus tõusetuda eeskätt läbi nende kinnistutele avalduvate privaatsusriive või liikluse mõjude. Kolmas isik jagab sisuliselt vastustaja seisukohti kaebajate elukohtade asetsuse osas DP alast ning DP võimalikust mõjust (vaated, liiklus) ning leiab, et subjektiivsete õiguste rikkumist füüsilisest isikust kaebajate puhul ei esine ja on seisukohal, et uue ja hästihooldatud haljastusega allee põhimõttel rekonstrueeritud sõidutee hoopis parandab kaebajate elukeskkonda.

Kolmas isik rõhutab, et DP ala põhilise juurdepääsuna on peetud silmas Nooda teed, mille kaudu toimub juurdepääs ka kõigi planeeringuala parkimiskohtadeni. Lisaks on liiklusmärkidega piiratud juurdepääs Lesta tänavalt Nooda teele (vt nt DP 1 Lisa 10 joonis 009). Seega ei ole alust eeldada, et DP-ga kasvaks oluliselt liiklusintensiivsus Lesta tänaval. Hinnates subjektiivsete õiguste rikkumise võimalikkust seoses mõjutustega Vabaõhumuuseumi teel, on kolmas isik seisukohal, et need mõjud ei ole samuti sellise tähendusega, mis enesestmõistetavalt ületaksid kehtivast õigusest tulenevaid piirmäärasid või muudaksid elukeskkonda planeeringuala läheduses sedavõrd, et saaksid endast kujutada kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumist (vt 3-3-1-29-10 p 23). Vabaõhumuuseumi tee vastav osa jääb näiteks kaebajate A.S.i ja E.O. kinnistutest juba piisavalt eemale. Arvestades baasolukorda Vabaõhumuuseumi teel, ei ole ka A.K. ja V.O.a ning V.P.i puhul liiklusmõjusid alust käsitleda subjektiivsete õiguste rikkumisena. DP-st nähtub, et liiklusest tulenevate mõjutustega on eraldi tegeletud ning nähtud ette nende vähendamise meetmeid. Kaebajad ei ole tõendanud, et need meetmed kindlasti ei toimiks või ei tagaks normaalset elukeskkonda.

Samuti ei ole kaebajad tõendanud, et DP realiseerimine kahjustaks nende kinnisvara väärtust. DP materjalidest võib pigem järeldada, et DP-ga loodav heakorrastatud linnakeskkond võib kaebajate kinnisvara väärtust tõsta. DP-s tegeleti ka ehitusaegsete mõjudega, muuhulgas on ette nähtud DP väljaehitamise etapilisus, mis tagab näiteks tänavate varasema väljaehitamise (mis omab selgelt kinnisvara väärtust tõstvat mõju). Eeltoodu alusel leiab kolmas isik, et DP ei põhjusta ühegi konkreetse kaebuse esitaja suhtes selliseid mõjutusi, mida saaks pidada subjektiivsete õiguste rikkumiseks. Seega puudub alus kaebajate subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebuse rahuldamiseks. Vastustaja on kaalutlusõigust nõuetekohaselt teostanud.

25. Kolmas isik leiab, et kaebajate keskseks väiteks on, et vastustaja on detailplaneeringu kehtestamisel teinud kaalutlusvigu, millega kolmas isik ei nõustu.

25.1. Kolmas isik on seisukohal, et üldplaneeringu muutmine oli põhjendatud. PlanS 9 lg 7 näeb ette, et detailplaneering võib põhjendatud vajaduse korral sisaldada kehtestatud üldplaneeringu põhilahenduste muutmise ettepanekuid. Seega on üldplaneeringu muutmise ettepaneku tegemine põhimõtteliselt lubatav ja vaidlus taandub sellele, kas vastustaja on teinud kaalutlusvea selles, et on asunud seisukohale põhjendatud vajaduse olemasolus. Riigikohus on leidnud haldusasjas nr. 3-3-1-12-07 ühelt poolt, et detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmine peab jääma erandiks, mis tagab paindlikuma reageerimisvõimaluse muutuvatele oludele ja vajadustele. Samas nenditakse, et üldplaneeringu muutmiseks põhjendatud vajaduse äratundmisel on haldusorganil planeerimismenetlusele omaselt lai kaalutlusruum. Linna või valla arengu põhisuundade ja tingimuste määramine on omavalitsusüksuse otsustuspädevuses ning nõuetekohase menetluse läbiviimisel on omavalitsusüksus õigustatud varemtehtud otsuseid muutma Riigikohus märkis samas asjas, et kehtestatud üldplaneering ei tekita isikutele abstraktset kaitstavat usaldust sellega kindlaks määratud tingimuste muutumatuna säilimiseks. Isikul tuleb leppida võimalusega, et teda ümbritsev elukeskkond võib muutuda. Tallinna Ringkonnakohus on leidnud, et kohus ei saa asuda haldusorgani asemel kaalutlusotsuse õiguspärasuse kontrollimisel hindama, kas planeeringuga kaasnevad positiivsed mõjud on usutavad ja sedavõrd olulised, et kaalusid üles kaebajate õigused, eriti olukorras, kus neile avalduvad riived ei ole suured (3-09-2539 p 16).

Kolmas isik leiab, et kaebajad ei ole näidanud selliste vigade olemasolu, mis veenaksid, et vastustaja väljatoodud põhjendused on ilmselgelt väärad. Sellises olukorras ei ole DP tühistamiseks alust. Oluline on vaadata üldplaneeringu muutmise konteksti. Käesoleval ajal on muudatusega seotud katastriüksuste sihtotstarveteks tootmismaa. Üldplaneeringus on sadamaalale samuti ette nähtud tootmise funktsioon. DP-ga seevastu soovitakse senine faktiliselt tootmismaa sihtotstarbega maa muuta korterelamu juhtotstarbega maaks ning sadamahoone ala osas ärimaa juhtotstarbega alaks.

Samuti planeeritakse osad alad sotsiaalmaaks ning transpordimaaks. Seejuures tuleb arvestada, et planeeringualal valdav senine tootmismaa sihtotstarve (mis põhimõtteliselt võimaldab igat liiki tootmist) elamualade vahel on eelduslikult piirkonda vähemsobivam kui kavandatav korterelamumaa ja ärimaa sihtotstarve. Sarnaselt sobiks kaasajal sellesse piirkonda kavandatust vähem ka tööstuslik sadam, mis seal on ajalooliselt olnud ja mida üldplaneering võimaldaks. Elamumaa sihtotstarbe osas tuleb arvestada, et faktiliselt toimub senise tootmismaa asendumine elamumaaga.

Üldplaneeringus oli selle vastava ala juhtfunktsiooniks väikeelamute ala ehk põhiliselt ühepereja ridaelamutele, samuti üksikutele väiksematele 3-4 korruselistele elamutele mõeldud ala, kus võib paikneda elamupiirkonda teenindavaid asutusi ja väiksemaid kaubandus-teenindusettevõtteid. Seega ei olnud korterelamute (antud juhul 2-3 korruseliste korterelamute) rajamine antud alale välistatud juba üldplaneeringu alusel. Vastustaja on antud juhul siiski pidanud üldplaneeringu muutmist vajalikuks, kuid ei ole üldplaneeringu muutmine antud juhul põhimõttelist laadi.

Võrreldes tänase faktilise kasutusega on aga elamumaa funktsioon eelduslikult piirkonda sobivam. Seega, puudub kaalukas alus väita, et võrreldes senise faktilise kasutusega ning üldplaneeringu järgse kasutusfunktsiooniga saaksid kaebajate huvid kahjustatud. Kolmas isik leiab, et vastustaja on adekvaatselt põhjendanud, miks ta pidas põhjendatuks lubada korterelamute ehitamist. Seda õigustab eeskätt piirkonnas väljakujunenud olukord, kus juba ehitatud korterelamute ja büroohoonete vahele ja kõrvale üksik/või kaksikelamute kavandamine ei ole linnaehituslikult mõistlik.

Siinkohal tuleb rõhutada, et korterelamu võimaldab arhitektuursete lahenduste paremat kasutamist võrreldes ridaelamutega. Korterelamute eelis on ka selles, et need võimaldavad jätta suuremad alad tarastamata ning avalikku kasutusse (avaliku linnaruumi osaks). Merele lähematel aladel on see aga igati mõistlik, et soodustada ümbruskonna elanike pääsu mere äärde. Näiteks Lesta 10 puhul on saavutatud lahendus, kus hoonestuse paigutamisega on tagatud nii loodusliku rohevõrgustiku toimimine ning ka kergliiklusteed läbi kinnistu. Üksikelamute puhul ei oleks selliselt toimivat lahendust mõistlikult leidnud.

Lesta 11 puhul oleks nii privaatsusriivete aspektist kui ka haljastuse säilitamise aspektist olnud samuti keeruline paigutada olemasoleva hoonestuse (Selise tn 26 korterelamu, Selise tn 24 büroohoone, Lesta 7 tootmishoone, Lesta

14 büroohoone) vahele üksikelamuid (olemasolevast hoonestusest tekkiv privaatsusriive on nii suur, et ei võimalda uue üksikelamu õueala paigutamist selliselt, et see ei ole vaadeldav olemasolevast hoonestusest). Üksikelamute puhul oleks olnud ka majanduslikult ebarealistlik nõuda maa-alust parkimiskorraldust.

Sadamahoone ala juhtfunktsiooni muutmine tuleneb ühelt poolt katastriüksuste määramise korra muudatustest, mille järgi tuleb sihtotstarve varasema tootmismaa asemel määrata ärimaaks. Lisaks ei saa kuidagi ilmselgelt ebaadekvaatseks pidada ka piirkondliku keskuse planeerimise kaalutlust, millele vastustaja on otseselt viidanud ja põhjendanud. Sellega vähendatakse linnaosa monofunktsionaalsust ning samas võimaldatakse esmavajadusi rahuldada kodudele lähemal, säästes sellega linnaruumi. Kaebajate viited kaubanduskeskustele (Rocca Al Mare, Rimi, Selver) ei ole asjakohased, kuna käesoleval juhul kavandatakse multifunktsionaalset keskust, milles pakutakse elanikele mitmesuguseid olulisi teenuseid ning kaubandus ei oma seejuures domineerivat tähendust. Samuti asuvad nimetatud keskused sellest piirkonnast üsna kaugel. Asjaolu, et DP suhtes on esitatud vastuväiteid ja sellele on kogutud protestiallkirju, ei ole kaalukaks argumendiks ega muuda DP-d õigusvastaseks. Ühelt poolt võib märkida, et väga suur hulk vastuväidete esitajaid menetluse käigus loobusid avalikul väljapanekul suuliselt oma vastuväidetest. Kohtule on kaebuse esitanud vaid üksikud isikud. Menetluse käigus avaldati ka DP-d toetavaid seisukohti. Avalikkuse suurt huvi abstraktselt ei ole praktikas Riigikohtu poolt peetud isegi asjaoluks, mis tooks kaasa näiteks avatud menetluse kohaldamise (vt haldusasi nr 3-3-1-52-08, p 11). Seega, ainuüksi protestide arvust ei saa teha mis tahes järeldusi kaalutlusvigade ega laiemalt DP õiguspärasuse kohta. Kolmas isik leiab, et vastustaja on langetatud planeerimisotsustust planeerimismenetluse kestel piisavalt menetlusosalistega arutanud ning tehtud valikuid selgitanud. Vastustaja ei ole oma kaalutlusruumist väljunud. Seetõttu ei ole vastustaja poolt tehtud ka kaalutlusvigu üldplaneeringu muutmise põhjendatud vajaduse hindamisel.

25.2. DP kehtestamist toetavad kolmanda isiku arvates mitmed planeeringus toodud avalikud huvid. Planeeringumaterjalides on avalikke huve põhjalikult käsitletud, kuid kolmas isik rõhutab, et käesoleval juhul on ilmselgelt avalikuks huviks linna, sealhulgas Kakumäe parem avamine merele. Kuigi Kakumäe on mere ääres, ei ole selles konkreetses piirkonnas suurel alal kaasaegseid linnalikke tingimusi mere ääres jalutamiseks, sportimiseks või muul viisil aja veetmiseks ning linnaelanikele ja harrastuskaluritele mereleminekuks. Samuti on linna huviks uue kvaliteetse külalissadama rajamine, mis elavdab ka teiste külalissadamate tegevust ja turismisektorit.

Paljude teenustega külalissadam muudab eelduslikult Tallinna atraktiivsemaks ka Skandinaavia väikelaevnikele. DP-ga on nähtud ette, et ulatuslikud senised räämas tootmisalad heakorrastatakse ja avatakse avalikule kasutusele. Suur enamus neist on eramaad, mida tavaliselt avalikus kasutuses ei ole. Rajatakse kergliiklusteed, rannapromenaad, noortepark ja muud avarad mereäärsed alad (sh väikelaevade kaid ja nende ümbrus), mis on väga suures ulatuses avalikus kasutuses. Isegi sadamahoone arhitektuurne lahendus on valitud selline, mis tagab võimaluse avalikkusel liikuda hoone peal ja suunduda üle hoone kaidele.

Kuigi Nooda tee on vajalik ka planeeringuala teenindamiseks, on selle väljaehitamine oluline ka Nooda tee äärsete elanike jaoks. Kergliiklusteede võrk tagab loogilised juurdepääsud erinevatele planeeringuala ning sellest välja jäävatele piirkonna osadele. Koos rannal liikumise võimalusega tagatakse head võimalused merele minekuks nii sadamas hoitavate alustega kui ka avaliku slipiteed mööda sisselastavate veesõidukitega. Selliseid häid võimalusi hetkel kusagil mujal Tallinnas ei pakuta. Ette on nähtud ka võimalused kalapaatidele ning kalaturule.

Märkimist väärib ka asjaolu, et enamus parkimist on korraldatud maa-alusena. See lahendus muudab hoonete ehitusmaksumuse oluliselt kallimaks. Samal ajal säästab see linnaruumi rohkem jalakäijatele ja on antud juhul taganud ka avalikult juurdepääsetava linnaruumi suurema mahu. Kokkuvõttes on antud DP puhul väga suur hulk lahendusi sellised, mis arendaja jaoks teevad selle planeeringu realiseerimise oluliselt kallimaks, kuid on kehtestatud just selleks, et anda panus avaliku kvaliteetse linnaruumi tekitamiseks antud piirkonnas. Kõiki neid lahendusi tuleb arvestada kui DP negatiivsena käsitletavaid mõjusid tasakaalustavate aspektidena.

Nende aspektide arvestamisel ei ole vastustaja planeerimisotsustust alust pidada meelevaldseks või kaalutlusruumi ületavaks. Kolmas isik leiab, et DP kehtestatud lahendus on aastate pikkuse menetluse tulemusena leitud kompromiss, mis mõistlikus ulatuses arvestab nii kinnistu omaniku erahuvi oma kinnistut hoonestada ja naabrite huve ning üldiseid avalikke huve.

25.3. Kolmas isik peab ilmselgelt ülepaisutatuks kaebajate väiteid, et DP realiseerimine muudaks täielikult Kakumäe kui linnaosa olemust. Loomulikult on kavandatul lokaalselt mõju, kuid ebaõige on väita, et elukeskkond kujundatakse täielikult ümber või see oluliselt halvendaks elukeskkonda. Kolmas isik leiab, et vastustaja ei ole planeerimisdiskretsiooni teostamisel teinud vigu, sh ilmselgeid vigu, mis kohtuliku kontrolli tulemusena võiks kaasa tuua DP tühistamist. Käesoleval juhul kavandatakse kõrghaljastatud nn metsalinna linnaosa ühte piirkondlikku keskust.

Seda ei ole kavandatud senise hästitoimiva elukeskkonna asemele. Kolmas isik juhib tähelepanu, et nii Lesta tn 10, Lesta tn 11 kui ka sadama-ala (tänane Lesta tn 16 // 18) on kõik tootmismaa sihtotstarbega maaüksused. Seega võetakse tootmismaad kasutusse elamualadena ning ärija sotsiaalfunktsiooniga aladena, mis kolmanda isiku arvates sobituvad piirkonda senisega võrreldes oluliselt paremini. Arhitektuursetest nõuetest tulenevalt eeldab DP realiseerimine kvaliteetsete lahenduste ja materjalide kasutamist. Ulatuslikud alad, mis on kasutusel näiteks kinniste (osaliselt asfalteeritud) tootmisplatsidena, haljastatakse ja antakse avalikku kasutusse.

Lesta tn 11 elamu on paigutatud Selise tn 24 (ärimaa) ja Lesta tn 7 (tootmismaa) vahele senise tootmishoone asemele. Kuna Lesta tn 11 elamu (8 korterit) on Selise tn 26 elamust väiksem ja ka madalam, ei saa see omada rõhuvat mõju. Lesta tn 10 elamud ehitatakse seniste tootmishoonete kompleksi asemele, kusjuures kinnistu merepoolne ning idapoolne ala jäetakse maksimaalselt vabaks rohekoridorile ja kergliiklusteele. Korterelamute mõju vähendab maaaluse parkimise lahendus, kuna sellega säilib rohkem maapealset linnaruumi rohealade ja haljastuse jaoks, mis on kooskõlas Kakumäe kui rohelise linnaosa kontseptsiooniga.

Sadamahoone puhul on tähelepanuväärne, et hoonest endast tingitud privaatsusriiveid ja visuaalset mõju ei ole alust kuidagi ebaproportsionaalseks hinnata. Kolmas isik juhib tähelepanu, et ükski kaebajatest peale E.O. (kes näeks hoonet rõdult olemasoleva kõrghaljastuse vahelt) sadamahoonet enda kinnistult ei näe. Selline hoone ei saa kaebajate huve rikkuda ega põhjustada näiteks privaatsusriivet. E.O. puhul jääb sadamahoone samuti tema korteri akendest piisavalt kaugele (ca 140 meetri kaugusele), varjamata seejuures vaadet mere suunas (mis eelduslikult rõdult avaneb).

Lisaks on sadamahoone lähimal osal üksnes kolm korrust, tõustes astmeliselt kõrgemaks mere pool. Sellest tulenevalt on kolmas isik seisukohal, et sadamahoone suurus visuaalse mõju ega privaatsusriivete mõttes ei ole käesoleva kohtuasja lahendamise seisukohalt olulise tähendusega. Lisaks on vajalik rõhutada, et DP on antud juhul just elukeskkonna täpsema planeerimise huvides väga detailne, nähes ette detailsed arhitektuurinõuded. Sadamahoone arhitektuurne lahendus on välja töötatud just selliselt, et see oleks kvaliteetne ja võimalikult hästi sobituks ümbrusse (sh väldiks massiivsust).

Sadamahoone rajamisel omab otsustavat tähendust asjaolu, et piisava süvise saavutamiseks on vajalik rajada kaid vastavalt mere suunas. See samaaegselt võimaldas nihutada ka sadama hoone võimalikult eemale senisest hoonestusest, tekitades hoone ümber piisavalt vaba ruumi. Samal ajal on arhitektuurne lahendus selline, et avalik ruum ulatub üle hoone perimeetrist sissepoole, kuna sadamahoone mahu peale on kavandatud katusehaljastus koos käiguteede ja pandusega, mis ulatub üle hoone kaideni. Need lahendused väldivad hoone massiivsust ja rannaala sulgemist.

Rannaala avatust tagavad veel mitmed meetmed, sealhulgas ulatuslik avaliku kasutuse nõue (ca 55% aladest). Kolmas isik leiab, et puudub tõsiseltvõetav alus eeldada ka seda, et hoonete kasutamisest tulenevad mõjud omaksid ümbrusele ebaproportsionaalselt kahjulikke mõjusid. Näiteks parkimislahendus tagab selle, et autoliiklus suundub Nooda teelt kas sadamahoone maa-alusesse parklasse, korterelamute parklatesse või parklana kasutatava alale mere ääres (pos 2 - DP 1 Lisa 10 joonis 009). Sadamahoone ümbruses on piisavalt avarust ning on eeldatav, et inimesed liiguvad Nooda teed või kergliiklusteid mööda hoonetesse ja eelkõige mere ääres selleks ettenähtud liikumisaladele (sadamahoone katus, kaid, rannapromenaad, kalaturg, rulaja rulluisupark, koerte jalutusala).

Ei ole alust eeldada, et sadamahoone külastajad hakkasid massiliselt jalutamiseks kasutama kvartalisiseseid elamutevahelisi tänavaid.

