3-12-318/9 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

Kohus

Kohtunik

Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Menetlusvorm

Menetlusosalised RESOLUTSIOON Edasikaebamise kord: Koh Ringkonnakohtule 30 päeva jo

ASJAOLUD JA MENETLU

1. Viru Vangla 18.10.2011 kä majandusosakonda majandust kuni 20.01.2012. 21.10.2011 Kalev Annama andis kaebaj põhjendades seletuskirjas (t.l koostas inspektor-kontaktisik kohta koostas kaebaja 16. käskkirjaga nr 6-3/2101-D (t.l VangS) § 67 p-s 1 sätestatud kartserisse paigutamine ning p 32, 41 ja 46 ning osaliselt § 4 kehtetuks tunnistamiseks (t.lk (t.lk.31) rahuldamata, leides et 11.02.2012 esitas A.T Tartu H käskkirja nr 6-3/2101-D tühist

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Tartu Halduskohus

Mare Krull

29. august 2012. a, Jõhvi koh

3-12-318 A.T`e kaebus Viru Va käskkirja nr 6-3/2101-D tühi

kirjalik menetlus kaebuse esitaja A.T, vastustaja Viru Vangla jätta kaebus täies ulatuses ra htuotsuse peale on õigus esitada apellat ooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemis USOSALISTE SEISUKOHAD äskkirjaga nr 6-2/1313-T (t.lk.51) määrati A töödele abitööliseks sektori E7 koristajana 1 tutvustati kaebajale nimetatud käskkirja ale korralduse asuda tööle, millele alluma lk.40) tööst keeldumist ohuga oma julgeo k Tiia Tiivas distsiplinaarmenetluse protoko 11.2011 vastulause (t.lk.32-35). Viru V lk.36-37) määrati kinnipeetav A.Tle vangistu d nõuete rikkumise eest distsiplinaarkaristu piirati karistuse kandmise ajal täielikult Van 8 kohaldamist. 12.12.2011 esitas A.T vaide n k.41-42), mille Viru Vangla jättis 12.01.2 t kartserikaristuse määramine on õigustatud j Halduskohtu Jõhvi kohtumajale kaebuse Viru tamiseks.

htumaja angla 18.11.2011 stamiseks ahuldamata tsioonkaebus Tartu sest arvates. A.T tööle finantsja a alates 21.10.2011 ning vanemvalvur ast kaebaja keeldus olekule. 15.11.2011 olli (t.lk.38), mille Vangla 18.11.2011 usseaduse (edaspidi useks 10 ööpäevaks ngS §-de 22, 30-31, nimetatud käskkirja 2012 vaideotsusega ja proportsionaalne. Vangla 18.11.2011

2 KAEBUSE PÕHJENDUSED

2. Kaebaja palub kohtul tühistada Viru Vangla 18.11.2011 käskkiri nr 6-3/2101-D (t.lk.36- 37), millega määrati talle VangS § 67 p-s 1 sätestatud nõuete rikkumise eest distsiplinaarkaristuseks 10 ööpäevaks kartserisse paigutamine ning piirati karistuse kandmise ajal täielikult VangS §-de 22, 30-31, 32, 41 ja 46 ning osaliselt § 48 kohaldamist. Kaebaja leiab, et nimetatud käskkiri on seadusevastane.

3. Kaebaja leiab, et Viru Vangla on rikkunud haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) §-st 6 tulenevat uurimispõhimõtet ja teda ei ole ära kuulatud, kuna enne käskkirja andmist ei ole selgitanud välja kõiki asjaolusid – kaebaja märkis 21.10.2011 seletuskirjas ja 16.11.2011 vastulauses tööst keeldumise põhjusena julgeolekuohu, kuid julgeolekuosakond ei ole teda ohu väljaselgitamiseks vestlusele kutsunud ning teda ärakuulamata on välja antud julgeolekuosakonna peaspetsialist Viljar Tootsi 09.11.2011 õiend, mille kohaselt julgeolekuosakonnal puudub informatsioon julgeolekuohu kohta seoses koristajaametiga. Kaebaja leiab, et õiend ei tõenda ohu puudumist ja ei ole tõendina kasutatav, kuna see on välja antud kaebajat ära kuulamata.

4. Kaebaja leiab, et tööst keeldumine ei ole vangla julgeolekut ohustav tegu ning viidates erinevatele riigikohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi EIÕK) lahenditele ning Euroopa Vanglareeglistiku normidele, leiab kaebaja, et selle eest kohaldatud karistuse liik (kartserikaristus) on põhjendamatu ja ebaproportsionaalne, VangS § 30 piirang on käskkirjas põhjendamata, käskkirjas puuduvad kaalutlused ja motivatsioon, mis muudavad selle hiljem kontrollitavaks.

