3-12-33/15 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-12-33 Otsuse kuupäev 12. juuli 2012 Kohtunik Raili Randlane Kohtuasi I.T. kaebus Viru Vangla 05.12.2011 käskkirja nr 6-3/2211- D tühistamiseks ning ühest kambrist teise ümberpaigutamises seisnenud toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks Menetlusvorm Kohtuistung 21.06.2012 Menetlusosalised Kaebaja: I.T. /isikukood xxxxxxxx/, Vastustaja: Viru Vangla /registrikood 70008144/,

Resolutsioon Jätta I.T. kaebus täies ulatuses rahuldamata.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 13.08.2012. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD

1. 05.12.2011 käskkirjaga nr 6.-3/2211-D (tl 49-51) määras Viru Vangla kinnipeetav I.T.le vangistusseaduse § 67 p 1 sätestatud nõuete rikkumise eest karistuseks viie ööpäeva pikkuse kartserisse paigutamise ning piiras selle ajal täielikult või osaliselt vangistusseaduse § 22, § 30-32, § 34-38 ja § 46 tulenevaid õigusi. 29.12.2011 vaideotsusega nr 6-12/457-1 (tl 43) jäeti selle käskkirja kehtetuks tunnistamiseks esitatud vaie (tl 44-45) rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

2. 04.01.2012 edastas I.T. Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (tl 1-2), milles palus tühistada tema suhtes tehtud distsiplinaarkaristuse käskkiri ning tunnistada Viru Vangla ametnike tegevus tema ühest kambrist teise paigutamisel põhiseaduse § 12 rikkuvaks tahtlikuks vihkamise,

2 vägivalla ja diskrimineerimise õhutamiseks. Kaebaja väitis, et palus konflikti ärahoidmise eesmärgil paigutada teda ja R. G. erinevatesse kambritesse, kuid seda tehti nii, et kokkupuude ja konflikti oht säilis ja isegi suurenes ning teise sektorisse viimise taotlusele reageeriti kartserisse paigutamisega. Veel viitas ta oma varasematele sarnastele taotlustele ja julgeoleku küsimustega tegelevate vanglaametnike tegevusetusele ning väitis, et kinnipeetavalt tulenevatele signaalidele ei reageerita seetõttu, et tahetakse tahtlikult konflikte tekitada.

3. Viru Vangla vastuses (tl 40-41) paluti kaebust mitte rahuldada ning esitati oma seisukohad nii kaebaja ümberpaigutamise kui distsiplinaarkorras karistamise suhtes. Vangistusseaduse § 11 lg 1, vangla sisekorraeeskirja § 6 lg 1 ja kohtulahenditele tuginedes märgiti, et kinnipeetava vanglasisene ümberpaigutamine toimub julgeolekuosakonna ametnike poolt ning tal puudub subjektiivne õigus valida seda, millisesse vanglasse, osakonda või kambrisse teda paigutatakse. Veel märgiti, et kuigi kaebajale paigutati vastutuleku korras ümber teise kambrisse, keeldus ta sinna minemast rikkudes sellega vangistusseaduse § 67 lg 1 tulenevat nõuet alluda korraldusele ning kinnitades sisuliselt, et konflikt tema ja kambrikaaslase vahel ei saa olla tõsine.

4. Kohtuistungil jäi I.T. oma kaebuse väidete ja nõuete juurde, ei esitanud olulisi täiendusi ja kirjeldas vaid oma varasemaid probleeme kambrikaaslastega ja neile mittereageerimist. Viru Vangla kedagi kohtuistungile ei saatnud paludes vastavas taotluses (tl 74) kaebust ilma tema esindajata arutada. KOHTU PÕHJENDUSED

5. Viru Vangla vaidlustatud käskkirjaga (tl 49-51) on karistatud I.T.t vangistusseaduse § 67 p 1 tuginedes selle eest, et 04.11.2011 ei allunud ta korraldusele minna S8 eluhoone S10 osakonna kambrist 8247 sama osakonna kambrisse 8252. Vangistusseaduse § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele.

