2-09-70997/49 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EEST I VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp

Otsuse avalikult teatavakstegemise

aeg ja koht

21. juuni 2012.a , Tartu

Ringkonnakohtu kantselei

Tsiviilasja number

2-09-70997

Tsiviilasi

Aleksei Lavrovski hagi AS Narva Vesi ja Eesti

Vabariigi vastu kahju hüvitamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 24. novembri 2011.a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aleksei Lavrovski apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja) Aleksei Lavrovski (IK XXX)

Vastustaja I (Kostja I) AS Narva Vesi (RK 10369373),

lepinguline esindaja Andrei Matvejev

Vastustaja

II

(Kostja

II)

Eesti

Vabariik

(Siseministeeriumi kaudu), lepinguline esindaja Agne

Niido

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 24. novembri 2011.a

otsus osas, milles kohus jättis rahuldamata Aleksei

Lavrovski hagi AS Narva Vesi vastu.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada

hagi osaliselt. Mõista AS-lt Narva Vesi välja

kahjuhüvitis summas 2406 € (kaks tuhat nelisada

kuus eurot) Aleksei Lavrovski kasuks.

3. Mõista AS-lt Narva Vesi välja viivis Aleksei

Lavrovski kasuks protsendina põhinõudelt 2406 €

alates 29.12.2009.a kuni põhinõude kohase täitmiseni

2 (29)

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

4. Jätta Viru Maakohtu 24. novembri 2011.a otsus

muutmata osas, milles kohus jättis rahuldamata

Aleksei

Lavrovski

hagi

Eesti

Vabariigi

(Siseministeeriumi kaudu) vastu.

5. Rahuldada apellatsiookaebus osaliselt.

Menetluskulude jaotus

1. Jätta Aleksei Lavrovski ja AS Narva Vesi poolt

maakohtu ja ringkonnakohtu menetluses kantud

menetluskulud 50 % ulatuses AS Narva Vesi kanda ja

50 % ulatuses Aleksei Lavrovski kanda.

2. Eesti Vabariigi (Siseministeeriumi kaudu) poolt

kantud menetluskulud jätta Aleksei Lavrovski kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse

peale

võib

esitada

kassatsioonkaebuse

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline

esitada

üksnes

vandeadvokaadi

vahendusel,

kuis

seaduses ei ole sätestaud teisiti.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hagiavalduse kohaselt toimus 02. jaanuaril 2007.a kell 22.55 Narva linnas Kreenholmi

tn 24 maja juures liiklusõnnetus, milles põrkasid kokku hagejale kuuluv ja tema poolt juhitud

sõiduauto Volkswagen Polo ning I.M. juhitud Audi Avant. Liiklusõnnetuse tagajärjel sai

vigastada Audis viibinud kaassõitja ja tekkis otsene varaline kahju mõlemale sõidukile.

Nimetatud teelõigul toimusid remonttööd (teetöö), mida teostas 02. jaanuarist 2007 kuni 03.

jaanuarini 2007 AS Narva Vesi. Teetööde teostamisel oli vastutavaks isikuks määratud AS

Narva Vesi töötaja meister I.J. , kelle tööülesannete hulka kuulub kaevetööde taotluse

kooskõlastamine kohaliku omavalitsusega. Taotlus sisaldab ka liiklusmärkide paigaldamise

skeemi. Narva Linnavalitsuse poolt oli 27. detsembril 2006 väljastatud luba nr 106 nimetatud

kaevetööde teostamiseks AS-le Narva Vesi.

Mõlema sõiduki juhid juhindusid liiklemisel ajutiselt paigaldatud liiklusmärkidest. Ida

Politseiprefektuuri 20. juuni 2007 otsusega väärteoasjas nr. 2330,07,000089 karistati I.J.

teeseaduse (TeeS) § 407 lg I alusel (liikluskorraldusvahendi paigaldamata jätmise või

nõuetevastase paigaldamise eest). Viru Maakohtu 23.11.2007.a otsusega kohtuvälise

menetleja otsus tühistati põhjusel, et kohtuvälise menetleja otsus ei sisaldanud TeeS § 407

3 (29)

lg 1 sätestatud süüteokoosseisu, vaid ainult hinnangut sellele (väärteoasi nr 4-07-3224), seega

pelgalt menetluslikel asjaoludel. Nimetatud väärteoasjaga ei kaasnenud kellegi karistamist

karistusõiguslikus tähenduses, mis aga ei tähenda seda, et hagejale tekitatud varalise kahju

eest keegi ei vastuta. Hageja leiab et väärteoasjas kogutud materjale, eelkõige tunnistajate

ütlusi tuleb ja saab kasutada tsiviilasja lahendamisel. Salva Kindlustuse AS otsusega ei

tunnistatud liiklusõnnetust kindlustusjuhtumiks. Otsuses leiti, et liiklusõnnetuse põhjustamise

eest vastutab AS Narva Vesi meister I.J. .

Hageja leiab, et kostjate tegevuse tagajärjel oli tekitatud talle otsene varaline kahju. Hageja on

seisukohal, et nii Ida Politseiprefektuur, kui AS Narva Vesi vastutavad oma töötajate

(ametnike) tekitatud kahju eest, kuna kasutavad neid kestvalt oma majandus- või

kutsetegevuses.

2. Kostja I (AS Narva Vesi) poolt kahju tekitamine. Teetöid teostas AS Narva Vesi ja

liikluskorraldusvahendite õige paigutuse eest oli vastutavaks isikuks määratud AS Narva Vesi

meister (töötaja) I.J. , kelle tööülesannete hulka kuulus vajalike lubade kooskõlastamine ja

liiklusmärkide paigaldamise juhatamine.

Majandus- ja kommunikatsiooniministri 16. aprilli 2003 määruse nr 69 „Liikluskorralduse

nõuded teetöödel“ § 5 lg 1 kohaselt teetöid võib teha tee omaniku kirjalikul loal või tee

omanikuga sõlmitud lepingu alusel. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt teetööde tegemiseks on

vajalik liikluskorralduse projekt, millele on saadud tee omaniku nõusolek. Ürituste plaani

kohaselt on see 28. detsembril 2006 Narva linna ametniku poolt läbi vaadatud, kuid mitte

kooskõlastatud. Plaani kohaselt oleks tulnud hageja sõidusuunas eraldusribale, selle algusesse

vasakule paigaldada liiklusmärk nr 361 „Peatumise keeld“ ning paremale poole samale

tasandile sõidutee äärde märk nr 361 „Peatumise keeld“ ja märk nr 451 „Vähim kiirus“ ja

märk nr 164 „Kahesuunaline liiklus“.

Vastutava isiku I.J. i poolt olid paigaldatud märgid nr 351 „Suurim kiirus“, mitte nagu plaanis

arusaamatult märgitud märk nr 451 „Vähim kiirus“), märk 164 „Kahesuunaline liiklus“ ja üks

märk nr 361 „Peatumise keeld“. Eraldusribale, selle algusesse vasakule, märki 361

„Peatumise keeld“ paigaldatud ei olnud. Paremale poole tee äärde olid märgid paigaldatud 7,9

m kaugemale kui plaanis märgitud, võrreldes omavahel liikluskorralduse projekti ja

liiklusõnnetuse skeemi.

Hageja leiab, et nii plaan iseenesest, kui ka faktiline liikluskorraldus teetööde ajal ei vastanud

olulisel määral Määruse nõuetele. Määruse § 3 kohaselt on teetöid tegev juriidiline või

füüsiline isik kohustatud täitma nõudeid avalikult kasutataval teel. Vastavalt Määruse § 52

lg 2 tee läbisõiduvõimaluseta sulgemise korral peab tee täies laiuses tõkestama

tõkestusvahenditega ja panema märgi 311a «Sõidu keeld» või 331 «Sissesõidu keeld» (joonis

35, lisa 10). Määruse § 55 lg 1 kohaselt ajutiselt suletud sõiduteelõigust ümbersõidukoha ja

ümbersõidu lõpu ning parempoolsele sõiduteele tagasireastumise koha näitamiseks peab

kasutama märke 672 ja 673 «Ümbersõidu skeem» (joonised 38, 39, lisad 11, 12). Sama

paragrahvi lõige 2 kohaselt peab suletava teepoole ette panema hoiatustõkked või märgid 684

«Hoiatustara», millest moodustatakse 3 m kuni 4 m laiune värav. Liiklus juhitakse teisele

sõiduteele märkide 686 «Ohtlik koht või teeäär», tähiskoonuste, märgi 684 «Hoiatustara» või

märkide 681 ja 682 «Kurvisuund» elementide, hoiatusnööride vms abil (joonised 38, 39, lisad

11,12). Võrreldes Plaani, 7 fotot (lisa 13) ja liiklusõnnetuse skeemi (lisa 7) nimetatud

teelõigust ning määruses toodud nõudeid, sh. määruse lisasid (joonised nr 35, 38 ja 39, lisad

10, 11, 12), leiab hageja, et nii koostatud plaan kui ka faktiline liikluskorraldus ei vastanud

olulisel määral Määruse nõuetele. Hageja ei pea vajalikuks välja tuua eraldi kõiki rikkumisi,

kuna see poleks otstarbekas ning plaani ja faktilise olukorra mittevastavus määrusele on

ilmselge. Eelkõige oleks tulnud kahesuunaliseks muudetud sõiduread eraldada üksteisest

4 (29)

märkidega vastavalt Määruse § 55 lg 2 ja hageja sõidusuunale panna mõlemale poole teed

märgid 537bk (kaherealine tee muutub üherealiseks).

Hageja leiab, et antud juhul on tegemist kostja tegevusetuse juhtumiga ja põhjusliku seose

kindlakstegemisel tuleb kasutada asendamismeetodit, st. vaadata kas kahjulik tagajärg oleks

saabunud ka siis, kui kahju väidetav põhjustaja oleks käitunud hageja poolt soovitud viisil

(s.o õiguspäraselt). Tegevusetuse (sh mitteküllaldase tegutsemise) eest vastutusele võtmise

eelduseks on kostja kohustus tegutseda.

Hageja leiab, et kui vastutav isik oleks eelkõige täitnud määruses (joonis nr 39, lisa 12)

sätestatud nõudeid (suletud teelõigu lõpp), kuna hageja liikumissuund oli sinnapoole, siis

poleks

hagejale

kahju

tekkinud,

kuna

oleks

olnud

enam

kui

piisavalt

liikluskorraldusvahendeid, mis oleks olnud ka pimedas hästi nähtavad ja millest hageja oleks

saanud juhinduda ning vältida kokkupõrget. Eelkõige, kui kostja poolt oleks vastavalt

Määrusele enne ohtlikku teelõiku paigaldatud mõlemale poole kaherealisele ühesuunalisele

teele, kus hageja liikus osutusmärgid nr 537, keelumärgid nr 352 ja edasi juhatusmärgid

(vilkuritega) nr 684 (Määruse joonis nr. 39) ja teisele reale märk nr 522, oleks ühesuunalise

tee muutmine kahesuunaliseks olnud pimedas hästi nähtavat ja tajutav ning välistatud oleks

olnud hageja jätkuv liikumine teises sõidureas lubatud kiirusel.

Määrusele

vastavate

liikluskorraldusvahendite

puudumise

tagajärjel

liikus

hageja

suunavööndi teises reas, mis oli muudetud vastassuunavööndiks. Hageja leiab, et kostja

tegevusetus (märkide nõuetekohane paigaldamata jätmine: mitteküllaldane tegutsemine) oli

liiklusõnnetuse üheks põhjuseks, st. hagejale kahjulik tagajärg ei oleks saabunud kui kostja

oleks toiminud õiguspäraselt (paigaldanud märgid Määruse kohaselt), mis näitab, et kostja

tegu on kahju põhjuseks.

Õigusaktides sätestatud märkide nõuetekohase paigaldamise eesmärgiks on liiklusõnnetusteta

liiklemise tagamine ja igasuguse kahju tekitamise vältimine liiklejatele. Ei saa eeldada seda,

et Õigusaktides sätestatud nõuete täitmatajätmine ei too kaasa kahju liiklejatele, küll aga saab

eeldada vastupidist.

Hageja leiab, et kostja töötaja hooletus seisnes eelkõige märkide oluliselt ebapiisavas ja

ebakorrektses paigaldamises, puudulikus järelvalves ning töökohustuste hooletus täitmises.

Kostja teostab selliseid remonttöid Narvas perioodiliselt ja piisavalt kaua aega ning peab

teadma liikluskorralduse nõudeid teetöödel, olema tööde teostamisel kindel, et ka tema

töötajad nõuetest teadlikud oleksid ning teostama järelvalvet oma töötajate tööülesannete

täitmise üle.

3. Kostja II (Eesti Vabariik Siseministeeriumi kaudu) poolt kahju tekitamine. Hageja

leiab, et õigusvastane tegu, mille tagajärjel talle kahju tekkis, oli politseiametnike poolt

ametisõiduki ja peatatud teise sõiduki poolt ajutiste liikluskorraldusvahendite varjamine.

Hageja ei nõustu sellega, et tegemist oli peatumisega ja et sõidukid ei varjanud ajutiselt

paigaldatud liiklusmärke ning peatumine sellel teelõigul oli lubatud.

Liikluseeskirja (LE) § 2 lg 31 kohaselt mõistetakse peatumise all sõiduki ettekavatsetud

seismajätmist sõitjate peale- või mahamineku või veose laadimise ajaks. Politseiametnik R.K.

ütluste kohaselt teostasid nad hagejale kahju tekkimise ajal liiklusjärelvalvet, mille raames

peatati sõiduauto BMW ja selle juht kutsuti politseiautosse menetlustoimingute tegemiseks.

Siit tulenevalt ei olnud tegemist peatumisega, vaid parkimisega LE § 2 lg 29 tähenduses.

Politseisõiduk ja politsei poolt peatatud sõiduauto pargiti tee äärde nii, et need varjasid ära

liiklusmärgid ning märkidest esimese pargitud autoni oli mitte rohkem kui 3-5 m (A.M. , I.M.

ja hageja ütlused ning liiklusõnnetuse skeem, lisad 4, 5, 6, 7). Hageja leiab, et nimetatud

tõenditega on ümber lükatud politseiametnik R.K. ütlused.

5 (29)

LS § 2 lg 1 kohaselt peavad kõik liiklejad ja muud isikud järgima liiklusalaste õigusaktide

nõudeid, olema liikluses hoolikad ja ettevaatlikud ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida

ohtu ja kahju tekitamist. LS § 8 lg 3 teise lause kohaselt sõitja ei või oma tegevusega häirida

ega ohustada teisi liiklejaid. LE § 11 järgi ei tohi keegi oma tegevusega või tegevusetusega

ohustada või takistada liiklust. LE § 10 kohaselt keegi ei tohi kahjustada ega liiklejate eest

varjata liikluskorraldusvahendit. LE § 152 p 2 kohaselt ei tohi parkida kohas, kus

liikluskorraldus vahend seda ei luba, ega kohas, kus ei tohi peatuda. LE § 151 p 10 kohaselt ei

tohi peatuda kohas, kus sõiduk varjaks fooritulesid või liiklusmärke teiste liiklejate eest.

Vabariigi Valitsuse 20. veebruari 2001. a määrusega nr 67 „Liiklusjärelevalve teostamise

kord“ (Kord) § 2 lg 1 kohaselt jälgitakse liiklusjärelevalve korraldamisel liiklusalaste

õigusaktide nõuetest kinnipidamist ja § 14 p 1 kohaselt on liiklusjärelevalve teostaja

kohustatud tagama sujuva liikluse ja liiklejate turvalisuse. Vastavalt Korra § 15 p 1 on

liiklusjärelvalve teostajal õigus peatada sõiduk ja anda vajadusel sõidukijuhile korraldus

liikuda põhjalikuma kontrolli teostamiseks mööda lühimat teed selleks sobivasse kohta.

Vastavalt Korra § 30 lg 3 tuleb sõiduk üldjuhul peatada parempoolsel teepeenral, selle

puudumisel sõidutee parempoolse ääre lähedal nii, et see ei ohustaks ega takistaks liiklust.

Politseiametnike seadusest tulenevat kohustust rikkuv käitumine seisnes ametisõiduki

parkimises selleks mitte ettenähtud kohas sellisel moel, et ajutised liiklusmärgid olid

politseisõiduki ja liiklusjärelvalve korras peatatud sõiduki poolt liiklejate eest varjatud

(ohustasid liiklust), millega rikuti politseiametnike poolt LS §-e 2 lg 1, 8 lg 3, LE §-e 10, 11,

152 p 2 ja Korra § 30 lg 3. Eeltoodust tulenevalt ei tohtinud antud kohas ka peatuda ning

politseiametnikud oleksid pidanud sõidukijuhile andma korralduse liikuda põhjalikuma

kontrolli teostamiseks mööda lühimat teed näiteks antud teelõigust mööda, või maja hoovi

(Korra § 15 p 1).