25.4. Mõjud privaatsusele. Kolmas isik juhib tähelepanu, et vastustaja on privaatsuse huviga DP kehtestamisel arvestanud, viidates sellele korduvalt vaidlustatud otsuses. Seega on privaatsuse tagamise huviga vastustaja poolt arvestatud ning ei ole tehtud kaebajate väidetud kaalutlusviga. Üldisemalt öeldes on väga mitmed planeeringulahendused mõeldud muuhulgas privaatsuse kaitseks. DP alale on ette nähtud väga suur haljastuse osakaal. Ette on nähtud maksimaalselt säilitada olemasolevat haljastust ning lisaks teostatakse asendusja täiendusistutusi. Lisaks puudele istutatakse ka arvukalt põõsaid. Teed ja tänavad haljastatakse allee põhimõttel. Lisaks on privaatsusriivete vähendamiseks planeeritud kergliiklusteid olevasoleva kõrghaljastuse vahele.

25.5. Müra ja saastega seotud küsimusi on kolmanda isiku arvates piisaval määral käsitletud nii KSH kui ka detailplaneeringu menetluse käigus. Kolmas isik nõustub ja jagab nendes küsimustes vastustaja seisukohti.Muuhulgas on tehtud mitmeid uuringuid (vt nt DP 5 lisa 16 (liiklusmüra), DP lisa 39 (laevaliikluse müra)). Müra vähendava meetmena on näiteks kavandatud Lesta tn piirkiiruseks 30 km/h ja Nooda teel 40 km/h. Kuna ülekäigurajad on tõstetud, on alust eeldada, et need toimivad liiklust rahustava meetmena. Müra vähendavaks meetmeks on ka rohkearvuline haljastus, liiklusmüra osas eriti tänavaid ääristav mitmerindeline haljastus (teede äärne 50-100cm haljastus nn püüab kinni sõidukirataste müra, keskmineja kõrghaljastus muu tänavalt kostuva müra), Nooda tee puhul ka mürasein ja langusest tingitud nõlv (vt Lesta tn osas lõiked DP 2 joonis 013; Nooda tee osas DP 1 joonis

009 (lõige V-V´), DP 2 joonis 014; Vabaõhumuuseumi tee osas DP 2 joonis 016). Seega on ilmne, et vastustaja on müra küsimusega DP menetluses tegelenud ning näinud ette ka vastavad meetmed. On oluline, et DP ala liiklus toimub mööda Nooda teed ja seega on Lesta tänav jätkuvalt liikluseks vaid juba olemasolevale liiklusele.

5.6. Liiklusega seotud küsimustes jagab kolms isik vastustaja seisukohti. Täiendavalt märgib kolmas isik, et ehitusaegsed mõjud liiklusele on lahendatud nõudega, et sadamaehitiste ja Nooda tee ehitamine toimub üheaegselt, millega kaasneb oluline ehitusmaterjalide transpordi vajaduse vähenemine (Nooda tee ja kaldakindlustuse ning sadamaehitiste täitematerjalid saadakse akvatooriumi süvendamisel, so täitematerjalide transpordiliiklust ei toimu) ja mere kaudu, so laevadega ülejäänud ehitusmaterjalide (nt graniitkivid) kohale toimetamine nii nagu toimub tavapäraselt sadamehitiste ehitamisel, so lisaks sadamaehitistele ehitatakse kasutades sadamaehitistele omast ehitusplatsi organiseerimist ka kaldakindlustus ja Nooda tee.

Samuti märgib kolmas isik, et Lesta tn ja Vabaõhumuuseumi tee ja Nooda tee ja Vabaõhumuuseumi tee ristmikud lahendatakse foorijuhtimisega (vt DP 1 joonis 009 tingmärk „foorijuhitav ristmik“), kusjuures kavandatakse ka lisaradade ehitamist. Kaebajad on seadnud küll sellise lahenduse kahtluse alla, kuid ainuüksi sellest ei ole alust järeldada, et vastustaja oleks teinud kaalutlusviga. Kaebajatel ei ole alust nõuda, et tema põhilistele liikumisteedele ei rajataks foorjuhtimisega ristmikke. Kaebajad on väitnud, et DP suurendab ka liiklust kvartalisisestel teedel, mis muudab jalgsi liiklemise ebaturvalisemaks.

Kolmas isik leiab, et selline eeldus ei ole millegagi põhjendatud. Esiteks, Lesta tänaval on ette nähtud (valdavalt haljastusribaga eraldatud) kergliiklusteed ning tõstetud ülekäigurajad. Seega Lesta tänaval, mida kasutavad A.S. ja E.O., liiklusohutus pigem tõuseb. Siinkohal märgib kolmas isik, et Lesta tänav ei ole ettenähtud uute kavandatavate hoonete teenindamiseks. Samas, DP ala liiklus on lahendatud hoopis Nooda tee kaudu. Nooda tee puhul on ette nähtud samuti jalakäijate ja sõidukite eraldamine (eraldi kergliiklustee, sild kergliikluse jaoks, tõstetud ülekäigurajad).

Muude kvartalisiseste tänavatel ei ole alust liikluse olulist kasvu eeldada, kuna sadamahoonesse liikumiseks kasutatakse eelduslikult siiski suuremaid tänavaid ehk Kakumäe teed, Vabaõhumuuseumi teed ja Nooda teed. See eeldus põhineb ka liikluskorralduse lahendusel, mis ei luba Lesta tänavalt otse (välja arvatud suuregabariidilised veod) sadamahoone juurde sõita (vt DP 1 joonis 009 – liiklusmärk „Sissesõit keelatud“ koos lisatahvliga). Vabaõhumuuseumi tee liiklusega seonduva ja parkimiskohtade arvuga seonduva osas kordab kolmas isik sisuliselt vastustaja väiteid.

Täiendavalt märgib kolmas isik, et kaebaja poolt liikluse poolt tõendiks esitatud T. Metsvahi arvamus oli koostatud detailplaneeringu menetluse ajal, kuid kaebajad esitasid alles kohtumenetluses. Samas ei ole arvamus koostatud DP lõpliku lahenduse kohta ning ei arvesta sellega, et DP kehtestati osaliselt. Vastustaja on liikluse lahendusi piisavalt hinnanud, mida tõendab ka see, et DP käigus enne kehtestamist koostati detailsem liikluslahendus (vt DP 1). See näitab, et vastustaja veendus enne DP kehtestamist selles, et toimiv liikluslahendus on võimalik välja ehitada.

Kaebajad ei ole tõendanud vastupidist.

25.7. Kolmas isik leiab, et ei ole alust eeldada, et DP-s kavandatu tõstaks oluliselt piirkonnas kuritegevuse taset. Seda ei ole ka kuidagi eraldi tõendatud. On enesestmõistetav, et uute hoonete puhul kasutatakse tänapäevaseid turvalisuse tagamise vahendeid, sealhulgas alade valgustamine, valvekaameraid. Kolmas isik juhib ka tähelepanu, et DP seletuskirjas on kuritegevuse vähendamise nõudeid käsitletud (DP 2 lk 446). Neid küsimusi käsitleti ka KSH aruandes (DP 5 lk 72). Teadaolevalt pannakse kvaliteetses ja hästi heakorrastatud linnakeskkonnas toime ka vähem kuritegusid ja seetõttu on linnaruumi heakorrastamine tunnustatult ka kuritegude ennetuse meetmeks.

25.8. Kolmas isik leiab, et ka keskkonnaküsimustes on vastustaja teostanud planeerimist vastavuses kehtivate õigusaktidega. DP koostamise käigus on toimunud KSH ning DP lahendused tuginevad KSH tulemustele. Kaebajad on seadnud KSH aruande kahtluse alla. Kaebaja väidete puhul on oluline tähele panna, et kaebuses tuginetakse KSH aruande kritiseerimisel mitte KSH aruande lõplikult ja Keskkonnaministeeriumi poolt heaks kiidetud versioonile, vaid varasemale KSH aruande versioonile, mida hiljem saadud märkuste alusel täiendati. Seega ei ole kaebajate väited üleüldse asjakohased selle KSH aruande suhtes, mis lõplikult DP koostamisel aluseks oli. Vaatamata teiste menetlusosaliste sellekohastele vastuväidetele menetluse käigus ei ole kaebajad oma seisukohti ka täpsustanud. Seega ei anna kaebajate väited alust KSH aruannet ja Keskkonnaministeeriumi vastavat heakskiitu (06.11.2007 kiri – DP 4 lk 1409 -1414) kahtluse alla seada. Eelöeldu kehtib ka kaebajate poolt esitatud Säästva Eesti Instituudi poolt antud hinnangu kohta. On tähelepanuväärne, et kaebajad ei esitanud seda tööd vastustajale vahetult pärast selle valmimist 2009. a, vaid selle sai vastustaja enda valdusesse vahetult enne DP kehtestamist. Samas on nimetatud dokument koostatud samuti varasema KSH aruande teksti kohta ning sellega ei saa seetõttu tõendada lõpliku KSH aruande puudulikkust. Kolmas isik juhib tähelepanu, et enne DP kehtestamise otsustamist lisati DP materjalide juurde ka Säästva Eesti Instituudi hinnangut analüüsiv töö, mille koostas OÜ Corson (DP 4 lk 1415 jj).

25.9. Kolmas isik leiab, et detailplaneering ei ole vastuolus veeseadusega. Kaebajad on 05.03.2012 seisukohtades väitnud, et sadamahoone on muuhulgas vastuolus veeseadusega, kuid ei ole viidanud konkreetsele normile ega selgitanud, milles täpselt vastuolu seisneb. Esmalt soovib kolmas isik märkida, et antud küsimuse kontekstis ei oma üldse tähtsust rajatavate ehitiste funktsioon, kuna õigusnormidest ei tulene, et mere põhja võiks ehitada ainult teatud konkreetsete funktsioonidega ehitisi. Seega, sõltumata sellest, kuidas konkreetseid hooneid käsitleda, ei saa selle funktsioonidest järeldada vastuolu veeseaduse või mõne muu õigusaktiga.

Tehnilise Järelevalve Amet on oma 21.09.2009 kirjaga (DP 2 lk 487) andnud detailplaneeringule kooskõlastuse. Sellele eelnevalt andis oma kooskõlastuse ka Keskkonnaministeerium (DP 2 lk 490). Kolmas isik leiab, et puudub alus pidada neid kooskõlastusi õigusvastasteks. Lisaks juhib kolmas isik tähelepanu, et DP õiguspärasuse kontrollimisel tuleb arvestada selle reguleerimisala ning varasemaid haldusakte. Käesoleval juhul on enne DP kehtestamist merre ehitamise küsimust analüüsitud juba teise haldusakti menetluses. Nimelt on Keskkonnaministeeriumi kantsleri 04.06.2008 käskkirjaga nr 647 (DP lk 264-271) otsustatud väljastada vee erikasutusluba Kakumäe sadama välja arendamiseks (sh süvendustööd, täitetööd, täitematerjalide ääristamine raudbetoon elementidega, akvatooriumi kujundamine, kaide ehitamine, rannakindlustuse rajamine).

Vee erikasutusloa menetluses kasutati muuhulgas Keskkonnaministeeriumi poolt 06.10.2007 heakskiidetud (DP 4 lk 1409 - 1414) keskkonnamõju strateegilise hindamise aruannet (OÜ Corson töö). VeeS § 9 lg 10 punktid 1 ja 3 näevad ette, et vee erikasutusloa andmisest keeldutakse muuhulgas, kui vee erikasutus ohustab otseselt inimese tervist või keskkonda või taotletav tegevus ei ole kooskõlas õigusaktidega. Seega saab eeldada, et Keskkonnaministeerium on vee erikasutusloa andmisel muuhulgas hinnanud tegevuse vastavust keskkonnakaitse huvile ning samuti kontrollinud selle vastavust õigusaktidele.

Seega on vee erikasutusloa, kui olemuslikult keskkonnaloaga (vt veel jõustumata keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 41 lg 1 p 1), siduvalt ja kehtivalt (HMS § 60 lg 2) otsustatud vastavas osas mere täitmine ning ehitiste rajamine. Küsimust, et merd täidetakse, ei otsustatud keskkonnakaitse aspektist mitte DP-ga, vaid varasema vee erikasutusloaga kui haldusaktiga, mida ei ole vaidlustatud. Seega ei ole DP-d võimalik vaidlustada väidetega, mis on seotud mere täitmisega ning ehitiste ehitamisega senisele mere põhjale.

25.10. Kolmas isik leiab, et detailplaneering ei ole vastuolus looduskaitseseadusega. Kaebajate looduskaitseseadusele tuginevate väidete kohaselt kavandatakse sadamahoone ehitamist ehituskeeluvööndisse, kus uute hoonete ja rajatiste ehitamine on keelatud (LKS § 38 lg 3).Selle väite käsitlemist peab alustama sellest, et DP menetluse käigus kujunes vastustajal arvamus, et DP realiseerimiseks on vajalik ehituskeeluvööndi vähendamine. See arvamus ei olnud seotud mitte ainult selle DP osaga, mis lõpuks kehtestati, vaid ka selle osaga, mis jäi kehtestamata.

Tallinna Linnavalitsus pöördus oma 17.07.2009 kirjaga nr 6.1-4.2/1752/1 Keskkonnaameti poole ja palus hinnata ehituskeeluvööndi vähendamise ettepaneku vastavust looduskaitseseaduses esitatud ranna ja kalda kaitse eesmärkidele ja anda nõusolek ehituskeeluvööndi vähendamiseks (DP 4 lk 832-833). Keskkonnaamet esitas oma seisukohad 01.10.2009 kirjas nr 14-9/21838-6 (DP 2 lk 478-486), käsitledes eraldi kolme funktsionaalset osa. Käesolevas vaidluses omavad tähtsust Keskkonnaameti seisukohad seoses endise sadama territooriumi ja seda teenindava tootmisalaga ning Läänemere territooriumi hõlmava alaga.

Ülejäänud osa käsitledes Keskkonnaamet oma nõusolekut ehituskeeluvööndi vähendamiseks ei andnud ning kuna seda osa detailplaneeringust ei kehtestatud, ei ole see ka käesoleva vaidluse esemeks. Keskkonnamet märkis, et arvestas oma seisukoha kujundamisel eesmärgipäraselt asjaolu, et Keskkonnaministeerium on 15.09.2009 kirjaga nr 11-3-3/11613-3 (DP 2 lk 490) andnud Tehnilise Järelevalve Ametile kooskõlastava seisukoha Kakumäe jahisadama ja lähiümbruse kavandatud lahendusele ja sellega nõustunud Kopli lahele ulatuva kavandatava Kakumäe jahisadama funktsioonide täitmiseks vajaliku ehitusõiguse määramisega.

Kolmas isik juhib tähelepanu, et selles kirjas Keskkonnaministeerium kooskõlastas DP märkusteta ja viitas, et keskkonnaalased nõuded ja tingimused on kehtestatud vee erikasutusloas. Keskkonnaamet on leidnud oma 01.10.2009 kirjas, et merre (üle tavalise veepiiri) Keskkonnaameti pädevus ei ulatu ning ehituskeeluvöönd on mõistena otseselt seotud olemasoleva ranna või kaldaga ja seoses mere täitmisega kaotab ehituskeeluvöönd praeguses ulatuses oma mõtte. Kokkuvõttes leidis Keskkonnaamet, et endise sadama territooriumile ja seda teenindava tootmisalale kavandatud ehitistele, seahulgas sadamahoonele (vana pos nr 20), ehituskeeld ei laiene.

Seisukohas viidati õigusliku alusena LKS § 38 lõike 4 punktile 11. Seega kujunes DP menetluses olukord, kus siduva tähendusega nõusoleku andmise pädevusega haldusorgan (vt RKHK 3-3-1-5-11 p 16) leidis faktiliste asjaolude hindamise tulemusena, et ehituskeeld vastavatele ehitistele üldse ei laiene. Kolmas isik leiab, et vastustaja oli õigustatud sellest seisukohast edasises planeerimismenetluses juhinduma, mida kinnitab ka asjaolu, et vastustajal puudub võimalus sellist seisukohta vaidlustada kohtus (vt RKHK 3-3-1-5-11 p 17) ega ka muul moel.

25.10.1. Kolmas isik esitab järgnevalt täiendavad põhjendused Keskkonnaameti seisukoha osas. DP-ga kavandatakse linnaruumi, kus endisesse mere põhja on rajatud sadamahoone ning teised seda ümbritsevad sadamaehitised (veealused ehitised, kaid, muulid (koos lainemurdjaga), platsid, noortepark, rannakindlustused). Teisisõnu, ranna äärde endisesse mere põhja paigutatakse ühtse funktsionaalse terviku moodustavad ehitised, mille hulka kuuluvad rajatised ja sadamahoone. Kõigi nende ehitiste väljaehitamise järgselt tekkiv maa kantakse katastrisse ja kinnistusraamatusse (maakatastri seaduse § 171;

AÕS § 133 lg 1, lg 3). Nagu eelnevalt märgitud, on juba Keskkonnaministeeriumi kantsleri 04.06.2008 käskkirjaga nr 647 (DP 3 lk 264-271) otsustatud väljastada vee erikasutusluba Kakumäe sadama välja arendamiseks (sh süvendustööd, täitetööd, täitematerjalide ääristamine raudbetoon elementidega, akvatooriumi kujundamine, kaide ehitamine, rannakindlustuse rajamine). Seoses avalikku veekogusse kaldaga püsivalt ühendatud ehitise kavandamisega on ka Tehnilise Järelevalve Amet oma 21.09.2009 kirjaga (DP 2 lk 487) andnud DP-le kooskõlastuse.

Sellele eelnevalt andsid detailplaneeringule oma kooskõlastused Keskkonnaministeerium (DP 2 lk 490), Kaitseministeerium (DP 2 lk 491), Veeteede Amet (DP 2 lk 509). Vee erikasutusloa näol on tegemist kehtiva haldusaktiga (HMS § 60 lg 2). Kuna mere täitmist lubav õigus on keskkonnakaitse pädevusega haldusorgani poolt antud, on kohane sellest ka järgnevate haldusaktide andmisel juhinduda. Vee erikasutusluba näeb ette maismaa täitmise ja sadamaehitiste ja rannakindlustusehitiste rajamise mõlemale poole kavandatud sadamahoone asukohast. Seejuures ehitatakse välja ka kaks muuli, mille vahele jääb akvatoorium (Ka muulide vahele jääv süvendatud akvatoorium on käsitletav ehitisena lähtudes EhS § 2 lg 3).

Pikema muuli välisküljele rajatakse lainemurdja (kõrgus hüdrotehnilisel põhjusel ca 3 meetrit merepinnast). Seega, meres toimuva ehitustegevuse tulemusena kujundatakse rajatavate ehitistega senine olukord ümber. Kui senise ranna „ette“ avalikku veekogu põhja on lubatud ehitiste ehitamist ja nähakse ette, et tulevikus keskkond näeb välja selline, kus ehitised ulatuvad senisele merele, tähendab see uue tehiskeskkonna loomist. Rajatavad sadamaehitised kujundavad ka ehitusjoone. Kuna õigus vastavat keskkonnamuudatust lubavaks tegevuseks oli DP kehtestamise ajaks kehtivalt ja siduvalt antud, oli põhjendatud ehituskeelu kui kinnisomandi kitsenduse ulatuse hindamisel arvestada vee erikasutusloa realiseerimisel tekkiva ehitusjoonega.

Käesoleval juhul jääb sadamahoone ka vastavate ehitiste vahele maismaa suunas, mistõttu on LKS § 38 lg 4 p 11 kohaldamise eeldused täidetud.

