3-12-934/56 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. august 2012, Tallinn

Haldusasja number

3-12-934

Haldusasi

J.T.`i kaebus Tallinna Vangla 02.03.2012 käskkirja nr

230-d tühistamiseks

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 22.08.2012

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: J.T.;

Vastustaja: Tallinna Vangla

Esindaja: Svetlana Meister.

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Saata kohtuotsuse ärakiri kaebuse esitajale ja vastustajale.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioon-

kaebus

vahetult

Tallinna

Ringkonnakohtule

(HKMS § 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD

1. Tallinna Vangla peaspetsialist-üksuse juhi 02.03.2012 käskkirjaga nr 230-d (edaspidi

käskkiri) karistati kinnipeetav J.T.’it vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 67 punktide 1 ja 2

ning Tallinna Vangla direktori 16.04.2009 käskkirjaga nr 21 kinnitatud „Tallinna Vangla

kodukord“ (edaspidi kodukord) punkti 14.3.7 nõuete rikkumise eest kartserisse paigutamisega

15 ööpäevaks. Käskkirja kohaselt ei allunud J.T. vanglaametnike korduvatele seaduslikele

korraldustele tõusta püsti ja lasta oma käed raudu panna, osutades seejuures ka füüsilist

vastupanu, takistades selliselt vanglaametnike tööülesannete täitmist.

2. 05.03.2012 esitas J.T. vaide, taotledes käskkirja kehtetuks tunnistamist. Tallinna Vangla

direktori 17.04.2012 otsusega nr 5-15/10085- jäeti vaie rahuldamata.

KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUSED

3. Kaebaja leiab, et käskkiri tuleb tühistada, kuna käskkirja andmise aluseks olevad asjaolud on

lavastatud. Kaebaja seisukoha kohaselt oli vanglaametnik Jaanus Hannil vajadus algatada

kinnipeetava suhtes distsiplinaarmenetlus, vabandamaks J. Hanni enda poolt sama intsidendi

raames ebaseaduslikku pisargaasi kasutamist. See asjaolu lükkab ümber ka vaideotsuses toodud

väite, et vanglaametnikel puudub põhjus mõelda välja ja panna kirja üksikasjalik ja loogiliselt

usutav, kuid tõele mittevastav ettekanne kinnipeetavate suhtes.

4. Kaebaja lisab, et vaidemenetluses ei saadud kontrollida tema väidet vanglaametnike poolt

intsidendi asjaolude varasemas kokkuleppimises. Vangla ei saanud videosalvestist läbi vaadates

näha, et kaebaja viidi kohe pärast intsidendi algust 1. eelvangistuse 2. korruselt 1. korrusele.

Kaamerast ei saanud olla näha, et ta seisis hoopis koridoris, kambri nr 208 ukse taga seina

ääres. Kaebaja oli alguses koridoris sokkide väel, pärast toodi ukse taha kaebaja jalanõud.

Koridorist viidi kaebaja ära eelviimasena, peale tema arsti juurde viimist jäi koridori

kinnipeetavatest üksnes R.M. Seega ei vasta tõele Tallinna Vangla väide, et kaebaja ja R.M. ei

olnud koridoris samal ajal. Kohe peale intsidendi toimumist viidi esimesele korrusele ära

kinnipeetav A. J.

5. Kaebaja märgib, et tõele ei vasta ka vanglatöötajate väide, et kaebaja ei tõusnud püsti.

Kaebaja seisis, näidates inspektor-kontaktisikule R. Nugisele telefonikõnede graafikut.