Kui politseisõidukid ei oleks varjanud ajutisi liikluskorraldusvahendeid, oleks hagejale olnud

nähtavad vajalikku informatsiooni sisaldavad märgid, millest hageja oleks saanud juhinduda.

Ohutu liiklemise eelduseks on liikluskorraldusvahendite abil juhini toodav hoiatav, keelav ja

suunav informatsioon. Juhul, kui informatsioon ei ole nähtav, ei jõua see juhini ning juht ei

ole teadlik olemasolevatest ohtudest ja liikluskorraldusnõuetest. Sõidukite poolt oli varjatud

ka märk nr. 164 (kahesuunaline liiklus), mis näitas, et ühesuunalise kaherealise sõidutee (kus

hageja liikus) teine rida on muudetud vastassuunareaks, st. kahesuunalise liiklusega teeks ja

märk nr 351 „Suurim lubatud kiirus“ 30 km/h.

Tulenevalt sellest, et märgid ei olnud nähtavad ja et pargitud sõidukitest mööduda, reastus

hageja ümber teise ritta, teades, et tegemist on ühesuunalise kaherealise teega ning

vastutulevaid sõidukeid teisel real olla ei saa, mille tagajärjel põrkas kokku vastutuleva

autoga. Hageja leiab, et juhul, kui kostja töötajad ei oleks liiklusmärke varjanud (need oleks

olnud nähtavad), poleks hagejal kahju tekkinud, kuna hageja oleks olnud teadlik sellest, et

teises reas liiguvad vastutulevad sõidukid ja oleks osanud sellise ohuga arvestada ning poleks

teise ritta ümber reastunud. Samuti oleks hageja kiirus olnud lubatu 40 km/ h asemel 30 km/h.

Hageja leiab, et kahjulik tagajärg ei oleks saabunud ilma kostja väidetava teota, mis näitab, et

kostja tegu on kahju põhjuseks.

Hageja leiab, et politseiametnikud olid oma ametikohustuste täitmisel raskelt hooletud.

Arvestades politseiametnike kutseoskusi, väljaõpet ja igapäevase töö praktikat pidid nad

teadma nii liiklusjärelvalve teostamise korra, liikluseeskirja, kui ka liiklusseaduse nõudeid.

Tegemist on ametnikega, kelle igapäevaseks teenistusülesandeks on liiklusjärelvalve

teostamine, mitte võhikutega.

4. Kostjate solidaarvastutus. Hageja arvates kaitsesid kostjate poolt rikutud kohustused

antud juhul teda ja just sellist liiki kahju eest, mille hüvitamist hageja nõuab. Samuti olid

6 (29)

kostjad rikutud kohustuste täitmiseks kohustatud isikud. Hageja leiab, et talle tekitatud kahju

põhjuseid on mitu ning kahju eest vastutavad mõlemad kostjad (kahju ühine põhjustamine).

Kahju ühised põhjustajad vastutavad hageja ees solidaarselt, kuna tegemist on konkureerivate

tegudega (nn konkureeriv kausaalsus).

5. Kahju ulatus ja viivis. Hagejale on kostjate poolt tekitatud hageja omandi rikkumisega

otsene varaline kahju vastavalt hinnapakkumisele 75 296 krooni ulatuses.

Muu kui raha maksmise kohustuse rikkumise tõttu tekitatud kahju hüvitamise korral tuleb

viivist arvutada alates hetkest, mil kahju hüvitama kohustatud isik sai kahju tekkimisest teada

või pidi sellest teada saama. Kostjad said kahju tekkimisest hagejale teada 02. jaanuaril 2007.

Seega muutus viivisenõue sissenõutavaks alates 03. jaanuarist 2007. Viivise määr alates

nõude sissenõutavaks muutumisest kuni 31. detsembrini 2007 oli 11%, seega summalt 75 296

krooni peavad kostjad tasuma viivist 8279,26 krooni. Alates 01. jaanuarist 2008 kuni

31. detsembrini 2008 oli viivise määr 9,5 %, millelt kostjad peavad tasuma viivist 7153,12

krooni. Alates 01. jaanuarist 2009 on viivise määr 8% ning kostjad peavad tasuma viivist

6023,68 krooni. Kokku on viivise summa, mis on kuni hagi esitamiseni kostjatelt

sissenõutavaks muutunud 21 456,06 krooni.

Alates 22. detsembrist 2009 taotleb hageja viivisenõude väljamõistmist kostjatelt VÕS § 113

lg 1 sätestatud määras kuni põhinõude kohase täitmiseni.

6. Hageja nõue. Hageja palub välja mõista kostjatelt solidaarselt 75 296 krooni hageja

kasuks. Välja mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks sissenõutavaks muutunud viivis

21 456, 06 krooni ja edaspidi alates 23. detsembrist 2009 kuni kohustuse kohase täitmiseni

VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Välja mõista kostjatelt solidaarselt hageja kantud

menetluskulud. Välja mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks viivis menetluskuludelt

alates menetluskulude kohta tehtud lahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku

tasumiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.

Hageja on oma väidete kinnitamiseks esitanud järgmised tõendid: Salva Kindlustuse otsus

(t lk 10-11); tunnistaja K ülekuulamise protokoll ja tõlge (t lk 12-16); tunnistaja M

ülekuulamise protokoll ja tõlge (t lk 17-20); tunnistaja M ülekuulamise protokoll ja tõlge (t lk

21-24); tunnistaja L ülekuulamise protokoll ja tõlge (t lk 25-29); liiklusõnnetuse skeem (t lk

30-31); tunnistaja J ülekuulamise protokoll ja tõlge (t lk 32-35); ürituste plaan (t lk 36-39);

määruse nr 69 lisad (t lk 40-42); fotod (t lk 43-49); hinnapakkumine (t lk 50).

7. Kostja I (AS Narva Vesi) vastus. Kostja I on seisukohal, et hagi tuleb jätta rahuldamata.

Kostja I selgitab, et kohtuvälise menetleja poolt algatati 2007. aastal väärteomenetlus

eesmärgiga tuvastada süü juhtunus. Kohtuväline menetleja uuris sõidukiga Audi A4, reg

märgiga XXX 02. jaanuaril 2007 toimunud liiklusõnnetuse asjaolusid. Antud väärteoasja

raames tuvastati, et AS Narva Vesi teostas kaevetöid Kreenholmi tänaval kaeveloa alusel.

Sealhulgas oli AS Narva Vesi kohustatud paigaldama kaevetööde tsoonis tee kasutajat

hoiatavaid või liiklust ümbersuunavaid liikluskorraldusevahendeid. Ida Politseiprefektuuri

20. juuni 2007 otsusega leidis kohtuväline menetleja, et 02. jaanuari 2007 liiklusõnnetuse

põhjuseks oli see, et kaevetööde teostamisel Narvas, Kreenholmi tänaval, 24 maja juures AS-i

Narva Vesi ametiisik ei paigaldanud korralikult liiklusmärke 361 ja 164, mille tagajärjel

toimus liiklusõnnetus kahe sõiduki Audi A4 reg. märgiga XXX ja Volkswagen reg märgiga

XXX vahel. Viru Politseiprefektuuri otsus vaidlustati Viru Maakohtus.

Kohtuotsusega 23. novembrist 2007 kohtuasjas 4-07-3224 leidis Viru Maakohus, et on

tõendamata ja põhjendamata väide sellest, et tee kasutajat hoiatavaid või liiklust

ümbersuunavaid liikluskorraldusevahendeid paigaldati mittekorralikult. Kohus tuvastas, et tee

7 (29)

kasutajat hoiatavad või liiklust ümbersuunavad liikluskorralduse vahendid olid paigaldatud ja

ei leidnud tee kasutajat hoiatavate või liiklust ümbersuunavate liikluskorraldusevahendite

paigaldamises mittevastavust seadusele. Süüdistavaks isikuks oli I.J. , AS-i Narva Vesi

meister. Antud asja raames jäi vastamata küsimus, kas I.J. tegutses AS-i Narva Vesi

töötajana või mitte.

Kahjuga seotud vastutuse tekkimise aluseks on kahju hüvitamiseks kohustatud isiku

õigusvastane käitumine. Liikluskorraldusevahendite mittepaigaldamine on väärteokoosseis

teeseaduse § 407 lg 1 ja LE § 7 alusel. Juhul, kui kahjunõude esitamise aluseks on väärteo

tagajärjed, siis väärteo olemasolu peaks tuvastatama väärteomenetluse seaduses sätestatud

korras. Süü tuvastamise küsimuse lahendamiseks on jõustunud kohtuotsus, mida võib otseselt

rakendada käesolevas tsiviilasjas.

Kostja I leiab, et AS-i Narva Vesi tegevus ei põhjustanud liiklusõnnetust, kuna AS Narva

Vesi on täitnud kõik teeseadusega ettenähtud nõudeid liiklusohutuse tagamiseks teetööde ajal.

Antud asjaolud on ka tuvastatud jõustunud kohtuotsusega asjas nr 4-07-3224 ja ei või olla

vaidluse esemeks. Seoses sellega puuduvad seadusega ettenähtud alused kahjunõude

esitamiseks.

Kostja I viitab, et hageja esitas 09. augusti 2007 otsuse kahjujuhtumi nr. S27070157 kohta,

mille kohaselt Salva Kindlustuse AS keeldub kahju hüvitamisest ja märgib, et nende arvates

toimus liiklusjuhtum liikluskorralduse vahendite puudumise tõttu ning liiklusõnnetuse

tekkimises on süüdlaseks I.J. , mitte AS Narva Vesi. Kostja I arvates ei ole hageja

põhjendanud, milline on põhjuslik seos AS Narva Vesi tegevuse või tegevusetuse ja

liiklusõnnetuse vahel. Kohtuotsusega asjas nr 4-07-3224 tuvastas kohus, et põhjuslik seos

juhtunuga puudub nii I.J. il kui ka AS-1 Narva Vesi.

8. Kostja II (Eesti Vabariik Siseministeeriumi kaudu) vastus. Kostja II hagi ei tunnista ja

vaidleb sellele vastu. Kostja II on seisukohal, et hagi kostja II vastu on põhjendamatu ning

puudub alus selle rahuldamiseks. Kostja II palub jätta hagi tema vastu tervikuna rahuldamata

ja jätta hageja menetluskulud tema enda kanda.

Kostja II ei vaidlusta 02. jaanuaril 2007 kella 22.10 paiku liiklusõnnetuse toimumist ja selle

tagajärgi (Audis viibinud kaassõitjal kehavigastuste tekkimine ja varaline kahju mõlemale

sõidukile).

Ida Politseiprefektuur algatas liiklusmärkide paigaldamise eest vastutava isiku I.J. i suhtes

väärteomenetluse ning karistas 20. juuni 2007 otsusega väärteoasjas nr 2330,07,000089

menetlusalust isikut teeseaduse (TeeS) § 40 lõike I alusel liikluskorraldusvahendi

paigaldamata jätmise või nõuetevastase paigaldamise eest. Viru Maakohtu 23. novembri 2007

otsusega väärteoasjas nr 4-07-3224 kohtuvälise menetleja otsus tühistati põhjusel, et

kohtuvälise menetleja otsus ei sisaldanud TeeS § 40 lõikes 1 sätestatud süüteokoosseisu, vaid

ainult hinnangut sellele. Liiklusõnnetuses osalenud sõidukijuhtide suhtes väärteomenetlust

nende võimaliku süü tuvastamise või selle välistamise väljaselgitamiseks läbi ei viidud.

Kostja II ei vaidlusta väärteomenetluses välja selgitatud ja kohtus uuritud asjaolusid selle

kohta, et valesti paigaldatud märgistuse tõttu tekkis liiklusohtlik olukord. See asjaolu aga

iseenesest ei välista muid võimalusi, mida menetluse käigus ei ole arvesse võetud ega uuritud,

kuid mis selguvad menetluses antud ütlustest ning muudest väärteomaterjalidest.

Liiklusõnnetus toimus pimedal ajal, kuid valgustatud asulasisesel sirgel teel. Hageja alustas

liikumist raudteeviaduktilt Kreenholmi tänava suunas. Kõnealune viadukt kulgeb üle

raudteesõlme ning on seetõttu piisavalt kõrge, et tagada hea nähtavus Kreenholmi tänava

8 (29)

suunas, ja seda ka pimedal ajal. Tänavavalgustus ning sõidukituled on samuti abiks nähtavuse

tagamisel antud tänavas.

Kostja II nõustub hagiavalduses toodud viitega LS § 2 lg-le 1, mis sätestab iga liikleja

kohustuse järgida liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olla liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning

tagada liikluse sujuvus, et vältida ohtu ja kahju tekitamist.

Hageja enda kirjelduse kohaselt veeres hageja juhitud sõiduauto vabakäigul viaduktilt

parempoolses sõidureas alla ning hageja märkas viadukti jalamil paremal pool pargitud kahte

sõiduautot. Juht reastas sõiduki ümber vasakpoolsesse ritta jätkates samal ajal teeäärde

pargitud sõidukite jälgimist. Sõidukitest möödumisel märkas ta paremal pool liiklusmärki

„Reversiivne liiklus“. Hageja ei märganud vasakpoolses reas vastu liikuvat sõidukit ning

selle tagajärjel põrkas vastutuleva sõiduautoga kokku. Seega oli hageja enda tegevus

vastuolus LS § 2 põhimõtetega, kuna juht suunas oma tähelepanu vaid teepervel

liiklusjärelevalvet teostanud sõidukile ega pannud tähele vastu tulnud teist sõidukit.

Kostja on seisukohal, et hageja ütlused selle kohta, et ta sõitis umbes 40 km/h ja vahetas

aegsasti sõidurida, on vastuolus teiste tunnistajate ütlustega, kelle sõnade kohaselt toimus

manööver ootamatult. Hageja nimetatud liikumiskiiruse seab kahtluse alla ka asjaolu, et tema

enda sõnul sõiduk veeres vabal käigul kõrgelt viaduktilt alla sõidukiirusega 40 km/h.

Kui juht olnuks sõidu ajal piisavalt tähelepanelik, et märgata tee ääres sisselülitatud

ohutuledega sõidukeid ning vasakul reas vastu tulevaid sõidukeid, oli tema kohustuseks

käituda kooskõlas liikluseeskirja §-ga 123 ja LS § 47 lõikega 5. Ohu märkamisel on antud

asjaoludel juhil võimalus kohe reageerida ning sõiduki kiirust alandada sõltumata sellest, kas

antud teelõigul olid üles seatud kiirust piiravad liiklusmärgid või mitte.

Salva Kindlustuse AS otsus ei saa olla tõendiks ega anna alust kostja seisukoha

ümberlükkamiseks hageja süü puudumise suhtes liiklusõnnetuse tekkimisel.

Kostja ei nõustu hageja käsitlusega kostja teo õigusvastasusest. Hagiavalduse kohaselt on

kostja hagejale kahju tekitanud, s.o põhjustanud liiklusõnnetuse, peatudes (parkides) sõiduki

teise sõiduauto kontrollimiseks, millega varjas kiirust piirava liikluskorraldusvahendi.

Peatudes Kreenholmi tänavas sõiduki kontrollimiseks täitis politseiametnik temale pandud Ida

Politseiprefektuuri ülesandeid. Kostja ei nõustu hagis toodud väidetega, mille kohaselt oli

kostja teenistuja käitumine õigusvastane ning mille tagajärjel on hagejale tekitatud varalist

kahju.

Tunnistaja R.K. ütluste kohaselt märkas patrulltoimkond patrullteenistuse ajal sõidukit, mis

selle ebakindla juhtimise ja ootamatute manöövrite tõttu võis ohustada teisi liiklejaid.

Peatumismärguannetele kohe kahtlust äratanud sõiduki juht ei reageerinud ja peatus alles

mõne aja pärast viaduktist edasi.

Vaidlusaluse sündmuse toimumise ajal reguleeris politsei tegevust, s.h politseiametnike

õigusi ja kohustusi politseiorganisatsioonile pandud ülesannete täitmisel politseiseadus

(PolS), mille § 12 lg 1 p 13 sätestab politseiametniku kohustuse reguleerida liiklust ja

teostada liiklusjärelvalvet. Sama paragrahvi 3. lõige märgib, et kui politseiametnik või

vastava väljaõppe saanud politseikadett osutub õigusrikkumise pealtnägijaks, on ta

kohustatud ajast ja kohast sõltumata asuma teenistuskohustuste täitmisele. PolS § 13 lg 1 p 2

sätestab politseiametniku õiguse kontrollida õiguserikkumise toimepanemises kahtlustatava

isikut tõendavaid dokumente ning ohutuse tagamiseks teostada kohapeal kahtlustatava isiku

ja tema asjade läbivaatust.