25.10.2. Kuna kaebajad on sellise Keskkonnaameti seisukoha kahtluse alla seadnud, siis alternatiivselt, juhuks, kui kohus peaks kaebajatega nõustuma, soovib kolmas isik selgitada, et DP kooskõla looduskaitseseadusega on võimalik põhjendada ka teisiti. Kolmas isik leiab, et ei ole välistatud siiski selliste hoonete nagu antud detailplaneeringus ettenähtud sadamahoone käsitlemine sadamaehitisena LKS § 38 lg 5 p 2 tähenduses. Kaebaja on sisustanud LKS § 38 lg 5 p 2 mõiste läbi sadamaseaduse mõistekasutuse ja järeldanud sellest, et kuna mitmed sadamahoone funktsioonid ei ole otseselt seotud sadama sihtotstarbega, siis ei ole sadamahoone ka sadamaehitis LKS § 38 lg 5 p 2 tähenduses. Kolmas isik leiab, et sadamaseaduses mõistele omistatud tähenduse automaatne ülekandmine LKS-s kasutatud mõistete sisustamisele ei põhjendatud. Vaidlust ei ole selles, et osa sadamahoone funktsioonidest on otseselt sadama teenindamisega seotud ning selles osas vastaks see LKS §

38 lg 5 p 2 sätestatule. Küsimus on selles, et hoonesse on kavandatud ka teisi funktsioone, mis ei ole vältimatult sadamaga seotud. Kolmas isik leiab, et teiste funktsioonide kavandamine ei välista sadamahoonet kui tervikliku asja (EhS § 2 lg 1) teatud osasid LKS § 38 lg 5 p 2 rakendusalast. Selge on see, et arvestatav osa sadamahoonest on seotud otseselt sadamafunktsiooniga. Lisaks leiab kolmas isik, et LKS tähenduses tuleb sadamaehitist sisustada laiemalt kui sadamaseaduses, milles kasutatud mõiste on antud kitsamalt, sest see määrab ära sadamaseaduse kohaldamisala. Kolmas isik leiab, et LKS § 38 lg 5 p 2 mõttes ei tule ühte hoonet hakata funktsioonide kaupa kunstlikult eristama ega hinnata hoonet mitte üksikute funktsioonide ruutmeetrite kaupa, vaid hinnata seda, kas see kui üks terviklik hoone on sadamaga valdavalt funktsionaalselt ja linnaehituslikult seotud. Kolmas isik leiab, et sadamahoonet saab pidada sadamaga funktsionaalselt seotuks, kuna tegemist ei ole mitte lihtsalt suvalise „majaga mere ääres“, vaid just merega seotud keskusega, mis ühendab endas erilise asukoha sadamas ja selles pakutavad teenused, mis on suunatud nii maalt kui ka merelt saabuvatele külastajatele. Seega on alust käsitleda sellist hoonet LKS § 38 lg 5 p 2 erandi alla paigutuva hoonena. Kolmas isik märgib täiendavalt, et tõlgendused, mis välistavad ehituskeelu rakendamise sadamahoone suhtes, välistavad võimaliku ebaratsionaalse tegevusvabaduse piirangu ega ei tekita ka tühimikke looduskaitse regulatsioonis.

Kui asuda seisukohale, et antud juhul tekib formaalne vastuolu ehituskeeluvööndiga, siis see ei kanna endas mis tahes sisulist eesmärki. Tuleb arvestada, et LKS § 5 lg 1 näeb ette, et kallas on merd, järve, jõge, veehoidlat, oja, allikat või maaparandussüsteemi eesvoolu ääristav ja erinõuete kohaselt kasutatav maismaavöönd, mida kaitstakse antud seadusega. Järelikult avalikku veekogusse rajatavate ehitiste suhtes ehituskeeluvöönd ei kehti, kuna kuni nende valmisehitamiseni ei ole nende alune maa-ala veel käsitletav „maismaavööndina“ ehk kaldana (rannana), millel ehituskeeluvöönd esineb (LKS § 35 lg 1:

„Rannal või kaldal on...“). Järelikult selles osas, milles ehitised püstitatakse senisesse mere põhja, ei saa vastuolu looduskaitseseadusest tuleneva ehituskeeluvööndiga olla. Seega jääb veel küsimus, kas olukorras, kus senise mere põhja ehitiste (sealhulgas hoone) ehitamine on lubatav, saab olla keelatud samade ehitiste teatud osade ulatumine senisele maismaale. Kolmas isik leiab, et sellisel keelul puudub vähemalt antud juhul mistahes ratsionaalne põhjendus, mis viib järeldusele, et ka looduskaitseseadust tuleb tõlgendada vastavat keeldu välistaval viisil.

Käesoleval juhul kavandatakse senise ranna „ette“ avalikku veekogu põhja ehitisi. Kuna maismaa nihkub üle ca 100 meetri mere suunas, nihkub mere suunas ka „kalda“ või „ranna“ mõistele vastav merd ääristav maismaavöönd. Senisele rannale kavandatakse mitmeid ehitisi, millele ehituskeeld vaieldamatult ei laiene (kaid, Nooda tee, rannakindlustus), kuid mis kujundavad senise linnaruumi ümber. Selles olukorras oleks eesmärgipäratu ehituskeeld nende mere põhja rajatavate ehitiste osade suhtes, mis jäävad sellele kitsale maaribale, kus veekokku rajatud ehitis saab kokku senise maismaavööndiga (antud juhul üks osa sadamahoonest).

Kui keskkonnakaitseliselt eelduslikult intensiivsema mõjuga vette ehitiste ehitamine on lubatud, ei ole mis tahes sisulist ratsionaalset põhjendust sellel, kui keelatud oleks nende samade ehitiste teatud osade ehitamine senisele maismaale, eriti kui see maismaa osa samuti kavatsetakse oluliselt ümber kujundada ehitistega, millele ehituskeeld igal juhul ei laiene. Kõnealused olukorrad saavad tekkida juhul, kui on tegemist veekogu täitmisega ja veekokku ehitamisega. Merre ehitamise lubatavust hindab spetsiifiliselt loodusja laiemalt keskkonnakaitse aspektist Keskkonnaministeerium vee erikasutusluba väljastades.

Juhul, kui selline vette ehitamine kahjustaks oluliselt ranna kaitse eesmärke, oleks see alus VeeS § 9 lg

10 p 3 alusel vee erikasutusloa andmisest keeldumiseks. Seega ei jää eeltoodud käsitluste järgi ranna kaitse eesmärgid kaitseta. Üldisest ruumilise arengu perspektiivist käsitletakse asustuse suunamist igakordselt muidugi ka detailplaneeringu menetluses ja täiendavalt keskkonnamõju strateegilise hindamise käigus.

25.10.3. Kolmas isik on seisukohal, et DP menetlus ei ole olnud liialt pikk arvestades menetluse mahukust ja põhjalikkust. Kaebajate viited Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-28-04 ei ole käesolevas asjas asjakohased.

25.10.4. Kolmanda isiku huvid. Kolmas isik soovib viidata, et kolmas isik on kandnud DP ja KSH menetluses äärmiselt suuri kulusid. Antud DP menetlus on olnud tavapäraselt põhjalikum, mis väljendub nii arvukates analüüsides ja uuringutes kui ka menetlustoimingutes ja dokumentide hulgas (sh avalikustamisel huvitatud isikutele saadetud dokumentide hulgas). Kolmanda isiku finantseerimine on suures mahus toimunud laenurahaga, mis tähendab finantseerimisega seotud kulusid. Olukord, kus kehtestatud DP-d ei ole mitme aasta jooksul olnud võimalik realiseerida, on kolmanda isiku jaoks äärmiselt koormav. Seetõttu palub kolmas isik kohtul otsuse tegemisel hinnata ka esialgse õiguskaitse jätkuvat põhjendatust. Ilmselt ei ole vaidlusalune, et kolmandal isikul on õigus enda kinnistuid hoonestada ja äriplaani realiseerida. Seda võiks takistada kaalukad avalikud huvid või teiste isikute huvid. Alusetud on väited antud DP puhul erahuvide põhjendamatult suurest eelistamisest. Nagu eelnevalt selgitatud, on DP mitmetes aspektides kooskõlas avaliku huviga. Kolmas isik leiab, et DP ei kahjusta ka teiste isikute huve, mida on käsitletud eespool (kaebajate õigusi ei rikuta). DP-ga on ette nähtud väga suured alad eraomandis olevatest kinnistustest täielikult avalikuks kasutamiseks. Rakendatud on arendaja jaoks kallimaid planeerimislahendusi (nt maa-alune parkimine korterelamute puhul), DP realiseerimine eeldab olulisi investeeringuid avalikes huvides olevasse infrastruktuuri (tänavad, kergliiklusteed, rannakindlustused). Lisaks on tehtud avalikuks kasutuseks rannapromenaadid ja vaba aja veetmise alad, samuti noortepark. Ette on nähtud standardile vastav haljastamine, mis tähendab kallima hinnaklassi istikuid, jne. Samuti kasvatab näiteks sadamahoonele juba DP-s etteantud arhitektuurne lahendus (nt katus kui avaliku ruumi osa) oluliselt hoone ehitusmaksumust. Kokkuvõttes leiab kolmas isik, et nelja aasta jooksul, mil DP-d koostati, on leitud mõistlik kompromiss erinevate huvide vahel. OÜ Kakumäe Jahisadam palub jätta kaebused rahuldamata.

26. Kohtuistungil jäi kolmas isik OÜ Kakumäe Jahisadam oma kirjalike seisukohtade juurde. Kolmas isik rõhutas, et käesolev DP vaidlus taandub kaalutlusõiguse teostamisele ja kaalutlusõiguse teostamise kohtulikuke kontrollile. Eestkätt sellele, kas neid huve, mida väidetavalt on rikutud, kas vastustaja on neid arvestanud ja kui leiab tõendamist, et on arvestatud, kas siis linn on leidnud õiged kaalud ja hinnangud. Kolmas isik 1 leiab, et linn ei ole kaalutlusvigu teinud ega ilmselgelt kaalutusruumi piire ületanud.

Kolmandate isikute seaduslik esindaja märkis täiendavalt, et käesolevas asjas on tehtud probleem sellest, et ehitus kestab 5 aastat. Kolmandad isikud selgitavad, et plaan oli ehitada kõik valmis korraga, aga kuna Kakumäe Selts ja kohalikud elanikud arvasid, et kogu planeering on üles ehitatud sellele, et sadama paistes ehitada korterelamud ja jätta see ala nii nagu on, siis nende hirmude vältimiseks nähti DP ette selle realiseerimise ehitusjärgud. Esimeses järgus tuli ehitada valmis sadam ja infrastruktuur ning seejärel sai edasi minna järgmiste ehitusetappidega, mis pikendas väljaehitamise aega. DP seletuskirja sai kirja pandud see, et ehituslubasid ei saa enne väljastada kuniks vastav infrastruktuur on valmis. Arendajal, tulles vastu kohalike elanike soovile, ei ole võimalik seda kiiremini valmis ehitada. See on vastutulek kohalike elanike soovile mitte et arendaja tahaks 5 aastat kedagi kohapeal segada. Vastav muudatus viidi detailplaneeringusse avaliku arutelu järel.

Kolmandad isikud ei saa võrrelda ennast kuidagi Kuivastu või Kuressaarega. Kuressaaret ei saa võrrelda kuidagi Tallinna linnaga. Sadam ei ole suurem kui Pirita sadam, mis asub täpselt vastaspool kesklinna. Arendamisel on võetud arvesse tänasel päeval seda, mida on neile rääkinud meresõitjad ja mida on neile rääkinud kohalikud elanikud. Samuti seda, mida räägib linn ja avaliku huvi esindaja. Antud planeering on ebaproportsionaalselt suur avalike kohustustega avalikes huvides teostatavate investeerimiskohustustega. Samas tuleb arendajatel nende kohustustega arvestada. Seega on nad pidanud looma lahendused, mis annavad võimaluse ühendada ära nii avalikud huvid, kohalike inimeste huvid ja soovid, mis on realiseeritavad, ja samas arvestama ka enda isiklike huvidega (arendaja huvidega). Tänasel hetkel see kooslus, mis on sinna kokku saanud, võimaldab seda. Kui seda kooslust muuta, siis need võimalused võivad muutuda ning sellest tulenevalt võib muutuda detailplaneeringu realiseerimine võimatuks. Kolmandad isikud on teinud hulga analüüse. Nii liikluskoorumuse, juurde tulevate inimeste, kohalike elanike võimaluste ja nende avardamise suhtes, merele pääsu võimaldamise osas jne. Teatavasti on tegemist linnaosaga, kus on pikim rannajoon. Merele pääsemise võimalus hetkel puudub. On arvestatud kohalike kaluritega ja harrastuskalurite soovidega. On räägitud väga paljude meresõitjatega, kes on sõitnud merd üle maailma. Neilt on kolmandad isikud soovinud teada saada, mida nad soovivad näha ühes sadamas. See, et meie sadamaseadus kitsendab täna mingisuguseid teenuste loetelusid kuskilt juriidilist pidi, ei tähenda seda, et nõudlust nende teenuste järele ei oleks. On arvestatud kõikide inimeste huvidega. Analüüse on teostatud juba viis aastat. Saadud lahendus täidab kõikide huvide võimalusi.

Sadamahoone on multifunktsionaalne ning peab töötama aastaringi. Kolmandate isikute suureks sooviks on liita sadam olemasoleva rannapromenaadiga ja anda rannapromenaadile algus ja lõpppunkt. Anda võimalus seal süüa, pesta jne. Võimalus seal alustada ja lõpetada oma rekreatsiooni.

Sadamat ennast peaks külastama 217 inimest päevas. Hoone tasuvuse poole pealt teostub projekt 355 inimese käimisel päevas. 682 inimest kogu sadamahoonele alale päevas. Nende põhjal on tasuvuse analüüs. Hoone on soovitud tuua teistsugusesse olukorda kui tavaliselt. Toad on seal hotelliosas 35 ruutmeetrit. Tavaliselt 10-15 ruutmeetrit. Tubasid on 50.

Menetluskulude osas märgib kolmanda isiku esindaja, et nõustub vastustaja seisukohaga. Kompromissi puhul jäävad viited arusaamatuks. Selles osas, mis kompromissiga seotud, see on väikese osakaaluga ja kirjadest on näha, et on kajastunud kommunikatsioon. Vaidlus on väga suur. Kõik võtab aega ja kulud tekivad.

27. Kolmas isik OÜ Kakumäe Jahisadam palub jätta kaebus rahuldamata ning välja mõista kaebajatelt menetluskulud vastavalt esitatatud kohtukulude nimekirjale (VII tl 51-74 ja 164- 166) kokku summas 21 264,90 eurot.

KOLMANDA ISIKU MTÜ JAHISADAM SEISUKOHT

28. Kolmas isik MTÜ Jahisadam leiab, et kaebus on üldsõnaline, põhistamata ning ei vasta seaduses sätestatud nõuetele. Kolmas isik rõhutab, et kaebajad on esitanud kohtule DP materjalid kujul, mis ei vasta vaidlustatud otsusega nr 203 kehtestatud DP materjalidele, kuigi DP materjalid on kaebajatele täies mahus olnud kättesaadavad nii planeeringumenetluse ajal, sh 07.09.2010 toimunud arutelul, kuid samuti pärast DP kehtestamist Tallinna Linnaplaneerimise Ameti arhiivis. Kolmas isik märgib, et vastavalt Riigikohtu lahenditele ei ole populaarkaebusega võimalik kaitsta kolmandate isikute huve. Viimast on kaebajad samas üritanud teha, mistõttu palub kolmas isik järgnevalt käsitletavad kaebuses toodud väited jätta tähelepanuta.

28.1. Kolmanda isiku hinnangul on kaebajad asunud kaitsma Merirahu sadama omanike ja/või Merirahu sadama arendamisest ja ehitamisest huvitatud isikute huve, vastustades kalasadamana tegutseva ja külalissadamana Tallinna arengukavades ettenähtud Kakumäe jahisadama vajalikkust, põhjendatust ning sobivust piirkonda argumendiga, et samasse piirkonda on küll kavandatud, kuid on veel valmimata privaatne Merirahu sadam. Kolmas isik selgitab, et (a) Merirahu sadam ei taga avalikkusele avatust merele (ala ei ole avalikuks kasutamiseks), (b) sadama lähiala suhtes kohalduvad ranged privaatsuse tagamise meetmed (Merirahu elamurajoon on sadama piirkonnas üksikelamute ala), mida hetkel ei eksisteeri, (c) kindlaks on tegemata laevaliiklusest tulenev müra, kusjuures müra leevendusmeetmeid ei ole võimalik olemasolevate majade puhul enam rakendada, mistõttu on vähetõenäoline, et oleks võimalik üldse Merirahu sadama alal tagada merele juurdepääsu avalikkusele. Seega ei ole avalikes huvides teha ettepanek jätta Kakumäe jahisadam DP-s kajastatud kujul välja ehitamata, kuna kavandatud on ka Merirahu sadama väljaehitamine. Samuti ei ole kolmanda isiku arusaama kohaselt avalikes huvides kaebajate seisukoht, et teenuseid oleks Kakumäe sadamas võimalik pakkuda vähendatud kujul. Kolmas isik saab aru, et konkurentsikaalutlustest tingituna on Merirahu sadama omanike huvides niisuguse olukorra saavutamine, kus Kakumäe jahisadamas pakutakse teenuseid väikeses mahus ja ilma lisateenusteta. Samas on avalikes huvides konkurents nii teenuste hinna, kättesaadavuse kui ka kvaliteedi osas. Pealegi on Tallinnas võrreldes teiste Läänemere regiooni mereäärsete suuremate linnadega (eelkõige Soomes, Rootsis, Taanis ja Saksamaal) sedavõrd vähe kaikohti jahtidele, et ka kahe Merirahu ja Kakumäe jahisadama suguse jahisadama paiknemine sedavõrd teineteise lähedal, ei too endaga kaasa mitte mingisugust „ülepakkumist“ ei merele juurdepääsu ega kaikohtades osas. Pigem ongi loogiline, et Tallinnas kohtades, kus see on looduslikult võimalik, paiknevad sellised sadamad lähestikku. Eeltoodust tulenevalt on kolmas isik seisukohal, et kaebuses toodud seisukohad sadamateenuste vähendatud mahus osutamiseks on selgelt mitte avalikes huvides (populaarkaebus), vaid kolmandate isikute (st Merirahu sadama ehitamisest huvitatud isikud) eest esitatud. Niisugusel eesmärgil esitatud kaebust ei ole võimalik menetleda.

28.2. Privaatsusriive. Arvestades tõsiasja, et privaatsusriive osas ei ole õigusaktidega kaitstavaid konkreetseid piirnorme, siis on kolmas isik seisukohal, et tegemist on nn asjaõiguslike nõuetega, mida saab esitada vaid isik, kelle suhtes privaatsusriive konkreetselt kehtib. Kaebajate poolt esitatud seisukoht, et DP-ga kavandatud ehitised tekitavad privaatsusriivet, ei saa olla tõene, kuna kaebajate kinnisvara paikneb sellises asukohas, mille suhtes DPga kavandatud ehitiste mõju ei saa ulatuda. DP-ga kavandatud ehitised jäävad kaebaja 1 kodust rohkem kui 360m, kaebaja 3 kodust ca 500 m, kaebaja 4 kodust ca 1 km ja kaebaja 5 kodust ca 400 m kaugusele. Kaebaja 2 kodust on DP-ga kavandatud ehitiste kaugus ca 140 m, kusjuures kaebaja 2 korteri (ja selle rõdu) ning DP-ga kavandatud hoonestuse vahele jääb olemasolev kõrghaljastus. Seega ei ole füüsiliselt võimalik, et DP-ga kavandatud ehitised tekitaksid oma olemasoluga kaebajatele privaatsusriivele. Kaebajate väited, et privaatsusriive on seotud tänaval jalutavate inimestega, ei ole vastavuses privaatsusriive tähendusega, et keegi pidevalt jälgib või võib jälgida isikut tema privaatses alas (kinnisvaral). Kaebajad ei ole esiteks näidanud, millistel asjaoludel peaksid planeeringuala kasutavad inimesed sattuma kvartalisisestele tänavatele kaebajate privaatsust rikkuma. Veel enam, privaatsust saab rikkuda nt olukorras, kus vastastikku paiknevate akendega majad asuvad üksteisele nii lähedal, et on võimalik vaadata aknast sisse. Kolmas isik märgib, et kaebajate osas sellist olukorda ei eksisteeri.

Eeltoodust tulenevalt on kolmas isik seisukohal, et kaebuses toodud privaatsusriiveid kaebajate suhtes ei esine ja seega ei ole tegemist subjektiivsete õiguste rikkumisega. Samuti ei saa kaebuses toodud seisukohad privaatsusriivega seonduvalt olla esitatud populaarkaebusena, vaid on esitatud määratlemata kolmandate isikute eest. Sellise kaebuse esitamise õigust seadus kaebajatele ei anna.

