3-10-1346/77 · 3-10-1346/77 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Agu Timmi ja Madis Ernits Otsuse tegemise aeg ja koht 16.07.2012, Tartu Haldusasja number 3-10-1346 Haldusasi A.S. kaebus Ida Prefektuuri arestimaja Jõhvi kambri tegevusega tekitatud kahju 600 000 krooni (38 346,99 euro) hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 07.02.2011. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus A.S. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja A.S. Esindaja v. adv. vanemabi Irina Gromtsev Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet

RESOLUTSIOON 1. Jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja jätta muutmata Tartu Halduskohtu 07.02.2011. a otsuse resolutsioon, täiendades halduskohtu otsust käesoleva otsuse põhjendustega. 2. Mõista riigieelarve vahendite arvelt välja riigi õigusabi tasu 191 eurot ja 83 eurosenti OÜ Ida-Viru Advokaadibüroo vandeadvokaadi vanemabile Irina Gromtsev´ile õigusabi osutamise eest apellatsioonimenetluses. 3. Saata kohtuotsus Eesti Advokatuurile ja Rahandusministeeriumile. 4. Võtta haldusasja materjalide juurde apellatsioonkaebuse lisadena esitatud Viru Vangla 07.03.2011. a vastus kaebaja selgitustaotlusele nr 6-10-/2685-1 ja Viru Vangla arsti poolt kaebajale 21.02.2011 väljastatud tõend. 5. Tagastada kaebajale apellatsioonkaebuse lisadena esitatud Viru Vangla arsti poolt kaebajale 30.07.2010 ja 18.08.2011 väljastatud tõendid ning kaebaja 17.08.2010. a avaldus Viru Vangla direktorile.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o kuni 15.08.2012.

2

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja viibis vahistatuna Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Jõhvi kambris ajavahemikel 11.01.2010 kuni 08.03.2010 ja 11.03.2010 kuni 10.05.2010 (kokku 118 päeva).

2. 23.05.2010 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse Ida prefektuuri arestimaja Jõhvi kambri tegevusega tekitatud kahju 600 000 krooni (38 346,99 euro) hüvitamiseks. Kaebuse kohaselt rikkusid arestimaja ametnikud jämedalt kaebaja õigusi, tekitasid tema tervisele olulise kahju ja alandasid inimväärikust. Kaebaja väidete kohaselt tekitati kaebajale kahju järgmiste tegevustega: - kaebajale ei võimaldatud dieettoitu, mida ta vajas hiljutise operatsiooni tõttu ja mistõttu teravnes kaebajal gastriit ning tekkisid tugevad valud, liited ja kõrvetised; - vaatamata sellele, et arestimajja saabudes ei olnud kaebaja noahaavast veel paranenud, paigutati ta 16 päeva hiljem ühiskambrisse, kuigi ta oleks vastavalt seadusele pidanud olema vangla haiglas statsionaarsel ravil; - keelduti ravimast nahahaigust ega toimetatud teda eriarsti vastuvõtule; - keelduti väljastamast puhastusvahendeid hambaproteeside jaoks; - ei võimaldatud lõigata juukseid; - ei võimaldatud pesta ja parandada isiklikke riideid; - ei võimaldatud lugeda ajalehti ega juurdepääsu raamatukogule; - ei lubatud omada kambris oma elektrikeeduspiraali, vastu võtta talle pakiga saadetud teed, kohvi, kakaod, poolfabrikaate ega kasutada keeduvett hammaste puhastamiseks; - ei võimaldatud kasutada õigust igapäevasteks jalutuskäikudeks vabas õhus; - ei võimaldatud pesemiseks sooja vett; - keelduti vastu võtmast ja pesemast nõusid; - kordagi ei väljastatud pesemisvahendeid kambri puhastamiseks ja desinfitseerimiseks.

Kaebuses esitas kaebaja taotlused täiendavate dokumentaalsete tõendite välja nõudmiseks kohtu poolt ning arestimaja meditsiinitöötaja ja iga vahetuse valvuri tunnistajatena ülekuulamiseks.

3. Vastustaja palub oma vastuses kaebusele jätta kaebaja kaebus rahuldamata. Vastustaja on vastuses veendunud, et ei põhjustanud kaebaja arestimajas vahi all viibimise ajal talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad arestimajas kinnipidamisega. Vastuse kohaselt ei ole kaebaja mõistnud, et arestimajas vahistatu õiguste realiseerimiseks on kindel kord, mis on paratamatult seotud arestimaja julgeoleku kaalutlustega, samuti seaduslikult piiratud võimalustega. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja kaebuses esitatud väited on põhjendamatud ega anna alust kahjunõude rahuldamiseks.

4. Tartu Halduskohus jättis 07.02.2011. a otsusega kaebaja kaebuse rahuldamata.

Halduskohus ei nõustu kaebaja väitega, et talle ei võimaldatud dieettoitu, mille tulemusel tema tervis halvenes. Halduskohus viitas asjaolule, et arestimaja tervishoiutöötaja viis 12.01.2010 läbi kinnipeetu esmase tervisekontrolli, mille kohta on täidetud kinnipeetu esmase tervisekontrolli kaart nr 102 (tl 48-49). Nimetatust nähtub, et alates 13.01.2010 määrati kaebajale lõunaks valge leib. Kohus märgib täiendavalt, et kaebaja ravikaardist (tl 50-53) nähtub ühtlasi, et 09.04.2010 keeldus kaebaja ise dieettoidust. Arestimajas oleku ajal toimetati kaebaja 03.02.2010 Ida-Viru Keskhaiglasse kirurgi konsultatsioonile. Konsultatsiooni tulemusena tehti kindlaks, et kirurgilist patoloogiat ei leitud ja raviks määrati kaebajale No-

3

Spa tabletid. Ravikaardi kohaselt on kaebaja nimetatud ravi ka saanud. 28.04.2010 suunati kaebaja kõhukoopa ultraheli uuringule ja Ida-Viru Keskhaigla uuringu vastuse kokkuvõttest nähtub: haigusliku leiuta (tl 54). Samuti viitab halduskohus Jõhvi kambri juhi koostatud ettekandest nähtuvale asjaolule, et 14.04.2010 võeti arestimaja ametnike poolt kaebajalt kambrist ära terve karp talle raviks määratud tablette. Halduskohtu järelduste kohaselt tähendab eeltoodu, et kaebaja tegelikult ei vajanud neid tablette ja üritas jätta muljet, et ta on haige. Seega on halduskohus seisukohal, et kaebaja väide talle dieettoidu võimaldamata jätmise ja tervise halvenemise kohta ei vasta tegelikkusele. Kuna kaebaja keeldus dieettoidust ega tarvitanud arsti poolt määratud ravimeid, siis ei saanud kuidagi tema tervis halveneda põhjusel, et talle dieettoitu ei võimaldatud.

Halduskohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kuna kaebaja ei saanud süüa tavalist ega kuiva toitu, siis järelikult oleks arestimaja pidanud kaebaja ümber paigutama vangla haiglasse, vaid leiab, et kaebaja ei vajanud tegelikult dieettoitu. Halduskohus viitab Ida prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Jõhvi kambri juhi Vello Tanissaar´e 12.07.2010. a ettekandele, milles on selgitatud, et arestimajas on peale velskri olemas ka tervishoiutöötaja, kes on registreeritud Tervishoiuameti poolt tervishoiuteenuste osutajana. Tervishoiutöötaja (Z.N. ) vastuvõtul käis kaebaja neljal korral ja sai raviks vajaminevaid ravimeid ning kahel korral suunas tervishoiutöötaja ta eriarstiabi osutaja juurde uuringutele ja konsultatsioonile. Meditsiinitöötaja vastuvõtu žurnaalist nähtuvalt ei ole kaebaja kordagi tervishoiutöötajale nimetanud selliseid sümptomeid, mis viitaksid gastriidile või gastriidi ägenemisele ega ka kõrvetistele. Alates 13.01.2010 oli tervishoiutöötaja poolt kaebajale määratud dieettoit, kuid 09.04.2010 kaebaja loobus dieettoidust. 14.04.2010 võtsid arestimaja ametnikud kaebaja kambrist ära karbi tablette, mis olid talle raviks määratud, kuid mida ta tegelikult ei tarvitanud ning kogus neid.

Kaebajale hambaproteeside puhastusvahendite mittevõimaldamise osas märgib halduskohus, et arestimajal puudub seadusest tulenev kohustus muretseda hambaproteeside sügavpuhastamiseks mõeldud hooldusvahendit arestimajas viibivatele isikutele. Kohtuistungil antud tunnistaja ütluste kohaselt on hambaproteeside sügavpuhastamiseks mõeldud hooldusvahendi näol tegemist kosmeetilise vahendiga, mitte ravimiga. See, et 02.03.2010 ostis arestimaja velsker apteegist kaebajale tema palvel hambaproteeside puhastusvahendit Corega-Bio TBL 30 ehk arestimaja tuli kaebajale vastu ja väljastas ühekordselt talle selle vahendi, ei tähenda seda, et kaebajal tekkis selle vahendi osas nõudeõigus.

Halduskohus on seisukohal, et kaebaja väide selle kohta, et kaebaja nakatus arestimajas nahahaigusesse ning talle ei võimaldatud vastavat ravi, on lükatud ümber tunnistaja ütluste ning kinnipeetu ravikaardist nähtuvaga. Kaebaja pöördus Z.N. ´a poole nahaprobleemidega, mille osas asus viimane seisukohale, et kaebajat pole mõtet haiglasse saata, kuna allergiat on võimalik ravida ka kohapeal. Tunnistaja ütluste kohaselt oli ravi tulemuslik ja kaebaja sõrmed said terveks.

Halduskohtu otsuse kohaselt ei ole õige kaebaja väide, et tal puudus võimalus sooja duši all pesemas käia. Tervisekaitsetalituse töötaja poolt on nimetatud fakti kontrollitud ja leitud, et vee soojus vastab normidele ja et arestialused ei oska ise seadmeid kasutada, mistõttu nad ei saa sooja vett kätte. Lähtuvalt Jõhvi kambri juhi ettekandest selgitab kohus otsuses, et soe vesi tuleb Viru Vangla katlamajast juba segatuna temperatuuril 38 °C. Kuna dušši kasutatakse kord nädalas kolmapäeviti, siis vesi jahtub torudes ära. Selleks, et saada sooja vett, tuleb enne duši alla minemist vajutada seinal olevat vee nuppu mitu korda selleks, et lasta välja jahtunud vesi ja torudesse kogunenud õhk. Juhul, kui leiab kinnitust asjaolu, et vee temperatuur on lubatust madalam, siis teatatakse sellest hooldust teostavale firmale ning enne probleemi

4

lahendamist duši alla ei lubata. Seega leiab halduskohus, et tegelikkusele ei vasta kaebaja väide, et nelja kuu vältel, mil kaebaja viibis arestimajas, ei saanud ta kasutada dušši ega pesta oma riideid.

Halduskohtu otsuse kohaselt ei vasta tegelikkusele ka kaebaja väide, et kordagi ei väljastatud pesemisvahendeid kambrite puhastamiseks ja desinfitseerimiseks. Kambri koristamise vahendid väljastatakse kinnipeetule tema suulise taotluse alusel. Kohus lähtub vastustaja esitatud asjaoludest ning selgitab, et arestimajas on olemas kõik koristamiseks vajalikud vahendid ning need väljastatakse kinnipeetu poolt esitatud suulise soovi alusel. Kuna kaebaja sellekohast soovi avaldanud ei ole, ei ole talle ka väljastatud pesemisvahendeid kambri puhastamiseks ja desinfitseerimiseks.

Kohus selgitab, et oma riideid saavad kinnipeetud pesta duširuumis. Õigusnormidest ei tulene, et riiete pesemiseks peavad kinnipeetud kasutama pesupulbrit, vaid riideid saab pesta ka seebiga. Samuti selgitab kohus, et nõelad, vardad, nöörid, niidid, köied ja traadid on arestimajas keelatud esemed ja sellest tulenevalt ei tohi kinnipeetul olla niiti ega nõela, millega ta saaks oma riideid parandada. Selline meede on võetud kasutusele seoses vajadusega tagada vangla julgeolek, mistõttu vastustaja ei rikkunud ka selles osas kaebaja seadusega tagatud õigusi.