Politseiametnik, hinnanud antud olukorra ohtlikkust, peatas kahtlust äratanud sõiduki

kontrollimiseks. Sõiduki peatamisel tegutses politseipatrull kooskõlas LS § 46 lg 2 alusel

9 (29)

kehtestatud liiklusjärelevalve teostamise korraga (edaspidi Kord), nimetatud Korra § 14 p 1

alusel on liiklusjärelevalve teostaja kohustatud muuhulgas tagama liiklejate turvalisuse, § 15

p 1 annab õiguse sõiduk §-s 30 loetletud juhtudel peatada. Viimatinimetatu kohaselt oli

õigustatud sõiduki peatamine, kuna sõiduki liikumise iseloom viitas sellele, et juht ei valitse

sõidukit nõuetekohaselt.

Sõiduk peatati kooskõlas Korra § 30 lg-ga 3 tee paremal äärel selliselt, et see ei ohustaks ega

takistaks liiklust. Nimetatud paragrahvi lõikes 5 käsitletud peatumist välistavaid asjaolusid

politseiametnike hinnangul ei esinenud. Sõidukid olid tee äärde pargitud nii, et sealt oli

võimalik vabalt mööduda. Politseisõidukil olid sisse lülitatud ohutuled, et juhtida möödujate

tähelepanu tee ääres seisvatele sõidukitele ning kutsuda üles ettevaatusele neist möödasõidul.

Kuivõrd LS § 46 lg 2 puhul on tegemist eriregulatsiooniga liiklusseaduse üldnõuete suhtes,

siis laienevad liiklusseaduse sätted liiklusjärelevalvet teostavate isikule suhtes niivõrd,

kuivõrd politseiseadus ja Kord ei sätesta teisiti. Sellest tulenevalt ei ole sõiduki

kontrollimiseks peatamine sõiduki peatumine ega parkimine liiklusseaduse tähenduses.

Eeltoodust tulenevalt tegutsesid politseiametnikud igati õiguspäraselt. Samuti tuleb silmas

pidada politseiametnike kiiret reageerimist ning tegutsemist kohe, kui läheduses oli toimunud

liiklusõnnetus. Selline käitumine tõendab veelkord ametnike professionaalset käitumist

erinevates liiklussituatsioonides. Kostjale ei saa hooletut käitumist ette heita, kuivõrd

mõistlikult võttes ei olnud tal võimalik ette näha põhjuslikku seost oma teo ja kahju vahel.

Kostja II ei nõustu hagis toodud väidetega, mille kohaselt oli kostja teenistuja käitumine

õigusvastane ning mille tagajärjel on hagejale tekitatud varalist kahju. Kostja teenistuja

käitumise ja hagejale kahju tekkimise vahel puudub põhjuslik seos. Kostja ei saanud ära

hoida hageja ettevaatamatut käitumist sõidukijuhtimisel. Kostja ei saanud käesoleval juhul

teise sõiduki kontrollimisel ette näha, liiati ära hoida hageja ettevaatamatut käitumist

sõidukijuhtimisel.

Kostja hinnangul ei ole hageja tõendanud, et kostja õigusvastase teota ei oleks kahju

tekkinud. Nimelt põhjendab hageja oma seisukohta üksnes väitega, et kui liiklusmärke ei

oleks varjatud, siis ei oleks ka hagejale kahju tekkinud. Oma põhjenduste kinnituseks viitab

hageja tunnistajate M ja M ütlustele, kelle sõnul seisid politsei sõiduk ning politseiametnike

poolt kontrollimiseks peatatud teine sõiduk selliselt, et varjasid liikluskorraldusvahendid

viadukti suunast tulevatele sõidukitele.

Nimetatud tunnistajate ütlused politseisõiduki asukoha kohta ei ole arvestatavad, kuna

kumbki tunnistaja ei asunud viadukti poolt liikuja olukorras ega saanud seetõttu tõeseid ütlusi

anda. Tunnistaja A.M. vaatas aknast õue ning võis näha toimuvat Kangelaste tänava suhtes

küljelt. Seetõttu on tema väited politseisõiduki ja teise sõiduki paiknemise kohta

liiklusmärkide suhtes oletuslikku laadi ega anna kinnitust nende tegeliku paiknemise osas.

Tunnistaja I.M. juhtis sõidukit, mis liikus vastassuunast viadukti poole. Seega puudus ka

temal võimalus hinnata objektiivelt politseisõiduki asukohta liikluskorraldusvahendite suhtes

ning viadukti poolt lähenevate liiklejate võimalust nimetatud märke näha. Viaduktilt alla

sõites oli aga nähtav kogu eesolev tänavalõik, mida võib tõendada asjaolu, et viadukt on

tänavaga ühel sirgel ning sõiduk asus sillalt laskumise ajal ülejäänud tee suhtes kõrgemal.

Tunnistaja M sai hinnata sõidukite vahemaid alles pärast kokkupõrget, olles sõidukitega

samal tasandil.

Põhjusliku seose osas on kostja seisukohal, et käesoleval juhul ei saa ajaliselt eelnev sündmus

(sõiduki peatamine ja liikluskorraldusvahendi varjamine) olla hilisema sündmuse

(liiklusõnnetus) põhjuseks, kuivõrd politseipatrulli peatumine liikluskorraldusvahenditest

kaugemal ei saanuks liiklusõnnetust ära hoida. Kui eeldada, et politseisõiduk varjas

10 (29)

liiklusmärgi, milline kehtestas kiiruse piirangu, siis liiklusõnnetuse põhjuseks oli mitte

eelkõige valesti valitud sõidukiirus, vaid sõiduki ootamatu ümberreastumine vasakpoolsele

sõidureale märkamata samas sõidureas vastu tulevat teist sõidukit. Liigsuur sõidukiirus oli

üksnes põhjuseks, mis raskendas otsasõidu vältimist ja löögijõu vähendamist. Sarnases

olukorras, kui sõiduk kaldub vastassuuna vööndisse, ei hakata välja selgitama, kummal oli

õigus, vaid püütakse halvimat ära hoida.

Samuti ei saa võimaliku põhjusliku seosena välja tuua liiklusmärgi nr 164 „Kahesuunaline

liiklus“ varjamist, kuivõrd viimane asus vales kohas ning selle varasem tähelepanemine ei

saanud ära hoida liiklusõnnetust, mis juhtus samal sõidureal teineteisele vastu sõitnud

sõidukite kokkupõrke tagajärjel.

Kostja näeb siinkohal põhjuslikku seost hageja tegevuse ja kahju tekkimise vahel. Kui hageja,

nähes sisselülitatud ohutuledega sõidukit, oleks võtnud arvesse teatud ohu võimalust, oli tal

kohustus reageerida võimalikule ohule kooskõlas LS-s sätestatud nõuetega. Juht oleks

pidanud vähendama sõidukiirust (mis ei saanud viaduktilt vabakäigul alla sõites olla väike).

Seejärel sisselülitatud ohutuledega sõidukile lähenedes, oli tal võimalus ettevaatlikult

teeservas

peatunud

sõidukitest

mööduda

vasakpoolsesse

ritta

ümber

reastumata.

Liiklusõnnetuse skeemist nähtub, et tee kogulaiuseks antud kohas oli 7 meetrit ning vasakul

teepoolel kokku põrganud sõidukitest parempoolse tee servani oli 4,3 meetrit. Aastal 2002

välja lastud Volkswagen Polo laius on tema tehniliste andmete järgi 1650 mm. Seega oli

hageja juhitud sõidukil võimalik liikuda parempoolsel sõidurajal. Kui hageja juhitud sõiduk ei

oleks vasakusse ritta pööranud, ei oleks liiklusõnnetust toimunud ning kahju tekkinud.

Kuna kostja Eesti Vabariik tema vastu esitatud hagi ei tunnista, ei võta ta ka seisukohta hagi

väidete osas, mis käsitlevad kostjate solidaarvastutust.

Nõude ulatust puudutavas osas tuleb hagejal tõendada, milline oli sõiduki väärtus vahetult

enne kahju tekkimist, samuti seda, millises ulatuses on ta pidanud tegema kulutusi. Hageja on

hinnanud temale tekitatud kahju suuruseks 75 296 krooni, mis on muutunud sissenõutavaks

kahju tekkimise ajast alates, s.o liiklusõnnetuse toimumise päevast 02. jaanuaril 2007.

Kahjunõude ulatuse tõendamiseks on hageja esitanud kohtule hinnapakkumise OÜ-lt RKS.

Kostja on seisukohal, et hinnapakkumine ei ole tõendiks, kuna pakkumine ei sisalda endas

ega tõenda asja parandamiseks tehtud tegelikke kulutusi. Samuti ei ole tegemist sõltumatu

eksperdi arvamusega. Hinnapakkumine on oma olemuselt prognoos võimalike kulutuste

kohta. Tegemist ei ole kuludokumendiga. Tõendiks kahjusumma suuruse kohta saab olla

arve, millel on näidatud tegelikult tehtud kulutused. Antud juhul ei ole tõendatud millises

ulatuses on sõiduki taastamisele kulutusi tehtud. Kui asja on kahjustatud, hõlmab kahjuhüvitis

eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise. Käesoleval

juhul ei ole kulude hindamisel arvestatud sõiduki amortisatsiooni ega asja väärtust enne kahju

tekkimist. Samuti ei vasta hinnapakkumine küsimusele, kas kõik prognoositavad kulutused on

seotud liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud kahjuga. Tõendit asja parandamiseks reaalselt

tehtud kulutuste kohta hageja esitanud ei ole.

Kostja vaidleb hagile vastu ka viiviste nõude osas. Hageja hinnangul said kostjad kahju

tekkimisest hagejale teada 02. jaanuaril 2007, mistõttu muutus viivisenõue sissenõutavaks

alates 03. jaanuarist 2007. Alates 22. detsembrist 2009, s.o hagi esitamisest taotleb hageja

viivise väljamõistmist kostjatelt kuni nõuete kohase täitmiseni VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud

määras.

Võttes aluseks kostja II seisukoha, et tema vastu esitatud kahjunõue on alusetu ning peaaegu

kolme aasta jooksul ei ole hageja kostja vastu sellekohast kahju hüvitamise nõuet ei

kohtuväliselt ega kohtu korras esitanud, siis on põhjendamatu ka hagis toodud seisukoht

11 (29)

viivisenõude osas. Alusetu on hagiavalduse väide, mille kohaselt sai isik tema poolt kahju

tekitamisest teada liiklusõnnetuse toimumise päeval.

Viivist on õiguskaitsevahendina võimalik nõuda, kui isik on põhjendamatult maksetega

viivitanud. Kostjale ei ole teada, et ta oleks hagejale kahju tekitanud, sellest tulenevalt ei saa

ta ka olematu võla tasumisega viivituses olla. Seaduse mõtteks kahju sissenõutavaks

muutumise aja kohta saab hakata kulgema ajast, mil kostja sai teada või pidi teada saama, et

tema süül on hagejale kahju tekitatud. Kostja vaidleb hagile vastu ega nõustu hageja

seisukohaga viimasele kostja tegevusega kahju tekkimise kohta.

Kui kohus, vaatamata kostja seisukohtadele tuvastab, et kostja tegevuse tagajärjel on hagejale

tekitatud varaline kahju, võib viivise nõue muutuda VÕS § 113 lõike 2 kohaselt

sissenõutavaks alates kohtuotsuse jõustumisest, s.o ajast mil kostja sai teada tema poolt kahju

tekitamisest.

MAAKOHTU OTSUSE PÕHJENDUSED

9. Maakohus jättis hagi täies ulatuses rahuldamata ning kõik menetluskulud hageja enda

kanda.

Kohtu tuvastatu kohaselt puudub vaidlus järgmistes asjaoludes: 02. jaanuaril 2007 kell 22.55

toimus Narva linnas Kreenholmi 24 maja juures liiklusõnnetus - kahe sõiduauto kokkupõrge,

milles sõiduautot Volkswagen Polo juhtis hageja sõiduki omanikuna. Liiklusõnnetuse

tagajärjel tekkis hageja sõidukile varaline kahju. Nimetatud teelõigul toimusid teetööd, mida

teostas 02. jaanuarist 2007 kuni 03. jaanuarini 2007 kostja I. Teetööde teostamisel oli

vastutavaks isikuks määratud kostja I töötaja - meister I.J. . Kostjale I oli Narva

Linnavalitsuse poolt 27. detsembril 2006 väljastatud luba nr 106 nimetatud teetööde

teostamiseks. Salva Kindlustuse AS hagejale liiklusõnnetusega tekitatud kahju ei hüvitanud.

10. Kahju olemus ja ulatus. Hageja väitel oli kostjate poolt tekitatud hageja omandi,

sõiduauto rikkumisega otsene varaline kahju vastavalt hinnapakkumisele 75 296 krooni

ulatuses. Kohus leidis tõendeid analüüsides, et hageja varale, sõiduautole Volkswagen Polo

tekitatud kahju 75 296 krooni ulatuses, on tõendatud.

Pooled ei vaidle, et hageja sõidukile oli 02. jaanuaril 2007 toimunud liiklusõnnetuse tagajärjel

tekitatud varaline kahju. Kohus luges tuvastatuks, et avariis osalenud sõidukid liikusid

kokkupõrke eel teineteisele vastassuunas ning põrkasid kokku esiosadega selliselt, et peale

kokkupõrget asusid sõidukid esiosadega praktiliselt vastakuti. Kohus leidis, et hageja esitatud

hinnapakkumisest (tl 50) nähtuvalt oli pakkumine tehtud hageja sõiduauto Volkswagen Polo

remondiks. Kohus järeldas, et hageja sõiduki remondiks esitatud hinnapakkumine summas

75 296 krooni on põhjendatud ja selles märgitud kulud on vajalikud ja seotud hageja

sõiduauto taastamisega. Hinnapakkumine kajastab objektiivselt hageja sõiduauto remondiks

ehk kahju tekkimise eelsele ajale vastava olukorra taastamiseks vajalikke kulusid.

Hinnapakkumist

saab

lugeda

tõendiks

sõiduautole

tekitatud

kahju

suuruse

kindlaksmääramisel.

Hageja on kahju hüvitamise nõude esitanud sõiduki taastamiseks vajalike kulude osas,

sõiduki turuväärtuse vähenemist ei ole hageja nõudnud. Seega ei ole põhjendatud kostja II

vastuväide, et kulude hindamisel ei arvestatud sõiduki amortisatsiooni ega asja väärtust enne

kahju tekkimist. Hinnapakkumises märgitud teenustööde ja materjalide maksumus ei sõltu

sõiduki amortisatsioonist või turuväärtusest, kuna tegemist on liiklusõnnetuse tagajärjel

kahjustada saanud detailide asendamiseks soetatud uute osade ja auto taastamiseks tehtavate

teenustöödega.

12 (29)

11. Kostja I osa kahju tekitamisel. Hageja väitel põhjustas liiklusõnnetuse ja selle läbi kahju

hageja varale kostja I tegevusetus, s.o kostja jättis teetöö objektil nõuetekohaselt paigaldamata

liiklusmärgid ja muud liikluse ajutise reguleerimise vahendid, mis oli liiklusõnnetuse

põhjuseks, st. hagejale kahjulik tagajärg ei oleks saabunud, kui kostja oleks toiminud

õiguspäraselt ja paigaldanud märgid majandus- ja kommunikatsiooniministri 16. aprilli 2003

määruse nr 69 „Liikluskorralduse nõuded teetöödel“ nõuete kohaselt.

Hageja leiab, et kostja töötaja hooletus seisnes eelkõige märkide oluliselt ebapiisavas ja

ebakorrektses paigaldamises, puudulikus järelvalves ning töökohustuste hooletus täitmises.

Nii ürituse plaan iseenesest, kui ka faktiline liikluskorraldus teetööde ajal ei vastanud olulisel

määral Majandus- ja kommunikatsiooniministri 16. aprilli 2003 määruse nr 69

„Liikluskorralduse

nõuded

teetöödel“

nõuetele.

Määrusele

vastavate

liikluskorraldusvahendite puudumise tagajärjel liikus hageja suunavööndi teises reas, mis oli

muudetud vastassuunavööndiks ja selle tagajärjel toimus liiklusõnnetus, millest tekkis kahju

hageja varale.