28.3. Kolmas isik jagab vastustaja ja teise kolmanda isiku seisukohti, et liiklusküsimustes ei ole kaebajad suutnud ära tuua oma väiteid tõendavaid tõendeid ja argumente. Kolmas isik märgib, et populaarkaebuse puhul peavad kaebuses olema esile toodud DP õigusvastasuse põhjused, sh konkreetsete õigusaktidega kehtestatud nõuete olemasolu korral tõendatud vastavate nõuete rikkumine. Kaebajad on esitanud oma kaebuses väited, et DP liikluslahendusega on rikutud müra, õhusaaste, liikluskoormuse (autode arv Vabaõhumuuseumi teel) ja liiklussujuvuse (Vabaõhumuuseumi tee läbimiseks kulutatav sõiduaeg) nõudeid. Kolmas isik toob välja, et kaebajad ei ole esitanud ühtegi konkreetset arvulist näitajat koos tõendusega eeltoodud väidete põhistamiseks. Seega ei ole kaebajad tõendanud ei nõuete olemasolu ega ka nõuete rikkumist. Kaebajate poolt tõendina esitatud T. Metsvahi arvamuse osas on MTÜ Jahisadam sarnasel seisukohal vastustaja ja teise kolmanda isikuga, lisades, et T. Sulgeri poolt kohtuistungil toodust ilmnes, et kaebajate sõiduaeg fooriristmiku alal võib pikeneda DP realiseerimisel keskmiselt 30 sekundi võrra. Samas nimetatu ei saa olla käsitletav kaebajate õiguste rikkumisena, kuivõrd lisaradadega fooriristmiku tekkimine Vabaõhumuuseumi teele toob kaasa transiitliikluse osakaalu vähenemise ning liiklussujuvuse paranemise. Seetõttu võib eeldada ka sellest tulenevalt liikluskiiruse kasvu, sh fooriristmiku ooteaja nn tagasisaamist liikluskiiruse suurenemise arvelt. Pealegi ei saa ühe ristmiku reguleerimisest tulenevaid osundatuid mõjusid pidada linnas kellegi subjektiivsete õiguste õigusvastaseks riiveks, vaid linnakeskkonna paratamatuks osaks (kohtuistungil 12.04.2012 nõustajana osalenud T. Sulgeri ettekanne istungi protokollis VII tl 24-26).

28.4. Kolmas isik märgib, et kaebajad ei ole selgitanud, milline on põhjuslik seos DP-ga kavandatud ehitiste ja kuritegevuse tõusu vahel ja kuidas mõjutab selline kaebajate väidetud kuritegevuse tõus kaebajaid. Eeltoodust tulenevalt on kolmas isik seisukohal, et kaebuse kuritegevusega seonduvas osas ei ole kaebajate subjektiivseid õigusi rikutud. Populaarkaebuse korral peab olema näidatud DP-s kajastatu vastuolu kuritegevuse vastaste meetmetega, mida kaebajad ei ole esitanud. Seega on kaebuses esitatud kuritegevusega seonduv osa ainetu ja paljasõnaline.

28.5. Kolmas isik märgib, et DP-s on fikseeritud ehitamise etapilisus, mis elimineerib ainukese negatiivse stsenaariumi kinnisvara hindade muutuse osas KSH raames teostatud kinnisvara väärtuse hinnangus. Täiendavalt märgib kolmas isik, et kaebajad ei ole esitanud ühtegi endale kuuluva kinnisvara väärtuse negatiivset muutust käsitlevat tõendit. Seega on kaebajate väited kinnisvara väärtuse vähenemise kohta üldsõnalised ning ei ole mingilgi moel seotud kaebajate subjektiivsete õigustega. Samuti ei ole kaebajad näidanud, kuidas võib planeeritavale alale suuremahulise investeeringule järgnevalt piirkonna kinnisvara väärtus väheneda.

28.6. Kolmas isik on seisukohal, et avalik veekogu on avalik hüve, mille kasutamine toimub seadusandlusele vastavalt. Kõik asjakohased seaduses sätestatud nõuded, kooskõlastused, heakskiidud jmt on DP raames saadud, mistõttu vastab DP ettenähtud nõuetele. Vastupidist ei ole kaebajad tõendanud. Samas märgib kolmas isik, et looduskaitselise kaebuse esitamisel peab kaebaja esitama selgelt oma puutumuse kaitstava väärtusega ning selgitama keskkonnakahjustuse olemasolu. Antud juhul ei ole kaebajad täitnud kumbagi nõuet, mistõttu on esitatud kaebus selles osas ainetu ja paljasõnaline.

Kolmas isik on seisukohal, et ehituskeeluvööndi eesmärk on tagada looduslike rannaja kaldaalade, sh elupaikade säilimine ning sellega seonduva inimtegevuse kahjuliku mõju piiramine (LKS § 34). Seega on tegemist selgelt looduskaitselise piiranguga. LKS § 38 lg 4 ja

5 sätestavad juhud, millal ei rakendata ehituskeeluvööndis ehituskeeldu, kusjuures lg 5 rakendamise eelduseks on kehtestatud üldvõi detailplaneering, lg 4 planeeringut eeldusena ei fikseeri. Planeeringuga sätestatud asjaolude osas on selge, et selliste ehitiste vaidlustamine saab toimuda planeeringu vaidlustamise kaudu. Sealjuures üldplaneeringus sätestatud juhtude korral toimub vaidlustamine üldplaneeringu menetluse raames, detailplaneeringute osas asjakohase detailplaneeringu raames. LKS § 38 lõikes 4 toodu puhul ei ole tegemist regulatsiooniga, mille korral ehitustegevuse aluseks on planeering, mistõttu nimetatud juhtudel toimub vaidlustamine vastavat tegevust lubava loa vaidlustamise raames, kusjuures vaidlustamise õigus tuleneb kas subjektiivsete õiguste rikkumisest või looduskaitselise kaebuse esitamise nõuetest.

Kolmas isik märgib, et antud juhul on Kakumäe sadam fikseeritud Tallinna 2001 üldplaneeringus ja seega ei ole võimalik käesoleva kaebuse raames Kakumäe sadama olemasolu vaidlustada. Planeerimisseadus ei näe ette rajatiste korral detailplaneeringu kohustuslikkust. Sadamarajatised on kavandatud ehitada peamiselt avalikku veekokku ning osaliselt ehituskeeluvööndisse. Vette ehitamisel on nõutav Tehnilise Järelevalve Ameti asjakohane nõusolek, milles fikseeritakse ka ehitatava ehitise asukoht ja suurus, ja Keskkonnaministeeriumi poolt väljastatud vee-erikasutusluba, milles fikseeritakse keskkonnatingimused ehitustegevuse teostamiseks.

Seega fikseeritakse Tehnilise Järelevalve Ameti nõusolekus ja Keskkonnaministeeriumi vee-erikasutusloas kõik asjakohased tingimused ehitustegevuse läbiviimiseks avalikus veekogus. Mõlemad dokumendid on käesoleval juhul väljastatud enne DP kehtestamist ning planeeringumenetluse käigus on lähtutud nimetatud dokumentidest planeeringus kajastatud lahenduse fikseerimisel. Eeltoodust tulenevalt ei ole sadamarajatiste puhul populaarkaebuse esitamine võimalik ning seega on sadamarajatiste ehitamise vaidlustamise aluseks kas looduskaitseline puutumus või subjektiivsete õiguste kaitse.

Kolmas isik on seisukohal, et antud juhul ei ole kaebajad näidanud ei subjektiivsete õiguste rikkumisi ega looduskaitselise kaebuse esitamiseks vajalikke asjaolusid. Veel enam, ära märkimist vajab asjaolu, et vaidlust ei ole sadama ehitamise küsimuses ning kohalikud elanikud, sh kaebajad on olnud nõus sadama ehitamisega. Kui vette ehitatav hoone paikneb osaliselt ka maismaal, siis on vajalik tulenevalt looduskaitseseadusest selgitada välja, kas ja millised on ehituskeeluvööndiga seonduvad asjaolud. Kuna ehituskeeluvööndi eesmärk on looduslike rannaalade säilitamine, siis tehismaastike puhul kontrollitakse ehituskeeluvööndi osas veekogule juurdepääsu (kallasrada).

Keskkonnaamet teeb samas ka selgeks, kas esineb asjaolusid, mille tõttu ei kohaldu ehituskeeld ning nendel juhtudel, kui ehituskeeld ei kohaldu, siis selgitab Keskkonnaamet nimetatut huvitatud isikule. Kui ehituskeeld ei rakendu, siis on isikul muude ehitusõigust lubavate tingimuste täitumise korral õigus püstitada ehituskeeluvööndisse vastav hoone. Olukordades, kus ehituskeeld ei rakendu seetõttu, et planeeringulahenduse kehtestamine asjakohasesse kohta ehitamiseks ei ole vajalik, on sellise ehitise asukohta võimalik üldistel printsiipidel vaidlustada, so kaebeõiguse aluseks on kas subjektiivsete õiguste rikkumine või looduskaitseline kaebeõigus.

Kõnealuse DP puhul on Keskkonnaamet leidnud, et kuna üldplaneeringus määratletud ja Tehnilise Järelevalve Ameti nõusoleku ja Keskkonnaministeeriumi vee-erikasutusloa kohaselt ehitatavad sadamarajatised loovad mere suunas uue ehitusjoone, ning kuna enamus sadamahoonest paikneb tänasest merepiirist arvates avalikus veekogus, kus ehituskeeluvööndit ei kehti, siis ei kohaldu nimetatud sadamahoone maismaavööndisse rajatava osa suhtes samuti ehituskeeld, kuna tegemist on olemasolevast ja selleks hetkeks välja kujunenud ehitusjoonest maismaa suunas ehitatava ehitisega.

Täiendavalt väärib tähelepanu, et tegemist on pealegi veel ka sadamahoonega (LKS tähenduses), mille suhtes kohaldub täiendav erand ehituskeeluvööndisse ehitamisel. Seega ei ole tegemist olukorraga, kus kõnealuse sadamahoone ehitamiseks oleks vajalik detailplaneeringuga ehituskeeluvööndit vähendada. Eeltoodust tulenevalt on võimalik sadamahoonele ehituskeelu mitte rakendamist vaidlustada üksnes kas subjektiivsete õiguste rikkumise või looduskaitselise kaebuse aluste täitmise korral. Käesoleval juhul kaebajatel selline subjektiivsete õiguste riive puudub, samuti ei ole täidetud looduskaitselise kaebuse esitamise eeldused.

Sadamaseadusest tulenevalt peab sadamahoones olema tagatud reisijate teenindamine ning tulenevalt maakatastri sihtotstarvete määramisest on vajalik sidusus planeeringulahenduse ja katastriüksuse sihtotstarbe vahel. Seega peab sadamahoonestuse korral olema lisaks tootmismaale maa otstarve määratletud ka kui ärimaa. Seega näeb sadamaseaduse regulatsioon ette, et sadamahoone aluse maa otstarbeid on vähemalt kaks, so ärija tootmismaa. Rannakindlustuse ja Nooda tee osas näeb LKS § 38 lg 5 nõude, mille kohaselt peab üldvõi detailplaneering kajastama nimetatud ehitisi juhul, kui need ehitised paiknevad täielikult või osaliselt ehituskeeluvööndis.

Tallinna üldplaneeringus ei ole kummagi ehitise ehitusõigust toodud, mistõttu on ehitustegevuseks vajalik DP kehtivus. Eeltoodust tulenevalt on võimalik vaidlustada rannakindlustust ja Nooda tee ehitamist käesoleva vaidluse raames mh populaarkaebusena. Kolmas isik märgib, et kaebajad ei ole toonud rannakindlustuse ja Nooda tee osas õigusvastasust tõendavaid asjaolusid, samuti ei ole tõendatud kaebajate subjektiivsete õiguste rikkumine. Kolmas isik märgib, et looduskaitselise kaebuse esitamisel peab kaebaja esitama selgelt oma puutumuse kaitstava väärtusega ning selgitama keskkonnakahjustuse olemasolu.

Antud juhul ei ole kaebajad täitnud kumbagi nõuet ei sadamaehitiste, rannakindlustuse ega Nooda tee osas, mistõttu on esitatud kaebus selles osas ainetu ja paljasõnaline.

28.7. Eeltoodust tulenevalt on kolmas isik seisukohal, et kaebajate subjektiivsete õiguste rikkumine ei ole tõendatud, populaarkaebusena esitatud osa on ainetu ja paljasõnaline ning looduskaitselise kaebuse esitamise nõuded ei ole täidetud.

29. Kolmas isik on seisukohal, et DP kehtestamise otsuse kehtivuse jätkumise suhtes eksisteerib oluline avalik huvi, sest DP lahendus ning selle alusel rajatavad ehitised on suures ulatuses avalikes ning üldistes huvides.

29.1. Kolmas isik märgib, et avalikes huvides ehitatavate ehitiste, nagu nt kaldakindlustuse ja Nooda tee rajamiseks, on looduskaitseseadusest tulenevalt vajalik detailplaneeringu olemasolu. Arvestades iga-aastaselt mere poolt nn ärasöödava pankranniku ulatust, milleks on ca 0,5-1 meetrit aastas, on hädavajalik tagada pankranniku säilimine. Vastasel juhul on tagamata Nooda tee äärsete elamute (Nooda tee 1, 1a, 3 ja 5) juurdepääsuteede olemasolu ning inimeste pääsemine koju. Ohutuse tagamine, samuti juurdepääsuteede olemasolu on omavalitsuse kohustus. DP raames on teede, sh Nooda tee ja kergliiklusteede, samuti kaldakindlustuse ja haljastuse rajamine antud üle kolmandale isikule MTÜ Jahisadam, kusjuures lepinguga on fikseeritud ka väljaehitamise tähtajad, mis on seotud DP-ga.

29.2. Muude väidete osas seoses avaliku huviga kordab ja jagab kolmas isik sisuliselt vastustaja ja teise kolmanda isiku seisukohti

30. Kolmas isik MTÜ Jahisadam on seisukohal, et tal on õigustatud ootus planeeringu kehtimajäämiseks ja ta põhjendab seda järgnevalt.

30.1. Kaebuse rahuldamine omaks olulist negatiivset mõju MTÜ Jahisadam õigustele ning rikuks tema õigustatud ootust. Esialgse õiguskaitse kohaldamise tulemusena on kolmanda isiku õigused ja huvid juba saanud ulatuslikult kahjustada ning kaebuse rahuldamise korral saavad kahjustada jäädavalt ja pöördumatult.

30.2. MTÜ Jahisadam on sõlminud infrastruktuuri väljaehitamise lepingu ning on võtnud endale projekteerimise ja ehitamise kohustuse. MTÜ’l Jahisadam on seega kohustus ehitada välja DP ala infrastruktuur, sh sadamaehitised, rekreatsioonialad, kaldakindlustus, Nooda tee, kergliiklusteed, Vabaõhumuuseumi tee-Lesta tänava-Nooda tee ristmik, samuti rekonstrueerida Lesta tänav ning haljastada DP ala avalikus kasutuses olevad alad. Seega on kolmas isik olulises ulatuses seotud planeeringualal toimuvaga ning on oma edasises tegevuses arvestanud DP kehtima jäämisega ning sellega kaasnevate arengute ja tagajärgedega.

30.3. Koos ehitamise kohustusega on MTÜ’l Jahisadam ka projekteerimise kohustus. Kolmas isik on nimetatud kohustuste täitmiseks teinud hulgaliselt kulutusi ning aktiivselt sõlminud lepinguid. Ainuüksi projekteerimise lepingute maksumus ületab 3 000 000 (kolm miljonit) krooni. Kolmas isik selgitab, et sadamaarendusega seoses on ta sõlminud hoonestusõiguse lepingu, millega kaasneb iga kuu märkimisväärse suurusega finantskulu. On üheselt ilmne, et viidatud lepingulised kohustused on ta võtnud üksnes seetõttu, et tal oli põhjendatud ootus DP kehtima jäämisesse.

30.4. Täiendavalt selgitab MTÜ Jahisadam, et kaebajate väited selle kohta, et kolmandal isikul ei saanud tekkida õigustatud ootust LKS § 38 lg 9 sätestatust tulenevalt, on ainetud. LKS § 38 lg 9 käsitleb ehituskeeluvööndis ehitamise õiguspärasuse õigustatud ootuse küsimust ning on ajaliselt oluliselt hilisem planeerimismenetlusega kaasnevast õigustatud ootusest. Seejuures on tähelepanuväärne, et ehituskeeluvööndis ehitamisega kaasnev võimalik õigustatud ootuse puudumise küsimus saab tõusetuda üksnes seonduvalt sadamahoone väljaehitamisega, kui kohus peaks asuma seisukohale, et vaidlusaluse sadamahoone osaline püstitamine ehituskeeluvööndisse on lubamatu. Veel enam, LKS § 38 lg 9 käsitleb ehitamise õiguspärasusega seonduvat õigustatud ootust, mis tekib vastavatel isikutel siis, kui kohalik omavalitsus on välja andnud ehitusja kasutusloa. Seega käsitletavas menetlusstaadiumis ei välista ükski kehtiv õigusnorm kolmandal isikul õigustatud ootuse teket.

30.5. Kolmas isik leiab, et kaebajate väited selle kohta, et detailplaneering ei tekita ehitusõigust, on ainetud. On üheselt ilmne, et detailplaneeringu ala arendamisest huvitatud isikutel tekib õigustatud ootus planeeringualal tegevuse elluviimiseks ning ettevõtlusega tegelemiseks oluliselt enne ehitusloa andmise staadiumi. Seega vaatamata sellele, et detailplaneering tõepoolest ei tekita konkreetset ehitusõigust, on ilmne, et detailplaneering sätestab vastava tuleviku tegevuse raamistiku, millest arendamisest huvitatud isikud edasises juhinduvad.

30.6. Täiendavalt märgib kolmas isik, et huvitatud isikutel on õigustatud ootus planeerimismenetluse läbiviimisele mõistliku aja jooksul. Üle pooleteise aasta kestnud kohtumenetlus on ebamõistlikult venitanud planeerimismenetlust, mis ise kestis üle nelja aasta. Siinkohal on oluline pöörata tähelepanu ka tõsiasjale, et eelnev menetlus on olnud pikk ja põhjalik ning kolmanda isiku hinnangul nii avalike kui erahuvide kaalumiseks igati piisav.

31. Kohtuistungil jäi kolmas isik põhiliselt oma kirjalike seisukohtade juurde. Kolmanda isiku esindaja jagas liiklusega, õhusaaste ja müraga seotud küsimustes vastustaja ja teise kolmanda isiku seisukohti, leides et subjektiivsete õiguste ja seaduste rikkumist planeeringuga kavandatus ei ole ning rakendatavad meetmed tagavad isikute õiguste kaitse ja seaduslikkuse. Veekokku ehitamise küsimuses märkis kolmas isik täiendavalt, et sadamarajatiste asukohad on fikseeritud looduskeskkonna kaalutlustest tulenevalt ja kaebajate poolt pole näidatud keskkonnakahjustust mingil viisil.

Sadamateenuste nime kirja osas sadamaseaduses oli ta seisukohal, et seadust muudeti ja sadamateenuste nimekiri on selles väga lühike seetõttu, et tuli fikseerida, kas sadamateenused peavad olema tasuta. See tähendab, et tegelikult ei arutatud probleemi, mis teenused peaks sadam, ja eriti külalissadam, selle kasutajale osutama. Kolmas isik on seisukohal, et kavandatud teenustest on ainult lillepood ja optikaäri suunatud otseselt kohalikule rahvale ja mitte merelt tulevale sadamakülastajale. Kolmas isik ei nõustu kaebajate väitega, et kellelgi pole huvi sadamarajatiste suhtes.

Merekomisjoni protokoll näitab, et see on väikelaevnike puhul olemas. Lisaks pole kolmanda isiku arvates kuskil Tallinnas nõuetekohaseid sadamaid. Kolmas isik rõhutas, et Eestis pole peale taasiseseisvumit ehitatud ühtegi külalissadamat. On ainult vanu sadamaid korrastatud. Ka Pirital pole normaalseid ellinguid. Kuna Kakumäel on olemas ka kalurid, on neil vajalik kakalapaadi randumiskoht mistõttu on kavandatud sadamal lisaks külalissadama ka kalasadama funtsioon. Avalik huvi on ka kakumäelaste jaoks oluline töökohtade lähedus piirkonnas.

Seoses piirkonnakeskusega märkis kolmas isik, et Miks teha sinna keskus, kui Kakumäe teele saab ka teha. Alates 2005 aastast on see soov vastav keskus teha olemas olnud ja seda on sovitud teha Kakumäe teele. Eesti Vabariik on maaomanikuna öelnud, et ei ole nõus seal selle keskusega. Seetõttu on viidud keskuse asukoht ja vastavad teenused teenused sadamasse. Kolmas isik ei nõustu ka kaebajatega selles, et menetluse käigus pole kogukonna huvisid arvestatud. Ta tõi näitena kavandatud koerte mänguja jalutamisplatsi ja ujumiskoha, mille maksumus on 110000 eurot.

Ettepanek ujutamiskoha loomiseks tuli menetluse käigus kohalike elanike poolt Teise näitena mainis kolmas isik ära Kakumäe seltsi enda ettepanekud, mis planeeringusse sisse viidi. Need olid ehituse etapiviisilisus ja kaldakindlustuste ehitamise juriidiline siduvus planeeringu realiseerimiseks. .

