3-12-422/49 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtu koosseis

Kadriann Ikkonen, Tiina Pappel, Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

6. juuli 2012, Tallinn

Haldusasja number

3-12-422

Haldusasi

Tallinna linna kaebus Vabariigi Valitsuse 31. jaanuari

2012 korralduste nr 45, 46, 47, 48, 49, 50, 51, 52, 53 ja 54

tühistamise nõudes; Narva linna kaebus Vabariigi

Valitsuse 31. jaanuari 2012 korralduste nr 55, 56, 57 ja

59 tühistamise nõudes ning A.J.i kaebus Vabariigi

Valitsuse 31. jaanuari 2012 korralduse nr 57 tühistamise

nõudes.

Asja läbivaatamise viis

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja: Tallinna linn

Esindaja: v.adv. Ain Kalme

Kaebaja: Narva linn

Esindaja: v.adv Alar Urm

Kaebaja: A.J.

Esindaja: Deniss Matvejev

Vastustaja: Vabariigi Valitsus

Esindaja: v.adv. Triinu Hiob

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna linna, Narva linna ja A.J.i kaebused rahuldamata.

2. Jätta iga menetlusosalise kulud tema enda kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse

kohtu

kantselei

kaudu

teatavakstegemisest

esitada

apellatsioonkaebus

Tallinna

Ringkonnakohtule

(HkMS § 180, 181 lg 1).

2

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD HALDUSAKTID

1. Tallinna Linnavolikogu 22. märtsi 2011 otsusega nr 44 otsustati taotleda Vabariigi

Valitsuselt põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (edaspidi PGS) § 21 lg 3 alusel luba kasutada

kokku üheteistkümnes Tallinna munitsipaalkoolis õppekeelena vene keelt või kakskeelset õpet

(eesti ja vene keel), samuti taotleti luba Tallinna Saksa Gümnaasiumi saksakeelses osakonnas

kasutada eesti keele kõrval teise õppekeelena saksa keelt. Vabariigi Valitsus rahuldas 3. augusti

2011 korraldusega nr 331 Tallinna linna taotluse Tallinna Saksa Gümnaasiumi osas ning sama

päeva korraldusega nr 333 ka taotluse Vana-Kalamaja Täiskasvanute Gümnaasiumi osas.

Järgnevalt loetletud korraldustega, mis kõik anti samuti 31. jaanuaril 2012, jättis Vabariigi

Valitsus ülejäänud koolide osas Tallinna linna taotluse rahuldamata: korraldusega nr 54

Tallinna Tõnismäe Reaalkooli (vene keel), korraldusega nr 53 Tallinna Mustjõe Gümnaasiumi

osas (kakskeelne õpe), korraldusega nr 52 Tallinna Juudi Kooli osas (kakskeelne õpe),

korraldusega nr 51 Tallinna Paekaare Gümnaasiumi osas (vene keel), korraldusega nr 50

Tallinna Linnamäe Vene Lütseumi osas (vene keel), korraldusega nr 49 Lasnamäe Vene

Gümnaasiumile (kakskeelne õpe); korraldusega nr 48 Lasnamäe Gümnaasiumi osas (vene

keel); korraldusega nr 47 Tallinna Kesklinna Vene Gümnaasiumi osas (vene keel);

korraldusega nr 46 Karjamaa Gümnaasiumi osas (vene keel); korraldusega nr 45 Haabersti

Vene Gümnaasiumi osas (vene keel).

2. Narva Linnavolikogu otsustas 3. märtsi 2011 otsusega nr 33, 36 ja 37 ning 26. mai 2011

otsusega nr 74 taotleda Vabariigi Valitsuselt PGS § 21 lg 3 alusel luba kasutada vene keelt

õppekeelena vastavalt Narva Pähklimäe Gümnaasiumis, Narva 6. Koolis, Narva Kesklinna

Gümnaasiumis ning Narva Soldino Gümnaasiumis. Vabariigi Valitsus jättis 31. jaanuari 2012

korraldustega, mis kandsid vastavalt numbreid 57, 55, 56 ja 59 kõik eelnimetatud taotlused

rahuldamata.

3. Eelnimetatud Vabariigi Valitsuse 31. jaanuari 2012 korralduste andmist põhjendatakse neis

kokkuvõtvalt järgnevate asjaoludega:

Kõiki vaidlusalused koolid, välja arvatud Tallinna Linnamäe Vene Lütseum on aastatel 2007-

2011 saanud Haridus- ja Teadusministeeriumilt toetusi eestikeelse aineõppe läbiviimise

toetamiseks; vene õppekeelega koole on toetatud õppevara soetamisel, korraldatud õpetajate

ja koolijuhtide tasuta koolitusi, antud võimalus kasutada kooli jaoks tasuta metoodilise

nõustamise tuge.

Toetamaks üleminekut eestikeelsele õppele toimusid seminarid kõigi Eestis asuvate vene

õppekeelega koolide juhtidele, paralleelselt toimub Tartu Ülikooli läbiviidav koolijuhtide

koolitus; toimuvad lõimitud aine- ja keeleõppe metoodika koolitused erinevate ainete

õpetajatele, töötavad neli piirkondlikku metoodilise nõustamise keskust ning on ette

valmistatud mitukümmend nõustajat, kes on õpetajatele toeks õppeprotsessi analüüsimisel ja

arendamisel ning lisaks korraldavad keskused piirkondlikke seminare vastavalt piirkonna

õpetajate soovidele ja vajadustele.

Riik on neli aastat toetanud rahaliselt koole, kes on õpetanud eesti keeles erinevaid õppeaineid

rohkem, kui selleks õppeaastaks on õigusaktid ette näinud. 2011/2012. õppeaastast toetatakse

koole lähtuvalt nende vajadustest individuaalselt kohalike omavalitsuste kaudu. Jätkuvalt

toetatakse keelekümblusprogrammi rakendamist ja selle laienemist, et võimaldada eestikeelne

aineõpe eesti keelest erineva emakeelega lastele juba põhikooliastmes.

Juba alates 1999. aastast on PGS-is sätestatud eesti keele õppe kohustuslikkus alates

1. klassist, mis tähendab, et praegu gümnaasiumis õppivad õpilased ning gümnaasiumisse

astuvad õpilased on õppinud eesti keelt 1. klassist alates. Seega on hariduspoliitiliselt eeldused

3

tagatud, et põhikoolis pööratakse eesti keele õppele olulist tähelepanu ning tagatakse õpilaste

hea keeleoskus juba põhikooli lõpuks.

Eesti õppekeelele üleminek on olnud seaduse kohaselt nõutav juba üle 18 aasta: juba alates

1993. aastal vastuvõetud PGS-i jõustumisel sätestati üldreeglina, et kooli õppekeel on eesti

keel ning hilisemate seadusemuudatustega on eestikeelsele õppele ülemineku tähtaegu

pikendatud, ning antud koolidele aega eesti õppekeelele üleminekuks. Praegu ei ole enam

tõsiselt võetavad põhjendused, et koolidele ei ole antud piisavalt aega, õpilasi ei ole piisavalt

ette valmistatud, õpetajaid ei ole piisavalt tööle võetud jne.

Iga ühiskond vajab normaalseks toimimiseks ühiskonnaliikmete vahelist suhtlemist ja

sotsiaalset sidusust, mille oluliseks eelduseks on ühine suhtluskeel. Eesti keel peab kujunema

erinevate rahvuste esindajate vahelise suhtlemise keeleks Eestis.

Eesti Hariduse Infosüsteemi andmetel on kõigis vaidlusalustes koolides sisemine reserv, et

viia olemasolevate õpetajate toel tulevikus gümnaasiumiastmes läbi senisest rohkem kursusi

eesti keeles ning 2011/2012 õppeaastal olid koolidel olemas kõik vajalikud õpetajad selleks, et

viia 10. klassis läbi eestikeelset aineõpet arvestusega, et gümnaasiumiastme jooksul läbitakse

60% kursustest eesti keeles.

Vaidlusaluste koolide õpilaste põhikooli eesti keele eksamite tulemusi vaadates selgub, et eesti

keele eksamit on sooritatud neis koolides väga hästi, hästi või rahuldavalt. Alust on arvata, et

iga aastaga paraneb seni vene õppekeeles õppinud õpilaste eesti keele oskus ja valmisolek

tulevikus ainult eesti keeles õppida. Kogemused näitavad, et teises keeles õpe on raske

esimese poole aasta jooksul – seejärel õpilaste keeletase ühtlustub ja õppetöö muutub

sujuvaks, mistõttu on õpilase jaoks lihtsam, kui õpitakse mitut ainet eesti keeles ja need

toetavad üksteist. Kui õpe toimub väga väheses mahus eesti keeles, siis ei ole õpilasel piisavat

keeletuge.

Kõikide vaidlusaluste koolide arengukavad toetavad eestikeelse aineõppe mahu suurendamist

ning paljud koolidest on selleks praeguseks ka pikki samme astunud.

Vaidlustatud otsused ei lähe vastuollu ÜRO majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste

rahvusvahelise pakti artikliga 13, mis kohustab tunnustama iga inimese õigust haridusele.

Selleks, et inimene saaks üldse olla ühiskonnale kasulik liige, peab ta oskama vajalikul määral

selle riigi keelt, mille territooriumil ta elab. See, et vene koduse keelega laps õpib

gümnaasiumiastmes osaliselt eesti keeles, ei tähenda, et riik poleks austanud vanemate õigust

tagada lastele nende endi usuliste ja filosoofiliste veendumuste ja muuga kooskõlas olevat

haridust:

põhikoolis

suuremas

osas

vene

keeles

läbiviidav

õpe,

mida

toetab

gümnaasiumiastmes 40% ulatuses venekeelne õpe, annab vene keele ja kultuurilise identiteedi

arenguks piisava aluse.

Otsused ei lähe vastuollu vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni artikli 5 lõikes 1 ja

artiklis 14 sätestatuga ega ka ÜRO rahvusvähemuste, religioossete vähemuste ning

keelevähemuste deklaratsiooni artikliga 4, OSCE inimarengu Kopenhaageni konverentsi

dokumendi artikliga 34 ega Haagi konventsiooni soovituste punktiga 13, milles kõigis

rõhutatakse emakeeles õppimise võimaluse tagamist. Seda esiteks põhjusel, et korraldused

puudutavad vaid vabatahtliku hariduse omandamist, mitte kohustuslikku haridust; teiseks ei

tähenda korraldused, et vene keeles õpetamine kaob nende koolide gümnaasiumiosas ära, vaid

see jätkub kuni 40% ulatuses, kolmandaks ei võeta korraldustega vene rahvusest isikutelt ära

õigust moodustada erakoole ja võimalust õpetada seal lapsi vene keeles või mõnes muus

keeles.

TALLINNA LINNA KAEBUSE NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. Tallinna linn esitas Tallinna halduskohtule 29. veebruaril 2012 kaebuse, milles taotleb

Vabariigi Valitsuse 31. jaanuari 2012 korralduste nr 45, 46, 47, 48, 49, 50, 51, 52, 53 ja 54

tühistamist. Tallinna linn on seisukohal, et vaidlustatud korraldused rikuvad Tallinna linna

enesekorraldusõigust, viidates seejuures põhiseaduse (edaspidi PS) §-le 154, samuti Riigikohtu

otsusele kohtuasjas nr 3-3-1-81-10. Kaebaja selgitab, et käesolevas asjas vaidluse all olevate

4

korraldustega sekkus riik õigusvastaselt munitsipaalkoolide õppekorralduse küsimustesse, mis

on kohaliku elu küsimus. Viidates Riigikohtu seisukohale kohtuasjas nr 3-3-1-37-02, leiab

kaebaja, et kohaliku elu küsimusteks on kõik KOV-i pädevusse kuuluvad haridusküsimused

haridusseaduse § 7 mõttes. Kaebaja hinnangul on munitsipaalkooli õppekeele küsimus oma

olemuselt kohaliku elu küsimus, sest see käib konkreetse munitsipaalkooli õppekorralduse

kohta konkreetse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil ja see puudutab samal

territooriumil elavat kohalikku kogukonda. Kaebaja märgib samuti, et vaidlusalused

korraldused tekitavad kohalikule omavalistusele eelarveliselt koormava kohustuse korraldada

tänane õpe oluliselt ümber, kuna vaidlusalustes koolides toimub hetkel õpe vene keeles ning

üleminekul eestikeelsele õppele tuleb kehtestada uus õppekava, hankida uus õppekirjandus ja

õppematerjalid ning leida uusi õpetajaid. Kaebaja toob välja, et tal ümberkorralduste

tegemiseks vajalikud vahendid puuduvad, ent vaidlustatud korralduste andmisel sellega

arvestatud ei ole. Kaebaja märgib veel, et paljude Tallinna linna elanike õigustatud huviks on

venekeelse gümnaasiumihariduse säilitamine.

