2-11-25706/67 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL RESOLUTSIOON Harju Maakohtu 10.02.2012 otsus tsiviilasjas nr. 2-11-25706 tühistada osas, millega kohus mõistis välja L Tlt elatise 139,01 eurot kuus alates 01.06.2011 kuni 31.12.2012 ja alates 01.01.2012 elatise 145 eurot kuus, ning teha selles osas uus otsus. Jätta T T hagi L T vastu elatise väljamõistmiseks rahuldamata. Kostja apellatsioonkaebus rahuldada. Jätta antud asjaga seotud poolte menetluskulud T T kanda. Otsuse jõustumisel tühistada Harju Maakohtu 28.06.2011 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu kostja kohustamiseks tasuma T Tle elatist. Edasikaebamise kord

Otsusele võib menetlusosaline vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebusse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. Menetlusosaline võib ise, s.o. vandeadvokaadi vahenduseta, esitada Riigikohtule menetluslikke taotlusi ja vastuväiteid teise poole väidetele.

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis T Kollom, Reet Allikvere ja Kaupo Paal Määruse tegemise aeg ja koht 28.06.2012 Tallinnas Kohtuasja number 2-11-25706 Kohtuasi T T hagi L T vastu elatise saamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 10.02.2012 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik L T apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg Tsiviilasja hind 19.06.2012, avalik kohtuistung 1251,09 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja/vastustaja T T (isikukood xxxxxxxxxxx), esindajad v.adv Piret Blankin ja v.adv abi Tanel Küün Kostja/apellant L T (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja v.adv Kai Amos

Menetlusosaline võib esitada avalduse asja läbi vaadanud maakohtule avalduse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks 30 päeva jooksul menetluskulude jaotist ette nägeva kohtulahendi jõustumisest arvates.

Asjaolud

T T esitas Harju Maakohtule 01.06.2011 hagi L T vastu, milles palus kostjalt välja mõista elatise 200 eurot kalendrikuus alates hagi esitamisest ja tagasiulatuvalt hagi esitamisele eelneva aasta jooksul maksmata elatise kokku 2400 eurot.

Poolte abielu sõlmiti Tallinna perekonnaseisuametis 30.05.1986 ja lahutati Harju Maakohtu otsusega 02.02.2007. Arstliku ekspertiisi komisjoni 10.06.2006 otsuse kohaselt on hagejal sügav nägemispuue ja sellest tulenevalt töövõime kaotus 100%, s.o. püsiv täielik töövõimetus. Püsiva täieliku töövõimetuse tõttu piirneb hageja püsiv sissetulek töövõimetuspensioniga 244,95 eurot ja sotsiaaltoetusega 53,70 eurot, millele lisanduvad aeg-ajalt Tallinna linna poolt makstavad kuluhüvitised ja toetused. Hageja püsiv sissetulek on suurusjärgus 300 eurot kuus.

Hageja elab aadressil xxxxxxxxxx xx/xxxxxx x asuvas rekonstrueerimisel ja üldiselt kehvas seisukorras olevas elamus (xxxxxxx kinnistu), kus pooled abielu ajal elasid ja mis jäi poolte abielu lahutamise ning lahutamisele järgnenud ühisvara jagamise tulemusena hageja ainuomandisse. Nimetatu on hageja püsiv elukoht ja ainus eluase. Muud vara hagejal ei ole. Samas on hagejal mitmeid pikaajalisi kohustusi ja võlgu, mida ta kehva majandusliku olukorra ja töise sissetuleku puudumise tõttu ei ole võimeline tagasi maksma ega jooksvalt teenindama. Hageja igakuised kulutused, arvestades tema tavapäraseid eluvajadusi on suurusjärgus 501 eurot. Kulud jagunevad alljärgnevalt: toidukaubad 131,02 eurot; elekter 25,56 eurot; side 53,68 eurot; gaas 6,39 eurot; küte (küttepuud) 25,56; korstnapühkija 6,39 eurot; majapidamistarbed ja –kulu 19,17 eurot; riided ja jalatsid 19,17 eurot; maamaks 20,77 eurot; eluasemekindlustus 7,35 eurot; elamu hooldus ja remont 25,56; kultuur ja vaba aeg 6,39 eurot; ravimid (miinimum) 35,15 eurot; hambaravi 12,78 eurot; puude abivahendid 6,39 eurot; transport 17,90 eurot; liikumisravi 14,38 eurot; elukindlustus 17,90; menetluskuluvõlg 49,85 eurot. Kokku moodustab see 501,36 eurot. Siia tuleb lisada veel ÜVK väljaehitus 23,97 eurot, täiendav ravimivajadus 9,59 eurot ja täiendav transpordivajadus 12,78 eurot.

Kostja omandisse jäi ühisvara jagamise tulemusena kinnisasi asukohaga xxxxxxxxx xxxxx xx xx (xxxxxx kinnistu) ja kinnisasi asukohaga xxxxxx, xxxxxx xxxx, xxxxx xxxxx, xxxxx (xxxxxx maavaldus). Kostja ise kummalgi kinnistul ei ela. Kostja elab ja elas juba enne ühisvara jagamist tema ema omandis olevas elamus asukohaga xxxxxxx xxxxxx xx x (xxxxxx kinnistu). Hagejale teadaolevalt on olemas perekondlik kokkulepe selle kohta, et xxxxx kinnistu jääb kostjale. xxxxxx kinnistu on müügis ja kostja vendadel (kaaspärijatel) G Tl ja K Tl on oma majapidamised. Lisaks tegelevad viimased aktiivselt kasumliku ettevõtlusega. Seetõttu peab kostja varalise seisu hindamisel ja elatise suuruse määramisel arvestama ka xxxxxx kinnistuga. Sisuliselt on kostja vara koosseisus 3 kinnistut ja tal on püsiv igakuine sissetulek. Kostja sissetulekute täpne koosseis ega suurus ei ole hagejale teada, kuid selle suurust saab avalikest andmetest tuletades eeldada. Kuna kostja on ametilt inglise keele õpetaja, kellel on 25 aastat tööstaaži ja kes täidab klassijuhataja ülesandeid, siis on kostja brutosissetulek põhitöökohast vähemalt 710 eurot. Lisatasude, toetuste või preemiatega koos on kostja tegelik sissetulek põhitöökohast brutosummas umbes 850 - 890 eurot. Järelikult on kostja kuine netosissetulek umbes 704 - 734 eurot. Sellest ühe neljandiku loovutamine hageja ülalpidamisele ei ole ebamõistlik. Kostja annab ka järeleaitamistunde, mille eest ta saab tasu.

