3-11-2449/8 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Agu Timmi, Tiit Lõhmus, Maili Lokk

Määruse tegemise aeg ja koht

27. juuni 2012, Tartu

Haldusasja number

3-11-2449

Haldusasi

Rooland Arundi kaebus Tartu Vanglalt mittevaralise

kahju hüvitise väljamõistmiseks summas 70 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 01.11.2011. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Rooland Arundi määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja – Rooland Arund

Vastustaja – Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Määruskaebus rahuldada.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 01.11.2011. a määrus ja vabastada Rooland Arund

riigilõivu tasumisest hüvitamiskaebuse esitamisel haldusasjas nr 3-11-2449.

3. Saata asi Tartu Halduskohtule tagasi asja menetlusse võtmise otsustamiseks.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Rooland Arund esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles Tartu Vangla tekitatud

mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmist summas 70 eurot. Kaebuse kohaselt alandas

Tartu Vangla kaebaja inimväärikust, kahjustas tema tervist ning tekitas füüsilist piina ja

depressiooni seoses 11.08.2011. a õhtusöögist ilma jätmisega. Kaebuse täienduses esitas

kaebaja taotluse tema riigilõivust vabastamiseks maksejõuetuse tõttu.

Asja materjalidest nähtuvalt oli Tartu Vangla teinud 12.10.2011 ka otsuse samal põhjusel

esitatud mittevaralise kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise kohta, mille kohaselt on

kaebajale juba ka 23.08.2011. a vastuses selgitatud, et asjaolude kontrollimisel ei ole leidnud

kinnitust kaebaja väited, nagu oleks vangla 11.08.2011 süüliselt ja õigusvastaselt jätnud

kaebajale õhtusöögi andmata. Asjaolude kontrollimisel selgus, et kaebajale pakuti 11.08.2011

õhtusööki ja seda kinnitasid nii toidujagaja kui ka vanglaametnik, kuid kaebaja keeldus ise

õhtusöögist. Ka kontrollitud videosalvestiselt nähtub, et 11.08.2011 tehti toidujagamise ajal

kaebaja kambri ukse toiduluuk lahti, kuid pandi hetke pärast ilma toitu välja andmata kinni,

mis samuti kinnitab toidujagaja ja vanglaametniku sõnu, et kaebaja loobus ise õhtusöögist.

Kuna kinnipeetaval ei ole kohustust vangla poolt pakutavat toitu vastu võtta, siis puudub

vanglal ka kohustus korduvalt kinnipeetavale toitu pakkuda, kui ta on eelnevalt sellest

keeldunud.

2. Tartu Halduskohtu 01.11.2011. a määrusega jäeti R. Arundi taotlus riigilõivu tasumisest

vabastamiseks rahuldamata ja kohustati teda tasuma riigilõivu summas 15,97 eurot.

Määruse põhjenduste kohaselt ei saa pidada kaebuses esitatud nõuet isiku jaoks oluliseks

küsimuseks, mis tingiks menetluskulude riigi kanda jätmise. Ühest toidukorrast ilmajätmisega

väidetavalt põhjustatud kaebaja tervise kahjustumine ei ole tõendatud ning võimaliku

ebamugavustunde inimväärikuse alandamisena kvalifitseerimine ei ole tõenäoline.

3. R. Arund esitas 08.11.2011 määruskaebuse, milles palus Tartu Halduskohtu

01.11.2011. a määrus tühistada, kuna kaebaja on maksejõuetu ning tegemist ei ole ebaolulise

kaebusega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

4. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada ja Tartu Halduskohtu

01.11.2011. a määrus tühistada ning vabastada R. Arund riigilõivu tasumisest halduskohtule

kaebuse esitamisel haldusasjas nr 3-11-2449.

5. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga, et R. Arundi vabastamine riigilõivu tasumise

kohustusest ei ole hüvitamiskaebuses väljatoodud asjaolusid arvestades põhjendatud, kuna

mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul on tegemist isiku jaoks ebaolulise küsimusega.

Kõigepealt peab ringkonnakohus vajalikuks viidata sellele, et 01.11.2011. a seisuga ei saanud

halduskohus mittevaralise kahju hüvitamiseks esitatud kaebuse osas riigilõivu tasumise

küsimuse otsustamisel piirduda ainult hinnanguga, et mittevaralise kahju eest hüvitise saamist

või mittesaamist ei saa pidada isiku jaoks sedavõrd oluliseks küsimuseks, et oleks õigustatud

kaebaja vabastamine riigilõivu tasumisest. Selline seisukoht tulenes küll Riigikohtu

halduskolleegiumi 06.09.2007. a määrusest asjas nr 3-3-1-40-07, kuid seda seisukohta on

hiljem muudetud ning vastavad Riigikohtu lahendid olid vaidlusaluse määruse tegemise ajal

juba olemas.