5. Kaebaja on seisukohal, et PGS § 21 lg 3, mille alusel vaidlustatud korraldused antud on,

tuleb kohaldamata jätta, kuna see on vastuolus PS § 37 lg 4 teise lausega, kus sätestatakse, et

vähemusrahvuse õppeasutuse õppekeele võib valida õppeasutus. Kaebaja viitab professor

Robert Alexi antud kommentaaridele PS § 37 kohta ning toob välja, et õigusel haridusele on

võrreldes ülejäänud sotsiaalsete põhiõigustega eriline iseloom ning üldine koolikohustus

kindlustab demokraatia ja majanduse funktsioneerimisvõime ning tagab homogeensuse

miinimumi. Kaebaja on seisukohal, et olukord, kus riik ei võimalda muukeelsetel elanikel

valida endale õppekeeleks enda emakeelt, viib selleni, et ühiskonna homogeensus kaob ning

see võib kaasa tuua selle, et vene rahvusest isikud võivad jäädagi põhiharidusega. Kaebaja

hinnangul ei saa riik eeldada, et koolid ei suuda vene õppekeelse põhiõppe korral riigikeelt

selgeks õpetada. Kaebaja on seisukohal, et vähemustele peab muukeelne õpetus olema

garanteeritud juhul, kui vähemusrahvuste õppeasutus on selle keele oma õppekeeleks valinud,

nagu see käesoleval juhul ongi toimunud. Samuti märgib kaebaja, et haridus on üheks

oluliseks identiteedi säilitamise vahendiks ning suurele rahvusvähemusele emakeelse

keskhariduse mittevõimaldamine kätkeb endas ka riski rahvusliku identiteedi kaotamiseks,

mistõttu võib PGS § 21 lg 3 olla vastuolus ka PS §-iga 49, kuna tegemist võib olla

sundassimileerimise vahendiga.

6. Kaebaja leiab, et kui on majanduslikult kooli pidamiseks piisav arv õpilasi ning õppeasutus

otsustab valida õppekeeleks muu keele kui riigikeel, siis on riigil ja/või kohalikul omavalitsusel

põhiseadusest tulenev kohustus aktsepteerida sellist valikut ning sellist kooli üleval pidada

ning vähemuskeelse erakooli moodustamise vajadus tuleb kõne alla siis, kui õpilasi pole

piisavalt. Kaebaja on seisukohal, et PS ei võimalda anda seadusega kooli õppekeele valikul

otsustusõigust Vabariigi Valitsusele, samuti ei võimalda põhiseadus diferentseerida õpet

tulenevalt põhiharidusest ja keskharidusest, kuna õppekeele valikuõigus on mõlemal juhul

õppeasutusel. PS § 37 lg 4 sõnastuse ja mõttega oleks kaebaja hinnangul vastuolus tõlgendus,

et vähemusrahvuse õppeasutusteks ongi ainult eraõiguslikud õppeasutused, mis oleks liiatigi

diskrimineeriv, sest ei saa eeldada, et ligi 40%-le Tallinna elanikkonnast oleks keskharidus

võimalik vaid tasulisena. Ka leiab kaebaja, et põhiseadus ei võimalda teha vahet kohustuslikul

ja vabatahtlikul haridusel.

7. Kaebaja viitab Riigikogu Kultuurikomisjoni 7. veebruari 2012 seisukohale ning möönab, et

riigikeelt peab oskama ja eesti keele oskamine tagab üksikisiku hakkamasaamise eestikeelses

ühiskonnas, ent sellele vaatamata ei anna põhiseadus Riigikogule õigust mitte täita PS § 37 lg

5

4 lauses 2 sätestatut ning teiseks tagaks eeltoodud eesmärgi ka tõhus keeleõpe emakeelse

hariduse kõrval, mitte aga keskhariduse blokeerimine vähemusrahvustele.

8. Teiseks leiab kaebaja, et Vabariigi Valitsuse korraldused rikuvad võrdsuse põhimõtet ning

nende andmisel on tehtud oluline kaalutlusviga, mis seisneb selles, et korralduste

põhjendustes ei käsitleta mitte neis koolides vene keele õppekeelena kasutamist, vaid eesti

õppekeele kasutamise võimalikkusest. Kaebaja hinnangul ei ole küsimus selles kas mõnel

koolil on või ei ole võimalik õpetajate ja õpilaste valmisoleku poolest eesti õppekeele

kasutamiseks, vaid selles mis asjaoludel valitsus ei kaalunud vene õppekeele lubamist. Kaebaja

viitab asjaolule, et valitsus andis loa Saksa Gümnaasiumi saksakeelses osakonnas kasutada

eesti keele kõrval teise õppekeelena saksa keelt, kusjuures seda põhjendati vajadusega tagada

õpilastele saksa keeles õppe võimalused, et neil oleks võimalik edasi õppida Saksamaal, samas

kui venekeelsete koolide puhul leiti, et vene keele õppekeelena kasutamine pole põhjendatud,

kuna neil koolidel on võimalused eestikeelseks õppeks. Kaebaja hinnangul on selliste otsuste

tegemisega võrreldud võrreldamatuid ning puudub mistahes mõistlik selgitus miks peaks

Saksamaa kõrgkoolis õppimise võimaldamine olema privilegeeritum kui näiteks Venemaa,

Ukraina, Valgevene kõrgkoolides. Kaebaja leiab, et sel viisil toimides on Vabariigi Valitsus

kohelnud meelevaldselt ebavõrdselt erinevaid koole ja õppekeele valinud isikuid.

9. Kaebaja leiab, et vaidlustatud otsused on vastuolus rahvusvahelise õiguse normide ja

põhimõtetega. Siinkohal viitab kaebaja esiteks vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni

artikli 4 punktile 1 ning artikli 12 punktile 3, leides, et nende kohaselt kohustuvad riigid

tagama võrdsed võimalused haridusele kõikidel tasemetel. Kaebaja leiab, et otsused on

vastuolus ka regionaal- või vähemuskeelte Euroopa harta artikli 8 punktiga c, mille samuti

eelistatakse keskhariduse kättesaadavaks tegemist vähemuskeeles ning mille kohta antud

selgitustes rõhutatakse, et arvesse tuleb võtta ka õpilaste ja nende vanemate soove. Kaebaja

toob välja, et käesoleval juhul ei saaks vaidlusalustes koolides vene keele õppekeelena

lubamisel kuidagi kahjustada riigikeele õppimine, sest see oli ja on kõikides vaidluse aluseks

olevates koolides prioriteediks ning vastustaja isegi kinnitab, et antud koolides on olukord

parem kui mujal Eestis. Kaebaja leiab aga, et riigikeelt on võimalik õpetada ka ilma

sundassimilatsioonita, arvestades ja austades vähemusrahvuste soove. Lisaks toob kaebaja

välja, et kõikidel isikutel on võimalus asuda õppima ka ainult eesti õppekeelt kasutatavates

koolides ning Tallinna linna poolt loodud lisavõimaluste puhul õppida eesti õppekeelest

erinevates õppekeeltes on tegemist täiendava valikuga, mis ei sea mitte kuidagi ohtu

põhiseaduse eesmärki, et igaühel on võimalus saada eestikeelset õpetust ja et riigikeeleks on

eesti keel.

10. Kaebaja leiab, et otsused on vastuolus ÜRO Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste

õiguste rahvusvahelise pakti artikli 13 lõike 2 punktiga b, millest tulenevalt ei saa eeldada, et

vähemusrahvuste keskharidus emakeelsena on võimalik ainult erakoolides, vaid keskharidus

peab olema avalik ja kättesaadav. Kaebaja hinnangul ei ole proportsionaalne suure osa

elanikkonnast elimineerimine tasuta keskharidusest. Kaebaja viitab ka ÜRO lapse õiguste

konventsiooni artikli 2 punktile 1 ja artikli 28 lg 1 punktile b, mis näevad kaebaja hinnangul

samuti ette, et lastele tuleb tagada tasuta võrdsete võimaluste printsiibile vastav haridus, mis

on kättesaadav ja ei sisalda diskrimineerimist ning sellega on vastuolus PGS-i regulatsioon,

kus eristatakse õppekeele küsimust põhihariduse astmes ja keskhariduse astmes. Samuti viitab

kaebaja ÜRO rahvusvähemuste, religioossete vähemuste ning keelevähemuste deklaratsiooni

artiklile 4 ning märgib, et mingit vaidlust ei saa olla selles, et vaidlusalustes koolides on

võimalik tagada vene õppekeelne õpe. Viidates OSCE inimarengu Kopenhaageni konverentsi

6

dokumendi artiklile 34, leiab kaebaja, et riigikeele õpetamine ja õpe on äärmiselt olulised, kuid

seda tuleb hoida lahus põhiseaduslikust õigusest, et õppeasutus saab valida õppekeele. Samuti

teeb kaebaja viite Haagi soovitustele rahvusvähemuste õiguste kohta haridusele punktile 13 ja

14, kus samuti rõhutatakse, et keskkoolis tuleks suuremat osa õppeprogrammist anda

vähemuse keeles. Viimaks viitab kaebaja UNESCO konventsiooni hariduses esineva

diskrimineerimise vastu artiklile 1 ja 5 lg 1 punktile c ning lõike 4 punktile a, millest tuleneb

samuti, et põhiharidusel ja keskharidusel vahetegemine tulenevalt sellest, kas õppijaks on

eestikeelne või venekeelne õpilane, ei ole korrektne.

11. Kaebaja heidab Vabariigi Valitsusele ette ärakuulamisõiguse rikkumist. Kaebaja hinnangul

oleks just sarnaste diskretsiooniotsuste puhul asjast huvitatute ärakuulamine iseäranis oluline

ning leiab, et antud juhul on ärakuulamisõiguse rikkumine viinud selleni, et vastustaja ei ole

kaalutlusotsuse langetamisel analüüsinud paljusid olulisi küsimusi ning ärakuulamisõiguse

rikkumine mõjutas kahtlemata haldusotsuse sisu.

NARVA LINNA KAEBUSE NÕUE JA PÕHJENDUSED

12. Narva linn esitas 1. märtsil 2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Vabariigi

Valitsuse 31. jaanuari 2012 korralduste nr 55, 56, 57 ja 59 tühistamist. Ka Narva linn on

seisukohal, et eelnimetatud korraldused rikuvad tema kui kohaliku omavalitsuse

enesekorraldusõigust ning selles küsimuses ühtivad Narva linna kaebuse põhjendused

Tallinna linna kaebuse omadega (vt. käesoleva kohtuotsuse p. 4). Narva linngi on seisukohal,

et PGS § 21 lg 3 on vastuolus PS § 37 lg 4 teise lausega, samuti vastuolus õigusselguse

põhimõttega. Selles osas ühtivad kaebaja seisukohad ja põhjendused Tallinna linna kaebuse

omadega (vt. käesoleva otsuse punktid 5-7). Teiseks leiab Narva linn, sarnaselt Tallinna

linnale (vt. käesoleva otsuse p 8), et Vabariigi Valitsuse korraldused rikuvad võrdsuse

põhimõtet, tuues samamoodi välja selle, et Tallinna Saksa Gümnaasiumile saksakeelseks

õppeks loa andmisel on lähtutud hoopis teistsugustest asjaoludest kui need, mille tõttu Narva

linna munitsipaalkoolides venekeelse õppe lubamisest keelduti. Ka Narva linna hinnangul on

otsused vastuolus rahvusvahelise õiguse normide ja põhimõtetega. Siinkohal viidatakse Narva

linna kaebuses samadele allikatele, millele viitab oma kaebuses ka Tallinna linn (vt. käesoleva

otsuse p 9 ja 10) ning lisaks veel inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklile 5,

mille kohta leiab Narva linn, et kui tõlgendada PGS § 21 lõiget 3 nii nagu teeb seda Vabariigi

Valitsus, viib see vähemusrahvuste sundassimileerimiseni. Narva linn leiab, et Vabariigi

Valitsus ei taganud talle ärakuulamisõigust, tuues välja, et 26. augustil 2011 ja 12. mail 2012

külastasid Haridus-ja Teadusministeeriumi esindajad vaidlusaluseid koole, ent Narva linnale ei

ole otseselt antud võimalust oma seisukohti antud küsimuses avaldada. Kaebaja hinnangul on

vaidlusalune otsus väga oluline, puudutades väga suurt osa Narva linna elanikkonnast ning

olles suure osa vastava inimgrupi esindaja läbi mandaadi, omab kaebaja vaieldamatult

ärakuulamisõigust. Kaebaja leiab, et ärakuulamisõiguse rikkumine on viinud selleni, et

vastustaja ei ole kaalutlusotsuse langetamisel analüüsinud paljusid olulisi küsimusi ning see

rikkumine mõjutas ilmselgelt haldusotsuse sisu.