Lahutatud abikaasa ülalpidamise kohustus tuleneb PKS § 73 lg-st 1. Hagejal tuvastati sügav nägemispuue ja sellest tulenev püsiv täielik töövõimetus ning ta on oluliselt raskendatud ka igapäevane elutegevus. Poolte abielu kestis 30.05.1986 - 02.02.2007. Hageja sügav nägemispuue ja püsiv täielik töövõimetus tuvastati 02.03.2005. Seega oli hagejal terviseseisundist tingitud abivajadus abielu lahutamise ajaks olemas. Siinkohal tuleb arvestada PKS § 74 lg-s 1 sätestatut. Hageja igakuised elementaarsed kulutused on 501 eurot. Sellises summas kulutused ei võimalda saavutada elutingimusi, mis valitsesid abielu ajal, kuid hageja on sellise summaga nõus. Kuna hageja püsivad sissetulekud on suurusjärgus 300 eurot kuus, siis on kostja abivajadus suurusjärgus 201 eurot kuus. Kostja varaline seisund võimaldab kostjal hagejale 200 euro suurust elatist maksta. Kuna xxxxxx elamu on hageja eluase, siis ei ole võimalik hagejal seda võõrandada, kuna võõrandamine põhjustaks hageja psühholoogilise vapustuse ning asotsiaalsuse ehk täiendava ülalpidamisvajaduse.

Kuna hagejal oli abivajadus ka hagi esitamisele eelneva aasta jooksul, kuid kostja ei andnud hagejale ülalpidamist ja hageja oli sunnitud elama võlgu, siis palus hageja PKS § 77 lg 2 alusel välja mõista elatise hagi esitamisele eelnenud aasta eest. Hageja kannatas puudust ja see jättis hageja tervisele pöördumatu jälje, milliseid on võimalik leevendada või ravida. Kostja varaline seisund ja sissetulekud võimaldavad elatise maksmist tagasiulatuvalt. Elatise tagasiulatuv väljamõistmine on õiglane ja põhjendatud ka põhjusel, et see võimaldaks hagejal tasuda võlgasid, mis tal tekkisid nii enda kui poolte tütre eluvajaduste katmiseks ajal, mil kostja oli kohustatud andma hagejale ülalpidamist, kuid ta ei teinud seda.

06.01.2012 kohtuistungil jäi hageja oma nõude juurde ja palus välja mõista elatise võlgnevuse alates 01.06.2010 kuni 31.05.2011 kokku 2400 eurot. Hageja vähendas elatise nõuet, nõudes poolt Vabariigi Valitsuse kehtestatud palga alammäärast ehk 145 eurot kuus.

Kostja vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt oli kostja hageja vägivaldsuse tõttu sunnitud 08.09.2005 kodunt lahkuma, kuhu järgmisel päeval asus elama hageja uus elukaaslane. Hageja ei aidanud piisavalt kaasa abielu ajal pere ülalpidamisele. Poolte 1999. aasta augustist Tallinna elama asumisest alates töötas hageja vaid aeg-ajalt, vahetades kogu aeg töökohti. Kostja hoolitses kooselu ajal perekonna majandusliku olukorra eest, pidades ülal hagejat, poolte ühist poega ja tütart. Hageja ei täitnud temal lasuvat pere ülalpidamise kohustust.

Hageja algatas ise kohtu kaudu abielu lahutamise. Hageja oli kostja 08.09.2005 kodust lahkumisega nõus, ei soovinud leppida ja palus abielu lahutada. Hageja tegutses kostja huve kahjustavalt ka pärast kooselu lõppemist. Kostja kolis 2006. aastal tagasi Saaremaale ja asus tööle pedagoogina. Hageja saatis korduvalt kostja tööandjale kostja kohta kaebekirju, üritades kostja mainet kahjustada ja seada kahtluse alla kostja pedagoogina töötamise sobivus. Kostja asus Saaremaale naasmisel elama oma ema juurde xxxxxx tänavale, kuna kostja ema vajas tervislikust seisundist tulenevalt alalist abi ja järelevalvet. Kostja annab oma emale PKS § 96 kohaselt ülalpidamist ja kannab ema suhtes samu kulusid, milliseid kirjeldab hageja oma kuludena. Kostjal puudub võimalus kanda lisaks veel ka hageja ülalpidamisega seotud kohustusi. Kostja taotles ka PKS § 76 lg 2 endise abikaasa ülalpidamiskohustusest vabastamist, kuivõrd arvestades kostja poolt oma ema suhtes täidetavat ülalpidamiskohustust ja kostja varalist seisundit, ei ole kostja suuteline andma ülalpidamist hagejale ilma enese tavalist ülalpidamist kahjustamata. Kuigi PKS § 107 lg 2 kohaselt omaks hageja kostja ema ees eelisseisundit, siis antud juhul ei kuulu see asjaolu PKS § 76 lg 1 alusel kohaldamisele.

Hageja kuu keskmine sissetulek on 311,17 eurot, mistõttu tuleb hageja elatise nõude suurust 11,17 euro võrra vähendada.

Hageja kirjeldus xxxxxxx kinnistulasuva elamu seisukorrast ei ühti tsiviilasja nr 2-07-15787 kohtuekspertiisi käigus Uus Maa Kinnisvarakonsultandid OÜ poolt kinnistu hindamise turuväärtuse eksperthinnangus 1174/068 toodud kirjeldusega. Eksperdid selgitasid, et 28.05.2008 toimunud elamu ülevaatusel oli elamu heas seisukorras. Elamu põhikonstruktsioonid on heas seisundis, paigaldatud on uus katusekate, uued aknad, uus elektrisüsteem, katusekorrusele on välja ehitatud vintskapp ning teostatud uus välisviimistlus. Ümberehitustööd teostati viimase 2-3 aasta jooksul. Elamul on tsentraalne veevarustus, küttesüsteemina on elektriküte ja puiduküttega pliit. Hageja väide poolelioleva elamu kohta on tõene vaid selles mõttes, et ekspertide arvamuse kohaselt on täiendav võimalus välja ehitada katusekorrus.

Hageja jättis mainimata, et hageja juures elab alates 09.09.2005 tema elukaaslane E K ja majapidamiskulusid kannavad mõlemad. E. Ki poolt kulude kandmine nähtub hageja pangakonto laekumiste väljavõttest, kus E. K maksis hagejale korduvalt erinevaid summasid. Hagis märgitud kulud tuleb jagada kaheks ja arvata hageja poolt kantavaks osaks 50%. Kui hageja soovib arvata oma kuludeks suurema osa, peab hageja esitama iga kulu kohta hageja enda poolt maksmist tõendava dokumendi.