32. Kolmas isik MTÜ Jahisadam palub jätta kaebus rahuldamata ning välja mõista kaebajatelt menetluskulud vastavalt esitatatud kohtukulude nimekirjale (VII tl 75-94 ja 173-177 ) kokku summas 27062,57 eurot. Menetluskulude suuruse osas märkis kolmas isik, et kaebaja enda seisukohad on väga üldsõnalised, ka on ta neid pidevalt täiendatud, mis on nõudnud lisatööd

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

33. PlanS § 26 lg 1 kohaselt on igal isikul õigus pöörduda planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamiseks kohtusse, kui ta leiab, et see otsus on vastuolus seaduse või muu õigusaktiga või selle otsusega on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Seega võimaldab viidatud säte kaebuse esitamist nii subjektiivsete õiguste rikkumise tõttu kui ka avalikes huvides ehk populaarkaebusena.

Riigikohtu halduskolleegium on 10.11.2009 otsuses asjas nr 3-3-1-84-08 (p-d 10 ja 11) rõhutanud, et kui kaebuse esitamise eelduseks on kaebaja õiguste ja vabaduste riive, siis populaarkaebuse esitamise eelduseks on avalike huvide riive. Riigikohtu nimetatud lahendi kohaselt on võimalik esitada kaebus samaaegselt ka kahel erineval alusel, s.o subjektiivsete õiguste rikkumise tõttu ja populaarkaebusena, kuid kolleegiumi hinnangul peavad need erinevad alused ja kaebuse osad olema piiritletud ja eristatavad. Riigikohtu halduskolleegiumi 24.05.2010 otsuses asjas nr 3-3-1-29-10 on halduskolleegium pidanud vajalikuks rõhutada, et kohtul lasub sellise kaebuse menetlemisel kohustus selgelt eristada, millises osas on kaebus esitatud subjektiivsete õiguste kaitseks ja millises osas soovitakse kaitsta avalikku huvi vastuolu tõttu seaduse või muu õigusaktiga.

Kaebuste (edaspidi kaebuse) ja selle täienduste kohaselt rajaneb füüsilisest isikutest kaebuse esitajate kaebeõigus detailplaneeringu kehtestamise otsuse tühistamiseks peamiselt kaebuse esitajate omandiõiguse ja privaatsuse rikkumisel. Samuti on kaebus esitatud igaühe kaebeõigust kasutades nn populaarkaebustena. Kaebaja MTÜ Kakumäe Selts osas on kaebus esitatud üksnes populaarkaebusena. Seega on kaebuse esitajad soovinud kaitsta nii oma väidetavalt rikutud subjektiivseid õigusi kui ka avalikku huvi.

Kohus käsitleb esmalt füüsilisest isikust kaebuse esitajate väidetavalt rikutud subjektiivsete õiguste rikkumisega seotud väiteid ning seejärel populaarkaebuse väiteid.

(I) Subjektiivsete õiguste rikkumine

34. Kaebajate subjektiivsete õiguste rikkumine (kaebajad A.S., E.O., A.K., V.P. ja V.O.)

Kaebuse esitajad A.S., E.O., A.K. ja V.O. leiavad seoses asjaoluga, et nende elukohad asuvad planeeritava ala kontaktvööndis ja kaebaja V.P. seoses asjaoluga, et tema elukoht asub DP lähialal, et DP-ga kavandatu toob kaasa kaebajate kinnisvara väärtuse vähenemise. Seda eelkõige põhjusel, et DP-ga kujudatakse ümber Kakumäe aedlinlik elukeskkond, mille pärast on seni Kakumäed väärtustatud. Samuti suureneb juba niigi ülekoormatud tänavõrgustikul liikluskoormus. Liikluskoormuse kasvu ja sadamahoone rajamisega kaasneb ühtlasi ka müra ja saaste hulga suurenemine. Täiendavalt leiavad kaebuse esitajad, et kuna liiklus suureneb ka kvartalisisestel teedel, siis suureneb oht jalakäijatele ning kaubanduskeskuse rajamine toob kaasa ka kuritegevuse kasvu. Kaebuse esitajad E.O., A.K. ja V.O. leivad, et väheneb ka nende privaatsus.

35. Kaebajad on märkinud ja kohus on menetluse käigus tuvastanud, et kaebaja A.S.i kinnisvara asub xxxxxxx so ca 350 m planeeritavas sadamahoonest ja ca 200 m DP alast, kaebaja E.O. kinnisvara asub xxxxxx, mis asun ca 140 m kaugusel planeeritavast sadamahoonest, kaebaja A.K. kinnisvara asub xxxxxxx, mis asub ca 375 m planeeritavast sadamahoonest ja ca 180 m DP alast, kaebaja V.P.i kinnisvara asub xxxxxxx ja xxxxxxx, mis on kaebaja elukohaks, kaebaja V.O. kinnisvara asub xxxxxxx, mis asub ca 320 m planeeritavast sadamahoonest ja ca 60 m DP alast.

36. Kaebuse füüsilisest isikust esitajad on leidnud, et nende subjektiivseid õigusi rikub liikluskoormuse kasv DP alal ja selle ümbruses (peamiselt Lesta ja Nooda teel, Vabaõhumuuseumi teel, Kakumäe teel ja Vana-Rannamõisa teel). Kaebajad on seisukohal, et arvestades Vabaõhumuuseumi tee praegust liiklustihedust ning DP-ga kavandatut, muutub liiklusolukord kaebajate jaoks märkimisväärselt. Täpset mõju ei ole võimalik tuvastada, kuna

DP on selles küsimuses puudulik. Samamoodi puudutab kaebajaid negatiivselt kergliiklusteede puudumine kvartalisisestel teedel muutes jalakäijate olukorra ohtlikumaks. Kaebaja V.P.i osas on lisaks täpsustatud, et raskendatud on Kakumäe poolsaare tipu poolt vasakpöörde teostamine Vabaõhumuusemi teele.

37. Kohus leiab nõustudes vastustaja ja kolmadate isikutega, et detailplaneeringust tulenev liikluskoormuse tõus ei riku tõenäoliselt detailplaneeringuga kavandatu realiseerimisel kaebajate subjektiivseid õigusi määral, mida oleks võimalik pidada õigusvastaseks ja põhjendab seda järgmiselt.

38. Sisuliselt on lähtudes füüsilistest isikutest kaebajate elukohtadest kaebajate ja DP alaga ühiselt liiklemiseks kasutatavaks alaks Vabaõhumuuseumi tee. Eeltoodut on nad ka kinnitanud leides, et põhilised probleemid tekivad just seoses liikluskoormuse olulise kasvuga nimetatud teel, mis pikendab muuhulgas ka sellele teele pööramise aega.

Kohus nõustub vastustaja ja kolmandate isikute seisukohtadega ja leiab, et füüsilistest isikutest kaebuse esitajad ei ole toonud välja ühtegi normi, millele tuginedes saaks väita, et DP alast tulenev liikluskoormus saaks rikkuda nende subjektiivseid õigusi. Ka kohus on seisukohal, et füüsilistest isikutest kaebajatel puudub subjektiivne õigus nõuda, et liikluskoormus ümbruskonnas üldse ei kasvaks. Kohus on seisukohal, et kaebuses esitatud seisukohad on pigem suunatud vastustaja üldisele võimekusele lahendada Kakumäe ja selle lähiala ja eriti Vabaõhumuuseumi teed läbiva transiitliiklusega seotud liikluse kitsaskohti. Kaebajad on ka ise viidanud, et kuna Haabersti ringi läbilaskevõime on ammendunud, siis sellest tulenevalt on ümbruskonna liiklusolukord juba praegu mitterahuldav. Kohus on seisukohal, et kaebajate poolt tõstatud laiemaid liiklusprobleeme ei saanud ega pidanudki käesolevas asjas vaidlustatud DP lahendusega lahendama. Küll aga on kohtu arvates seoses vaidlustatud DP lahendusega analüüsitud piisavalt liiklusega seonduvaid probleeme. Kohus peab usutavaks, et DP-ga kavandatu realiseerimisega kaasnev täiendav liiklusvoog planeeringualal hakkab tulevikus ilmselt liikuma mööda Nooda teed, mida füüsilistest isikutest kaebajate kinnistutele juurdepääsemiseks ei ole vaja kasutada. Sealjuures peab kohus DP menetluse käigus läbi viidud liiklusuuringutele ja prognoosidele tuginedes usutavaks, et liikluskoormus Vabaõhumuuseumi teel vastab ka pärast DP elluviimist kehtestatud nõuetele (vt DP 1 lk 146-163, 192-199 ja Lisa 10 joonis 009). Samas ei tähenda see seda, et täiendavate arenduste puhul Kakumäel ei võiks sõltuvalt nende arenduste mahust ja mõjupiirkonnast liikluskoormuse kasv tulevikus ületada normatiivselt lubatavat määra, kuid selle võimaluse olemasolu ei muuda käesoleva planeeringuga ettenähtud lahendust õigusvastaseks. Pigem tuleb just uute planeeringute korral sellisel juhul ette näha tekkivate probleemide lahendused.

39. Kohus möönab, et DP realiseerimisega seonduvad mõjutused võivad olla kohati hüpoteetilised ja nende ulatus vahel raskesti prognoositav. Samas on kahjulike mõjutuste vältimiseks ja sätestatud piirides hoidmiseks võimalikud erinevad avalik-õiguslikud vahendid. Liiklusintensiivsusest tingitud probleemide tekkimisel on kohtu hinnangul linnal erinevaid liikluskorraldust ja -koormust muutvaid võimalusi (foorid, kiiruspiirangud, lisarajad, ühistranspordi arendamine jms), millest mitmete kasutamise näeb ette ka juba kehtestatud DP.

40. Kaebajad on vastustajale ette heitnud, et fooriristmiku rajamine ei lahenda liiklusprobleeme, vaid pigem tekitab neid kaebajatele juurde. Kohus leiab tuginedes menetluse käigus esitatud dokumentidele ja seisukohtadele, et kohalikult omavalitsusel on õigus ja kohustus oma teedel liiklust korraldada ning kaebajatel puudub subjektiivne õigus nõuda, et nende poolt kasutatavale teele vastavaid liikluskorraldusvahendeid ei paigutataks. Samuti puudub füüsilistest isikutest kaebajatel subjektiivne õigus nõuda mingi kindla ajavahemiku jooksul konkreetselt tänavalt väljapööramise võimalust (vt kaebaja A.K. seisukoht, et temal pikeneb Vabe tänavalt Vabaõhumuuseumi teele pööramise aeg märgatavalt). Linnakeskkonnas on isikutel suurem talumiskohustus ning isikud peavad arvestama, et teatud liiklusmanöövrite tegemine võib eriti tipptunnil võtta tavapärasest rohkem aega.

41. Lesta tee osas märgib kohus, et kuna seda kasutatakse ehitusaegse juurdepääsuna, siis sellel toimuv ajutine liikluskoormuse kasv ja sellest tekkiv täiendav müra võib ajutiselt vähem või rohkem riivata kaebajate A.S.i ja E.O. subjektiivseid õigusi. Samas on neil võimalik kasutada alternatiivset teed Vabaõhumuuseumi teele pääsuks. Kohus on ka seisukohal, et ehitustegevuse tõttu kaasnevat ajutist õiguste riivet ja täiendavat müra tuleb taluda paratamatult kõigil selle naabruses elavatel inimestel ja mitte ainult käesoleva detailplaneeringu realiseerimise puhul. Käesoleval juhul on tulenevalt detailplaneeringuala elanike enda soovide rahuldamisest ja ehituse järkudesse jagamisest esialgselt prognoositav ehitusaeg DP realiseerimiseks küll umbkaudu 5 aastat, kuid nähtuvalt vastustaja ja kolmandate isikute seisukohtadest on selle perioodi jooksul ehituse transpordivajaduste tagamiseks peamiselt kasutusel siiski esimeses etapis ehitatav Nooda tee ja Lesta teed kasutatakse ainult mõningate suuremagabariidiliste veoste vedamiseks, mistõttu ei ole kohtu veendumusel tegemist sellise intensiivsusega riivega, mis tooks kaasa DP tühistamise subjektiivsete õiguste riive tõttu. Lisaks märgib kohus, et kaebajatel on norme ületavate rikkumiste puhul võimalik nende ilmnemisel pöörduda haldusorganite ja kohtu poole täiendavate meetmete rakendamiseks või tekkinud kahjude hüvitamiseks.

42. Kergliiklusteede puudumise osas märgib kohus, et DP-ga on Lesta tn-le ja Nooda teele ette nähtud kergliiklustee ja ülestõstetud ülekäigurajad, kuigi Lesta tänav ei ole mõeldud DP ala teenindamiseks (va ehitusperiood). Järelikult selles osas liiklusohutus pigem tõuseb. Mis puudutab teisi kvartalisiseseid teid, siis leiab kohus, nõustudes kolmanda isiku OÜ Kakumäe Jahisadamaga, et neil tänavatel ei ole alust liikluse olulist kasvu eeldada lähtudes liikluskorralduse lahendusest (mis ei luba Lesta tänavalt sadamahoone juurde otse sõita) ning asjaolust, et liikumiseks kasutatakse eelduslikult suuremaid teid.

43. Kaebuse esitajad A.S., E.O. A.K., ja V.O. on ühe kaebuse põhjendusena leidnud, et nende subjektiivseid õigusi rikub nii täiendavast liiklusest kui ka sadamahoonest/kaubanduskeskusest tulenev suurenev müra ja saaste. Müra osas on nimetatud kaebuse esitajad seisukohal, et lubatud liiklusmüra tase käsitletaval alal ei olnud juba Akukon OY poolt 2007 aastal läbiviidud uuringu toimumise ajal vastavuses kehtestatud normidega. Seejuures lähtub nimetatud uuring Ramboll 2006 teostatud liiklusloenduse tulemustest, mille kohaselt oli liikluskoormus Vabaõhumuuseumi teel ca 300 a/h. Mürataseme arvestamisel lähtuti, et tulevikus võib liiklussagedus olla 400 a/h. 2008 TTÜ poolt teostatud liiklusloenduse käigus selgus, et tipptunni liiklussagedus on aga ca 1175 a/h. Õhusaaste osas leiavad kaebajad, et antud teema on käsitletud puudlikult, mistõttu ei ole selge, kas DP-st tulenevad mõjud vastavad välisõhu seaduses sätestatud piirmääradele või mitte.

44. Kohus leiab, et müra ja saastega seotud küsimusi on käsitletud nii KSH kui ka DP menetluse käigus (vt DP 5 lk 162-169 ja Lisa 16 ja Lisa 39).

Sotsiaalministri 04.03.2002. a määrusega nr 43 on kehetstatud „Müra normtasemed eluja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid“

(edaspidi nimetatud ka Määrus). Määruse § 1 lg 1 kohaselt kehtestab määrus müra normtasemed eluja puhkealal, elamute ning ühiskasutusega hoonete sees ja nende hoonete välisterritooriumil ning mürataseme mõõtmise meetodid.

Nähtuvalt KSH lisades toodud mürauuringutest ei ületa DP realiseerimisega kaasnev müra eelduslikult õigusaktidega lubatud müratasemeid. Lühiajaliselt võib see seoses ehitustöödega siiski toimuda, kuid sellist müra tuleb puudutatud isikutel seoses ehitustöödega igal pool paratamatult taluda. Kohus möönab, et osaliselt prognoosimatu liikmuskoormuse puhul (eriti Vabaõhumuuseumi teega seotud liiklusvoog ja selle võimalikud muudatused), on ka vastavate müraprognooside täpsus osaliselt küsitav, kuid kohus ei leia, et planeerimismenetluses tehtud mürauuringutes oleks teadlikult või tahtlikult tekkivaid probleeme valesti käsitletud. Kohus märgib siinkohal ära ka, et vastustaja on planeeringus ette näinud mitmeid müra vähendavaid meetmeid. Müra vähendava meetmena on näiteks kavandatud Lesta tee piirkiiruseks 30 km/h ja Nooda teel 40 km/h. Kuna ülekäigurajad on tõstetud, on alust eeldada, et need toimivad liiklust rahustava meetmena. Müra vähendavaks meetmeks on ka rohkearvuline haljastus, liiklusmüra osas eriti tänavaid ääristav mitmerindeline haljastus (teede äärne 50-100cm haljastus nn püüab kinni sõidukirataste müra, keskmineja kõrghaljastus muu tänavalt kostuva müra), Nooda tee puhul ka mürasein ja langusest tingitud nõlv (vt Lesta tn osas lõiked DP 2 joonis 013; Nooda tee osas DP 1 joonis 009 (lõige V-V´), DP 2 joonis 014; Vabaõhumuuseumi tee osas DP 2 joonis 016). Eeltoodud tulenevalt jõudis kohus järeldusele, et müraküsimuses ei ole vastustaja DP kehtestamisega rikkunud kaebajate sujektiivseid õigusi.

45. Kaebajad on seoses subjektiivsete õiguste rikkumisega viidanud ka oma privaatsuse rikkumisele. Kohus nõustub selles küsimuses üldjoontes vastustaja ja kolmandate isikutega ja leiab, et kehtestatud detailplaneering ei riku kaebajate privaatsust määral, mis võiks olla aluseks DP kehtetuks tunnistamiseks. Kohus nõustub vastustajaga eelkõige selles, et detailplaneeringu kehtestamisel on kaebajate privaatsuse kaitsmisega seotud küsimustega arvestatud. Mitmed lõpliku planeeringu lahendused – haljastus, hoonete kõrgused ja asukoht, kergeliiklusteed olemasoleva kõrghaljastuse vahel – on suunatud privaatsuse kaitsmisele.

Samas ei nõustu kohus privaatsuse küsimust käsitledes täielikult vastustaja ja kolmandate isikute poolt väljendatud põhimõttelise seisukohaga, et privaatsuse riive saaks teostuda ainult siis, kui planeeringuga püstitakse ehitisi, mis otseselt avavad vaated kaebajate eluruumidele või maatükile ja et suurenev jalakäijate ja piirkonna liikuvate isikute arv ei või riivata privaatsust. Kohus on seisukohal, et õigus privaatsusele hõlmab osaliselt ka planeeringuga määratud sihtotstarvet ja on seetõttu seotud ka õiguspärase ootusega. Nimelt leiab kohus, et Kodanike oodatava elukeskkonna ja privaatsuse taseme selles määrab osaliselt kindlaks planeeringuala sihtotstarve ja läbi selle lubatud hoonestuse tüüp. Kohus märgib, et väikeelamute piirkonnas on juba tulenevalt püstitada lubatud elamute tüübist ja neis tavaliselt elavate isikute arvust suurem privaatsus kui korterelamute või kõrghoonetega hoonestada lubatud elurajoonis. Lisaks sellele mõjutab paratamatult privaatsust ka vastavat elurajooni läbivate võõraste isikute arv, mida omakorda võib oluliselt mõjutada uute avalikkusele teenuseid pakkuvate ettevõtete asutamise lubamine. Käesoleval juhul on selge, et DP kavandatava külalissadama-kaubanduskeskuse püstitamine mõjutab kindlasti ka planeeringu lähialal liikuvate isikute arvu.

Arendajad on põhimõtteliselt leidnud, et igapäevane keskmine täiendav inimvoog peaks planeeringuga kavandatu realiseerimisel moodustama keskmiselt umbes 600 inimest. Nimetatud arv on märkimisväärne, eriti arvestades Kakumäe elanikkonna suurust (kaebaja väitel umbes 3000 inimest). Seetõttu leiab kohus, et usutav on, et planeeringuala lähiümbruse senine rahulik aedlinnale iseloomulik „kõik tunnevad kõiki“ keskkond mõningal määral muutub. Seda muudatust võib käsitleda privaatsusriivena, mille on põhjustanud üldplaneeringu muutmine selliselt, et aedlinna miljöösse lubatakse ehitada senise planeeringuga võrreldes suurema mahuga elamuid ja äripindasid. Kohus nõustub kaebajatega ka selles, et planeeringuala suhtes kehtiv üldplaneering annab neile teatud õiguspärase ootuse senise olukorra (ka põhimõttelise aedlinnas lubatud ehitistest loogiliselt tuleneva privaatsustaseme) säilimiseks. Samas ei välista plaeerimisseadus üldplaneeringu muutmist ja seetõttu ei ole sellel tuginev õiguspärane ootus absoluutne. Seda on mitmetes oma lahendites märkinud ka Riigikohus. Üldplaneeringuga hõlmatud ala elanikud ei saa eeldada,et planeeringut kunagi ja üldse ei muudeta, kuid seadusandja on sätestanud menetluskorra üldplaneeringu muutmiseks. Sellest menetluskorrast tulenevad isikutele õiguslikud tagatised ja õiguspärane ootus, et üldplaneeringuga loodud hüvede (ka privaatuse tase elukohas) muutmine toimub ainult kõiki asjaolusid ja nende huve põhjalikult kaaludes.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebajad ei ole suutnud teda veenda, et muudatused privaatsuse aedlinnale omaseses tasemes ja privaatsuse muutumine eelkõige täiendavate isikute ilmumise tõttu nende elukohta oleks iseenesest õigusvastased ja rikuks nende subjektiivseid õigusi. Küll aga on kaebajate privaatsustasemega seotud küsimuste kaalumise teostamine plaeeringumenetluses üheks tingimuseks DP õiguspärasuse hindamisel. Kohus näitas eelpool, et kaebajate ja teiste piirkonna elanike privaatsusega seotud küsimusi on planeeringumenetluses käsitletud ja võetud ette mitmeid meetmeid selle võimalikult kõrgel tasemel säilitamiseks. Kohus on seisukohal, et ainuüksi privaatuse osaline vähenemine seoses planeeringuga ettenähtud piirkonnakeskuse ja sadamahoone-kaubanduskeskuse väljaarendamisega ei anna alust DP kaebuse rahuldamiseks.