Kostja I vastuväite kohaselt ei põhjustanud kostja I tegevus liiklusõnnetust, kuna kostja I on

täitnud kõik teeseadusega ettenähtud nõudeid liiklusohutuse tagamiseks teehoiutööde ajal.

Asjaolud, et põhjuslik seos puudub nii kostja I töötajal I.J. il kui ka kostjal I, on ka tuvastatud

jõustunud kohtuotsusega asjas nr 4-07-3224 ja ei või olla vaidluse esemeks. Hageja ei ole

põhjendanud, milline on põhjuslik seos kostja I tegevuse või tegevusetuse ja liiklusõnnetuse

vahel. Seoses sellega puuduvad seadusega ettenähtud alused kahjunõude esitamiseks.

Kohus leidis, et põhjendatud on hageja seisukoht. Vaidlust ei ole, et teetöid teostas kostja I ja

liikluskorraldusvahendite õige paigutuse eest oli vastutavaks isikuks määratud kostja I meister

ehk töötaja I.J. , kelle tööülesannete hulka kuulus vajalike lubade kooskõlastamine ja

liiklusmärkide ning muude liikluskorraldusvahendite paigaldamise juhatamine.

VÕS § 127 lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema

vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu

tagajärg (põhjuslik seos). Vastavalt LS § 45 lg 2 ja lg 3 toimub liikluse korraldamine

liiklusmärkide, teemärgiste, fooride, piirete ja muude liikluskorraldusvahenditega vastavalt

teeseaduse alusel kehtestatud nõuetele. Liikluse korraldamise ning liikluskorraldusvahendite

õige paigutuse ja korrasoleku tagab teeomanik või teehoiu korraldamise eest vastutav isik.

TeeS § 10 lg 2 alusel kehtestatud Majandus- ja kommunikatsiooniministri 16. aprilli 2003

määruse nr 69 „Liikluskorralduse nõuded teetöödel“ § 16 lg 3 p 1 ja p 2 kohaselt, märgid

pannakse järgmiselt: /---/ sõltuvalt kohalikest oludest võib hoiatusmärgid, välja arvatud

märgid 11 ja 12, suurima lubatud sõidukiiruse või projektkiiruse 30 km/h või alla selle korral

panna mitte lähemale kui 10 m enne ohtlikku kohta või ohtliku teelõigu algust. keelumärgid

pannakse kohta, kus keeld või piirang algab.

Sama määruse § 55 lg 1 ja lg 2 kohaselt, ajutiselt suletud sõiduteelõigust ümbersõidukoha ja

ümbersõidu lõpu ning parempoolsele sõiduteele tagasireastumise koha näitamiseks peab

kasutama märke 672 ja 673 «Ümbersõidu skeem» (joonised 38, 39). Suletava teepoole ette

peab panema hoiatustõkked või märgid 684 «Hoiatustara», millest moodustatakse 3 m kuni

4 m laiune värav. Liiklus juhitakse teisele sõiduteele märkide 686 «Ohtlik koht või teeäär»,

tähiskoonuste, märgi 684 «Hoiatustara» või märkide 681 ja 682 «Kurvisuund» elementide,

hoiatusnööride vms abil (joonised 38, 39) ning § 29, liikluskorralduse projekti koostamisel

võib juhinduda liikluskorralduse näidisskeemidest (joonised 1 kuni 41), mida vajaduse korral

sõltuvalt tööde iseloomust ja kohalikest oludest kohandatakse, sealjuures kinni pidades

kehtestatud normdokumentide nõuetest ja määruse erisustest.

13 (29)

Vastavalt liiklusõnnetuse skeemile (tl 30-31) olid teetöö kohale paigaldatud liiklusmärgid

järgmiselt: hageja sõidusuunas Kerese tn ristmiku ehk „uue viadukti“ poolt vaadatuna

paremale tee servale 9,7m kaugusele eraldusriba algusest liiklusmärk 351 „Suurim lubatud

kiirus“ 30 km/h, paremal teeserval 1,8m kaugusel eraldusribast kõrvuti ühel alusel

liiklusmärk 164 „Kahesuunaline liiklus“ (teele lähemal) ja liiklusmärk 361 „Peatumise

keeld“, eraldusriba algusesse selle keskele oli paigaldatud liiklusmärk 421 „Ümberpõike

suund paremalt“. Gerassimovi tn ristmiku ehk „kaubanduskeskuse“ poolt vaadatuna olid

paigaldatud suletud sõiduraja ette liiklusmärgid nr 684 „Hoiatustara“ kolm tükki, nr 158

„Teetööd“ kaks tükki, nr 331 „Sissesõidu keeld“ ja nr 422 „Ümberpõike suund vasakult“ ja

hoiatustõkked kolm tükki, mis sulgesid parempoolse sõiduraja terves ulatuses. Tee keskel

eraldusriba alguses olid paigaldatud liiklusmärgid nr 164 „Kahesuunaline liiklus“, nr 351

„Suurim lubatud kiirus“ 30 km/h ja nr 361 „Peatumise keeld“.

Kohus märkis, et liiklusõnnetuse skeem ei ole visuaalselt õige, kuna liiklusmärkide paigutus

joonisel ei vasta mõõtkavale. Joonisel märgitud liiklusmärkide ja vahemaade kandmisel

joonisele mõõtkavas 1:100 asuvad liiklusmärgid visuaalselt skeemil märgitud objektide

suhtes erinevalt võrreldes liiklusõnnetuse skeemiga. Seega saab liiklusõnnetuse skeemi

kasutada tõendina vaid objektide loetelu ja mõõtmistulemuste osas.

Tunnistajate R.K. , A.M. , I.M. ja Aleksei Lavrovski ütlused ja fotod nr 2,3,4,5 (tl 43-46)

kinnitavad liikluskorraldusvahendite asukohtade vastavust liiklusõnnetuse skeemile.

Tunnistaja I.J. i ütlustest selgub, et ta on kostja I töötaja - meister, kelle töökohustuste hulka

kuulub sõidutee sulgemine ja lahtikaevamine. Sõidutee sulgemise skeem antakse talle

Maanteeametist

ning

liiklusmärgid

paigaldatakse

vastavalt

juhendile.

Konkreetne

liiklusmärkide paigaldamise skeem oli läbi vaadatud spetsialisti Lakissovi poolt.

Liiklusmärgid olid teetöö teostamise kohas paigaldatud vastavalt skeemile.

Vastavalt liiklusmärkide paigaldamise skeemile (tl 38-39) pidi olema paigaldatud hageja

sõidusuunas Kerese tn ristmiku ehk „uue viadukti“ poolt vaadatuna paremale tee servale

liiklusmärk 164 „Kahesuunaline liiklus“, liiklusmärk 351 „Suurim lubatud kiirus 30 km/h“

(kohus loeb, et skeemil on ekslikult liiklusmärgi nr 351 asemel märgitud liiklusmärgi number

451 „Vähim kiirus“, kuna sellise märgi paigaldamine ei ole olukorrast lähtuvalt mõeldav) ja

liiklusmärk 361 „Peatumise keeld“, eraldusriba algusesse selle keskele oli paigaldatud

liiklusmärk 361 „Peatumise keeld“, vasaku sõiduraja ette pidi olema paigaldatud liiklusmärk

684 „Hoiatustara“. Gerassimovi tn ristmiku ehk „kaubanduskeskuse“ poolt vaadatuna pidi

olema paigaldatud suletud sõiduraja ette liiklusmärgid nr 684 „Hoiatustara“, nr 158

„Teetööd“, nr 331 „Sissesõidu keeld“ ja nr 422 „Ümberpõike suund vasakult“. Tee keskel

eraldusriba alguses pidi olema paigaldatud liiklusmärgid nr 164 „Kahesuunaline liiklus“, nr

351 „Suurim lubatud kiirus 30 km/h“ (kohus loeb, et skeemil on ekslikult liiklusmärgi nr 351

asemel märgitud liiklusmärgi number 451 „Vähim kiirus“, kuna sellise märgi paigaldamine ei

ole olukorrast lähtuvalt mõeldav) ja nr 361 „Peatumise keeld“. Liiklusmärkide kaugusi

skeemil märgitud objektidest skeemil märgitud ei ole.

Kohus luges tõendatuks, et kostja I meister paigaldas liikluskorralduse vahendid vastavalt

Maanteeameti spetsialisti Lakissovi poolt 28. detsembril 2006 (tl 38) heaks kiidetud

liikluskorralduse projektile.

Vaidlust ei ole, et hageja ja vastutuleva sõiduki kokkupõrge toimus hageja pärisuunavööndi

vasakus sõidureas, mis oli seoses teetöödega muudetud ühesuunalisest kahesuunaliseks.

Kohus nõustus hageja väitega, et vastavate liikluskorraldusvahendite puudumine oli

liiklusõnnetuse põhjuseks, st. hagejale kahjulik tagajärg ei oleks saabunud, kui kostja oleks

toiminud

õiguspäraselt

ja

paigaldanud

liikluskorralduse

vahendid

majandus-

ja

14 (29)

kommunikatsiooniministri 16. aprilli 2003 määruse nr 69 „Liikluskorralduse nõuded

teetöödel“ kohaselt.

Kohus järeldas, et kostja I töötaja tegu on liiklusõnnetuse ja selle läbi hagejale tekkinud

varalise kahju põhjuseks.

Kohus ei nõustunud hageja väitega, et liiklusõnnetus toimus kostja I töötaja hooletusest, s.o

töötaja süül, kuna kostja I töötaja paigaldas liikluskorralduse vahendid vastavalt selleks

koostatud projektile. Asjaolu, et kaks liiklusmärki, s.o nr 164 ja nr 361 olid paigaldatud

määruses sätestatud asukohast 7,9m lähemale ohtlikule kohale, ei saa lugeda kostja I töötaja

hooletuseks, kuna projektil puudusid mõõdud liikluskorraldusvahendite paigaldamiseks.

Kohus leiab, et liikluskorralduse projekt ei vastanud majandus- ja kommunikatsiooniministri

16. aprilli 2003 määruse nr 69 „Liikluskorralduse nõuded teetöödel“ § 55 lg 1 ja lg 2

nõuetele, mis kehtestavad eraldusribaga teel ühe suunavööndi sulgemise tingimused.

Liikluskorralduse projektil oli märkimata ajutiselt suletud sõiduteelõigust ümbersõidu koht ja

ümbersõidu lõpp ning parempoolsele sõiduteele tagasireastumise koha näitamiseks puudusid

liiklusmärke 672 ja 673 Ümbersõidu skeem. Liiklus ei olnud peale ajutiselt kahesuunaliseks

muudetud teelõiku juhitud tagasi teisele sõiduteele märkide 686 Ohtlik koht või teeäär,

tähiskoonuste, märgi 684 «Hoiatustara» või märkide 681 ja 682 „Kurvisuund“ elementide,

hoiatusnööride vms abil.

Lähtuvalt VÕS § 1054 lg 1, kui isik kasutab teist isikut pidevalt oma majandus- või

kutsetegevuses, vastutab ta selle isiku poolt õigusvastaselt tekitatud kahju eest nagu enda

tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamine oli seotud selle majandus- või kutsetegevusega.

Vaidlust ei ole, et teetööd olid seotud kostja I majandustegevusega. Kostja I on vastutav oma

töötaja ehk meistri poolt õigusvastaselt tekitatud kahju eest.

VÕS § 1054 lg 3 kohaselt, kui isik teeb teise isiku ülesandel teatud toimingu, vastutab

ülesande andja ülesande täitmise käigus õigusvastaselt tekitatud kahju eest nagu enda poolt

tekitatud kahju eest, kui kahju tekitati või kahju tekitamine sai võimalikuks seoses ülesande

täitmisega ja ülesande andjal oli vastavalt tema ja kahju tekitanu vahelisele suhtele kontroll

kahju tekitanu käitumise üle.

Majandus- ja kommunikatsiooniministri 16. aprilli 2003 määruse nr 69 „Liikluskorralduse

nõuded teetöödel“ § 5 lg 1 ja lg 2 kohaselt, teetöid võib teha tee omaniku kirjalikul loal või

tee omanikuga sõlmitud lepingu alusel. /---/. Teetööde tegemiseks on vajalik liikluskorralduse

projekt, millele on saadud tee omaniku nõusolek. /---/ ning vastavalt sama määruse § 7 lg 1 ja

lg 2, teetööde loa taotleja on kohustatud täitma tee omaniku nõudeid rahaliste ja tehniliste

vahendite, tööde projekti või kirjelduse ja liikluskorralduse projekti ning tööde teostamise

ajagraafiku suhtes. Teetöid tegev juriidiline või füüsiline isik on lisaks käesoleva paragrahvi

lõikes 1 toodud nõuetele kohustatud täitma tee omaniku poolt temale esitatud nõudeid

tehnoloogia, kvaliteedi, tööde teostamise tähtaegade ning liikluskorralduse ja -ohutuse osas.

Vastavalt TeeS § 403 lg 1 ja lg 2, teehoiutööde ja teehoiuväliste tööde tegemise, töövahendite,

ehitus- ja metsamaterjali paigutamise, hoone, rajatise ehitamise, istandiku või muu objekti

paigutamise,

maavara

kaevandamise

ning

metsa

lageraie

või

muu

keskkonda

ümberkujundava töö tegemise eest teel ja tee kaitsevööndis tee omaniku loata – karistatakse

rahatrahviga kuni 200 trahviühikut. Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 50 000 krooni ja TeeS § 407 lg 1 ja lg 2,

liikluskorraldusvahendi paigaldamata jätmise, nõuetevastase paigaldamise või ettenähtud

ajaks kõrvaldamata jätmise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut. Sama teo

eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 50 000 krooni

15 (29)

ning TeeS § 409 lg 2 p 1, käesoleva seaduse §-des 40–408 sätestatud väärtegude kohtuväline

menetleja on Maanteeamet.

Kostja I meister tegi toimingu, s.o paigaldas liikluskorralduse vahendid teetööl Maanteeameti

poolt heaks kiidetud projekti alusel. Projekti kooskõlastamise kohustus tuleb kostjal I

seadusest, mille täitmist kontrollib Maanteeamet, rikkumise korral on Maanteeametil õigus

teha otsus kostja I karistamiseks.

Kohus leidis, et kostja I töötaja ja seega ka kostja I, täites teetöödel liikluse korraldamisel

Maanteeameti poolt heaks kiidetud liikluskorralduse projekti, ei vastuta kahju eest, mis tekkis

liikluskorralduse vahendite puuduliku paigaldamise tagajärjel toimunud liiklusõnnetuse läbi.

Kohus märkis, et kostja I vastuväide väärteoasjas tehtud kohtuotsusega tuvastatud asjaolude

osas, s.o et kostja I töötaja väärtegu ei õnnestunud tuvastada ja seetõttu ei ole kostja I hagejale

kahju põhjustanud, on põhjendamata, kuna väärteoasjas antud hinnang kostja töötaja süüteo

osas ei vabastaks kostjat I tsiviilvastutusest. Lisaks tuleb tähelepanu pöörata asjaolule, et Viru

Maakohtu 23. novembri 2007 kohtuotsusega väärteoasjas nr 4-07-3224 (tl 104-105) on kostja

I töötaja suhtes kohtuvälise menetleja poolt tehtud otsus tühistatud väärteoprotokollis esitatud

väärteokirjelduse puudulikkuse tõttu, s.o väärteokirjelduses ei olnud märgitud, milliseid

liiklusmärkide paigaldamise nõudeid kostja I töötaja eiras. Et kohus on väärteomenetluse

seotud väärteoprotokollis esitatud teokirjeldusega, ei saanud kohus omal initsiatiivil

tuvastada, milliseid norme kostja I töötaja rikkus ning seetõttu on jäänud kostja I töötaja

võimalik väärtegu tuvastamata ja kohtuvälise menetleja otsus tühistatud.

12. Kostja II osa kahju tekitamisel. Hagiavalduse kohaselt oli kostja II õigusvastane tegu,

mille tagajärjel talle kahju tekkis, politseiametnike poolt ametisõiduki ja nende poolt

kontrollimiseks peatatud teise sõiduki poolt ajutiste liikluskorraldusvahendite varjamine.

Hageja leidis, et politsei sõiduk ega ka viimase poolt peatatud sõiduk ei tohtinud

liiklusõnnetuse kohas parkida, kuna pargitud sõidukid varjasid ajutisi liikluskorralduse

vahendeid ehk liiklusmärke. Sõidukite poolt oli varjatud märk nr 164 (kahesuunaline liiklus),

mis näitas, et ühesuunalise kaherealise sõidutee (kus hageja liikus) teine rida on muudetud

vastassuunareaks, st. kahesuunalise liiklusega teeks ja märk nr 351 (suurim lubatud kiirus 30

km/h).