Halduskohus ei nõustu kaebaja väitega, et talle ei võimaldatud lugeda ajalehti ega külastada raamatukogu. Arestimajas on olemas ajalehed, mida kinnipeetud võivad lugeda. Halduskohus on seisukohal, et kui kinnipeetutele võimaldatud ajalehti ka kinni peetud isikute poolt kuritarvitati (lõhuti, soditi või kleebiti seintele), siis oli kaebajal ka võimalus paluda lähedasi, et nad tooksid talle ajalehti ja ajakirju.

Halduskohus selgitab otsuses, et arestimaja kambrites on elektrilise olmetehnika kogusel piirangud ehk antud juhul ei võimaldatud kaebajale elektrilist veekeeduspiraali, mis tulenes julgeoleku kaalutlustest ning on põhjendatud.

Halduskohus leiab, et arusaamatu on kaebaja kaebus nõude pesemise mittevõimaldamise osas, kuna arestimajas peseb nõusid nõudepesumasin.

Kokkuvõtvalt on halduskohus seisukohal, et kuna kaebaja vahi alla võtmine oli tingitud tema enda õigusvastasest käitumisest, siis vastustaja ei saa olla süüdi kaebajale hingeliste kannatuste tekitamises ega tema inimväärikuse alandamises. Kaebaja kahju hüvitamise taotlusest ei nähtu, millega konkreetselt põhjustas arestimaja süüliselt kaebajale hingelist valu. Käesolevas asjas kogutud tõenditest ei nähtu, et arestimaja poolt oleks kahjustatud kaebaja tervist või alandatud tema inimväärikust, kuigi kaebaja ise leiab, et talle on tekitatud mittevaralist kahju seoses tema tervise kahjustamise ja väärikuse alandamisega. Halduskohus leiab, et kuna käesolevas asjas on kohus tuvastanud, et kaebaja väärikust ei ole alandatud ega tema tervist kahjustatud, siis tuleb jätta kaebus rahuldamata riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 kohaldamiseks aluse puudumise tõttu.

Halduskohus on otsuses täiendavalt selgitanud, et kuigi käesolevas asjas esitas kaebaja esindaja vandeadvokaadi vanemabi Irina Gromtsev kohtule taotluse kuulata istungil üle viis tunnistajat, siis kohus rahuldas taotluse üksnes Z.N. ´a tunnistajana ülekuulamise osas, kuna on seisukohal, et teised tunnistajad ei ole pädevad andma ütlusi kaebaja poolt viidatud asjaolude kohta.

5

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. Kaebaja esitas 07.03.2011 apellatsioonkaebuse, milles palus kaebuse täies ulatuses rahuldada. 09.03.2011 esitas apellatsioonkaebuse ka kaebaja esindaja. 06.04.2011 ringkonnakohtule esitatud avalduses teatas kaebaja esindaja kohtule, et loobub enda poolt esitatud apellatsioonkaebusest ning kaebaja jääb isiklikult esitatud apellatsioonkaebuse juurde.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei olnud halduskohus erapooletu ja on põhjendamatult tuginenud vastustaja seisukohtadele. Kaebaja väidab, et kui saabus Jõhvi kambrisse, selgitas ta Z.N. ´ale, et 26.12.2009 oli tal operatsioon pärast noahaava ning et tal on probleeme maoga (gastriit). Kaebaja väidete kohaselt palus ta Z.N. ´alt 11.0.12010, et ta paigutataks vangla meditsiiniosakonda või haiglasse. Sellele vaatamata paigutati kaebaja üldkambrisse, mõningatel juhtudel hoiti ka üksi kambris.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on vastustaja kohtule esitanud valet selle kohta, et kaebaja sai dieettoitu. Kaebaja väidab, et ta on keeldunud toidust ainult ühel päeval, mida ei saa pidada üldiselt dieettoidust keeldumiseks. Samuti on vale vastustaja väide, et kaebaja ei ole viidanud gastriidile, ning osutab, et kui kaebaja ei oleks gastriidile viidanud, ei oleks talle valget leiba määratud. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt on halduskohus tähelepanuta jätnud ka asjaolu, et kaebajale ei ole võimaldatud isikliku hügieeni eest hoolitsemist. Kaebaja väidab, et juukselõikust teostatakse pesupäeval, teistel päevadel aga juukselõikusmasinat ei anta; kui masin on katki, siis ei anta ka kääre. Põhjendamatu on vastustaja väide, et kaebaja on endale korjanud No-Spa tablette ning 14.04.2010 võeti need tabletid ära. Kaebaja väidab, et ta ei saanud füüsiliselt tablette koguda, kuna tal oli vaja neid tarbida, ja see väide, et äravõetud tabletid olid just kaebaja omad, on paljasõnaline.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei saanud kaebaja kordagi Jõhvi kambris viibimise aja jooksul lugeda ühtegi ajalehte ning seda võivad tõendada nii arestimaja töötajad kui kinni peetud isikud. Ühtlasi on kaebaja seisukohal, et halduskohus on tunnistajate ülekuulamise taotluste mitterahuldamisega rikkunud kaebaja õigusi. Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga jalutuskäigule võimaldamise osas ning väidab, et 30 päeva jooksul anti võimalus jalutada 8 kuni 10 korda, aga kõik ülejäänud korrad pandi kambrisse kinni. Kaebaja ei nõustu halduskohtuga ka selles, et duši all käimiseks oli kaebajale võimaldatud soe vesi. Kaebaja väidab, et isegi, kui vesi jooksis 5-6 tundi, oli see ikka külm, ja absurdne on väide, et kinnipeetud ei oska dušši kasutada. Samuti kinnitab kaebaja apellatsioonkaebuses, et toidunõusid ametnikud ära ei korjanud ning nõudepesumasinat ei kasutatud. Veel väidab kaebaja, et Jõhvi kambri tingimused olid antisanitaarsed, kambrid olid mustad ja vahendeid kambrite puhastamiseks kinnipeetutele ei võimaldatud.

6. Vastustaja vaidleb oma 16.06.2011 ringkonnakohtule esitatud vastuses apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, Tartu Halduskohtu 07.02.2011. a otsuse muutmata ning taotluse tunnistajate ülekuulamiseks rahuldamata.