Hageja ei tõendanud oma tervisega kulutuste vajadust ja suurust. Harju Maakohus tuvastas tsiviilasja nr 2-08-91424 otsuses 06.07.2009, et hageja näitas igakuulisi kulutusi üle 2000 krooni suuremas summas, kui see sissetulekute alusel oleks võimalik. Sama kordub ka antud nõudes. Hageja kohustuste hulka kuuluvad ka tsiviilasjas nr 2-06-9834 hagejalt kostja kasuks välja mõistetud menetluskulud, millised hageja lülitas elatise suuruse väljaarvutamise arvestusse.

Hageja märkis, et ta võttis 08.05.2003 oma emalt ja ema abikaasalt elamu rekonstrueerimiseks laenu 340 000 krooni. See laen on kostjale üllatuseks ja ei ole usutav, kuna pooled olid väidetava laenu võtmise ajal abielus ja elasid koos. Kui hageja oleks sellise laenu võtnud ja seda kasutanud elamu rekonstrueerimiseks, siis oleks kostja sellest teadlik olnud. Hageja märkis, et tal on laenukohustus 40 540 krooni E. Ki ees. Laenukohustuse olemasolu on tõendamata ning laenuleping puudub. E. Ki pangakonto väljavõttelt nähtub kahe ülekande järgi 16.10.2010 ja 22.11.2010 M T nimel raha maksmine, kuid ülejäänud neli ülekannet ei ole M Tga seostatavad. Arvestades, et M T oli 2010. aastal 21-aastane, on M Tga seotud õigused ja kohustused M T omad.

Poolte kooselu lõppes 08.09.2005 ja sellest ajast ei osalenud kostja hageja majapidamise kulude kandmises. Abielu lahutati 02.02.2007. Hageja esitas elatise nõude alles 01.06.2011, kuid hagist ei selgu, kuidas hageja elas ilma kostja elatiseta ligi 6 aastat ära.

Hageja ei selgitanud, miks on hageja vajadused 500 eurot kuus vajalikud ja põhjendatud. Hageja võib oma majandusliku seisundi parandamiseks võõrandada talle kuuluva xxxxxx kinnistu. Kinnistu väärtus oli 2008. aastal 146 996 eurot. Käesolevaks ajaks on kinnistu väärtus kindlasti suurem. Hageja elab elamus üksi, mistõttu ta ei vaja nii suurt eluruumi. Hageja saab müügihinna eest omandada kõigi mugavustega korteri ja kinnistu müügihinnast jääb piisavalt üle raha oma ülalpidamiskulude katmiseks.

Kostja sissetulekuks on pedagoogina töötamisel saadav töötasu 661,94 eurot. Kostja omandisse kuulub xxxxxx kinnistu. Tsiviilasja nr 2-07-15787 kohtuekspertiisi käigus hindasid Uus Maa Kinnisvarakonsultandid OÜ eksperthinnangus 106/058S kinnistu turuväärtuse suuruseks 6710,72 eurot. Muud vara kostjal ei ole. Kostja võõrandas 28.06.2011 xxxxxx kinnistu vahetuslepingu alusel, saades vastu korteriomandi xxxxxxx x. xxxxx xxx xx-xx. Korteriomand võõrandati samal päeval poolte ühisele pojale M Tle, kelle peres kasvab kolm alaealist last. Kostjal on lisaks ema ülalpidamiskohustusele lisaks ka õppelaenukohustusi. Kostja sõlmis Tartu Ülikooliga 2009. aastal õppelepingu nr 8.1-20/1832 riigieelarvevälisele õppekohale, millest tuleneva kohustuse täitmiseks sõlmis kostja 14.10.2009 õppelaenulepingu nr S090008163. Kostja peab igakuise töötasu arvel ülal ennast ja oma ema. Kui kostja maksaks oma kuu sissetulekust 200 eurot kuus hagejale, siis pärast emale kulunud summade mahaarvamist jääks kostjale järele vaid 300 eurot kostja enda ülalpidamise tarvis. Hagi rahuldamisel kahjustuks kostja enda tavaline ülalpidamine. Kostjal puudub selline sissetulek, mille arvel saaks kostja hageja nõuet täita.

Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused

Maakohus rahuldas hagiosaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja elatise 139,01 eurot kuus ajavahemikus 01.06.2011-31.12.2011 ja 145 eurot alates 01.01.2012. Kohus määras, et elatis tuleb tasuda iga kalendrikuu eest ette (PKS § 100 lg 4). Kohus jättis rahuldamata hageja hagi kostja vastu elatusraha nõudes tagasiulatuvalt hagi esitamisele eelneva ühe aasta eest. Menetluskulud jättis kohus kummagi poole enda kanda.

Poolte vahel puudub vaidlus, et pooled sõlmisid 30.05.1986 abielu, poolte kooselu lõppes 08.09.2005 ja poolte abielu lahutati 02.02.2007 kohtuotsuse alusel. Alates kooselu lõppemisest ei osalenud pooled teineteise ülalpidamiskulude kandmises. Arvestades PKS §-s 213 sätestatut, siis tuleb käesolevat nõuet menetleda kuni 30.06.2010 kehtinud PKS alusel, sest poolte abielu lahutati 02.02.2007 ja vana redaktsiooni (mis kehtis kuni 30.06.2010) järgi käesoleva nõude menetlemine tuleneb otseselt kehtiva PKS rakendussätetest (PKS § 213). Siinkohal viitas kohus varem kehtinus PKS § 22 lg 1, § 23 lg-te 1 ja 2 ning poolte abielulahutuse ajal kehtinud PKS § 24 sätetele. Kohus ei nõustunud, et haginõue on aegunud, kuna kohus ei leidnud ühtki seaduslikku alust hagi aegumise kohaldamiseks.

Hageja on isik, kellel on kehtinud PKS § 22 lg 1 kohaselt õigus nõuda kostjalt elatist. Hageja püsiv täielik töövõimetus tuvastati 10.06.2006 Tallinna arstliku ekspertiisi otsusega nr 260142. Otsus tehti järgmistel ekspertiisi tegemisel kindlaks tehtud asjaoludel: visus mõlemas silmas 0,03, ei korrigeeri. 03.06.2008 otsusega nr 425719 tuvastati hagejal taas püsiv täielik töövõimetus 100% ulatuses, kuna hagejal on geneetilisest haigusest põhjustatud raske nägemislangus. Korduvekspertiisi tähtaeg on 01.05.2013 kuni 15.05.2013. Seega muutus hageja töövõimetuks abielu ajal.