Nimelt märkis Riigikohus 17.03.2011. a lahendis haldusasjas nr 3-3-1-97-10, et haldusasjas

nr 3-3-1-40-07 toodud seisukohtadest ei tulene üldisemat järeldust, et mittevaralise kahju

hüvitamise nõudega soovitakse alati kaitsta ebaolulisi õigusi. Põhiseaduse §-st 25 tuleneb

igaühe õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamisele ja seega tuleb kaitstavate õiguste olulisust kohtul igal üksikjuhtumil hinnata.

04.05.2011 tehtud lahendis haldusasjas nr 3-3-1-11-11 selgitas kolleegium, et eelpool viidatud

lahendites ei võetud seisukohta, nagu oleks mõni põhiseaduse või seadustega tagatud õigus

ebaoluline. Õiguse olulisus sõltub sellest, kui intensiivselt on sekkutud õigusesse, mille

rikkumise eest nõutakse mittevaralist kahju. Väheintensiivse riive korral ei ole riigilõivust

vabastamine põhjendatud.

Seega oleks halduskohus pidanud olulisuse kriteeriumiga seoses hindama seda, kui

intensiivselt on sekkutud õigusesse, mille rikkumise eest mittevaralist kahju nõutakse.

Halduskohus seda aga teinud ei ole.

6. Kaebuse kohaselt nõuab kaebaja mittevaralise kahju hüvitisena 70 euro väljamõistmist

vanglalt selle eest, et ta jäeti 11.08.2011. a õigusvastaselt õhtusöögist ilma, millega alandati

kaebaja inimväärikust, kahjustati tema tervist ning põhjustati talle füüsilist piina ja

depressiooni.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja ei ole suutnud veenvalt põhjendada ega

tõendada seda, et ühe õhtusöögi vahelejäämisega oleks talle tekitatud sellist tervisekahju, mis

kuuluks hüvitamisele, kuid ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et ööpäevas ühest toidukorrast

õigusvastase ja süülise ilmajätmisega ei ole kaebajale kindlasti tekitatud ka sellist

ebamugavustunnet, mis oleks käsitatav inimväärikuse alandamisena. Kaebaja on esitatud

kaebuses väitnud, et ta jäi vangla süül õigusvastaselt ilma 11.08.2011 õhtusöögist, mistõttu

pidi ta kuni järgmise päeva hommikusöögini kannatama nälga ja ajavahemik 11.08.2011

lõunasöögist kuni 12.08.2011 hommikusöögini oli üle 13 tunni.

Kohtupraktikas on Inimväärikuse printsiipi käsitatud põhiseaduse ühe põhiprintsiibina (vt

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 21.01.2004. a otsus asjas nr 3-4-1-7-03

p 14), mida tuleb järgida ka isiku kinnipidamisel vanglas või arestimajas. Riigil on kohustus

tagada, et isikult vabaduse võtmisel peetakse teda kinni inimväärikust säilitavates tingimustes

ning kinnipidamine ei tohi põhjustada isikule kannatusi ja raskusi enam, kui kinnipidamisega

vältimatult kaasneb. Inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis

ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (vt Riigikohtu

halduskolleegiumi 20.09.2010. a otsus asjas nr 3-3-1-3-10 p 9).

Ringkonnakohtu hinnangul on sellisel juhul, kui kaebaja poolt väidetu, et ta oli õigusvastaselt

vangla süül üle 13 tunni järjest söömata, leiab tõendamist, tegemist kinnipeetava

inimväärikuse alandamisega ja VangS § 41 lg-s 1 sätestatud põhimõtte rikkumisega, mille

kohaselt koheldakse kinnipeetavat, karistusjärgselt kinnipeetavat, arestialust või vahistatut

viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine, karistusjärgne

kinnipidamine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui

need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Õigusvastane ja

süüline kinnipeetava toidukorrast ilmajätmine selliselt, et kinnipeetav peab ilma toiduta olema

ühe päeva lõunasöögist järgmise päeva hommikusöögini, ei ole ringkonnakohtu hinnangul

käsitatav väheintensiivse sekkumisena kaebaja õigustesse ja seega ei ole ebaoluline ka

hüvitamiskaebusega kaitstav õigus vähemalt osas, mis puudutab kahju tekkimist

inimväärikuse alandamise tõttu.

7. Halduskohus on iseenesest põhjendatult viidanud sellele, et isiku võib riigilõivu tasumisest

vabastamata jätta ka juhul, kui esitatud kaebus on ilmselgelt perspektiivitu, kuid pole

hinnanud, kas käesoleval juhul esineks ka see alus, et jätta riigilõivu tasumisest vabastamise

taotlus rahuldamata.