Kui politseisõidukid ei oleks varjanud ajutisi liikluskorraldusvahendeid, oleks hagejale olnud

nähtavad vajalikku informatsiooni sisaldavad märgid, millest hageja oleks saanud juhinduda.

Tulenevalt sellest, et märgid ei olnud nähtavad ja et mööduda pargitud sõidukitest, reastus

hageja ümber teise sõiduritta, teades, et tegemist on ühesuunalise kaherealise teega ning

vastutulevaid sõidukeid teisel real olla ei saa, mille tagajärjel põrkas kokku vastutuleva

autoga.

Hageja väitel juhul, kui kostja töötajad ei oleks liiklusmärke varjanud (need oleks olnud

nähtavad), poleks hagejal kahju tekkinud, kuna hageja oleks olnud teadlik sellest, et teises

reas liiguvad vastutulevad sõidukid ja oleks osanud sellise ohuga arvestada ning poleks teise

ritta ümber reastunud. Samuti oleks hageja kiirus olnud 40 km/h asemel 30 km/h. Hageja

leiab, et kahjulik tagajärg ei oleks saabunud ilma kostja väidetava teota, mis näitab, et kostja

tegu on kahju põhjuseks.

Hageja leiab, et politseiametnikud olid oma ametikohustuste täitmisel raskelt hooletud.

Arvestades politseiametnike kutseoskusi, väljaõpet ja igapäevase töö praktikat pidid nad

teadma nii liiklusjärelvalve teostamise korra, liikluseeskirja, kui ka liiklusseaduse nõudeid.

Tegemist on ametnikega, kelle igapäevaseks teenistusülesandeks on liiklusjärelvalve

teostamine.

16 (29)

Kostja II vastuväite kohaselt ei põhjustanud kostja II tegevus hageja sõidukiga 02. jaanuaril

2007 toimunud liiklusõnnetust, kuna ametiülesannete täitmisel liikluseeskirju rikkunud isiku

sõiduki peatamisel ei varjanud politseisõiduk ja peatatud sõiduk hageja eest liikluskorralduse

ajutisi vahendeid ning seega puudub põhjuslik seos kahju tekkimise ja kostja II tegevuse

vahel. Kostja II leiab, et liiklusõnnetus toimus hageja enda hooletu käitumise tagajärjel, kuna

hageja ei olnud sõiduki juhtimisel piisavalt tähelepanelik ja hageja ei valinud asjaoludele

vastavat õiget sõidukiirust.

Kohus nõustus kostja vastuväitega. Lähtuvalt VÕS § 127 lg 4, isik peab kahju hüvitama

üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses,

et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Liiklusõnnetuse skeemist (tl 30)

selgub, et hageja sõiduk liikus suunaga Kerese tn ristmikult ehk „uuelt viaduktilt“

Gerassimovi tn ristmiku ehk „kaubanduskeskuse“ poole. Sõiduraja laius eraldusribast hageja

jaoks parempoolse kõnniteeni on 7m. Kokku põrganud autode esiosade kokkupuutepunkt

asub eraldusriba lõpust 2,45-0,5=1,95m uue viadukti suunas. Politsei sõiduki tagatelg on

eraldusriba lõpust 28,4m kaugusel, politseisõiduki ees peatunud sõiduki tagatelg on

politseisõiduki tagateljest 5,9m eespool.

Liiklusmärk 351 „Suurim kiirus 30 km/h“ asub politseisõiduki tagateljest 18,7m kaugusel ja

liiklusmärgid 164 „Kahesuunaline liiklus“ ja 361 „Peatumise keeld“ asuvad politseisõiduki

tagateljest 18,7+7,9=26,6m kaugusel. Et politseisõiduki mark on Nissan ja politsei poolt

peatatud sõiduki mark BMW ja politseisõiduki ja tema ees peatunud sõiduki tagatelgede vahe

on 5,9m, siis loeb kohus, et tegemist oli maksimaalselt kuni 5m pikkuste sõidukitega ja seega

saab arvutada, et vahemaa politseisõiduki ees peatunud sõiduki ja liiklusmärgi 351 vahel oli

vähemalt 8m. Vahemaa politseisõiduki ees peatunud sõiduki ja liiklusmärkide 164 ja 361

vahel oli vähemalt 8+7,9=15,9 ehk ligikaudu 16m.

Kohus märkis, et liiklusõnnetuse skeem ei ole visuaalselt õige, kuna objektide paigutus

joonisel ei vasta mõõtkavale. Joonisel märgitud objektide ja vahemaade kandmisel joonisele

mõõtkavas 1:100 asuvad objektid visuaalselt teineteise suhtes erinevalt võrreldes

liiklusõnnetuse skeemiga. Seega saab liiklusõnnetuse skeemi kasutada tõendina vaid

objektide loetelu ja mõõtmistulemuste osas.

Tunnistaja R.K. ütluste (tl 12) kohaselt seisid politseisõiduk ja peatatud sõiduk enne sõidutee

kitsenemist ning liiklusmärgini 164 oli ligikaudu 15m, mis vastab liiklusõnnetuse skeemil

märgitud mõõtmete alusel kohtu poolt arvestatud tulemusele 16m. Eksimus 1m ei ole

arvestatav, kuna tunnistaja hindas vahemaad visuaalselt. Tunnistaja teatab, et kohas, kus

politseisõiduk seisis, ei ole peatumine või parkimine keelatud.

Tunnistaja A.M. ütlused (tl 17) vahemaa kohta, et vahemaa märkidest kuni esimese pargitud

autoni oli 3-5m, ei ole kohtu arvates usaldusväärsed, sest isik hindas vahemaad sõiduteega

külgneva elamu aknast visuaalselt, liiklusõnnetus toimus kell 22.55 jaanuari kuus, mis on

pime aeg üldteadaoleva asjaoluna, hinnang vahemaale on vastuolus liiklusõnnetuse skeemiga,

mille tegemisel on kasutatud mõõdulinti, ja tunnistaja K ütlustega. Samuti ei ole

usaldusväärsed tunnistaja M hinnang selle kohta, et liiklusmärgid olid suletud politseisõiduki

ja peatatud sõidukiga, kui vaadata viadukti poolt. Tunnistaja ei saanud näha liiklusmärke

viadukti poolt, kuna tunnistaja elukoht on Kreenholmi 24 ja vastavalt väljavõttele

kaardiserverist (t.l.-119) asub elamu Kreenholmi 24 liiklusõnnetuse paiga kõrval paremal

pool teed lähtudes hageja liikumissuunast. Tunnistaja ei saanud aknast näha, kas

politseisõiduk ja peatatud sõiduk varjasid märke või mitte.

Tunnistaja Aleksei Lavrovski ütlustest (tl 25) selgub, et hageja märkas liiklusmärki 164 olles

jõudnud kohakuti politseisõidukiga, s.o ligikaudu vähemalt 16+5=21m kauguselt.

17 (29)

Liiklusmärki 351 nägi hageja peale liiklusõnnetust autost väljudes. Hageja teatab, et

liiklusmärk 351 oli paigaldatud enne eelmist märki paremal pool.

Kohus luges liiklusõnnetuse skeemi ja tunnistajate ütlustega tõendatuks, et politseisõiduk ja

kontrollimiseks peatatud sõiduk seisid hageja sõidusuunda arvestades paremal pool sõidutee

servas, vahemaa peatatud sõiduki esiosast kuni liiklusmärgini 351 oli mitte vähem kui 8m ja

kuni liiklusmärkideni 164 ja 361 mitte vähem kui 16m. Arvestades hageja enda ütlust, et ta

märkas liiklusmärki 164 olles politseisõidukiga kohakuti, saab lugeda tõendatuks, et märk

164 Kahesuunaline liiklus oli nähtav 21m kauguselt.

Et liiklusseadus või muud õiguse allikad ei sätesta, millisel kaugusel võib peatada või parkida

sõidukit liiklusmärgi ees nii, et sõiduk ei varjaks liiklusmärki, kohaldas kohus analoogiat. LS

§ 3 lg 2 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 02. veebruari 2001 määruse nr 48

„Liikluseeskiri“ § 151 p 6 kohaselt, peatuda ei tohi ülekäigurajal või jalgrattatee sõiduteega

ristumise kohal või lähemal kui 5 m enne neid kohti, kahesuunalise tee vasakul poolel

peatudes aga lähemal kui 5 m pärast neid kohti ning vastavalt sama määruse § 152 p 1,

parkida ei tohi kohas, kus liikluskorraldusvahend seda ei luba, ega kohas, kus ei tohi peatuda.

Peatumine ja parkimine on keelatud lähemal kui 5m ülekäigurajale. Nimetatud sätte

eesmärgiks on keelata sõiduki peatamine ja parkimine kohas, kus peatunud või pargitud

sõiduk võiks varjata ülekäigurada mööda sõiduteed ületavaid jalakäijaid teiste sõidukijuhtide

eest. Kohus asus seisukohale, et nimetatud sättes märgitud vahemaa 5m on kohaldatav ka

liiklusmärkide osas, s.o peatunud või parkiva sõiduki ja samal teepoolel asuva liiklusmärgi

vahe peaks olema vähemalt 5m, kui liiklusmärk ei ole sõiduki tagant nähtav (üle peatunud või

parkiva sõiduki).

Kohus tuvastas, et vahemaa politsei poolt peatatud sõidukist liiklusmärgini 351 oli mitte

vähem kui 8m ja kuni liiklusmärkideni 164 ja 361 mitte vähem kui 16m, kusjuures

liiklusmärk 164 oli nähtav 21m kauguselt, s.o vahemaa politsei poolt peatatud sõiduki ja

liiklusmärkide vahel oli suurem kui 5m.

Kohus leidis, et politseisõiduk ja kontrollimiseks peatatud sõiduk asusid sõidutee servas

selliselt, et ei varjanud ajutisi liikluskorraldusvahendeid ning hagejale pidid olema nähtavad

vajalikku informatsiooni sisaldavad märgid, millest hageja pidi ka juhinduma. Seega ei ole

tuvastatud, et politseisõiduk ja politsei poolt kontrollimiseks peatatud sõiduk oleks

põhjustanud liiklusohtliku olukorra, mille tagajärjel toimus liiklusõnnetus ja hageja varale

tekitati kahju.

Et kohus ei tuvastanud seost kahju tekkimise ja kostja II tegevuse vahel (põhjuslikku seost), ei

pea kohus andma hinnangut kostja II süü osas.

Kuna kohus ei tuvastanud kostja II tegevust või tegevusetust, mis viiks hagejale kahju

tekkimiseni, ei pea kohus andma hinnangut kostja II vastuväitele, et liiklusõnnetuse põhjustas

hageja enda hooletu käitumine.

13. Maakohtu järeldused. Kohus asus seisukohale, et kostja I ei vastuta kahju eest, mis

tekkis hagejale 02. jaanuaril 2007 toimunud liiklusõnnetuse läbi.

Lähtuvalt VÕS § 1043, teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju

tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise

eest vastavalt seadusele.

Kohus tuvastas, et puudus põhjuslik seos kostja II tegevuse ja hagejale 02. jaanuaril 2007

toimunud liiklusõnnetuse läbi kahju tekkimise vahel. VÕS § 127 lg 4 kohaselt, isik peab

18 (29)

kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega

sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos).

Kohus leidis, et kostjal I ja kostjal II puudub kohustus hüvitada hagejale 02. jaanuaril 2007

toimunud liiklusõnnetuse läbi tekkinud varalist kahju summas 75 296 krooni. Seega jättis

kohus hagi põhinõude osas rahuldamata.

VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele

lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Kohus ei tuvastanud kostjatel rahalist kohustust hageja ees ja seega tuleb viivise nõue jätta

rahuldamata. Seega leidis maakohus, et hagi tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata.

APELLATSIOONKAEBUSE PÕHJENDUSED

14. Hageja ei nõustunud maakohtu otsusega ja vaidlustas selle täies ulatuses. Apellant

(hageja) palub ringkonnakohtul tühistada maakohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega hagi

rahuldada, alternatiivselt saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud jätta

kostjate (vastustajate) kanda. Apellandi arvates ei ole maakohtu otsus seaduslik ega

põhjendatud, samuti on kohtuotsuse järeldused vastuolulised.

Apellatsioonkaebuse kohaselt jõudis maakohus valele järeldusele, et liiklusõnnetus ei

toimunud vastustaja AS Narva Vesi töötaja hooletusest, s.o töötaja süül, kuna vastustaja

töötaja paigaldas liikluskorraldusvahendid vastavalt Maanteeameti spetsialisti poolt heaks

kiidetud liikluskorralduse projektile. Apellant ei nõustu ka maakohtu järeldusega, et

liikluskorraldusvahendid olid paigaldatud vastavalt liikluskorralduse projektile.

Tegemist ei olnud Maanteeameti (riigi) ametnikuga, vaid kohaliku omavalitsuse ametnikuga,

kelle ülesandeks oli projekt kooskõlastada. Maakohus on menetlusnormi rikkudes jätnud

tähelepanuta, et hagiavaldusele tõendina lisatud ürituste plaanist (lisa 9) nähtuvalt ei ole plaan

mitte kooskõlastatud vaid ametniku poolt üksnes läbi vaadatud. Järelikult on väär maakohtu

seisukoht, et projekt oli heaks kiidetud. Isegi eeldades, et AS Narva Vesi meister paigaldas

liiklusmärgid liikluskorralduse projekti alusel, mis iseenesest ei vastanud nõuetele, ei saaks

väita, et sellisel juhul puudub viimasel süü. Liikluskorralduse nõuded teetöödel ei eelda seda,

et juhul, kui vastustaja töötaja poolt koostatud projekt on iseenesest puudulik, kuid ametnik

selle kinnitab ja vastustaja töötaja paigaldab selle alusel liikluskorraldusvahendid puudulikult,

puudub viimasel süü. Ei saa eeldada, et ilmselgelt ebaõige ja puuduliku projekti kinnitamisel

tuleb selle järgi ebaõigesti paigaldada ka liikluskorraldusvahendid.

Apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga, et AS Narva Vesi meister paigaldas

liikluskorraldusvahendid vastavalt projektile. Apellant on tõendanud, et vastutava isiku I.J. i

poolt olid paigaldatud märgid nr 351 „Suurim kiirus“ (mitte nagu plaanis arusaamatult

märgitud märk nr 451 „Vähim kiirus“). Järelikult ei paigaldanud vastutav isik plaani alusel

märke ilmselgelt ebaõigelt, vaid parandas tema enda koostatud plaanis ühe puudustest. Ei ole

mõistlik eeldada, et teetöödel ei saaks liigelda aeglasemalt kui märgil näidatud. Apellant

leiab, et kostja töötaja hooletus seisnes ebaõige liiklusmärkide paigaldamise skeemi

koostamises ja hiljem ka valdavalt selle alusel vääralt märkide paigaldamises. Ametniku poolt

skeemi kooskõlastamine ei saa iseenesest olla kahju põhjuseks. Vastustaja meistri

töökohustuste hulka kuulub teetööde juhtimine, korraldamine jm sellega seonduv, millest

järelduvalt on töötaja oma töökohustuste täitmiseks kohustatud olema teadlik valdkonda

19 (29)

reguleerivatest õigusaktidest. Vastasel korral on tegemist hooletusega. Mõistlik isik pidi ette

nägema, et nõuetele mittevastava liikluskorralduse tagajärjeks võib olla liiklusõnnetus.

Samuti on I.J. tunnistanud, et tal oli kohustus kontrollida tööde teostamist kuni tööde

lõpetamiseni, mida ta aga ei teinud. Maakohus on jätnud nimetatud tõendid tähelepanuta.

LS § 45 lg 3 kohaselt tagab liikluse korraldamise ning liikluskorraldusvahendite õige

paigutuse ja korrasoleku teeomanik või teehoiu korraldamise eest vastutav isik. Teetööde ajal

tagab liikluskorraldusvahendite nõuetekohase paigalduse ja liiklusohutuse teetöö tegija (TeeS

§ 25 lg 6). Selline kohustus oli vastustaja töötajal, mitte KOV-l, ning teetööde ajal (kahju

tekitamise

aega)

oli

AS-l

Narva

Vesi

kui

teetöö

tegijal

kohustus

tagada

liikluskorraldusvahendite nõuetekohane paigaldus ja liiklusohutus. Teetööde teostamisel oli

vastutavaks isikuks määratud AS Narva Vesi töötaja, meister I.J. . Apellant leiab, et isegi

olenemata projektist on teetööde teostajal kohustus paigaldada liikluskorraldusvahendid

õigusaktidele vastavalt.