A.J.I KAEBUSE NÕUE JA PÕHJENDUSED

13. 5. märtsil 2012 esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse A.J., kes taotleb Vabariigi Valitsuse

31. jaanuari 2012 korralduse nr 57 tühistamist. Kaebuse kohaselt õpib kaebaja alaealine poeg

kaebuse esitamise ajal Narva Pähklimäe Gümnaasiumi 5. klassis, kus õpe toimub vene keeles

ning kaebaja soovib, et õpe ka jätkuks vene keeles, kuna poja emakeel on vene keel ning see

7

rikub tema enesesäilitamist ja identiteeti. A.J.i kaebuse põhjendused ühtivad Narva linna

kaebuse põhjendustega (vt. käesoleva otsuse punkt 12). Kaebaja leiab, et PGS § 21 lg 3 on

vastuolus PS § 37 lg 4 teise lausega, samuti õigusselguse põhimõttega, Vabariigi Valitsuse

korraldused rikuvad võrdsuse põhimõtet ning korraldused on vastuolus rahvusvahelise õiguse

normide ja põhimõtetega. Samuti heidab kaebaja ette, et vastustaja ei ole taganud talle

ärakuulamisõigust, mis on lõppkokkuvõttes mõjutanud asja otsustamist.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

14. Vabariigi Valitsus ei pea Tallinna linna, Narva linna ega A.J.i kaebusi põhjendatuks ning

taotleb nende rahuldamata jätmist. Vastustaja hinnangul tuleneb PGS § 37 lõikest 4 eeskätt

igaühe õigus saada eestikeelset õpetust ning riik ei ole põhiseaduse kohaselt kohustatud

pakkuma haridust muus keeles või ülal pidama vähemusrahvuste õppeasutusi. Vastustaja

rõhutab, et munitsipaalgümnaasium ei ole käsitletav vähemusrahvuse õppeasutusena ning

viimast mõistet tuleb defineerida lähtudes vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seaduse § 5 lg

1 punktist 1 ja §-st 25. Vastustaja märgib, et PS § 37 lg 4 teises lauses on ette nähtud

õppekeele valiku õigus erakoolina tegutsevale vähemusrahvuse koolile, ent PGS § 21 lg 3

taolise kooli tegevust ei reguleeri.

15. Vastustaja ei nõustu ka kaebajate väitega ärakuulamisõiguse rikkumise kohta. Tallinna

linna osas selgitab vastustaja, et Haridus- ja Teaduministeeriumi esindajad kohtusid kõigi

vaidlusaluste koolide juhtkonna, õpetajate, hoolekogu, õpilaste ning Tallinna Linnavalitsuse ja

Tallinna Haridusameti esindajatega ning kindlasti ei ole kaebaja ärakuulamisest keeldutud.

Vastustaja leiab, et Tallinna linna esindajate kaasamisega eelnimetatud kohtumistele on taoline

võimalus Tallinna linnale antud ja HMS § 40 lg 1 nõuded täidetud. Samasugusel seisukohal on

vastustaja ka Narva linnale ärakuulamisõiguse tagamise osas, märkides, et kõigis vaidlusalustes

koolides on Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajad käinud kohal ning kohtunud seal ka

Narva Linnavalitsuse ja Narva Linnavolikogu esindajatega, kellel oli võimalus oma seisukohti

esitada. A.J.i ärakuulamisõiguse kohta leiab vastustaja ühelt poolt, et tema ei olnud

menetlusosaline, kellele oleks tulnud eraldi ärakuulamisõigus tagada, ent toob teisalt välja ka

selle, et A.J.i isa on Narva Linnavolikogu esimees, kes oli koolides toimunud kohtumistest

teadlik ning soovi korral oleks igal juhul saanud oma seisukohad esitada.

16. Vastustaja ei nõustu väitega, nagu oleks korralduste andmisel rikutud kaalutlusreegleid ja

teostatud kaalutlusõigust vastuolus põhiseadusega. Vastustaja rõhutab, et PS § 37 lg 4 teises

lauses ettenähtud õppekeele valiku õigus kohaldub erakoolina tegutsevale vähemusrahvuse

koolile, ent iseseisvat õppekeele valiku õigust gümnaasiumiastmes ei ole kohaliku

omavalitsuse allasutusena tegutseval koolil ehk munitsipaalkoolil, kuna nende puhul rakendub

PS § 37 lg 4 esimene lause, mille kohaselt on igaühel põhiõigusena õigus saada eestikeelset

õpetust. Samuti leiab vastustaja, et on kaalunud kõiki kaebaja taotluse põhjendusi ning neile

on detailselt vastatud vaidlusaluste Vabariigi Valitsuse korralduste põhjendustes, kus on

käsitletud nii rahaliste vahendite eraldamist koolidele eestikeelsele aineõppele üleminekuks,

õpetajate ja õpilaste valmisolekut eesti õppekeele rakendamiseks kui ka koolide põhimäärusi

ja arengukavasid, samuti kaebaja viiteid rahvusvahelistele õigusaktidele. Vastustaja rõhutab, et

PGS § 21 lg 3 alusel on gümnaasiumi õppekeeleks üldjuhul eesti keel. Sellest erandite

tegemiseks peavad olema kaalukad põhjendused, mida vaidlusalustel juhtudel ei leitud.

17. Vastustaja ei nõustu Tallinna ja Narva seisukohtadega, et vaidlusalused korraldused

rikuvad nende kui kohalike omavalitsuste enesekorraldusõigust. Vastustaja märgib, et PS § 6

8

kohaselt on riigikeeleks eesti keel ning riigikeele üheks põhiliseks kasutusalaks see, et riigikeel

on põhiline õppekeel haridusasutustes. Vastustaja märgib, et kuna iga ühiskond vajab

normaalseks toimimiseks ühiskonnaliikmete vahelist suhtlemist ja sotsiaalset ühtsust, peaks

riik edendama eesti keele kasutamist ka avaliku võimu teostamisega vahetult mitteseotud

valdkondades, nagu äris, kultuuris, hariduses, ajakirjanduses jne. Selle eesmärgiga on

vastustaja hinnangul põhjendatud ka piirangute seadmine võõrkeele kasutamisele neis

ühiskonnaelu valdkondades, et tõkestada vastupidiseid tendentse. Mis puudutab Tallinna ja

Narva linnade väidet eestikeelsele õppele üleminekuga kaasnevate kulude kohta, siis selgitab

vastustaja, et riik on Tallinna linnale aastatel 2007-2010 eraldanud toetusi eesti õppekeelele

ülemineku tarbeks nõnda, et vaidlusaluste korraldustega puudutatud koolide eesti õppekeelele

üleminekuks on kaebaja saanud riigilt toetusi 241 586,03 eurot. Narva linna kohta selgitab

vastustaja samas, et aastatel 2007-2011 on viimasele eraldatud munitsipaalkoolide eesti

õppekeelele üleminekuks 219 897,75 eurot.

18. Vastustaja hinnangul ei ole asjakohased Tallinna ja Narva linna kaebustes toodud väited,

mis puudutavad üksikisikute põhiõiguste kaitset. Vastustaja märgib siiski selles osas, et PS §

37 lg 1 näeb lisaks õigusele haridusele ette ka koolikohustuse, mis on mitte ainult üksikisiku,

vaid ka riigi huvides. Vastustaja selgitab, et PGS § 9 lg 2 kohaselt kestab koolikohustus kuni

põhihariduse

omandamiseni

või

isiku

17aastaseks

saamiseni,

mis

tähendab,

et

gümnaasiumiõpe on väljaspool koolikohustust. Vastustaja märgib, et ulatuses, milles hariduse

omandamine on kohustuslik, on PGS § 21 lg 2 alusel kohalikul omavalitsusel õigus otsustada

muu kui eesti õppekeele kasutamine; gümnaasiumiastmes, milles õppimine ei ole kohustuslik,

on üksnes Vabariigi Valitsusel võimalik oluliste kaalutluste puhul lubada muud õppekeelt.

Vastustaja on seisukohal, et taoline regulatsioon on vastustaja hinnangul proportsionaalne ja

kooskõlas põhiseadusega. Vastustaja märgib, et Eestis elab ka paljude muude rahvuste

esindajaid peale vene rahvuse, ning ilmselgelt ebamõistlik on kaebajapoolne tõlgendus, nagu

tuleks kõigile rahvustele tagada riigi/kohaliku omavalitsuse kulul omakeelne keskharidus.

19. Vastustaja Viitab Euroopa Inimõiguste Kohtu 23. juuli 1968. otsusele kohtuasjas Belgian

Linguistic Case milles leiti, et Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

protokolli 1 artikkel 2 ei täpsusta keelt, milles haridus tuleb anda ning seal kasutatud mõiste

usulised ja filosoofilised veendumused ei hõlma lingvistilisi eelistusi. Vastustaja leiab, et samad

põhimõtted on kohaldatavad analoogse sisuga ÜRO lapse õiguste konventsioonis sätestatud

õigusele haridusele. Vastustaja märgib ka, et kaebaja viidatud Euroopa regionaal- või

vähemuskeelte harta ei näe ainsa võimaliku vähemusrahvuse kaitse meetmena ette emakeelset

keskharidust, vaid pakub välja erinevad alternatiivid, sh vähemuskeele õpetamise

kättesaadavaks tegemise keskhariduse raames osana õppekavast. Vastustaja selgitab, et ei ole

teinud takistusi venekeelsele vähemusele oma keele omandamiseks. Viidates Vastavalt

Vabariigi Valitsuse 6. jaanuari 2011 määrusega nr 2 kehtestatud gümnaasiumi riikliku

õppekava §-le 8 märgib vastustaja, et koolis või klassis, kus eesti keelt õpitakse teise keelena

ning õpe toimub osaliselt vene keeles, on vene keel kohustuslikuks aineks ning lisaks loetakse

PGS § 21 lg 1 kohaselt kooli või klassi õppekeeleks keel, milles toimuv õpe moodustab

vähemalt 60% riiklikes õppekavades määratud väikseimast lubatud õppe koormusest, mis

tähendab, et ka peale eesti õppekeelele üleminekut võib toimuda vähemalt 40% ulatuses

hariduse andmine muus keeles.

20. Mis puudutab kaebustes esile toodud ebavõrdset kohtlemist, viitab vastustaja Euroopa

Inimõiguste Kohtu kohtuasjas Belgian Linguistic Case tehtud otsuse leheküljele 31, kus rõhutati,

et võrdse kohtlemise reegel on rikutud vaid juhul, kui eristamisel ei ole objektiivseid ja

9

mõistlikke põhjendusi. Vastustaja leiab, et käesoleval juhul on vaidlusalustes korraldustes

esitatud põhjalikud motiivid, miks vene õppekeeleks või kakskeelseks õppeks loa andmine ei

ole põhjendatud. Samuti märgib vastustaja, et kaebajate poolt võrdlusena viidatud Vabariigi

Valitsuse 3. augusti 2011 korralduses nr 331 on samuti esitatud objektiivne põhjendus

kakskeelseks õppeks loa andmiseks: kakskeelne õpe on vajalik rahvusvahelise lepingu

täitmiseks. Samamoodi on objektiivsed põhjused ka Vabariigi Valitsuse 3. augusti 2011

korralduses nr 333 loa andmisel Vana-Kalamaja Täiskasvanute Gümnaasiumile erandkorras

vene keele kasutamiseks õppekeelena: õpilaste keeletase on kooli tulles väga erinev, kuna nad

on õppinud väga erinevates õppeasutustes ja erinevatel aegadel. Seega esinesid mõlemal juhul

muu kui ainult eesti õppekeele rakendamiseks kaalukad ja objektiivsed põhjused.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

21. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja

vastastikkuses seoses, leiab, et Tallinna linna, Narva linna ning A.J.i kaebused ei ole

põhjendatud ning tulevad rahuldamata jätta. Kohus on seisukohal, et vaidlusaluste korralduste

andmise aluseks olevad õigusnormid on põhiseadusega kooskõlas, korraldused on piisavalt

põhjendatud ning selliste kaalutlus- ja vormivigadeta, mis võinuksid asja otsustamist

mõjutada. Kõigi menetlusosaliste menetluskulud jätab kohus menetlusosaliste endi kanda.

Kaebeõigus

22. Kohus on seisukohal, et nii Tallinna linnal, Narva linnal kui A.J.il on kaebeõigus

vaidlustamaks haldusakte, mille tühistamist nad oma kaebustega taotlenud on. Tallinna linna

ja Narva linna (edaspidi koos ka linnad) enesekorraldusõigus tuleneb PS § 154 lõikest 1, mille

kohaselt kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused, kes

tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt. Riigikohtu üldkogu on PS § 154 lõikes 1 sätestatud

omavalitsusüksuste

enesekorraldusõigust

määratlenud

omavalitsusüksuste

olulisima

põhiseadusliku tagatisena1. Ka tuleneb PS § 154 lõikest 1 õigus piisavatele rahalistele

vahenditele, mis võimaldavad kohaliku omavalitsuse üksusel iseseisvalt otsustada ja

korraldada nii kohustuslikke kui ka vabatahtlikke omavalitsuslikke ülesandeid. Rahalised

vahendid

peavad

olema

vastavuses

kohalikele

võimuorganitele

põhiseaduse

ja

seadusandlusega seatud kohustustega2. Sellest tulenevalt on linnadel PS §-le 154 tuginedes

kaebeõigus haldusaktide peale, mis võivad linnade arvates nende enesekorraldusõigust

rikkuda ning kohus peab kohtumenetluses kontrollima, kas need enesekorraldusõigust ka

tegelikult rikuvad.