Ringkonnakohus leiab, et käesolevas menetlusstaadiumis ei ole kaebuse sisu ja toimikus

olevaid materjale arvestades võimalik pidada R. Arundi hüvitamiskaebust ka ilmselgelt

perspektiivituks.

Toimiku materjalidest nähtuvalt on vastustaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmisel

küll selgitanud, et nii toidujagaja kui ka tema kõrval seisnud vanglaametnik kinnitasid

haldusmenetluses, et kaebaja loobus 11.08.2011. a ise õhtusöögist. Vastustaja selgituste

kohaselt kinnitab seda ka 11.08.2011. a videosalvestis, millelt nähtus, et kaebaja kambri ukse

toiduluuk sama päeva õhtul toidujagamisel küll avati, kuid hetke pärast see suleti uuesti ja

sellest järeldub, et kaebaja ise keeldus õhtusöögist, mistõttu seda kaebajale kambrisse ka ei

antud.

Samas väidab kaebaja halduskohtule esitatud kaebuses, et toidujagaja ja teda saatev

vanglaametnik olid tema kambrist möödudes niivõrd hõivatud omavahelise vestlusega, et

toiduluuk avati vaid hetkeks ja suleti mõne hetke möödudes ilma toitu pakkumata, kusjuures

toiduluuki ei avatud piisavalt, et kaebaja oleks saanud toidunõud välja anda ning ametnikud ei

pööranud tähelepanu ka kaebaja ja tema kambrikaaslase hõigetele. Kaebaja selgituste kohaselt

on toidujagaja A. Buketov ja vanglaametnik A. Labu seletused ebaõiged ja ennastõigustavad,

kuna nad ei saanud mõista, et kaebaja keeldub söögist, sest luuki ei avatud piisavalt, et kausse

anda ega suhelda ning lisaks ei valda A. Buketov eesti keelt.

Samuti on Tartu Halduskohus varasemates haldusasjades nr 3-10-731 ja 3-10-2476, mis on

samuti olnud seotud ühe või mitme toidukorra väidetavalt õigusvastase vahelejätmisega ja

selle alusel kahjunõude esitamisega, pidanud võimalikuks kaebaja kaebuse esitamisel

riigilõivu tasumisest vabastada, so ei ole pidanud esitatud kaebust ebaoluliseks ega ilmselgelt

perspektiivituks.

8. Kuna kaebaja ja vastustaja seisukohad sama olukorra kohta on vastukäivad ning kaebuse

põhjendatuse korral ei ole välistatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamine

osaliselt või tervikuna, siis on käesoleval juhul tegemist pigem olukorraga, kus on esitatud

kaheldav ja vaieldav kaebus, mis pigem eeldab kaebaja riigilõivu tasumisest vabastamist

olukorras, kus kaebaja maksejõuetus on tuvastatud.

Nimelt on Riigikohus riigilõivu tasumisest vabastamise küsimusega seonduvalt korduvalt

oma lahendites märkinud, et riigilõivu eesmärgiks on muu hulgas ka vähendada pahatahtlike

ja põhjendamatute kaebuste esitamist ning tagada selle kaudu kohtusüsteemi tõhus toimimine,

kuid riigilõivust vabastamise taotluse lahendamisel ei tohi välistada kaheldavate ja

vaieldavate kaebuste esitamist, sest see piiraks isikute kaebeõigust ülemääraselt (vt Riigikohtu

halduskolleegiumi 04.05.2011.a määrus haldusasjas nr 3-3-1-11-11, Riigikohtu

halduskolleegiumi 23.11.2011. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-71-11 ja Riigikohtu

halduskolleegiumi 25.04.2012. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-10-12).

Halduskohus on vaidlusaluses määruses ise tuvastanud, et kaebajal oli riigilõivu tasumisest

vabastamise taotluse esitamise aja seisuga isikukonto arvel vabu rahalisi vahendeid üksnes

3,88 eurot, millest ei piisa 15,97 euro suuruse riigilõivu tasumiseks. Seega jääks esitatud

kaebus, mille osas ei saa hetkel väita, et tegemist on ilmselgelt perspektiivitu

hüvitamiskaebusega, eelduslikult sisuliselt läbi vaatamata juhul, kui kaebajat riigilõivu

tasumise kohustusest ei vabastata ja see oleks Riigikohtu eelpoolviidatud lahendite valguses

antud juhul isiku kaebeõiguse ülemäärane piiramine.

9. Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus esitatud määruskaebuse, tühistab

vaidlustatud määruse ja vabastab R. Arundi kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise

kohustusest ning saadab asja halduskohtule tagasi menetluse jätkamiseks kaebuse menetlusse

võtmise otsustamise staadiumis.

Agu Timmi

Tiit Lõhmus

Maili Lokk