Pärastpoole võeti väga kõvasti ja valusalt kaebaja paremast käsivarrest kinni, nii et kaebaja

tõmbas käe eemale. Selle tagajärjel tekkis kaebajal ka verevalum, mida kaebaja näitas järgmisel

päeval ka medõele. Kaebaja palub eeltoodust tulenevalt käskkiri tühistada.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

6. Vastustaja leiab, et kaebus on põhjendamata ning tuleks jätta rahuldamata. Tallinna Vangla

on seisukohal, et distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kooskõlas menetlusnormidega ning

Tallinna Vangla esimese üksuse peaspetsialist-üksuse juhi 02.03.2012 käskkiri nr 230-d on

antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastab

vorminõuetele ja ei esine tühise haldusakti tunnuseid.

7. Vaidlustatud käskkirja kohaselt seisnes J.T.i rikkumine selles, et ta ei allunud vanglaametnike

korduvatele seaduslikele korraldustele ning takistas vanglaametnike tööülesannete täitmist,

osutades neile füüsilist vastupanu. Kaebaja distsipliinirikkumine on tõendatud vanglateenistuse

ametniku J. Hanni 02.02.2012 ettekandega nr 209. Ettekande kohaselt sisenes J. Hanni

02.02.2012 kell 10.35 koos vanemvalvurite V. Judini ja Aare Kõrvekuga esimese üksuse

kambrisse nr 208. Kambris viibiv kinnipeetav J.T. ei allunud vanglaametniku korduvatele

korraldustele tõusta voodist püsti, seista näoga seina poole ja asetada käed voodile. Ettekande

kohaselt kordas J. Hanni poolt antud korraldusi ka vanglaametnik V. Judin, millele J.T. samuti

ei allunud. Seejärel võttis V. Judin kinnipeetaval käsivarrest, suunates ta voodi kõrvale seisma,

mille peale J.T. füüsilist vastupanu osutades enda käe ära tõmbas ja voodist eemale astus. Ka

nähtub ettekandest, et kuna kambris viibinud kinnipeetavad käitusid agressiivselt, siis

otsustasid vanglaametnikud J.T.ile käerauad paigutada, mille juures kinnipeetav samuti füüsilist

vastupanu osutas. Vanglaametnike korduvatele seaduslikele korraldustele mitteallumine ning

agressiivne käitumine on vastuolus VangS § 67 punktist 1 ja vangla kodukorra punktist 14.3.7

tulenevate nõuetega ning tegemist on distsipliinirikkumisega, mille eest võis vaide esitajat

karistada distsiplinaarkorras.

8. Vaidemenetluse käigus kontrolliti kaebaja väidet nagu ta oleks kuulnud, kuidas J. Hanni

teise vanglaametnikuga intsidendi asjaoludes kokku leppis. Videosalvestiste läbivaatamisel ja

vanglaametnik Raido Ruveniga, kes samuti intsidendi juures viibis, vaidemenetluse käigus

läbiviidud vestluse käigus selgus, et J.T.il ei olnud võimalik kuulda J. Hannit teise

vanglaametnikuga kokku leppimas, kuna ta viidi peaaegu kohe peale intsidendi puhkemist I

eelvangistushoone II korruselt, kus intsident aset leidis, I korrusele. J.T.i väite tõele

mittevastavust kinnitab kaudselt ka see, et kinnipeetav R.M., kes samas intsidendis osales,

väitis oma vaides samuti, et kuulis J. Hannit teise ametnikuga asjaolude osas kokku leppimas.

Videosalvestiselt aga nähtub, et J.T. ja R.M. ei olnud samal ajal koridoris, et neil oleks olnud

võimalik mõlemal väidetavat kokkulepet kuulda. Esmalt aga vajab selgitamist, et seoses

vaidlusaluse intsidendiga kohaldati kambris viibinud kinnipeetavate suhtes vangla julgeoleku

tagamiseks täiendavaid julgeolekuabinõusid, mis vormistati käskkirjaga. Täiendavate

julgeolekuabinõude käskkirjadele esitatud vaietes väitsid kinnipeetavad M. R. ja K. R., et

hoopis nemad kuulsid J. Hannit teise vanglaametnikuga intsidendi asjaoludes kokku leppimas.