23. Küll aga ei ole linnadel õigust pöörduda kohtusse väidetavalt paljude linnaelanike huvides.

Halduskohtumenetluse seadustiku § 44 sätestab selgelt, et kohaliku omavalitsuse üksus võib

esitada kaebuse teise avaliku võimu kandja vastu vaid oma õiguste, sealhulgas omandiõiguse ja

halduslepingust tuleneva õiguse kaitseks. Kuigi kohaliku omavalitsuse huvid võivad teatud

juhtudel kattuda tema haldusterritooriumi elanike huvidega, ei anna see talle õigust seadusest

tuleneva aluseta linnaelanike huve halduskohtus esindada. Õigused, mille rikkumisele on

kohaliku omavalitsuse üksusel ning füüsilisel isikul võimalik tugineda, on erinevad. See nähtub

ilmekalt ka A.J.i ning Narva linna viidetest oma rikutud põhiõigustele. Ka võivad erinevate

linnaelanike huvid keele küsimustes rahvusest olenevalt olla erinevad.

1 Riigikohtu üldkogu 16. märtsi 2010 otsus asjas nr. 3-4-1-8-09, p 53

2 Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 9. juuni 2009 otsus asjas nr. 3-4-1-2-09, p 42

10

24. A.J.i väitel rikub vaidlustatud korraldus tema poja õigust oma identiteedi ja

rahvuskuuluvuse säilitamisele. Kaebaja on kaebuses viidanud ka võrdsuse põhimõtte

rikkumisele. Kohus möönab, et Vabariigi Valitsuse korraldus, millega ei antud Narva

Pähklimäe Gümnaasiumile luba vene keele kasutamiseks õppekeelena, võib riivata A.J.i kui

Narva Pähklimäe Gümnaasiumis seni vene keeles õppinud ning edasi õppida sooviva õpilase

vanema õigust otsustavale sõnale lapse hariduse valikul (PS § 37 lg 3) ning võrdsele

kohtlemisele (PS § 12). Ka Euroopa Inimõiguste Kohus on analoogilistes kaebustes kooli

õppekeele üle möönnud ning kontrollinud võimalikku riivet Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklist 14 tulenevale võrdsusõigusele ning Esimese

protokolli artiklis 2 nimetatud õigusele haridusele3. Õigus säilitada oma rahvuskuuluvus

tuleneb Põhiseaduse §-st 49.

Linnade enesekorraldusõigus koolide õppekeele küsimuses

25. Selleks, et kindlaks teha, kas linnade enesekorraldusõigust koolide õppekeele üle

otsustamisel on vaidlustatud korraldustega ka faktiliselt rikutud, tuleb määratleda, kas

õppekeele küsimus munitsipaalgümnaasiumis on iseloomult kohaliku elu küsimus. PS § 37

esimesest lõikest tulenevalt on igaühel õigus haridusele. PS § 37 lg 2 sätestab: „Et teha haridus

kättesaadavaks, peavad riik ja kohalikud omavalitsused ülal vajalikul arvul õppeasutusi. Seaduse alusel

võib avada ja pidada ka muid õppeasutusi, sealhulgas erakoole.“ Seega on hariduse andmine nii riigi

kui ka kohaliku omavalitsuse ülesanne. Eesti Vabariigi haridusseaduse (HaS) § 4 lg 1 kohaselt

tagavad riik ja kohalik omavalitsus Eestis igaühe võimalused koolikohustuse täitmiseks ja

pidevõppeks õigusaktides ettenähtud tingimustel ja korras. Kohaliku omavalitsuse korralduse

seaduse (KOKS) § 6 lg 2 järgi on omavalitsusüksuse ülesanne korraldada antud vallas või

linnas muuhulgas koolieelsete lasteasutuste, põhikoolide, gümnaasiumide ja huvikoolide

ülalpidamist, juhul kui need on omavalitsusüksuse omanduses. Nimetatud asutuste osas

võidakse seadusega ette näha teatud kulude katmist kas riigieelarvest või muudest allikatest.

26. Kohus nõustub linnadega selles, et halduspiirkonnas vajalikul arvul õppeasutuste ülal

pidamine ja tasuta hariduse andmise kohustus on Riigikohtu senise praktika järgi eelkõige

kohaliku elu küsimus4. PS §-st 37 tuleneb, et kohustus pidada ülal vajalikul arvul õppeasutusi

ja võimaldada neis õppemaksuta põhihariduse omandamine kuulub kohaliku omavalitsuse

kohustuslike ülesannete hulka5. Eeltoodu ei tähenda kohtu arvates aga siiski seda, nagu oleks

kohalik omavalitsus vaba otsustama hariduse võimaldamise ning õppeasutuste ülal pidamise

kui kohaliku elu küsimuste raames oma äranägemise järgi ka munitsipaalgümnaasiumi

õppekeele üle. Riigikohtu üldkogu 16. märtsi 2010 otsuses asjas nr. 3-4-1-8-09 leitakse:

„Kohaliku elu küsimused on lähtuvalt sisulisest kriteeriumist need küsimused, mis võrsuvad kohalikust

kogukonnast ja puudutavad seda ega ole vormilise kriteeriumi kohaselt haaratud või põhiseadusega antud

mõne riigiorgani kompetentsi“ (p 53). Seega ei laiene linnade enesekorraldusõigus neile

küsimustele, mille otsustuspädevus kuulub põhiseaduse või seaduste järgi mõne teise

riigiorgani kompetentsi ega ka küsimustele, mille olulisus väljub konkreetse kogukonna

piiridest.

3 Euroopa Inimõiguste Kohtu 23. juuli 1968. a. otsus avaldustes nr. 1474/62; 1677/62, 1691/62; 1769/63; 1994/63;

2126/64

4 Riigikohtu halduskolleegiumi 18. juuni 2002 otsus asjas nr. 3-3-1-37-02, p 9

5 Ü. Anton „Kohaliku omavalitsuse garantii Eesti Vabariigi 1992. aasta põhiseaduses, „Juridica“ 1998, 6, lk. 308

11

27. Õigusteoorias leitakse, et riigielu, ja mitte kohalikku kogukonda puudutavateks tuleks

lugeda küsimused:

1. mis peaksid tulenevalt avalikust huvist olema lahendatud terves riigis ühtemoodi

(nt liikluseeskiri);

2. mille lahendamine toob kaasa konstitutsioonilise muudatuse kogu riigi jaoks

(nt autonoomse piirkonna loomine);

3. mille lahendamine toob kaasa mõne riigielu küsimuse lahendamise (nt piiriäärses

tsoonis liikluse korraldamise mõju piirirežiimile);

4. mille lahendamine kohalike omavalitsuste tasandil ei anna efektiivset tulemust (nt

loomataudi tõrje abinõude kasutuselevõtt).6

28. Põhiseaduse preambula kohaselt peab Eesti riik tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri

säilimise läbi aegade. Selleks nähakse põhiseaduse üldsätetes ette, et Eesti riigikeeleks on eesti

keel (§ 6). Põhiseaduse § 37 kohaselt on igaühel õigus saada eestikeelset õpetust. Erandina

lubab põhiseadus vähemusrahvuse õppeasutusel õppekeele ise valida. Eesti keele täpsema

kasutamise korra sätestab keeleseadus. Keeleseaduse § 1 järgi on seaduse eesmärk arendada,

säilitada ja kaitsta eesti keelt ning tagada eesti keele kasutamine peamise suhtluskeelena

kõikides avaliku elu valdkondades. Keeleseaduse § 2 lg 3 kohaselt tagatakse võõrkeelt,

sealhulgas vähemusrahvuse keelt kasutavate isikute õigused kooskõlas teiste seaduste ning

välislepingutega. Võõrkeelte toetamise meetmed ei tohi kahjustada eesti keelt. Eesti Vabariigi

haridusseaduse (HaS) § 4 lg 2 kohaselt tagavad riik ja kohalik omavalitsus võimaluse

omandada avalikes haridusasutustes (nendeks on HaS § 3 lg 3 järgi riigi- ja

munitsipaalharidusasutused) ja ülikoolides eestikeelne haridus kõigil haridustasemetel.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) § 21 lg 3 kohaselt on gümnaasiumi õppekeeleks

eesti keel. Nimetatud sättest tuleneb samas ka erand võõrkeele kasutamiseks gümnaasiumis.

Nimelt võib munitsipaalgümnaasiumis või selle üksikutes klassides õppekeeleks olla ka muu

keel. Loa muus keeles toimuvaks õppeks või kakskeelseks õppeks annab Vabariigi Valitsus

valla- või linnavolikogu taotluse alusel. Sellise ettepaneku teeb valla- või linnavolikogule kooli

arengukavast lähtudes hoolekogu.

29. Eeltoodud eesti keele ja võõrkeelte kasutust reguleerivad sätted ei jäta kahtlust selles, et

keelekasutus Eesti Vabariigi territooriumil, selle riigi- ja munitsipaalasutustes, sealhulgas

haridusasutustes on eestlaste keele ning identiteedi säilimise ja tagamise vahendina riigielu,

mitte kohaliku elu küsimus, mistõttu peab see avalikust huvist tulenevalt olema lahendatud

terves riigis ühtemoodi. Üldprintsiibina kehtib Eesti Vabariigi territooriumil riigikeele

kasutamise nõue. Võõrkeelte kasutus otsustatakse seadustega. Seetõttu ei ole võimalik

järeldada, nagu oleks kohalike omavalitsusüksuste territooriumil keeleküsimuste üle

otsustamine kohaliku elu küsimus. Ka asjaolu, et eesti keel riigikeelena kehtib ka Narva linna

territooriumil, kuigi seal elab eestlaste selge vähemus, näitab, et kohalikul omavalitsusel

puudub õigus riigikeele kehtivuse üle omavalitsuse territooriumil otsustada. Ebaõige on ka

kaebajate järeldus, nagu võiks keele kasutust haridusasutustes lahutada keelekasutusest

muudes riigielu valdkondades, mistõttu õppeasutuste ülalpidamise ja hariduse andmise

kontekstis muutub keele üle otsustamine automaatselt kohaliku elu küsimuseks. Koolides

kasutatava õppekeele küsimuse reguleerimine põhiseaduse ning eelpool viidatud seaduste

6 V. Olle „Kohaliku omavalitsuse ülesannete struktuur ja liigitamiskriteeriumid“, „Juridica VIII/2002, lk. 528 ning Ü.

Madise „Kohaliku omavalitsuse garantii Eesti Vabariigi 1992. aasta põhiseaduses. Magistritöö. TÜ õigusteaduskond,

2001, lk. 40

12

tasandil ei jäta kahtlust selles, et Eesti riik kohalikele omavalitsustele ka koolide õppekeele

küsimuste üle otsustamise võimalust ei anna.

Ümberkorralduste teostamiseks vajalike vahendite piisavus

30. Kohus ei pea põhjendatuks ega asjakohaseks linnade väidet, et neile ei ole riigi poolt

tagatud piisavalt raha koolides eestikeelsele õppele üleminekuks. Kohus möönab, et

Põhiseaduse §-st 154 tuleneb kohaliku omavalitsuse üksuste õigus nõuda ning riigi kohustus

tagada kohaliku omavalitsuse üksustele piisavad rahalised vahendid nii riiklike kui ka

omavalitsuslike ülesannete täitmiseks7. Vaidlustatud korraldustest ning vastustaja seletusest

nähtub aga, et riik on Tallinna linnale aastatel 2007-2010 eraldanud toetusi munitsipaalkoolide

eesti õppekeelele ülemineku tarbeks 241 586,03 eurot. Sama ajaperioodi jooksul on riik Narva

linnale eraldanud munitsipaalkoolide eesti õppekeelele üleminekuks 219 897,75 eurot.

Vaidlustatud käskkirjadest ilmneb, et toetusi vene õppekeelega gümnaasiumidele eraldati

haridus- ja teadusministri 13. novembri 2007 käskkirjaga nr. 1091, 28. novembri 2008

käskkirjaga nr. 1478, 6. novembri 2009 käskkirjaga nr. 1119 ning 19. oktoobri 2010

käskkirjaga nr. 1009. Seega oleks kaebajatel eraldatud rahaliste vahendite ebapiisavuse korral

olnud võimalik viidatud haldusaktid halduskohtus vaidlustada ning taotleda kohtult riigi

kohustamist gümnaasiumide eesti õppekeelele üleminekuks piisavate summade eraldamiseks.