Vastuse kohaselt on kohus otsuse tegemisel õigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ega ole rikkunud kohtumenetluse norme. Kõik apellatsioonkaebuses toodud väited on esimese astme kohtu menetluse käigus arutamist leidnud nii kirjalikult esitatud seisukohtades koos juurdelisatud tõenditega kui analüüsitud põhjalikult halduskohtus toimunud istungil. Samuti on vastustaja seisukohal, et kohus on põhjendatult jätnud kohtusse kutsumata ülejäänud tunnistajad, kelle ülekuulamist kaebaja taotles. Vastustaja on seisukohal, et kohus ei ole asjas

6

tuginenud mitte vastustaja esindaja seletustele, vaid kõigile asjas kogutud tõenditele, muuhulgas kaebaja taotletud tunnistaja ütlustele. Üksnes tunnistaja seletuste mittemeeldimine ei anna alust nende õigsuses kahelda.

Vastustaja leiab oma vastuses, et antud asjas ei ole tõendatud, et kaebaja viibis Ida prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Jõhvi kambris ebainimlikes tingimustes, mis oleks kaasa toonud inimväärikuse alandamise, halvendanud oluliselt kaebaja elukvaliteeti ning tekitanud tervisehäireid. Vastupidiselt sellele on arestimaja töötajad püüdnud kaebaja pretensioonidele igati vastu tulla ka juhul, kui seaduses sellist kohustust ei ole ette nähtud. Arvestamata arestimaja sisekorraeeskirjas sätestatud keelde. on kaebaja nõudnud nii võimalust oma rõivaid parandada kui ise oma toidunõusid pesta. Samuti on kaebaja, vaatamata arsti ettekirjutuse puudumisele, nõudnud dieettoitu, selle saamisel aga sellest keeldunud. Vastustaja hinnangul ei ole Ida prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Jõhvi kambris valitsenud keskkond ja tingimused avaldanud negatiivset mõju isiku organismile. Vastustaja leiab, et kinnipidamise kestel ega selle tagajärjel ei ole kaebajale tervisekahju tekkinud ega kinnipidamine ei saanud oluliselt halvendada kinnipeetu elukvaliteeti.

7. 28.06.2012 esitas kaebaja ringkonnakohtule täiendava avalduse, milles palub kaebuse rahuldada ning kordab eelnevalt väljendatud seisukohti. Lisaks kinnitab ta kohtule, et halduskohtu istungil üle kuulatud tunnistaja on andnud kohtule valeütlusi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub põhilises osas halduskohtu otsuses toodud põhjendustega ning peab vajalikuks neid üksnes täiendada. Halduskohus on piisavalt täitnud uurimispõhimõttest tulenevat asjaolude väljaselgitamise kohustust, on käsitlenud järelduste tegemisel haldusasja toimikusse kogutud tõendeid ning on õigesti tuginenud kohtuistungil antud poolte ning tunnistaja ütlustele. Ringkonnakohus leiab, et ei ole alust tunnistaja ütluste tõesuses kahelda ning leiab, et kaebaja väide tunnistaja poolt valeütluste andmise kohta ei ole põhjendatud.

9. Kaebaja soovib talle Ida prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Jõhvi kambri ametnike tegevusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist 600 000 krooni ehk 38 346,99 euro ulatuses, kuna Jõhvi arestimaja kinnipidamistingimused põhjustasid talle kannatusi ja ebameeldivusi. Kaebaja viibis Jõhvi kambris vahistatuna ajavahemikel 11.01.2010 kuni 08.03.2010 ja 11.03.2010 kuni 10.05.2010 (kokku 118 päeva). Käesoleva haldusasja raames vaadeldaval perioodil reguleerisid kinnipidamistingimusi arestimajades siseministri 08.01.2008. a määruse nr 3 „Arestimaja sisekorraeeskiri“ (ASkE) ajavahemikul 01.01.2010– 31.12.2010 kehtinud redaktsioon ning vangistusseaduse (VangS) ajavahemikul 01.01.2010– 18.07.2010 kehtinud redaktsioon.

10. Ringkonnakohus otsustab kaebaja poolt apellatsioonkaebuse lisadena esitatud dokumentide haldusasja materjalide juurde võtmise või nende tagastamise. Koos apellatsioonkaebusega esitas kaebaja Tartu Ringkonnakohtule viis lisadokumenti. Nendeks olid kaebaja 17.08.2010. a avaldus Viru Vangla direktorile, Viru Vangla 07.03.2011. a vastus kaebaja selgitustaotlusele nr 6-10/2685-1 ja Viru Vangla arsti poolt kaebajale 30.07.2010, 21.02.2011 ja 18.08.2011 väljastatud tõendid.

Ringkonnakohus leiab, et haldusasja materjalide juurde tuleb võtta Viru Vangla 07.03.2011. a vastus kaebaja selgitustaotlusele nr 6-10/2685-1 ning Viru Vangla arsti poolt kaebajale 21.02.2011 väljastatud tõend, kuna need sisaldavad asjakohast infot kaebuses ja

7

apellatsioonkaebuses esitatud väidete osas. Kaebaja 17.08.2010. a avaldus Viru Vangla direktorile ei ole antud haldusasjas asjakohane, kuna periood, mil kaebajal oli vanglasisene arve, ei puuduta käesolevat vaidlust. Viru Vangla arsti 30.07.2010. a ja 18.08.2011. a tõendid on kaebajale väljastatud pärast kaebaja Ida prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Jõhvi kambris viibimist ning ei sisalda seetõttu täiendavat informatsiooni kaebaja tervisliku seisundi kohta Jõhvi kambris viibimise ajal. Eelnevast tulenevalt tuleb viimati nimetatud apellatsioonkaebuse lisadena esitatud tõendid kaebajale tagastada.

Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus kaebaja poolt kaebuses ja apellatsioonkaebuses esitatud väiteid ja võtab nende osas seisukoha.

11. Kaebaja väidete kohaselt oli arestimajja saabudes talle hiljuti tehtud operatsioon, ta põdes gastriiti, ning vajas seetõttu dieettoitu. Kaebaja sõnul dieettoitu talle ei võimaldatud.

