3-07-2565/158 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Ruth Plaks ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 23. august 2012, Tallinn Haldusasja number 3-07-2565 Haldusasi J M kaebused Rae Vallavalitsuse 16.11.2007 kirja nr 5- 7/3785 õigusvastaseks tunnistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks ning Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi 15.01.2008 kirja nr 23.2-3/7-10613/001 tühistamiseks või õigusvastaseks tunnistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks Menetlusosalised Kaebaja – J M Vastustajad – Rae Vallavalitsus ning Majandusja Kommunikatsiooniministeerium Kolmas isik – OÜ Castell Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 31. mai 2011. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus OÜ Castell apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine 15. augustil 2012. a

RESOLUTSIOON 1. Jätta OÜ Castell apellatsioonkaebus rahuldamata. 2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 31. mai 2011. a otsuse haldusasjas nr 3-07-2565 resolutsiooni punktid 1 ja 3. Muus osas jätta halduskohtu otsus muutmata. 3. Mõista OÜ-lt Castell välja J M kasuks apellatsioonimenetluse kulud summas 2536 (kaks tuhat viissada kolmkümmend kuus) eurot. 4. Jätta OÜ Castell apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 24. septembril 2012, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjon tunnistas 08.06.1994 otsusega nr 4148 J M omandireformi õigustatud subjektiks Rae vallas (endine Aruvalla mõis) asuva maaüksuse Anepalu 9 1/8 mõttelise osa ja muu vara suhtes. Omandireformi õigustatud subjektid sõlmisid kokkuleppe, mille kohaselt jäi J. Mle maa

3-07-2565 2(12) tagastamise nõudeõigus Anepalu 9 maatüki osale, millel asuvad loomalaut, hoidla, silohoidla ja pumbamaja. 2. J. M teavitati 04.12.1996 notariaalses avalduses, et AS P.A.W. & Co müüb Anepalu 9 maaüksusel asuvad varad 110 000 krooni eest ja J. Ml on õigus kasutada maareformi seaduse (MaaRS) § 9 lg-s 7 ettenähtud ostueesõigust. J. M ei kasutanud ostueesõigust. AS P.A.W. & Co müüs 03.02.1997 ostu-müügilepinguga Anepalu farmi ehitised (loomalaut, allapanuhoidla, silohoidla, pumbamaja) 10 000 krooni eest AS-le Castell, kes kanti nende hoonete omanikuna ehitisregistrisse. OÜ Castell esitas 30.12.1997 Rae Vallavalitsusele avalduse Anepalu 9 maaüksusel asuvate ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamiseks. Harju Maakohus kuulutas 16.01.1998 otsusega välja AS P.A.W. & Co pankroti, AS P.A.W. & Co kustutati äriregistrist 03.07.2000. 3. Harju Maakohus rahuldas 23.05.2006 otsusega nr 2-05-1318 osaliselt J. M hagi OÜ Castell vastu omandaja õiguste ülekandmiseks, omandi tunnustamiseks ja ehitisregistrisse kande tegemiseks. J. Mle kanti üle 03.02.1997 ostu-müügilepingust ostjale tekkinud kõik õigused ja kohustused. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt loetakse MaaRS § 9 lg 8 järgi omandamiseesõigust omava isiku õiguse rikkumiseks ehitise võõrandamist võõrandamise kavatsuse teates märgitust väiksema hinnaga. Kuna ehitised müüdi 10 000 krooni eest ehk võõrandamise kavatsuse teates märgitust väiksema hinnaga, on hageja omandamiseesõigust rikutud. Hageja deponeeris 10 000 krooni kohtu tagatisrahade kontole. Hageja nõuded omandiõiguse tunnustamiseks ja ainuomanikuna ehitusregistrisse kandmiseks jäeti rahuldamata, sest MaaRS § 9 lg 8 alusel on omandamiseesõigust omaval isikul õigus nõuda tehingust tulenevate õiguste ja kohustuste ülekandmist ning puudub õiguslik võimalus sellise hagiga samaaegselt lahendada omandi tekkimisega seonduvaid asjaõiguslikke küsimusi. Tallinna Ringkonnakohus jättis 20.12.2006 otsusega OÜ Castell apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning Riigikohus ei võtnud 28.03.2007 OÜ Castell kassatsioonkaebust menetlusse. 4. Kohtuotsuse alusel kanti ehitisregistrisse ehitiste omanikuna J. M. Majandusja Kommunikatsiooniministeerium (ka MKM) teavitas 21.11.2007 kirjaga J. M riikliku ehitisregistri andmebaasis ehitiste (ehitisregistrikoodiga 116018357, 116038328, 116038329, 220414047) kohta tehtud paranduskandest, sest 04.11.2007 muudetud omanikukanded ei vastanud alusdokumentidele (Harju Maakohtu 23.05.2006 otsus nr 2-05-1318). 5. Rae Vallavalitsus teavitas 16.11.2007 kirjas nr 5-7/3785 J. M, et OÜ Castell on esitanud taotluse erastada ostueesõigusega endise Anepalu (tekstis ka Aaspalu ja Aaspõllu) 9 kinnistul asuva farmi ehitiste (laut, hoidla, pumbamaja ja silohoidla) juurde 13 441 m2 maad, põhjendades taotlust Harju Maakohtu 23.05.2006 otsusega, millega jäeti hagi omandi tunnustamiseks ja ainuomanikuna ehitisregistrisse kandmiseks rahuldamata. Valla arvates on 23.05.2006 kohtuotsusega J. Mle üle läinud kõik ostja õigused ja kohustused, mistõttu tuleb J. Ml jõuda kokkuleppele OÜ-ga Castell omandi üleandmises või esitada müügilepingu alusel nõue omandi üleandmiseks. Vallal puuduvad andmed, kellele vaidlusalused ehitised kuuluvad. J. Ml paluti esitada maa tagastamise küsimuse lahendamiseks dokumendid, mis tõendaksid endise Aaspõllu 9 kinnistul asuvate ehitiste omandiõigust (asjaõiguskokkulepe esialgse ostjaga või seda asendav kohtuotsus), ja märgiti, et enne tagastataval maal asuvate ehitiste omandiküsimuse lahendamist pole võimalik lahendada ka maa tagastamise avaldust. Rae Vallavalitsus teatas 13.12.2007 kirjaga nr 5-7/3785-1 J. Mle, et valla maa-amet valmistab ette maa ostueesõigusega erastamise korralduse eelnõu, mille esitab vallavalitsuse istungile 2008. a. jaanuaris, ning selgitas, et maa tagastamise õigustatud subjektil on õigus esitada hagi omandiõiguse tunnustamiseks tsiviilkohtusse ja taotleda hagi tagamise korras maa erastamismenetluse peatamist.

