3-11-1559/67 · Tallinna Halduskohus Pärnu kohtumaja

3-11-1559

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus

Kohtukoosseis Kohtunik Annika Vendik

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. juuli 2012 Pärnu kohtumaja

Haldusasja number 3-11-1559 Haldusasi M V´u kaebus, milles kaebaja taotleb: - tühistada Laimjala Vallavalitsuse 15.03.2011 korraldus nr 2-1/15; - tühistada Laimjala Vallavalitsuse 20.06.2011 korraldus nr 2-1/56; - kohustada Laimjala Vallavalitsust muutma oma 21.11.2003 korralduse nr 2-1/189 p 1 selliselt, et Suurekivi maaüksus kuulub kaasomandisse tagastamisele järgmistes mõttelistes osades: M V ¼; P V ¼; S. G 1/8; E N 1/8; U. V 1/8; E. K 1/8. - välja mõista vastustajalt kaebaja poolt kantud menetluskulud.

Asja läbivaatamise kuupäev

06. juuni 2012

Menetlusosalised Kaebaja: M V, kaebaja esindaja vandeadvokaadi vanemabi Aarne Akerberg, nõustaja Rauno Aaaslaid Vastustaja: Laimjala Vallavalitsuse esindaja vallavanem Vimar Rei, maanõunik Piret Miller, Mihkel Tuus Kolmandad isikud: P V, E N, U. V, S. G, E. K

RESOLUTSIOON Rahuldada osaliselt M V´u kaebus.

Tühistada Laimjala Vallavalitsuse 15.03.2011 korraldus nr 2- 1/15. Tühistada Laimjala Vallavalitsuse 20.06.2011 korraldus nr 2- 1/56.

3-11-1559

Kohustamisnõude osas jätta kaebus rahuldamata.

Välja mõista Laimjala Vallavalitsuselt (reg kood 75020799 asuk Laimjala küla Laimjala vald 94404 Saaremaa) M V´u( isikukood … eluk …) kasuks 1583 (üks tuhat viissada kaheksakümmend kolm) eurot ja 67senti asjas kantud menetluskulude katteks.

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse teatavaks tegemisest 20. juulil 2012.

ASJAOLUD

15.03.2011 Laimjala Vallavalitsuse korraldusega nr 2-1/15 otsustati tühistada 21.11.2003 Laimjala Vallavalitsuse korraldus nr 2-18/183 ning tagastada P V´ule 9,85 ha suurune Käomatsi maaüksus (haldusasi nr 3-11-1559 tl 21). 27.04.2011 esitas M K vaideavalduse 15.03.2011 korraldusele (tl 24-25). 20.05.2011 Laimjala Vallavalitsuse korraldusega nr 2-1/44 jäeti vaie rahuldamata (tl 26-27). 21.06.2011 postitas M V kohtule kaebuse Laimjala Vallavalitsuse 15.03.2011 korralduse nr 2- 1/15 tühistamiseks haldusasjas nr 3-11-1559 (tl 6-7a). 25.07.2011 määrusega võeti kaebus menetlusse ning kaasati kolmanda isikuna P V (tl 29). 26.08.2011 määrusega lahendati kaebaja taotlus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks (tl 57- 60). 08.12.2011 Tallinna Ringkonnakohtu määrusega lahendati Laimjala Vallavalitsuse määruskaebus halduskohtu 26.08.2011 määrusele (tl 81-83). 08.03.2012 esitas Laimjala Vallavalitsus vastuse kaebusele (tl 89-92). 05.04.2012 määrusega otsustati korraldada asjas kohtuistung (tl 97). 06.06.2012 toimus asjas kohtuistung. Kohtuistungil liideti haldusasi nr 3-11-1825 haldusasja nr 3-11-1559 juurde (tl 119). 08.06.2012 täiendas kaebaja menetluskulude nimekirja (tl 131).

20.06.2011 Laimjala Vallavalitsuse korraldusega nr 2-1/56 rahuldati osaliselt M V´u vaie vallavalitsuse 21.11.2003 korraldusele nr 2-1/189 ja muudeti korralduse nr 1-2/189 p 1(haldusasi nr 3-11-1825 tl 11-12). 22.07.2011 postitas M V kohtule kaebuse Laimjala Vallavalitsuse 20.06.2011 korralduse nr 2- 1/56 tühistamiseks haldusasjas nr 3-11-1825 (tl 6-10). 29.07.2011 määrusega lahendati kaebaja taotlus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks (tl 29- 32). 05.08.2011 määrusega lahendati kaebaja taotlus 29.07.2011 määruse täiendamiseks (tl 37). 17.10.2011 määrusega võeti kaebus menetlusse ja kaasati kolmandate isikutena S. G, E N, U. V, E. K, P V (tl 42-43). 31.10.2011 esitasid ajas arvamused E. K ja E N (tl 51-52). 01.12.2011 määrusega tehti vastustajale trahvihoiatus (tl 62-63). 07.12.2011 esitas Laimjala Vallavalitsus vastuväited ja tõendid kaebusele (tl 67-69, 72-89). 05.04.2012 määrusega otsustati korraldada kohtuistung (tl 94).

3-11-1559

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Haldusasi 3-11-1559

Kaebuse esitaja taotleb ORASe ja MRSi alusel õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist ½ mõttelises osas A V pärijana. Nimetatud maa asub Saare maakonnas Laimjala vallas Viltina külas endise nimetusega Käomatsi talu nr 25. Käomatsi talu nr 25 on tunnistatud omandireformi objektiks vastavalt ÕVVTK Saare Maakonnakomisjoni 26.04.1995 otsusele nr 4/206. Nimetatud otsusega tunnistati omandireformi õigustatud subjektideks täies ulatuses: 1/3 mõttelisest osast A V 1/2 mõttelise osa ulatuses, teise 1/2 mõttelise osa ulatuses võrdsetes mõttelistes osades U. V, E N, S G ja E. K, endise omaniku M V surnud lapse abikaasa ja lapselapsed; 1/3 mõttelise osa ulatuses võrdsetes mõttelistes osades E. K, U. V, E N ja S G, endise omaniku E V lapsed; 1/3 mõttelise osa ulatuses A V, endise omaniku A V’u abikaasa (edaspidi otsus). Õigustatud subjektide poolt 24.03.2003 allkirjastatud ja vallavalitsuse poolt kinnitatud kokkuleppe alusel lepiti kokku õigusvastaselt võõrandatud Käomatsi nr 25 maa tagastamises seitsme eraldi kinnistusüksusena nimedega Suurekivi, Roostiku, Poka, Endli, Pille, Kiviranna ja Käomatsi. Laimjala Vallavalitsuse 21.11.2003 korraldusega nr 2-1/189 otsustati Suurekivi katastriüksuse tagastamine kaebuse esitajale ja teistele õigustatud subjektidele kaasomandisse. Suurekivi katastriüksusel asub ka kaev, mida kaebuse esitaja kasutab. Kaebaja leiab, et kaevatav korraldus on õigusvastane ja kuulub tühistamisele kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumise tõttu, kuna rikub kaebaja MRS § 5 lg 1 p-s 4 sätestatud õigust maa tagastamisele. Antud juhul ei ole P V esitanud väidetava asjaolu kohta vallavalitsusele uusi olulisi tõendeid HMS § 44 lg