Kaebajad seda teinud ei ole. Kohus märgib, et Tallinna linn on samalaadse kaebuse kohtule

seoses Tallinna linnale põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega pandud lisakohustuste täitmiseks

eraldatud raha vähesusega esitanud ning kohtud on Tallinna linna kaebust ka menetlenud

(haldusasi nr. 3-10-2261). Seega on linnad jätnud võimaluse oma õigusi efektiivselt kaitsta

õigeaegselt kasutamata. Ka ei ole nad juba eraldatud raha ebapiisavust käesolevas haldusasjas

põhistanud. Eeltoodust tulenevalt on linnade väited gümnaasiumide eestikeelsele õppele

üleminekuks ebapiisavate rahaliste vahendite eraldamisest paljasõnalised ja meelevaldsed ega

too kaasa vaidlustatud korralduste tühistamist.

31. Gümnaasiumides õppe ümberkorraldamiseks, sealhulgas uue õppekava kehtestamiseks,

õppekirjanduse ja õppematerjalide hankimiseks ning õpetajate leidmiseks on kaebajatel olnud

piisavalt aega. Mis puudutab eestikeelsele õppele üleminekuga kaasnevaid võimalikke

praktilisi raskusi ja kulusid, siis peab kohus sellekohaseid argumente asjakohatuteks juba sel

põhjusel, et munitsipaal- ja riigiüldhariduskoolides on üldpõhimõte, et õpe toimub eesti

keeles, kehtinud juba alates 1993. aastast, mil jõustus PGS eelmine redaktsioon. Selle seaduse

§ 9 lõikes 1 sätestati sõnaselgelt, et koolis on õppekeeleks eesti keel ning § 52 lõikes 2 sätestati

eestikeelsele õppele üleminek aastatel 1993-2000. 4. oktoobril 1997 jõustunud PGS

muudatustega muudeti PGS § 52 lõiget 2 selliselt, et nähti riigi- ja munitsipaalkoolides ette

üleminek eestikeelsele õppele alates 2007/2008 õppeaastast. Seejuures praegu kehtiva PGS §

21 lõikega 3 samasisuline norm lisati PGS eelmisesse redaktsiooni juba 2002. aastal ehk 10

aastat tagasi – 29. aprillil 2002 jõustus PGS § 9 lg 11, kus sätestati: „Gümnaasiumiastmes on

õppekeeleks eesti keel. Munitsipaalkooli gümnaasiumiastmes ja munitsipaalkooli gümnaasiumiastme

üksikutes klassides võib õppekeeleks olla ka mis tahes muu keel. Loa muus keeles toimuvaks õppetööks

annab Vabariigi Valitsus kohaliku omavalitsuse volikogu taotluse alusel. Vastava ettepaneku kohaliku

omavalitsuse volikogule teeb kooli arengukavast lähtudes gümnaasiumi hoolekogu.“ Samuti on

eestikeelsele õppele üleminek olnud selgelt sätestatud üldhariduskoolide riiklikes

õppekavades. Asjaolu, et gümnaasiumites tuleb vähemalt 60% õppekavast õpetada eesti

7 Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 09.06.2009 otsus asjas nr. 3-4-1-2-09, p 42 ning Riigikohtu

üldkogu 19. aprilli 2004 otsus asjas nr. 3-3-1-46-03, p-d 20-24

13

keeles, ei saanud üllatusena tulla ühelegi munitsipaalkoole pidavale kohalikule omavalitsusele.

Kohalikel omavalitsustel ja koolijuhtidel on olnud piisavalt aega koolide töös vajalike

ümberkorralduste tegemiseks.

32. Kohtuotsuse põhjendava osa punktides 25-31 toodud põhjustel ei riku vaidlustatud

korraldused Tallinna linna ja Narva linna enesekorraldusõigust. Kuivõrd kohus leidis eespool,

et linnadel ei ole kaebeõigust linnaelanike või avalikkuse huvides, siis annavad juba üksnes

eeltoodud põhjused aluse linnade kaebuste rahuldamata jätmiseks. Kohus analüüsib

alljärgnevalt siiski ka linnade kaebustes esitatud ülejäänud seisukohti, mis puudutavad vene

keelt emakeelena kõnelevate isikute õigust haridusele ja identiteedi säilimisele, PGS-i vastuolu

põhiseaduse ja rahvusvahelise õigusega, samuti linnade ärakuulamisõigust, eeskätt põhjusel, et

need ühtivad A.J.i kaebuses toodud põhjendustega.

PGS § 21 lg 3 võimalik vastuolu PS § 37 lg 4 teise lausega

33. Kohus leiab, et vaidlusaluste korralduste andmise aluseks olnud PGS § 21 lg 3 ei ole

vastuolus põhiseaduse § 37 lg 4 teise lausega, samuti ei riku see norm PS §-st 49 tulenevat

põhiõigust säilitada rahvuskuuluvus. Kaebajate vastupidised seisukohad on põhjendamatud.

PS § 37 lõige 4 on sõnastatud järgmiselt: „Igaühel on õigus saada eestikeelset õpetust. Õppekeele

vähemusrahvuse õppeasutuses valib õppeasutus.“ Eelviidatud lõike esimesest lausest tuleneb avalikule

võimule kohustus tagada ja korraldada eestikeelse õpetuse andmine, samas kui teist lauset ei

saa tõlgendada kui avaliku võimu kohustust pidada koole ja korraldada hariduse andmist ka

muus keeles ega anna konkreetsele munitsipaal- või riigikoolile õigust ise otsustada, millises

keeles õppetööd läbi viia. PS § 37 lg 4 teisest lausest tuleneb avalikule võimule kohustus

võimaldada ning keeld mitte takistada vähemusrahvustel oma õppeasutuste moodustamist

ning nende enda valitud keeles hariduse andmise korraldamist. PS § 37 lg 4 esimene lause

piiritleb avaliku võimu kohustuse hariduse tagamisel eestikeelse õpetuse võimaldamisega.

Tõlgendades viidatud sätte teist lauset nii, nagu seda on teinud kaebajad (st. selliselt, et kooli

pidamiseks majanduslikus mõttes piisava arvu õpilaste olemasolul peab avalik võim

aktsepteerima õppeasutuse õppekeele valikut ning pidama kooli, mille õppekeeleks on valitud

mõni muu keel), muutuks PS § 37 lg 4 esimeses lauses sisalduv norm sisutühjaks.

34. Tõlgendusele, et riik peab tagama võõrkeelse keskhariduse andmise munitsipaalkoolis, kui

viimane nõnda otsustanud on, räägib vastu ka PS § 6, mille kohaselt on Eesti riigikeeleks eesti

keel. Esmalt rõhutab see norm eesti rahvuslikku identiteeti Eesti Vabariigi alusena. Tegemist

ei ole aga vaid deklaratiivse sättega. Põhiseaduses eesti keele määratlemine riigikeelena

tähendab ühelt poolt ka avaliku võimu kohustust tagada igaühele võimalus toimetada Eestis

elamiseks vajalikud asjaajamised eesti keeles, seda nii avalik-õiguslikes suhetes kui ka teatud

eraõiguslikes suhetes (nt. õigus eestikeelsele teenindamisele, tarbijateabele jne). Teiselt poolt

tuleneb PS §-st 6 üldpõhimõte, et avaliku võimu ja isiku vaheline suhtlus, olgu siis avaliku

võimu poolt isiku põhiseaduslike õiguste tagamiseks vajalike avalike teenuste osutamisel või

isiku poolt oma põhiõiguste teostamiseks riigi poole pöördumisel, toimub eesti keeles, kui

põhiseaduses ei ole ette nähtud teisiti. Teisiti on see ette nähtud näiteks PS §-s 21, mille

kohaselt tuleb isikule kohtu otsus tema vahistamise kohta teatavaks teha talle arusaadavas

keeles või PS § 52 lõikes 2, millest tuleneb, et paikkondades, kus elanike enamiku keel ei ole

eesti keel, võivad kohalikud omavalitsused seaduses sätestatud ulatuses ja korras kasutada

sisemise asjaajamiskeelena selle paikkonna püsielanike enamiku keelt. Sarnast erandit ei

sätestata põhiseaduses seoses avaliku võimu kohustusega tagada igaühe õigus haridusele.

Vastupidi, lisaks PS §-st 6 tulenevale üldpõhimõttele rõhutatakse PS § 37 lg 4 esimeses lauses

14

avaliku võimu kohustust tagada igaühele just eestikeelne õpetus. Kohus nõustub vastustaja

seisukohaga, et riigikeele üheks oluliseks kasutusalaks ongi see, et riigikeel on põhiline

õppekeel haridusasutustes.

35. PS § 37 lg 4 teise lause tõlgendamisel on kesksel kohal vähemusrahvuse õppeasutuse

mõiste. Kaebajad on sisuliselt asunud seisukohale, et vähemusrahvuse õppeasutuseks

eelviidatud normi tähenduses on iga õppeasutus, mis on valinud (või soovib valida) oma

õppekeeleks mõne muu keele, kui eesti keel. Kohus sellise seisukohaga ei nõustu. Ükski

vaidlusaluste korraldustega puudutatud koolidest ei ole käsitatav vähemusrahvuse

õppeasutusena. Asjaolu, et kooli õpilaste emakeel ei ole eesti keel või et õpilased ei ole

rahvuskuuluvuselt eestlased, ei muuda munitsipaalkooli vähemusrahvuse õppeasutuseks.

Põhiseadus ise vähemusrahvuse õppeasutuse ega ka vähemusrahvuse mõistet ei ava.

Vähemusrahvuse legaaldefinitsioon sisaldub aga vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seaduse

(VRKAS) §-s 1 ning vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni ratifitseerimise seaduses,

mille kohaselt käsitletakse vähemusrahvusena Eesti kodanikke, kes elavad Eesti territooriumil,

omavad kauaaegseid, kindlaid ja kestvaid sidemeid Eestiga, erinevad eestlastest oma etnilise

kuuluvuse, kultuurilise omapära, religiooni või keele poolest ning on ajendatud soovist

üheskoos alal hoida oma kultuuritavasid, religiooni või keelt, mis on aluseks nende ühisele

identiteedile.

36. VRKAS §-s 4 on sätestatud vähemusrahvusesse kuuluva isiku õigused, mille hulgas on

esimesena nimetatud õigus moodustada ja toetada rahvuslikke kultuuri- ja haridusasutusi ning

usukogudusi. Emakeelse õppe korraldamine on VRKAS § 5 lg 1 kohaselt üheks

vähemusrahvuse kultuuriomavalitsuse põhieesmärgiks. Rahvuskeelsete või rahvuskultuuri

süvaõppega õppeasutuste (koolieelsete lasteasutuste ja koolide) näol on VRKAS § 24 p 1

kohaselt tegemist kultuuriomavalitsusasutustega. VRKAS §-s 25 sätestatakse sõnaselgelt, et

vähemusrahvuse kooli (klassi) avamine ja selle töö korraldamine toimub erakooliseadusega

sätestatud korras. Kohus leiab, et just eelviidatud normid sisustavad PS § 37 lg 4 teises lauses

kasutatud vähemusrahvuse õppeasutuse mõiste – tegemist on vähemusrahvuse liikmete endi

poolt moodustatud ja peetava eraõigusliku õppeasutusega, mille avamine ja töö korraldamine

toimub vastavalt erakooliseadusele. Ükski vaidlusaluste korraldustega puudutatud koolidest

sellele määratlusele ei vasta. Seega ei ole tegemist vähemusrahvuse õppeasutustega ning juba

seetõttu ei saa PS § 37 lg 4 teisest lausest neile või neis õppivatele õpilastele või nende

vanematele tuleneda mingisuguseid õigusi. Kohtu hinnangul on avalik võim täitnud talle PS §

37 lg 4 teisest lausest tulenevad kohustused sellega, et on VRKAS-is sõnaselgelt sätestanud

vähemusrahvusesse kuuluvatele isikutele võimaluse moodustada koole, kus õpe toimub

vähemusrahvuse keeles. Avalikul võimul ei ole aga kohustust selliseid koole ise moodustada

ega pidada ning vähemusrahvusesse kuuluvatel isikutel ei ole õigust avalikult võimult seda

nõuda. Seega ei ole PGS § 21 lg 3 vastuolus PS § 37 lg 4 teise lausega, vaid PGS § 21 lõikes 3

sätestatud võimalus anda munitsipaalgümnaasiumile või selle üksikule klassile luba muus

keeles toimuvaks õppeks, on põhiseaduses nõutuga võrreldes võõrkeelt emakeelena

rääkivatele või muul põhjusel võõrkeeles hariduse omandamist soovivatele isikutele soodsam

regulatsioon. Eeltoodud põhjustel ei saa nõustuda ka kaebajate seisukohaga, et põhiseadus ei

anna kooli õppekeele valiku küsimuses otsustamisõigust Vabariigi Valitsusele.