3-07-2565 3(12) 6. J. M pöördus 13.12.2007 MKM poole taotlusega muuta riikliku ehitisregistri kannet ja registreerida seni OÜ Castell nimele registreeritud Anepalu farmi ehitised (laut, hoidla, pumbamaja ja silohoidla) tema nimele, sest Harju Maakohtu 23.05.2006 otsusega on ehitiste omandiõigus temale üle kantud. Majandusja Kommunikatsiooniministeerium teatas 15.01.2008 kirjaga nr 23.2-3/7-10613/001 J. Mle, et ei saa taotlust rahuldada, sest taotleja poolt viidatud kohtuotsuse kohaselt kuulub Anepalu farmi ehitiste omandiõigus OÜ-le Castell, kes on ehitiste omanikuna kantud ka ehitisregistrisse. Kohus jättis rahuldamata taotleja nõuded tunnustada tema omandiõigust ehitistele ja kanda ta nende omanikuna ehitisregistrisse. Omandivaidluse lahendamine ei kuulu ehitisregistritalituse pädevusse. Vabariigi Valitsuse 17.12.2002 määruse nr 405 „„Riikliku ehitisregistri“ asutamine ja pidamise põhimäärus“ (Põhimäärus) § 24 kohaselt on registriandmetel informatiivne ja statistiline tähendus ning andmete registrisse kandmine ei too endaga kaasa õiguslikke tagajärgi, kui seaduses pole sätestatud teisiti. Seega ei loo registrikanne iseenesest omandiõigust ehitistele ega lahenda taotleja probleemi seoses ehitiste omandiõigusega. 7. Harju Maakohus jättis 31.10.2008 otsusega nr 2-07-52309 rahuldamata J. M hagi OÜ Castell vastu Anepalu farmi ehitiste valduse üleandmiseks ja üleandmisest keeldumise korral farmi ehitistest väljatõstmiseks, sest hageja pole saanud ehitiste omanikuks ja tal pole õigust nõuda kostjalt asja. Kohtuotsus on jõustunud. 8. Harju Maakohus rahuldas 21.12.2009 otsusega nr 2-08-81319 J. M hagi OÜ Castell vastu lauda, hoidla, pumbamaja ja silohoidla omandiõiguse ja valduse üleandmiseks, tunnustas hageja omandiõigust ehitistele ja kohustas kostjat andma hagejale üle ehitiste valduse ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest tingimusel, et hageja on tasunud kostjale ostuhinna 10 000 krooni. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 22.06.2010 otsusega maakohtu otsuse ja jättis uue otsusega hagi rahuldamata. Riigikohus tühistas 17.01.2011 määrusega nr 3-2-1-148-10 ringkonnakohtu ja maakohtu otsused ning lõpetas asjas menetluse, sest hageja on esitanud hagi, mille ese ja alus olid samad, mis olid arutuse all samade poolte vahel tsiviilasjas nr 2-05-1318 ja mille kohta on olemas Harju Maakohtu 23.05.2006 jõustunud otsus. 9. J. M palus 17.12.2007 halduskohtule esitatud kaebuses tühistada Rae Vallavalitsuse 16.11.2007 kiri nr 5-7/3785 ja teha Rae Vallavalitsusele ettekirjutus haldusakti väljaandmiseks, millega tagastatakse kaebajale Rae vallas Aruvalla külas asuva Anepalu 9 kinnistu maa (haldusasi nr 3-07-2565). Tallinna Halduskohus võttis 18.12.2007 määrusega kaebuse menetlusse Rae Vallavalitsuse 16.11.2007 kirja õigusvastasuse tuvastamise ja Rae Vallavalitsusele ettekirjutuse tegemise nõuetes, kuid keeldus Rae Vallavalitsuse 16.11.2007 kirja tühistamise nõuet menetlusse võtmast, sest nimetatud kiri ei ole haldusakt, vaid toiming. 14.02.2008 esitas J. M halduskohtule kaebuse Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi 15.01.2008 kirja nr 23.2-3/7-10613/001 tühistamiseks või õigusvastaseks tunnistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks kanda riikliku ehitisregistri andmebaasi ehitiste ehitisregistrikoodiga 116018357, 116038328, 116038329, 220414047 omanikuna sisse kaebaja (haldusasi nr 3-08- 289). Tallinna Halduskohus võttis 18.02.2008 määrusega kaebuse menetlusse ja liitis haldusasja 3-08-289 haldusasjaga nr 3-07-2565, jättes liidetud haldusasjade numbriks 3-07-2565. Kaebuste põhjendused: 1) Kaebaja on Anepalu farmi ehitiste omanik alates 29.03.2007, mil jõustus Harju Maakohtu 23.05.2006 otsus, millega kanti kaebajale üle 03.02.1997 ostu-müügilepingust ostjale tekkinud kõik õigused ja kohustused. Lepingu p 6 kohaselt loeti lepinguobjekti üleandmine ja omandiõiguse üleminek müüjalt ostjale toimunuks lepingu allakirjutamisel. Kui kaebajal on kõik ostja õigused, siis on tal ka õigus omandile, mis anti üle juba 03.02.1997. Kuna ühes ostja õiguste üleandmisega anti üle ka omandiõigus, ei saanud ega pidanudki maakohus omandiõigust eraldi

3-07-2565 4(12) tunnustama. Ehitisregistri kande tegemisest keeldus maakohus sellepärast, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 591 kohaselt ei pea maakohtud ehitusregistrit, seega ei saanud maakohus teha ehitisregistris kandemuudatust. Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi ei olnud tsiviilasja kaasatud, seega ei saanud maakohus talle ettekirjutust teha ja kaebajal tuli endal taotleda kohtuotsuse alusel ehitisregistri kande muutmist. 2) Kaebaja ei pea nõudma müüjalt asjaõiguslepingu sõlmimist, vaid on astunud ostja asemele. Müüjat enam ei eksisteeri, AS P.A.W. & Co on äriregistrist kustutatud ja omand üle antud. Riigikohus märkis 01.12.2005 otsuse nr 3-2-1-129-05 p-s 19, et asjaõiguslepingu sisu ei ole võlaõiguslike kohustuste tekitamine, vaid teatud õigusmuutuse saavutamine, nt omandi tagasikandmine. Selle kokkuleppe sisu on seadusega määratud (asjaõigusseaduse (AÕS) § 120) ning sellest ei saa taganeda ega seda üles öelda. Antud juhul leidis õigusmuutus aset 03.02.1997, selle uuesti teostamist ei saa nõuda. Isegi kui OÜ Castell tahaks, ei saaks ta teha ühtegi tahteavaldust omandiõiguse üleandmiseks, sest alates 01.03.2006 on ehitiste käsutamine vallasasjana võimalik üksnes täite-, pankrotivõi sundvõõrandamismenetluses. Seega on kaebaja vaidlusaluste ehitiste omanik ja Rae Vallavalitsus ei saa keelduda talle farmi maade tagastamisest. 