3-10-1951/30 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Agu Timmi, Maili Lokk ja Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

15. juuni 2012, Tartu

Haldusasja number

3-10-1951

Haldusasi

Igor Žemtšugovi kaebus Tartu Vangla tekitatud kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 14. jaanuari 2011. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Igor Žemtšugovi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Igor Žemtšugov

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 14. jaanuari 2011. a

otsus muutmata.

2. Jätta apellandi menetluskulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest arvates, st kuni 16. juulini 2012.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav Igor Žemtšugov esitas 15. aprillil 2010 Tartu Vanglale taotluse talle tekitatud

kahju hüvitamise ja intressi nõudes. Taotluse kohaselt tekitati I. Žemtsugovile kahju sellega,

et alates 2004. a-st tegi ta regulaarselt sisseoste vangla kaupluses, kus kaupadele oli kuni

2009. a juulini ebaseaduslikult kehtestatud juurdehindlus. I. Žemtšugov taotles tema poolt

vangla kauplusest perioodil aprill 2007 kuni juuli 2009 ostetud kaupade hinnalisa koos 6 %

aastaintressiga tagasimaksmist.

2. Tartu Vangla jättis I. Žemtšugovi kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.

3. I. Žemtšugov esitas 28. juulil 2010 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus

ajavahemikul 28. juuli 2007 kuni 24. juuli 2009 Tartu Vangla kaupluses müüdavale kaubale

juurdehindluse kehtestamise õigusvastasuse tuvastamist ning Tartu Vanglalt tema kasuks

rahalise hüvitise väljamõistmist tema poolt sellel perioodil sooritatud sisseostudele

ebaseaduslikult lisatud juurdehindluse ulatuses. Kaebuse kohaselt võttis vangla kaupluses

juurdehindluse kohaldamisega tasu haldusülesande täitmise eest, millist vangla oleks pidanud

täitma tasuta.

4. Tartu Halduskohtu 14 jaanuari 2011. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse

põhjenduste kohaselt ei olnud antud juhul kaupade müümine kinnipeetavatele Tartu Vangla

poolt käsitletav avalik-õigusliku haldusülesande täitmisena, vaid seda tuleb käsitleda kui

üksnes kinnipeetavatele vanglas lubatud kaupade ostmiseks võimaluse loomist. Ükski

õigusakt ei anna kaebajale kui tarbijale subjektiivset õigust nõuda müüjalt talle kauba

müümist oma- või sisseostuhinna eest. Ka vanglas asuvas kaupluses on müüdavatele

kaupadele kehtestatud juurdehindlus tavapärane ja vajalik, et katta kaupluse pidamisega

kaasnevad vajalikud ja paratamatud kulud. Tartu Vangla poolt kaupluses perioodil 28. juuli

2007 kuni 24. juuli 2009 kehtestatud hinnalisandi näol ei ole tegemist avalik-õigusliku

rahalise kohustusega ehk tasuga haldusülesande täitmise eest. Hinnalisand ei ole käsitletav

riikliku maksu, koormise, lõivu, trahvi või sundkindlustuse maksena, mille saab kehtestada

üksnes seadusega. Vangla kaupluses hinnalisandi kehtestamisega ei ole Tartu Vangla

perioodil 28. juuli 2007 kuni 24. juuli 2009 alusetult rikastunud ning seega puudub kaebajal

õigus nõuda riigivastutuse seaduse (RVastS) § 22 lg 1 alusel juurdehindlusena makstud raha

tagastamist ja intressi tasumist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. I. Žemtšugov esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ja saata

asi uueks arutamiseks Tartu Halduskohtule. Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus

jätnud välja selgitamata asjas tähtsust omavad faktilised asjaolud, mis on viinud ebaõigete

järelduste ja kohtuotsuseni. Halduskohus on jätnud välja selgitamata, kas suhetes

kinnipeetavatega oli kauba müüjaks Tartu Vangla ja selle, milliste vahendite eest ostis vangla

kaupa. Halduskohus pole kontrollinud müügiga kaasnenud käibemaksukohustust.

Halduskohus pole nõustunud õiguskantsleri seisukohaga, et juurdehindluse rakendamisega on

vangla võtnud perioodil 2007-2009 tasu haldusülesande täitmise eest, kuigi seadus sellise tasu

võtmist ette ei näinud. Halduskohus on teinud vahet haldusülesande täitmise ja kaupade

müümise vahel, leides ekslikult, et haldusülesande täitmine piirdub kinnipeetavatele

sisseostude tegemiseks võimaluse loomisega. Halduskohus ei ole kontrollinud kauba

juurdehindluse seost kauba kokkuostu, edasimüügi ja äritegevuse keeldudega ning äritegevuse

kuludega ega ole tuvastanud, kas vangla teenis juurdehindlusega kasumit. Halduskohus ei

selgitanud välja, kui suur oli juurdehindlus nendele kaupadele, mida vangla vaidlusalusel

perioodil kaebajale müüs.

6. Tartu Vangla palub oma vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätta. Vastuse kohaselt

osales Tartu Vangla kinnipeetavatele kaupade müügi protsessis müüjana, millest tulenevalt

tekkis kinnipeetava ja vangla vahel tsiviilõiguslik suhe. Kaebaja sooritas sisseoste vangla

kauplusest ja temale väljastatud kauba ostukviitungilt oli näha, et kauba müüja on Tartu

Vangla, mitte eraõiguslik kolmas isik. Kuna kaebaja on oma vanglasiseselt isikuarvelt

tasunud ostetud kaupade eest vanglale, siis on põhjendamatud tema kahtlused, kas Tartu

Vangla oli temale kaupade müüja või müügi vahendaja.