Maakohus jagas vääralt tõendamiskoormuse. Delikti üldkoosseisul põhineva vastutuse

eeldustena tuleb kõigepealt kindlaks teha kahju põhjustamine kostja poolt ning kostja teo

õigusvastasus; alles seejärel eeldatakse VÕS § 1050 lg 1 kohaselt kostja süüd. Maakohus on

õigesti leidnud, et AS Narva Vesi töötaja tegu (tegevusetus) on õigusvastane ja hagejale

tekkinud varalise kahju põhjuseks. Deliktilise üldvastutuse korral vabaneb kahju põhjustanud

isik hüvitiskohustusest, kui ta tõendab kas mõne VÕS § 1045 lg 2 p-des 1-4 nimetatud

õigusvastasust välistava asjaolu esinemise või süü puudumise (VÕS § 1050 lg 1). VÕS

§ 1050 lg 1 kohaselt eeldatakse kahju tekitaja süüd (hooletust). Kostja vabaneb vastutusest,

kui ta tõendab, et ei olnud hooletu, st tõendamiskoormis lasub kostjal. Kostja seda tõendanud

ei ole ega ole menetluse vältel sellekohaseid väiteid ka esitanud. Apellant leiab, et AS Narva

Vesi töötaja on süüdi kahju tekitamises.

Maakohus on kohaldanud materiaalõigust vääralt. Apellant ei nõustu kohtu järeldusega, et

politseisõiduk ja kontrollimiseks peatatud sõiduk asusid sõidutee servas selliselt, et ei

varjanud ajutisi liikluskorraldusvahendeid. Maakohus kohaldas ebaõigesti analoogiat, kuna

tegemist ei ole õigusega reguleerimata juhtumiga. Kehtinud LE §-dest 10, 152 p 2 ja 151 p 10

tulenes üheselt, et keegi ei tohi liiklejate eest varjata liikluskorraldusvahendit, sh parkida ja

peatuda sellisel moel. Järelikult on õigussuhe reguleeritud ja alusetu on maakohtu käsitlus, et

LS ega muud õiguse allikad ei sätesta, millisel kaugusel võib parkida sõidukit liiklusmärgi

ees nii, et sõiduk ei varjaks liiklusmärki. Sätete eesmärgiks ei ole reguleerida sõidukite

paiknemise kindlat kaugust märkidest, vaid paiknemise viisi ja kohasust (et mitte varjata

märke), arvestades tegeliku olukorraga. Asjakohane ei ole maakohtu käsitlus, et vahemaa

peatunud või parkinud sõiduki ja liiklusmärgi vahel peab olema vähemalt 5 m, kui

liiklusmärk ei ole sõiduki tagant nähtav. Selle kohaselt tuleks õiguspäraseks pidada olukorda,

kus liiklusmärk on küll varjatud teiste liiklejate eest, kuid vahemaa märgi ja sõiduki vahel on

vähemalt 5 m. Niisugune seisukoht ei ole kooskõlas liiklus reguleerivate õigusaktide mõtte ja

eesmärgiga.

Maakohus ei ole arvestanud, et tegemist oli teisaldatavatel alustel ajutiste liiklusmärkidega,

mis paigaldatakse oluliselt madalamale võrreldes püsivate liiklusmärkidega. Seega olid

märgid sõidukite poolt ilmselgelt varjatud, isegi arvestades maakohtu järeldust sõidukite

kauguse osas märkidest.

Maakohus on valesti ja puudulikult hinnanud tõendeid. Kohus leidis, et tunnistaja A. M

ütlused ei ole usaldusväärsed, kuid samas pidanud usaldusväärseteks tunnistaja

(politseiametnik) R. K ütlusi. Apellant leiab, et tunnistaja A. M kui kolmanda, asjast

mittehuvitatud isiku ütlused on usaldusväärsed ja neid tuleb arvestada. Tunnistaja ütlused ei

ole vastuolus liiklusõnnetuse skeemiga, sest skeemil ei ole kajastatud märke varjanud

20 (29)

sõidukeid. Apellant ei nõustu maakohtu järeldusega, et tunnistajal ei olnud võimalik hinnata

sõidukite kaugust märkidest põhjusel, et ta ei teinud seda apellandi sõidusuunast (viadukti

poolt) vaadatuna, vaid hindas vahemaad sõiduteega külgneva elamu aknast paremalt

visuaalselt. Ei ole mõistlikku põhjust, miks ei saa hinnata vahemaad pargitud sõidukite ja

teisaldatavate ajutiste liiklusmärkide vahel paremalt poolt vaadates. Samuti tuleb arvestada, et

märkide kõrgus maapinnast oli kõige rohkem 60 vm ja sõidukite kõrgus oli 1,5 m. Kõrguste

vahede põhjal on võimalik järeldada, et madalamal olevad liiklusmärgid on varjatud

eesolevate sõidukite poolt. Küljelt sellise vahemaa hindamine on tunduvalt lihtsam ja täpsem

kui hindamine apellandi sõidusuunast.

Apellant tugines maakohtu menetluses ka sellele, et A. M, I.M. ja hageja ütlustega on ümber

lükatud tunnistaja R. K ütlused. Tõendatud on , et esimesest pargitud autost märkideni oli

mitte rohkem kui 3-5 m. Tunnistaja I.M. ütluste kohaselt seisis politsei poolt peatatud auto

ajutiste liiklusmärkide ees. Maakohus on nimetatu jätnud täiesti tähelepanuta. Apellandi

arvates on täiesti väär maakohtu järeldus, et liiklusmärk nr 164 (kahesuunaline liiklus) oli

apellandile nähtav 21 m kauguselt, täiesti väär ja põhjendamata. Pigem on ebausaldusväärsed

politseiametnik R. K ütlused. Tõendeid tuleb hinnata maakohtu otsuse põhjendava osaga

võrreldes teisiti.

Vastused apellatsioonkaebusele

15. Vastustaja I (AS Narva Vesi) vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle

rahuldamata ning Viru Maakohtu 24.11.2011.a otsuse muutmata. Maakohtu otsus on

seaduslik ja põhjendatud. Maakohus on kõiki küsimusi põhjalikult analüüsinud ja

põhjendanud oma järeldusi toimikus olevate materjalidega.

Kohus leidis oma otsuses, et kostja I meister paigaldas liikluskorralduse vahendid vastavalt

Maanteeameti spetsialisti poolt heaks kiidetud liikluskorralduse projektile. Kohus ei

nõustunud hageja väitega, et liiklusõnnetus toimus kostja I töötaja hooletusest, s.o töötaja

süül, kuna kostja I töötaja paigaldas liikluskorralduse vahendid vastavalt selleks koostatud

projektile. Asjaolu, et kaks liiklusmärki, s.o nr 164 ja nr 361 olid paigaldatud määruses

sätestatud asukohast 7,9 m lähemale ohtlikule kohale, ei saa lugeda kostja I töötaja

hooletuseks, kuna projektil puudusid mõõdud liikluskorraldusvahendite paigaldamiseks.

Maakohus leidis õigesti, et kostja I töötaja ja seega ka kostja I, täites teetöödel liikluse

korraldamisel Maanteeameti poolt heaks kiidetud liikluskorralduse projekti, ei vastuta kahju

eest, mis tekkis liikluskorralduse vahendite puuduliku paigaldamise tagajärjel toimunud

liiklusõnnetuse läbi.

16. Vastustaja II (Eesti Vabariik Siseministeeriumi kaudu) palus samuti jätta

apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Maakohus leidis õigesti, et kostja II (Eesti Vabariigi) tegevuse ja hagejale 02.01.2007

toimunud liiklusõnnetuse läbi kahju tekkimise vahel puudus põhjuslik seos.

Kohus on objektiivselt hinnanud kõigi põhilisi väiteid, mida pooled menetluse käigus

esitasid. Erinevalt kohtust ei ole apellant esitanud ühtegi vastuväidet kostjate esimese astme

kohtus esitatud argumentide ümberlükkamiseks. Nii hagiavalduses kui apellatsioonkaebuses

on tuginetud üksnes väidetele, mis on oma sisult oletuslikku laadi ega ole kontrollitavad.

Kuivõrd hagiavalduse esitamisega on viivitatud põhjendamatult pikka aega, ei ole hagi väited

ega oletused nii pika aja järel enam kontrollitavad. Liiklusõnnetuse järgse väärteomenetluse

käigus ei ole sündmuse kohta vormistatud mõõtmistulemusi, s.h sõidukite paiknemise kohta,

vaidlustatud. Samuti ei ole seatud kahtluse alla tunnistajate ütluste õigsust. Hagiavalduses

toodud põhjendusi ei saa hinnata mitte kui tõeseid fakte, vaid kui asjaolude kirjelduse

21 (29)

tõlgendamist. Kaebuses toodud vastuväited seaduse analoogia kohaldamise võimatuse kohta

on ekslikud ja hüpoteetilised ega kajasta konkreetse sündmuse asjaolusid.

Maakohtu poolt seaduse analoogia kohaldamine on kooskõlas TsÜS §-s 4 nõutavaga, kuna

asjasse puutuvad sätted puuduvad. Seaduses on küll sätestatud liikluskorraldusvahendi

varjamise keeld, kuid milliste kriteeriumite järgi seda hinnata, seadus ei reguleeri. Eeltoodut

arvesse võttes on apellandi viide liikluskorraldusvahendi kõrgusele asjakohatu. Kui 5-meetrist

vahemaad on seadusandja pidanud optimaalseks, et märgata teeääres peatunud sõiduvahendi

tagant jalakäijat (s.h ratastoolis istuvat inimest, last vm), siis peab olema nähtav ka 0,6

meetrise alläärekõrgusega (st märk on kõrgemal kui 0,6 m) muu objekt. Apellandi etteheide

vastustajale liikluskorraldusvahendite varjamise ees on põhjendamatu ka seetõttu, et kui

tugineda hageja enda seletustele, siis asudes viaduktilt alla sõitu „vabakäigul“ ei pruukinud ta

liiklusmärke kohe märgata ka juhul, kui politsei sõidukit läheduses ei oleks olnud. Küll aga

pidi juht kohe märkama temale vastu sõitvat sõidukit. Vastustajale on jäänud arusaamatuks,

miks pea kolm aastat pärast avarii toimumist on hagejal tekkinud veendumus, et olukorras,

kus tema poolt vasakusse sõiduritta ümberreastumise tagajärjel tekitatud liiklusavariis on

süüdi paremal pool teepervel seisnud sõiduk.

Apellatsioonkaebuse arvamus selle kohta, et oma korteri aknast eemalt näinud A.M.

tunnistajana ütlusi andnud selgitused on usaldusväärsed, on ekslik. Apellant on jätnud

tähelepanuta nimetatud tunnistaja ütluste sõnastuse. Vastustaja jääb selle juurde, et

tunnistaja, kes nägi sündmust oma eemalasuva korteri aknast, ei saa objektiivset hinnangut

anda ei vahemaade kohta, ega selle kohta, milline pilt võis avaneda hagejale/apellandile tema

sõiduki roolist. Eelkõige aga on A.M ütlused ebausaldusväärsed, kuna tema ise ei olnud oma

seletustes kindel. Tunnistaja ei esita mitte fakte vaid oletusi. T lk 18-20 seletuste kohasel ta

oletab («подразумеваю»), et kui vaadata märke viaduktilt, siis sõidukid varjasid need ära.

Tunnistaja selline väide on vastuolus loogikaga, kuna viaduktil olev sõiduk asus nii tee ääres

parkinud sõidukite, samuti liikluskorraldusvahendite suhtes kõrgemal, mistõttu ei saanud

sõidukid varjata märke ka juhul, kui autod oleksid pargitud lähemale kui 5 meetrit. Samuti

kirjeldab ta tumeda pikaptüüpi sõiduki kiiruseks orienteeruvalt 50 km/h. Lisaks eeltoodule on

märgitud, et tema meelest («на мой взгляд») alustas tumeda auto juht pidurdamist

politseiauto

kohalt.

Autode

vaheline

kaugus

oli

tunnistaja

hinnangul

ligikaudu

(«приблизительно») 15 m.

Nagu vastustaja on oma vastuses hagiavaldusele märkinud, ei saa arvestada ka tunnistaja I.M.

ütlusi (t.l 22-24) tõendamaks liikluskorraldusvahendite varjamist. Tema ütluste kohaselt

märkas ta endast vasakul tee ääres märkide ette pargitud sõidukit ja sõitis edasi, misjärel

toimus kokkupõrge vastutuleva sõiduautoga. (Tunnistaja A. M hinnangul oli kokkupõrge

teepervel parkinud sõidukite kohal). Ka I.M. ütlused on üksnes hinnangulist laadi. Kuigi

tunnistuses on märgitud, et vaatamata pimedale ajale oli nähtavus hea, ei saanud viadukti

poole paremal teepoolel liikunud sõiduki juht täpselt ja objektiivselt hinnata vasakul ääres

paiknenud sõidukite asukohta ega seda, kas liikluskorraldusvahendid olid nähtavad viaduktilt

vastu tulevale sõidukile.

Vastustaja Eesti Vabariik jääb oma hagiavalduse vastuses toodud põhjenduste juurde, pidades

vajalikuks üle korrata, et erinevalt maakohtu seisukohast ei saa käesoleva kaasuse puhul olla

kalkulatsioon kuludokumendiks. Kulusid tõendava dokumendina saab kalkulatsioon olla

arvestatav juhul, kui kahju hüvitamine on eelduseks, et asuda remonti teostama või hinnata, et

sõiduki remontimine ei tasu ennast ära. Konkreetsel juhul on remont teostatud hulk aega enne

hagi esitamist. Seega pidi hagejal olema võimalik esitada kohtule ka dokumendid tegelike

remondikulude kohta.

22 (29)

Vastustaja on jätkuvalt veendunud, et liiklusjuhtumi põhjuseks oli juhi (apellandi)

tähelepanematus ning sõidukile kahju tekkimine otseses põhjuslikus seoses hageja/apellandi

käitumisega.

Vastustajale

ei

saa

süüks

panna

apellandile

kahju

tekitamist

liikluskorraldusvahendite varjamise tõttu olukorras, kus kahju tekkis avarii tagajärjel.

Apellandi sõiduk sai avariis kannatada, kuna sõiduki juht ei suutnud vältida vastassuunas

liikunud sõidukile otsasõitu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

17. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõigusnormide ebaõige

kohaldamise tõttu tühistada osas, milles kohus jättis täielikult rahuldamata hagi kostja I, s.o

AS Narva Vesi vastu. Ringkonnakohus peab võimalikuks teha tühistatud osas asjas TsMS

§ 657 lg 1 p 2 alusel uue otsuse, millega rahuldada hagi osaliselt. Kostjalt I, s.o AS-lt Narva

Vesi, kuulub hageja kasuks väljamõistmisele 2406 € (37 648 kr). Sellele lisaks tuleb kostjalt I

hageja kasuks välja mõista viivis seaduses sätestatud määras (VÕS § 113 lg 1) alates hagi

esitamisest (29.12.2009.a) kuni kohustuse kohase täitmiseni. Maakohtu otsus tuleb jätta

muutmata osas, milles kohus jättis rahuldamata hageja nõude kostja II (Eesti Vabariik

Siseministeeriumi kaudu) vastu. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

18. Käesolevas asjas on vaidluse põhisisuks see, kas kostjad (AS Narva Vesi ja Eesti Vabariik

Siseministeeriumi kaudu) on oma õigusvastase tegevuse või tegevusetusega põhjustanud

hagejale varalist kahju ning kas neil on seadusest tulenev kohustus see kahju hagejale

hüvitada. Vaidluse all ei ole iseenesest hagejal 02.01.2007.a liiklusõnnetuse tagajärjel varalise

kahju tekkimise fakt, kuna kahjustada sai temale kuuluv sõiduauto. Küsimus on aga selles,

kas ja missugune isik on selle kahju tekkimise eest deliktiõiguslikult vastutav.

Hageja on seisukohal, et kostja I (AS Narva Vesi) õigusvastane tegu seisnes teetöödega

(kaevetöödega) seoses liiklusohtlikuks muutunud tänavalõigul liikluskorraldusvahendite

ebapiisavas ja mittenõuetekohases paigaldamises, millest tulenevalt hageja ei olnud suuteline

ohtusid piisava ajavaruga ette nägema ega oma liikumist sellele vastavalt kohandama.

Kostjale II heidab hageja ette seda, et kostja (politseiametnike isikus) varjas oma sõidukiga ka

need vähesed ajutised liikluskorraldusvahendid, mis hageja liikumissuunalt pidid liiklejale

liikluskorralduse muudatustest ja potentsiaalsest ohust märku andma.