Seda, et M. R. ja K. R. ei olnud J.T.iga samal ajal koridoris, kinnitab J.T. ka ise, väites kohtule

esitatud kaebuses, et teised kinnipeetavad peale R.M. olid juba koridorist ära saadetud, kui

tema koridoris viibis. Eeltoodust nähtuvalt võib asuda seisukohale, et kinnipeetavad leppisid

peale intsidenti oma väidetes kokku ning tõele ei vasta kaebaja väide, et ta kuulis, kuidas

vanglaametnikud asjaolude osas kokku leppisid.

9. Kaebaja korraldusele mitteallumine ja agressiivne käitumine on tõendatud vanglaametnik J.

Hanni ettekandega. Lisaks J. Hanni ettekandele on vanglateenistuse ametnik Veniamin Judin

01.03.2012 kirjutanud J.T.i distsipliinirikkumise kohta selgitused. Nimetatud selgitustest

nähtub, et 02.02.2012 sisenes V. Judin koos J. Hanni ja Aare Kõrvekiga kambrisse nr 208, kus

kinnipeetav J.T.ile anti korduvalt korraldus tõusta voodist püsti, seista näoga seina poole ja

asetada käed voodile, millele kinnipeetav ei allunud. Seletuste kohaselt võttis V. Judin seejärel

J.T.il käsivarrest ja suunas ta voodi kõrvale seisma, millele kinnipeetav vastupanu osutas.

Puudub igasugune alus kahelda ettekandes ja seletuskirjas märgitu tõelevastavuses, kuna

vanglaametnikel puudub igasugune tõsiseltvõetav põhjus mõelda välja ja panna kirja

üksikasjalik ja loogiliselt usutav, kuid tõele mittevastav ettekanne kinnipeetava suhtes. Sellise

käitumise usutavust vähendab ka tõsiasi, et niisugusel juhul riskiks vanglaametnik

valeettekande ilmsikstulekul enda suhtes distsiplinaarmenetluse algatamisega. Kinnipeetaval on

seevastu

ilmselge

motiiv

distsipliinirikkumist

eitada,

kuna

ta

soovib

pääseda

distsiplinaarkaristusest.1 Ka kinnipeetava kambrikaaslase ütlused ei oleks sellises olukorras

usaldusväärseks tõendiks, kuna ilmselgelt soovib ta solidaarsusest päästa kambrikaaslast

distsiplinaarvastutusest ning ei riski sealjuures millegagi.2 Lisaks sellele ei ole J.T. distsiplinaar-

ega vaidemenetluse käigus esitanud ühtegi tõendit ega põhjendust, miks vanglateenistuse

ametnikud oleksid pidanud tema kohta alusetu ja tõele mittevastava ettekande või seletuskirja

kirjutama. Kaebaja on küll väitnud, et J. Hanni tahtis valeettekande kirjutamisega vabandada

õigusvastast gaasi kasutamist, kuid kaebaja sellekohane väide lükati vaidemenetluses ümber.

Samas ei ole ta põhjendanud, miks oleksid V. Judin ja A. Kõrvek pidanud kirjutama seletused,

mis tõele ei vasta.

10. Kaebaja põhjendab oma käe äratõmbmist sellega, et vanglaametnik pigistas kätt selliselt, et

hiljem oli ta käsi sinine, mida nägi ka meditsiinitöötaja. Peale kaebaja suhtes ohjeldusmeetmete

kasutamist viidi ta arstlikku kontrolli. Tallinna Vangla meditsiiniosakonna spetsialist-õe

02.02.2012 koostatud tõendist nähtub, et J.T. viidi meditsiinikabinetti kehavigastuste

fikseerimiseks. Tõendi kohaselt kaebas kinnipeetav valu vasemas õlas, mida ei saanud

väidetavalt liigutada. Samas nähtub tõendist, et tegelikult oli J.T.i liikumine vaba, kui ta võttis

1 Tartu Ringkonnakohtu 08.04.2011 otsus haldusasjas nr 3-10-875

2 Tartu Ringkonnakohtu 29.12.2011 otsus haldusasjas nr 3-11-86

särgi seljast ilma pingutuse ja kõrvalise abita. Meditsiinitöötaja tõendist ei nähtu, et J.T.i käsi

oleks olnud sinine, mistõttu ei vasta tema väide selle kohta, et käsi oli sinine, mida saab

tõendada meditsiinitöötaja, tõele.