6. Vangistusseaduse § 63 lg 1 tulenevalt võib kinnipeetavale distsiplinaarkaristust kohaldada selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest. Kuna vangistusalased õigusaktid ei näe kinnipeetavale ette võimalust otsustada ise enda vanglasisese paigutamise üle, tuleb tal alluda vanglaametnike sellekohastele korraldustele ning ta ei saa jätta neid täitmata põhjusel, et ei nõustu ümberpaigutamise või selle käigus pakutava kambriga. I.T. süü vaidlustatud käskkirjas kirjeldatud rikkumistes on tõendatud vanglaametnike ettekannete ja õiendiga (tl 54 ja 57-58) ning ta pole oma seletuskirjas (tl 55), kaebuses (tl 1-2) ja kohtuistungil väidetus (tl 76) ka ise ei eitanud, et toimis just nii nagu käskkirjas kirjeldatud. Viru Vangla poolt toimikusse esitatud distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtuvalt on kõik vangistuseaduse § 64 lg 1, 2, 3, 4 tulenevad nõuded järgitud. Menetluse käik on justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ § 97 lg 2 kehtestatud nõuete kohaselt protokollitud (tl 52- 53), karistatut on teavitatud menetluste algatamisest (tl 56), talle on võimaldatud end seletuste andmise läbi kaitsta (tl 55) ning karistus on talle määratud seaduses ette nähtud ühekuulise tähtaja ja „Vangla sisekorraeeskirja“ § 15 sätestatud pädevuse piires. Seejuures on käsitletud nii süüteo asjaolusid kui karistatu seletustest tulenevat ning on arusaadavalt põhjendatud, miks on kartserisse paigutamine võrreldes teiste karistusliikidega tema puhul kõige otstarbekam. Halduskohtul puudub õigus hinnata kaalutlusõiguse alusel kohaldatud distsiplinaarkaristuse sisulist otstarbekust, kuid kuna vangistusseaduse § 63 lg 1 p 4 sätestatu lubab selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade ja muude õigusaktide nõuete rikkumise eest kohaldada mitut erineva kaaluga karistusliiki, sealhulgas ka kuni neljakümne viie ööpäeva pikkust kartserisse paigutamist, on viie ööpäeva pikkune kartserikaristus nii kaebaja isikut kui toime pandud rikkumiste olulisust arvestades suhteliselt leebe karistus ning selle kohaldamisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki kui õiguse üldtunnustatud põhimõtteid ja põhiseaduses sätestatut.

3

7. Lisaks enda distsiplinaarkorras karistamise kohta antud käskkirja vaidlustamisele pole I.T. rahul veel ka sellega, et vanglaametnikud ei arvestanud tema sooviga ja tahtsid teda sellest erineval viisil ümber paigutada. Ta peab niisugust tegevust põhiseaduse § 12 rikkumiseks, tahtlikuks viha, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamiseks kinnipeetavate vahel ning palub see õigusvastaseks tunnistada põhjendades oma vastavat huvi sooviga tunda vastava kohtuotsuse saamisel rahuldust (tl 77). Niisugune eesmärk ei saa kehtiva halduskohtumenetluse seadustiku järgi olla tuvastamisnõude aluseks, sest sellega ei muudeta olematuks juba sooritatud toiminguid või tehtud tegevusi ega kaasne ka muid konkreetseid muudatusi kaebaja praegustes või tulevastes õigustes.

8. Kinnipeetava paigutamine on reguleeritud vangistusseaduse § 11, kuid selle kahest lõikest ei tulene midagi konkreetset vanglasisese paigutamise suhtes. Ka justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ § 6 lg 1 on sätestatud üksnes see, et vanglas paigutatakse kinnipeetav ühevõi mitmekohalisesse tuppa või kambrisse. Haldusmenetluse seaduse § 107 lg 2 lubab haldusorganil toimingu sooritamise viisi, ulatuse ja aja määrata oma äranägemisel. Seega saab iga vangla ise kaalutlusõiguse alusel otsustada, mismoodi ta kinnipeetavaid vanglasiseselt paigutab ning seejuures tuleb arvestada vaid vangistusseaduse § 12 sätestatud printsiipe, mis sätestavad meeste ja naiste, alaealiste ja täiskasvanute, kinnipeetavate ja vahistatute ning ametialase tegevuse tõttu kättemaksu ohus olevate või karistusjärgsete kinnipeetavate eraldi hoidmise nõude. Vangistusalased õigusaktid ei anna kinnipeetavatele õigust valida endale meelepärast vanglat, osakonda või kambrit ega nõuda enda paigutamist konkreetsesse vanglasse, osakonda või kambrisse. Seega ei oleks I.T. tuvastamisnõude rahuldamiseks alust ka siis, kui tugeda tema vastav nõue lubatuks.

9. Eeltoodud järeldustel ei ole Tartu Halduskohtul põhjust I.T. kaebust kummagi selles nõude osas rahuldada. Viru Vangla oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole. Kaebaja on kohtumääruse (tl 26) alusel riigilõivu tasumisest vabastatud.

Raili Randlane Kohtunik