19. Kostja I (AS Narva Vesi) vastutus liikluskorraldusvahendite nõuetele mittevastava

paigutamisega tekitatud kahju eest

Apellatsioonkaebuses esitatud seisukohtadest tulenevalt peab ringkonnakohus vajalikuks

esmalt analüüsida seda, missugune isik peaks vastutama liiklejal tekkinud varalise kahju eest

olukorras, kus on tuvastatud, et liikluskorraldusvahendite paigaldus ei olnud nõuetekohane

ega piisav ohutu liiklemise tagamiseks.

19.1. Esmalt märgib ringkonnakohus, et liikluse korraldamine kuulub oma põhiolemuselt

avaliku võimu ülesannete hulka. Liiklusmärkide paigaldamist käsitatakse halduse

üldkorraldusena Haldusmenetluse seaduse § 51 lg 2 tähenduses. Kahju tekitamist avaliku

võimu kandja poolt liikluse sujuva ja ohutu korraldamise nõudeid rikkudes ei loeta üldjuhul

kahju tekitamiseks eraõiguslikus suhtes, vaid põhimõtteliselt kuulub rakendamisele

riigivastutuse seadus (Riigivastutuse seaduse § 1 lg 3 p 2 koostoimes Liiklusseaduse §-ga 45

02.01.2007.a kehtinud redaktsioonis; praegu kehtiva LS § 6). See aga ei välista

ringkonnakohtu arvates kahjuhüvitisnõuete esitamist eraõigusliku isiku vastu, kes teostas

23 (29)

teetöid

ja

paigaldas

liikluskorraldusvahendeid

pädeva

isiku

või

ametiasutusega

kooskõlastatult.

Liiklusseaduse § 45 lg 3 kohaselt (02.01.2007.a redaktsioonis) tuli liikluse korraldamine ning

liikluskorraldusvahendite õige paigutus ja korrasolek tagada teeomanikul või teehoiu

korraldamise eest vastutaval isikul. Teeseaduse § 37 lg 6 kohaselt on tee omanik kohustatud

liiklejale hüvitama tee kasutamiskõlbmatuse tõttu ning teeseaduse või selle alusel antud

õigusakti rikkumise tõttu tekitatud kahju, v.a sama paragrahvi lg-s 2 nimetatud juhtudel.

Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lg 1 alusel on omavalitsusüksuse

ülesandeks korraldada antud linnas muuhulgas linnatänavate korrashoidu, v.a kui see

ülesanne on seadusega antud kellegi teise täita. Teeseaduse §-dest 51 ja 6 on järeldatav, et

linnas asuva tänava omanikuks tuleb lugeda vastavat omavalitsusüksust (linna).

Ringkonnakohus järeldab, et esmasel tasandil lasub vastutus liikluskorralduse ohutuse ning

liiklusmärkide nõuetekohase paigutuse eest tee omanikul, kelleks käesolevas asjas tuleks

lugeda Narva linna. Samas tuleneb õigusaktidest, et tee omaniku (s.o omavalitsusüksuse)

kõrval võib liikluskorralduse nõuetekohasuse eest vastutada ka muu isik, kellele tee omanik

(omavalitsusüksus) on andnud õiguse teha teatud toiminguid, millega kaasneb ka

liikluskorralduse muutmine. Nagu juba eelpool viidatud, vastutas LS § 45 lg 3 kohaselt

liikluskorraldusvahendite õige paigutuse ja korralduse eest kas teeomanik või teehoiu

korraldamise eest vastutav isik. Teeseaduse § 14 ja määruse „Liikluskorralduse nõuded

teetöödel“ § 2 punktide 1-3 koosmõjust tulenevalt ei ole kanalisatsioonitrassi- ja kaevetööde

puhul tegemist küll teehoiu- vaid teehoiuväliste töödega, kuid ringkonnakohtu arvates tuleb

lähtuda analoogiast ja lugeda, et ka teehoiuväliste tööde puhul vastutasid LS § 45 lg 3

kohaselt liikluskorraldusvahendite nõuetekohase paigaldamise eest nii teeomanik kui ka

teehoiuväliste tööde korraldamise eest vastutav isik. Lisaks tuleneb Teeseaduse § 25 lg-st 6

otseselt, et teetööde ajal tagab liikluskorraldusvahendite nõuetekohase paigalduse ja

liiklusohutuse teetöö tegija.

19.2. Ringkonnakohus leiab, et tulenevalt LS § 45 lg-st 3 (02.01.2007.a redaktsioonis) ja

Teeseaduse § 25 lg-st 6 ning § 37 lg-st 6 on tegemist tee omaniku ja teehoiu- või

teehoiuväliste tööde korraldamise eest vastutava isiku solidaarse vastutusega.

Teetööde teostaja vabastamine vastutusest nõuetele mittevastava ja potentsiaalselt

liiklusohtlikke olukordi loova ajutise liikluskorralduse tõttu isikutele tekkinud varalise kahju

eest seoses sellega, et ajutine liikluskorraldus oli pädeva ametiasutuse poolt heaks kiidetud,

oleks mõeldav üksnes juhul, kui kirjeldatud olukorras läheks vastutus kahju tekitamise eest

täies mahus üle vastavale haldusorganile kui avaliku võimu kandjale. Ringkonnakohtu

arvates ei tulene õigusaktidest, nagu vabaneks teetöid teostav isik liikluse ajutisel

ümberkorraldamisel seoses teetööde (MKM 16.04.2003.a määruse nr 69 § 2 p-de 2 ja 3

tähenduses) tegemisega vastutusest ning tekkinud kahju hüvitamise nõude saaks esitada

üksnes tee omaniku vm pädeva avaliku võimu kandja vastu.

Majandus- ja kommunikatsiooniministri 16.04.2003.a määruse nr 69 „Liikluskorralduse

nõuded teetöödel“ § 3 kohaselt on teetöid tegev juriidiline või füüsiline isik kohustatud täitma

määruses sätestatud nõudeid avalikult kasutataval teel, samuti tee kaitsevööndis juhul, kui

teetööga kaasneb või võib kaasneda oht liiklejale või töö tegijale. Sama määruse § 5 kohaselt

on teetööde tegemiseks vajalik tee omaniku kirjalik nõusolek või tee omanikuga sõlmitud

leping. Samuti vajab tee omaniku nõusolekut teetöödega seotud liikluskorralduse projekt

(määruse § 5 lg 2 ja lg 4 p 2). Tee omaniku poolt nõusoleku andmine ei too kaasa töö teostaja

vastutusest vabanemist ega selle täielikku üleminekut nõusoleku andjale. Saadud nõusolekule

vaatamata säilivad teetööde teostaja kohustused järgida liikluskorralduse nõudeid ning tagada

omalt poolt ohutus, samuti vältida kolmandatele isikutele kahju tekkimist.

24 (29)

Eeltoodust tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et maanteeameti (vm

pädeva

haldusorgani)

heakskiit,

kooskõlastus

või

mistahes

muul

kujul

märge

liikluskorralduse projekti „läbivaatamise“ kohta vabastaks AS Narva Vesi kohustusest järgida

teetööde tegemiseks kehtestatud liikluskorralduse nõudeid.

Andmata käesoleva tsiviilasja raames hinnangut tee omaniku või avaliku võimu kandja

võimalikule vastutusele leiab ringkonnakohus seega, et teetöid (või teehoiuväliseid töid)

teostanud AS Narva Vesi vastutab tekkinud kahju eest vähemalt solidaarselt tee omanikuga.

Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et asja materjalidest ei selgu, missugune organ või

ametiasutus vaidlusaluse, nõuetele mittevastava ajutise liikluskorraldusskeemi ehk ürituste

plaani (t I kd lk 36 – 39) kooskõlastas või „läbi vaatas.“ Alla on kirjutanud V. L, kuid ei nähtu

tema ametikoht, loetamatu on dokumendi koopial olev pitsat. Maakohus on märkinud, et

tegemist oli Maanteeameti ametnikuga, kuid apellatsioonkaebuses viitab hageja, et tegemist

ei olnud mitte riigi (Maanteeameti) ametnikuga, vaid kohaliku omavalitsuse ametnikuga. Ka

asjaolu, et ei teetööde teostajal ega liikluses kahju kannatanud isikul ei olnud selgust,

missugune ametiasutus pidi tagama liikluskorraldusskeemi nõuetele vastavuse, kinnitab

ringkonnakohtu arvates solidaarvastutusest lähtumise põhjendatust, kuna see võimaldab

paremini saavutada VÕS § 127 eesmärke.

VÕS § 65 sätestab eelduse, mille kohaselt juhul, kui mitu isikut peavad täitma kindlast

võlasuhtest tuleneva kohustuse, on nende vastutus solidaarne ja võlausaldaja (käesoleval

juhul hageja) võib omal valikul esitada oma nõude ükskõik missuguse solidaarvõlgniku vastu.

Seega on võlausaldajal valikuvõimalus, milliselt solidaarvõlgnikult millises ulatuses

kohustuse täitmist nõuda. Seejuures on võlausaldajal õigus esitada kogu nõue tervikuna ühe

solidaarvõlgniku vastu, nõudes temalt kogu kohustuse täitmist täies ulatuses. Seega puudub

käesoleva tsiviilasja lahendamisel vajadus teha kindlaks võimaliku muu solidaarvõlgniku

isikut, kes kõrvuti kostjaga I vastutas ajutiste liikluskorraldusvahendite nõuetekohase

paigaldamise eest. Solidaarvõlgnike omavahelisi suhteid reguleerib VÕS § 69, mille kohaselt

kohustuse täitnud solidaarvõlgnik võib nõuda teistelt solidaarvõlgnikelt neile langevate osade

hüvitamist (solidaarvõlgniku tagasinõue).

20. Hageja nõude rahuldamise muud eeldused kostja I suhtes

20.1. Tegu. Vaidlustatud otsuses tuvastas maakohus, et liiklusõnnetuse toimumise kohas ei

olnud liikluskorraldusvahendeid paigaldatud niisugusel määral, nagu nägi seda ette

Majandus- ja kommunikatsiooniministri 16. aprilli 2003.a määrus nr 69 „Liikluskorralduse

nõuded teetöödel“. Selline tegevusetus on käsitatav teona, mille tagajärjel võis saabuda

hageja varale kahju. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, mille kohaselt

liikluse

ajutine

ümberkorraldus

avariipaigal

ei

vastanud

Majandus-

ja

kommunikatsiooniministri 16. aprilli 2003.a määruses nr 69 „Liikluskorralduse nõuded

teetöödel“ sätestatule. Eelkõige puudusid mistahes tähised vasakpoolses sõidureas, mis oli

ajutiselt muudetud vastassuunavööndiks. Millegagi ei olnud tähistatud kohta, kus vastutulev

sõiduk pidanuks liikuma taas oma suunavööndisse. Ainsaks liikluse kahesuunaliseks

muutumist tähistavaks märgiks hageja sõidusuunalt vaadatuna oli paremal teeservas asunud

hoiatusmärk nr 164 („Kahesuunaline liiklus“), mis oli ka ringkonnakohtu hinnangul

ilmselgelt ebapiisav. Arvestada tuleb seda, et tavaolukorras oli tegemist kaherealise

sõiduteega, kus sõidukid võisid pärisuunal liikuda üheaegselt (paralleelselt) ning liikluse

ümberkorraldus (tee kahesuunaliseks muutumine) pidanuks olema tähistatud ka vasakul

sõidurajal liiklejale nähtavalt, sõltumata sellest, kas parempoolsel rajal oli parajasti sõidukeid

või mitte.

25 (29)

Ringkonnakohus märgib, et käesoleval juhul ei ole määrava tähtsusega see, kas kostja I

töötaja

poolt

paigaldatud

liikluskorraldusvahendid

olid

täpses

vastavuses

ajutise

liikluskorralduse skeemiga (nn ürituste plaaniga) või esines märkide paigaldamises mõningasi

kõrvalekaldeid võrreldes nimetatud skeemiga. Kahju põhjustanud teoks ei saa käesolevas

asjas iseenesest lugeda seda, kas liiklusmärgid nr 164 ja 361 olid paigaldatud määruses

ettenähtuga võrreldes 7,9 m võrra lähemale ohtlikule kohale. Kahju põhjustanud teoks saab

antud tsiviilasjas lugeda liiklusohtliku teelõigu ebapiisavat tähistamist tervikuna, s.o liikluse

ümberkorraldamiseks koostatud skeem kui niisugune ei taganud objektiivselt võttes mõistliku

liikleja jaoks piisavaid võimalusi ohtusid ette näha. Teelõigu tähistust ei oleks muutnud

nõuetekohaseks ka see, kui märgid nr 164 ja 361 oleksid paiknenud määrusega ettenähtud

kohas, s.o 7,9 m võrra eemal. Siiski vastutas kostja I (muuhulgas oma töötajate kaudu) ka

selle eest, et liikluskorraldusvahendid oleksid paigutatud vastavalt määruses sätestatud

nõuetele, sh ka määrusega ettenähtud kaugustel.

20.2. Kahju tekkimine. Maakohus tuvastas, et põhjendatud ja tõendatud on hageja varale, s.o

sõiduautole Volkswagen Polo kahju tekitamine 75 296 krooni ulatuses. Maakohus asus

õigesti ja põhjendatult seisukohale, et VÕS § 132 lg 3 kohaselt kuulub asja kahjustamise

korral hüvitamisele eelkõige rahasumma, mis on vajalik kahjustatud omandiõiguse objekti

senise seisukorra taastamiseks (parandamiskulud) ning need kulud on tõendatavad

hinnapakkumisega sõiduki töökorda seadmiseks. Ringkonnakohus nõustub selles osas

maakohtu põhjendustega ega korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel.

20.3. Põhjuslik seos. Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu seisukohaga ega korda

põhjendusi, mille kohaselt nõuetele vastavate liikluskorraldusvahendite puudumine oli

liiklusõnnetuse põhjuseks, st hagejale kahjulik tagajärg ei oleks saabunud, kui kostja oleks

toiminud õiguspäraselt ja paigaldanud liikluskorralduse vahendid vastavalt määruses

sätestatule. Põhjendatud on hageja seisukoht, et kui vastassuunast kulgev liiklus oleks

nõuetekohaste liikluskorraldusvahendite abil pärast suletud teelõigu lõppu taas oma

sõidurajale tagasi juhitud, olnuksid need vahendid nähtavad ka hagejale ning ta saanuks oma

liikumist sellele vastavalt kohandada.

20.4. Õigusvastasus. Hageja varale kahju tekitamist kostja I tegevusetusega (s.o

liikluskorraldusvahendite ebapiisava paigutamisega) saab pidada õigusvastaseks VÕS § 1045

lg 1 p 5 alusel. Kostja tegevusetuse õigusvastasus tuleneb lisaks sellest, et kostja I rikkus oma

tegevusetusega õigusnormi, mis kohustas teda tegutsema kahju ärahoidmise huvides. Linna

tänaval kaevetööde teostamise korral ohutu liikluskorralduse tagamine on otseselt seadusest

ja ka muudest õigusaktidest tulenev kohustus (nn kaitsekohustus), mis kohaldus vahetult ka

kostjale I (vt eelpool p 19.2). Eelkõige oli kostja I oma majandustegevuse raames tegutseva

isikuna kaasvastutav selle eest, et ajutine liikluskorraldusskeem kaevetööde kohal vastaks

määruses nr 69 „Liikluskorralduse nõuded teetöödel“ ettenähtule.

Nii Liiklusseaduse § 45 lg 3 (02.01.2007.a redaktsioonis), Teeseaduse § 25 lg 6 kui ka

määruse nr 69 „Liikluskorralduse nõuded teetöödel“ näol on tegemist kaitsenormidega, mille

keskne eesmärk on lisaks liikluse sujuvale korraldamisele tagada ka ohutus ning muuhulgas

vältida liiklejatel kahju tekkimist. Nende normide rikkumisega hageja varale tekitatud kahju

on õigusvastane.

20.5. Süü. VÕS § 1050 lg 1 kohaselt ei vastuta kahju tekitaja kahju tekitamise eest, kui ta

tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi. Kostjal tulnuks seega tõendada süü puudumist, s.o

hoolikat käitumist. Hoolsusnõuded tulenevad käesoleval juhul nii teeomaniku kui teetööde

teostaja kohustusest tagada liiklemise ohutus ja liikluskorralduse nõuetekohasus. Täpsemalt

tulenevad hoolsusnõuded Majandus- ja kommunikatsiooniministri 16.04.2003.a määrusest nr

69 „Liikluskorralduse nõuded teetöödel,“ milles sätestatakse konkreetsed nõuded selle kohta,

26 (29)

kuidas peab olema tähistatud ühesuunalise tee ajutine muutmine kahesuunaliseks. Määruse

§ 3 sätestab otsesõnu, et teetöid (sh nii teehoiu- kui teehoiuväliseid töid) tegev juriidiline või

füüsiline isik on kohustatud täitma määruses sätestatavaid nõudeid avalikult kasutataval teel,

samuti tee kaitsevööndis juhul, kui teetööga kaasneb või võib kaasneda oht liiklejale või töö

tegijale.