VASTUSTAJA VASTUVÄITED

5. Vastustaja Viru Vangla vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja leiab, et kaebaja väide tööle asudes kaaskinnipeetavate rünnaku ohvriks langemise kohta on otsitud eesmärgiga vabaneda tööst. Vastustaja selgitab, et kinnipeetava töölemääramise käskkirja on kooskõlastanud julgeolekuosakonna ametnik ning neil puudub informatsioon selle kohta, et keegi plaaniks A.T rünnata seoses koristaja ameti vastuvõtmisega.

Vastustaja selgitab, et tugevdatud järelvalvega osakonnas paiknevad kinnipeetavad ei soovi tööle asuda pelgalt subkultuurilistel põhjustel ning tegelikkuses ei esine mingeid tööle asumist takistavaid asjaolusid. Vastustaja selgitab, et tugevdatud järelvalvega osakonnas (edaspidi TJO) ei ole isiku füüsiline julgeolek rohkem ohus kui mujal. Viru Vangla on Eesti Vabariigi esimene vangla, kus on loodud TJO (II üksuse osakonnad E7 ja E8) teostamaks järelevalvet kinnipeetavate üle, kes tulenevalt individuaalsetest julgeolekuriskidest vajavad tugevdatud järelevalvet ning tugevdatud järelevalvet vajavate kinnipeetavate eraldi hoidmisega teistest kinnipeetavatest täidetakse VangS §-st 12 tulenevat eraldihoidmise printsiipi. Standardjuhtudel paigutatakse TJO-sse kinnipeetavad, kelle puhul on teave, et isik võib organiseerida kuritegu vangla siseselt või väljaspool vanglat; kelle puhul on teave, et isikul on säilinud sidemed ja osalus kuritegevuslikus ühenduses või kelle puhul on teave, et isik loob grupeeringut vanglasiseselt ning üritab juurutada vangla subkultuuri, mis võib raskendada korra tagamist vanglas. TJO on avatud osakond ja seda eristavad teistest osakondadest efektiivsem järelevalve teostamine, sest vahetuses on rohkem valvureid ning erinev seadusest tulenevate õiguste realiseerimisviis. Agressiivsetest ja füüsiliselt ohtlikest kinnipeetavatest tulenevate ohtude vältimiseks ja ärahoidmiseks on ette nähtud teised

3 meetmed, mitte TJO-sse paigutamine, mistõttu ei seisne kõrgohtlikkus selles, et sinna oleksid kogutud vaid füüsiliselt ohtlikud kinnipeetavad.

6. Vastustaja leiab, et kaebajale määratud distsiplinaarkaristus on proportsionaalne. Kuna vangistuse eesmärk on suunata kinnipeetav õiguskuulekale käitumisele, siis vanglaametniku korraldusele mitteallumise näol on tegemist tõsise julgeolekut kahjustava rikkumisega, mille puhul on kartserikaristuse määramine eesmärgipärane.

7. Kaebaja väite kohta, et kartserikaristuse kandmise ajal VangS §–st 30 tuleneva piirangu kohaldamist ei ole põhjendatud, märgib vastustaja viidates Riigikohtu 05.12.2011 otsusele nr 3-3-1-41-11, mille kohaselt piirangute äramärkimise korral ei too piirangute rakendamise põhjendamata jätmine kaasa karistamise käskkirjas nimetatud piirangute tühistamist, et ehkki vaidlustatud haldusaktis puuduvad põhjendused VangS § 30 piiramise kohta, ei ole tegemist veaga, mis tingib haldusakti kehtetuks tunnistamise tervikuna, sest antud juhul on karistusotsus ja lisapiirangute kohaldamine üksteisest selgelt eristatavad.

KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS

8. Viru Vangla 18.10.2011 käskkirjaga nr 6-2/1313-T (t.lk.51) määrati A.T tööle finantsja majandusosakonda majandustöödele abitööliseks alates 21.10.2011 kuni 20.01.2012. 21.10.2011 andis vanemvalvur Kalev Annama kaebajale korralduse asuda tööle. A.T keeldus korralduse täitmisest ning kaebaja osas alustati distsiplinaarmenetlus, mille tulemusel määrati Viru Vangla 18.11.2011 käskkirjaga nr 6-3/2101-D (t.lk.36-37) kaebajale distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamine 10 ööpäevaks.

9. VangS § 37 lg 1 kohaselt on kinnipeetav üldjuhul kohustatud töötama. VangS § 38 lg 1 kohaselt kindlustab vanglateenistus võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Seega eeltoodud sätetest nähtuvalt on kinnipeetav kohustatud töötama ja seda ka juhul, kui ta määratakse majandustöödele. Töökohustusest on VangS § 37 lg 2 kohaselt vabastatud vaid üle 63 aasta vanused kinnipeetavad, üldvõi kutseharidust omandavad või tööalasel koolitusel osalevad kinnipeetavad, kuni 3-aastast last kasvatavad kinnipeetavad ning kinnipeetavad, kes ei ole tervislikel põhjustel võimelised töötama. Kaebaja sellistele kriteeriumidele ei vastanud.

10. Kaebajal oli õigus haldusaktiga mittenõustumisel esitada 30 päeva jooksul Viru Vangla direktorile vaie, kuid ta ei ole vaidlustanud oma tööle määramise käskkirja. Kuna nimetatud käskkirja ei ole tühistatud, siis on haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) §-de 60 ja 61 mõistes tegemist kehtiva ja selle adressaadile täitmiseks kohustusliku haldusaktiga.

11. VangS § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud julgeoleku tagamiseks täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. VangS § 63 lg 1 kohaselt on distsipliinirikkumine vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süüline rikkumine, mille eest võib distsiplinaarkaristusena kohaldada noomitust, ühe lühivõi pikaajalise kokkusaamise keelamist, töölt eemaldamist üheks kuuks või kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks. Tööharjumuste tekitamine on üks kinnipeetava õiguskuulekale käitumisele suunamise viise. Töökohustuse täitmata jätmine on käsitletav kinnipeetava distsipliinirikkumisena ning selle eest on vanglal õigus VangS § 63 alusel kinnipeetavat distsiplinaarkorras karistada. Kuna kaebaja jättis

4 21.10.2011 süüliselt täitmata kohustuse asuda tööle, siis oli kaebaja karistamine distsiplinaarkorras õiguspärane ja VangS sätetega kooskõlas.

12. Riigikohtu halduskolleegium on 1. märtsi 2007.a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-103-06, p-s 14 selgitanud, et kinnipeetava poolt vanglaametniku korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui korraldus vastab ilmselgelt tühise haldusakti tunnustele. Ka juhul, kui hiljem tuvastatakse korralduse õigusvastasus, on kinnipeetav ikkagi rikkunud VangS § 67 p-s 1 sätestatud allumiskohustust. Samuti on Riigikohus nõustunud ringkonnakohtuga selles, et üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna talle õigust keelduda korraldust täitmast. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. Arvestades eeltoodut leiab kohus, et kaebuse esitajal puudusid kaalukad põhjused tööst keeldumiseks, mistõttu on ta tööst keeldumisega rikkunud VangS § 67 lg-t 1 ja § 37 lg-t 1 ning tema distsiplinaarkorras karistamine oli põhjendatud. Distsiplinaarkaristuse määramisel on vangla arvestanud asjaoluga, et vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele allumatus on vanglas raske distsipliinirikkumine, sest see on otsene oht vangla üldisele julgeolekule.

13. Kaebaja leiab, et temale distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri on seadusevastane – teda ei ole enne käskkirja väljaandmist ära kuulatud ja selgitatud välja julgeolekuohte, mis takistavad tal tööle asumast, käskkirjas puuduvad kaalutlused ja põhjendused ning kohaldatud karistus on ebaproportsionaalne, lisaks on talle kohaldatud VangS § 30 piirang käskkirjas põhjendamata.

14. Tartu Ringkonnakohus on 24.05.2011 otsuses haldusasjas nr 3-10-1733 nõustunud Viru Vangla seisukohaga ja leidnud, et ärakuulamisõiguse teostamata jätmine kinnipeetavate töölemääramise käskkirja väljaandmisel ei ole selline rikkumine, mis muudaks väljaantud käskkirja tühiseks, sest töökohustus kinnipeetavale tuleneb seadusest ning läbirääkimisi ei saa olla selle üle, kas kinnipeetav, kellele ei laiene töötamist välistavad asjaolud, soovib töötada või mitte. Kohus on seisukohal, et koristustöödele määramisel ei pea julgeolekuosakond kinnipeetavat täiendavalt üle kuulama, kui ei ole tekkinud kahtlusi, vaid võib lähtuda olemasolevatest andmetest ning haldusakti tühistamise saavad kaasa tuua vaid niisugused vormivõi menetlusnõuete rikkumised, mis mõjutasid otsustuse sisu.

Antud asjas on kinnipeetav kohtule esitatud 21.10.2011 seletuskirjas (t.lk-40) märkinud, et koristama hakates on oht, et teised tulevad talle kallale. Viru Vangla on kohtule esitatud vastuses kinnitanud, et julgeolekuosakond on kaebaja tööle määramise käskkirja kooskõlastanud (t.lk.52), mida poleks tehtud, kui julgeolekuosakonnal oleksid kahtlused julgeolekuohu suhtes. Samuti on julgeolekuosakonna spetsialist Viljar Toots 09.11.2011 väljastanud õiendi (t.lk.53), mille kohaselt julgeolekuosakonnal puudub info, et keegi plaaniks kinnipeetav A.T rünnata seoses koristajaameti vastuvõtmisega. Arvestades asjaoluga, et julgeolekuosakond tegeleb oma igapäevatöös julgeoleku tagamisega ja julgeolekuriskide hindamisega, enamus kinnipeetavaid keeldub tööst subkultuurilistel põhjustel tuues ettekäändeks erinevad haigused või julgeolekuohu ning vanglal puudus informatsioon selle kohta, et A.T oleks ohustatud ning arvestades, et selles osakonnas on tugevdatud järelevalve ja puuduvad andmed selle kohta, et kedagi oleks eelnevalt rünnatud seoses koristajatöö vastuvõtmisega, samuti et A.T ei esitanud vanglale konkreetseid tõendeid ja tema väited on tõendamata, võib asuda seisukohale, et vanglal ei olnud vajadust kinnipeetavat täiendavalt küsitleda. Kui kinnipeetav oleks soovinud edastada vanglale infot või ähvardajaid üles anda, oleks ta ilmselt seda teinud juba varem.

5

15. Arvestades, et vangla ei ole tuvastanud, et kaebaja oleks ohustatud, mille kohta ei ole ka kaebaja ise konkreetseid andmeid edastanud ning tuginedes julgeolekuosakonna spetsialist Viljar Tootsi 09.11.2011 väljastanud õiendile (t.lk.53), Anna-Liisa kakku 20.03.2012 õiendile (t.lk.56) ja teise üksuse inspektor-kontaktisik Marek Bendi 12.07.2011 õiendile (t.lk.57), ei pea kohus tõendatuks, et keegi E-7 osakonnast ei tööta ja kõik, kes tööle hakkavad, langevad rünnakute ohvriks. E7 osakonnas paiknevad küll ohtlikud kinnipeetavad, kuid agressiivsetest ja füüsiliselt ohtlikest kinnipeetavatest tulenevate ohtude ärahoidmiseks kohaldatakse nende suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid, näiteks eraldi kambrisse paigutamist, liikumisning suhtlemiskeelde. Samuti on korra tagamiseks seal rohkem valvureid, kui teistes osakondades. Seega tulenevalt eeltoodust ei ole tuvastatud, et A.T oleks tööle asudes ohustatud ja tal oleks esinenud reaalseid takistusi tööle asumiseks.

16. VangS § 651 lg 4 kohaselt kartserisse paigutatud kinnipeetava suhtes võib vanglateenistus osaliselt või täielikult piirata seaduse §-de 22, 30-32, 34-38, 41, 43, 46 ja 48 kohaldamist. Kaebaja suhtes oli 18.11.2011 käskkirjaga nr 6-3/2101-D (t.lk.36-37) piiratud VangS §-de 22, 30-31, 32, 41 ja 46 ning osaliselt § 48 kohaldamist vangistuse eesmärkide paremaks saavutamiseks. Nimetatud küsimust on analüüsinud Riigikohus 05.12.2011 otsuses nr 3-3-1- 41-11 ja märkinud, et „Kaalutlusõiguse teostamata jätmine ei saa aga kaasa tuua haldusakti tühistamist, kui haldusaktis märgitud piirangud tulenevad vahetult seadusest, s.o hakkavad toimima sõltumata sellest, kas neid haldusaktis märgitakse või mitte. Või teisisõnu, karistamise käskkirja andmisel lisapiirangute põhjendamata jätmine ei too kaasa karistamise käskkirja tühistamist, kui piirangute rakendumiseks pole nende äramärkimine karistamise käskkirjas vajalik. […] hoolimata VangS § 651 lg 4 sõnastusest ei too distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas vastavate piirangute äranäitamine või äranäitamata jätmine kaasa VangS §-dega 22, 31-311, § 32 lg-tega 1, 2 ja 3, §-dega 34-38, 41, 43 ja 46 antud võimaluste piiramist. Nendes sätetes nimetatud võimaluste piiramise toob kartserikaristuse olemusest ja vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirja sätetest tulenevalt kaasa kartserikaristuse määramine. Selliste piirangute nimetamine karistamise käskkirjas pole nõutav. Piirangute äramärkimise korral ei too piirangute rakendamise põhjendamata jätmine kaasa karistamise käskkirjas nimetatud piirangute tühistamist.“