KOHTU PÕHJENDUSED

11. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja väiteid ning nende kinnituseks esitatud tõendeid

nende kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendamatu, tõendamata ja

tuleb jätta rahuldamata. Menetlusosaliste menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda.

12. J. T.le heideti vaidlustatud käskkirjas ette seda, et ta ei allunud vanglaametnike

korraldustele tõusta voodist püsti, seista näoga seina poole ja asetada käed voodile, et ta osutas

valvuri poolt kättpidi seina juurde talutamisel füüsilist vastupanu, samuti osutas ta vastupanu

talle käeraudade paigaldamisel, hoides näoli lamades käsi jõuga enda all ja rabeledes. Kohtu

hinnangul on kõik distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas ette heidetud asjaolud leidnud

kohtumenetluses tõendamist.

13. Jaanus Hanni kirjeldab oma 02.02.2012 ettekannetes (lk 14 pöördel ja lk 15), kuidas ta

sisenes koos vanemvalvurite Veniamin Judini ja Aare Kõrvekuga 02.02.2012 kambrisse nr 208,

kuna ta nägi, et kambri ukse alt voolab vett koridori, sest kinnipeetavad valasid kambris vett

uksepiidale (J. Hanni istungil antud tunnistuste kohaselt oli konkreetselt seda teinud

kinnipeetav R.M.). Seepeale sisenesid valvurid kambrisse ja andsid kambrisolijatele korralduse

seista kambris ühte ritta ja asetada käed voodile. Ettekande kohaselt isikud korraldusele ei

allunud ja istusid voodite peale. Ettekande ja ka istungil antud tunnistuste kohaselt tuli

kinnipeetavate püsti tõstmiseks ja neile käeraudade paigaldamiseks tarvitada nende argessiivset

meelestatust ja füüsilise vastupanu osutamist arvestades füüsilist jõudu ning pisargaasi.

Kohtuistungil lisas J. Hanni, et J.T. oli ässitanud teisi kinnipeetavaid valvurite korraldustele

mitte alluma, et näha, mis valvurid seepeale ette võtavad. Kohtus J.T. sellele väitele vastu ei

vaielnud ja kohus ei näe põhjust J. Hanni tunnistuses kahelda. Samuti lisasid nii V. Judin kui J.

Hanni, et kambris olnud kinnipeetavatest üks noor poiss K. R. allus korraldusele ja tõusis

kohe püsti, kuid julgeolekukaalutlustel paigaldati hiljem ka talle käerauad. Teised kinnipeetavad

aga korraldustele ei allunud. Kohtuistungil J. Hanni antud tunnistused on kooskõlas vanglale

kirjutatud ettekannetega ning kohus loeb nii nimetatud ettekandeid kui kohtus antud

tunnistusi usaldusväärseteks ja tõesteks, mis kinnitavad seda, et J.T. ei tõusnud J. Hanni

korralduse peale vabatahtlikult püsti ning et lasknud omale vabatahtlikult paigaldada käeraudu.

14. Ka kinnitab 29.02.2012 Aare Kõrvek oma seletuskirjas (tlk 17), et J.T. ei allunud

02.02.2012 intsidendis vanglateenistujate seaduslikele korraldustele ja osutas füüsilist

vastupanu. Koridoris oli intsidendi algul rohkelt vett ja seda voolas ukse vahelt juurde. A.