46. Kohus jagab vastustaja ja kolmandate isikute poolt väljendatud seisukohti ka võimaliku kuritegevuse taseme tõusu ja kaebajate subjektiivsete õiguste rikkumisega. Kohus leiab põhimõtteliselt, et avaliku võimu üheks ülesandeks on kaitsta inimesi kuritegevuse vastu ning tagada laiemas plaanis nende julgeolek ja kaitstus kuritegelike rünnete eest. Samas ei ole seadusest tulenevalt ära määratud lubatud kuritegevuse taset ja sellele vastavat üksikisikute subjektiivset õigust. Kohus märgib ka, et erinevalt lihtsamini prognoositavatest mõjutustest nagu liiklusvoo suurenemine, külastajate arv jms on kuritegevuse tõusu või langemise prognoosimine tunduvalt keerulisem ja ebatäpsem ning see sõltub väga paljudest asjaoludest, mis ei ole seotud planeeringulahendustega (näiteks üldine majandusseis, õiguskuulekuse taseme muutused, vanglast vabanevate korduvalt kuritegusid sooritanud isikute arv jms). Planeerimisemenetluses loetakse üldplaneeringu ülesandeks muuhulga ettepanekute tegemist linnakeskkonna kuritegevusriskide ennetamiseks planeerimise kaudu. Kohus nõustub kolmanda isiku MTÜ Jahisadam poolt väljendatud seisukohaga, et kaebaja ei ole suutnud näidata seost nende subjektiivsete õiguste rikkumisega seoses kuritegevusega ja vastustajaga, et kaebajate õigust turvalisele elukeskkonnale ei ole riivatud. Kohus nõustub vastustajaga, et DP-s on ette nähtud kuritegevust ennetavad ja kuritegevusriske vähendavad meetmed nagu korralik tänavavalgustus, piirkonna multifunktsionaalne kasutus jne. (KSH aruanne ptl 2.2.4.2

– DP5 lk 72 ja DP seletuskiri ptk-d 4.1 ja 4.14 – DP 2 lk 386-389 ja 446, samuti liikumisteede joonised 13-23 –DP2 joonised 13-23).

47. Kohus leiab, et kaebajad ei ole suutnud tõendada ka asjaolu, et nende subjektiivseid õigusi rikutakse seoses nende kinnisvara väärtuse langemisega. Kohus peab siinkohal usutavamaks vastustaja DP menetluses toodud ja eksperthinnangute poolt (Kaur-Kaspar Kulli eksperthinnang DP-5 KSH lisa 17 ja KSH aruanne ptk 5.12 –DP 5 lk 185-187) toodud järeldusi ja väiteid, et planeeringu realiseerimisel pikemas perspektiivis kinnisvara väärtus pigem suureneb ja kaebajate omandiõigust riivatud ei ole. Kohus märgib siinkohal, et muuhulgas tulenevalt ekspertide seisukohast, et tööde järjekorra puudumine ja võimalik venimine võivad mõjutada kinnisvara hindasid negatiivselt, muudeti DP-t ja nähti ette selle realiseerimise etapid selliselt, et minimeerida ehitusaega ja viia DP lähiala kõige rohkem mõjutavad tööd (Lesta tee rekonstrueermine) esimesse etappi. Kohus peab toodud väiteid ka terve mõistuse seisukohalt (et korrastamata ala korrastamine ja elanikele vajalike teenuste lisandumine ei saa oluliselt vähendada, vaid pigem suurendab lähialade kinnisvara väärtust) usutavaks ja leiab, et riiklikult tunnustatud eksperdi arvamuse eiramine ei oleks onud mõistlik.

48. Eeltoodut kokku võttes leiab kohus seoses füüsilisest isikutest kaebajate väidetavate subjektiivsete õiguste rikkumisega, et nad ei ole suutnud kohut veenda, et käesolevas kohtu asjas nende poolt esile toodud subjektiivsete õiguste rikkumised oleksid tõsised, et neid mõjutusi ei oleks DP menetluse käigus kaalutud või et võimalikud kahjulikud mõjutused ületaksid kehtivast õigusest tulenevaid piirmäärasid või muudaksid elukeskkonda planeeringuala läheduses sedavõrd, et saaksid endast kujutada kaebajate subjektiivsete õiguste rikkumist sellises ulatuses, et DP tuleks subjektiivsete õiguste rikkumise tõttu kehtetuks tunnistada.

II . Populaarkaebus(t)es esitatud küsimused

49. Kaebajad on kaebuses leidnud, et kehtestatud detailplaneering haldusaktina ei vasta üldiselt haldusmenetluse seaduse § 54 sätestatud nõuetele, selle vastuvõtmisel on oluliselt rikutud menetlusnõudeid ja tehtud kaalutlusvigu. Kuna nimetatud väiteid on kaebajad kaebuse menetlemise ajal täpsustavalt käsitlenud mitmetes dokumentides ja ka kohtuistungite ajal oma täiendavates seisukohavõttudes, siis peab kohus vajalikuks käsitleda kaebaja esitatud väiteid lähtudes nende sisust järgnevalt kohtu poolt otstarbekaks peetavas jäerjestuses. Kohus käsitleb kõigepealt kaebuse väiteid, mis käsitlevad kavandatud sadamahoone-kaubanduskeskuse asukoha vastuolu mitme seaduse nõuetega ja et seda ei oleks tohtinud kehtivate seaduste raames üldse sinna planeerida. Teiseks käsitleb kohus kaebaja väiteid haldusmenetluse menetlusnormide olulisest rikkumisest seoses väidetavalt ebaseaduslikult läbiviidud keskkonnamõjude strateegilise hindamisega. Ja kolmandaks käsitleb kohus kaebaja poolt toodud väiteid, et haldusakti vastuvõtmisel on rikutud HMS § 4 ja PlanS § 1 lg 2 toodud kaalutlusõiguse teostamise põhimõtteid. Kohus käsitleb kõiki neid kaebajate keskseid väiteid kehtestatud detailplaneeringu õigusvastasusest järgnevalt ükshaaval.

Ehitiste merre planeerimise seaduslikkus

50. Kaebajad leiavad oma kaebuses, et lähtudes veeseaduses ja looduskaitseseaduses toodud normidest, ei oleks seaduslikult olnud võimalik planeerida kavandatavat sadamahoonetkaubanduskeskust DP ettenähtud asukohta. Kaebajad on põhimõtteliselt seisukohal, et tulenevalt looduskaitseseaduse § 38 lg 4 või 5 toodud eranditest ei ole õiguspärane kavandatud sadamahoonestuse planeerimine merre ja ranna ja kalda ehituskeeluvööndisse . Kaebaja leiab, et planeeringus ettenähtu näol ei ole tegemist LKS § 38 lg 4 p 11 toodud ehitamisega varem väljakujunenud ehitusalast maismaa suunas olemasolevate ehitiste vahele ega ka § 38 lg 5 p toodud sadamaehitise ehitamisega. Kaebajate esindaja oli põhimõttleiselt seisukohal, et merre on eelpooltoodust, veeseadusest ja sadamaseaduse 3 lg 1 funktsioone täitvaid sadamaehitisi, milleks kavandatud sadamahoone-kaubanduskeskus ei ole, kuna tema põhifunktsiooniks on kaubanduskeskuse-hotelli funktsioon. Lisaks LKS § 38 g 4 ja 5 on sellise hoone rajamine ehituskeeluvööndisse vastuolus ka LKS §-ga 34.

51. Kohus leiab, et kaebaja toodud väiteid ei saa kehtiva seaduse raames ja seda eesmärgipäraselt tõlgendades pidada õigeks, kuigi möönab, et kehtiva õigusraamistiku tõlgendamine seoses planeeringuga kavandatavaga on mõnevõrra komplitseeritud.

52. Kohus märgib kõigepealt, et avaliku veekogu koormamist ehitisega reguleerivad põhimõtteliselt koostoimes sadamaseadus, looduskaitseseadus, veeseadus, planeerimisseadus ja ka ehitusseadus. Käesoleval juhul alustab kohus normide tõlgendamist faktilise olukorra suhtes tuvastatuga. Nähtuvalt planeeringust on kavandatud sadamahoone-kaubanduskeskuse asukohaks kavandatud osaliselt olemasolev ranna-ala ja osaliselt ehitamise otstarbel täidetav mereala ehk tegemist on üle eraomandis oleva kinnisasja piiri ulatuva ja avaliku veekogu põhjale toetuva kaldaga ühendatud ehitisega, millest osa saab asuma ehituskeeluvööndis. Kohus leiab, tuginedes planeeringumaterjalides esitatud kaartidele (DP 1 lk 44), et vaidlust ei saa olla, et see ei asu senisest ehitusjoonest kalda pool. Veelgi enam – see asub valdavas osas selgelt senisest ehitusjoonest mere pool ja meres. Kohus peab siinkohal otsituks ja ebaõigeks vastustaja ja kolmandate isikute väiteid, et ehitusjoone arvestamisel tuleks käesoleval juhul arvestada ka olemasolevate meres asuvate sadamarajatistega (sadamakai), sest LKS § 38 lg 4 käsitleb ehitusjoont ainult ehituskeeluvööndis, mis tähendab, et see ei ulatu merre. Kohtu hinnangul võiks ehituskeeluvöönd ulatuda ka ehitistele, mis on rajatud merre, kui ainult sel juhul, kui need asuvad mere täitmisega loodud ja kaldaga ühendatud püsival maapinnal. Sadamakaisid selliseks ehitiseks lugeda ei saa.

53. Teiseks leiab kohus, et tegemist ei ole ka selgelt sadamaehitisega LKS § 38 lg 5 toodud mõttes ja nõustub siinkohal kaebaja käsitlusega, et sadamaehitise defineerimisel tuleb lähtuda sadamaseaduse § 3 lg 1 toodud sadamafunktsioonidest. Kohus nõustub kaebajaga, et sadamafunktsiooon ei ole hoone peamiseks otstarbeks ehk tegemist ei ole sadamaehitisega LKS § 38 lg 5 p 11 mõttes ja sellele ei laiene selles toodud erand. DP seletuskirjast nähtub selgelt, et kavandatavas hoones on sadamafunktsioonide täitmine on ette nähtud ainult 6000 m2 pinnal ning muude funktsioonide täitmiseks on ette nähtud 17520 m2 pinda.

54. Eelpooltoodule vaatamata on kohus seisukohal, et seadusi kooskõlas ja eesmärgipäraselt tõlgendades on võimalik leida, et kavandatud ehitis ei ole planeeritud seadusega vastuolus. Kõigepealt märgib kohus, et menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust küsimuses, et ehitise planeerimisel on saadud kõik merre kaldaga püsivalt ühendatud ehitiste püstitamiseks seadustes ettenähtud kooskõlastused. Kaebaja on küll tõstatanud küsimuse Keskkonnaameti seisukohast, mis oli antud Tallinna Keskkonnaameti ehituskeeluvööndi vähendamise taotlusele, kuid kohtu hinnangul ei ole selle vastuse puhul tegemist küsimuses otsustavat tähtsust omava dokumendiga.

55. Kohus märgib, et merre planeerimise ja ehitamise tegi seaduandja võimalikuks 10.07.2009 jõustunud sadamaseaduse vastuvõtmisel. Nähtuvalt selle seaduse menetlemisel esialgsesse eelnõusse tehtud muudatustest ja Riigikogus eelnõu menetluse käigus toimunud aruteludest, oli täitevvõimu, kui eelnõu koostaja, esialgne soov, et seadusandja kehtestaks regulatsiooni ainult sadamaehitiste ehitamiseks merre. Eelnõu menetlemise käigus otsustas seadusandja siiski luua üldise regulatsiooni mistahes kaldakinnisasjaga püsivalt ühendatud ja avaliku veekogu põhjale toetuva ehitise püstitamise reguleerimiseks ja täiendas selleks muuhulgas ka ehitusseadust, planeerimisseadust, maakatastriseadust ja veeseadust. Nähtuvalt seaduseelnõu II lugemise jätkamisel eelnõule lisatud seletuskirjast ja II lugemise jätkamise stenogrammist (avalikult kättesaadavad Riigikogu koduleheküljel www.riigikogu.ee) on kohtu arvates vaieldamatu, et seadusandja eesmärgiks oli reguleerida mitte ainult sadamaehitiste, vaid ükskõik mis liiki kaldakinnisasjaga püsivalt ühendatud ehitiste püstitamist avalikesse veekogudesse. Sellest tulenevalt on ebaõige kaebajate seisukoht, et planeeringu alusel saab merre võinud ehitada ainult sadamaehitisi ja et seaduses sätestatud kooskõlastuste ja lubade saamise järel oli vastustajal võimatu seaduslikult DP-s ette näha võimalust planeeringus ette nähtud funktsioonidega hoonete püstitamiseks, sest tegemist ei ole sadamaehitistega.

56. Kohtu hinnangul on kõige keerulisem küsimus käesoleval juhul seotud ranna ja kalda ehituskeeluala piirangute seostamisega eespoolkirjeldatud vetteehitamise regulatsiooniga. Kohus leiab, et siinkohal tuleb otsuste langetamisel lähtuda eelkõige planeerimisseaduses ja looduskaitseseaduses toodud ehituspiirangute mõttest. Nähtuvalt planeerimisseaduse § 161 lg

3 on seadusandja andnud riiki esindavale Tehnilise Järelevalve Ametile õiguse keelduda loa andmiseks veekogusse ehitist kavandava planeeringu vastuvõtmiseks, kui see on vastuolus avaliku huviga, sealjuures keskkonnakaitse nõuetega (PlanS§ 161 lg 3 p 2). Käesoleval juhul on Tehnilise Järelevalve Amet vastava menetluse läbimise järel loa andnud ja leidnud, et planeeritu on vastavuses avaliku huviga ja ei ole seega vastuolus ka keskkonnakaitse nõuetega. Samuti on keskkonnakaitse nõuetega vastavust käesoleval juhul kinnitatud veeerikasutusloa andmisel ja keskkonnamõjude strateegilisel hindamisel.

57. Kohus nõustub siinkohal kolmanda isiku OÜ Kakumäe Jahisadam väitega, et olukorras, kus kaldaga ühendatud ehitise merre ehitamine (osaliselt mere täitmise ja senise rannajoone muutmisega) on lubatud, oleks ebamõistlik asuda seisukohale, et keelatud on nende ehitiste osaline ulatumine senisele rannaalale, kuna seal kehtivad ranna ja kalda ehituskeeluvööndi piirangud. Kohus nõustub, kolmanda isikuga, et sellisel juhul puudub sellisel keelul ja ehituskeeluvööndil sisuline ja ratsionaalne põhjendus. Lähtuvalt keskkonnakaitseliste küsimuste eelnevast kohustulikust hindamisest on kohtu hinnangul sellisel juhul, kui ehitamine oleks vastuolus keskkonnakaitse huvidega ja muuhulgas ka nende eesmärkidega, mis on sätestatud looduskaitseseaduses rannaja kaldaala ehituskeeluvööndi sätestamisel, välistatud Veeseaduse § 9 lg 10 p 3 ja PlanS § 161 lg 3 p 2 alusel vastavate veeerikasutuslubade ja üldise loa andmine merre ehitamiseks. Kohus leiab, nõustudes kolmanda isikuga, et sellisel juhul oleks eesmärgipäratu Looduskaitseseaduses ettenähtud ehituskeeluvööndi rakendamine nende kavandatavate ehitiste osade suhtes, mis jäävad kaldaribale, kus ehitised saavad kokku senise maismaavööndiga.

58. Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et DP-s ettenähtud ehitiste planeerimine kaldaga püsivalt ühendatud ehitistena merre, ei ole teostatud vastuolus seadusega. Kohus möönab küll, et õiguslik regulatsioon on nende küsimuste lahendamisel lünklik ja osaliselt vastuoluline kalda ja ranna ehituskeeluvööndi ja kaldaga püsivalt ühendatud avalikku veekogusse püstitatud ehitiste kaldale toetuva osa seoste suhtes, kuid leiab, et lähtudes seaduste eesmärgipärasest tõlgendamisest on need vastuolud ületatavad ja keskkonnakaitselised eesmärgid saavutatavad ilma, et ehituskeeluvööndit tuleks automaatselt ja põhjendamatult laiendada sellistele merre ehitatavatele ehitistele, kui need ei ole sadamaehitised. Veelgi ebamõislikum oleks üritada siin rakendada senist ehitusjoonest tulenevat erandit, sest mere püsival täitmisel muutub kaldajoon. Samas leiab kohus, et just mere täitmisega seotud küsimused vajaksid sellest aspektist ja vastavate vee-erikasutuslubade väljastamisega seotud küsimustes (näiteks avalikkuse ja huvitatud-puudutatud isikute kohustuslik kaasamine ning kaebeõigus) seadusandja tasemel täpsemat reguleerimist.

59. Eeltoodule lisaks märgib kohus siinkohal selgitavalt, et kõigi nõutud kooskõlastuste ja lubade saamine ei tähenda veel automaatselt, et kohalik omavalitsus planeerimismenetluse läbiviijana peaks tingimata ehitist lubava planeeringu kehtestama. Planeeringu kehtestamiseks peab see vastama lisaks nendele nõuetele ka muudele planeerimisseadusega ette nähtud nõuetele ning muuhulgas huvitatud ja puudutatud isikute huvide tasakaalustatud arvestamise nõuetele. Isegi juhul, kui eelpoolmainitud ehitamise lubatavuse nõuded on täidetud, peab kohalik omavalitsus planeerimisseaduse mõtte kohaselt keelduma ehitist lubava planeeringu kehtestamisest juhul, kui selleks esinevad muud alused – näiteks kui planeeritav ehitus või sellest tulenvad mõjud kahjustavad lubamatul määral teiste huvitatud isikute seaduse või lepingutega kaitstud huvisid ja/või õigusi.

Vastuolu seadusega keskkonnamõjude strateeglilse hindamise läbiviimisel

60. Kaebajad on olulise rikkumisena, mis toobnende arvates vältimatult kaasa DP kehtetuks tunnistamise, välja toonud asjaolu, et KSH, mis algatati 28.06.2006 Tallinna Linnavalitsuse korraldusega (II, tl 172 ja selle pöördel) viis läbi OÜ Kakumäe Sadam tellimusel OÜ Corson (töö nr 0609 “Tallinnas Kakumäe Jahisadama ja lähiümbruse detailplaneeringu keskkonnamõju strateegiline hindamine” (III, tl 115-221). Vastavalt KeHJS § 34 algatab keskkonnamõju strateegilise hindamise, selle eest vastutab ja sellega seotud kulud kannab strateegilise planeerimisdokumendi koostamise korraldaja. Vastavalt PlanS § 10 lg 5 detailplaneeringu koostamise algatab ja koostamist korraldab kohalik omavalitsus. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et KSH tellis ning selle kulud kandis OÜ Kakumäe Jahisadam, kes on arendustegevusest huvitatud isik.

61. Kaebaja on seisukohal, et KeHJS § 34 lg 1 sätestatut tuleb lugeda sõnaselgeks KSH finantseerimiskohustuse üleandmise keeluks juhtudel, mil planeeringu koostamise korraldajaks on kohalik omavalitsus. Käesoleval juhul on KSH kulud kandnud arendustegevusest otseselt huvitatud isik OÜ Kakumäe Jahisadam, mistõttu ei saa KSH aruandes toodud järeldusi pidada objektiivseks. Kuivõrd KSH koostamisel on oluliselt rikutud KeHJS-s toodud nõudeid, ei saa DP-d, mille lahutamatuks osaks on KSH aruanne (KeHJS §

40 lg 1) pidada seadusega kooskõlas olevaks.

62. Kaebaja selgitab, et käesoleval juhul ei saa rakendada ka HMS § 38, kuna ei ole võimalik väita, et menetlusnormide rikkumine ei võinud mõjutada asja otsustamist, kuivõrd KSH kulud kandis arendustegevusest huvitatud isik, kellel oli otseselt võimalik mõjutada hindamise käiku, sh hindamise tulemuste sisu.