Viru Vangla on vastuses kaebusele märkinud, et käskkirjas oleks pidanud põhjendama ka lisapiirangute kohaldamist ning selle tegemata jätmise tõttu on nõus, et selles osas tühistatakse käskkiri. Tuginedes eeltoodud Riigikohtu seisukohtadele leiab kohus, et VangS § 651 lg–s 4 nimetatud lisapiirangute kohaldamise põhjendamine ei ole vajalik ning vangla on käskkirjas ammendavalt märkinud, et lisapiiranguid kohaldatakse vangistuse eesmärkide (kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele) paremaks saavutamiseks. Seega on kohus seisukohal, et selliste piirangute kohaldamine kartserikaristuse kandmise ajal ilmselgelt muudab karistuse kandmise ebamugavamaks, tagab seeläbi kartserikaristuse mõtte ning selliste lisapiirangute pikem kaalumata ja põhjendamata jätmine ei ole käskkirja tühistamise aluseks.

17. Vaidlusalune distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri (t.lk.36-37) vastab kõigile vorminõuetele - on antud pädeva haldusorgani poolt, kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, käskkirjas sisalduvad viited asjakohaste õigusaktide sätetele. Käskkiri on selge ja üheselt mõistetav, menetluse käik on protokollitud, kinnipeetavat on teavitatud menetluse alustamisest, talle on antud võimalus vastuväidete esitamiseks ning karistus on määratud seaduses ette nähtud ühe kuulise tähtaja jooksul. Piisava põhjalikkusega on käsitletud süüteo asjaolusid ja karistusliigi valikut ning on arusaadavalt põhjendatud, miks on kaebajale sellise distsipliinirikkumise eest määratud karistuseks just kõige rangemaliigilisem

6 distsiplinaarkaristus, milleks on kartserisse paigutamine. Käskkirjas ei ole märgitud midagi seoses A.T julgeolekuohuga, kuid distsiplinaarmenetlust läbi viiv ametnik saab lähtuda vaid temale teadaolevatest andmetest ning kaebaja ei ole ise ametnikele esitanud sellekohast informatsiooni, kes või mis konkreetselt ohustaks tema julgeolekut. Kohus nõustub selles osas vangla seisukohaga, et kuna julgeolekuosakond ei ole tuvastanud osakonnas valitsevaid julgeolekuohte, ei ole vajalik põhjalike vestluste läbiviimine enne kinnipeetava töölemääramist. Kohus leiab, et kaebuse esitajal puudusid kaalukad põhjused tööst keeldumiseks, pigem on tööst loobumine põhimõtteline. Kuna vangistusseaduse § 63 lg 1 p 4 lubab selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade ja muude õigusaktide nõuete rikkumise eest kohaldada kuni 45 tööpäeva pikkust kartserisse paigutamist, siis 10 ööpäevane karistus töötamisest keeldumise eest pole ülemäärase raskusega ja võib teiste võimalike karistusvahenditega võrreldes kõige paremini kaasa aidata õiguskuulekale käitumisele suunamisel. Distsipliinirikkumise eest konkreetse karistuse määramine on vastava ametiisiku kaalutlusotsustus, mille suhtes on kohtu kontrolliõigus piiratud.

18. Tulenevalt eeltoodust on kohus seisukohal, et vaidlustatud haldusakt on õiguspärane, motiveeritud ning tugineb tuvastatud faktilistele ja õiguslikele asjaoludele. Seega jätab kohus kaebuse rahuldamata.

19. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on kohtuotsus tehtud kaebaja kahjuks. Kuna vastustaja ei ole nõudnud enda kasuks menetluskulude väljamõistmist, jäävad kummagi poole menetluskulud poole enda kanda.

Mare Krull kohtunik