Maakohus märkis õigesti, et VÕS § 1054 lg 1 ja lg 3 alusel tuleb kostja I töötaja (meistri)

I. J tegevus liikluskorraldusvahendite paigaldamisel omistada tööandjale, s.o AS-le Narva

Vesi ning kostja I on vastutav oma töötaja ehk meistri poolt kostja majandustegevuse raames

õigusvastaselt tekitatud kahju eest.

Maakohus asus seisukohale, et kostja I vastutuse välistab asjaolu, et oma tegevuses järgis

kostja Maanteeameti poolt heaks kiidetud liikluskorralduse projekti. Ringkonnakohus selle

seisukohaga ei nõustu ja jääb selle juurde, et kostja I kui teetööde vahetu teostaja vastutas

selle eest, et liiklus oleks teetööde ajal korraldatud ohutult.

Asjakohased ei ole kostja I väited selle kohta, nagu oleks kostja I täitnud kõik Teeseadusega

sätestatud nõuded liiklusohutuse tagamiseks teehoiutööde ajal ning nagu oleks nii kostjal I

kui ka tema töötajal I.J. süü puudumine tuvastatud kohtuotsusega asjas nr 4-07-3224.

Nimetatud väärteoasjas (otsus toimikus I kd lk 104-105) ei võtnud kohus seisukohta, kas

liiklusmärgid olid sündmuskohal paigaldatud nõuetekohaselt. Kohus sedastas üksnes, et

väärteoprotokoll ei olnud vormistatud nõuetekohaselt, mistõttu kohtul ei olnud võimalik

kaaluda, kas liiklusmärkide paigaldus vastas nõuetele või mitte. Õigusnormidel ei põhine

kostja I seisukoht, nagu oleks liiklusmärkide paigaldamise nõuetekohasust võimalik hinnata

üksnes väärteomenetluse korras. Hageja nõuet lahendades ei teosta kohus väärteomenetlust,

vaid hindab kahju tekkimise asjaolusid ning kostja(te) süüd selles tsiviilõigusnormide

kohaselt, lähtudes muuhulgas sellest, kas ohtlik teelõik oli tähistatud n-ö keskmisele

mõistlikule liiklejale piisavalt arusaadavalt.

Küll aga tuleb kahju hüvitamise eelduste kontrollimisel ringkonnakohtu arvates hinnata seda,

missugusel määral saab kostja käitumist (tegevusetust) pidada hooletuks. See omab tähtsust

ka kahju hüvitise ulatuse kindlaksmääramisel. Nii ei ole käesolevas asjast alust väita, nagu ei

oleks kostja I järginud kaitsekohustusi mingilgi määral. Sellega oleks olnud tegu juhul, kui

kaevetööde tähistamiseks ei oleks olnud paigaldatud üldse mitte mingeid hoiatavaid

liikluskorraldusvahendeid. Käesolevas asjas on tuvastatud, et hageja sõidusuunal olid

parempoolsesse teeserva paigaldatud liiklusmärgid nr 146 („Kahesuunaline liiklus“), nr 351

(„Suurim lubatud kiirus 30 km/h“) ja nr 361 („Peatumise keeld“). Ringkonnakohus märkis

eelpool, et vajalik oleks olnud tähistada ka ajutiselt kahesuunaliseks muudetud teelõigu taas

ühesuunaliseks

muutumine,

s.o

ümbersuunatud

liikluse

tagasisuunamine

oma

sõiduteepoolele. Kostja I poolt vastavalt liikluskorralduse ajutisele skeemile paigaldatud 3

ajutist liiklusmärki oleksid seega olnud piisavad parempoolsel sõidurajal liiklejale, kuid mitte

vasakpoolsel sõidurajal liiklejale.

20.6. Kahjustatud isikust tulenevad asjaolud (VÕS § 139 lg 1). VÕS § 139 lg 1 kohaselt

vähendatakse juhul, kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või

ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, kahjuhüvitist ulatuses, milles need

asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Käesolevas asjas vastutab ka hageja ise oma

sõidukiga kui suurema ohu allikaga liikluses osalemisega kaasneva üldise liiklusriski eest.

Liiklusõnnetusse sattumine ei olnud hageja jaoks vältimatu sündmus, kuna tal oli võimalik

tema juhitud sõidukit valitseda. Asja materjalidest nähtuvalt pidanuksid hagejat suuremale

ettevaatusele üles kutsuma politseisõiduki sisselülitatud ohutuled. Samuti oli tee

sündmuskohal piisavalt lai selleks, et võimalik olnuks isegi teeservas peatatud sõidukite

puhul vastutulnud autoga kokkupõrkest hoiduda.

27 (29)

20.7. Hageja nõude osaline rahuldamine kostja I suhtes. Eeltoodust lähtudes loeb

ringkonnakohus, et kostja I tegevusetus põhjustas hagejal kahju tekkimise 50 % ulatuses ning

ülejäänud 50 % ulatuses vastutab tekkinud kahju eest hageja ise. Seega kuulub hageja nõue

kostja I vastu osaliselt rahuldamisele 50 % ulatuses, s.o summas 37 648 kr ehk 2406 €.

20.8. Viivis. Hageja leidis, et VÕS § 113 lg-te 1 ja 2 alusel tuleb kostjalt välja mõista viivis

alates kahju tekkimisest teadasaamisest, s.o alates 03.01.2008.a. kuni hagi esitamiseni

29.12.2009.a ning alates 29.12.2009.a VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhinõude

kohase täitmiseni.

Ringkonnakohus märgib, et ehkki hagiavalduse kohaselt käsitab hageja hagi esitamise

kuupäevana 22.12.2009.a, siis toimikust nähtuvalt (t I kd lk 1) on hagi esitatud (Viru

Maakohtule saabunud) 29.12.2009.a.

VÕS § 113 (02.01.2007.a kehtinud redaktsioonis) lg 1 kohaselt võis võlausaldaja rahalise

kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi e viivist, arvates

kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks on VÕS §-s

94 sätestatud intressimäär, millele lisandus 7 % aastas. VÕS § 113 lg 2 kohaselt tuli juhul, kui

kahju kuulus hüvitamisele muu kui raha maksmise kohustuse rikkumise tõttu, arvestada

kahjuhüvitiselt viivist alates ajahetkest, mil kahju hüvitamiseks kohustatud isik sai kahju

tekkimisest teada või pidi sellest teada saama.

Ringkonnakohus leiab, et kahju tekkimise ajal kehtinud VÕS § 113 lg 2 tõlgendamisel ei tule

arvestada mitte üksnes seda, kas ja millal sai kostja teada kahju tekkimise faktist, vaid ka

seda, millisel hetkel sai kostja teadlikuks tema vastu nõude esitamisest ja/või hageja

hüvitisnõude suurusest. Kui kostjale ei ole need asjaolud teada, ei ole tal võimalik nõuet täita

ega vältida seega ka viivisenõude jätkuvat suurenemist. Viivise sätestamise eesmärk on

tagada, et kohustatud isik täidaks oma raha maksmisele suunatud kohustuse võimalikult

lühikese aja jooksul, hoides sellega ära võlausaldajal kohustuse täitmisega viivitamise tõttu

täiendava kahju tekkimise. Selle eesmärgiga ei oleks kooskõlas viivise arvestamine alates

ajast, mil toimus küll kahju tekkimise aluseks olnud sündmus, kuid mil hageja ei olnud

kostjale teatanud oma nõudest ega selle võimalikust suurusest. Ringkonnakohtu arvates tuleb

lugeda, et VÕS § 113 lg 2 tähenduses sai kostja kahju tekkimisest teada siis, kui talle sai

teatavaks tema vastu kahjuhüvitisnõude esitamine ja nõude esialgne suurus.

Käesoleval juhul ei nähtu asja materjalidest, et hageja oleks oma nõudest kostjale teatanud

või et nõude suurus oleks muul viisil kostjale teatavaks saanud enne hagiga kohtusse

pöördumist. Sellest tulenevalt asub ringkonnakohus seisukohale, et põhjendatud on mõista

seadusest tulenev viivis kostjalt I hageja kasuks välja alates hagiavalduse kohtule esitamisest,

s.o 29.12.2009.a. kuni hageja nõude kohase täitmiseni.

21. Hageja nõue kostja II (Eesti Vabariik Siseministeeriumi kaudu) vastu

Hagiavalduse kohaselt seisnes kostja II õigusvastane tegu, mille tagajärjel tekkis talle kahju,

politseiametnike poolt ametisõidukiga ja kontrollimiseks peatatud sõidukiga ajutiste

liikluskorraldusvahendite varjamises.

21.1. Maakohus tuvastas asjas esitatud tõendeid hinnates, et politseisõiduk ja kontrollimiseks

peatatud sõiduk paiknesid hageja sõidusuunda arvestades paremal pool sõidutee servas,

kusjuures vahemaa peatatud sõiduki esiosast kuni liiklusmärgini 351 („Suurim lubatud kiirus

30 km/h“) oli vähemalt 8 m ja kuni liiklusmärkideni 164 („Kahesuunaline liiklus“) ja 361

(„Peatumise keeld“) oli vähemalt 16 m. Politseisõiduk paiknes kontrollimiseks peatatud

sõiduki taga selliselt, et sõidukite tagatelgede vahemaa oli 5,9 m. Maakohus asus seisukohale,

28 (29)

et politseisõiduk ja kontrollimiseks peatatud sõiduk asusid sõidutee servas selliselt, et ei

varjanud ajutisi liikluskorraldusvahendeid. Tuvastatud ei ole, et nimetatud sõidukid oleksid

põhjustanud liiklusohtliku olukorra, mille tagajärjel toimus liiklusõnnetus ja hageja varale

tekitati kahju. Kohus ei tuvastanud kostja II tegevust või tegevusetust, mis oleks kaasa toonud

hagejal kahju tekkimise. Samuti ei leidnud maakohus põhjuslikku seost kahju tekkimise ja

kostja II tegevuse vahel. Sellest tulenevalt ei pidanud kohus vajalikuks hinnata kostja II süüd.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt antud hinnangutega tõenditele selles, kus paiknesid

õnnetuse toimumise ajal ajutiste liiklusmärkide suhtes politsei poolt kontrolliks kinnipeetud

sõiduk ja politseisõiduk. Kohus on hinnanud nii liiklusõnnetuse skeemi (t I kd lk 30-31) kui

ka muid asjas esitatud tõendeid. Ringkonnakohus märgib, et väärteoasjas tunnistajate

ülekuulamise protokollid (t I kd lk 12-29 ja lk 32-35) ei ole käesolevas asjas TsMS § 229

kohaselt käsitatavad kui tunnistajate ütlused TsMS § 251 mõttes, vaid kui dokumentaalsed

tõendid TsMS § 272 tähenduses. Ainuüksi väärteoasjas tunnistaja A. M ütlustega ei ole

ümber lükatud teise tunnistaja (R. K) ütlused ning liiklusõnnetuse skeemilt nähtuvad

mõõtmistulemused. Kuna tunnistaja vaatles sündmuskohta paremalt poolt, sai ta anda üksnes

omapoolse hinnangu sellele, kas ajutised liiklusmärgid olid sõidutee servas peatatud sõidukite

poolt varjatud. Vastupidiselt apellatsioonkaebuses väidetule on liiklusõnnetuse skeemil

tähistatud ka politseisõiduki ja politsei poolt peatatud teise sõiduki asukohad.

21.2. Iseenesest on õige apellandi seisukoht, et Liikluseeskirja ega muude õigusaktide

eesmärgiks ei olnud reguleerida sõidukite parkimisel ega peatumisel täpseid vahekaugusi

ajutistest liikluskorraldusvahenditest. Seega ei saa asjakohaseks pidada maakohtu poolt

kohaldatud analoogiat kehtinud Liikluseeskirja § 151 p-ga 6, mille kohaselt ei tohtinud

sõidukiga peatuda lähemal kui 5 m enne ülekäigurada või jalgrattateega ristumise kohta.

Ringkonnakohus nõustub, et ajutiste liiklusmärkide puhul tuleb arvestada nende eripära, s.o

madalamal paiknemist võrreldes alaliste liiklusmärkidega.

Siiski ei toonud maakohtu poolt niisugusel viisil analoogia kohaldamine kaasa ebaõige

kohtulahendit tegemist. Ringkonnakohus nõustub siiski maakohtu seisukohaga, et sõidukite

vahemaa ajutiste liiklusmärkidega ei olnud väiksem kui 5 m (see on kooskõlas ka

väärteoasjas tunnistuse andnud A. M sõnadega, mille kohaselt vahemaa märkidest kuni

esimese pargitud sõidukini oli tema hinnangul 3-5 meetrit – t I kd lk 17).

Ringkonnakohtu arvates ei tulenenud Liikluseeskirjast keeldu peatada sõidukeid 5-8 m

kaugusel ajutistest liiklusmärkidest. Ajutiste liiklusmärkide nähtavuse tagamisel ei saa olla

määrav üksnes see, kui kaugel märkidest peatatakse või pargitakse sõiduk. Asjakohaseks ei

saa pidada apellandi arutelu selle üle, kas politseisõiduk ja kontrolliks peatatud teine sõiduk

olid tee servas liikluseeskirja tähenduses peatatud või pargitud, kuna küsimus on üksnes

selles, kas ajutised liiklusmärgid olid sõidukite poolt õigusnormi rikkuval viisil varjatud.

Muuhulgas ei oleks kõnniteel paiknevate ajutiste liikluskorraldusvahendite nähtavus

vasakusse sõiduritta ümber reastunud juhile pruukinud olla tagatud ka parempoolsel

sõidurajal liikuva sõiduki puhul. Ainuüksi sõidukite paiknemisest ei tulenenud käesolevas

asjas kostja II (s.o politseiametnike) poolt seega õigusnormi (nn kaitsenormi) rikkumine ega

tegevuse õigusvastasus VÕS § 1045 lg 1 mõttes.

21.3. Ringkonnakohus leiab, et kostja I poolsest õigusvastasest käitumisest ei saa tuleneda

kõrgendatud hoolsuskohustusi teiste liiklejate, sh kostja II jaoks. Hageja on ise asunud

menetluses seisukohale, et kui kostja I (AS Narva Vesi) oleks teetööde koha tähistanud

nõuetekohaselt, eelkõige märkides koha, kus ajutiselt kahesuunaliseks muudetud teelõik

muutus taas ühesuunaliseks (hageja sõidusuunalt vaadatuna: koha, kus vasakpoolne

pärisuunas sõidurada muutus ajutise liikluskorralduse järgi vastassuunaliseks), oleks

liikluskorralduse muudatus olnud hagejale hästi nähtav ja tajutav ning välistanud olnuks

29 (29)

hageja liikumine teises sõidureas. Seega ka juhul, kui paremal teeservas (kõnniteel) asunud

ajutised liiklusmärgid ei olnud teises sõidureas liiklejale nähtavad, oleksid vasakul sõidureal

paiknema pidanud liikluse ümbersuunamise tähistused hageja enda hinnangul tõenäoliselt

kahju ära hoidnud. Sellisel juhul ei oleks kahju tekkimist mõjutanud paremal sõidureas

sõidukite paiknemine või liikumine. Seega jõudis maakohus õigele järeldusele, et puudub

põhjuslik seos kostja II tegevuse ja hagejal varalise kahju tekkimise vahel VÕS § 127 lg 4

tähenduses.

Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus jättis õigesti rahuldamata hageja

nõude kostja II vastu.

22. Menetluskulude jaotus. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise

korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt

hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi

kanda. TsMS § 173 lg 3 kohaselt tuleb ringkonnakohtul muuta maakohtu otsuses märgitud

menetluskulude jaotust.

Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud on jätta hageja ja kostja I poolt nii maakohtus kui

ringkonnakohtus kantud menetluskulud võrdsetes osades, s.o vastavalt 50 % ulatuses, AS

Narva Vesi ja Aleksei Lavrovski kanda, kuna hagi rahuldatakse pooles ulatuses.

Kuna Eesti Vabariigi vastu esitatud hagi jääb rahuldamata, jäävad ka Eesti Vabariigi kantud

menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel Aleksei Lavrovski kanda.

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp