3-11-2863/20 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Maili Lokk ja Einar Vene Määruse tegemise aeg ja koht 19. juuni 2012, Tartu Haldusasja number 3-11-2863 Haldusasi M.L. kaebus Tartu Vangla toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 27. detsembri 2011. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik M.L. määruskaebus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Kirjalik menetlus Kaebaja M.L. Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON 1. Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 27. detsembri 2011. a määrus muutmata. 2. Jätta määruskaebemenetluses kaebaja esitatud taotlused rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates otse Riigikohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. M.L. esitas 8. detsembril 2011 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse, mille kohaselt sisenes 8. detsembril 2011 kella 16.20-16.35 paiku tema kambrisse läbiotsimise teostamiseks vanglaametnik. Kaebaja küsis, mis põhjusel ta sel ajal kambris viibida ei tohi. Vanglaametnik vihastas, ärritus, karjus ning käskis kaebajal väljuda. Kaebaja märkis, et vanglaametniku tegevus oli väärikust alandav, au ja head nime teotav ning vastuolus vangistusseaduse (VangS) § 41 lg-ga 1. Kaebaja palus tuvastada vanglaametniku tegevuse õigusvastasus. Põhjendatud huvina märkis kaebaja tulevikus mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise kavatsuse.

2. 27. detsembri 2011. a määrusega tagastas kohus M.L. kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (kuni 31.12.2011 kehtinud redaktsiooni) § 11 lg 31 p 5 alusel.

2

Kohus leidis, et mitte igasugust vanglaametniku poolt tavapärasest kõneviisist ja –toonist valjemat käsklust ei saa käsitleda inimväärikuse alandamise või au ja hea nime teotamisena. Kohus möönis, et vanglaametniku ärritumine käskluste andmisel ei ole tema tööülesannete täitmisel sobilik, kuid selleks, et kaebaja poolt kogetud ebamugavustunne kvalifitseeruks väärikuse alandamisena, peaksid tema ebamugavustunne või kannatused olema saavutanud teatud minimaalse tõsidusastme. Kohus märkis, et ka kaebuses toodud asjaolude pinnalt pole äratuntav, mil viisil teotas vanglaametnik oma tegevusega kaebaja au ja head nime, ehk milline vanglaametniku poolt avaldatud ning kaebajat puudutav negatiivse sisuga informatsioon võis mõjutada teiste isikute positiivset hinnangut kaebajasse.

Kohus märkis, et kaebaja on nii kaebuses kui ka kaebuse täienduses märkinud, et teine vanglaametnik vabandas tema ees. Kohus märkis, et riigivastutusõiguse põhimõtete kohaselt on õiguste taastamisele antud primaarsus kahju rahalise kompenseerimise ees. Seega võttes arvesse, et kaebaja ees on kaebuses kirjeldatud intsidendi osas vabandatud, pidas kohus ka sel põhjusel hilisemat mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist ebatõenäoliseks.

MENELTUSOSALISTE SEISUKOHAD

3. M.L. esitas määruskaebuse Tartu Halduskohtu 27. detsembri 2011. a määruse peale, milles palub kaebuse menetlusse võtta. Kaebaja leiab, et asjaolu, et tema ees vabandati ja seega ei oleks tema soov esitada tulevikus kahjunõue ilmselgelt perspektiivikas, ei saa olla kaebuse menetlemisse mittevõtmise põhjenduseks. Kaebaja leiab, et ametniku tegevus on selline, mis väärib halduskohtus õigusvastasuse tuvastamist.

4. Tartu Vangla esitatud vastuses palutakse jätta määruskaebus rahuldamata. Vastustaja nõustub halduskohtu järeldusega, et M.L. avaldatud asjaoludest ei saa järeldada kahju hüvitamise perspektiivikust, kuna pole tõenäoline, et vanglaametniku ärritunult, võibolla ka vihaselt ning kõrgendatud häälel antud korraldus sai tekitada kaebajale sellise kahju, mis kuuluks riigivastutuse seaduse alusel hüvitamisele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

6. Isegi kui kaebaja väide, et vanglaametnik andis kaebajale korraldusi tavapärasest valjemal häälel või ärritunud olekus, vastaks tõele, on ilmselge, et sellega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue oleks perspektiivitu. Ei ole usutav, et üksnes ärritunud olekus töökohustuste täitmine ja tavapärasest valjemal häälel korralduse andmine oleks tekitanud kaebajale mittevaralist kahju mõnel RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud alusel. See ei saanud ringkonnakohtu hinnangul kaasa tuua ka kaebaja väärikuse alandamist määral, mis võiks tingida rahalise hüvitise väljamõistmise. Nõustuda tuleb halduskohtu ja vastustaja seisukohtadega, et ilmselgelt ei ole isegi juhul, kui möönda negatiivset tagajärge kaebaja väärikusele, saavutanud see tagajärg minimaalset tõsidusastet, mis nõuaks selle kompenseerimist rahas.

7. Ekslik on määruskaebuse esitaja arusaam, nagu ei saaks kaebust tagastada põhjusel, et kahju hüvitamise nõue ei ole perspektiivikas. Kaebuses oli M.L. põhjendatud huvina tuvastamiskaebuse esitamisel nimetanud ära just kahju hüvitamise nõude esitamise kavatsuse ning sellest tuleb lähtuda ka määruskaebuse lahendamisel. Vastavalt Riigikohtu praktikale võib kohus kahju hüvitamise nõude kavatsusega põhjendatud tuvastamiskaebuse HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel tagastada siis, kui kahju hüvitamise nõue on ilmselgelt perspektiivitu (vt nt RKHKo 3-3-1-32-10, p 11).

3

8. Määruskaebemenetluses esitatud taotlused, millest võib järeldada, et kaebaja soovib määruskaebuse läbivaatamiseks istungi korraldamist ja seal asja arutamist tema nõustaja osavõtul, jäävad rahuldamata. HKMS § 210 lg 4 järgi lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses, st ilma istungit korraldamata, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Ringkonnakohus ei näe asjas ühtki põhjust kohtuistungi korraldamiseks.

Madis Ernits Maili Lokk Einar Vene