VangS § 47 lg 3 kohaselt kindlustatakse arsti ettekirjutusel kinnipeetavale dieettoitlustamine. Sarnaselt sätestab ASkE § 31 p 3, mis näeb muuhulgas ette kinnipeetu õiguse saada arsti ettekirjutusel dieettoitu. Haldusasja materjalidest nähtuvalt viis arestimaja tervishoiutöötaja 12.01.2010 läbi kinnipeetu esmase tervisekontrolli, mille kohta on täidetud kinnipeetu esmase kontrolli kaart nr 102 (tl 48-49). Esmase tervisekontrolli kaardist nähtub, et alates 13.01.2010 määrati kaebajale lõunasöögiks valge leib. Kinnipeetu ravikaardist (tl 50-53) nähtub, et kaebaja keeldus 09.04.2010 dieettoidust (tl 52). Haldusasja toimikust aga ei nähtu, et kaebaja arestikambrisse saabumisel olid vastustajale teada või pidid teada olema kaebajale dieettoidu määramist tingivad asjaolud. Seega ei ole tõendatud, et vastustaja oli kohustatud tagama kaebajale dieettoidu. Halduskohtus toimunud kohtuistungil tunnistaja Z.N. ´a antud ütluste (kohtuistungi protokoll tl 130-134) kohaselt teatas kaebaja arestimajja saabudes, et ta ei saa süüa musta leiba, mistõttu määrati kaebajale lõunasöögiks valge leib. Selle kohta, et kaebajale oleks määratud dieettoit või et kaebajal oleks näidustatud gastriit, tervisekaardis märget ei olnud. Tunnistaja ütluste kohaselt palus ta arestimaja kokka, et kaebajale väljastataks püreestatud toitu, kuna dieettoit oli ette nähtud üksnes gastriidihaigetele, Püreestatud toidust kaebaja keeldus. Asjaolu, et Jõhvi kambri ametnikele ei olnud teada kaebajal diagnoositud gastriit, ei lükka ümber ka kaebaja poolt ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse lisana esitatud 21.02.2011. a arstitõend, millest nähtuvalt on kaebajal alates 2009. aastast diagnoositud gastriit. See tõend on väljastatud Viru Vangla arsti poolt ega anna tunnistust sellest, et kaebajale diagnoositud gastriidist oli teadlik ka Jõhvi kambri tervishoiutöötaja. Seega on ringkonnakohusseisukohal, et teadmata kaebajal näidustatud gastriidist ja pakkudes kaebajale erinevaid toitlustamise võimalusi, on arestimaja tervishoiutöötaja näidanud üles piisavat hoolsust kaebajale tema tervislikule seisundile vastava toitlustamise võimaldamisel.

12. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja oleks pidanud tema saabumisel arestimajja paigutama ta vangla statsionaarsesse haiglasse, mitte ühiskambrisse.

ASkE § 29 lg 1 järgi tagatakse kinnipeetu haigestumise korral talle ravi, vajadusel kutsutakse kiirabi. Kui kinnipeetu vajab ravi, mille andmiseks puudub arestimajas võimalus, saadetakse kinnipeetu arsti saatekirja alusel valve all ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde tervishoiuasutusse või vanglasse. Kinnipeetu esmase tervisekontrolli kaardist nähtuvalt on kaebaja teavitanud arestimajja saabudes arestimaja tervishoiutöötajat talle 26.12.2009 tehtud operatsioonist. Kuigi kaebaja saabus arestimajja 11.01.2010, s.o natuke rohkem kui kaks nädalat pärast operatsiooni, ei ole aga piisavalt tõendatud, et oleks esinenud vajadus paigutada kaebaja statsionaarsesse haiglasse. Kinnipeetu esmase tervisekontrolli kaarti on kantud märge „kaebusi ei ole“ ning on määratud kaebajale lõunasöögiks valge leib alates 13.01.2010. Seega ei ole tõendatud kaebaja väide, et vastustaja pidi aru saama vajadusest paigutada kaebaja

8

statsionaarsesse haiglasse, kuna seda tingivad näidustused ei olnud vastustajale teada. Samuti annab tõestust vastustaja mittesüülisest käitumisest asjaolu, et kinnipeetu ravikaardist nähtuvalt on arestimaja tervishoiutöötaja kahel korral kaebaja suunanud vastuvõtule eriarstiabi osutaja juurde − 03.02.2010 toimetati kaebaja Ida-Viru Keskhaiglasse kirurgi konsultatsioonile ning 28.04.2010 suunati kaebaja Ida-Viru Keskhaiglasse kõhukoopa ultraheli uuringule. Seega leiab ringkonnakohus, et vastustaja on järginud vajaliku hoolsusega talle arestimaja sisekorraeeskirjast ja vangistusseadusest tulenevaid kinnipeetu tervise eest hoolitsemisega seotud kohustusi.

13. Kinnipeetu ravikaardist nähtub, et arestimaja tervishoiutöötaja on 08.03.2010 määranud kaebajale hambaproteeside puhastuseks tabletid Corega-Bio, edaspidi on aga tervishoiutöötaja nende väljastamisest keeldunud. Ringkonnakohus leiab, et kuna nimetatud vahendi näol on tegemist proteeside sügavpuhastuseks mõeldud tablettidega ehk vahendiga mustuse ja toidujääkide kõrvaldamiseks, mis ei ole ravim, vaid hooldusvahend hambaproteesidele, ei saa hambaproteeside puhastustablettide puudumine rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi. Pealegi oli kaebajal võimalus paluda lähedasi, et nad saadaksid pakiga talle hambaproteeside puhastamiseks just sellist puhastusvahendit, nagu ta ise soovib.