3) Isegi kui ehitisregistri kandel on vaid informatiivne tähendus, riivab kaebaja õigusi ebaõige kanne, millel on avalikkuse jaoks eksitav iseloom. Põhimääruse § 27 lg 5 kohaselt tuleb ebaõigete kannete avastamisel registri digitaalses andmebaasis vead viivitamata parandada. Vabariigi Valitsuse 08.08.1996 määruse nr 211 p 7 kohaselt on ehitise omaniku kindlakstegemisel määravaks mh riikliku ehitisregistri ja kohaliku omavalitsuse õiendid. Justiitsministri 01.04.2002 määruse nr 21 § 7 lg 1 sätestab, et notar ja muu tõestamisõiguslik isik on kohustatud riikliku ehitisregistri elektroonilisest andmebaasist kontrollima omaniku ja riikliku ehitisregistri elektroonilisse andmebaasi kantud kolmandate isikute õiguste andmeid ehitise või selle osaga seotud tõestamistoimingute tegemisel. 10. Rae Vallavalitsus palus jätta kaebuse rahuldamata. Kaebaja ei ole tõendanud vaidlusaluste ehitiste omandiõigust. Ehitisregistri andmetel on ehitiste omanikuks OÜ Castell. Kohtuotsuse jõustumisega ei ole omandiõigust kaebajale üle läinud. Omanikuks saamine eeldab AÕS § 92 lg 1 kohaselt asjaõiguslikku kokkulepet omandi ülemineku kohta. Omandi tunnustamise hagi rahuldamata jätmisega andis maakohus pooltele võimaluse jõuda vabatahtlikult kokkuleppele omandi ja valduse üleandmiseks. Antud juhul ei ole nõudeõiguse aluseks pooltevaheline leping, vaid kohtuotsus. Ehitiste vabastamisega saaks kaebaja nii ehitiste omandi kui ka valduse. Kokkuleppe mittesaavutamisel on õigus nõuda omandi ja valduse üleandmist hagimenetluses. Maa tagastamise taotlust on võimalik rahuldada alles pärast omandiõiguse üleminekut õigustatud subjektile. 11. Majandusja Kommunikatsiooniministeerium palus jätta kaebuse rahuldamata. Ostja õiguste ja kohustuste ülekandmine kaebajale ei ole võrdsustatav omandiõiguse tekkimisega. Põhimääruse § 23 lg 2 kohaselt keeldutakse andmete ehitisregistrisse vastuvõtmisest, kui esitatud alusdokument ei ole nõuetekohane. Kaebaja pole esitanud dokumente, millest nähtuks tema omandiõigus Anepalu farmi ehitistele. Harju Maakohus ei rahuldanud omandiõiguse tunnustamise ja kaebaja ainuomanikuna ehitisregistrisse kandmise nõuet, sest omandiõiguse tunnustamise nõude esitamise õigus ei tulene MaaRS § 9 lg-st 8, sellise nõude rahuldamine oleneb müügitehingu sisust ja täitmisest, samuti omandi tekkimiseks vajalike asjaõiguslike eelduste olemasolust. Vallasomandi tekkimiseks ei piisa ainult ostja õiguste ja kohustuste ülekandmisest ostueesõigust omavale isikule, vaid täidetud peavad olema omandi tekkimiseks vajalikud asjaõiguslikud eeldused. AÕS § 92 lg 1 kohaselt tekib vallasomand asja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Omandi tekkimine eeldab lisaks omandi ülemineku kokkuleppele ka asja faktilist üleandmist omandaja valdusesse. Ehitiste valdust ei ole kaebajale üle antud ja ehitised on endiselt OÜ

3-07-2565 5(12) Castell valduses. Kaebaja on ostuhinna 10 000 krooni deponeerinud, sest äriühing ei võta täitmist vastu. Omandi üleminek ei ole seotud vallasomandi registreerimisega ehitisregistris. Ehitisregistrisse tehtav kanne omaniku kohta ei tekita ega lõpeta omandiõigust, ehitisregistri kanded ei ole õigustloovad, neil on informatiivne ja statistiline tähendus, seega on alusetu kaebaja seisukoht, et kande tegemisest keeldumisega rikuti tema omandiõigust. 12. OÜ Castell palus jätta kaebuse rahuldamata. Maa erastamise eeltoimingud ei riku kaebaja õigusi. Rae Vallavalitsuse 16.11.2007 kiri on toiming, millega teavitati asjaoludest, selgitati võimalikke lahendusvariante ja tehti ettepanek esitada ehitiste kohta omandiõigust tõendavad dokumendid. Kirjaga ei ole keeldutud kaebajale maad tagastamast. Harju Maakohtu 23.05.2006 otsus kinnitab, et kolmas isik on vaidlusaluste ehitiste omanik. Ostja õiguste ja kohustuste ülekandmine kaebajale tähendas võlaõiguslike õiguste ja kohustuste ülekandmist. Asjaõigusliku nõudega omandi üleandmiseks saaks kaebaja pöörduda üksnes müüja poole. Kuna müüja on omandi üle andnud kolmandale isikule, ei saa ta kaebajale enam omandit üle anda ja kaebaja nõue jääks rahuldamata. Kaebaja ja kolmanda isiku vahel ei ole lepingut, mille täitmist saaks nõuda. MKM jättis kande muutmise nõude rahuldamata, sest kande muutmiseks puudus seaduslik alus, kuna kaebaja nõuet ehitistele omandiõiguse tunnistamiseks ei rahuldatud. 13. Tallinna Halduskohus rahuldas 31.05.2011 otsusega kaebused (p 1), tunnistas õigusvastaseks Rae Vallavalitsuse 16.11.2007 kirjas J. Mlt temale Rae vallas (endine Aruvalla mõis) asuva õigusvastaselt võõrandatud maaüksuse Anepalu 9 maa tagastamise eeltingimusena maaüksusel asuvate loomalauda, hoidla, silohoidla ja pumbamaja omandiõiguse tõendamiseks lisaks Harju Maakohtu 23.05.2006 otsusele täiendavate dokumentide nõudmise (p 2), tegi Rae Vallavalitsusele ettekirjutuse viia kahe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates läbi õigusvastaselt võõrandatud maaüksuse Anepalu 9 kaebajale tagastamise menetlus (p 3), tühistas Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi 15.01.2008 otsuse nr 23.2-3/7-10613/001 (p 4), tegi Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumile ettekirjutuse kanda viie tööpäeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates riikliku ehitisregistri andmebaasi koodidega 116018357, 116038328, 116038329 ja 220414047 registreeritud ehitiste omanikuna J. M (p 5), mõistis kummaltki vastustajalt J. M kasuks välja menetluskulu 10,23 € (p 6) ning jättis OÜ Castell menetluskulud tema enda kanda (p 7). 