Sotsiaalkindlustusameti 04.04.2011 kiri tõendab, et hageja saab töövõimetuspensioni 244,95 eurot kuus (alates 01.01.2011) ja alates 18.11.2010 kuni 30.11.2015 on hageja arvel puuetega isikule mõeldud sotsiaaltoetuse saajana. Ta saab alates 01.01.2011 igakuuliselt sügava puude toetust summas 53,70 eurot. Hageja saab seega igakuiselt 298,65 eurot. Hageja kinnitas, et lisaks sotsiaaltoetusele saab ta vahel (ebaregulaarselt) toetust Tallinna linnalt. See kajastub ka tema pangakonto väljavõttes. Näiteks 2010. aasta jooksul sai ta umbes 130 eurot, mis teeb umbes 10,81 eurot kuus. Samuti kinnitas hageja, et tema eakas ema toetas teda. Seda ei saa pidada pensioni saava ema kohustuseks seaduse järgi. Niisiis on tegemist emapoolse abiga töövõimetule ja sügava puude all kannatavale pojale. Hageja sissetulek on väike ja on ilmne, et tal on vajadus abi järele elatise näol. Iseenesest mõistetavaks tuleb pidada, et hageja ei suuda toime tulla ca 300 euro suuruse kuusissetulekuga, sest ta vajab muuhulgas erivajadustest tingitud kulutuste katmiseks lisaraha. Hageja on täielikult töövõimetu ning pension ja puudetoetus kokku ei suuda katta hageja toimetulekuks igapäevaselt hädavajalikke kulutusi. Lahuselava abikaasa õigus saada teiselt abikaasalt elatist sõltub sellest, kas ta suudab ennast ise ülal pidada või mitte. Hageja seda ei suuda. Hageja sissetulek on kostja omast oluliselt väiksem. Kostja sissetulek võimaldab hagejale elatist maksta. Hagi kohaselt on kostja kuusissetulek umbes 700 eurot ehk üle kahe korra suurem kui hagejal. Kostja on suuteline tasuma hagejale igakuulist elatusraha miinimummääras – rakendades seaduse analoogiat, mille kohaselt alaealise lapse ülalpidamiseks ettenähtud väikseim elatusraha on PKS sätete kohaselt ½ riigis kehtestatud kuupalga alammäärast.

Kostja avaldas kohtule, et tema ühe kuu keskmine sissetulek on 661,94 eurot, mille arvelt ta peab ülal nii end kui oma ema. Kohus sellega ei nõustunud, sest kostja ema saab ise pensioni ja sotsiaaltoetust, elab kostjaga koos oma majas ja on temaga ühes leibkonnas. Sellest rahast, mille kostja ema riigilt saab, peab kostja ema ülalpidamiseks piisama. Kostja kinnitas 07.09.2011 taotluses, et tema kuusissetulek vähenes alates 01.09.2011 508,17 euroni. Kohus ei nõustunud kostja töölepingu nr 278 lisas nr 5 väljendatuga, mis on ilmselt ebaõige, kuna 2011/2012 õppeaastal ei saanud kuidagi olla kostja töötasu 644,04 krooni kuus. Alates 01.01.2011 on riigi rahaühikuna kasutusel euro, mitte kroon. Selline sissetulek võimaldab kostjal hagejale miinimummääras elatist maksta. Kostja on töövõimeline, ta suudab teha lisatööd ja peab järelikult seda tegema, et teenida raha ulatuses, mis võimaldaks tal oma kohustust, mis tuleneb seadusest, täita.

Kohus ei leidnud ühtki PKS §-s 24 (lahutuse ajal kehtinud redaktsioon) toodud põhjust, miks võiks või peaks kostja hagejale elatise maksmisest vabastama. Poolte abielu kestis ligi 20 aastat. Samuti ei tuvastatud kohtuasjas kogutud tõenditega, et hageja käitus abielu jooksul vääritult. Kohtu käsutuses ei olnud muid tõendeid, mis lubaksid kostja hagejale ülalpidamise andmisest mõnel muul alusel vabastada, mille kohus tunnistaks mõjuvaks põhjuseks.

Kohus kuulas kirja teel ära poolte lapsed. M T kinnitas kohtule, et kostja õhutas aastaid perekonnas vaenu. Samuti ilmnes kostja truudusetus ehk abieluväline suhe rootslasega. Arvestades ülekohut, mida kostja vaimse vägivallaga põhjustas, on alusetu süüdistada hagejat vägivaldsuses. M T leidis, et ei kaitse kostja seisukohti, kuna kostja on paljuski tekkinud olukorras ise süüdi. Ülekohtune on kostja väide, nagu peaks M T hakkama maksma hagejale elatist põhjusel, et kostja kirjutas oma poja nimele talle kuulunud kinnistu. M T oli kindel, et selle tehingu sooritas kostja käimasoleva kohtuasjaga seoses. Seega ei kinnitanud kumbki täisealine laps, et hageja käitus abielus vääritult.

Kuni 30.06.2010 kehtinud PKS ei näinud otseselt ette, et elatist võib välja mõista üksnes hagi esitamisest. Tagasiulatuvalt elatise väljamõistmine ei ole põhjendatud. Tagasiulatuva elatise väljamõistmine on küll kirjas kehtiva PKS § 77 lg-s 2, kuid seda võib teha üksnes kaalukatel põhjustel. Kohus ei tuvastanud niisuguseid kaalukaid põhjusi, millest lähtudes võiks elatisenõude rahuldada tagasiulatuvalt kuni üks aasta enne hagi esitamist.

Kostja apellatsioonkaebus

Kostja palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus rahuldas hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise 139,01 eurot kuus ajavahemikus 01.06.2011-31.12.2011 ja 145 eurot alates 01.01.2012. Kostja palub saata asi tühistatud ulatuses esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks, kui ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada.

Hageja esitas hagi, tuginedes kehtiva PKS § 73 lg-le 1. Maakohus menetles hagi PKS § 73 lg

1 alusel kuni viimase kohtuistungini 06.01.2012 k.a. Samal alusel menetleti kostja esitatud määruskaebusi, kohtutoimikus olevatest kohtumäärustes osundatakse jätkuvalt kehtiva PKS sätete alusel asja läbivaatamisele. Kohus leidis otsuses üllatuslikult, et kehtiva PKS § 213 kohaselt kohaldatakse abikaasa ülalpidamisnõudele kuni 30.06.2010 kehtinud PKS ning selles sisalduvat sätet § 22. Kostja tegi menetluses neile PKS (2006) § 213 ja § 22 ning § 24 osunduse 06.01.2012 istungil, selgitades, et hageja vääritu käitumine oli taunitav ka abielu lahutamisel kehtinud õiguse kohaselt. Ka siis ei teatanud kohus, et asja menetletaksegi PKS

(2006) alusel. Veelgi enam - kohus tegi kostjale istungil märkuse, et miks kostja toetub seisukohtade avaldamises kehtetutele PKS (2006) normidele. Kohus rikkus oluliselt TsMS §

348 lg-t 3 ja TsMS § 351 lg-t 1, jättes kostjale õigeaegselt teatamata kohtu poolt kohaldamisele kuuluva õigusnormi.

Kohus märkis otsuses, et kostja on suuteline tasuma hagejale igakuulist elatusraha miinimummääras – rakendades seaduse analoogiat, mille kohaselt alaealise lapse ülalpidamiseks ettenähtud väikseim elatusraha on PKS sätete kohaselt ½ riigis kehtestatud kuupalga alammäärast. Kohus ei osundanud, millisele õigusnormile tuginedes saaks lapse ülalpidamiskohustuse regulatsiooni kohaldada ka lahutatud abikaasa ülalpidamisnõudele. Seadusandja ei ole kunagi lugenud neid ülalpidamiskohustusi kokkulangevateks ega näinud ette, et lahutatud abikaasa ülalpidamisel tuleks lähtuda lapse ülalpidamisnormidest. On arusaadav, et õigustatud subjektid on erinevad, seetõttu tuleb ka õiguslikult erinevalt hinnata nende abivajadust, varalist seisundit ning muid seotud asjaolusid. Kui seadusandja kehtestas PKS § 101 lg 1 alaealise lapse igakuise elatise osas, et see ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, siis lahutatud abikaasa osas samalaadne norm puudub. Alaealise lapse elatises osas võib PKS § 102 lg 2 kohaselt kohus vähendada elatist alla § 101 lg-s 1 sätestatud määra. Kohus ei märkinud otsuses, et lahutatud abikaasa nõude osas taolist normi saaks või tuleks kohaldada. Lahutatud abikaasa ülalpidamiskohustust ei saa seostada laste ülalpidamiskohustusega. Puudub vajadus kohaldada analoogiat 4. peatüki sätetele abikaasa ülalpidamise kohta, kuna PKS § 24 reguleerib olukorda, mil kohus võib vabastada teise abikaasa ülalpidamiskohustusest või piirata seda kohustust tähtajaga. Kohus kohaldas ebaõiget materiaalõiguse normi, mis viis ebaõige lahendini. Kui kohus oleks menetlusosalistele õigeaegselt seaduse analoogia kohaldamisest teatanud, oleks kostja saanud oma vastuväited esitada juba maakohtus. Kohus rikkus oluliselt kostja õigust teada kohtu poolt seaduse analoogia kohaldamise kavatsusest ja esitada sellele oma seisukoht.

Kohus ei nõustunud kostja poolt kohtule esitatud töölepingu nr 278 lisas nr 5 väljendatuga, mis on ilmselt ebaõige, kuna 2011/2012 õppeaastal ei saanud kostja töötasu olla 644,04 krooni kuus. Kohus ei arvestanud ilmselt tervikuna kostja vastuväidet, milles kostja selgitas oma töötasu suurust. Kostja esitas kohtule 06.10.2011 tõendina Kuressaare Vanalinna Kooli direktori Sulev Soodla 29.09.2011 selgituse õpetajate palkade kinnitamise kohta, kuid kohus ei hinnanud ega arvestanud põhjendamatult seda tõendit. Tegemist oli kostja vastuväite tõendamisel olulise tõendiga. Kahetsusväärselt sattus tõendisse eksitav viga – töötasu suurusele lisati kroon, mitte euro. Kostja ise ei koosta töölepingu lisadokumente, mistõttu ei saa ka kostja neid ise parandada. Kohtul oleks tulnuks TsMS § 351 lg-te 2 ja 3 alusel juhtida kostja tähelepanu asjaolule, et töölepingu nr 278 lisas nr 5 esineb oluline puudus, mille tõttu ei saa kohus üldse selle tõendiga arvestada, ning vajadusel anda kostjale tähtaeg selle puuduse kõrvaldamiseks.

Kohus jättis ilma põhjendamata tähelepanuta kostja poolt esitatud vastutusest vabastamise alused.

Kostja esitas hagile vastuväite PKS (2006) § 24 p 1 alusel kui ka PKS (2010) § 76 lg 1 p-de

3 – 5 alusel. Kostja taotles käesoleva asja juurde Harju Maakohtu tsiviilasja nr 2-06-9834 toimiku võtmist. Antud toimikus asuvad poolte kooselu ja selle lõppemist tõendavad tõendid. Kostja osundas mainitud toimiku lehekülgede numbritele, kus asuvad hageja vägivaldsust ja truudusetust tõendavad tõendid, ka 06.01.2012 kohtuistungil. Hageja oli vägivaldne, truudusetu ja ta kihutas hageja 08.09.2005 kodust välja. Hageja käitus vääritult, milline asjaolu on PKS (2006) § 24 kohaselt kostja ülalpidamiskohustusest vabastamise aluseks. Kostja taotles enda ülalpidamiskohustusest vabastamist. Kohus ei avaldanud kostja taotluse ja selle põhjendamiseks toodud asjaolude osas mingeid seisukohti ning rikkus sellega TsMS §

442 lg-s 8 toodud kohustust. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Just nimelt hageja käitumine kostja suhtes, kostja vainamine ja tema suhtes vägivallatsemine põhjustas poolte kooselu lõppemise. Kohus peab ära tundma lähisuhtes toimunud vägivalla ning hoiduma selle heakskiitmisest.

Kohus jättis analüüsimata M T kirja ja M T avalduse kohtule. Kohus järeldas kirjadest, et kumbki täisealine laps ei kinnitanud, et hageja oleks käinud abielus vääritult. Mõlemad kirjad koostati tegelikkuses hageja enda poolt. Kohus esitas M Tle küsimused, millised kohus saatis tütre e-posti aadressile xxxxxxxxxxxx, mille andis kohtule hageja ise. M T kiri kohtule saadeti samuti aadressilt xxxxxxxxxxxxx. M T sündis 1989. aastal. Oma vanuse tõttu ei saa M T rääkida perioodist alates 1986.a, mida kirja sisust tulenevalt aga tehakse. Seejuures ei vastanud M T küsimusele, kas hageja oli aastatel 2002-2005 kostja vastu vägivaldne. Eeltoodu annab alust arvata, et M T kirja kohtule kirjutas hoopis hageja. Ainuüksi asjaolu, et kiri saadeti kohtule e-posti aadressilt xxxxxxxxxx, ei tõenda kirja koostamist tütre poolt. Seda e-posti aadressi kasutas hageja aastaid oma e-posti aadressina. Ka antud asjas esitas hageja sellekohaseid tõendeid. Kohus ei analüüsinud TsMS § 232 lg 1 kohaselt seda tõendit igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Kohus andis tõendile enam kaalu, kui seda saanuks teha.

Kohus ei teatanud, et kavatseb alles 06.01.2012 kohtuistungil kostjale üleantud M T avaldust hinnata tema ärakuulamisena kirja teel. Kohus otsustas 19.10.2011 kohtuistungil, et M T kuulatakse üle tunnistajana ja M T kuulatakse ära e-posti teel. Ootamatult asendas kohus M T tunnistajana ülekuulamise kirjalikult ärakuulamisega.

Kostja märkis 06.01.2012 kohtuistungil M T avalduse kohta, et tema poeg ei ole võimeline seda kirja kirjutama. Kostjale ei olnud kinkelepingu tegemise ajal (28.06.2011) teada hageja poolt kostja suhtes elatise nõude esitamine. Toimikusse lisandus pärast asja sisulise arutamise lõpetamist hageja uus avaldus 09.01.2012, kus hageja esitas taas kostja vastu süüdistusi. Kui võrrelda omavahel M T avaldust hageja 09.01.2012 avaldusega, siis on näha, et mõlemad avaldused langevad suures ulatuses kokku sõnastuse, avalduse kujunduse ja kirja väljade kasutamises. See võib tähendada, et mõlemad avaldused valmistas ette hageja. M T märkis 09.03.2012 avalduses kohtule, et varasemalt kohtule üleantud kirja koostas tegelikult hageja ja et kirja sisu ei ole õige. Ülalpidamiskohustus tekib vaid teatud asjaolude olemasolul. Antud juhul on kostjal PKS

(2006) § 22 lg 1 kohaselt ülalpidamiskohustuse tekkimise eelduseks kolme asjaolu samaaegne esinemine: hagejal abivajaduse olemasolu; hageja muutumine töövõimetuks abielu kestel ning kostja ülalpidamist võimaldav varaline seisund. Kohus võib otsuse teha, arvestades PKS § 23 lg 1 kohaselt kummagi abikaasa varalist seisundit ja abivajadust. Kostja esitas vastuväite, millega seadis kahtluse alla hageja abivajaduse. Abivajadust ei eeldata, vaid abivajadus tuleb välja selgitada poolte sissetulekute, varade ja kohustuste olemasolu ning kõrvutamise teel. Hageja sissetuleku all ei saa mõelda üksnes töövõimetuspensioni ja sotsiaaltoetust või siis töölepingu alusel saadavat töötasu või selle saamise võimatust. Sissetulekute all tuleb mõelda ka mis tahes muid kolmandatelt isikutelt saadud tagastamatut majanduslikku abi.

Kostja esitas hagile vastuväite hageja abivajaduse puudumise kohta. Kohtul lasus vaidluse olemasolul kohustus välja selgitada hageja abivajadus, kuid kohus seda ei teinud. Kohus jättis tähelepanuta kostja vastuväited ning esitatud tõendid. Kostja osundas korduvalt, et kooselu lõppemisest kuni abielu lahutamiseni puudus hagejal abivajadus, kuigi hageja tervislik seisund selle perioodil ei paranenud ja tema töövõime ei taastunud. Ka pärast abielu lahutamist 02.02.2007 kuni hagi esitamiseni 01.06.2011 puudus hagejal abivajadus. Hageja ei pöördunud enne kohtule hagi esitamist kordagi kostja poole abivajaduse palvega. Ka kohus märkis otsuse põhjendavas osas, et alates kooselu lõppemisest ei osalenud pooled teineteise ülalpidamiskulude kandmises. Kostja osundas korduvalt vajadusele välja selgitada, milline asjaolu muutus 01.06.2011 hagi esitamise ajaks, et hagejal tekkis ootamatult abivajadus. Hageja ei esitanud selle kohta mingit selgitust ja kohus seda ei nõudnud.

Ülalpidamisnõude lahendamine eeldab poolte varalise seisundi tuvastamist (PKS § 23 lg 1). Seega peab kohus ühe abikaasa ülalpidamise nõude lahendamisel arvestama mõlema abikaasa varalist seisundit ja samuti abivajadust. Vastupidine seisukoht ei ole kooskõlas ülalpidamiskohustuse üldise mõtte ja ka põhiseadusest tuleneva põhimõttega, mille kohaselt tuleb ülalpidamist pakkuda inimesele, kes seda vajab. Kohus jättis varalise seisundi tuvastamata, piirdudes vaid poolte sissetulekute otsuses märkimisega. Kohus ei tuvastanud sissetulekute tegelikku suurust, vaid kordas hagiavalduses esitatud poolte sissetulekute suurusi. Seega jättis kohus poolte sissetulekud tuvastamata. Kohus märkis, et hageja sissetulekuks on töövõimetuspensioni ja sotsiaaltoetus, kokku igakuuliselt 298,65 eurot. Hageja saab ebaregulaarselt juurde toetust Tallinna linnalt 10,81 eurot kuus. Seega oli kohtu arvates hageja kuu keskmiseks sissetulekuks 309,46 eurot. Kohus vähendas oma initsiatiivil, äranägemisel ja ilma põhjendamata hageja sissetulekut 4,66 euro võrra. Hageja lõppseisukohtades nimetas hageja oma keskmiseks sissetulekuks 314,12 eurot kuus.

Kohus piirdus hageja sissetulekute arvestamisel vaid hageja kinnitustega. Näiteks oli kohtu jaoks piisav hageja kinnitus, et saab aeg-ajalt Tallinna linnalt toetusi, kuid nende suurus jäigi tuvastamata. Seejuures ei esitanud hageja tõendit, et ta oleks taotlenud kõiki temale väljamaksmisele kuuluvaid toetusi. Hageja väitis hagis transpordi kulutuste kandmist, kuid ei esitanud ühtegi tõendit, et ta oleks Tallinna linnalt taotlenud vastava toetuse saamist. Hageja väitis oma kuluna ka maamaksu tasumist, kuid selles osas oleks ta pidanud esitama Tallinna linnale vabastamise taotluse. Hageja seda ei teinud. Hageja ei tõendanud, millises ulatuses ja millal tema ema ja muud head inimesed teda toetasid. Kõik need toetamised kuuluvad hageja sissetulekute koosseisu. Kohtul lasus kohustus välja selgitada hageja tegelike sissetulekute suurus ja sissetulekute olemasolu või nende arvatav vähenemine. Kostja osundas ka sellele, et hageja omas ka kohtumenetluse ajal täiendavaid sissetulekuid, kuna hageja kasutas ostude sooritamisel nelja tundmatu kolmanda isiku pangakaarti. Hageja maksis kaupluses 500-kroonise kupüüriga, kuigi arvelduskontolt ei nähtunud nii suure rahasumma väljavõtmist. Hageja ei kasutanud 2011. aasta kevadel mitme kuu vältel oma pangakontot. Kuidas hageja ennast sellel perioodil ülal pidas, jäigi välja selgitamata. Hageja tegeleb ettevõtlusega, vahendades kellegi kolmanda isiku huvides kinnisvara tehinguid. Hageja keeldus 06.01.2012 kohtuistungil selle kolmanda isiku andmeid avaldamata.

Kohus ei tuvastanud ka kostja sissetulekute suurust. Kohus jäi seisukohale, et ainsaks usaldusväärseks kostja sissetuleku tõendamise allikaks on hagis märgitud kostja sissetulek umbes 700 eurot kuus. Kohus ei teinud kostjale teatavaks, et kavatseb kostja sissetuleku määrata vaid hageja arvamuse alusel. Kuigi kohus hageja kulusid ei analüüsinud, siis sellele vaatamata tugines kohus otsuse tegemisel hageja näidatud kulutustele. Kohus esitas otsuses järelduse, et hageja pension ja puudetoetus kokku ei suuda katta hageja toimetuleks igapäevaselt hädavajalikke kulutusi. Kui suured on hädavajalikud kulud, otsusest ei selgu. Kostja vaidlustas hageja kulud, sh ka põhjusel, et Eestis on palju inimesi, kes peavad toime tulema töötasu alammääraga, milline on väiksem hageja enda poolt nimetatud sissetulekust 314,12 eurot. Kohus jättis kostja vastuväited tähelepanuta ega põhjendanud, miks ta nendega ei arvestanud.

Kohus esitas ilma põhjendamata kokkuvõtva hinnangu: hageja sissetulek on väike ja on ilmne, et tal on vajadus abi järele elatise näol. Iseenesest mõistetavaks tuleb pidada, et hageja ei suuda toime tullea ca 300 euro suuruse kuusissetulekuga, sest ta vajab muuhulgas erivajadustest tingitud kulutuste katmiseks lisaraha. Kostja sissetulek (ca 700 eurot) on üle kahe korra suurem kui hagejal. Kohus ei pööranud tähelepanu kostja vastuväitele, et toimikus puudub hageja puude tuvastamise arstlik otsus. Nimetatud otsus on vajalik seetõttu, et selles on märgitud puudest tulenevad erivajadused ja lisakulud. Kohus rahuldas hagi hageja erivajadustest tingitud lisakulude katmiseks, kuid nende erivajaduste osas puudub tõend. Kohtu järeldus on ilmselgelt ebaõige ega vasta TsMS § 436 lg 1 nõudele.

Kohus leidis, et kostja on töövõimeline, ta suudab teha lisatööd ja peab järelikult seda tegema, et teenida raha ulatuses, mis võimaldaks tal oma kohustust, mis tuleneb seadusest, täita. Kohus ei selgitanud, kas ta arvestas sellise seisukoha avaldamisel pedagoogide tegelikku töömahtu. Pedagoogide töökoormus ületab seadusega kehtestatud tööajanormi, kuid pedagoogidele ületunnitööd ei hüvitata. Kohus ei märkinud, kas ta arvestas ka kostja tervist ja tema vanust ning kostja poolt ema eest hoolitsemiseks kuluvat aega, et kogumis saaks kostja kohtu kohustatud lisatööd teha.

Vastus apellatsioonkaebusele

Hageja palus jätta täiendavate tõendite taotluse ja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Hageja palus kuulata tunnistajana üle M T. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada, maakohtu otsus kaevatavas osas tühistada ja selles osas on võimalik teha uus otsus nõude rahuldamata jätmiseks.

Maakohus on otsust tehes rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme ja ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnormi.

Alates 01.07.2010 kehtiva PKS § 213 sätestab, et kui abielu lahutati enne käesoleva seaduse jõustumist, kohaldatakse abikaasa ülalpidamisnõudele varem kehtinud õigust.

Kuni 30.06.2010 kehtinud PKS § 22 lg. 1 kohaselt on abivajaval töövõimetul lahutatu abikaasal õigus saada endiselt abikaasalt ülalpidamist, kui ta muutus töövõimetuks abielu kestel ja kui kohustatud lahutatud abikaasa varaline seisund ülalpidamist võimaldab. Sama seaduse § 23 lg.1 sätestas, et kui lahutatud abikaasa ei täida endise abikaasa ülalpidamiskohustust, mõistab kohus elatise lahutatud abikaasa ülalpidamiseks välja igakuise elatisrahana, lähtudes kummagi abikaasa varalisest seisundist ja abivajadusest. § 24 kohaselt võib kohus abikaasa vabastada teise abikaasa ülalpidamiskohustusest muuhulgas siis, kui elatist nõudva abikaasa käitumine abielus oli vääritu, või muul kohtu poolt mõjuvaks tunnistatud põhjusel.

Vaidlust ei ole selles, et hageja on sügava nägemispuude tõttu töövõimetu, see tekkis ja tehti kindlaks poolte registreeritud abielu kestel ja poolte abielu lahutati enne praegu kehtiva seaduse jõustumist. Seetõttu tuleb vaidluse lahendamisel lähtuda kuni 30.06.2010 kehtinud perekonnaseaduse ülalmärgitud sätetest.

Maakohus ei ole teinud kindlaks hageja abivajadust ja selle ulatust, mis on ilmselt tingitud kohtu ekslikust seisukohast, mille kohaselt on analoogia alusel kohaldatav varem kehtinud PKS § 61 lg. 4 (praegu kehtiva PKS § 101 lg. 1) säte, mille kohaselt igakuine elatis lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Nimetatud säte ei ole analoogia põhjal kohaldatav, kuna tegemist on erinevate subjektidega ja mis peamine, kehtinud PKS § 23 lg. 1 sätestas, et elatisraha suuruse määramisel tuleb lähtuda õigustatud isiku abivajadusest.

Sellega seoses on maakohus jätnud tähelepanuta kostja asjakohased väited ja nende kohta esitatud tõendid, mille kohaselt, et hageja ei ole abivajav ning et tema abivajadus ehk siis igapäevaselt vajalike kulutuste suurus hagis näidatud ulatuses ei ole põhjendatud ega tõendatud.