Tartu Vanglas on selle avamisest alates tegutsenud vangla kauplus. Kauplemiseks vajalik luba

on saadud Tartu Linnavalitsuselt. Et katta vangla kaupluse tegevusega seotud majandamis-,

administreerimis- ning palgakulud, oli möödapääsmatu kehtestada kaupadele teatud hinnalisa,

vastasel korral osutunuks võimatuks kinnipeetavatele vangistusseaduse (VangS) §-s 48

sätestatud õiguse tagamine. Arvestades, et kaupade keskmine juurdehindlus vangla kaupluses

ei olnud ebamõistlikult suur ja kuna vangla eesmärk ei olnud kasumi teenimine, kattis vangla

sellega vaid kinnipeetavatele sisseostude sooritamise võimaldamisega kaasnevad vajalikud ja

paratamatud kulutused. Kuna halduskohus tuvastas, et kaupade müümine toimus

tsiviilõiguslikus suhtes, kus kaupadele juurdehindluse kehtestamine on lubatud, puudus

halduskohtul vajadus välja selgitada, kui palju kaupadele vaidlusalusel perioodil

juurdehindlust lisati.

7. I. Žemtšugovi täiendavas seisukohas märgitakse, et tulenevalt Riigikohtu erikogu

16. veebruari 2010. a määrusest kohtuasjas nr 3-3-4-1-10, on vangla poolt kinnipeetavatele

sisseostude tegemise võimaluse loomise kohustuse näol tegemist avaliku ülesandega.

Kaupade müümist kinnipeetavatele Tartu Vanglas perioodil 28. juuli 2007 kuni 24. juuli 2009

tuleb seega käsitleda avalik-õigusliku haldusülesande täitmisena ning müüdavatele kaupadele

juurdehindluse rakendamine oli vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga 113.

8. Tartu Vangla täiendavas seisukohas leitakse, et tulenevalt Riigikohtu 14. detsembri

2011. a otsusest haldusasjas nr 3-3-1-72-11 on ringkonnakohtul võimalik teha käesolevas

asjas otsus ning tuginedes antud Riigikohtu otsuses toodud seisukohtadele, tuleb

apellatsioonkaebus rahuldamata jätta.

9. Justiitsministeeriumi

vastuses

palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta.

Justiitsministeerium nõustub Tartu Vangla seisukohtadega ning märgib, et käesoleva asjaga

sisult analoogses asjas tehtud Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-72-11 on jäetud analoogse sisuga

kaebus Tartu Vangla tekitatud varalise kahju hüvitamiseks rahuldamata. Viidatud Riigikohtu

lahendi seisukohad toetavad Tartu Halduskohtu 14. jaanuari 2011. a otsuse seisukohti.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

11. Ringkonnakohus nõustub Tartu Vangla ja Justiitsministeeriumi poolt väljatooduga, et

praegune haldusasi on analoogiline Riigikohtu halduskolleegiumi poolt lahendatud

haldusasjaga nr 3-3-1-72-11. Ka selles asjas nõudis kinnipeetav Tartu Vanglalt kahju

hüvitamist, mis oli väidetavalt tekitatud sellega, et kinnipeetav ostis enne 24. juulit 2009 Tartu

Vangla kauplusest kaupu, millel oli keskmiselt juurdehindluseks 17,99%. Riigikohus leidis

kokkuvõtvalt, et müügilepingute sõlmimisel tekkis kinnipeetava ja Tartu Vangla vahel

eraõiguslik suhe, mis kuuluks lahendamisele maakohtus tsiviilkohtumenetluse korras. Kuid

kuna pooled ei olnud kohtupädevust vaidlustanud, siis lahendas kolleegium vaidluse ise ja

leidis, et Tartu Vangla kaupluses kohaldatud 17,99%-lise juurdehindluse rakendamine ei ole

õigusvastane. Otsuse kohaselt leidis Riigikohus, et „…Tartu Vangla ei ole kaupluses

keskmiselt 17,99%-lise juurdehindluse rakendamisega rikkunud VangS § 48 lg-t 1. Nimetatud

protsent ei ületa praeguseks seadusandja poolt kindlaks määratud 20% suurust lubatavat

maksimumpiiri, mille võrra müüdava kauba hind võib olla sisseostuhinnast kõrgem, ega ole

ebanormaalselt kõrge võrreldes hindadega väljaspool vanglat. Kaupade müümine

sisseostuhinnast 17,99% võrra suurema hinnaga ei piira ebaproportsionaalselt kinnipeetavate

õigust sisseoste sooritada. Riigikohus nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et VangS § 48

lg 1 kehtivat sõnastust arvestades pole põhjust pidada juurdehindlust põhjendamatult suureks.

Seega tuleb A. Sarapuu kaebus rahuldamata jätta.“ (RKHKo 3-3-1-72-11, p 14).

12. Ka praegu on tegemist täpselt samasuguse vaidlusega samasugustel asjaoludel. Kuna

pooled halduskohtus kohtupädevust ei vaidlustanud, tuleb ringkonnakohtul vaidlus sisuliselt

lahendada. Kuid tulenevalt Riigikohtu seisukohtadest nendib ka ringkonnakohus, et Tartu

Vangla käitumine ei ole õigusvastane ning halduskohus on põhjendatult kaebuse rahuldamata

jätnud. Seetõttu ei ole apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alust. Ükski apellatsioonkaebuse

väide ei väära Riigikohtu viidatud lahendis toodud seisukohti.

13. Apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv jääb HKMS § 108 lg 1 alusel apellandi

kanda.

Agu Timmi

Maili Lokk

Einar Vene