14. Kaebaja väidete kohaselt nakatus kaebaja arestikambris nahahaigusesse, millest ta ei saanud lahti ka arestikambrist lahkudes. Haldusasja toimikust nähtuvalt pöördus kaebaja Z.N. ´a poole nahaprobleemidega, kuna tal oli allergia. Meedik asus seisukohale, et kaebajat pole mõtet haiglasse saata, kuna allergiat oli võimalik ka kohapeal ravida. Halduskohtu istungil antud Z.N. ´a ütluste kohaselt oli ravi tulemuslik ja kaebaja sõrmed said terveks. Tunnistaja on omakorda selgitanud, et kuna kaebaja tõstatas küsimuse, et allergia võis tekkida voodipesust, helistas Z.N. kirikusse ja palus saata talle puuvillast voodipesu, mida ka tehti. Eeltoodust tulenevalt ei ole vastustaja rikkunud kaebaja tervise eest hoolt kandes oma hoolsuskohustusi, vaid on kaebajale vastu tulnud ja tema soove ning vajadusi igati arvesse võtnud.

15. Kaebuse esitaja väitel võimaldati talle Jõhvi kambris jalutuskäike 2-3 korda nädalas. VangS § 156 lg 3 sätestab, et isiku kinnipidamisele arestimajas kohaldatakse käesoleva seaduse sätteid eelvangistuse ja aresti täideviimise kohta. VangS § 93 lg 5 kohaselt võimaldatakse vahistatu soovil tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. Ka ASkE § 31 p 4 kohaselt on kinnipeetul õigus soovi korral vähemalt üks tund päevas valve all vabas õhus viibida.

Vastustaja esitas ringkonnakohtu nõudmisel kohtule arestikambri tööarvestuse raamatu väljavõtted kaebaja Jõhvi kambris viibimise aja kohta (ei esitatud perioodi 11.01.2010 – 24.02.2010 andmeid sisaldavat tööarvestuse raamatut, kuna tööarvestuse raamatu säilitamise aeg on üks aasta ning see ei ole säilinud). Ringkonnakohus tuvastas, et kohtule esitatud tööarvestuse raamatu väljavõtete kohaselt on kaebajale võimaldatud jalutuskäiku 40 (neljakümnel) päeval, kokku viibis kaebaja Jõhvi kambris 118 päeva (lisaks Narva kambris 2 päeva). Seega ei ole kaebaja viibinud värske õhu käes iga päev ja küsitav on, kuidas seda hinnata.

Vastavalt HKMS § 59 lg-le 1 peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Kui tõendite esitamine ei ole võimalik, tuleb näidata põhjused, miks neid esitada ei saa, ja teatada, kus tõendid asuvad või võivad asuda. Ringkonnakohus märgib, et tõendamiskoormis selle kohta, et kaebaja ei soovinud kasutada oma õigust viibida iga päev värskes õhus, lasub eelnevast

9

tulenevalt Ida prefektuuril. Perioodi 11.01.2010 – 24.02.2010 kohta pole andmeid säilinud. Ülejäänu osas ei võimalda ringkonnakohtule esitatud tööarvestuse raamatu väljavõtted üheselt lugeda tõendatuks, et kaebaja ei soovinud ülejäänud päevadel kasutada oma õigust viibida vähemalt üks tund värskes õhus. Peale selle on arestimaja juht oma 12.07.2010. a ettekandes (tl 45-47) möönnud: „Arestimaja töökorralduses esineb päevi, kus kõik arestimaja konvoipolitseinikud on terve päeva hõivatud kohtuistungite teenindamisega või kinnipeetute saatmisega väljaspool arestimaja (nt. saatmisega eriarsti vastuvõtule, menetlustoimingutele jne), siis antud päevadel ei ole võimalik jalutusi läbi viia.“ Ringkonnakohus juhib vastustaja tähelepanu sellele, et seaduses ja määruses sätestatud kohustus võimaldada kinnipeetul viibida viimase soovil vähemalt üks tund päevas värskes õhus on imperatiivne. Seaduse mittetäitmist ei saa õigustada personali puudusega, vaid selle mittetäitmise korral rikutakse kaebaja õigusi ka siis, kui see juhtub ainult üks kord. Ringkonnakohus kordab varem öeldut (23.03.2012. a otsus haldusasjas nr 3-10-2676), et vastavalt VangS § 90 lg-le 1 kohaldatakse eelvangistuse kandmisele VangS 1., 2., ja 7. peatüki sätteid 5. peatükis sätestatud erisustega. VangS 1. peatükis sisalduv VangS § 11 lg 1 sätestab, et käesolevas seaduses ja selle alusel ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi. HMS § 14 lg 1 laused 1 ja 2 sätestavad, et haldusmenetluse algatamiseks või haldusmenetluse käigus esitatakse haldusorganile avaldus (taotlus) vabas vormis. Seadusega või selle alusel võib taotlusele ette näha kohustusliku vormi. HMS § 14 lg 2 sätestab üheselt, et suulise taotluse protokollib haldusorgan. Selles, et vahistatute ja arestimaja vahelises suhtes kehtib haldusmenetlus, ei ole kahtlust. Sellele viitab ka VangS § 11 lg 9, mis sätestab, et arestimaja vaideid lahendatakse haldusmenetluse üldises korras.

Tõendamiskohustuse täitmata jätmise tagajärg on sätestatud HKMS § 59 lg-s 4: kui menetlusosaline ei esita tõendit asjaolu kohta, mida ta peab lõike 1 kohaselt tõendama, ja tõendeid asjaolu või selle ümberlükkamise kohta ei ole võimalik hankida muul viisil, võib kohus hinnata asjaolu tema kahjuks. See puudutab ka juhtumit, kui arestimaja tööarvestuse raamatu väljavõtete säilitamistähtaeg on ainult üks aasta, kuigi RVastS § 17 lg 3 järgi saab kahju hüvitamise kaebust esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, mil kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama. Käesoleval juhul võtab ringkonnakohus aga arvesse seda, et kaebaja pole nimetanud ühtegi konkreetset päeva, mil ta soovis jalutama, kuid ei saanud. Seevastu on tõendatud, et kaebajale võimaldati värskes õhus viibimist vähemalt 40 päeval. Kokkuvõttes hindab ringkonnakohus tõendeid nende kogumis ja võtab arvesse Ida prefektuuri kohusetundlikku ja üleüldist abivalmit suhtumist kaebajasse. Samuti arvestab ringkonnakohus seda, et kaebaja viibis arestikambris talvisel ajal ning on pigem tõenäoline, et külmadel aegadel ei avaldanud kaebaja iga päev värskes õhus jalutamiseks soovi. Sellele viitab asjaolu, et kaebaja on oma õigust viibida värskes õhus vähemalt tund aega kasutanud tööarvestuse raamatu väljavõtete järgi üksnes viiel korral (25.03., 05.04., 12.04., 13.04. ja 29.04.2010). Ülejäänud päevadel viibis ta väljas reeglina vaid mõnikümmend minutit, kahel korral aga ainult 1 minuti (01.04. ja 02.04.2010). Lisaks võtab ringkonnakohus arvesse kaebaja vastuolulist käitumist, mis kahandab tema üldiste väidete, et teda ei lastud hoolimata avaldatud soovist jalutama, usaldusväärsust. Kui väited ei ole piisavalt konkreetsed, ei saa kohus neid kontrollida ega vastustaja ka vastutõendeid esitada. Kokkuvõttes ei ole käesoleval juhul seega võimalik tuvastada, et kaebaja õigusi oleks rikutud talle hoolimata tema soovist jalutuskäigu mittevõimaldamisega.