Maakohus on kostja varalist seisundis hinnates märkinud, et kostja on võimeline (ja kohustatud) tegema lisatööd hagejale elatise maksmise kohustuse täimiseks. Samas on kohus hindamata ja arvestamata jätnud asjaolu, et kostja elab koos oma 1931.a. sündinud emaga, kes vastavalt arstliku komisjoni järeldustel ((toimiku III kd. lk. 22) ei ole iseseisvalt toimetulev, kellel esineb raske funktsioonihäire, kes vajab söömisega seotud toimingutega, hügieenitoimingutel, riietumisel ja liikumisel ööpäevaringselt kõrvalabi ja kellel on puude tõttu lisakulutused abivahenditele, transpordile ja ööpäevaringele kõrvalabile.

Maakohus on kummutanud kostja väited hageja vääritust käitumisest abielus, tuginedes poolte täiskasvanud lastele kohtule saadetud kirjades sisalduvale. Seejuures ei ole kohus arvestanud, et nimetatud kirjad ei sa olla kohtulikeks tõenditeks.

Poolte tütrele M Tle on maakohus esitanud küsimused hageja vägivaldsusest ja poolte suhetest abielu ajal. Iseenesest on selline toiming - kohustada tunnistajat kirjalikult vastama esitatud küsimustele - TsMS § 253 lg. 1 kohaselt võimalik ja lubatav. Samas on ei nähtu, et kohus oleks tunnistajale selgitanud TsMS §-i 253 lg. 2 st tulenevaid tunnistaja õigusi ja kohustuse, muuhulgas seda, et tunnistaja on kohustatu rääkima ainult tõtt ja et teda võidakse kirjalikule ütlusele vaatamata kutsuda kohtuistungile suulisi ütlusi andma. M T ütlused on kohtule saadetud e-kirjana, kuid on (digi)allkirjastamata.

M Tle ei ole maakohus küsimusi esitanud. Seega tema allkirjastatud kiri kohtule ei ole käsitatav tunnistaja ütlusena ja kirjas sisalduv on M T hilisemate ütlustega ümber lükatud.

Samas ei ole maakohus üldsegi hinnanud kostja poolt väidetud vääritu käitumise kohta esitatud tõendid, s.o. maakohtu poolt asja materjalide juurde võetud tsiviilasja nr. 2-06-9834 toimiku materjale ja selles tsiviilasjas tehtud kohtuotsust.

Ülalmärgitust tuleneb, et maakohus on asja menetlemisel rikkunud oluliselt menetlusnorme ja otsus ei vasta TsMS §-ide 438 lg. 1 ja 442 lg. 2 p. 8 nõuetele, mistõttu kohtuotsus edasikaevatud osas tuleb tühistada.

Kuna M T keeldus põhjendatult suuliste ütluste andmisest ja M T kuulati apellatsioonikohtus tunnistajana üle, siis on kogutud tõendite pinnalt ringkonnakohtule võimalik teha uus otsus.

Ringkonnakohus leiab, et hagi tuleb jätta tervikuna rahuldamata.

Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja tõendanud oma abivajadust. Abivajaduse hindamisel ei saa arvestada hageja soovi võtta krediidiasutusel laenu oma kolmandate isikute ees võetud kohustuste täitmiseks. Samuti on mõeldamatu arvestada hageja abivajaduse hindamisel tema kohustusega tasuda kostjale teises kohtuasjas kostja kasuks välja mõistetud kohtukulusid, sest see tähendaks seda, et kostja peaks hageja poolt esitatud alusetu hagiga seotud kohtukulud kandma topelt.

Hageja ei ole tõendanud oma lisakulutuste kandmist seoses tema puudega, ega seda, et ta oma püsisissetulekutest, mis ületavad Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, ei suuda katta oma igapäevavajadusi.

Nagu tunnistaja M T ütlustega on tõendatud, elab hagejaga koos elukaaslasega, kellelt võib eeldada osavõttu hageja elukoha korrahoiuja hoolduskulutuste katmisel.

Lisaks eeltoodule on oluline, et hagejale kuulub ühisvara jagamisel saadud kinnistu koos eramuga Tallinna hinnatud eramurajoonis, millise kinnistu väärtust hinnati kinnisvaraeksperthinnangus 28.05.2008 seisuga 2 300 000 kroonile (146 998 eurole). Hageja varalise seisundi ja abivajaduse hindamisel tuleb arvestada ja ringkonnakohus arvestab, et hagejal on võimalus hinnaline kinnisvara müüja ja saadava raha eest soetada tema mõistlikke vajadusi arvestav teine, odavam elamispind, ning ülejääva rahaga katta pikema aja jooksul kõik oma mõistliku ja vajalikud kulutused.

Ringkonnakohtu hinnangul esineb ka täiendab alus elatishagi rahuldamata jätmiseks kehtinud PKS § 24 järgi, s.o. hageja vääritu käitumise tõttu abielus olles.

Harju Maakohtu 10.07.2007 otsusega tsiviilasjas nr. 2-06-2007 on tuvastatud, et hageja teostas kostja suhtes nende kooselu ajal pikema aja jooksul perevägivalda. Sama tsiviilasja toimikus oleva 11.11.2002 PRRH õiendi ja kostja töövõimetuslehest nähtub, et kostja pöördus arstiabisse seoses traumaga ning ta oli selle järgselt töövõimetu. 01.05.2005 PERH õiendi kohaselt tuvastati kostjal arstiabis vasaku väliskõrva põrutus. MTÜ Tallinna Naiste Kriisikodu 15.01.2007 õiendi kohaselt viibis hageja 30.05.2005 kuni 16.06.2005 kriisikodus ning sai lisaks majutusele psüühilist kriisinõustamist, kuna saabus kriisikodusse traumaatilise kriisi seisundis ja tema kehal ja näol olid sinised plekid.

Poolte poja tunnistaja M T ütlustest nähtub, et hageja oli kostja vastu vanemate kooselu ajal korduvalt vägivaldne ja kostja lahkus oma kodunt hageja vägivaldsuse tõttu. Seejuures hageja elukaaslane asus poolte senisesse elukohta elama vahetult pärast kostja lahkumist.

Seega leob ringkonnakohus tõendatuks, et hageja käitus poolte abielu kestel pikema aja jooksul kostja suhtes vägivaldselt, seejuures teostas füüsilist vägivalda, mis oli ka poolte lahkumineku põhjuseks. Abikaasa väärkohtlemine, sõltumata selle ajendist, on igal juhul vääritu käitumine ja annab aluse kostja vabastamiseks lahutatud abikaasale elatise andmise kohustusest. Seega tugineb ringkonnakohus hagi rahuldamata jätmisel ka sellele alusele.

Seoses hagi tervikuna rahuldamata jätmisega jätab kolleegium poolte menetluskulud hageja kanda.

T Kollom Reet Allikvere Kaupo Paal