63. Vastustaja ei nõustu kaebajate väitega, et kavandatud tegevuse keskkonnamõjusid ei ole reaalselt hinnatud, kuivõrd keskkonnamõju strateegilise hindamine on seadust rikkudes viidud läbi arendaja tellimusel. Sisuliselt on ka kolmandad isikud samal seisukohal, kui vastustaja. Esmalt märgib vastustaja, et keskkonnamõju hindamise aruande on kooskõlastanud Keskkonnaamet ning heaks kiitnud Keskkonnaministeerium. Seega on vastavat pädevust omavad institutsioonid kinnitanud, et KSH aruanne vastab kõikidele seaduses sätestatud nõuetele. Nende asjaolude üle vaidlust ei ole.

64. Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et õigusnormide rikkumiseks on käesoleval juhul asjaolu, et KSH aruande tellijaks oli OÜ Kakumäe Jahisadam, mitte Tallinn linn. Vastustaja toob välja, et temapoolseks DP koostamise oluliseks nõudeks oli KSH koostamine, mistõttu ei olnud enne KSH aruande valmimist selge, milline on parim alternatiiv ning seega ei olnud ka teada, kas planeeringulahendusega on vajalik muuta üldplaneeringut või mitte. Eeltoodust tulenevalt sõlmiti 2006. aastal detailplaneeringu koostamise õiguse üleandmise leping Tallinna Linnaplaneerimise Ameti ja OÜ Kakumäe Jahisadam vahel. Seega oli KSH aruande koostamise ajal kehtiva ja seadusliku halduslepinguga detailplaneeringu koostamise õigus õiguspäraselt üle antud ning OÜ Kakumäe Jahisadam oli ka tellijaks keskkonnamõju strateegilise hindamise osas. Nimetatud Tallinna Linnaplaneerimise Ameti ja OÜ Kakumäe Jahisadam vahel sõlmitud leping lõpetati enne DP vastuvõtmist põhjusel, et KSH aruandel baseeruv planeeringulahendus on üldplaneeringut muutev.

Vastustaja märgib ka ära, et kaebajate poolt viidatud planeerimisseaduse muudatus, mille kohaselt ei tohi huvitatud isik olla KSH tellija, jõustus 1.07.2009, kuid DP KSH aruande heakskiitmine toimus 2007. aastal ehk ligi poolteist aastat enne vastava sätte jõustumist.

65. Kohus leiab, et hinnates kooskõlas KeHJS § 34 lg 1, PlanS § 10 lg 5, lg 6 lg 61 ja lg 8 ja vaadates nende kehtivust ja sisu konkreetsetel menetlustoimngute sooritamise ajahetkedel, on vastustaja õigesti leidnud, et tal oli KSH tellimise ajal õigus selle koostamine ja ka finantseerimine üle anda OÜ-le Kakumäe Jahisadam. Kohus ei näe siinkohal kaebaja poolt väidetavat õiguserikkumist.

66. Kaebaja on kahtluse alla seadnud ka KHS sisulise külje ning esitanud kohtule SA Säästva Eesti Instituut/Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna keskuse (edaspidi SEI) poolt KSH aruandele antud eksperthinnangu (VI, tl 156-165 pöödel). SEI poolt antud koondhinnangu kohaselt on KSH aruandes toodud informatsioon suures osas rahuldav (hinne 3), kuid teatud teemad on käsitlemata, mis on otsustamise seisukohast olulised. Samuti leiab kaebaja, et KSHs ei ole kajastatud olulisi alternatiive planeeritud tegevusele, mis on viinud kallutatud järeldustele ja arendaja huvide eelistamisele avalikele huvidele. Kaebaja möönab, et KSH aruannet osaliselt täiendatud, kuid leiab sellele vaatamata, et lõppjäreldusena on SEI poolt antud koondhinnangus õigesti leitud, et dokumendis on olulisi vajakajäämisi, mistõttu ei saa KSH aruandes sisalduvat teavet pidada piisavaks otsustamaks, et arendusprojekti KSH aruandes pakutud lahendusvariandid on keskkonnamõju osas parimad ehk väikseima keskkonnamõjuga.. Samuti viitab kaebaja sellele, et KSH aruandes on toodud kavandatud sadama peahoone eskiis ja sadamahoone kirjeldus ning sellele lisatud illustratsioonid erinevad kardinaalselt detailplaneeringus kavandatust (DP seletuskiri lisas 4 – DP 1, Lisa 6).

67. Kaebaja toob välja, et SEI on andnud oma hinnangu OÜ Corson tööle nr 0609 „Tallinna Kakumäe jahisadama ja lähiümbruse detailplaneeringu keskkonnamõju hindamise aruanne“, milline oli avalikul väljapanekul ning esitati avalikuks aruteluks. Vastustaja ning kolmandate isikute poolt on ette heidetud, et SEI poolt koostatud hinnang KSH aruande varasema versiooni kohta ning et KSH aruannet on perioodil 16.07-09.08.2007 (so. alates avaliku väljapaneku toimumisest kuni avaliku arutelu toimumiseni) oluliselt täiendatud. Juhul kui see on nii nagu vastustaja väidab, tulnuks muudetud KSH aruanne esitada uuele avalikule väljapanekule ning viia läbi täiendav avalik arutelu. Ka ei ole DP lahendust pärast avalikustamist sisuliselt muudetud, mistõttu SEI hinnang kavandatud tegevuse keskkonnamõjude strateegilise hindamise aruandele on endiselt adekvaatne.

68. Vastustaja leiab, et ka need kaebaja väited on alusetud, sest KSH raames käsitleti alternatiive kinistute kaupa so DP-ga hõlmatud alal olid alternatiivid nii Lesta tn 10 kinnistule kui ka Lesta tn 11 kinnistule ja samuti sadamaehitiste osas (Lesta 16/18) ning Nooda tee ja kaldakindlustuse osas. Lühikokkuvõte KSH raames käsitletud alternatiividest on toodud DP lisas 2 (DP 1 lk 115-144). Vastustaja peab vajalikuks märkida, et 0-alternatiivi puhul käsitleti olemasolevate tootmishoonete rekonstrueerimist ning tootmistegevuse jätkamist nimetatud hoonetes.

69. Vastustaja leiab ka, et kaebajate poolt esitatud Säästva Eesti Instituut (edaspidi SEI) 23.04.2009 hinnang (edaspidi hinnang) on koostanud õigusbüroo Legalitas AS 23.03.2009 tellimuse alusel. Vastavalt hinnangu tööülesande kirjeldusele on hinnangu objektiks Kakumäe jahisadama ja lähiümbruse detailplaneeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise aruanne, mille koostajaks on OÜ Corson, koostamise ajaks on 2007 ja mis koosneb 271 lk-st ja 23 lisast. Vastustaja märgib, et hinnangu puhul tuleb esmalt tuua välja asjaolu, et SEI poolt hinnangu aluseks võetud KSH aruanne vastab oma koosseisult vahemikus 16. juuli 2007 kuni

8. august 2007 avalikustamisel olnud Tallinnas Kakumäe jahisadama ja lähiümbruse detailplaneeringu KSH aruandele (271 lk+23 lisa), millele võis ettepanekuid ja vastuväited esitada kirjalikult kuni 15. augustini 2007. Keskkonnaministeerium kiitis 6.11.2007 kirjaga nr 13-3-1/46539-2 (DP 5 Lisa 40) heaks Kakumäe jahisadama ja lähiümbruse detailplaneeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise aruande (edaspidi heakskiidetud KSH aruanne), mida oli avalikustamise järel täiendatud. Heakskiidetud aruandes on 267 lk ja kokku 41 lisa. Heakskiidetud aruannet on võrreldes avalikustamisel olnud KSH aruandega täiendatud. Seega on SEI käsitlenud KSH aruannet sellise sisu ja komplekssusega nagu see oli avalikustamisel 2007 suvel, mitte Keskkonnaministri poolt 6.11.2007 heakskiidetud KSH aruannet.

70. Teise olulise asjaoluna toob vastustaja välja, et SEI hinnangu metoodika puhul on tegemist tavapärase keskkonnamõju strateegilise hindamise järelevalve metoodikaga, mis kuulub kohustuslikule rakendamisele enne keskkonnamõju strateegilise hindamise aruande heakskiitmist. Seega on sama metoodikat kasutatud Keskkonnaministeeriumi poolt, kui Keskkonnaministeerium on selgitanud välja, kas OÜ Corson poolt koostatud Kakumäe jahisadama ja lähiümbruse detailplaneeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise aruanne vastab kõikidele nõuetele. Veelgi enam, Keskkonnaministeerium on oma 6. novembri 2007 kirjas nr 13-3-1/46539-2 toonud välja keskkonnamõju strateegilise hindamise aruande nõuetele vastavuse ja teinud ka ettepanekud täiendada aruande peatükki 5.14.5.1 vastavalt kirja punktis 4.2 toodud märkustele ning teinud konkreetsed ettepanekud fikseerida detailplaneeringus selle elluviimisel rakendatavad meetmed. Heakskiidetud aruannet on vastavalt ka täiendatud. Seega on Keskkonnaministeerium Kakumäe jahisadama ja lähiümbruse detailplaneeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise aruande puhul kontrollinud aruande vastavust kõikidele nõuetele, sh teostanud kontrolli järelevalve metoodikat kasutades ehk analüüsides aruannet sama metoodika kohaselt nagu SEI oma eksperthinnangus on kasutanud. Kontrollimise tulemusena on Keskkonnaministeerium jõudnud järelevalve teostajana seisukohale, et heakskiidetud KSH aruanne vastab kõikidele nõuetele.

71. Kohus, tutvunud nii KSH kui SEI poolt koostatud dokumentidega, leiab et tal puudub alus tunnistada DP kaebaja poolt toodud KSH sisuga seotud väidetavate probleemidega õigusvastaseks. Kohus märgib kõigepealt, et alusetud on kaebaja etteheited, et KSH aruandes kajastatud hoonete eskiis erineb detailplaneeringus toodust. Kohus märgib, et KSH teostatakse ühel planeeringumenetluse esimesel etapil, millele järgneb planeeringu lõplik ettevalmistamine vastuvõtmiseks, vastuvõtmine, avalikud arutelud ja planeeringu lõplik vormistamine ning kehtestamine. On loomulik, et selle menetluse käigus muudetakse osaliselt tulenevalt planeerimismenetluse osaliste seisukohtadest muuhulgas planeeringus kavandatavate hoonete välisilmet, asetust jne. Kohus on seisukohal, et olemuslikult ja mahtude osas ei ole kavandatavat sadamakeskuse hoonet nii oluliselt muudetud, et võiks rääkida vajadusest korraldada uus KSH.

72. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et KSH aruande heakskiitmine Keskkonnaministeeriumi poolt tähendab, et seda on põhjalikult kontrollitud ja see vastab kõikidele seaduses esitatud nõuetele. Samuti on KSHd täiendatud vastavalt Keskkonnaministeeriumi ettepanekutele.

73. Seoses võimalike alternatiividega märgib kohus, et vastustaja juhib õigustatult tähelepanu asjaolu, et KSH programm on samuti asjakohaste riigiorganite poolt heaks kiidetud. Kohus on seisukohal, et alternatiivide valik saab lähtuda KSH puhul eelkõige menetletava detailplaneeringu sisust, mille põhiparameetrid määrab ära arendaja. Kohus nõustub kaebajaga selles, et põhimõtteliselt pole kaalutud kaebaja poolt väljapakutud alternatiivi vanade sadamaehitiste kasutamiseks planeeringus. Samas leiab kohus, et selle alternatiivi väljajätmine ei muuda KSH järeldusi väljapakutud alternatiivide põhimõttelise teostatavuse ja keskkonnamõjude osas. Käesoleval juhul võib ka kohtu arvates õigustatuks pidada KSH põhimõttelist väidet, et arendaja poolt välja pakutud idee sadamakaide viimisest mere poole ja sadamaehitise-kaubanduskeskuse ja muude rajatiste paigutamisest täidetavale merepõhjale uute kaide ja kalda vahel, on looduskaitselisest seisukohast tulenevalt ainult ühekordsest vajadusest merepõhja süvendada, õigustatud. Seda kinnitavad ka KSH raames läbiviidud uuringud. Lisaks on selline kaide ja sadamahoone-kaubanduskeskuse paigutus kooskõlas ka veidi eemale planeeritava rannakaitserajatisega. Kohus leiab, et KSH ülesandeks ei ole välja selgitada DP puudutatud isikute ja neid avalikke huvisid, mille väljaselgitamiseks, tasakaalustamiseks ja kaitseks on ette nähtud muud planeerimismenetluse etapid ja tegevused. Juhul, kui need huvid kaaluvad üles KSHga väljapakutud lahenduse, saab kohalik omavalitsus planeeringu üle lõppotsustajana jätta selle kehtestamata.

74. Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et kaebaja väited KSH puudulikkusest ja seetõttu ka planeeringu ebaseaduslikkusest ei ole veenvad ning kohtumenetluses kinnitust leidnud ega anna alust kehtestatud DP tühistamiseks.

Kaalutlusõiguse teostamine

75. Kaebajate üks põhiline sisuline vastuväide planeeringule seisneb selles, et vastustaja ei ole planeeringumenetluses teostanud oma kaalutlusõigust vastavuses seadusega ja on jätnud sisuliselt kaalumata mitmed planeeringuga seotud olulised küsimused ning on põhjendamatult eelistanud erahuvi avalikule huvile. Kaebaja leiab diskretsioonivigu mitmetes DP menetluse ja sisuga seotud küsimustes. Vastustaja vaidleb kõigile kaebaja vastavatele väidetel vastu ja tema seisukohti jagavad põhimõtteliselt ka kolmandad isikud. Kohus käsitleb järgnevalt ükshaaval kaebaja poolt välja toodud küsitavusi vastustaja poolt kaalutlusõiguse teostamisel.

76. Deptailplaneeringualaga seotud diskretsioonivead

Kõigepealt leiab kaebaja, et põhjendamatu oli detailplaneeringu alalt Lesta tn 7 krundi välja jätmine, kuna sellel asub tänase seisuga olulisim hoonestus sadamaalal ja selle omanike ring on kattuv MTÜ Kakumäe Jahisadam omaga. Kohtuistungil ei vaielnud kolmas isik MTÜ Kakumäe Jahisadam vastu asjaolule, et käesoleva vaidluse toimumise hetkeks on ta omandanud Lesta 7 asuva kinnistu.

77. Kohus märgib, et detailplaneeringu algatamise küsimuse otsustamisel oli Lesta tn 7 krunt arvatud detailplaneeringualasse. Vastustaja leiab seoses Lesta tn 7 väljajätmisega detailplaneeringualast, et kaebajate väited, et see põhjustab olukorra, kus DP on õigusvastane, on ainetud ega tugine ühelegi seaduse sättele, vastupidi - planeeritava ala määramine on täielikult vastustaja õigus ja seega on vastustaja ka antud juhul teinud otsuse vastavalt seaduses fikseeritule.

78. Teiseks on leiab vastustaja, et kaebajate faktiväited väärad ja kaebajate poolt näidatud eesmärki, et sadamahoone ehitataks Lesta tn 7 kinnistule, ei oleks võimalik täita. Vastupidiselt kaebajate väitele Lesta tn 7 kinnistul sadamahoonestust ei ole ega ole olnud, vaid tegemist on ka ajalooliselt tööstusmaaga (seal toimus Kirovi kalurikolhoosi kalatootmine). Seda asjaolu ei ole keegi vaidlustanud.

79. Kolmandaks leiab vastustaja, et nimetatud maa-ala on kehtiva üldplaneeringu kohaselt väikeelamumaa ja seega sellele kinnistule uue hoonestuse kavandamisel tuleb lähtuda väikeelamumaa funktsioonist ning üldplaneeringut muutmata ei oleks võimalik sadamahoonet sellele kinnistule kavandada. Seega ei ole kaebajate poolt esitatud väited, et sadamahoonestus on Lesta tn 7 kinnistul olnud või et seda saaks sinna ehitada üldplaneeringut muutmata, tõesed. Vastustaja rõhutab, et sadamarajatiste paiknemine on valitud looduskaitselistest kriteeriumidest tulenevalt ja seega sadamarajatiste asukoht oleks ka Lesta tn 7 kinnistu planeeringualas olemise korral samane. Lisaks tooks sadamahoone nihutamine Lesta 7 krundile tulenevalt Nooda tee asukohast ja funktsioonidest kaasa takistused sadama tervikuna toimimiseks, rekreatsioonivõimaluste vähenemise, ning selle hoonestus paikneks olemasolevatele elamutele (Selise tn 26 ja Selise tn 2) ning piirkonna planeeringutega kavandatud elamutele (Lesta tn 5, 5a kinnistud ja Selise tn 1 ja 29 elamud) tunduvalt lähemal kui hetkel kehtestatud DP kohases lahenduses. Samuti tuleks sel juhul lõpetada AS-i Spratfilli, kes on Kakumäe poolsaare üks olulisemaid tööandjaid, tegevus sundvõõranda Lesta

7 kinnistu. Kohus märgib, et viimane tegevus oli ilmselt vajalik DP menetluses vastava otsuse tegemise ajal (Lesta 7 väljajätmine planeeringualast). Asjaolu, et tänaseks olukord on muutunud ja arendaja on sisuliselt kinnistu omandanud, ei muuda neid kaalutlusi õigusvastaseks.

Vastustaja märgib ka seda, et igasugune võimalik tulevane Lesta tn 7 hoonestamine ei oma puutumust käesoleva vaidlusega ja seega on kaebajate poolt esitatud vastavad väited ainetud.

80. Kohus leiab, et vastustaja toodud põhjendused ja kaalutlused on arusaadavad ja neid tuleb kindlasti käsitleda vastava otsuse tegemise aja seisuga.

Kohus nõustub kaebajatega selles, et tegemist on kaheldamatult sadamaala või õigeini väljaarendatava piirkonnakeskuse seisukohalt olulise kinnistuga. Kohus leiab põhimõtteliselt, et perpektiivis ei ole tänaste tootmishoonete ja suure puhkekeskuse kõrvutiasumine just eriti loogiline olukord. Samuti ei sobi tänane tootmismaa ja seal asuv ettevõte arendatavasse piirkonnakeskusse. Kohus nõustub kaebajatega, et nende alade koosmõju käsitlemine ala sihtotstarbe muutmisel ja uute ehitusõiguste andmisel oli vastustaja planeerimisseaduse (§ 2 lg

1 tulenevate eesmärkide järgimine) tulenev kohustus. Samas ei välista vastuvõetud otsus vastava krundi suhtes tulevikus sihtotstarbe muutmist ja uue detailplaneeringu koostamist. Arvestades asjaolu, et arendaja on krundi sisuliselt otsuse tegemise ajaks omandanud ja on ilmselt huvitatud seal kalatootmise tootmise lõpetamisest ning uue arendatavale keskusele sobivama sihtotstarbe ja kastuse leidmisest, ei näe kohus põhjust lugeda Lesta 7 väljajätmist DP alast kaalutlusveaks.

81. Teiseks leitakse kaebuses, et sisuliselt on põhjendamata vastuvõetud detailplaneeringu osaline kehtestamine ja nähtuvalt Tallinna abilinnapea Taavi Aasa 15.10.2009 kirjast Harju maavanemale detailplaneeringu üle järelevalve teostamiseks on detailplaneeringu osalise kehtestamise põhjuseks sellele esitatud arvukad vastuväited ja ettepanekud, mida vaatamata

Tallinna Linnaplaneerimise Ameti ning projekteerija vastustele tagasi võetud ei ole. Samuti leiab kaebaja, et tegelikult oli selle ala väljajätmise põhujuseks kehtestatud detailplaneeringust asjaolu, et ranna ja kalda ehituskeeluala vähendamiseks ei saadud luba Keskkonnaametilt.

82. Kohus leiab, et ka see kaebajate väide on ainult osaliselt põhjendatud. Kohus nõustub kaebajaga, et DP-s esitatud põhjendustest ala väljajätmiseks kehtestatavast DP-st võib aru saada nagu puudutanuks esitatud arvukad vastuväited ja ettepanekud ainult detailplaneeringualast väljajäetud osa ja vastuvõetud osa suhtes seda probleemi ei esine. Kohus on siiski seisukohal, et selline järeldus oleks õige ainult asjaolude pealiskaudsel käsitlemisel, sest kaebaja ei arvesta oma seisukoha esitamisel asjaoluga, et maavanema järelevalvemenetluseks peab kohalik omavalitsus esitama detailplaneeringu koos kõigi esitatud vastuväidetega, mida arvestatud ei ole. Seega ei saanud selline põhjendus olla maavanemat järelevalvemenetluses segadusse viiv. Järelikult ei ole kaebaja väited sel alusel tehtud kaalutlusveast või vastustaja pahatahtlikus käitumisest tõsiselt arvestatavad.