1 p 2 tähenduses. Selliseks tõendiks ei saanud olla testamendijärgse pärimisõiguse tunnistus, kuna nimetatud dokument oli P Vle teada juba 11.08.1998, mil see dokument notari poolt P Vle väljastati. Seega oli see tõend ajaliselt teada juba enne õigustatud subjektide poolt 24. märtsil 2003. a allkirjastatud õigusvastaselt võõrandatud Käomatsi nr 25 maa tagastamise kohta kokkuleppe sõlmimist ja ka enne Laimjala Vallavalitsuse 21.11.2003 korralduse nr 2- 1/183 andmist. Seetõttu puuduvad käesolevas asjas HMS § 44 lg 1 p-s 2 sätestatud olulised tõendid, mis tooksid kaasa haldusmenetluse uuendamise. Kui arvestada, et haldusmenetluse uuendamine on toimunud vallavalitsuse enda initsiatiivil, siis pidi vallavalitsus ikkagi juhinduma HMS sätetest ja sellest, et uuendamine pole käesoleval juhul kõiki asjaolusid arvestades õiguspärane. Arvestada tuleb eelkõige seda, et 2003.a korraldusest on möödunud väga pikk ajavahemik. Laimjala Vallavalitsus ei ole kaebajat uuendatud menetlusse kaasanud, pole küsitud tema arvamust korralduse kehtetuks tunnistamise kohta. Samuti pole arvestatud asjaoluga, et õigusvastaselt võõrandatud maa suhtes on vastu võetud Laimjala Vallavalitsuse 21.11.2003 korraldus nr 2-1/189 Suurekivi maa tagastamiseks vastavalt õigustatud subjektide kokkuleppele maade jagamise kohta. Vaidlustatud Laimjala Vallavalitsuse 15.03.2011 korralduses pole välja toodud olulisi avalikke huvisid, mis õigustaksid korralduse kehtetuks tunnistamist. Seega on Laimjala Vallavalitsus haldusakti kehtetuks tunnistamisel loobunud kaalutlusõiguse rakendamisest üldse. Ebaõige on Laimjala Vallavalitsuse väide vaidlustatud korralduses, et varasem korraldus tuleb tühistada seetõttu, et ühele isikule kuuluva ehitise alust maad ei saa tagastada mitmele isikule. Õigustatud subjektid leppisid kokku maa jagamises ning Laimjala Vallavalitsus ei saa väita, et nimetatud kokkulepe on kehtetu. Kuna MRS § 14 lg 1 kohaselt tuleb sel juhul maa tagastada vastavalt sellele, kuidas õigustatud subjektid lepivad kokku maa jagamises, siis on alusetu Laimjala Vallavalitsuse väide, et ühele isikule kuuluva ehitise alust maad ei saa tagastada mitmele isikule. Vastavalt AÕSRS § 6 lg-le 3 ja MRS § 14 lg 1 on selline kokkulepe lubatud, pealegi on kokkuleppe kinnitanud Laimjala Vallavalitsus. Oluline on siinjuures asjaolu, et peale Laimjala Vallavalitsuse 21.11.2003 korralduse nr 2-1/183 andmist on õigustatud

3-11-1559

subjektide kokkulepet realiseeritud, kuna õigustatud subjektidele on Laimjala Vallavalitsus maa valdavas ulatuses tagastanud. Laimjala Vallavalitsuse 21.11.2003 korralduse nr 2-1/183 tühistamine muudaks kokkuleppe alusetult sisutuks. Pole arvestatud ka asjaoluga, et Laimjala Vallavalitsuse 21.11.2003 korraldus nr 2-1/189 Suurekivi maa tagastamiseks on kehtiv ja seadusjõus. Nimetatud korralduse aluseks oleva katastriüksuse toimiku kohaselt on Suurekivi maaüksus tagastatud viie maatükina, kusjuures kaevu alune maa on suurusega 78 m2. Piiride skeem Käomatsi maaüksuse kohta on koostatud samuti arvestusega, et Suurekivi maaüksuse hulka kuuluv kaevu maa jääb Käomatsi maaüksusest välja. Käomatsi piiride skeem on kooskõlastatud Saare Maavalitsuse poolt 13. novembril 2003 ja Laimjala Vallavalitsuse poolt

30. aprillil 2004. Suurekivi maaüksuse katastriplaan on koostatud 20. oktoobril 2003, piiriprotokoll on koostatud 3. novembril 2003, millele on alla kirjutanud ka P V. Neid asjaolusid ei ole Laimjala Vallavalitsus üldse arvestanud. Kaebaja eesmärgiks on, et subjektide maa mõtteliste osade suurused tuleneksid 1995 aasta otsusest.

Vastustaja ei nõustu kaebaja tõlgendusega, mille kohaselt tuleneb maareformi seaduse § 6 lg-st 1 ja § 14 lg-st 1, et maa tagastamise õigustatud subjektidel on õigus leppida maa jagamises kokku ka nii, et ühele isikule kuuluva ehitise alune maa tagastatakse teisele või mitmele õigustatud subjektile. Õigesti on osundatud asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 13 lg-s 3 sätestatule. Ekslik on kaebaja seisukoht, et kuivõrd MRS § 6 lg 1 näeb ette maa tagastamise endistes piirides, kui samast seadusest ei tulene teisiti ning et kuivõrd MRS § 14 lg 1 neljanda lause kohaselt kui õigustatud subjektid lepivad kokku maa jagamises, tagastatakse maa vastavalt õigustatud subjektide kokkuleppele, on õigustatud subjektidel õigus leppida maa jagamisel kokku ka selliselt, et ühele õigustatud subjektile kuuluva ehitise alune maa tagastatakse teisele või teistele õigustatud subjektidele.

Osundatud õigusnormides ei ole sätestatud, et õigustatud subjektid võivad maa jagamisel leppida kokku teisiti, kui on sätestatud AÕSRS § 13 lg-s 3, so selliselt, et ühele õigustatud subjektile kuuluva ehitise alune maa tagastatakse teisele (või teistele) õigustatud subjektidele. Vallavalitsus on seisukohal, et AÕSRS § 13 lg-s 3 sätestatud põhimõte, mille kohaselt ei kuulu ehitisealune maa teistele isikutele tagastamisele, ei võimalda maa tagastamise õigustatud subjektidel leppida kokku, et ühele õigustatud subjektile kuuluva ehitise alune maa kuulub tagastamisele teisele õigustatud subjektile.

Selline kokkulepe on vastuolus nimetatud seadusega ning vallavalitsus ei saa seetõttu selle alusel maad tagastada. Põhjendamatu on seisukoht, mille kohaselt on vallavalitsuse 21. novembri 2003. a korralduse nr 2-1/183 tühistamisega muutnud sisutuks õigustatud subjektide 24. märtsi 2003. a kokkuleppe maa jagamise kohta. Nimetatud kokkulepe on valdavas ulatuses realiseeritud, kuna kokkuleppe alusel on vallavalitsus 21. novembril 2003. a lisaks Käomatsi ja Suurekivi maaüksustele tagastanud veel neljale õigustatud subjektile neli maaüksust, igaühele ühe – Roostiku, Poka, Endli ja Pille maaüksuse – ning 9. septembril 2008. a kuuendale õigustatud subjektile Kiviranna maaüksuse.

Kõik viis eelnimetatud maaüksust on maakatastris registreeritud ja kinnistatud.

15. märtsi 2011. a korraldusega on muudetud Käomatsi maaüksuse piire selliselt, et juurde on arvatud 5,7 m² Suurekivi maaüksuse koosseisu kuulunud maad. Arvestades, et kogu õigusvastaselt võõrandatud talu maa suurus oli 43,80 ha, on muudatus väheoluline. Arvestades asjaolu, et õigustatud subjektide 24. märtsi 2003. a maa jagamise kokkulepe on eelnimetatud kaevualuse maa suurusega 5,7 m² osas vastuolus seadusega ning ülejäänud osas juba realiseeritud, ei pidanud vallavalitsus otstarbekaks nõuda õigustatud subjektidelt kokkuleppe seadusega kooskõlla viimist, vaid määras kaevualuses osas maaüksuse piirid ise. Kuna vallavalitsuse 21. novembri 2003. a korraldus Käomatsi maaüksuse tagastamise kohta oli samal eeltoodud põhjusel seadusega vastuolus, tühistas vallavalitsus selle ning tagastas Käomatsi maaüksuse väga väikeses ulatuses muudetud

3-11-1559

piirides. Oluline avalik huvi selleks seisnes haldusakti seaduslikkuse nõude järgimises ning vallavalitsus märgib, et esialgsetes piirides Käomatsi maaüksuse tagastamist ei oleks saanud aktsepteerida ka maa tagastamise õiguspärasuse üle järelevalvet teostav Saare Maavalitsus. AÕSRS § 13 lg 3 kolmanda lause kohaselt ei kuulu ehitisealune maa teistele isikutele tagastamisele, erastamisele munitsipaalomandisse andmisele ega riigi omandisse andmisele, kui seadusest ei tulene teisiti. Kokkuleppe sõlmimise ajal ei kehtinud MaaRS § 12 lg 1-3 esimene lause, milles on sätestatud, et mitme õigustatud subjekti olemasolul tagastatakse ehitise alune maa ehitise omanikule eraldi kinnistuna, samuti ei tulenenud õigustatud subjektide õigus sõlmida AÕSRS § 13 lg 3 kolmandas lauses sätestatuga vastuolus olev kokkulepe. Sellise kokkuleppe sõlmimise õigus ei tulenenud ka maareformi seaduse §-st 14, mis näeb ette mitme maa tagastamise õigustatud subjekti korral ette nende õiguse leppida kokku maa jagamises. Kui maa tagastamise õigustatud subjekte on mitu ja tagastataval maal asub ühele õigustatud subjektile kuuluv ehitis ning õigustatud subjektid ei ole leppinud kokku maa jagamises, tagastatakse ehitise juurde kuuluv või ehitise teenindamiseks vajalik maa ehitise omanikule eraldi kinnistuna vastavalt tema nõudeõiguse osale. Eeltoodu tõttu oli endise Käomatsi talu maa tagastamise õigustatud subjektide 24. märtsi 2003. a kokkulepe maa jagamise kohta seadusega vastuolus osas, millega nähti ette P. Vle kuuluva salvkaevu aluse maa tagastamine mitme isiku kaasomandisse. Seadusega vastuolus olevas osas ei saanud vallavalitsus kokkulepet maa tagastamisel järgida. Kolmas isik P V esitas arvamuse, milles ta leidis, et vaidlusalune kaev võiks tema maa peal olla. Tema hinnangul ei ole ta saanud rohkem maad, et peaks kaevust loobuma. 2003 aastal andis kolmas isik allkirja piiride kulgemise kohta, kuna vastasel juhul oleks M. V ning vallavalitsuse kinnitusel maa riigile läinud. Allkirja andmisel ei nõustunud kolmas isik tekkinud olukorraga. Kolmas isik E N´i seisukohtade kohaselt on ta asjas erapooletu. Maa ümber jagamine protsentidena ning kaevuga seonduv ei oma kolmanda isiku jaoks tähtsust.

Haldusasi 3-11-1825

Kaebuse esitaja selgituste kohaselt otsustati Laimjala Vallavalitsuse 21.11.2003 korraldusega nr 2-1/189 Suurekivi katastriüksuse tagastamine suurusega 10,93 ha kaebuse esitajale ja teistele õigustatud subjektidele kaasomandisse igaühele 1/6 mõttelises osas. Suurekivi katastriüksusel asub ka kaev, mida kaebuse esitaja kasutab. Laimjala Vallavalitsuse 20.06.2011 korraldusega nr 2-1/56 muudeti Laimjala Vallavalitsuse 21.11.2003 korraldust nr 2-1/189: Suurekivi maaüksusest (maatükk I) jäeti välja kaev, lisaks muudeti õigustatud subjektide kaasomandi suuruseid. Kaebaja leiab, et Laimjala Vallavalitsuse 20.06.2011 korraldus on õigusvastane ja kuulub tühistamisele kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumise tõttu, kuna rikub kaebaja MRS § 5 lg 1 p-s 4 sätestatud õigust maa tagastamisele seaduses ettenähtud ulatuses. Laimjala Vallavalitsus on asunud menetlema haldusakti kehtetuks tunnistamist (haldusmenetluse uuendamine) P V poolt vallavalitsusele esitatud dokumentide alusel ja tema taotlusel. Kaebaja leiab, et käesoleval juhul puudus õiguslik alus haldusmenetluse uuendamiseks asjaolu suhtes, mis puudutab kaevu alust maa tagastamist P Vle. P V ei ole esitanud väidetava asjaolu kohta vallavalitsusele uusi olulisi tõendeid HMS §

44 lg 1 p 2 tähenduses. Selliseks tõendiks ei saanud olla testamendijärgse pärimisõiguse tunnistus, kuna nimetatud dokument oli P Vle teada juba 11.08.1998, mil see dokument notari poolt P Vle väljastati. Seega oli see tõend ajaliselt teada juba enne õigustatud subjektide poolt

24. märtsil 2003. a allkirjastatud õigusvastaselt võõrandatud Käomatsi nr 25 maa tagastamise kohta kokkuleppe sõlmimist ja ka enne Laimjala Vallavalitsuse 21.11.2003 korralduse nr 2- 1/189 andmist. Seetõttu puuduvad käesolevas asjas HMS § 44 lg 1 p-s 2 sätestatud olulised tõendid, mis tooksid kaasa haldusmenetluse uuendamise. haldusmenetluse uuendamine on

3-11-1559

toimunud vallavalitsuse enda initsiatiivil, siis pidi vallavalitsus ikkagi juhinduma HMS sätetest ja sellest, et uuendamine pole käesoleval juhul kõiki asjaolusid arvestades õiguspärane. Arvestada tuleb eelkõige seda, et 2003.a korraldusest on möödunud väga pikk ajavahemik. Kaebajal on õiguspärane ootus, et juba vastuvõetud korraldust ei hakata aastaid hiljem enam muutma. Laimjala Vallavalitsus ei ole kaebajat uuendatud menetlusse kaasanud, pole küsitud tema arvamust korralduse kehtetuks tunnistamise kohta. Samuti pole arvestatud asjaoluga, et Laimjala Vallavalitsuse 21.11.2003 korraldus nr 2-1/189 Suurekivi maa tagastamiseks tugineb vastavalt õigustatud subjektide kokkuleppele maade jagamise kohta.

Vaidlustatud Laimjala Vallavalitsuse korralduses pole välja toodud olulisi avalikke huvisid, mis õigustaksid korralduse osalist kehtetuks tunnistamist. Seega on Laimjala Vallavalitsus haldusakti osalisel kehtetuks tunnistamisel loobunud kaalutlusõiguse (HMS § 64 lg 2) rakendamisest üldse. Ebaõige on Laimjala Vallavalitsuse väide vaidlustatud korralduses, et varasem korraldus tuleb osaliselt kehtetuks tunnistada kaevualuse maa osas seetõttu, et ühele isikule kuuluva ehitise alust maad ei saa tagastada mitmele isikule. Käesolevas asjas leppisid õigustatud subjektid kokku maa jagamises ning Laimjala Vallavalitsus ei saa väita, et nimetatud kokkulepe on kehtetu.

Peale Laimjala Vallavalitsuse 21.11.2003 korralduse nr 2-1/189 andmist on õigustatud subjektide kokkulepet realiseeritud, kuna õigustatud subjektidele on Laimjala Vallavalitsus õigusvastaselt võõrandatud maa valdavas ulatuses tagastanud. Laimjala Vallavalitsuse 21.11.2003 korralduse nr 2-1/189 osaline kehtetuks tunnistamine muudaks õigustatud subjektide kokkuleppe alusetult sisutuks. Antud juhul pole arvestatud ka asjaoluga, et Laimjala Vallavalitsuse 21.11.2003 korralduse nr 2-1/189 aluseks oleva katastriüksuse toimiku kohaselt on Suurekivi maaüksus tagastatud viie maatükina.

Piiride skeem Käomatsi maaüksuse kohta on koostatud samuti arvestusega, et Suurekivi maaüksuse hulka kuuluv kaevu maa jääb Käomatsi maaüksusest välja. Käomatsi piiride skeem on kooskõlastatud Saare Maavalitsuse poolt 13. novembril 2003 ja Laimjala Vallavalitsuse poolt 30. aprillil 2004. Suurekivi maaüksuse katastriplaan on koostatud 20. oktoobril 2003, piiriprotokoll on koostatud 3. novembril 2003, millele on alla kirjutanud ka P V. Neid asjaolusid ei ole Laimjala Vallavalitsus üldse arvestanud. Laimjala Vallavalitsuse 21.11.2003 korralduses nr 2- 1/189 on viidatud küll õigesti, et Käomatsi talu nr 25 on tunnistatud õigusvastaselt võõrandatud omandireformi objektiks vastavalt ÕVVTK Saare Maakonnakomisjoni 26.04.1995 otsusele nr 4/206, kuid korralduse resolutsiooni punktis 1 on ebaõigesti märgitud, et Suurekivi maaüksus kuulub kaasomandisse tagastamisele 1/6 mõttelistes osades.

Nimelt on Laimjala Vallavalitsuse 21.11.2003 korralduses tähelepanuta jäänud asjaolu, et M. V nõudeõiguse suurus on ¼ mõttelist osa Suurekivi maaüksusest, mitte 1/6 mõttelist osa. ÕVVTK Saare Maakonnakomisjoni otsusega tunnistati üheks esialgseks omandireformi õigustatud subjektiks A V ja tema nõudeõiguse suuruseks maakonnakomisjoni otsuse järgi oli ½ mõttelist osa. A V nõudeõiguse pärijateks said M V ja P V võrdsetes osades. Seega on M. V ja P V nõudeõiguse suurus Suurekivi maaüksusest kummalgi ¼ mõttelist osa. Teiste õigustatud subjektide nõudeõiguse suurused on 1/8 mõttelist osa iga õigustatud subjekti kohta.

Laimjala Vallavalitsuse 21.11.2003 korralduses nr 2-1/189 ei ole õigesti märgitud, et Suurekivi maaüksus kuulub kaasomandisse tagastamisele 1/6 mõttelistes osades, olles niisugusel kujul vastuolus ÕVVTK Saare Maakonnakomisjoni 26.04.1995 otsusega nr 4/206 ning samuti A V pärimisasja dokumentatsiooniga.

Vastustaja ei tunnista M. V kaebust. Maaüksus on maakatastrisse registreerimata põhjusel, et vallavalitsusel puudusid Suurekivi maaüksuse plaan ja piiriprotokoll. M. V kaebuse lisadest nähtuvalt on Suurekivi katastriüksuse plaan lõpuni vormistamata – sellel puuduvad allkirjad – ning piiriprotokoll on samuti lõpuni vormistamata – sellel on vaid maasaajate allkirjad. Kumbki dokument ei ole vallavalitsuse valduses. Vallavalitsus kontrollis P. V omandiõigust

3-11-1559

Käomatsi ehitistele ning tuvastas, et testamendijärgse pärimisõiguse tunnistuse kohaselt on P. V pärinud muude Käomatsi ehitiste hulgas ka kaks kaevu ning et üks neist asub tõepoolest väljaspool 2003. aastal moodustatud Käomatsi maaüksuse piire, kuid selle vahetus läheduses Suurekivi maaüksusel. Lähtudes sellest asjaolust tühistas vallavalitsus 15. märtsil 2011. a korraldusega nr 2-1/15 oma 21. novembri 2003. a korralduse nr 2-1/183 Käomatsi maaüksuse tagastamise kohta. Sama korraldusega tagastas vallavalitsus Käomatsi maaüksuse P Vle uutes piirides, lisades 5,7 m² kaevualust ja seda teenindavat maad.

Vallavalitsus märkis korralduse põhjendustes, et maareformi seaduse § 9 lg 1 ja § 12 lg 1³ kohaselt ei saa ühele isikule kuuluva ehitise alust maad tagastada mitmele isikule. Laimjala Vallavalitsus vaatas vaide läbi 20. juunil 2011. a ning rahuldas korraldusega nr 2- 1/56 „M. V vaide läbivaatamine ja vallavalitsuse 21. novembri 2003. a korralduse nr 2-1/189 muutmine“ osaliselt. Vallavalitsus muutis tagastatava Suurekivi kinnistu kaasomanike mõtteliste osade suurust selliselt, et M. V mõttelise osa suurus kinnistust on 29,78 %, P V mõttelise osa suurus on 6,82 %, ning ülejäänud nelja kaasomaniku S. Gi, E Ni, U.

V ja E K mõttelise osa suurus on 15,85 % igaühel. Teiseks otsustas vallavalitsus nimetatud korraldusega, et Suurekivi maaüksuse I maatüki plaaniks tuleb lugeda maamõõtja Rain Raamatu poolt 15. novembril 2009. a koostatud plaan. Nimetatud plaani kohaselt on 5,7 m² suurune maatükk, millel asub P Vle kuuluv salvkaev, arvatud Suurekivi maaüksusest välja. Viimane asjaolu ei toonud kaasa Suurekivi maaüksuse üldpindala 10,93 ha muutumist. Ekslik on kaebaja seisukoht, et vallavalitsus on uuendanud Suurekivi maaüksuse õigustatud subjektidele tagastamise menetluse.

Vallavalitsus leiab, et nimetatud menetlus ei ole lõppenud Laimjala Vallavalitsusel puudus võimalus esitada maaregistri pidajale avaldus Suurekivi maaüksuse maakatastrisse kandmiseks, sest tal puudusid nõuetekohaselt vormistatud katastriüksuse plaan ja piiriprotokoll. Ekslik on kaebaja väide, et P. V esitas 2011. aastal vallavalitsusele täiendava dokumendi – testamendijärgse pärimisõiguse tunnistuse. Tegelikult oli nimetatud tunnistus esitatud vallavalitsusele juba varem, enne 2003. aastat. Kuid enne 2011. aasta veebruarikuud ei olnud vallavalitsus pööranud tähelepanu P. V väitele, et salvkaev, mille alune maa on arvatud kaasomandisse tagastatava Suurekivi maaüksuse koosseisu, kuulub temale.

P. Vle kuuluva kaevu alune maa ei saa kuuluda tagastamisele teistele isikutele, sest AÕSRS § 13 lg 3 kohaselt ei kuulu ehitise alune maa maareformi käigus teiste isikute omandisse andmisele. Seega tuli kaevu alune maatükk suurusega 5,7 m² arvata välja õigustatud subjektide kaasomandisse tagastatava Suurekivi maaüksuse koosseisust. Seejuures ei ole takistuseks asjaolu, et maa jagamise kokkuleppe kohaselt kuulus eelnimetatud maatükk Suurekivi maaüksuse koosseisu. Maareformi seadus ei anna maa tagastamise õigustatud subjektidele õigust leppida maa jagamises kokku niimoodi, et ühele isikule kuuluva ehitise alune maa tagastatakse teis(t)ele isiku(te)le.

Seega on endise Käomatsi talu maa jagamise kokkulepe P. V kaevu aluse maa osas seadusega vastuolus ning vallavalitsus ei saa selle järgi maad tagastada. Vallavalitsus suurendas kaebaja vaide alusel tema mõttelise osa suuruse tagastatavas Suurekivi maaüksuses 1/6-lt mõtteliselt osalt 29,78 %-ni.

Kolmanda isiku P V´u arvamuse kohaselt võiks talle kuuluv kaev asuda tema maa peal. 2003 aastal andis ta kokkuleppele allkirja seetõttu, et soovis asja kiiresti lahendada (haldusasjas nr 3-11-1559 tl 110)

Kolmanda isiku E. K´i hinnangul on kaebuse väited õiged ning kaebus tuleb rahuldada.

Kolmanda isiku E N´i hinnangul on kaebuse väited õiged ning kaebus tuleb rahuldada. See, et ühe kaevatava korraldusega on muutunud maa tagastamise osade suurus, et ole kolmanda

3-11-1559

isiku jaoks oluline. Asjaolu, kelle maal asub kaev, kolmanda isiku hinnangul teda ei puuduta (haldusasjas nr 3-11-1559 tl 111).

KOHTU PÕHJENDUSED

Kaebaja esitas kohtule haldusajas nr 3-11-1559 kaebuse, milles kaebaja taotleb kaevatava haldusakti tühistamist. Esitatud taotlus on kooskõlas kaebuse esitamise ajal kehtinud HKMS § 6 lg 2 p 1. Kaebus on postitatud 21.06.2011 vastustaja 15.03.2011 haldusaktile. Esitatud materjalide kohaselt on asjas läbitud vaidemenetlus. Kaebaja vaie jäeti 20.05.2011 vaideotsusega rahuldamata (tl 26-27). Kaebuse kohaselt sai kaebaja vaideotsuse kätte 31.05.2011 (tl 6a). Seega on kaebus esitatud HKMS § 9 lg 3 sätestatud tähtaja jooksul. Arvestades eeltoodut on kaebus lubatav. Kaebaja esitas kohtule haldusajas nr 3-11-1825 kaebuse, milles kaebaja taotleb kaevatava haldusakti tühistamist. Esitatud taotlus on kooskõlas kaebuse esitamise ajal kehtinud HKMS § 6 lg 2 p 1. Kaebus on postitatud 22.07.2011 vastustaja 20.06.2011 haldusaktile. Kaebuse kohaselt sai kaebaja 20.06.2011 haldusakti kätte 27.06.2011 (tl 7). Seega on kaebus esitatud HKMS § 9 lg 1 sätestatud tähtaja jooksul. Arvestades eeltoodut on kaebus lubatav.

Laimjala Vallavalitsuse 21.11.2003 korraldusega nr 2-1/183 tagastati P V´ule 9,85 ha suurune Käomatsi maaüksus vastavalt 24.03.2003 maa tagastamise subjektide vahel sõlmitud kokkuleppele (tl 16). Laimjala Vallavalitsuse 15.03.2011 korraldusega nr 2-1/15 tagastati P V´ule 9,85 ha suurune Käomatsi maaüksus ja tühistati 21.03.2003 Laimjala Vallavalitsuse korraldus nr 183 (haldusasi nr 3-11-1559 tl 21). Korralduse põhjenduste kohaselt on vallavalitsus P V´u poolt esitatud dokumentide alusel tuvastanud, et kokkuleppel ühisomandisse taotletud Suurekivi maaüksusele on ekslikult juurde arvatud pärimisõiguse tunnistuse alusel P V´u eraomandisse kuuluv kaev. Kuna ühele isikule kuuluva ehitise alust maad ei saa tagastada mitmele isikule kuulub 21.11.2003 antud korraldus nr 2-1/183 tühistamisele. Laimjala vallas Viltina külas asuva Suurekivi maaüksuse tagastamine otsustati 21.11.2003 Laimjala Vallavalitsuse korraldusega nr 2-1/189. Korralduse kohaselt tagastatakse maa vastavalt 24.03.2003 subjektide vahelisele kokkuleppele (haldusasja toimik nr 3-11/1559 tl 17). Käomatsi talu nr 25 maade jagamise kohta on õigustatud subjektid sõlminud 24.03.2003 kokkuleppe (haldusasi nr 3-11-1825 tl 74). Kokkuleppe kohaselt on otsustatud iga õigustatud subjekti omandisse jagada erinevad maatükid ning jätta maatükid 1-4 nimega Suurekivi kaasomandisse. Nimetatud kokkuleppe on kõik subjektid allkirjastanud ning kokkuleppele on lisatud maade jagamise skeem (samas tl 75, 76). Seega hõlmab kokkulepe kogu tagastamisele kuuluvat maad. Asjas ei ole menetlusosaliste vahel vaidlust selle üle, et kokkuleppe alusel on tagastatud kõikidele õigustatud subjektidele ainuomandisse kokkuleppes märgitud tagastamisele kuuluvad maatükid Käomatsi maaüksusest nr 25. Tagastamata on üksnes õigustatud subjektide kaasomandisse tagastamisele kuuluv Suurekivi maaüksus. Arvestades seda, et õigustatud subjektide ainuomandisse on maatükid tagastatud kokkuleppe kohaselt, on kõik õigustatud subjektid kokkuleppe alusel tegutsenud, millega on nad tunnistanud nimetatud kokkulepet maade jagamise alusena.

3-11-1559

Kuna õigustatud subjektide ainuomandisse tagastamisele kuuluvad maatükid on tagastatud ning menetlusosaliste kinnitustel kinnistusse kantud, on vallavalitsus järelikult alates kokkuleppe sõlmimisest vastu võtnud mitmeid korraldusi ja teinud muid toiminguid seoses Käomatsi maaüksusest nr 25 maatükkide tagastamisega õigustatud subjektidele. Seega on ka vallavalitsus kokkulepet tunnistanud. P V´ule oli vaidlusaluse kaevu osas pärimisõigustunnistus välja antud 11.08.1998 (haldusasi nr 3-11-1559 tl 103). Suurekivi maaüksuse tagastamine 21.11.2003 korraldusega nr 2-1/189 toimus vastavalt 24.03.2003 sõlmitud subjektide vahelisele kokkuleppele. Korralduse lahutamatuks lisaks on maaüksuse plaan ja piiriprotokoll. Piiriprotokolli on allkirjastanud ka P V ( nr 3-11-1559 tl 17-20). Seega pidi P V hiljemalt piiriprotokolli allkirjastamisel teadma, kus asetseb pärimistunnistusel märgitud pärandvara, kuidas kulgevad kokkuleppe alusel maade jagamisel maatükkide piirid ning aru saama, et vaidlusalune kaev jääb ühisomandisse taotletud Suurekivi maaüksusele. Tulenevalt eeltoodust on kohtu hinnangul P V ise käitunud vastuoluliselt, sõlmides 24.03.2003 kokkuleppe Käomatsi maaüksuse nr 25 jagamise kohta, kuigi väidetavalt ei ole ta samaaegselt sisuliselt nõustunud Suurekivi maaüksuse kaasomandisse jagamisega põhjendusel, et kaasomandisse jääval maal asub temale kuuluv kaev.

15.03.2011 korralduse nr 2-1/15 kohaselt on vallavalitsus tuvastanud P V´u esitatud dokumentide alusel, et kokkuleppel ühisomandisse taotletud Suurekivi maaüksusele on ekslikult juurde arvatud P V´u eraomandisse kuuluv kaev. Kohtu hinnangul on vallavalitsus 15.03.2011 korralduse vastuvõtmisel jätnud välja selgitamata Käomatsi maaüksuse nr 25 tagastamise õigustatud subjektide tegeliku tahte 24.03.2003 kokkuleppe sõlmimisel. Vallavalitsuse 15.03.2011 korraldusest ja esitatud tõenditest ei selgu, kuidas kujunes vallavalitsuse seisukoht selle kohta, et Suurekivi maaüksuse tagastamisel 21.03.2003 korraldusega nr 2-1/189 (mille kohaselt maa tagastamine toimus vastavalt subjektide vahelisele kokkuleppele ning kus subjektid olid saavutanud kokkuleppe konkreetsete maatükkide jagamise osas) oli tegemist eksitusega subjektide vahelise kokkuleppe sisu tõlgendamisel.

Korralduse nr 2-1/15 põhjenduste kohaselt ei saa ühele isikule kuuluva ehitise alust maad tagastada mitmele isikule, mistõttu tuleb 21.11.2003 korraldus nr 2-1/183 tühistada. Korralduse nr 2-1/183 tühistamise aluseks toodud põhjenduste kohaldamise õiguslikule alusele viidatud ei ole. Korraldus on vastuvõetud juhindudes MaaRS § 5 lg 2 (õigustatud subjektid), § 6 lg 1(maa tagastatakse endistes piirides, kui käesolevast seadusest või planeeringu ja maakorralduse nõuetest või kokkuleppest õigustatud subjektidest piirinaabrite vahel ei tulene teisiti), KOKS § 30 lg 1 p 5 (vallavõi linnavalitsus korraldab kohaliku omavalitsuse ametiasutuste poolt isikute vastuvõttu märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadusega ettenähtud korras).

MaaRS § 14 (redaktsioon 15.03.2003-30.04.2004) sätestas, kui maa, sealhulgas eluasemekoha tagastamist nõuavad mitu õigustatud subjekti, tagastatakse maa nende kaasomandisse vastavalt nende osadele, välja arvatud juhul, kui õigustatud subjektid lepivad katastriüksuse moodustamise alguseks kokku maa jagamises. Kui õigustatud subjektid lepivad katastriüksuse moodustamise alguseks kokku maa jagamises, tagastatakse maa vastavalt kokkuleppele. Seega ei näinud MaaRS § 14 kokkuleppe sõlmimise ajal ette piiranguid ega kehtestanud nõuded selle kohta, kuidas ja millistel tingimustel võivad õigustatud subjektid maa tagastamises kokku leppida.

Samuti on oluline märkida, et omand annab isikule täieliku võimu asja üle. Omanikul on ka näiteks õigus hävitada talle kuuluv vallasasi, samuti võib omanik omandist loobuda kas täielikult või osaliselt. Asjas kogutud tõendid viitavad pigem sellele, et P V kokkulepet allkirjastades nõustus, et talle kuuluv kaev jääb Suurekivi maaüksusele ning peale maaüksuse kinnistusse kandmist läheb kinnistu omanike (mille üheks kaasomanikus on ta ka ise) kaasomandisse.

3-11-1559

21.11.2003 Laimjala Vallavalitsuse korralduse nr 2-1/189 p 1otsustati Laimjala vallas Viltina külas asuva Suurekivi maaüksuse tagastamine õigustatud subjektidele (haldusasi nr 3-11-1825 tl 77). MV esitas 26.04.2011 Laimjala Vallavalitsusele vaideavalduse Laimjala Vallavalitsuse 21.11.2003 korraldusele nr 2-1/189 (tl 86). Vaideavalduse kohaselt on vaidlustatud korralduses valesti märgitud M V´u ja P V´u nõudeõiguse suurus Suurekivi maaüksusest. Vaideavalduses märgitu kohaselt on vaidlustatud korralduse vastuvõtmise aluseks ÕVVTK Saare Maakonnakomisjoni 26.04.1995 otsus nr 4/206, kuid kaasomandisse on tagastatud kõigi kuue tagastamiseks õigustatud isikule võrdsetes mõttelistes osades so 1/6 mõttelist osa kõigile.

Komisjoni otsusega on vaide esitaja ja P V´u mõttelise osa suuruseks märgitud 1/4 mõttelist osa. Seega peaks teiste õigustatud subjektide nõudeõiguse suurused olema 1/8 mõttelist osa. Laimjala Vallavalitsuse 20.06.2011 korraldusega nr 2-1/56 vaadati läbi M V´u vaie ja muudeti vallavalitsuse 21.11.2003 korraldust nr 2-1/189 p 1 (samas tl 87-88). Korralduse põhjenduste kohaselt nõustuti M V´u väidetega, et korralduses nr 189 on maaüksuse kaasomanike mõtteliste osade suurus märgitud ebaõigesti, kuid ei nõustutud vaide esitaja poolt taotletud mõtteliste osade suuruse muutmisega.

Korralduses nr 2-1/56 leiab vallavalitsus, et Suurekivi maaüksuse kaasomanike mõtteliste osade suurus on ebaõige, kuna maaüksuse tagastamisel kaasomandisse ei ole võetud arvesse, et ainuomandisse tagastatud maaüksuste suuruste suhe erineb õigustatud isikute nõudeõiguste osade suhtest. Vallavalitsuse 20.06.2011 korralduse nr 2-1/56 põhjenduste kohaselt ei tulene ÕVVTK komisjoni otsusest, et Suurekivi maaüksus tuleks tagastada õigustatud subjektidele samades mõttelistes osades. Seetõttu otsustati Suurekivi maaüksuse kaasomandisse tagastamisel määrata kaasomanike mõtteliste osade suurused proportsionaalselt neile pärast tagastava maa ainuomandisse saamist allesjäänud nõudeõiguse osade suurusega.

Korralduses on toodud ka vastavad arvutused. Vallavalitsuse 21.11.2003 korralduses nr 2-1/189 on kirjeldatud Käomatsi maaüksuse tagastamisega seonduvaid faktilisi asjaolusid, kuid maatüki tagastamisel ei ole põhjendustena ega tagastamise alusena käsitletud õigustatud subjektide ainuomandisse tagastatud maatükkide suurust, õigustatud subjektide nõudeõiguse suurust ega mõtteliste osade suhet tagastatud maatükkide suurustesse. Vallavalitsuse 21.11.2003 korralduse nr 2-1/189 kohaselt tagastatakse Suurekivi maaüksus kõikide subjektide kaasomandisse võrdsetes mõttelistes osades (1/6 mõttelistes osades) vastavalt subjektide vahelisele kokkuleppele 24.03.2003 (haldusasi nr 3-11-1825 tl 77).

Kõik õigustatud subjektid sõlmisid MaaRS § 14 lg 1 kohase kokkuleppe tagastamisele kuuluva maa jagamise osas. Lähtudes nimetatud sättest tuli nõudeõiguse ulatuse määratlemisel arvestada maa tagastamise õigustatud subjektide vahelisi kokkuleppeid. Kokkuleppe sisu kohaselt tagastatakse subjektide poolt kindlaks määratud maatükid nende ainuomandisse ning Suurekivi maaüksus nende kaasomandisse. Kuna maa tagastamise õigustatud subjektid olid antud juhul leppinud kokku maa jagamises ja esitanud kokkuleppe vallavalitsusele, pidi vallavalitsus maade tagastamise otsustamisel lähtuma kokkuleppest.

Esitatud tõendite kohaselt on vallavalitsus subjektide ainuomandisse maatükkide tagastamisel ja 21.11.2003 korraldusega nr 2-1/189 Suurekivi maaüksuse tagastamisel võtnud arvesse subjektide vahelise kokkuleppe. Vallavalitsuse 20.06.2011 korralduse nr 2-1/56 põhjendustes ei selgu, millistele asjaoludele tuginedes tõlgendab vallavalitsus õigustatud subjektide tahet kokkuleppe sisu osas erinevalt võrreldes 21.11.2003 korralduses nr 2-1/189 tooduga. Kohtu hinnangul on vallavalitsus 20.06.2011 korralduse nr 2-1/56 vastuvõtmisel jätnud välja selgitamata Käomatsi maaüksuse nr 25 tagastamise õigustatud subjektide tegeliku tahte 24.03.2003 kokkuleppe sõlmimisel kaasomandisse antava maatüki osas.

3-11-1559

Vallavalitsuse väidetel oleks P V´u kaevu aluse maa tagastamisel õigustatud subjektide kaasomandisse tegemist olnud sellise fundamentaalse rikkumisega, mida ei oleks aktsepteerinud maavalitsus ega katastribüroo, kuna korraldus on vastuolus seadusega (3-11- 1559 tl 124). Vastustaja seletuse kohaselt oli korralduse vastuvõtmisel selle kooskõlamine maavalitsusega mitteametlik (nr 3-11-1559 tl 124). Ühtegi tõendit selle kohta, et maavalitsuse, katastribüroo või mõne muu riigiasutuse poolt on tuvastatud puuduseid vaidlusaluse maa tagastamisel ja/või tehtud vallavalitsusele ettepanekui/ettekirjutusi vaidlusaluse maa osas antud korralduste täiendamiseks/ parandamiseks/ muutmiseks, asjas esitatud ei ole. Oluline on siinkohal märkida, et Suurekivi katastriüksuse maastikul kättenäitamisest võttis osa ning allkirjastas piiriprotokolli Eesti Vabariigi esindajana Saare Maavalitsuse töötaja (3- 11-1559 tl 18). 20.06.2011 korralduses nr 2-1/56 kirjeldatud asjaolude kohaselt on Suurekivi maaüksus maakatastris registreerimata põhjusel, et P V ei olnud nõus allkirjastama Suurekivi maaüksuse piiriprotokolli (nr 3-11-1825 tl 11). Samas on kohtule esitatud 03.11. 2006 koostatud piiriprotokoll Suurekivi katastriüksuse piiride looduses kättenäitamise kohta, kus osales P V ja mille on P V allkirjastanud (nr 3-11-1559 tl 18-19). Lähtudes HMS § 60 lg 2 on kehtiva haldusakti resolutiivosa kohustuslik igaühele, sealhulgas haldusja riigiorganitele. Haldusakti resolutiivosa on haldusaktiga kindlaksmääratavaid õigusi ja kohustusi sisaldav osa. Kooskõlas HMS § 61 lg 2 kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Seega haldusakti õigusvastasuse tuvastamine ei kõrvalda haldusakti kehtivust, ka kohtuotsusega haldusakti õigusvastaseks tunnistamine ei too iseenesest kaasa haldusakti tühistamist ning haldusakti tühisuse tuvastamine ei muuda iseenesest olemasolevaid õigussuhteid. Seega on täitmiseks kohustuslik ka õigusvastane, kuid kehtiv haldusakt. Lähtudes eeltoodust on vastustaja väited maavalitsuse ega katastribüroo poolt 21.11.2003 korralduse nr 2-1/183 aktsepteerimata jätmise kohta paljasõnalised.

Vastustaja on seisukohal, et ka menetlusnormide järgimisel oleks tulnud sama sisuga haldusaktid vastu võtta. Lähtudes HMS § 58 ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Vallavalitsuse seletuse kohaselt oli 15.03.2011 korralduse nr 2-1/15 vastuvõtmisel tegemist puhtformaalse asjade õigeks vormistamisega. Kuna tegemist oli väikese maatükiga, mis ei toonud kaasa Suurekivi maaüksuse üldpindala muutmist, ei peetud vajalikuks kõiki õigustatud subjekte, sh kaebajat, menetlusse kaasata. Suurekivi maaüksuse kaasomandisse tagastamisel tuli vastustaja väidetel määrata kaasomanike mõtteliste osade suurused proportsionaalselt neile pärast tagastava maa ainuomandisse saamist allesjäänud nõudeõiguse osade suurustega. Kohus vallavalitsuse väitega puhtformaalse asjade õigeks vormistamise osas ei nõustu. Vallavalitsuse 15.03.2011 korraldusega on muudetud Käomatsi maaüksuse piire sellistelt, et vallavalitsus määras ise Käomatsi maaüksuse juurde 5,7 m2 Suurekivi maaüksuse koosseisu kuulunud kaevu aluse ja selle teenindamiseks vajaliku maa (samas tl 21, 26 pöördel). Vallavalitsuse vaidlustatud korraldustega on muudetud ja tühistatud õigusvastaselt võõrandatud maa osas vastuvõetud jõustunud korraldused, mille aluseks oli kõikide õigustatud subjektide vahel sõlmitud kokkulepe ning mille kohaselt kuulus Suurekivi maaüksus tagastamisele õigustatud subjektide kaasomandisse sh maaüksusel asuv kaev. Seega

3-11-1559

ei olnud sisuliselt tegemist üksnes kaevualuse ja seda teenindava maa tagastamisega. Kaevu aluse maa tagastamise üle otsustamisel ei ole vallavalitsus muu hulgas välja selgitanud, kas ja kelle poolt kaevu tegelikkuses kasutatakse. Samas kaebaja väidetel ja kohtule esitatud dokumentide kohaselt tuuakse kaebaja majja vesi individuaalelamu projekti seletuskirja kohaselt vaidlusalusest kaevust (nr 3-11-1559 tl 104, 105,106 pöördel-107). Vallavalitsuse 20.06.2011 korralduses on korralduse vastuvõtmist tinginud asjaoluna välja toodud 15.03.2011 korraldus ning ümberarvestatud õigustatud subjektidele tagastamisele kuuluva kaasomandi mõtteliste osade suurused.