16. Kaebaja väidab, et duši all käies ei võimaldatud tal ennast pesta sooja veega. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et õige ei ole kaebaja väide, et tal puudus võimalus sooja duši saamiseks. Kohus ei näe põhjust kahelda Jõhvi kambri juhi 12.07.2010. a ettekandes toodud selgitustes, et, kuna dušši kasutatakse kord nädalas kolmapäeviti, siis vesi jahtub torudes ära ning selleks, et saada sooja vett, tuleb enne duši alla minemist vajutada

10

seinal olevat vee nuppu mitu korda selleks, et lasta välja jahtunud vesi ja torudesse kogunenud õhk. Seega, kuna toodud selgitustest nähtuvalt ei puudunud kaebajal võimalus pesta end sooja duši all, vaid pidi selleks laskma külmal veel voolata ning oodata, kuni vesi soojaks läheb, ei saa ka tõeseks pidada kaebaja väidet, et sooja vee all pesemine vastustaja poolt võimaldatud ei olnud. Tegemist oli olukorraga, kus kaebaja oleks ise saanud talle tekkinud ebamugavusi vältida. Kuigi kaebaja väidab nii kaebuses kui apellatsioonkaebuses, et ka pärast nupu vajutamist ja seejärel ootamist ei tulnud sooja vett, on tunnistaja Z.N. kohtuistungil ütlusi andes kinnitanud, et sooja vee olemasolu kontrollimiseks kutsuti Tervisekaitsetalituse töötaja, kes leidis, et vee soojus vastab normidele. Halduskohus on tunnistaja Z.N. ´at hoiatanud teadvalt valeütluste andmise eest ning seetõttu puudub ringkonnakohtul alus tunnistaja ütlustes kahelda.

Kuigi ringkonnakohus ei pea tõendatuks kaebaja väidet talle sooja duši mittevõimaldamise kohta, peab ringkonnakohus vajalikuks osutada õiguskantsleri nõunike poolt 13.05.2009 Ida prefektuuri korrakaitseosakonna arestimaja Jõhvi kambris läbi viidud kontrollkäigu tulemusena koostatud kontrollaktile (kättesaadav: www.oiguskantsler.ee). Nimetatud kontrollkäigu tulemusena koostatud kontrollaktis on osutatud, et isikliku hügieeni tagamine võiks olla arestimajas parem. Kõige olulisema puudujäägina tõi õiguskantsler välja asjaolu, et kinnipeetutele võimaldatakse duši all käia ainult üks kord nädalas. Õiguskantsler oli seisukohal, et see on minimaalne pesemiskordade arv ning tegi ettepaneku lahendada vähemalt naiste ja terviseprobleemi omavatel kinnipeetutel dušši kasutada tihemini. Kontrollaktist tulenevalt on Jõhvi kambris seda ettekirjutust ka järgitud. Seega on õiguskantsler oma praktikas osutanud Jõhvi kambris valitsevatele puudujääkidele kinnipeetute hügieeni tagamises ning vastustaja on puudused ka kõrvaldanud.

17. Kaebaja väidab, et Idaprefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Jõhvi kambri tingimused olid antisanitaarsed, kambrid olid mustad ning talle ei võimaldatud pesuvahendeid kambri puhastamiseks. Õiguskantsleri nõunikud on teinud kontrollkäike Ida prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Jõhvi kambrisse 03.05.2009, 07.01.2010 (järelkontroll) ning 15.09.2011. Õiguskantsleri 15.01.2009. a kontrollkäigu kokkuvõttest lähtuvalt (kättesaadav õiguskantsleri kodulehel http://www.oiguskantsler.ee) on Ida prefektuuri korrakaitsebüroo Jõhvi kambri puhul tegemist arestikambriga, milles on head olmetingimused. Seega leiab ringkonnakohus, et kuna kaebaja ei ole tõendanud antisanitaarsete tingimuste olemasolu, ei ole ringkonnakohtul alust kaebaja väidet antisanitaarsete olmetingimuste kohta põhjendatuks lugeda.

18. Kohus ei pea tõendatuks kaebaja väidet, et talle ei võimaldatud arestikambris viibimise ajal kordagi lugeda ajalehti. Ka seda väidet ei ole kaebaja tõendanud, mistõttu peab kohus usutavaks vastustaja väidet, et arestikambris on olemas ajalehed ja raamatud. Samuti peab kaebaja arvestama, et kirjanduse kogus võib olla arestikambris kinnipeetute pahatahtliku tegevuse tõttu olla väiksem. Kaebajal on aga võimalus paluda lähedastel talle ajalehti või raamatuid postipakiga saata või käsipakiga tuua.

19. Kaebaja taotleb kohtult mittevaralise kahju hüvitamist. Vastavalt RVastS § 9 lg-le 1 võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

Riigikohus on tõlgendanud seda sätet selliselt, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset

11

mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (RKHKo 15.03.2010, 3-3-1-93-09, p 11).

Eelnevast tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja poolt kirjeldatud tingimusi ja kannatusi, mida ta Ida prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Jõhvi kambris väidetavalt taluma pidi, ei saa kogumis pidada kaebaja väärikust alandavateks. Samuti ei ole vastustaja tegevuses tuvastatud süü olemasolu.