Kõrvek sisenes kambrisse koos V Judini ja J. Hanniga J. Hanni andis kinnipeetavatele

korduvalt korraldusi tõusta püsti ja asetada käed voodile, kuid kinnipeetavad ei täitnud

korraldust, karjusid ja olid agressiivselt meelestatud. Kinnipeetav M. R. tõukas J. Hannit, kes

kasutas vastupanu ohjamiseks teenistusrelvana gaasi ning lõppeks pandi kõigil kambris

viibinud kinnipeetavatel käed raudu.

15. Veniamin Judini 01.03.2012 seletuskirja kohaselt (tlk 17 pöördel) J.T. ei allunud J. Hanni

korraldusele tõusta püsti. V. Judin võttis J. T.le käest ja viis ta akna alla, mille juures J.T. vastu

rabeles ja käe ära tõmbas. Istungil tunnistusi andes kinnitas V. Judin täiendavalt, et enne seda,

kui anti kinnipeetavatele korraldus laskuda kõhuli, anti korraldus ka lahkuda kambrist, kuid

kinnipeetavad ei allunud sellele korraldusele. J.T. keeldus oma käsi selja taha panemast, et neid

ei saaks raudu panna.

16. J. Hanni on koostanud intsidendi kohta ka eriteate, milles lisab ettekandes märgitule, et

kambris olnud kinnipeetav M. R. oli ärritunud ja oli hakanud asju loopima, tõugates lõpuks J.

Hannit rindu. Seepeale kutsus J. Hanni raadiosaatjaga abi ja hoiatas ühtlasi M. R., et vastupanu

jätkumisel kasutab ta gaasi. Ka nimetatud eriteade on tõendiks J.T.’i vastupanu osutamise

kohta.

17. VangS § 67 p-i 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma

vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Kohus märgib, et

kui kinnipeetav leiab, et talle antud korraldus on õigusvastane, peab ta selle siiski täitma ja

soovi korral võib ta selle hiljem vaidlustada. Erandiks saab olla vaid ilmselgelt õigusvastase

korralduse andmine, nt korraldus rikkuda vara või tekitada kellelegi kehavigastusi. Muus osas

on kinnipeetava õiguskaitsevahendiks vangla poolt antud korralduse vaidlustamine vaidega,

seda korraldust täitmata jätta vangil aga seaduslikku õigust ei ole. Ükski õigusnorm ei anna

kinnipeetavatele õigust omavoliliseks allumatuseks vanglatöötajate korraldustele.

18. Kaebaja väited, et tema distsiplinaarsüütegu on vangla ametnike poolt lavastatud selleks, et

summutada J. Hanni poolt toimepandud ebaseaduslikku gaasilaskmist, ei ole kohtu hinnangul

loogilised ja ei ole kooskõlas eelpool loetletud tõenditega, mis kõik kinnitavad, et J.T. pani

distsiplinaarsüüteo toime. Esiteks ei ole vaidlust selles, et kambris nr 208 olnud kinnipeetavad

provotseerisid valvureid, valades koridori vett. Kohus tuvastas, et kui valvurid sisenesid

kambrisse, siis vaid K. R. allus talle antud korraldustele (vastavalt J. Hanni ja V. Judini istungil

antud ütlustele). Mingeid tõendeid selle kohta, et valvurid oleksid kinnipeetavaid

provotseerinud ja ise J.T.ilt distsiplinaarsüütegu välja meelitanud, ei ole. Teiseks arvestades

sündmuste kulgu intsidendis, eriti aga seda, et kambris oli viis kinnipeetavat, kellest vaid üks

allus korraldustele ning et M. R. mitte ainult ei olnud passiivselt allumatu, vaid loopis asju ja

tõukas J. Hannit rindkere piirkonda, oli teenistusrelvana gaasi kasutamine põhjendatud.