83. Kohus leiab ka, et sisuliselt on veenvad ka muud vastustaja poolt esitatud argumendid, millest kohus loeb olulisemaks Riigikohtu seisukohale, et juhul, kui planeeritav ala koosneb erinevatest omavahel funktsionaalselt erinevaid eesmärke kandvatest aladest, siis on võimalik käsitleda planeeringut kehtestada osaliselt ja faktilisele seisule tuginevat seisukohta. Arvestades asjaolu, et DP puhul on käsitletud kolme ala - tootmisaladele kavandatud kortermajad, merre ehitatavate sadamakaidega seotud sadamaehitised ja kaldakindlustus koos Nooda teega, mis ei ole seotud tervikuna DP-ga hõlmamata alaga, on rahuldatud Riigikohtu poolt väljendatud erinevate funktsioonidega ala olemasolu nõue. Kuna DP-ga hõlmatud alal paiknevale pankrannikule avaldab erosioon kiireloomulist mõju ning vette ehitatavate sadamaehitiste ja kaldakindlustuse ja Nooda tee ehitamine on keskkonnakaitseliselt omavahel seotud (sadamaehitiste ehitamisel kaasatav materjal on ühtlasi kaldakindlustuse ja Nooda tee täitematerjal, samuti on täitematerjaliks Lesta 11 ja 10 hoonestuse parkimisaladest saadav pinnas), siis leidis vastustaja, et on otstarbekas eraldada DP-ga hõlmatud ala kogu planeeritavast alast. Kohus leiab, et toodud seisukoht on mõistlik, arusaadav ja ei ole vastuolus ka avalikkuse huviga. Lisaks märgib kohus, et DP kehtestamisel osaliselt väljajäetud ala suhtes ehitusõiguse realiseerimiseks tuleb ikkagi läbi viia detailplaneeringumenetlus. Selles menetluses saab ilmselt osaliselt juba arvestada mitmete asjaoludega (tegelik uuest sadamahoonest-kaubanduskeskusest põhjustatud liikluskoormus, müra, privaatsusriive jne) ning oletuste asemel faktidele tuginedes palju täpsemalt tasakaalustada arendaja ja kogukonna huvisid vähendades vajadusel põhjendatult esialgu kavandatud ehitusmahte.

84. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vastustaja ei ole teinud kaalutlusviga detailplaneeringu osaliselt kehtestamisel.

Muud diskretsioonivead

85. Kaebajad leiavad, et lisaks eelpooltoodud detailplaneeringuala määratlemisega seotud diskretsioonivigadele on vastustaja rikkunud oma kohustust kaaluda kõiki detailplaneeringuga seotud olulisi asjaolusid ning teinud menetluse käigus mitu täiendavat olulist kaalutlusviga.

86. Kõigepealt on kaebajate arvates vastustaja vääralt asunud seisukohale, et tegemist on kiirelt areneva sadama-alaga. Kaebajad on seisukohal, et detailplaneeringuala puhul ei ole tegu kiirelt muutuva sadamaalaga. Pigem on tegu unarusse jäetud sadamaga, mis on sisuliselt sadamana kasutuskõlbmatuks muutunud (akvatoorium täitunud liivaga ja sadamakaid lagunemas). Igasugune väidetav sadama-ala „kiire areng“ tuleneb käesoleval juhul sisuliselt ainult vaidlustatud detailplaneeringust selle realiseerimisel.

Kohus sellise seisukohaga ei nõustu. Detailplaneeringuala on küll piiratud ja hetkel räämas, kuid kohtu hinnangul tuleb siinkohal pidada silmas veidi laiemat ala. Kakumäe vastav piirkond on teinud viimase 20 aastaga läbi märkimisväärse arengu ja arendamisele kuuluv sadamaala on ka Tallinna üldplaneeringus ette nähtud sadamaalana. On selge, et ilma detailplaneeringu kehtestamiseta seal kitsas mõttes sadamaala kiire areng toimuda ei saa. Samas ongi kehtestatud planeering suunatud just sellele, et aidata kitsas mõttes sadamaala järele piirkonna üldisele arengule ja toetada seda. Kohus nõustub kaebajaga ainult selles, et vastav sõnastus DP seletuskirjas ei ole kõige õnnestunum, kuid selle mõte on siiskim DP materjalidega piisavalt hoolika tutvumise järel arusaadav.

87. Teiseks märgivad kaebajad õigustatult, et paratamatult mõjutab kavandatava kogukonnakeskuse tegevust lähedalasuv ja enamiku Kakumäe elanike võimalikule koduteele jääv Rocca al Mare kaubandusja ärikeskus ning muud selle ümbruses asuvad teenidnusasutused, mistõttu kavandatavasse asukohta dubleeriva nn. kogukonnakeskuse loomine ei ole õigustatud. Kohus nõustub siinkohal kaebajatega ainult osaliselt. On selge, et Rocca-al Mare keskus ühe Eesti suurima ärikeskusena ja selle lähiümbruskonnas asuvad teenidnus-, tervishoiu-, kultuurija spordiasutused pakuvad tänasel hetkel selle piirkonna elanikele rikkalikku valikut mitmesuguseid teenuseid. Samas ei tähenda see, et kohalik omavalitsus ei peaks võimaldama teistel teenusepakkujatel välja arendada oma ärija teenusekeskusi. Selline lähenemine tähendaks õigusvastast ettevõtlusvabaduse piiramist. Samuti ei saa eitada, et täiendavad rekreatsioonivõimalused elukoha vahetus läheduses tõstavad piirkonna elukvaliteeti. Kohus loeb siinkohas põhjendatud avalikuks huviks ka piirkonna paremat avamist merele ja rannaala korrastamist, mis loob kvalitatiivselt uue olukorra ja millist „teenust“ Rocca al Mare ärikeskuses ei ole võimalik tulenevalt selle asukohast pakkuda. Vastustaja on oma vastuses kaebusele ja DP seletuskirjas need põhjused ka eraldi välja toonud. Seetõttu ei leia kohus, et kogukonnakeskuse arendamine planeeringualal kujutaks endast arvestatavat kaalutlusviga tulenevalt lähedalasuvast teisest ärikeskusest.

88. Kolmandaks leiavad kaebajad, et vastustaja on jätnud loodava kogukonnakeskuse asukohavaliku korralikult põhjendamata. Kaebaja hinnangul ei ole vastustaja kogukonnakeskuse asukoha valikut mitte millegi sisulisega põhjendanud ega kaalunud selle ruumilise paiknemise alternatiivseid võimalusi, kuigi haldusmenetluse käigus on võimalikke alternatiive esitatud.

Kohus selle kaebaja sesiukohaga ei nõustu. Vastustaja on arusaadavalt selgitanud, miks on valitud kogukjonnakeskuse arendamiseks just DPs ettenähtud asukoht. Vastustaja on selgitanud, et nimetatud piirkonnas ja sadamas on ajalooliselt asunud kogukonnakeskus, mida nüüd soovitakse taastada arvestades Kakumäel toimunud arenguid ja muudatusi piirkonna elanike vanuselises ja sotsiaalses struktuuris. Samuti on vastustaja selgitanud, et mõistlik on ühendada kogukonakeskuse arendamine külalissadama väljaehitamisega ning saavutada arendaja kaasamisega infrastruktuuri ja rannakaitseehitiste väljaehitamisse avalike vahendite kokkuhoid. Lisaks sellele on vastustaja selgitanud, et varasemalt alternatiivse asukoha suhtes ei ole saavutatud kokkulepet riigiga maade eraldamiseks. Kohus nendib veel täiendavalt, et tegelikult ei ole ka kaebajad ise välja pakkunud tõsiseltvõetavat alternatiivi. Kohus on seisukohal, et senisest tihedama asustusega kogukonnakeskuse väljaarendamine põhiliselt üksikelamute piirkonnas toob ilmselt paratamatult kaasa teatud muudatusi selle lähipiirkonna elanike igapäevaeellu ja vastuseisu sellele, kuid kohus leiab, et vastustaja viitab õieti asjaolule, et kohalik omavalitsus peab arvestama ka laiemate huvidega, kui suhteliselt kitsa piirkonna elanmike huvid. Samas kohus möönab, et vastustaja oleks pidanud juba planeerimismenetluse alustamisel oluliselt aktiivsemalt selgitama Kakumäe elanike hulgas kavandatut ja kogukonnakeskuse asukohavalikut. Sellele vaatamata on kohus seisukohal, et kogukonnakeskuse väljaarendamise asukoha valikul ei ole kaebaja teinud sellist kaalutlusviga, mis põhjustaks DP kehtetuks tunnistamise.

89. Neljandaks leiavad kaebajad, et kogu haldusmenetluse käigus on kohalik kogukond ja ka nad ise esitanud vastuväiteid sadamahoone-ärikeskuse kavandatavatele mahtudele. Nende suurus ei ole kaebajate arvates mitte millegagi põhjendatav. Lisaks kõrvalasuvale Rocca al Mare keskusele tõid kaebajad kohtuistungil välja, et teistes Eesti linnades asuvate väikesadamate puhul on sadamaehituste pindala kavandatavast oluliselt väiksem ja ka arendaja ise on sisuliselt nõustunud, et seaduses ettenähtud sadamateenuseid osutatakse maksimaalselt 6000 m2. Kaebajad leiavad seetõttu, et sisuliselt ei ole tegemist mitte sadamahoonete, vaid piirkonda mahtude poolest mittesobiva kaubandus-ja ärikeskuse rajamisega, sest vastavad funktsioonid hõlmavad kavandatava hoone mahust umbes ¾ (6000/23700). Kohus märgib siinkohal, et ka maavanem palus oma kooskõlastuses detailplaneeringule selles kavandatud sadamahoone-kaubanduskeskuse mahtude vähendamist eraldi kaaluda.

90. Lisaks menetluse käigus esitatud dokumentidele käsitlesid vastustaja ja kolmandad isikud kohtuistungitel põhjalikult ka arenduse kavandatud mahtude teemat ja väitsid, et väiksemate mahtude puhul muutuks kavandatud arendus kõigis oma põhiosades, millest suur osa on suunatud avalikkusele, majanduslikult teostamatuks. Vastustaja ja kolmandad isikud on oma vastuses kaebusele välja toonud, et detailplaneeringu menetlus oli ebatavaliselt pikka ja sellesse kaasati aktiivselt kõik vähegi nhuvi näidanud isikud. Detailplaneeringu lahenduse tutvustamiseks korraldati 14 avalikku arutelu ja paljusid nende käigus avaldatud mõtteid toetati. Kolmandad isikus rõhutavad, et tulenevalt koosolekutel tehtud ettepanekutest on eraomandis olev maa suures ulatuses avatud rannale, kavandatud on mitmeid avalikus kasutuses olevaid lahendusi ja kogu arenduse, kaasa arvatud infrastruktuuri ja avalikult kasutatavate alade ning kavandatud erineva otstarbega taimestiku istutamise finantseerimine on arendaja ülesanne. Lisaks on detailplaneeringu realiseerimise jagamisega etappideks ja infrastruktuuri esimeses järjekorras valmisehitamise nõudega tagatud avalike huvide realiseerimine ka tegelikkuses.

90. Kohus leiab, et sellises olukorras ja sellises mahus avalike ülesannete enda kanda võtmine arendaja poolt on oluline asjaolu, mida tuleb arvestada lubatud ehitusmahtude määramisel. Vastustaja on lisaks selgitanud, et käesoleval hetkel puuduvad tal piisavad ressursid kõigi mainitud ja vajalike avalikes huvides toimuvate arendusttööde tegemiseks, mis näiteks osade elamute puhul tähendab sattumist ärauhtumisohtu pealetungiva mere poolt.

Kohus leiab, et nimetatud kaalutlused ei ole seadusega keelatud nagu ei ole kelatud ka avaliku võimu ja erasektori koostöö avalike huvide realiseerimisel. Käesoleval juhul on kohtu hinnangul tegu planeeringulahenduse otstarbekuse küsimuses langetatud otsusega ja kohtul puudub tulenevalt seadusest ja kohtupraktikast õigus ja võimalus sellesse küsimusse sekkuda. Kuna materiaalsed kaalutlused on paratamatult igasuguse ehitustegevuse puhul olulised ja põhjendatud kaalutlused, ei saa nende arvestamist pidada ka kaalutlusveaks.

Kohus leiab ka, et eelnevast tulenevalt on kaebajate seisukoht, et tegemist on arendajast eraisiku ärihuvide põhjendamatu eelistamisega avalikele huvidele, ebaõige ja ei saa olla aluseks DP kehtetuks tunnistamisele.

91. Kohus möönab, et suur hulk Kakumäe piirkonna elanikke on olnud planeeringu menetlemise käigus vastu planeeringuga kavandatule. Samas tekkis kohtul kohtumenetluse käigus veendumus, et see vastuseis ei ole oma kõigis aspektides lõpuni läbimõeldud ja ratsionaalne. Kohus mainib siinkohal lisaks ära, et ka Eiffeli torni püstitamisele Pariisi kesklinna oli kohalik elanikkond omal ajal selgelt vastu, kuid tänaseks on sellest vaieldamatult saanud üks linna armastatumaid sümboleid. Seetõttu ei ole kohtu arvates ka arendajate ja vastustaja poolt väljakäidud mõte, et kavandatav arendus võib olla üheks tulevaseks Tallinna meremärgiks ühe kaalutlusena lubamatu.

92. Kõigest eelpooltoodud tulenevalt leiab, kohus et vastustaja ei ole teinud menetluse käigus olulisi kaalutlusvigu või jätnud oma kaalutlusi põhjendamata. Seega puudub alus ka sellel põhjusel detailplaneeringu kehtetuks tunnistamiseks ja kaebuse rahuldamiseks.

93. Arvestades käesoleva kohtuasja mahtu ja esitatud väidete ja argumentide paljusust leaib kohus, et käesolevas kohtuotsuse käsitletud seisukohad ja argumendid olid kõige olulisemad ja omasid otsustavat tähtsust asja lahendamiseks. Ülejäänud esitatud argumentidest ja väidetest sisuliselt toetasid käsitletud seisukohti omamata kohtu arvates otsustavat tähendust asja lahendamisel. Seetõttu ei ole nende kõigi eraldi käsitlemine käesolevas kohtuotsuses põhjendatud ja muudaks kohtu põhiargumentidest arusaamise oluliselt raskendatuks. Nende arvestamine või mittearvestamine kohtu poolt ei muudaks kohtuotsust. Menetlusosalistele jääb loomulikult õigus kasutada neid võimalikus appellatsioonja kassatsioonimenetluses.

94. Kõike eeltoodut arvesse võttes jätab kohus kaebuse rahuldamata.

95. Esialgse õiguskaitse küsimuse otsustamine

Kohus peab vastavalt HKMS § 253 lg 3 tühistama kohtuotsusega, kui ta jätab kaebuse rahuldamata esialgse õiguskaitse abinõu. Nimetatud kohtuotsuses sisalduv otsus jõustub, juhul kui kohus ei määra teisiti tulenevalt HKMS § 249 lg-st 4 koos kohtuotsusega. Käesoleval juhul tühistab kohus kohtuotsusega rakendatud esialgse õiguskaitse, kuid peab õigustatuks, et esialgse õiguskaitse rakendamine kehtib kuni kohtuotsuse jõustumiseni. See tähendab, et võimaliku appelatsioonkaebuse esitamisel tuleb selle esitajal vastava soovi korral ringkkonnakohtule esitada ka esialgse õiguskaitse muutmise või kohese tühistamise taotlus.

96. Menetluskulude hüvitamine HKMS § 108 lg 1 näeb ette, et menetluskulud kannab pool kelle kahjuks otsus tehti. Käesolevas liidetud asjas tegi kohus otsuse kaebajate kahjuks. Seega tuleb tal hüvitada vastustaja ja HKMS § 108 lg 8 alusel ka vastustaja poolel esinenud kolmandate isikute kasuks.

97. Vastustaja menetluskulude väljamõistmist kaebajalt ei nõudnud ja vastustaja menetluskulud jäävad tema enda kanda.

98. Vastustaja poolel menetluses osalenud kolmandad isikud OÜ Kakumäe Jahisadam ja MTÜ Jahisadam esitasid kohtule menetluskulude väljamõistmise taotluse kaebajatelt järgnevalt.

99. OÜ Kakumäe Jahisadam taotleb kaebajatelt menetluskulude (arvestades esindamist kohtuistungil) väljamõistmist kokku summas 21 264,90 eurot, millest kohtuistungil esindamisega seotud kulud olid 1555,20 eurot.(VII tl 51-74 ja 164-166). MTÜ Jahisadam taotleb kaebajatelt menetluskulude väljamõistmist summas 25313, 57 (VII tl 75-94) ja asja arutelu lõpetanud kohtuistungil esindamise tasu on 1749 eurot (VII tl 175-177), mis kokku teeb 27062,57 eurot. Kõik eespoolmainitud summad sisaldavad käibemaksu.

100. Kohtukulude väljamõistmisel peab kohus veenduma, et need on kantud, hindama nende põhjendatust ning vastavalt HKMS § 108 lg 11 võib kohus jätta täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik.

101. Kohus leiab, et talle esitatud dokumentidest nähtub kõigepealt, et kolmandate isikute poolt deklareeritud menetluskulud on kantud.

102. Kulude põhjendatuse koha pealt leiab kohus, et põhjendatud ja realistlik on kohtus pikaajaliselt vastustajat esindanud Raul Keba kohtuistungil käesoleva asja ajamiseks vajalike kulude suuruse kohta esitatud hinnang, mille järgi oleks käesolevas asjas põhjendatud kohtukuludeks arvestades selle asja keerukust ja mahtu 30.000-40.000 krooni. (VIII tl 8). Vastustaja seisukohaga kaebaja menetlusekulude võimalikust suurusest on samas nõustunud ka kolmanda isiku OÜ Kakumäe Jahisadam esindaja (VIII tl 8).

103. Kaebaja esindajad leidsid kohtuistungil omakorda, et kolmandate isikute menetluskulud on ebamõistlikult suured ja põhjendamatud. Lisaks tõid nad välja asjaolud, et kolmandad isikud on omavahel seotud, osalenud varasemas planeeringumenetluses ja tunnevad seetõttu materjale, et kahe advokaadiga esindamine pole põhjendatud ning et kolmandate isikute seisukohad kattuvad suurel määral. Lisaks tõi kaebajate esindaja välja, et üllatav on asjaolu, et kolmandate isikute kulud on oluliselt suuremad kui kaebajatel, kelle esindajad pidid kogu dokumentatsiooni läbi vaatama esmakordselt. (VIII tl 8)

104. Kohus leiab, et tulenevalt eelpoolmainitud vastustaja, aga ka OÜ Kakumäe Jahisadam esindaja seisukohast kaebaja menetluskulude osas, kolmandate isikute kohtule esitatud taotlustest menetluskulude hüvitamiseks ning lähtudes kaebaja esindamisega paratamatult enamasti kaasnevat suuremast menetluskoormusest ning kaebajate esindajate väljatoodud seisukohtadest saab kohus lugeda kummagi kolmanda isikute põhjendatud menetluskuludeks 5000 eurot, mis tuleb kõigi kaebajate vahel jaotada proportsionaalselt.

105. Kohus leiab, et kaebajatelt väljamõistetavate menetluskulude vähendamine on õigustatud ka asjaoluga, et menetluskulude nõutud ulatuses väljamõistmine oleks kaebajate suhtes ka ebaõiglane ning ebamõistlik tulenevalt halduskohtule ligipääsu tagamise vajadusest. Käesoleva vaidluse esemeks olnud planeerimisemenetlusega seotud asjaolud ja õiguslikud küsimused omavad ülimalt suurt tähtsust kohtupraktika väljakujundamisel ja erinevate keskkonnakaitseliste õigusaktide tõlgendamisel. Samuti aitavad selged õiguslikud seisukohad vältida tulevikus põhjendamatuid vaidlusi seaduse rakendamisel. Kohtu hinnangul oleks just ebamõistlik ja põhjendamatu takistada kogukonnaliikmetel oma planeerimisalaste õiguste kaitsmist kohtumenetluses liiga suurte menetluskulude väljamõistmise tavapraktikaks muutmise teel. Sellisel juhul oleks väga tõenäoline, et kohtusse ei esitataks ka ilmselgelt põhjendatud kaebusi ja inimeste õigused jäävad nende rikkumise korral kaitseta. realiseerimata.

Daimar Liiv Kohtunik