20. Kohus peab vajalikuks juhtida halduskohtu tähelepanu otsuse ülesehitusele. HKMS § 160 lg 1 kohaselt koosneb otsus sissejuhatusest, resolutsioonist, selgitustest ning kirjeldavast ja põhjendavast osast. Nõuded kohtuotsuse põhjendavale osale sätestab HKMS § 165. Kuigi nimetatud sätted ei sisalda endas sõnaselget nõuet väljendada oma seisukohti selgelt, arusaadavalt ja struktureeritult, peab siiski kohtuotsuses esitatu olema lihtsalt haaratav ning erinevad seisukohad teineteisest eristatud, mitte ilma ühegi vahereata kokku kirjutatud. Antud juhul on halduskohtu otsuse põhjendused äärmiselt raskesti jälgitavad. Kohtuotsuse põhjendusi pole peetud vajalikuks vähimalgi määral liigendada ega struktureerida. Samuti on põhjendustes mitu korda korratud juba varem kirjapandud teksti või osundatud ühtedele ja samadele asjaoludele. Kohtu enda seisukohad ja järeldused neist asjaoludest on raskesti eristatavad. Sellisel kujul on kogu kohtuotsuse põhjendav osa äärmiselt raskesti arusaadav ja jälgitav. Selliselt vormistatud kohtulahend ei vasta käesoleval ajal Eestis üldiselt omaksvõetud kohtulahendite vormistamise praktikale. Üldise praktika kohaselt liigendatakse ja vormistatakse ka alama astme kohtute lahendid sarnaselt Riigikohtu lahenditele, vormistades erinevaid küsimusi käsitavad või erinevaid mõttearendusi sisaldavad tekstiosad eraldi lõikudena, mis omakorda on grupeeritud lõikude alguses olevate järjekorranumbrite abil. Näiteks on ka kohtunikueksami programmist (kättesaadav: www.riigikohus.ee) nähtuvalt kohtunikueksami hindamise üheks kriteeriumiks see, et lahend peab olema arusaadavalt liigendatud lõikudeks, mis on varustatud alapealkirjadega. Ringkonnakohus leiab siiski, et käesoleval juhul ei ole see veel kohtuotsuse tühistamise aluseks, kuna sel põhjusel kohtuotsuse tühistamine kahjustaks õigust menetlusele mõistliku aja jooksul. Tehtud menetlusvead on käesoleval juhul õigem kõrvaldada apellatsioonimenetluses. 21. Kaebajale osutas Tartu Halduskohtu 25.06.2010. a määrusega kaebajale määratud riigi õigusabi korras advokaaditeenuseid OÜ Ida-Viru Advokaadibüroo vandeadvokaadi vanemabi Irina Gromtsev. 25.06.2012 esitas Irina Gromtsev Tartu Ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks haldusasjas 3-10-1346. Taotluse kohaselt on riigi õigusabi osutamise käigus tehtud järgnevad toimingud, nendele kulunud aeg ja taotletav tasu järgnevad: 1) 13.02.2011 kell 17.00-18.00 Tartu Halduskohtu 07.02.2011. a otsusega tutvumine ja analüüs (2 pooltundi) – 31,96 eurot; 2) 09.03.2011 kell 19.00-20.30 apellatsioonkaebuse koostamine (3 pooltundi) – 47,94 eurot; 3) 06.05.2012 kell 17.00-17.30 Ida Prefektuuri vastusega tutvumine (1 pooltund) – 16 eurot; 4) 05.04.2011 kell 13.00-14.00 konsultatsioon Viru Vanglas (2 pooltundi) – 31,96 eurot; 5) 29.05.2012 kirjalik vastus kaebajale seoses tema avaldusega ringkonnakohtule (1 pooltund) – 16 eurot; 6) 25.06.2012 kirjalik vastus kaebajale seoses tema avaldusega advokaadile (1 pooltund) – 16 eurot; kokku: 10 pooltundi – 159,86 eurot.

12

Seega on vandeadvokaadi vanemabi Irina Gromtsev ringkonnakohtule esitatud taotluses palunud välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt advokaaditasu summas 191,83 eurot, mis sisaldab käibemaksu. Taotluse kohaselt kulus advokaadil asja materjalidega tutvumiseks, menetlusdokumentide koostamiseks, konsultatsioonide osutamiseks ning kaebajale vastuste koostamiseks kokku 10 pooltundi.

Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 21 lg 3 kohaselt kehtestab riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise korra ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra advokatuuri juhatus igaks eelarveaastaks, arvestades riigieelarvest selleks eraldatud vahendite suurust ja riigi õigusabi eeldatavat mahtu. Advokatuuri juhatuse 15.12.2009. a otsusega kinnitatud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord“ p-de 37, 38 ja 41 järgi on isiku esindaja tasu halduskohtumenetluses asja kohtulikuks menetluseks ettevalmistamise eest ja kohtulikus menetluses osalemise eest 250 krooni/15,98 eurot iga poole tunni kohta. Lisaks sätestab nimetatud korra punkt 2, et kui riigi õigusabi osutav advokaat osutab õigusteenust advokaadibüroo kaudu, mille pidaja on käibemaksukohustuslane, lisandub riigi õigusabi tasule ja riigi õigusabi osutamisega seonduvatele kuludele käibemaks. Eelnevast tulenevalt on käesoleval juhul advokaaditasu 10 pooltunni eest 159,86 eurot, millele lisandub käibemaks summas 31,97 eurot. Seega kuulub kaebajale osutatud õigusabi eest vandeadvokaadi vanemabi Irina Gromtsev´ile kokku tasumisele 191,83 (sada üheksakümmend üks eurot ja kaheksakümmend kolm eurosenti) eurot. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on mõistlike ja vajalike õigusabikuludega, mis kuuluvad väljamõistmisele. RÕS § 30 lg 1 järgi rahastatakse riigi õigusabi osutamist riigieelarvest selleks eraldatud rahast. RÕS § 24 lg 1 kohaselt korraldab kohtulahendi, uurimisasutuse või prokuratuuri määruse alusel riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulude väljamaksmist riigi õigusabi osutanud advokaadile advokatuur.

Maili Lokk Agu Timmi Madis Ernits