1) Rae Vallavalitsuse 16.11.2007 kiri ei ole haldusakt, vaid toiming, mille õiguspärasusele peab kohus vallavalitsusele ettekirjutuse tegemise nõude lahendamisel obligatoorselt hinnangu andma. Kirjas väljendatud keeldumine kaebaja maa tagastamise avalduse lahendamisest enne, kui kaebaja esitab lisaks Harju Maakohtu 23.05.2006 otsusele veel dokumente, mis tõendaksid tema omandiõigust tagastataval maal asuvatele ehitistele, rikub kaebaja MaaRS § 6 lg-s 1 sätestatud õigust maa tagastamisele; seda enam, et 13.12.2007 kirjaga teatas vallavalitsus kaebajale, et 2008. a jaanuaris hakkab ta arutama OÜ-le Castell maa ostueesõigusega erastamist. Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi 15.01.2008 kiri on käsitatav kande tegemisest (toimingu sooritamisest) keelduva haldusaktina, mille tühistamist on võimalik halduskohtus nõuda (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 43 lg 2, § 52, halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 4 lg 1). 2) Kohus ei nõustu vastustajate ja kolmanda isiku käsitlusega Anepalu 9 maal asuvate loomalauda, hoidla, silohoidla ja pumbamaja omaniku küsimuses. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuses nr 3-2-1-123-02 sedastati, et vastavalt MaaRS § 10 lg-le 2 ja § 7 lg-le 6 on maa tagastamise õigustatud subjektil omandamise eesõigus, kui võõrandatakse ehitis, mille alune või mille teenindamiseks vajalik maa asub tagastamisele kuuluval maal. Kui hoone omanik ostueesõigusega isikule hoone võõrandamise kavatsusest eelnevalt ei teatanud, andis seadus õigustatud subjektile õiguse pöörduda hagiga kohtusse talle omandaja õiguste ja kohustuste ülekandmiseks. Selline omandamise eesõiguse kasutamise mehhanism erineb põhimõtteliselt AÕS-s kinnisasjade

3-07-2565 6(12) ostueesõiguse kasutamise korrast, kus ostueesõigust kasutatakse pärast ostu-müügilepingu sõlmimist (AÕS § 261 lg 1) ja ostueesõiguse kasutamise avaldusega astub ostueesõigust omav isik esialgsesse müügilepingusse ostja asemele (AÕS § 264 lg 3). Otsuses leiti, et seetõttu ei saa AÕS ostueesõiguse sätteid otse kohaldada. AÕS kohaselt astub ostja vaid võlaõiguslikku müügilepingusse, millega ei kaasne lepingu täitmist, st omandi üleandmise asjaõiguslepingut. Asjaõiguslepingusse ta astuda ei saa – küll omandab ta AÕS § 264 lg 3 järgi õiguse nõuda kinnistusraamatusse kande tegemist ja omandi tunnustamist, st võlaõigusliku lepingu täitmist. Kuid MaaRS § 10 lg-st 2 ja § 7 lg-st 6 tulenevale omandamise eesõigusele pole eelnimetatud ostueesõiguse kasutamise põhimõtted sellisel kujul ülekantavad. Seadus näeb ette omandaja kõigi õiguste ja kohustuste ülekandmise vaidlusaluste ehitiste suhtes. Muuhulgas on lepingu järgi ostjal õigus saada ehitised oma valdusse ja saada ka ehitiste omanikuks. 3) Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukoht kehtib ka MaaRS § 9 alusel maa tagastamise juhtudel. Kuna Harju Maakohtu 23.05.2006 otsusega kanti kaebajale üle 03.02.1997 ostu-müügilepingust ostjale tekkinud kõik õigused ja kohustused ning lepingu p 6 kohaselt loeti lepinguobjekti üleandmine ja omandiõiguse üleminek müüjalt ostjale toimunuks lepingu allakirjutamisel, on kaebajal alates kohtuotsuse jõustumisest Riigikohtu 28.03.2007 määrusega kõik ostja õigused, sh ka õigus omandile, mis anti üle juba 03.02.1997. Alates maakohtu otsuse jõustumisest pole kolmandal isikul ühtegi dokumenti, mis tõendaks tema omandiõigust Anepalu 9 maal asuvatele ehitistele. Alates 28.03.2007 on 03.02.1997 ostu-müügilepingu poolteks AS P.A.W. & Co müüjana ja kaebaja ostjana, kolmandale isikule lepingus kohta pole, seega ei tulene talle sellest lepingust ka mingeid õigusi kõnealustele hoonetele. Samuti ei tulene lepingust kaebajale mingeid kohustusi kolmanda isiku ees. Kaebajale võiks lepingust tuleneda kohustusi vaid AS P.A.W. & Co ees, kuid see äriühing on lõppenud juba 03.07.2000. Alates 28.03.2007 tõendavad kaebaja omandiõigust nendele ehitistele 03.02.1997 ostu-müügileping ja Harju Maakohtu 23.05.2006 otsus. Omandiõiguse seisukohast ei oma tähtsust, et hooned on kolmanda isiku valduses ja ta keeldub neid kaebajale üle andmast. Seega on õigusvastane Rae Vallavalitsuse 16.11.2007 kirjas Anepalu 9 maa tagastamise eeltingimusena kaebajalt maal asuvate ehitiste omandiõiguse tõendamiseks täiendavate tõendite nõudmine. Kuna vallavalitsuse kinnitusel takistab üksnes selliste tõendite puudumine kaebajale maa tagastamist, saab teha vallavalitsusele ettekirjutuse viia tagastamismenetlus läbi kahe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. 4) Õigusvastane on ja tühistada tuleb ka Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi 15.01.2008 otsus. Ehitisregistri kanded küll ei tekita, muuda ega lõpeta omandiõigust, kuid registrisse kantud andmete õigsust eeldatakse, vastasel juhul kaotaks registri pidamine igasuguse mõtte. MKM on rikkunud Põhimääruse § 27 lg 4 ja 5, mille kohaselt sulgeb volitatud töötleja pädev ametiisik ebaõigete andmete avastamisel registris juurdepääsu registreeringuandmetele kuni andmete õigsuse kindlakstegemiseni ning parandab viivitamata vead. Kohus teeb MKM-le ettekirjutuse kanda kaebaja viie tööpäeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates riikliku ehitisregistri andmebaasi vaidlusaluste ehitiste omanikuna. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 14. OÜ Castell palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega kaebused rahuldamata. Menetluskulud palutakse jätta kaebaja kanda. 1) MKM kiri ei ole haldusakt, vaid toiming, millega teavitati kaebajat, et puudub seaduslik alus ehitisregistri kande muutmiseks. MKM kiri ei riku kaebaja õigusi ega piira tema vabadusi. Kohus tunnistas põhjendamatult kirja õigusvastaseks ja tegi MKM-le ettekirjutuse. Ehitusseadusest (EhS) ega Põhimäärusest ei tulene kaebajale subjektiivset õigust nõuda ehitisregistri andmete muutmist, seega ei olnud MKM-l ka kohustust kaebaja taotlust rahuldada. EhS §-d 55-58 ja Põhimääruse sätted kaitsevad avalikke, mitte isiku huve. Seadusest ei tulene, et ehitis-

3-07-2565 7(12) registri andmete muutmise aluseks oleks kohtuotsus. Kohtuotsus on vastuolus 03.02.1997 ostumüügilepinguga, mille alusel kolmas isik omandas vaidlusalused ehitised, ning Harju Maakohtu 23.05.2006 otsusega, millega jäeti rahuldamata kaebaja hagi kolmanda isiku vastu omandi tunnustamiseks ehitiste üle ja vara ainuomanikuna ehitisregistrisse kandmiseks. Kui ehitisregistri pidamise seaduslikkuse üle tekib kahtlus, tuleb see lahendada kohases haldusmenetluses, mitte halduskohtumenetluses. 2) Kohus leidis ebaõigesti, et Rae Vallavalitsuse kiri on õigusvastane toiming ja rikub kaebaja õigust maa tagastamisele. Tegemist on isiku teavitamisele suunatud menetlustoiminguga, mis ei saanud isiku õigusi rikkuda. Isiku õigused oleksid rikutud juhul, kui vallavalitsus ei oleks isikut haldusmenetluses teavitanud olulistest asjaoludest. Kaebaja õigusi võiks rikkuda lõplik haldusakt, millega otsustatakse jätta maa tagastamata või millega otsustatakse ostueesõigusega erastada maa kolmandale isikule. Enne lõpliku haldusakti andmist ei ole kaebaja õiguste rikkumine teatamisja teabe kogumise toimingutega võimalik. Kuna menetlustoimingu iseseisev vaidlustamine ei ole üldjuhul lubatud, ei oleks halduskohus tohtinud Rae Vallavalitsuse kirja peale esitatud kaebust üldse menetleda ja apellatsioonimenetluses tuleks Rae Vallavalitsuse kirja peale esitatud kaebus jätta läbivaatamata. Kiri on õiguspärane ja kooskõlas HMS § 38 lg-tega 1 ja 3. Kohus tegi ebaseaduslikult Rae Vallavalitsusele ettekirjutuse tagastamismenetluse läbiviimiseks. Vaidlusalune kiri ei ole käsitatav maa mittetagastamise korraldusena. Kaebaja ei ole väitnud, et vallavalitsus viivitaks maa tagastamise taotluse menetlemisega. Samuti kohustatakse vallavalitsust toime panema õigusrikkumise. Kui vallavalitsus otsustaks maa tagastamise enne maa ostueesõigusega erastamist, läheks tema tegevus vastuollu MaaRS § 23 lg-ga 2 ja rikuks kolmanda isiku õigust maa ostueesõigusega erastamisele. 3) Kohus tuvastas seadusevastaselt kaebaja omandiõiguse vaidlusalustele ehitistele. Halduskohtul ei ole pädevust omandiõiguse olemasolu või puudumise tuvastamiseks. Omandiõigus ei ole tsiviilõiguslik asjaolu HKMS § 17 lg 1 ja § 25 lg 3 tähenduses. Harju Maakohtu 23.05.2006 otsusega jäeti rahuldamata kaebaja hagi kolmanda isiku vastu omandi tunnustamiseks ehitistele. Maakohtu lahendi resolutsiooni on pädev tõlgendama üksnes maakohus. Halduskohus ei ole põhjendanud seisukohta, et kolmandal isikul ei ole alates 28.03.2007 kohta 03.02.1997 ostumüügilepingus, ega viidanud kohaldatud seadustele. Kaebaja ostueesõigus tuleneb MaaRS sätetest ja on võlaõigusliku toimega õigus, mille kasutamisega tekib õigustatud subjektil õigus nõuda ehitiste omanikult müügilepingu sõlmimist võõrandamisteates märgitud hinnaga ja tingimustel. Ostu-müügileping on võlaõiguslik leping ja sellest ostjale tekkinud kõigi õiguste ja kohustuste ülekandmisega ei teki iseenesest asjaõiguslikke tagajärgi. Seadus ei näe ette, et MaaRS-st tuleneval omandamiseesõigusel oleks asjaõiguslik toime. Maakohtu otsusest selgub, et ainuüksi kohtuotsusega kaebajale ostu-müügilepingust ostjale tekkinud kõigi õiguste ja kohustuste ülekandmisega ei tekkinud ega saanudki tekkida kaebajal omandit vaidlusalustele ehitistele. Seadus ei näe ette, et omand võiks tekkida kohtuotsuse alusel. Vallasomand tekib võlaõigusliku lepingu sõlmimise, asjaõigusliku kokkuleppe sõlmimise ja asja valduse üleandmisega. Käesolevas asjas on kolmanda isiku puhul täidetud kõik eeldused omandi tekkimiseks vaidlusalustele ehitistele. Kolmanda isiku omand on tekkinud seaduses sätestatud alustel ja puudub seaduslik alus tema omandi lõpetamiseks. Tema omandiõigust tõendavad 03.02.1997 ostumüügileping, Harju Maakohtu 23.05.2006 otsus nr 2-05-1318, Harju Maakohtu 31.10.2008 otsus nr 2-07-52309 ja Riigikohtu 17.01.2011 määrus nr 3-2-1-148-10. 15. J. M palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata, jätta kaebaja menetluskulud vastustajate kanda ja kolmanda isiku menetluskulud tema enda kanda. 1) HKMS § 17 lg-st 1, § 25 lg-st 3 ning Riigikohtu otsustest nr 3-3-1-59-02 ja 3-3-1-59-06 tulenevalt tuli halduskohtul selgitada, kas kaebaja on vaidlusaluste ehitiste omanik. Kohus leidis õigesti, et kaebajale on üle läinud õigus ehitiste omandile, mis anti üle juba 03.02.1997.