Kohtus tunnistusi andes kinnitas J. Hanni, et 4-5 kinnipeetava ühine vastuhakk on erandlik

sündmus, mida tuleb ette keskmiselt korra aastas, seega tingisidki gaasi kasutamise

ohjeldusmeetmena needsamad erakorralised sündmused. Sellisel juhul puudus ka teoreetiliselt

vajadus mingi distsiplinaarsüüteo lavastamiseks, kuna gaasi kasutamine oli seaduslik.

Kolmandaks tingis gaasi kasutamise peamiselt M. R. ja mitte J.T.’i vastuhakk. Neljandaks isegi

aga kui gaasi kasutamine oleks olnud ebaseaduslik, siis asjaolu, nagu oleks J.T. kuulnud

koridoris, kuidas J. Hanni teiste valvuritega süüteo lavastamises kokku leppis, ei saa ka

teoreetiliselt olla võimalik. Esiteks ei ole usutav, et valvurid oleksid leppinud midagi sellist

kokku kinnipeetavate kuuldeulatuses. Teiseks on väitnud lisaks J.T.ile ka R.M., M. R. ja K. R.,

et nemad kõik kuulsid sellisest valvuritevahelisest kokkuleppest, ometi ei ole vaidlust selles, et

kõik need neli kinnipeetavat neljakesi korraga koridoris ei seisnud, J. Hanni istungil antud

selgituste kohaselt oli aga tema kuni kambri tühjenemiseni kambris sees, seega ei saanud ta olla

samal ajal koridoris teiste valvuritega kokkuleppeid tegemas. Kokkuleppe olemasolu eitasid

kohtus nii J. Hanni kui V. Judin. Kokkuvõtlikult on J.T.i väited valvuritevahelises kokkuleppes

tõele mittevastavad ja pahatahtlikud.

19. Vaidust ei ole selles, et J.T.i püstitõstmiseks ja talle hiljem kõhuli olles käeraudade

paigaldamiseks tuli kasutada jõudu. J. Hanni istungil antud kinnituste kohaselt tuli käeraudade

paigaldamiseks kasutada ka valuvõtteid, kuna J.T. hoidik käsi rinnal ja ei lasknud neid seljale

tõmmata. Seega ei oma tähtsust J.T.i väited tallekäele verevalumi tekitamise kohta, kuna isegi

kui see tekkis, siis oli see füüsilise jõu kasutamise paratamatu kaasnähe.

20. Vaidlustatud käskkirjas ja selle aluseks olevas distsiplinaarmenetluse protokollis on

arusaadavalt ja piisava põhjalikkusega motiveeritud karistuse liigi valikut ja karistuse pikkust.

Vaidlustatud käskkirjaga määrati viisteist ööpäeva kartserit tingimisi kolmekuulise katseajaga,

mis on kohtu hinnangul toimepandud teo eest väga leebe karistus. Kohus leiab, et vangla

kaalutlused karistuse määramisel ei ole õigusvastased ning ei välju seadusega vanglale antud

kaalutlusõiguse piiridest. Kohtu hinnangul on karistus korrelatsioonis kinnipeetava süü

suurusega ning tema isikuga ja varasema käitumisega, seejuures on õigesti arvestatud

raskendava asjaoluna seda, et J.T.ile on viimase 5,5 aasta jooksul määratud 26

distsiplinaarkaristust (väljavõte kinnipeetavate distsiplinaarkaristustest tlk 22-23). Ühtlasi

nähtub nimetatud väljavõttest, et ka varasemalt on J.T.’ilt karistatud korduvalt vangla ametnike

korraldustele allumata jätmises. Kaebuses ei ole esile toodud ning kohtumenetluses ei

ilmnenud asjaolusid, mis seaksid kahtluse alla karistuse liigi ja määra põhjendatuse ega

läbiviidud distsiplinaarmenetluse toimingute õigsuse.

21. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja aga menetluskulude väljamõistmist taotlenud ei ole, seega jäävad poolte

menetluskulud nende endi kanda

Kadriann Ikkonen

kohtunik