37. Seejuures eksivad kaebajad, leides, et PGS või PS põhimõtteliselt eristab põhikooli- ja

gümnaasiumiharidust või et põhiseadus ei tee vahet kohustusliku ja vabatahtliku hariduse

vahel. Nii PS § 37 lõikest 4 kui §-st 6 ning põhiseaduse mõttest tuleneb üheselt, et üldreeglina

on avaliku võimu poolt antav haridus eestikeelne. Ka põhikooli õppekeeleks on PGS § 21 lg

15

2 kohaselt eesti keel, lihtsalt erandi tegemise võimalus on põhikoolide puhul antud kohaliku

omavalitsuse volikogule, gümnaasiumi puhul aga otsustab selle Vabariigi Valitsus.

A.J.i otsustusõigus oma lapse hariduse valikul

38. Kohus on seisukohal, et Vabariigi Valitsuse 31. jaanuari 2012 korraldus nr. 57 ei riku A.J.i

õigust otsustada oma lapse hariduse üle (PS § 37 lg 3) ega õigust võrdsele kohtlemisele (PS §

12). Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni Esimese protokolli artikkel 2

sätestab: „Kedagi ei või jätta ilma õigusest haridusele. Endale võetud mis tahes haridus- ja

õpetamisfunktsioone täites peab riik austama vanemate õigust tagada lastele nende endi

usuliste ja filosoofiliste veendumustega kooskõlas olev haridus.“ Konventsiooni artikkel 14

järgi tagatakse konventsioonis sätestatud õiguste ja vabaduste kasutamine ilma mingi

diskrimineerimiseta selliste tunnuste alusel nagu sugu, rass, nahavärvus, keel, usutunnistus,

poliitilised või muud veendumused, rahvuslik või sotsiaalne päritolu, rahvusvähemusse

kuuluvus, varanduslik, sünni- või muu seisund. Kohus osundab siinkohal Euroopa

Inimõiguste Kohtu seisukohtadele asjas „Case „relating to certain aspects of the laws on the use of

languages in education in Belgium“ v Belgium“8. Nimetatud kohtuasjas pöördusid iseenda ja oma

laste, keda oli kokku üle 800, nimel kohtusse belgia rahvusest vanemad, kes vaidlustasid

Belgia riigi tegevuse oma lastele hariduse andmisel hollandi keeles. Kuna kaebajate

emakeeleks oli prantsuse keel, soovisid nad, et ka nende lapsi õpetataks kaebajate

elupiirkondade omavalitsuste koolides just selles keeles. Euroopa Inimõiguste Kohus juhtis

viidatud kaasuses kaebajate tähelepanu asjaolule, et protokolli 1 artikli 2 esimene lause ei täpsusta,

millises keeles hariduse peaks riik tagama. Artikli 2 teise lause kohta märkis kohus, et säte ei nõua, et

riigid peaksid hariduse andmisel austama lapsevanemate keelelisi eelistusi, vaid ainult nende religioosseid ja

filosoofilisi veendumusi (otsuse lk. 19). Analüüsides koosmõjus EIÕK artiklit 14 ning Esimese

protokolli artiklit 2 leidis kohus, et need ei taga lapsele või tema vanematele õigust haridusele oma

äranägemise järgi valitud keeles. Kahe artikli koosmõju on piiratum: sätete eesmärgiks on tagada, et iga

lepinguosaline riik kindlustaks oma territooriumil igaühele õiguse haridusele ilma, et isikuid kasvõi näiteks

keele alusel diskrimineeritakse. Ühtlasi märkis kohus ka seda, et juhul, kui tõlgendada eeltoodud kahte

sätet selliselt, nagu need annaksid igaühele vastava riigi territooriumil õiguse saada haridust vabalt valitud

keeles, viiks see absurdsete tulemusteni, kuna siis tekiks igaühel õigus nõuda mistahes lepinguosalise riigi

territooriumil talle mistahes keeles hariduse andmist.

39. Euroopa Inimõiguste Kohus analüüsis ka seadusi, mis välistasid Belgia ametlikult

ükskeelses regioonis selliste koolide õppe riikliku finantseerimise, mis ametlikus keeles õpet ei

pakkunud. Eelkõige puudutas see riigi keeldumist finantseerida hollandi ükskeelses regioonis

Belgias kohustusliku alghariduse andmist koolis, kus õppekeeleks oli prantsuse keel. Kohus

asus seisukohale, et riigi keeldumine ei ole Protokolli 1 artikliga 2 kokkusobimatu ning märkis, et

ükskeelsetes regioonides on nii prantsuse kui ka hollandi keelt kõnelevatele lastele tagatud juurdepääs

riiklikult finantseeritud ehk siis regiooni ametlikus keeles antavale haridusele. Lisaks märkis kohus, et

Belgia seaduste eesmärgiks on saavutada Belgia kahes suures regioonis keeleline ühtsus nii, et

elanikkonna enamus räägiks kummaski regioonis ainult ühte kahest riigikeelest. Seetõttu on avalikes

huvides tagada, et kõik riigi finantseeringust sõltuvad koolid annaksid ükskeelses regioonis õpetust vastava

regiooni ametlikus keeles. Ka leidis kohus, et kohtus vaidlustatud sätted ei keela hollandi ükskeelses

regioonis sõltumatute prantsusekeelset haridust andvate koolide asutamist. Kohus ei nõustunud ka

kaebajate väitega, nagu kaotaks teises keeles õppimine kaebajate laste identiteedi, riivates

8 Euroopa Inimõiguste Kohtu 23. juuli 1968. a. otsus avaldustes nr. 1474/62; 1677/62, 1691/62; 1769/63; 1994/63;

2126/64

16

sellega kaebajate konventsiooni artiklist 8 tulenevat õigust era- ja perekonnaelule. Seoses

kaebajate väitega, et nad on sunnitud saatma oma lapsi õppima prantsusekeelsesse kooli, mis

asub Belgia teise omavalitsusüksuse territooriumil, leidis kohus, et kaebajate õigust era- ja

perekonnaelule riivab nende endi valik, mitte riigivõim.

40. Eeltoodud Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohad on asjakohased ka käesolevas

vaidluses, mistõttu leiab kohus, et kaebaja otsustusõigust oma lapse hariduse valikul ei ole

vene gümnaasiumide õppekeele muutmisel rikutud.

Korralduste väidetav vastuolu rahvusvahelise õiguse normide ja põhimõtetega

41. Kohus ei nõustu kaebajate seisukohaga, et vaidlustatud korraldused on vastuolus kaebuses

viidatud rahvusvahelise õiguse normide või põhimõtetega. Esmalt märgib kohus, et

rahvusvahelise õiguse normide ja Eesti õiguse vahekorda on analüüsinud Riigikohus 20.

detsembri 2002 otsuses asjas nr. 3-3-1-58-02 (p 11), kus märgiti järgmist: „Põhiseaduse § 123 lg

2 alusel tuleb juhul, kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud

välislepingutega, kohaldada välislepingu sätteid. Sellest põhimõttest ei tulene, et ratifitseeritud välislepingut ei

saa kohaldada juhtumil, kui Eesti seadus ja välisleping ei ole vastuolus. On võimalik, et välisleping on

üksikküsimuses konkreetsem kui Eesti õigus. Välislepingul võib olla ka abistav funktsioon Eesti õiguse

tõlgendamisel. Ratifitseeritud välislepingu vahetu kohaldamine eeldab, et Eesti õiguses ei ole asjassepuutuvat

normi või on see vastuolus välislepingu vastava sättega. Viimatinimetatud juhul oleks välislepingu asemel

Eesti õiguse kohaldamine põhiseadusevastane. Välislepingu vahetu kohaldamine eeldab ka seda, et

välislepingu vastav säte on suunatud siseriiklike suhete reguleerimisele ja ei vaja konkretiseerimist Eesti

õigusega. Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepinguks tuleb pidada ka Majanduslike, sotsiaalsete ja

kultuurialaste õiguste rahvusvahelist pakti, millega Eesti on ühinenud. Eesti ühinemine nimetatud paktiga

tähendab, et Eesti on tunnustanud paktis märgitud inimõigusi ja peab rakendama vastavalt võimalustele

maksimaalsed abinõud selleks, et tagada nende õiguste teostamine.“ Riigikohus märkis nimetatud

lahendis, et vaatamata kohtu põhimõttelisele võimalusele kohaldada välislepingut, tuleb

kohtutel kõigepealt otsida asjassepuutuvaid sätteid põhiseadusest ja teistest Eesti

õigustloovatest aktidest. Kohus on seisukohal, et Eesti põhiseadus ning õigustloovad aktid

reguleerivad ammendavalt võõrkeelte kasutamist munitsipaalharidusasutustes, mistõttu

puudub kaebajatel vajadus tugineda rahvusvahelisele õigusele. Samas peab kohus vajalikuks

osundada, et rahvusvaheline õigus ei ole ka Eesti õigusega vastuolus.

42. Õigus haridusele kui põhiõigus annab igale riigi jurisdiktsioonis olevale isikule õiguse

nõuda kodanike ja/või põlisrahvusega samadel alustel hariduse andmist. Juba kaebustes

viidatud kohtuasjas Belgian Linquistic case märkis Euroopa Inimõiguste Kohus, et õigus

haridusele ei hõlma õigust nõuda seda oma emakeeles, kui see pole riigikeel. ÜRO

Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti artikkel 13 räägib

õigusest haridusele. Selle artikli lõike 1 kohaselt tunnustavad käesolevast paktist osavõtvad

riigid iga inimese õigust haridusele. Nad on ühel arvamusel, et haridus peab tagama iga

inimisiku täieliku arengu, looma väärikustunde, tugevdama lugupidamist inimese õiguste ja

põhivabaduste vastu. Nad on ühel arvamusel, et haridus peab andma kõigile võimaluse olla

vaba ühiskonna kasulikuks liikmeks, soodustama vastastikust mõistmist, sallivust ja sõprust

kõigi rahvaste ja rasside, etniliste ja religioossete gruppide vahel ja kaasa aitama Ühinenud

Rahvaste Organisatsiooni tööle rahu kindlustamisel. Kaebajate viidatud art 13 lg 2 punktis b

sätestatakse, et keskharidus tema mitmesugustes vormides, kaasa arvatud kutsealane tehniline

keskharidus, peab olema avalik ja kõigi abinõude, sealhulgas tasuta hariduse järkjärgulise

17

sisseseadmise teel kättesaadavaks muudetud. Eelnimetatud rahvusvahelisest lepingust ei

tulene riigile kohustust tagada keskhariduse andmine muus keeles peale riigikeele.

43. Ka kaebustes viidatud Lapse õiguste konventsiooni art 2 sätestab vaid õiguse haridusele:

„Osalisriigid tunnustavad käesolevas konventsioonis esitatud õigusi ja tagavad need igale nende

jurisdiktsiooni all olevale lapsele ilma igasuguse diskrimineerimiseta, sõltumata lapse või tema vanema või

seadusliku hooldaja rassist, nahavärvist, soost, keelest, usust, vaatamata tema poliitilistele või muudele

seisukohtadele, kodakondsusele, etnilisele või sotsiaalsele päritolule, varanduslikule seisundile, puudele või

sünnipärale või muudele tingimustele.“ Kohtu hinnangul ei ole vaidlusalusel olukorral viidatud

sättega mingit pistmist, vastupidi, riik teeb jõupingutusi andmaks vene keelt emakeelena

kõnelevatele noortele sama kvaliteetne ja konkurentsivõimeline keskharidus kui eesti keelt

kõnelevatele noortele. Kaebajate poolt viidatud art 28 lg 1 punktis b sätestatakse, et

osalisriigid tunnustavad lapse õigust haridusele. Pidades silmas selle õiguse järjekindlat

elluviimist ja lähtudes võrdsete võimaluste printsiibist, nemad omalt poolt soodustavad

keskhariduse eri vormide arendamist, kaasa arvatud üld- ja kutseharidus, tehes need igale

lapsele kättesaadavaks, ning rakendavad selliseid abinõusid, nagu tasuta hariduse juurutamine

ja vajaduse korral rahalise abi andmine. Ka nimetatud sättel puudub antud vaidlusele

regulatiivne toime, kuna vaidluse all ei ole kellegi keskharidusest ilma jätmine.

44. Mis puudutab Haagi soovitusi rahvusvähemuste õiguste kohta haridusele, siis selle

punktis 13 sätestatakse, et keskkoolis tuleks põhiosa õpetusest anda vähemuse keeles.