3-07-2565 8(12) MaaRS näeb omandamiseesõiguse korral ette omandaja kõigi õiguste ja kohustuste ülekandmise vaidlusaluste ehitiste suhtes. Muuhulgas on lepingu järgi ostjal õigus saada ehitised oma valdusesse ja saada ka ehitiste omanikuks lepingu allkirjastamisel. Igal juhul ei ole omandiõigust ehitistele kolmandal isikul, sest käsutustehing oli vastuolus MaaRS § 9 lg-st 8 tuleneva keeluga ja seega vastavalt sel ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 66 lg-le 2 tühine. TsÜS § 66 lg 3 järgi on tühine tehing kehtetu algusest peale. Seega ei ole kolmas isik kunagi neid ehitisi omandanud ja tal puuduvad dokumendid, mis tõendaksid tema omandiõigust ehitistele. Kuna kaebaja on ehitiste omanikuks, on tal HKMS § 7 lg 1 järgi kaebeõigus. 2) Rae Vallavalitsuse toiming rikub kaebaja MaaRS § 6 lg-st 1 tulenevat õigust maa tagastamisele. Kuna kolmas isik ei saanud kunagi ehitiste omandiõigust, puudub kaebajal võimalus täita vallavalitsuse nõuet sõlmida kolmanda isikuga asjaõiguslik kokkulepe. Kaebajal puudub kolmanda isikuga igasugune lepinguline suhe. Kaebaja on ehitiste omanik ja vallavalitsusel puudub õigus nõuda maa tagastamise taotluse rahuldamiseks täiendavaid dokumente. 3) Kui kohus peaks leidma, et Rae Vallavalitsuse kiri on menetlustoiming, on Riigikohus pidanud oma varasemas praktikas erandlikult võimalikuks eraldiseisvalt vaidlustada ka menetlustoiminguid. Menetlustoiming rikub kaebaja õigusi ja venitab põhjendamatult maade tagastamise otsustamist. Rae Vallavalitsus ei ole lahendanud kaebaja avaldust 20 aasta jooksul. 4) Maa ostueesõigusega erastamiseks tulnuks esitada avaldus hiljemalt 01.01.1998 (Maa ostueesõigusega erastamise korra p 7). Harju Maavalituse erastamise aruande registri väljavõte ei kinnita kolmanda isiku poolt avalduse esitamist selleks tähtajaks. Rae Vallavalitsus teavitas kaebajat kolmanda isiku ostueesõigusega erastamise avaldusest alles 16.11.2007 kirjaga ega ole teinud 9 aasta jooksul ühtegi toimingut maa ostueesõigusega erastamiseks, kuigi puudusid igasugused takistused selliste toimingute tegemiseks, seega võib kolmanda isiku erastamisavalduse näol olla tegemist hilisema fiktiivse avaldusega. MaaRS § 40 lg 1 võimaldab avaldusi maa ostueesõigusega erastamiseks esitada kuni 01.06.2006. Seega isegi juhul, kui kolmas isik esitas oma avalduse alles 2007. a, oli selleks ajaks avalduste esitamise tähtaeg möödas ja kolmandal isikul oli õigus esitada avaldus vaid hoonestusõiguse seadmiseks. 5) MKM otsus on õigusvastane ja tuleb tühistada. Tegemist on kande tegemisest (toimingu sooritamisest) keelduva haldusaktiga, mille tühistamist on võimalik halduskohtu kaudu nõuda. MKM otsus rikub kaebaja õigusi (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-59-02). Isegi kui kohus peaks olema seisukohal, et kaebaja ei ole ehitiste omanik, tuleks MKM-l muuta registriandmeid selliselt, et ka kolmas isik ei nähtuks ehitisregistrist hoonete omanikuna. 16. Rae Vallavalitsus toetab apellatsioonkaebust. 1) Vallavalitsuse kiri ei saa kaebaja õigusi rikkuda. Kuna maaüksusel asuvate ehitiste omandiõigus ei olnud üheselt selge, tuli vallavalitsusel uurimispõhimõttest lähtudes välja selgitada asjas olulise tähendusega asjaolud. Tegemist oli teatamisja teabe kogumise toiminguga, millega kaebaja kaasati ostueesõigusega erastamise menetlusse ning anti talle võimalus selgituste, tõendite ja vastuväidete esitamiseks. Kaebaja õigusi võiks rikkuda haldusakt, millega otsustatakse maa tagastamata jätta või erastada see ostueesõigusega kolmandale isikule. Enne lõpliku haldusakti andmist ei ole kaebaja õiguste rikkumine menetlustoiminguga põhimõtteliselt võimalik. Seega puudus kaebajal kaebeõigus vallavalitsuse kirja vaidlustamiseks. 2) Vallavalitsuse kiri ei ole õigusvastane, kuna HMS § 38 lg 1 järgi on haldusorganil õigus nõuda haldusmenetluse käigus menetlusosalistelt ja muudelt isikutelt nende käsutuses olevate tõendite ja andmete esitamist, mille alusel haldusorgan teeb kindlaks asja lahendamiseks olulised asjaolud. HMS § 38 lg 3 kohaselt on menetlusosaline kohustatud haldusorganile esitama ja teatavaks tegema talle teada olevad menetluses tähtsust omavad asjaolud ja tõendid.

3-07-2565 9(12) 3) Ettekirjutuse tegemine oleks olnud põhjendatud juhul, kui vallavalitsus oleks jätnud kaebajale maa tagastamata või viivitaks õigusvastaselt maa tagastamise menetluse läbiviimisega. Kaebaja maa tagastamise avalduse menetlemist takistab tagastataval maal asuvate ehitiste omandiõiguse küsimus. Enne maa tagastamist on vallavalitsus kohustatud välja selgitama, kelle omandisse kuuluvad tagastatavale maale õiguslikul alusel püstitatud ehitised ja nende kuulumisel kolmandale isikule on vallavalitsusel kohustus kindlaks määrata ostueesõigusega erastatava ma suurus ja piirid, mida õigustatud subjektile ei tagastata, vaid kompenseeritakse. 4) Halduskohus tõlgendas pädevust ületades Harju Maakohtu 23.05.2006 otsust. Tulenevalt TsMS § 368 lg-st 2 on maakohtu lahendi resolutsiooni pädev tõlgendama üksnes maakohus ise. Seega ei saa nõustuda kohtu järeldusega, et alates 28.03.2007 tõendavad kaebaja omandiõigust vaidlusalustele ehitistele 03.02.1997 ostu-müügileping ja Harju Maakohtu 23.05.2006 otsus. 17. Majandusja Kommunikatsiooniministeerium nõustub apellatsioonkaebusega osaliselt, kuid leiab, et halduskohtu otsus on lõppjäreldustes õige. 1) MKM-l polnud võimalik kanda kaebajat ehitiste omanikuna ehitisregistrisse, sest kannete tegemise taotlemise ajal (2007. a) olid tsiviilkohtus pooleli ehitiste omandiõigusega seonduvad vaidlused ning kohus jättis kaebaja hagid omandi tunnustamiseks ja vara ainuomanikuna ehitisregistrisse kandmiseks rahuldamata. Registripidajale ei esitatud dokumente, millest nähtunuks üheselt kaebaja omandiõigus ehitistele. MKM ei ole rikkunud Põhimääruse § 27 lg 4 ja 5. Registrikande tegemise aluseks saab olla ka kohtuotsuses sisalduv ettekirjutus, mille täitmine on otsuse jõustumisel haldusorganile kohustuslik tulenevalt HKMS §-st 5 ja TsMS § 457 lg-st 1. 