Korralduse pealkirjaks on küll M. V vaide läbivaatamine, kuid sisuliselt on vallavalitsus muutnud oluliselt kõikidele õigustatud subjektidele tagastamisele kuuluvate mõtteliste osade suurust, seega puudutab korraldus kõigi nimetatud isikute õigusi. Tulenevalt eeltoodust on 24.03.2003 kokkuleppe sõlminud õigustatud subjektide puhul tegemist vaidlustatud korralduste adressaatidega, kes on kooskõlas HMS § 11 lg 1 p 2 menetlusosalised haldusmenetluses. Lähtudes HMS § 40 lg 1 peab haldusorgan enne haldusakti andmist andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited.

Vastustaja seletuse kohaselt kaasati M. V vaide lahendamisel menetlusse P. V, teisi õigustatud subjekte menetlusse ei kaasatud (nr 3-11-1559 tl 124). Kaevatavate korralduste põhjenduste kohaselt on 2003. aastal vastuvõetud korraldused tühistatud põhjusel, kuna need on õigusvastased. Haldusakti kehtetuks tunnistamisel haldusorgani poolt kuuluvad kohaldamisele HMS neljanda peatüki neljanda jao sätted. Lähtudes HMS § 64 lg 2, lg 3 otsustab haldusorgan haldusakti kehtetuks tunnistamise kaalutlusõiguse kohaselt ning kaalutlusõiguse teostamisel tuleb arvestada haldusakti andmise ja haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule, haldusakti andmise menetluse põhjalikkust, haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust ning nende seost isiku osalemisega haldusakti andmise menetluses ja isiku muu tegevusega, haldusakti andmisest möödunud aega ning muid tähtsust omavaid asjaolusid.

Vaidlustatud haldusaktides ei ole hinnatud ega kaalutud HMS § 64 lg 3 nimetatud asjaolusid. Kui asuda seisukohale, et kaevatavate korraldustega tühistati haldusaktid P V´u kasuks (kaevualune maa otsustati tagastada tema ainuomandisse), siis kaebuse sisu ja esitatud tõendite kohaselt toimus teiste õigustatud subjektide suhtes 2003. aasta korralduste tühistamine nende kahjuks. Samuti vähenes 20.06.2011 korralduse kohaselt P V´ule kaasomandisse tagastamisele kuuluva mõttelise osa suurus. Kui eeldada, et vaidlustatud korraldustega tühistatud haldusaktid olid õigusvastased, võib lähtudes HMS § 66 lg 1 õigusvastase haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistada nii edasiulatuvalt kui ka tagasiulatuvalt, arvestades käesoleva seaduse §-s 67 sätestatut.

Kooskõlas HMS § 67 lg 1 arvestab haldusorgan isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamist otsustades peale käesoleva seaduse § 64 lõikes 3 sätestatu ka isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima, avalikku huvi ja haldusaktiga koormatud isiku huvi, et haldusakt tunnistataks kehtetuks. Isikute usalduse arvestamise ning erinevate huvide arvestamise kohta kaevatavates korraldustes kaalutlused puuduvad. Tulenevalt eelpool tuvastatud asjaoludest rikuti vallavalitsuse poolt kaevatavate haldusaktide andmisel oluliselt menetlusnõudeid ning rikkumised haldusmenetluses võisid mõjutada asja otsustamist ning seetõttu tuleb kaevatavad korraldused tühistada.

Kaebaja taotleb kohustada Laimjala Vallavalitsust muutma oma 21.11.2003 korralduse nr 2- 1/189 p 1 selliselt, et Suurekivi maaüksus kuulub kaasomandisse tagastamisele järgmistes mõttelistes osades: M V ¼; P V ¼; S. G 1/8; E N 1/8; U. V 1/8; E. K 1/8. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 23, 24 alusel otsustab õigustatud subjektidele vara tagastamise vara asukoha järgne vallavõi linnavalitsus maakonnakomisjoni

3-11-1559

otsuse, õigusvastaselt võõrandatud vara toimiku ning tagastamist korraldava valla-või linnavalitsuse poolt täiendavalt kogutud materjalide alusel. Seega küsimuse, millises ulatuses kuulub õigustatud subjektidele vara tagastamisele, saab otsustada vallavalitsus vastava menetluse läbiviimise tulemusel. Kohus ei saa haldusorgani asemel muuta kaasomandisse tagastamisele kuuluva vara mõtteliste osade suurust. Seetõttu tuleb kaebaja kohustamisnõue jätta rahuldamata.

Kaebaja taotleb asjas kantud menetluskulude hüvitamist. Lähtudes HKMS § 109 lg 1 esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Taotluse kohaselt on kaebaja kandnud haldusasjades menetluskulusid kokku summas 1 457.50 eurot. Taotlusele on lisatud kaebaja nõustaja arved ja kaebaja poolt arvete tasumist tõendavad dokumendid (nr 3-11-1559 tl 108-109). 08.06.2012 täiendas kaebaja menetluskulude nimekirja ning taotles kohtuistungil osalemisega tekkinud menetluskulude hüvitamist 918 euro suuruses summas (samas tl 131-134). HKMS § 109 lg 1 alusel esitatakse kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, samuti selliste kulude nimekiri, kohtule hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. Kohtuistung asjas toimus 06.06.2012, taotluse menetluskulude nimekirja täiendamiseks esitas kaebaja 08.06.2012. Seega on täiendava taotluse esitamine lubatav. Arve nr 290-2012 summas on kogusummas tasunud kaebaja eest

T. U (samas tl 133, 134). Seega ei ole kaebaja ise õigusabi kulude eest tasunud. HKMS § 109 lg 5 ei välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele see, kui tema eest kandis need muu isik. Arvestades seda, et menetluskulud on kantud kahes haldusasjas esitatud kaebuste lahendamiseks on kohtu hinnangul tegemist kaebuste eesmärkide saavutamiseks vajalike ja põhjendatud menetluskuludega. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna lähtudes eeltoodust kuulub kaebustega esitatud kolmest nõudest rahuldamisele kaks nõuet, tuleb vastustajalt menetluskulud välja mõista kooskõlas HKMS § 108 lg 2 sätetega, mille kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja on kandnud menetluskulusid kogusummas 2 375.50 eurot, seega kuulub vastustajalt välja mõistmisele 1583.67 eurot (tl 131).

Annika Vendik Kohtunik

Tallinna Ringkonnakohtu 26.04.2013 otsuse RESOLUTSIOON

1. Jätta M. V apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Muuta Tallinna Halduskohtu 20.07.2012 kohtuotsuse põhjendusi osas, millega jäeti

M. V kohustamisnõue rahuldamata, asendades need käesoleva otsuse põhjendustega.

3. Rahuldada Laimjala valla apellatsioonkaebus ja tühistada Tallinna Halduskohtu 20.07.2012 kohtuotsus osas, millega mõisteti Laimjala Vallavalitsuselt M. V kasuks välja 1583,67 eurot menetluskulude katteks. Teha selles osas uus otsus.

4. Välja mõista Laimjala vallalt M. V kasuks 1117 eurot kantud menetluskulude katteks.