Vähemuse keelt tuleks õpetada üldõppeainena. Riigikeelt tuleks samuti üldõppeainena

õpetada, eelistades kakskeelseid õpetajaid, kellel oleks hea arusaam laste kultuurilisest ja

keelelisest taustast. Selle perioodi jooksul tuleks riigikeeles õpetatavate ainete arvu järkjärgult

suurendada. Uurimuste tulemused soovitavad: mida sujuvam ainete arvu suurendamine, seda

parem lapsele. Eelnimetatud akt ei ole esiteks Eestile õiguslikult siduv. Teiseks on siingi

oluline, et ka keskkoolis on kuni 40 % ulatuses venekeelse aineõppe võimalus vaidlusalustele

koolidele tagatud, õpe põhikoolis võib kohaliku omavalitsuse volikogu loal aga olla

venekeelne, selliselt, et järk-järgult minnakse üle eestikeelsele õppele nõnda, et gümnaasiumis

toimub õpe vähemalt 60% ulatuses eesti keeles. Arusaadavalt on aga nõuded riigikeelsele

haridusele suuremad, kuna riigikeel on nõutav kõrgkoolides ja Eestis tööle asudes.

45. Vähemusrahvuste raamkonventsiooni art 4 lg 1 kohaselt kohustuvad pooled tagama

vähemusrahvusesse kuuluvatele isikutele võrdsed õigused seaduse ees ja võrdse seaduskaitse.

Sellega seoses on keelatud mistahes diskrimineerimine vähemusrahvusesse kuulumise alusel.

Art 12 lg 3 kohaselt kohustuvad pooled looma rahvusvähemustesse kuuluvatele isikutele

võrdsed võimalused hariduse saamiseks kõigil tasemetel. Artikli 14 lõikes 1 sätestatakse, et

pooled kohustuvad tunnistama iga vähemusrahvusesse kuuluva isiku õigust õppida oma

vähemuse keelt. Artikli 14 lõikest 2 aga tuleneb, et piirkondades, kus vähemusrahvusesse

kuuluvad isikud on traditsiooniliselt asunud või kus nende arv on suur, püüavad pooled

võimaluste piires ja oma haridussüsteemi raames piisava vajaduse korral tagada

vähemusrahvusesse kuuluvatele isikutele võrdsed võimalused vähemuse keele õppimiseks või

õpetuse saamiseks selles keeles. Artikli 14 lõikes 3 sätestatakse, et selle artikli lõiget 2

rakendatakse, takistamata riigikeele õppimist või riigikeelset õpetust. Need õigused on

vaidlusalustes koolides piisavalt tagatud kohtu eelpool toodud põhjendustel. Eeltoodud

põhjustel ei leia kohus haldusasjas rahvuslikku diskrimineerimist ega kaebajate viidatud

vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni art 4 lg 1, art 12 lg 3 ja art 14, ÜRO

rahvusvähemuste, religioossete vähemuste ning keelevähemuste deklaratsiooni artikli 4,

OSCE inimarengu Kopenhaageni konverentsi dokumendi artikli 34 ja Haagi soovituste

18

rahvusvähemuste õiguste kohta haridusele p 13 rikkumisi. Ühestki rahvusvahelisest

õigusaktist ei tulene kaebajatele õigust nõuda muu kui riigikeelse hariduse võimaldamist

kohustuslikku haridust ületavas osas riigi kulul.

Venekeelse elanikkonna rahvuskuuluvuse säilimine

46. Kaebajate kartus venekeelse elanikkonna rahvusliku identiteedi kaotuse ees seoses

gümnaasiumide eestikeelsele õppele üleminekuga on alusetu. Põhjendamatult on kaebajad

leidnud, et tegemist võib olla sundassimileerimise vahendiga. Statistikaameti andmetel

moodustasid 1. jaanuari 2012 seisuga vene rahvusest elanikud Ida-Viru maakonnas 71%

rahvastikust (vastavalt 119 256 inimest 166 548-st), samas kui eestlaste osakaal moodustas

maakonna elanike koguarvust kõigest 19,5% (vastavalt 32 553 inimest 166 548-st). Seega on

Ida-Viru maakonnas rõhuva enamuse inimeste emakeeleks vene keel. Tallinnas oli venelasi

36,2% elanike koguarvust. Sellega olid venelased suuruselt teine rahvusgrupp, jäädes vaid

19,3%-ga alla eestlastele (vrdl eestlasi oli 55,5% elanike koguarvust). Seetõttu võib suure

tõenäosusega väita, et vene keel Tallinna ja Narva linnades seoses gümnaasiumide

eestikeelsele õppele üleminekuga elanikevahelises suhtluses ei hääbu ning seni oma kodudes,

tänaval ja muudes avalikes kohtades vene keeles suhelnud õpilased jätkavad oma emakeeles

suhtlemist ka edaspidi. Teiseks ei saa jätta tähelepanuta, et PGS lubab vähemusrahvuste

erakoolide moodustamist, olgu siis tegemist arvuka või väikesearvulise rahvusvähemusega.

Tähele tuleb panna sedagi, et PGS § 21 lg 1 kohaselt loetakse kooli või klassi õppekeeleks

keel, milles toimuv õpe moodustab vähemalt 60 % riiklikes õppekavades määratud

väikseimast lubatud õppe koormusest. Seega 40% ulatuses ei ole ka eesti õppekeelega

munitsipaalgümnaasiumis takistatud õppetöö mõnes muus keeles. Õpilaste rahvusliku

identiteedi säilitamiseks on liiatigi võimalik kooli õppekava täiendada konkreetse

rahvusvähemuse kultuuri, ajalugu jms tutvustavate ainekursustega. Kaebajad on ise

rõhutanud, et venelased moodustavad Eestis arvuka vähemusrahvuse. Hakkamata siinkohal

arutlema

vähemusrahvuse

mõiste

ning

rahvusvaheliselt

tunnustatud

eristuse

üle

vähemusrahvusesse kuuluvate isikute ja immigrantide vahel, on ilmne, et vene kogukonna

suurearvulisus pigem aitab rahvuslikku identiteeti säilitada ning venelaste suur arv ei saa seega

olla täiendavaks argumendiks, miks avalik võim peaks võtma sellekohaseid lisameetmeid.

Identiteedi säilimine võiks probleem olla pigem väikesearvuliste rahvusvähemuste puhul,

kellega venelaste näol kindlasti tegemist ei ole. Siinkohal väärib märkimist, et Statistikaameti

andmetel elas 1. jaanuari 2012 seisuga Tallinna linnas lisaks 145 149 venelasele ka 13 791

ukrainlast, 7208 valgevenelast, 2277 soomlast, 1249 tatarlast, 809 lätlast, 859 poolakat ning

1306 juuti. Eeltoodud väikerahvaste identiteediküsimust Tallinna linnas, nagu ka eestlaste

identiteediküsimust Narva linnas ei ole kaebajad kohtu ees tõstatanud.

47. Kohus peab vajalikuks rõhutada, et vene gümnaasiumides eesti õppekeelele ülemineku

ilmseks eesmärgiks on eesti keele kaitse ning eesti keelt oskavate ja rääkivate inimeste arvu

suurendamine vene keelt emakeelena rääkivate inimeste hulgas. Arvestades eestlaste

nõukogude okupatsioonist tingitud väikest osakaalu Ida-Virumaal ning vähest ülekaalu

Tallinnas on nimetatud eesmärk just eeltoodud piirkondades eesti keele ja Eesti identiteedi

säilitamise ning edendamise seisukohast kriitilise tähtsusega. Seisukohta, et iga riik on

suveräänne võtmaks keelenõuete kehtestamisel arvesse ajaloolisi ja ka poliitilisi kaalutlusi ning

kohus ei peaks riigi sellisesse otsustusõigusesse sekkuma, on Euroopa Kohus väljendanud

Läti parlamendi töökeele küsimuses9. Ka on Euroopa Kohus tunnustanud liikmesriigi õigust

9 Euroopa Kohtu 9. aprilli 2002 otsus asjas Podkolzina vs. Latvia

19

oma riigikeeleks oleva rahvuskeele kaitsele rahvusliku identiteedi säilitamise ja arendamise

nimel10.

48. Kaebajate väide, nagu kaotaks ligi 40% Tallinna elanikkonnast eestikeelsele õppele

üleminekuga võimaluse keskhariduse omandamiseks muul viisil kui vaid tasulisena, on

demagoogiline ja utreeritud ning alahindab venelaste võimekust eesti keeles 60% õppekavades

toodud õppemahu omandamiseks. Tasuta keskharidust võimaldatakse kõigile, kes on

põhikooli lõpetanud ning kelle vaimne võimekus on piisav keskhariduse omandamiseks.

Üldpõhimõte, et munitsipaalkoolides antakse keskharidust eesti keeles, ei võta mitte 40%-lt

elanikkonnast võimalust kõrgharidust saada, vaid tagab kõigile keskkoolilõpetajatele

võimaluse saada haridust, mis annab eeldused õpingute jätkamiseks kõrgkoolis. Seejuures on

kaebajate seisukohad vastuolulised. Ühelt poolt leiavad nad, et ei saa eeldada, et vene

õppekeelega gümnaasiumis ei suudeta õpetada eesti keelt võõrkeelena piisavalt selgeks, samas

leiavad nad aga, et eestikeelne õpe keskkoolis välistab venelaste juurdepääsu keskharidusele.

Kooli pidaja kohustus on tagada, et põhikooli lõpetaja oskaks eesti keelt määral, mis

võimaldab tal edasi õppida keskkoolis. Sellega tuleb muuhulgas arvestada ka kohaliku

omavalitsuse volikogudel, kes annavad põhikoolidele loa õppe läbiviimiseks võõrkeeles.

Liiatigi nähtub vaidlustatud korraldustest, et kahes keeles aineõpet on rakendanud kümme või

enam aastat Tallinna Humanitaargümnaasium ja Tartu Annelinna Gümnaasium ning viimaste

aastate riigieksamite keskmise tulemuse järgi kuuluvad mõlema kooli õpilased Eesti

edukaimate hulka. Seegi võtab aluse väitelt, nagu muudaks eestikeelsele õppele üleminek

keskhariduse venelastele kättesaamatuks. Ühtlasi laiendab Tallinna linn meelevaldselt

õppekeele muudatuse mõju 40 protsendile linna elanikkonnast. Nagu kohus eelpool viitas,

elas Tallinnas 1. jaanuari 2012 seisuga venelasi 36,2% elanike koguarvust. Sealjuures elas 2011.

a seisuga mitte-eestlastest 16-19-aastasi õpilasi Tallinnas 3400, mis moodustab vaid 0,84%

Tallinna elanikkonnast (1. jaanuari 2012 seisuga elas Tallinnas 401 072 inimest).

49. HaS § 15 järgi on põhiharidus riigi haridusstandardiga ettenähtud kohustuslik

üldharidusmiinimum. Keskharidus on HaS § 16 lg 1 kohaselt haridustase, mis jaguneb

üldkeskhariduseks ja kutsekeskhariduseks. Üldkeskharidus on põhikooli ja gümnaasiumi

riikliku õppekavaga kehtestatud nõuete kogum. Üldkeskhariduse omandamine loob eeldused

ja annab õiguse jätkata õpinguid kõrghariduse omandamiseks (HaS § 16 lg 2). Seega ei ole

gümnaasiumiastmes õppimine kohustuslik ning üldkeskhariduse omandamine on vajalik vaid

juhul, kui isik soovib jätkata õpinguid kõrghariduse omandamiseks. Eeltoodust võib järeldada,

et need vene keelt kõnelevad õpilased, kes otsustavad pärast põhihariduse omandamist jätkata

õppimist gümnaasiumis, otsustavad valdavas enamuses pürgida edasi ka mõnda kõrgkooli.

50. Kohus ei nõustu kaebajate väitega, et olukord, kus riik ei võimalda muukeelsetel elanikel

valida endale õppekeeleks enda emakeelt, viib selleni, et ühiskonna homogeensus kaob ja võib

kaasa tuua selle, et vene rahvusest isikud võivad jäädagi põhiharidusega. Esiteks on kaebajad

kohtu hinnangul põhjendamatu järelduse teinud kaebustes viidatud Robert Alexy artiklist.

Gümnaasiumiharidusest mingisuguse miinimumina rääkida ei ole sootuks põhjust, kuna

gümnaasiumihariduse

omandamine

on

vabatahtlik,

erinevalt

põhiharidusest,

mille

omandamine on teatud mööndustega kohustuslik. Kaebustes viidatud artiklist ei saa teha

järeldust nagu oleks õigusteadlane Robert Alexy leidnud, et avalik võim peab tagama igaühele

võimaluse saada gümnaasiumiharidus oma emakeeles. Gümnaasiumihariduse kui vabatahtliku

10 Euroopa Kohtu 28. novembri 1989. a otsus Anita Groener vs Minister for Education and the City of Dublin Vocational

Educational Committee

20

ehk kohustuslikust miinimumharidusest järgmise haridustaseme puhul tuleb homogeenusest

rääkida hoopis teises võtmes. Nimelt ei ole gümnaasiumites antava keskhariduse puhul oluline

mitte niivõrd see, et igaüks, kes soovib, sellise haridustaseme saavutaks, vaid see, et

keskhariduse saanute teadmised ja oskused oleksid võimalikult samaväärsed, sõltumata

konkreetsest koolist. Eesti Vabariigi haridusseaduse § 16 lg 2 kohaselt loob üldkeskhariduse

omandamine eeldused ja annab õiguse jätkata õpinguid kõrghariduse omandamiseks.

Kaebajate väide ühiskonna homogeensuse võimalikust kadumisest on asjakohatu. Vastupidi,

ühiskonna homogeensuse tagamiseks on oluline, et kõik Eestis püsivalt elavad isikud, olgu siis

kodanikud või välismaalased, oskaksid vajalikul määral eesti keelt.

51. Eesti riigil ei ole kohustust tagada gümnaasiumilõpetanutele võõrkeele oskust tasemel, mis

võimaldaks jätkata haridusteed Venemaa, Läti, Leedu, Poola, Soome või mõne muu välisriigi

õppeasutuses.

Küll

aga

ei

tohi

riik

gümnaasiumihariduse

andmisel

võtta

gümnaasiumilõpetanutelt võimalust konkureerida eestikeelsete gümnaasiumide lõpetanutega

võrdväärsetel tingimustel Eesti kõrgkoolidesse. Kummatigi ilmneb OECD raportist Review of

Estonia’s Tertiary Education (2007)11 2005. aasta kohta, et kui Eesti kõrgkoolide riigieelarvelisele

kohale pääses 39% eesti keelt rääkivatest koolilõpetajatest, siis vene keelt rääkivatest

koolilõpetajatest vaid 31%. Ka väidab keeleteadlane Mart Rannut 14. mai 2012 „Õhtulehes“:

„Statistika näitab (PISA uuringud), et vene koolid on eesti omadest nõrgemad, nende lõpetajatest ligi pool ei

saa eesti keelega hakkama, kirjakeele omandab neist vaid marginaalne osa. Seega ei ole enamiku vene

gümnaasiumi lõpetajate eesti keele oskus piisav, et efektiivselt konkureerida edasiõppimisel ja tööturul“.

PISA 2006. ja 2009. aasta uuringutest nähtub, et mõlemal vaadeldaval aastal on eesti koolide

tulemus vene koolide tulemusest oluliselt parem12. Seega lükkavad eeltoodud uuringute

tulemused ümber kaebajate väited, nagu tagaks piisava riigikeele oskuse ka tõhus keeleõpe

emakeelse hariduse kõrval.

52. Samas soovib kohus juhtida vastustaja tähelepanu Euroopa Inimõiguste Kohtu 16. märtsi

2010 otsusele kohtuasjas Oršuš and others v Croatia, milles kohus analüüsis horvaatide ning

mustlaste õpetamist eraldi klassides ja leidis, et see võib olla õigustatud vaid piiratud aja

jooksul eesmärgiga viia mustlaste ebapiisav horvaatia keele oskus horvaatlastega ühele

tasemele, mille saavutamisel tuleks erinevatest rahvustest klassid ühendada. Segregatiivsest

hariduspoliitikast ning kakskeelsetest õppeprogrammidest tulenevale ohule erineva

haridustasemega inimeste genereerimisel on osundanud ka keeleteadlane Mart Rannut 10.

juuni 2011 Õpetajate Lehes ilmunud arvamusartiklis „Eestikeelse gümnaasiumi vastaste

murest“.

Kaalutlusõiguse teostamine ning võrdse kohtlemise põhimõtte arvestamine

53. Kohus leiab, et vastustaja ei ole teinud vaidlusaluste korralduste vastuvõtmisel

kaalutlusvigu. PGS § 21 lg 3 sätestatud üldreegli kohaselt on gümnaasiumi õppekeel eesti keel.

Erandina sätestab PGS § 21 lg 3, et munitsipaalgümnaasiumis või selle üksikutes klassides

võib õppekeeleks olla ka muu keel. Loa muus keeles toimuvaks õppeks või kakskeelseks

õppeks annab Vabariigi Valitsus valla- või linnavolikogu taotluse alusel. Sellise ettepaneku

teeb valla- või linnavolikogule kooli arengukavast lähtudes hoolekogu. Selliste erandite

tegemisel tuleb aga arvestada, et põhiseaduse § 6 kohaselt on riigikeeleks eesti keel,

põhiseaduse preambuli kohaselt peab Eesti riik tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri

11 http://www.oecd.org/dataoecd/44/0/39261460.pdf

12 http://uuringud.ekk.edu.ee/fileadmin/user_upload/documents/PISA_2009_Eesti.pdf

21

säilimise läbi aegade. Eesti keele säilimine on Eestis põhiseadusega kaitstud väärtus. Nii

saavad erandid muus kui eesti keeles gümnaasiumiõppe läbiviimiseks olla vaid väga hästi

põhjendatud ja kuna kaebajad ei esitanud ühtki arvestatavat põhjust, miks eesti keelele vene

keelt eelistada, ongi vastustaja õigesti leidnud, et eestikeelsele õppele üleminekust loobumine

ei ole põhjendatud. Praegu gümnaasiumisse minevad õpilased on õppinud eesti keelt alates 1.

klassist. Juba 1993. aastal vastuvõetud PGS-is sätestati üldreegel, et kooli õppekeel on eesti

keel ning hilisemate seadusemuudatustega on eestikeelsele õppele ülemineku tähtaegu

pikendatud, ning antud koolidele aega eesti õppekeelele üleminekuks. Vaidlust ei ole selles, et

ka vaidlusaluste koolide arengukavades on eesti keelele üleminek eesmärgina kirjas. Kohus

nõustub vastustajaga selles, et peale 19 aastat kestnud eestikeelsele gümnaasiumiõppele

ülemineku perioodi ei saa enam arvestada vastuväitena ümberkorraldusteks vajamineva aja

nappust. Samuti nähtub vastustaja selgitustest, et vastustaja on omalt poolt osutanud

koolidele igati materiaalset ja metoodilist abi eesti keele õppele üleminekul. Seega oleks

vastupidiste otsustuste korral pidanud vastustaja väga hoolikalt põhjendama, miks kaldutakse

kõrvale pea inimpõlve kestnud hariduspoliitilisest joonest, mis on omakorda selges kooskõlas

Eesti põhiseadusega, keeleseadusega ning PGS-ga. Vähetähtis ei ole ka asjaolu, et PGS § 21

lg 1 kohaselt tähendab eestikeelne õpe aineõppe korraldamist vähemalt 60% ulatuses eesti

keeles. Keeleteaduse rahvusvahelise standardi järgi on sellise osakaalu puhul tegemist

kakskeelse õppega13.

54. Vastustaja ei ole rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet, andes loa Tallinna Saksa

Gümnaasiumi saksakeelses osakonnas kasutada eesti keele kõrval teise õppekeelena saksa

keelt. Asjaomases 3. augusti 2011 korralduses nr 331 on vastustaja põhjendanud, et Eesti

Vabariigi valitsus ja Saksamaa Liitvabariigi valitsus sõlmisid 3. juunil 2002 koolikoostöö

lepingu, mille eesmärgiks oli luua Eesti õpilastele soodsad võimalused saksa keele

omandamiseks ja edasiõppimiseks Saksamaa Liitvabariigi kõrgkoolides. Lepingu art 2 lg 1

kohaselt moodustatakse 1-2 Eesti koolis saksa õppekeelega osakonnad, mille lõpetajad saavad

saksa üldise kõrgkooliküpsuse tunnistuse ning Eesti gümnaasiumi lõputunnistuse ja

riigieksamitunnistuse. Seega põhjendas valitsus nimetatud loa andmist välislepingu täitmisega.

Venemaaga sarnaseid lepinguid Eesti sõlminud ei ole. Võrdse kohtlemise põhimõtet ei riku

erinevate asjaolude erinev käsitlemine, nagu antud juhul aset on leidnud.

55. Vabariigi Valitsuse 3. augusti 2011 korraldusega nr 333 on antud luba ka ühele vene

õppekeelega

gümnaasiumile,

nimelt

Vana-Kalamaja

Täiskasvanute

Gümnaasiumile,

erandkorras vene keele kasutamiseks õppekeelena ja seda kuni õppeaastani 2014/2015 ehk

sisuliselt pikendati üleminekuaega. Kohtu hinnangul on ka siin olukord võrreldes taotlustes

nimetatud koolidega teine ja põhjendused adekvaatsed: täiskasvanute gümnaasiumites

õppivate õpilaste keeletase on kooli tulles väga erinev, kuna nad on õppinud väga erinevates

õppeasutustes ja erinevatel aegadel. Seega esinesid mõlemal juhul muu kui ainult eesti

õppekeele rakendamiseks kaalukad ja objektiivsed põhjused.

Ärakuulamisõiguse tagamine

13 nt Mart Rannuti artikkel „Keeleaasta 2011“ 15.06.2012 ajalehes Sirp

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=13917:keeleaasta-

2011&catid=18:varamu&Itemid=15

22

56. Vaidlusalustes haldusmenetlustes ei ole rikutud kaebajate ärakuulamisõigust. HMS § 40 lg

1 kohaselt peab haldusorgan enne haldusakti andmist andma menetlusosalisele võimaluse

esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited.

Vaidlustatud korraldustest nähtub, et Haridus- ja Teaduministeeriumi (HTM) esindajad on

enne vaidlustatud korralduste andmist kohtunud kõigis korraldustega puudutatud koolides

kooli juhtkonna, õpetajate, hoolekogu, õpilaste ning kooli pidava kohaliku omavalitsuse

esindajatega. Kaebajad ei ole nende kohtumiste toimumist ümber lükanud. HMS § 40 lg 1

kohaselt peab enne haldusakti andmist haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse

esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited.

Eeltoodust tuleneb, et haldusorgan peab andma võimaluse ärakuulamisõiguse teostamiseks.

Kui menetlusosaline seda teha ei soovi või hakkab selle teostamise viisile seadma

omapoolseid tingimusi, toomata välja objektiivseid põhjusi, miks talle pakutud kohtumiste

ajagraafik ei sobi, on tegemist ärakuulamisõiguse kasutamatajätmisega. Samuti tuleb veelkord

korrata, et kuna otsus minna gümnaasiumites üle eestikeelsele aineõppele on tehtud juba

1993. aastal ja seda on valmistatud ette praeguseks 19 aastat, ning selles küsimuses on

andmeid kogutud ja asjaolusid tuvastatud piisava põhjalikkusega, siis on sisuline vajadus

menetlusosaline asjaolude väljaselgitamise eesmärgil ära kuulata käesoleval juhul võrreldes

tavapärase haldusmenetlusega väiksem. Kohus ei nõustu A.J.i väitega, nagu oleks tulnud teda

eraldi ära kuulata. Õpilaste ja vanemate huvide esindamiseks on koolides moodustatud

hoolekogud, kelle esindajad kohtumistest HTM ametnikega osa võtsid. Eraldi kõigi õpilaste

või nende vanemate ärakuulamine ei oleks mõeldav ning pole ka vajalik. Tallinna linn ja

Narva linn on saanud esitada oma seisukohti ning Vabariigi Valitsus on piisavalt põhjendanud

loa andmisest keeldumist. Ka ei ole käesolevas kohtumenetluses kaebajad suutnud välja tuua

ühtegi konkreetset asjaolu, millele oleks Vabariigi Valitsus korralduste andmisel väära

hinnangu andnud seetõttu, et kaebajatel polnud piisavaid võimalusi oma seisukohtade

avaldamiseks.

Menetluskulud

57. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud

pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebajate

kahjuks. Vastustaja on taotlenud enda kasuks menetluskuludena õigusabikulude

väljamõistmist. Kohus leiab, et õigusabikulude väljamõistmine vastustaja kasuks ei ole

põhjendatud. Halduskohtute praktikas on aastate vältel juurdunud põhimõte, et

halduskohtuvaidluses, mis puudutab avalikku võimu teostava haldusorgani põhitegevust, ei

saa haldusorgani enda esindamisega seotud õigusteenuse kulusid pidada üldjuhul põhjendatud

menetluskuludeks. Haldusorganil ei ole küll keelatud kohtumenetluses advokaadi õigusabi

kasutada ning see võib olla ka iseenesest otstarbekas, ent sellega seotud kulude

väljamõistmine kaebajatelt ei oleks õiglane. Käesoleva vaidluse näol ei ole tegemist vaidlusega,

mis oleks sedavõrd keeruline, et Vabariigi Valitsuse struktuurides töötavatelt juristidelt

asjakohast kohtumenetluses esindamist eeldada ei saanuks. Seetõttu jäävad kõigi

menetlusosaliste kulud nende endi kanda.

Kadriann Ikkonen

Tiina Pappel

Kristjan Siigur