2) MKM kiri ei ole haldusakt, sest see ei vasta HMS § 51 lg-s 1 sätestatud nõuetele. MKM ei saa tõlgendada esitatud dokumente, vaid teeb kandemuudatuse dokumentide alusel, millest nähtub üheselt omandiõiguse olemasolu. Vaidlusalune kiri ei loo ise õigusi ega kohustusi, kirjas puudus haldusorgani tahteavaldus õigussuhte reguleerimiseks. Viide HMS § 43 lg-le 2 on ebaõige, kaebaja ei taotlenud haldusakti andmist, vaid toimingu sooritamist. HMS § 43 lg 4 pst 2 ei tulene absoluutset kohustust anda toimingu sooritamisest keeldumisel igal juhul haldusakt. EhS ega Põhimäärus ei näe ette registripidaja kohustust kandemuudatuse sooritamisest keeldumisel haldusakti andmiseks. Sellegipoolest on kaebajal kaebeõigus MKM toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks. Kuigi EhS § 56 lg-st 2 ega Põhimääruse §-st 24 tulenevalt ei oma ehitisregistrisse kantud andmed õiguslikku tähendust, ei võta see isikult õigust taotleda registrisse kantud andmete muutmist ja vastava toimingu tegemisest keeldumisel halduskohtule kaebuse esitamise õigust. Vastasel juhul polekski võimalik kandemuudatusi teha, kui Põhimääruse §-s 13 nimetatud andmete esitaja seda ei taotle. Asjaolu, et kaebajat ei ole ehitiste omanikuna ehitisregistrisse kantud, ei saa takistada Rae Vallavalitsuse poolt tehtavaid toiminguid maa tagastamise menetluses. Rae Vallavalitsus on märkinud, et maa tagastamist kaebajale takistas ainult ehitiste omandi küsimus. 3) Halduskohus ei ole seadusevastaselt tõlgendanud Harju Maakohtu 23.05.2006 otsust, vaid on, arvestades maakohtu otsuse resolutsiooni, Riigikohtu 11.11.2002 otsust nr 3-2-1-123-02 ja MaaRS regulatsiooni, võtnud seisukoha kaebaja omandiõiguse tekke suhtes. Halduskohtul on õigus tuvastada tsiviilõiguslikke asjaolusid, kui see on vajalik haldusõigusliku vaidluse lahendamiseks. Halduskohus ei ole asunud menetlema omandiõiguse tuvastamise nõuet, vaid on teinud järelduse, et kaebajal on vaidlusaluste ehitiste omandiõigus juba tekkinud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 18. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus on lõppjäreldustes õige. I

3-07-2565 10(12) 19. J. M vaidlustas esimeses kaebuses Rae Vallavalitsuse 16.11.2007 kirja nr 5-7/3785 ja taotles selle tühistamist ning Rae Vallavalitsusele ettekirjutuse tegemist haldusakti andmiseks, millega talle tagastatakse Rae vallas Aruvalla külas asuva Anepalu 9 kinnistu maa. 20. OÜ Castell leiab, et halduskohus ei oleks tohtinud Rae Vallavalitsuse 16.11.2007 kirja peale esitatud kaebust üldse menetleda ja apellatsioonimenetluses tuleks jätta Rae Vallavalitsuse kirja peale esitatud kaebus läbivaatamata. Rae Vallavalitsuse arvates puudub J. Ml kaebeõigus Rae Vallavalitsuse kirja vaidlustamiseks. Ringkonnakohus OÜ Castell ja Rae Vallavalitsuse seisukohaga ei nõustu. 21. Halduskohus on käsitlenud kaebuse nõudeid eraldi - Rae Vallavalitsuse 16.11.2007 kirja nr 5-7/3785 (toimingu) õigusvastasuse tuvastamise nõudena ja Rae Vallavalitsusele ettekirjutuse tegemise nõudena ning rahuldanud tuvastusnõude kohtuotsuse resolutsiooni p-ga 1 ja kohustamisnõude resolutsiooni p-ga 2. 22. Kuni 31.12.2011 kehtinud HKMS § 7 lg 1 teisest lausest tulenevalt pidi isikul olema haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks põhjendatud huvi. Halduskohtule esitatud kaebusest selgub, et J. M eesmärk on saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud Anepalu 9 kinnistu maa, millel asuvad loomalaut, hoidla, silohoidla ja pumbamaja. J. M ei ole väitnud ja halduskohus ei ole käsitlenud ühtki muud põhjendatud huvi Rae Vallavalitsuse toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks. 23. Kuna J. M ei ole esitanud kohustamisnõudega hõlmamata õigusvastasuse tuvastamise nõuet, tuleb ringkonnakohtu arvates kaebust kuni 31.12.2011 kehtinud HKMS § 19 lg 7 alusel tõlgendada nii, et selle esemeks on üksnes kohustamisnõue. Halduskohtu otsuse põhjendustes toodud lausest (See, et kiri pole haldusakt, vaid toiming, mille õiguspärasusele peab kohus vallavalitsusele ettekirjutuse tegemise nõude lahendamisel obligatoorselt hinnangu andma.) võib järeldada, et halduskohus ei ole pidanud Rae Vallavalitsuse 16.11.2007 kirja nr 5-7/3785 mitte haldusaktiks, vaid toiminguks, mille õigusvastasuse tuvastamise nõue on hõlmatud kohustamisnõudega, kuid lahendanud siiski ka tuvastamisnõude kohtuotsuse resolutsiooniga (p 1). HKMS § 162 lg 1 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga kaebuse nõuded. Kuna toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõue on hõlmatud kohustamisnõudega, siis ei ole tuvastusnõude näol tegemist iseseisva nõudega, mida halduskohus oleks pidanud kohtuotsuse resolutsioonis eraldi lahendama. Toimingu õigusvastasuse tuvastamisega oleks tulnud piirduda üksnes kohtuotsuse põhjendustes. Seetõttu tuleb halduskohtu otsuse resolutsiooni p 1 tühistada. 24. Kuni 31.12.2011 kehtinud HKMS § 6 lg 1 p 2 nägi ette, et kaebusega võib taotleda välja andmata jäetud haldusakti väljaandmist, peatatud või sooritamata toimingu sooritamist. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg 1 kohaselt on haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks kohustamisele suunatud nõude rahuldamise eelduseks, et avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et Rae Vallavalitsus on kohustatud viima läbi J. M avalduse alusel õigusvastaselt võõrandatud Anepalu 9 kinnistu maa tagastamise menetluse ja andma haldusakti maa tagastamise või tagastamata jätmise kohta ning Rae Vallavalitsus ei ole seda käesoleva ajani teinud. II 25. Teises kaebuses vaidlustas J. M MKM 15.01.2008 kirja nr 23.2-3/7-10613/001 ning taotles selle tühistamist või alternatiivselt õigusvastaseks tunnistamist ja ettekirjutuse tegemist kanda riikliku ehitisregistri andmebaasi ehitiste ehitisregistrikoodiga 116018357, 116038328, 116038329, 220414047 omanikuna sisse kaebaja.

3-07-2565 11(12) 26. Halduskohus käsitles MKM 15.01.2008 kirja nr 23.2-3/7-10613/001 ekslikult haldusaktina. Ringkonnakohus leiab, et andmete registrisse kandmine ja registriandmetes muudatuste tegemine või muudatuste tegemisest keeldumine on käsitatav haldusaktina juhul, kui andmete registreerimise eesmärk on seaduse kohaselt õiguste või kohustuste tekkimine, muutmine või lõppemine. Nii näiteks majandustegevuse registrisse kandmine annab majandustegevuse registri seaduse kohaselt õiguse tegutseda erinõuetega tegevusalal. EhS § 55 lg 1 kohaselt on riikliku ehitisregistri põhiülesandeks arvestuse pidamine ehitatavate ja kasutatavate ehitiste üle. Põhimääruse § 2 kohaselt on registri pidamise eesmärgiks ehitatavate ja kasutatavate ehitiste kohta teabe kogumine, hoidmine ja avalikustamine. Vastavalt EhS § 56 lg-le 2 ja Põhimääruse §-le 24 on ehitisregistri andmetel (sh. ehitise omaniku andmetel – EhS § 56 lg 1 p 7) informatiivne ja statistiline tähendus. Ehitisregistrisse omaniku kohta tehtav kanne ei tekita ega lõpeta iseenesest omandiõigust hoonele. Seega on ehitisregistrisse andmete kandmine, registriandmetes muudatuste tegemine või muudatuste tegemisest keeldumine käsitletav avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse toiminguna, mille peale kuni 31.12.2011 kehtinud HKMS § 4 lg 2 alusel võis esitada kaebuse halduskohtusse. 27. Kuni 31.12.2011 kehtinud HKMS § 7 lg 1 teisest lausest tulenevalt pidi isikul olema haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks põhjendatud huvi. Kuigi J. M kaebuses on märgitud põhjendatud huvina seda, et tema õigusi riivab ebaõige kanne, millel on avalikkuse jaoks eksitav iseloom, ei nähtu kaebusest, kuidas toimingu õigusvastaseks tunnistamine võimaldab kaebajal kaitsta oma õigusi. Kaebusest nähtuvalt on J. M kaebuse eesmärgiks see, et teda kantakse ehitisregistrisse vaidlusaluste ehitiste omanikuna. Tulenevalt eeltoodust leiab ringkonnakohus, et MKM 15.01.2008 toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõue on hõlmatud kohustamisnõudega ja J. M kaebust tuleb kuni 31.12.2011 kehtinud HKMS § 19 lg 7 alusel tõlgendada nii, et selle esemeks on üksnes kohustamisnõue. HKMS § 162 lg 1 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga kaebuse nõuded. Kuna toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõue on hõlmatud kohustamisnõudega, siis ei ole tuvastusnõude näol tegemist iseseisva nõudega, mida halduskohus oleks pidanud kohtuotsuse resolutsioonis eraldi lahendama. Toimingu õigusvastasuse tuvastamisega oleks tulnud piirduda üksnes kohtuotsuse põhjendustes. Seetõttu tuleb halduskohtu otsuse resolutsiooni p 3 tühistada. 28. Kuigi ehitisregistrisse kantud andmed ei oma õiguslikku tähendust ja kaebaja ei ole registrile andmete esitaja Põhimääruse § 13 tähenduses, kes Põhimääruse §-st 26 tulenevalt võib esitada registriandmete muutumise korral andmete muutmise taotluse, ei võta see isikult, kes peab ennast ehitiste tegelikuks omanikuks, õigust taotleda registrisse kantud andmete muutmist ja vastava toimingu tegemisest keeldumisel halduskohtule kaebuse esitamise õigust. MKM märgib õigesti, et vastasel juhul polekski võimalik kandemuudatusi teha, kui Põhimääruse §-s 13 nimetatud andmete esitaja seda ei taotle. Ka kohtupraktikas on tunnustatud hoone tegeliku omaniku õigust nõuda, et talle kuuluva hoone kohta ei säilitataks hooneregistris (hooneregistris koguti ja töödeldi andmeid hoonete kohta enne ehitisregistri asutamist) puudulikke, aegunud või eksitavaid andmeid (Riigikohtu 11.11.2002 otsus haldusasjas nr 3-3-1-59-02). III 29. Rae Vallavalitsus kinnitas halduskohtus, et kaebajale maa tagastamist takistab vaid see, et puuduvad dokumendid, mis tõendavad, et kaebaja on sellel maal asuvate ehitiste omanik. MKM väitis, et kaebaja vaidlusaluste ehitiste omanikuna ehitisregistrisse kandmist takistab üksnes dokumentide puudumine, millest üheselt nähtuks kaebaja omandiõigus ehitistele. Kaebaja arvates on tema ehitiste omanik, Rae Vallavalitsus ja OÜ Castelle leidsid, et ehitiste omandiõigus ei ole OÜ-lt Castell kaebajale üle läinud. Seegi tuli halduskohtul kohustamisnõuete ja kohustamisnõuetega hõlmatud toimingute õigusvastasuse tuvastamise nõuete lahendamiseks selgitada välja, kes on Anepalu 9 maatükil asuva loomalauda, hoidla, silohoidla ja

3-07-2565 12(12) pumbamaja omanik, sest kui kaebaja on vaidlusaluste ehitiste omanik, siis on vastustajate toimingud õigusvastased ning kaebaja kohustamisnõuded põhjendatud ja kuuluvad rahuldamisele (vt ka Riigikohtu 11.11.2002 otsus haldusasjas nr 3-3-1-59-02, p 15). 30. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus ei ole tõendite hindamisel, materiaalõiguse normide tõlgendamisel ja kohaldamisel eksinud ning on järeldanud õigesti, et kaebaja on vaidlusaluste ehitiste omanik. Halduskohtu otsus on kaebajal vaidlusaluste ehitiste omandiõiguse osas ka piisavalt põhjendatud. Nõustudes selles osas täielikult halduskohtu põhjendustega ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 31. Harju Maakohtu 23.05.2006 otsust nr 2-05-1318 J. M hagi rahuldamata jätmise kohta tunnustada tema omandit ja kanda ta vara ainuomanikuna ehitisregistrisse ei saa pidada halduskohtule kaebuse kohastamisnõuete lahendamisel siduvaks. Samas võib Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17.01.2011 määruse nr 3-2-1-148-10 p 11 teises lõigus märgitust (Harju Maakohus rahuldas 23. mai 2006. a otsusega hageja nõude kanda talle üle ostja õigused ja kohustused. Samas jättis maakohus selle otsusega rahuldamata hageja nõude tunnustada tema omandit ja kanda ta vara ainuomanikuna ehitisregistrisse. Hageja ei esitanud maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebust, kuigi maareformi seaduses sätestatud ostueesõiguse sisu oli Riigikohtu tsiviilkolleegium korduvalt käsitlenud (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus asjas 3-2-1-123- 02, p-d 17 ja 18).) järeldada, et maakohtu otsus hagi rahuldamata jätmise osas ei ole ka seaduslik ja J. Ml oleksid kohtuotsuse vaidlustamisel olnud ilmselgelt eduväljavaated. OÜ Castell seisukoht, mille kohaselt on maareformi seadusest tuleneval omandamise eesõigusel vaid võlaõiguslik toime, ei ole kooskõlas Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuses nr 3-2-1-123-02 väljendatud seisukohtadega, millele halduskohus on kohustamisnõuete lahendamisel õigesti tuginenud. Kaebajal vaidlusaluste ehitiste omandiõiguse puudumist ei tõenda ka Harju Maakohtu 31.10.2008 otsus nr 2-07-52309 J. M hagi rahuldamata jätmise kohta, sest nagu halduskohus õigesti leidis, ei oma omandiõiguse seisukohast tähtsust, et hooned on kolmanda isiku valduses ja ta keeldub neid kaebajale üle andmast. 32. Eelneva põhjal ei anna OÜ Castell apellatsioonkaebuse väited alust halduskohtu otsuse tühistamiseks kohustamisnõuete rahuldamise osas ja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. IV 33. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna OÜ Castell apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, peab apellatsioonimenetluse kulud kandma apellant. Samuti jäävad OÜ Castell apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda. Kaebaja taotles apellatsioonimenetluses apellandilt menetluskulude väljamõistmist summas 2536 eurot (sh käibemaks 20%) ning esitas kulude kandmist tõendavad dokumendid. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist vajalike ja põhjendatud menetluskuludega HKMS § 109 lg 6 mõttes, mille kandmine on nõuetekohaselt tõendatud, ning ringkonnakohus mõistab OÜ-lt Castell välja J M kasuks apellatsioonimenetluse kulud summas 2536 eurot.

Ruth Plaks Silvia Truman Lilianne Aasma